2-16-9339/19 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Gaida Kivinurm, Mati Maksing, Ele Liiv

Määruse tegemise aeg ja koht

20.04.2017, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-9339

Tsiviilasi

VA kaebus Tallinna kohtutäitur Elin Vilippuse

27.05.2016 otsusele täiteasjas nr 022/2013/4541

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 12.01.2017 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tallinna kohtutäitur Elin Vilippuse määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Avaldaja: VA (isikukood XXXXXXXXXX, elukoht

XXX), lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Aleksei

Vassiljev

Puudutatud isik I (algne sissenõudja): Swedbank Liising

Aktsiaselts (registrikood 10434248, asukoht Liivalaia 8,

15039 Tallinn), esindaja Silja Kichno

Puudutatud isik II (kohtutäitur): Tallinna kohtutäitur Elin

Vilippus (asukoht Lauteri 5, 10114 Tallinn), seaduslik

esindaja kohtutäituri abi Viljo Konsap

Puudutatud isik III (uus sissenõudja): Lindorff Eesti AS

(registrikood 10231048, asukoht Sakala 10/Kentmanni

4,10141 Tallinn), esindaja Marjana Hiie

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 12.01.2017 määrus tühistada.

2. Jätta VA kaebus Tallinna kohtutäitur Elin Vilippuse 27.05.2016 otsusele täiteasjas

nr 022/2013/4541 rahuldamata ning Tallinna kohtutäitur Elin Vilippuse

27.05.2016 otsus täiteasjas nr 022/2013/4541 muutmata.

3. Määruskaebus rahuldada.

4. Jätta esimese ja teise astme kohtu menetluskulud VA kanda.

5. Määrata kindlaks ning mõista VA-lt Tallinna kohtutäitur Elin Vilippuse kasuks

välja määruskaebemenetlusega seoses tekkinud menetluskulu 15 eurot (s.o

riigilõiv).

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja kättetoimetamisest. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS)

§ 178 lg 2).

Selgitused

Vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta

seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega,

annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista

menetlustähtaja ennistamist.

Asjaolud ja menetluse käik

1. VA (avaldaja) esitas 15.06.2016 Harju Maakohtule kaebuse Tallinna kohtutäitur Elin

Vilippuse

(puudutatud

isik

II,

kohtutäitur)

27.05.2016

otsusele

täiteasjas

nr 022/2013/4541.

2. Kaebuse kohaselt on kohtutäitur sissenõudja Swedbank Liising AS täitmisavalduse

alusel algatanud avaldaja suhtes täitemenetluse täiteasjas nr 022/2013/4541.

Täitedokumendiks on Harju Maakohtu 28.05.2013 otsus tsiviilasjas nr 2-12-30694.

Täiteasjas nr 022/2013/4541 ei olnud avaldajale täitmisteadet kätte toimetatud.

3. Avaldaja

selgitab,

et

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

18.11.2015

määrusega

kriminaalasjas nr 10230112915 rahuldati avaldaja taotlus mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 3065,95 eurot. Harju Maakohtu 15.03.2016 määrusega

kriminaalasjas nr 1-16-1606 mõisteti avaldaja kasuks välja süüteomenetluses tekitatud

kahjuna

advokaadikulud

eurot.

19.04.2016

esitas

avaldaja

Rahandusministeeriumile avalduse kriminaalasjades nr 10230112915 ja nr 1-16-1606

välja mõistetud summade tasumiseks. 28.04.2016 teatas Rahandusministeerium

avaldajale, et kohtutäitur esitas 22.04.2016 rahalise nõude arestimise akti täiteasjas nr

022/2013/4541, millega palus kanda summa, mis on õigustatud saama avaldaja,

kohtutäituri ametialasele pangakontole. Rahandusministeerium kandis 29.04.2016

kohtutäituri arvele üle 727,39 eurot.

4. 05.05.2016 esitas avaldaja täiteasjas nr 022/2013/4541 kohtutäiturile kaebuse

kohtutäituri otsuse ja tegevuse peale, milles palus tuvastada 22.04.2016 arestimise akti

tühisus või alternatiivselt tühistada 22.04.2016 arestimise akt. 27.05.2016 otsusega jättis

kohtutäitur avaldaja 05.05.2016 kaebuse rahuldamata. Kohtutäitur leidis, et 22.04.2016

arestimise akt on õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub õiguslik alus. Avaldaja

nõustu kohtutäituri 27.05.2016 otsuse põhjendusega ning vaidleb sellele vastu.

5. Kohtutäituri 22.04.2016 nõude arestimise akt on tühine, samuti ei saa 22.04.2016 akti

alusel arestitud nõuetele seaduse kohaselt sissenõuet pöörata. Sellest tulenevalt ei ole

kohtutäituri 27.05.2016 otsus seaduslik ega põhjendatud. Täiteasjas nr 022/2013/4541

tehtud 22.04.2016 nõude arestimise akti tühisus tuleneb eelkõige täitemenetluse

seadustiku (TMS) § 55 p-st 2, mille kohaselt vara arestimine on tühine, kui võlgnikule

ei ole kätte toimetatud täitmisteadet. Teiseks ei ole arestimise aktis ära märgitud nõuet,

mida arestitakse (TMS § 114 lg 1 p 2 rikkumine). 27.05.2016 otsuse kohaselt nõustub

kohtutäitur, et arestimiseks puudub arestitava nõude üldine kirjeldus, kuid leiab, et

arestimisakti kehtivuse seisukohalt on tegemist ebaolulise rikkumisega. Avaldaja

nimetatud kohtutäituri seisukohaga ei nõustu. Täitemenetluse formaliseerituse

põhimõttest tulenevalt on täidetav üksnes kohustus, mis tuleneb selgelt arestimise akti

resolutsioonist. Vara (ka nõuet) ei saa lugeda arestituks, kui arestimise akti alusel ei saa

tuvastada vara, millele arest ulatub. Analoogiliselt on tühine muu vallasvara (näiteks

sõiduki) arestimise akt, kui aktis puuduvad vara identifitseerimist võimaldavad andmed

(nt sõiduki omanik, sõiduki mudel, sõiduki värv, registreerimismärk jne). Vara (ka

nõude) arestimise peamiseks tagajärjeks on keeld vara (nõuet) käsutada (TMS § 64 lg

1, § 111). Võlgnikule ei saa keelata vara käsutamist, kui ei ole selge, mis varale

käsutuskeeld ulatub. Ülalnimetatud nõuete rikkumisega ei ole 22.04.2016 arestimise akt

täidetav ja seetõttu on tühine.

6. TMS § 131 lg 1 p 6 järgi ei saa sissenõuet pöörata mittevaralise kahju hüvitise nõudele.

Lisaks sätestab TMS § 132 lg 1, et sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest

ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust.

Avaldaja nõue Rahandusministeeriumi vastu summas 3065,95 eurot tuleneb Põhja

Ringkonnaprokuratuuri 19.11.2015 määrusest kriminaalasjas nr 10230112915, mille

sisuks on mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Seega kuulub 22.04.2016 nõude

arestimise akt tühistamisele TMS § 131 lg 1 p-s 6 ja TMS § 132 lg-s 1 sätestatud

piirangute rikkumise tõttu.

7. Põhjendamatu on 27.05.2016 otsuses väljendatud kohtutäituri seisukoht, et

mittevaralise kahju hüvitamise nõude arestimine on käesoleva juhtumi puhul võimalik

TMS § 131 lg 2 järgi. Täiteasjas nr 022/2013/4541 puuduvad mistahes andmed, et enne

arestimise akti tegemist oleks kohtutäitur tuvastanud sissenõudja nõude täitmise

võimatuse. Täiteasjas nr 022/2013/4541 ei olnud avaldajale täitmisteadet kätte

toimetatud ja seega antud võlgnikule võimalust sissenõudja nõude vabatahtlikuks

täitmiseks. 22.04.2016 arestimise aktist ei nähtu, et kohtutäitur oleks motiveerinud

arestimise õiglust „nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades“. Puudub ka sissenõudja

taotlus, mis vaidlusaluse sätte mõtte kohaselt peab olema esitatud kohtutäiturile

täiendavalt pärast eelnevalt käsitletud kahe eeltingimuste täitmist.

8. Vastuoluline on 27.05.2016 otsuses väljendatud kohtutäituri väide, et sissenõudja on

avaldaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude arestimise eesmärgil esitanud

kohtutäiturile TMS § 131 lg-ga 2 ettenähtud avalduse. 27.05.2016 otsuses toob

kohtutäitur

välja,

et

„kohtutäitur

omas

üksnes

informatsiooni,

et

Rahandusministeeriumil on võimalik VA-le väljamaksmisele kuuluvast summas

teostada kinnipidamine summas 3600,95 eurot. Arvestades, et Rahandusministeerium

edastas sama teate ka kohtutäitur Priit Petterile, oli tegemist kiire täitetoiminguga ning

arestitava nõude üldise kirjelduse täpsustamine oleks kaasa toonud olukorra, kus

sissenõudja huvid oleksid saanud kahjustada“. Seega kohtutäitur ise kinnitab, et

22.04.2016 arestimise akti koostamisel ei teadnud ta arestitava nõude sisust, muuhulgas

sellest, et osa nõudest moodustab mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Sellises

olukorras puudus sissenõudjal mistahes vajadus esitada TMS § 131 lg-ga 2 ettenähtud

avalduse. Teiseks puudub 22.04.2016 arestimise aktis viide sissenõudja avaldusele ning

TMS § 131 lg-le 2. Kui sissenõudja oleks kohtutäiturile esitanud täitetoimingu tegemise

aluseks vajaliku avalduse, on ebausutav, et kohtutäitur jättis sellele faktilisele alusele

viitamata täitetoimingu tegemise võimaluse motiveerimisel.

9. Kuigi TMS § 218 lg 1 kohaselt on käesoleva kohtumenetluse esemeks avaldaja kaebuse

kohta tehtud kohtutäituri otsuse õiguspärasuse küsimuse lahendamine, nähtub

kohtupraktikast, et sellises menetluses saab kohus otsustada ka vaidluse objektiks oleva

nõude arestimise akti kehtivuse üle (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-134-12, Tallinna

Ringkonnakohtu lahend nr 2-14-5588). Avaldaja seisukohalt on nimetatud lähenemine

põhjendatud menetlusökonoomia põhimõtte järgi. Sel põhjusel taotleb avaldaja

kohtutäituri 22.04.2016 arestimise akti tühisuse tuvastamist või alternatiivselt

22.04.2016 arestimise akti tühistamist.

Kohtutäituri seisukoht

10. Kohtutäitur palus jätta võlgniku kaebuse rahuldamata ning menetluskulud võlgniku

kanda (TsMS § 172 lg 1). Kohtutäitur jäi oma 27.05.2016 otsuses märgitud seisukohtade

juurde.

11. Kohtumenetluses saab kohus anda hinnangu üksnes kohtutäiturile esitatud kaebuses

ning kohtutäituri otsuses analüüsitud küsimustele. Küsimused, mis väljuvad kaebuse

eseme raamidest ei kuulu käsitlemisele, kuna sellisel juhul on täitmata TMS §-i 217 lg-

st 1 tulenev kohustuslik kohtueelne kaebemenetluse kord. Võlgnik ei ole kohtutäiturile

esitatud kaebuses tuginenud TMS § 55 lg-le 2, mille kohaselt on arestimine tühine, kui

võlgnikule ei ole kätte toimetatud täitmisteadet. Lisaks märkis kohtutäitur, et

täitmisteade avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded 12.08.2013 ning täitmisteade

on loetud võlgnikule kättetoimetatuks 22.08.2013. Seega ei ole sellised võlgniku väited

ka asjakohased.

12. Kohtutäitur ei nõustu võlgniku seisukohaga, mille kohaselt ei olnud arestimise akt

täidetav ja on seetõttu tühine. Rahandusministeerium on kohtutäiturile edastanud

22.04.2016 teate, mille kohaselt oli võimalik kinnipidamine teostada avaldajale

väljamaksmisele kuuluvalt hüvitiselt ja kaitsjatasult summas 3600,95 eurot, mistõttu

võlgniku väide, et kohtutäituril puudus informatsioon arestitava nõude sisust, mh sellest,

et osa nõudest moodustab mittevaralise kahju hüvitamise nõue, ekslik. Kohtutäitur on

möönnud, et rahalise nõude arestimise aktis puudus arestitava nõude üldine kirjeldus,

kuid kuna kohtutäiturile esitatud informatsiooni kohaselt oli kinnipidamine võimalik

teostada avaldajale väljamaksmisele kuuluvalt hüvitiselt ja kaitsjatasult, oli kohtutäituril

tulenevalt TMS §-st 8 kohustus võtta viivitamata tarvitusele kõik seadusega lubatud

abinõud täitedokumendi täitmiseks. Samuti on oluline märkida, et kohtutäituri edastatud

rahalise nõude arestimise aktis sisaldus viide, mille kohaselt Rahandusministeerium on

kohustatud mitte maksma võlgu olevat summat võlgnikule, mistõttu ei saa üksnes nõude

täpse kirjelduse puudumine olla aluseks rahalise nõude arestimise akti tühistamiseks.

Arvestades, et Rahandusministeerium teostas 29.04.2016 kohtutäituri ametialasele

arvelduskontole kinnipidamise summas 727,39 eurot, oli Rahandusministeeriumile kui

kohustatud isikule selge, millise nõude kohtutäitur arestis ning võlgniku seisukoht, et

rahalise nõude arestimise aktis märgitud kohustus ei olnud täidetav, pole põhjendatud.

13. Kohtutäiturile jääb arusaamatuks, millele tugineb võlgniku seisukoht, et kohtutäitur ei

ole enne arestimise akti koostamist tuvastanud sissenõudja nõude täitmise võimatust.

Samuti on ekslik võlgniku seisukoht, et kohtutäitur oleks pidanud motiveerima

arestimise õigluse 22.04.2016 koostatud rahalise nõude arestimise aktis. TMS § 131 lg

1 p 6 kohaselt ei saa üldjuhul sissenõuet pöörata mittevaralise kahju hüvitisele, kuid

erandlikel asjaoludel võib seda sissenõudja avalduse alusel TMS § 131 lg 2 alusel siiski

teha. TMS § 131 lg 2 korral on tegemist kohtutäituri diskretsiooniotsusega, mis allub

TMS § 217 alusel esitatava kaebuse kaudu kohtulikule kontrollile. Käesoleval ajal on

võlgnik esitanud kohtutäiturile kaebuse, mistõttu on võlgniku õiguste kaitse tagatud.

Samuti on kohtutäitur oma 27.05.2016 otsuses selgitanud, millele tuginedes on

kohtutäitur jõudnud järeldusele, et sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole

viinud ega eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täieliku rahuldamiseni. Kohtutäitur peab

oluliseks märkida, et võlgnik on esitatud kaebuses taotlenud raha tagastamist SA

pangakontole XXXXXXXXXXXXXXXXX, millest tulenevalt on kohtutäituril alust

eeldada, et võlgnik varjab oma tegelikke sissetulekuid. Ekslik on võlgniku väide, mille

kohaselt puudub sissenõudja taotlus mittevaralise kahju hüvitise arestimiseks.

Sissenõudja on kooskõlas TMS § 131 lg-s 2 sätestatuga esitanud kohtutäiturile kirjaliku

avalduse kinnitamaks sissenõudja soovi sissenõude pööramiseks avaldajale

väljamaksmisele kuuluvale mittevaralise kahju hüvitisele, mille kohtutäitur arestis

22.04.2016 rahalise nõude arestimise akti alusel.

14. Tulenevalt eeltoodust on mittevaralise kahju hüvitise ja kaitsjatasu arestimine

põhjendatud ning 22.04.2016 arestimise akt tühistamisele ei kuulu. TMS § 43 lg 1

kohaselt lasub kohtutäituril kohustus kanda võlgniku varast sundtäitmise tulemusel

kohtutäituri ametialasele arvelduskontole laekunud tulem sissenõudjale üle kümne

tööpäeva jooksul raha laekumisest arvates. Kooskõlas TMS § 43 lg 1 sätestatuga kandis

kohtutäitur rahalise nõude arestimise akti alusel laekunud 727,39 euro tulemi

sissenõudja Swedbank Liising AS arvelduskontole 10.05.2016 seisuga. Kohtutäitur

palub jätta avaldaja kaebus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda.

Sissenõudja seisukoht

15. Algne sissenõudja Swedbank Liising AS kaebuse osas oma seisukohta ei avaldanud.

16. Uus sissenõudja Lindorff Eesti AS palus jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

avaldaja kanda (TsMS § 172 lg 1). Sissenõudja nõustus kohtutäituri seisukohtadega.

Esimese astme kohtu määrus

17. Harju Maakohtu 12.01.2017 määrusega rahuldati avaldaja kaebus kohtutäituri

27.05.2016 otsusele täiteasjas nr 022/2013/4541, tühistati kohtutäituri 27.05.2016 otsus

täiteasjas nr 022/2013/4541 ja kohustati kohtutäiturit kaebust uuesti läbi vaatama,

kohustati kohtutäiturit tühistama 22.04.2016 nõude arestimise akt täiteasjas

nr 022/2013/4541. Maakohus jättis menetluskulud kohtutäituri kanda, rahuldas avaldaja

avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks ja mõistis kohtutäiturilt avaldaja kasuks

menetluskuluna välja kaebuselt tasutud riigilõivu summas 15 eurot ja õigusabikulud

summas 396 eurot. Maakohus kaasas menetlusse puudutatud isikuna Lindorff Eesti AS.

18. 04.01.2017 teavitas algne sissenõudja Swedbank Liising AS kohut, et on võõrandanud

täidetava nõude juba 10.06.2016 Lindorff Eesti AS-le, esitades oma väite tõenduseks

Swedbank AS kinnituskirja. Samal kuupäeval teavitas ka Lindorff Eesti AS, et on

tõepoolest nõude omandanud, paludes ühtlasi juurdepääsu tsiviilasja materjalidele.

Kuna Lindorff Eesti AS näol on tegu vaidlusaluses täitemenetluses uue sissenõudjaga,

kelle õigusi vaidlus võib puudutada, kaasab kohus ta menetlusse puudutatud isikuna

(TsMS 198 lg 3). Tulenevalt asjaolust, et vaidlus puudutab sisuliselt ka Swedbank

Liising AS-i, peab kohus põhjendatuks jätta ka esialgne sissenõudja (Swedbank Liising

AS) menetlusosalise staatusesse ning teda uue sissenõudjaga ei asenda.

19. TsMS § 477 lg-tes 5 ja 7 sätestatu järgi on kohtul kohustus kontrollida kohtutäituri

tegevuse peale esitatud kaebuse läbivaatamisel, kas esinevad TMS §-s 55 sätestatud

arestimise tühisuse alused, sh seda, kas võlgnikule on täitmisteade kätte toimetatud, ka

juhul, kui avaldaja ei ole sellele sõnaselgelt tuginenud. Seega on kõik alused, millele

avaldaja oma kaebuses tugineb, käesolevas menetlusetapis lubatavad vaatamata sellele,

et avaldaja ei ole osale neist (täitmisteate kättetoimetamine) kohtutäiturile esitatud

kaebuses tuginenud. Maakohus tõi välja, et kohtutäitur tegi kõik endast oleneva, et

võlgniku tegelikke kontakte välja selgitada ja täitmisteadet võlgnikule reaalselt kätte

toimetada, kuid see ei õnnestunud. Kohtutäitur täitis TsMS § 317 lg-s 1 sätestatud

kohustused. Eeltoodust tulenevalt on täitmisteate kättetoimetamine avalikult toiminud

õiguspäraselt ning täitmisteade on võlgnikule seaduslikul viisil kätte toimetatud.

20. Asjakohatu on kohtutäituri 27.05.2016 otsuses väljendatud seisukoht, et sissenõudja on

avaldanud soovi sissenõude pööramiseks mittevaralise kahju hüvitisele. TMS § 131 lg-

s 2 märgitud sissenõudja taotlus peab sätte mõttest tulenevalt olema esitatud

kohtutäiturile pärast seda, kui kohtutäitur tuvastab sissenõudja nõude täitmise

võimatuse ning sissenõudja ja kohtutäituri käsutuses on andmed, mille põhjal saab

motiveerida arestimise õiglust, kuid enne seda, kui täitur asub sissenõuet mittevaralise

kahju hüvitisele pöörama. Käesoleval juhul nähtub täitetoimikust (tl 64), et sissenõudja

on andnud enda nõusoleku mittevaralise kahju hüvitise arestimiseks alles 12.05.2016,

kuid

täitur

on

mittevaralise

kahju

hüvitise

arestimiseks

arestimisakti

Rahandusministeeriumile edastanud juba 22.04.2016 ehk ligikaudu kolm nädalat enne

seda, kui sissenõudja vastavalt sissetulekule sissenõude pööramiseks üldse soovi

avaldas. Seega on avaldus esitatud hilinemisega ning kohtutäitur on nõude arestinud

ilma vastavasisulise sissenõudja avalduseta. Sissenõudja on selle küll hiljem heaks

kiitnud, mis ei ole aga samastatav etteulatuvalt antud nõusolekuga ja kohus leiab, et

selles olukorras arestimise läbiviimine oli õigusvastane.

21. 22.04.2016 arestimisaktis puudub kohtu hinnangul arestitava nõude üldine kirjeldus, sh

selle nõude sisu ja suurus. TMS § 114 lg 1 sätestab, et nõude arestimisaktis peavad

olema märgitud järgmised andmed: 1) sissenõutava summa suurus; 2) arestitava nõude

üldine kirjeldus; 3) viide täitedokumendile; 4) korraldus täita kohustus võlgniku asemel

kohtutäiturile. Arestimisakt peab olema selge ja arusaadav kõigile täitemenetluse

osalistele. Seega on arestimisakt õigusvastane ka seetõttu, et kohtutäitur on rikkunud

selle koostamise vorminõudeid.

22. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus kohtutäitur otsusele rahuldada, kohtutäituri otsus

tühistada ja kohustada täiturit kaebust uuesti läbi vaatama. TMS ega TsMS ei näe

otsesõnu ette kohtu pädevust arestimisakti tühistada. Küll on TMS-s erinevateks

juhtudeks ette nähtud võimalus tühistada arestimisakt kohtutäituri enda poolt, kui

ilmneb, et arestimine on toimunud õigusvastaselt või ebaõigesti. Kuna kohus tuvastas

eelnevalt, et arestimisakt oli õigusvastane, kohustab kohus kohtutäiturit 22.04.2016

rahalise nõude arestimise akti tühistama.

23. Tulenevalt TsMS § 175 lg-st 31 jäävad kohtutäituri õigusabikulud käesolevas tsiviilasjas

tema enda kanda. Kohus jätab kõik ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud

tulenevalt TsMS § 172 lg-test 1, 7 ning 10 kohtutäituri kanda. Võttes arvesse, et kohus

tühistas kohtutäituri otsuse, sest kohtutäitur ei ole toiminud õiguspäraselt täitemenetluse

läbiviimisel, on põhjendatud jätta menetlusosaliste menetluskulud kohtutäituri kanda.

24. Maakohus rahuldas avaldaja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks ja mõistis

kohtutäiturilt avaldaja kasuks menetluskuluna välja kaebuselt tasutud riigilõivu summas

15 eurot ja õigusabikulud summas 396 eurot.

Määruskaebus

25. Kohtutäitur palub maakohtu määruse tühistada ja teha asjas uus määrus, millega jätta

kaebus kohtutäituri otsusele rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda.

26. Kohtutäitur ei nõustu, et arestitava nõude üldise kirjelduse märkimata jätmine

arestimisaktis on kaasa toonud õigusvastase arestimisakti. Kohus ei ole põhjendanud,

mil määral on osundatud puudus rikkunud võlgniku õigusi nõude arestimisel TMS §-s

55 märgitud alustel. Kuivõrd kohtu poolt viidatud minetused on formaalsed, mitte

sisulised, siis ei ole rahalise nõude arestimine võlgniku õiguste rikkumist kaasa toonud.

Võlgnik ei ole kordagi kaebemenetluse raames väitnud, et ta ei ole aru saanud, mis nõuet

kohtutäitur arestis või millise nõude katteks oli arestimine toimunud.

27. Arestimisakti seadusvastaseks lugemine üksnes selle sõnastuse või vormiliste puuduste

põhjal,

arvestamata

kohtutäituri

toimingu

tegelikku

sisu,

on

vastuolus

menetlusökonoomia ja efektiivsuse põhimõttega ning võlausaldaja õigustatud ootusega

nõude kiirele rahuldamisele. Võlgniku soovimatust tasuda sissenõudja nõuet ja hoiduda

kõrvale täitemenetlusest ilmestab võlgniku 05.05.2016 kaebuse esitatud taotlus kanda

kohtutäituri poolt arestitud rahasumma üle kolmanda isiku arvele, mis otseselt kahjustab

võlausaldaja huve nõude osaliseks rahuldamiseks.

28. Üldiselt kehtib in dubio pro creditore põhimõte, mis tähendab, et vaieldavaid asjaolusid

on kohtutäituril õigus tõlgendada võlausaldaja kasuks. Maakohus ei ole arvestanud

varasemate kohtulahenditega sarnaste vaidluste lahendamisel. Näiteks Tallinna

Ringkonnakohtu 04.06.2014 määruses tsiviilasjas 2-13-57475 tuvastas kohus

täitemenetluse läbiviimisel mitmeid formaalseid rikkumisi, kuid täitemenetluse

eesmärki ja võlgniku ning sissenõudja õigusi kaaludes jättis kohus arestimisakti jõusse.

Väljavõte ringkonnakohtu järeldustest (lk 7-8): „Samas leiab ringkonnakohus, et

kohtutäituri eksimus korteri pinna märkimisel korteri kui vallasaja arestimise aktis ei

anna siiski alust arestimise tühisuse tuvastamiseks ega arestimisakti kehtetuks

tunnistamiseks, sest korteri pinna suuruse ebaõige märkimine arestimise aktis ei riku

iseenesest kaebaja õigusi./…/ Nõude suuruse märkimata jätmine arestimise akti ei anna

alust arestimise tühisuse tuvastamiseks ega arestimise akti kehtetuks tunnistamiseks,

sest nõude sissenõudmine toimub täitedokumendi, mitte arestimise akti alusel ja seetõttu

ei oma nõude suuruse märkimine arestimise akti määravat tähtsust.“

29. Täiteasjas toimub nõude sissenõudmine jõustunud kohtulahendi alusel, mitte aga

arestimise akti alusel. Tallinna Ringkonnakohtu 14.11.2014 määruse 2-14-55893 p-s 15

on

toodud

oluline

selgitus

menetlusökonoomia

põhimõttest:

„Arestimisakti

seadusvastaseks lugemine üksnes selle sõnastuse põhjal, arvestamata kohtutäituri

toimingu

tegelikku

sisu,

on

vastuolus

menetlusökonoomia

põhimõttega.“

Menetlusökonoomia ja efektiivsuse põhimõtet toetab ka Tallinna Ringkonnakohtu

05.09.2016 määrus tsiviilasjas 2-16-3890.

30. Samuti on Riigikohus kohtuasja 3-2-1-95-15 p-s 27 sedastanud järgmist: „Kolleegiumi

arvates ei oleks alust lugeda aresti tühiseks ega ka alust kinnistut arestist vabastada ka

siis, kui täitur ei sisenenud arestimisel elamusse või kui arestimisakt ei vastanud kõigile

formaalsetele nõuetele või kui võlgnikule ei väljastatud arestimisakti tõestatud

ärakirja.“

31. Kaebaja ei nõustu, et sissenõudja TMS § 131 lg 2 kohane avaldus oli esitatud

hilinemisega ja kohtutäitur on nõude arestinud ilma vastavasisulise sissenõudja

avalduseta. TMS § 131 lg-st 2 ei tulene imperatiivne kohustus esitada sissenõudja

avaldus enne arestimist. Teiseks on kohus jätnud hindamata olulise dokumentaalse

tõendina täitetoimikus sisalduva sissenõudja 10.07.2013 täitmisavalduse, milles

sisaldub sissenõudja ühene ja arusaadav tahteavaldus võtta kohtutäituril tarvitusele

täitemenetluse seadustikus sätestatud meetmed nõude rahuldamiseks, sh pöörata

sissenõue pangaarvetele, vallas-ja kinnisvarale. Sissenõudja täitmisavaldus oli esitatud

enne arestimist. On tavapärane, et sissenõudjad, kes pöörduvad rahaliste nõuete

sundtäitmiseks kohtutäituri poole, on huvitatud nõude võimalikult kiirest täitmisest ja

nõustuvad kohtutäituri aktiivse menetlemisega ning tarvitusele võetud meetmetest

nõude sissenõudmiseks. Menetlusökonoomia ja efektiivsuse põhimõtet arvestades

puudub mõistlik põhjendus kohtutäituril hankida igakordselt sissenõudjalt kirjalik

avaldus TMS § 131 lg-s 6-8 nimetatud sissetulekute arestimisel. Seadus ka ei sätesta, et

avaldus peab olema kirjalikus vormis ja vaidluse tekkimisel tuleb lähtuda in dubio pro

creditore põhimõttest.

32. Sissenõudja ei ole vaidlustanud kohtutäituri tegevust võlgniku vara (nõude) arestimisel.

Harju Maakohus on tsiviilasja 2-11-42847 p-s 7 märkinud: Seega oli sissenõudja tahe

suunatud osundatud täitedokumendist tuleneva nõude sundtäitmisele esitamiseks.

Sissenõudja ei ole kohtutäituri tegevust vaidlustanud, mis annab alust järeldada, et isegi

juhul, kui sissenõudja oma avalduses eksis, on ta kohtutäituri tegevuse heaks kiitnud.

Seega on TMS § 23 sätestatud täitemenetluse alustamise tingimused täidetud ning

täitemenetluse lõpetamiseks puudub alus. Kohtutäituri seisukohta toetab ka Tallinna

Ringkonnakohtu 14.01.2016 määrus tsiviilasjas 2-14-56640.

33. TMS §-st 218 tulenevalt ei saa kohus kohtutäiturit kohustada arestimisakti tühistamata,

kuna kaebemenetluse eesmärgiks on kohtutäituri tegevuse seaduslikkuse kohtulik

kontroll täitemenetluse korraldamisel, mitte aga täitemenetluse kontroll. Harju

Maakohus on tsiviilasja 2-11-42847 p-s 9 selgitanud: „Kohus leiab, et TMS § 218

kohase kaebuse eesmärgiks on kohtutäituri tegevuse seaduslikkuse kohtulik kontroll

täitemenetluse korraldamisel. Seega saab kohus kohtutäituri otsuse peale esitatud

kaebuse asjakohastel põhjendustel, rahuldada osaliselt või täielikult, või jätta

rahuldamata. Viimasel juhul tühistab kohus kohtutäituri otsuse, kuid kohtu hinnangul

ei anna seadus alust kohtule kohustada kohtutäiturit mingeid sundtäitmise läbiviimisele

suunatud toiminguid tegema, millisel juhul asuks kohus ise täitemenetlust korraldama.

Seega puudunuks osundatud taotluse rahuldamiseks alus ka juhul, kui kaebus oleks

rahuldatud.“

Menetluse edasine käik

34. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata.

35. Sissenõudja Lindorff Eesti AS leidis, et määruskaebus on põhjendatud.

36. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht

37. Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjalidega, leiab, et määruskaebus on põhjendatud

ja maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb uue

määruse, millega jätab kaebuse kohtutäituri otsusele rahuldamata ja kohtutäituri

27.05.2016 otsuse täiteasjas nr 022/2013/4541 muutmata.

38. Maakohus on kohtutäituri otsuse tühistanud kahel põhjusel. Esiteks seetõttu, et

kohtutäitur on arestimisakti koostamisel rikkunud vorminõudeid, kuna arestimisaktis

puudub arestitava nõude üldine kirjeldus, sh selle nõude sisu ja suurus. Teiseks seetõttu,

et sissenõudja ei ole esitanud TMS § 131 lg-s 2 kohast taotlust enne seda, kui täitur asus

sissenõuet mittevaralise kahju hüvitisele pöörama. Sissenõudja on esitanud vastava

taotluse ligikaudu kolm nädalat pärast seda, kui täitur on mittevaralise kahju hüvitise

arestimiseks arestimisakti Rahandusministeeriumile edastanud.

39. Kolleegiumi hinnangul ei esine käesoleval juhul TMS §-s 55 sätestatud arestimise

tühisuse aluseid. Arestimisakti koostamisel esineb küll formaalseid puudusi, kuid sellest

tulenevalt ei ole nõude arestimine tühine. Arestimisakti formaalsed puudused ei ole

rikkunud võlgniku subjektiivseid õigusi nõude arestimisel TMS §-s 55 märgitud alustel.

Arestimisakti vorminõuete rikkumine (arestitava nõude üldise kirjelduse, sh selle nõude

sisu ja suuruse puudumine) ei anna alust arestimisakti kehtetuks tunnistada ega leida, et

arestimine on seetõttu tühine. Nõude sisu ja suurus on olnud teada nii võlgnikule kui

Rahandusministeeriumile. Kohtutäiturile esitatud kaebuse faktiliste asjaolude

kirjeldusest ja kaebuse lisadest nähtuvalt on kaebajale teada, mis liiki nõudega oli

tegemist, kui suure ja kelle kasuks. Nähtub, et võlgnik oli teadlik, et

Rahandusministeerium on kohustatud talle tulenevalt Põhja Ringkonnaprokuratuuri

18.11.2015 määrusest kriminaalasjas nr 10230112915 tasuma 3065,95 eurot ning et

22.04.2016 arestimise aktiga arestiti võlgniku nõue Rahandusministeeriumi vastu.

Samuti, arvestades, et Rahandusministeerium teostas 29.04.2016 kohtutäituri

ametialasele

arvelduskontole

kinnipidamise

summas

727,39

eurot,

oli

Rahandusministeeriumile kui kohustatud isikule selge, millise nõude kohtutäitur arestis.

Kaebaja on eeltoodu osas viidanud määruskaebuses ka asjakohasele kohtupraktikale

ning kolleegium nõustub sellega. Eeltoodust tulenevalt ei ole arestimine tühine, kuna

arestimisaktil puudus arestitava nõude üldine kirjeldus.

40. Ringkonnakohtu hinnangul ei riku asjaolu, et TMS § 131 lg 2 kohaselt taotlust ei ole

kohtutäiturile esitatud enne, kui täitur asus sissenõuet mittevaralise kahju hüvitisele

pöörama, käesoleval juhul võlgniku õigusi. Sissenõudja on nõude arestimiseks andnud

kohtutäiturile tagantjärgi heakskiidu (TMS § 131 lg 2 kohane avaldus on esitatud

12.05.2016). Käesoleval juhul oleks arestimise tühisuse tuvastamine vastuolus ka

menetlusökonoomia ja efektiivsuse põhimõttega, kuna 22.04.2016 arestimise akti

tühistamisel on kohtutäituril võimalik võlgniku nõue Rahandusministeeriumi vastu

uuesti arestida ning kohtutäituril on olemas selleks ka sissenõudja avaldus.

41. Kohtutäitur on lisaks määruskaebuses välja toonud, et maakohus on kaevatavas

määruses ebaõigesti kohustanud kohtutäiturit 22.04.2016 rahalise nõude arestimise akti

tühistama, kuna TMS §-st 218 tulenevalt ei saa kohus kohtutäiturit kohustada

arestimisakti tühistamata. Kolleegium nõustub kaebaja seisukohaga. Riigikohus on

lahendis nr 3-2-1-36-16, p-s 23 välja toonud, et „kuigi formaalselt saab menetlusosaline

TMS § 218 lg 1 järgi kohtus vaidlustada otsuse, mille kohtutäitur tegi menetlusosalise

kaebuse kohta, on menetlusosalise kohtusse esitatud kaebuse eesmärk tavajuhul

saavutada ka algse otsuse tühistamine. Seetõttu hõlmab kolleegiumi arvates

menetlusosalise TMS § 218 lg 1 alusel kohtule esitatud kaebus ka kohtutäituri algse

otsuse, seda vähemalt juhul, kui menetlusosaline on kaebuses niimoodi taotlenud.

Kohtul on seega kaebuse rahuldamise korral õigus tühistada nii kohtutäituri poolt

kaebuse kohta tehtud otsus kui ka algne tasuotsus.“ Kolleegiumi hinnangul võib

eeltoodud seisukohast järeldada, et kohtul on kaebuse rahuldamise korral õigus

tühistada nii kohtutäituri poolt kaebuse kohta tehtud otsus kui ka arestimisakt.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

42. TsMS § 173 lg 1 esimese lause kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude

jaotuse menetlusosaliste vahel menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 3 kohaselt,

kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks

läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust.

TsMS § 172 lg 7 teise lause kohaselt, kui menetluse võib algatada üksnes avalduse

alusel ja avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda. TsMS §

172 lg 10 kohaselt kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse kohtule esitamisel

tasumisele kuuluva riigilõivu kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti.

Kuivõrd ringkonnakohus jätab avaldaja kaebuse kohtutäituri otsuse peale rahuldamata,

jäävad esimese ja teise astme kohtu menetluskulud avaldaja kanda.

43. TsMS § 174 lg 1 esimene lause sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab

menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev

kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude

kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja

materjalid. TsMS § 174 lg 5 kohaselt, kui madalama astme kohus määras

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks menetlust lõpetavas määruses ja kõrgema

astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks

saatmata, muudab kõrgema astme kohus vajaduse korral madalama astme kohtu

kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust.

44. Toimiku materjalidest nähtuvalt on Lindorff Eesti AS esindaja Marjana Hiie puhul

tegemist Lindorff Eesti AS töötajaga. Samuti ei ole Lindorff Eesti AS esitanud

menetluskulude nimekirja ei maakohtus ega ringkonnakohtus. Eeltoodust tulenevalt

puudub

alus

Lindorff Eesti AS

menetluskulude

suuruse

rahaliseks

kindlaksmääramiseks.

45. TsMS § 175 lg 31 kohaselt kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise

menetluses kohtutäituri kantud õigusabikulusid ei hüvitata. TsMS § 172 lg 10 kohaselt

kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse kohtule esitamisel tasumisele kuuluva

riigilõivu kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti. Toimiku materjalidest

nähtuvalt on kohtutäitur määruskaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 15 eurot (tl 140,

II kd). Seega tuleb avaldajalt kohtutäituri kasuks välja mõista menetluskuluna riigilõiv

15 eurot.

46. TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Gaida Kivinurm

Mati Maksing

Ele Liiv