3-15-1952/27 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja

Villem Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. aprill 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1952

Haldusasi

Benita Kodu AS kaebus Eesti Haigekassa tegevuse

õigusvastaseks tunnistamiseks kaebajale 2015. a teise

poolaasta eest ravijuhtude määramisel

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 3. märtsi 2016. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – Benita Kodu AS, esindaja v.adv Toomas

Pikamäe

Vastustaja – Eesti Haigekassa, esindajad v.adv Ants

Nõmper ja adv Maria Teder

Menetluse alus ringkonnakohtus

Eesti Haigekassa apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

22. märts 2017

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Eesti Haigekassa apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 3. märtsi 2016. a otsus haldusasjas nr 3-15-1952

ja teha asjas uus otsus, millega jätta Benita Kodu AS kaebus rahuldamata.

3. Mõista Eesti Haigekassa menetluskulude (apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu)

katteks Benita Kodu AS-lt (registrikood 11314032) välja 15 (viisteist) eurot.

4. Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud esimese ja teise astme kohtus

nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 22. mail 2017

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

3-15-1952

2(12)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Haigekassa (EHK) nõukogu kehtestas 01.11.2013 otsusega nr 20 „Ravi

rahastamise lepingu sõlmimiseks tervishoiuteenuse osutajate valiku väljakuulutamise

põhimõtted, ravi rahastamise lepingu sõlmimise asjaolude hindamise alused ja lepingu tähtaja

üle otsustamise tingimused“ (alused).

2. EHK

juhatus

kuulutas

31.03.2014

otsusega

nr

„Valikule

kuuluvate

koduõendusteenuste ja statsionaarse õendusabi teenuste ning nende mahu ja osutamise

kohtade kinnitamine ravi rahastamise lepingute sõlmimiseks“ välja valiku haiglavõrgu

arengukavas

nimetamata

tervishoiuteenuse

osutajatega

ravi

rahastamise

lepingute

sõlmimiseks õendusabi osutamiseks ajavahemikul 01.07.2014–30.06.2018 ning kinnitas

ühtlasi valikule kuuluvad õendusabi tervishoiuteenuste mahud ja kohad perioodiks

01.07.2014–30.06.2015.

EHK juhatus kinnitas 04.06.2014 otsusega nr 245 Harju osakonna läbiviidud õendusabi

tervishoiuteenuse osutajate valiku tulemused. Otsuse lisa 1 järgi otsustati Harju maakonnas

statsionaarse õendusabi teenuse osas sõlmida ravi rahastamise lepingud perioodideks

01.07.2014–31.12.2014 ja 01.01.2015–30.06.2015 järgmiste teenuseosutajatega: SA Hiiu

Ravikeskus (800 + 800 = 1600 ravijuhtu), Benita Kodu AS (116 + 155 = 271 ravijuhtu), SA

EELK Tallinna Diakooniahaigla (240 + 252 = 492 ravijuhtu), SA PJV Hooldusravi (405 +

460 = 865 ravijuhtu) ja AS Kallavere Haigla (0 + 244 = 244 ravijuhtu). Eesti Haigekassa ja

Benita Kodu AS sõlmisid 17.06.2014 ravi rahastamise lepingu nr 6180114.

3. Benita Kodu AS pöördus 23.03.2015 EHK poole ettepanekuga leppida kokku 2015. a II

poolaasta õendusabi ravijuhud. EHK saatis vastuseks pöördumisele Benita Kodu AS-le

lepingu lisa projekti, mis nägi perioodiks 01.07.2015–31.12.2015 ette 65 ravijuhtu. Benita

Kodu AS vaidles 24.04.2015 ja 11.06.2015 pöördumistes EHK pakutud ravijuhtudele vastu.

EHK esitas 12.06.2015 uue lepingu lisa projekti, mis nägi perioodiks 01.07.2015–31.12.2015

ette 89 ravijuhtu ning esitas oma kirjalikud põhjendused selle kohta 14.07.2015.

4. Benita Kodu AS esitas Tallinna Halduskohtule 04.08.2015 kaebuse, mille lõplikuks

nõudeks jäi tunnistada õigusvastaseks Eesti Haigekassa tegevus Benita Kodu AS-le 2015. a

teiseks poolaastaks 89 ravijuhu pakkumisel selle vastuolu tõttu ravi rahastamise lepingu

üldtingimuste (RRL üldtingimused) p-ga 2.4 ja ravi rahastamise lepingu lisatingimuste (RRL

lisatingimused) p-ga 1.1, aluste p-ga 12 ja EHK 04.06.2014 otsusega nr 245 kinnitatud valiku

tulemustega.

Kaebajat on 2015. a II poolaasta ravijuhtude vähendamisel koheldud teiste raviasutustega

võrreldes ebavõrdselt (nt SA Hiiu Ravikeskus ravijuhte vähendati 10%, Benita Kodu AS

ravijuhte 54,7%). Piiratud eelarveliste vahenditega saab küll põhjendada ravijuhtude

3-15-1952

3(12)

vähendamist, kuid mitte raviasutuste ebavõrdset kohtlemist. Jääb arusaamatuks, miks lähtus

EHK 2015. a II poolaasta ravijuhtude määramisel 2014. a II poolaasta ravijuhtudest, mitte

2015. a I poolaasta ravijuhtudest. Kuigi AS Kallavere Haigla ei teenindanud 2014. a II

poolaastal ühtegi ravijuhtu, on tema lepingumahuks märgitud 210 066 eurot. Seega ei

lähtunud vastustaja 2015. a II poolaasta ravijuhtude määramisel valiku tingimustest, vaid

mingitest muudest asjaoludest. Põhjendamatu on soov kohelda kaebajat kui uut

valikupartnerit erinevalt teistest väljavalitud raviasutustest. Ravikindlustuse seaduse (RaKS) §

36 lg-te 41 ja 42 ning aluste p 10 järgi omab lepingu esimest korda sõlmimise fakt tähendust

üksnes sõlmitava RRL tähtaja pikkuse osas. Erinevaks kohtlemiseks ei anna alust ka

patsientuuri olemasolu või suurus. Kuna RRL üldtingimustest ei nähtu, milliste tingimuste

alusel või milliseid asjaolusid arvesse võttes ravijuhte kindlaks määratakse, tulnuks lähtuda

RRL lisatingimuste p-st 1.1. Kuna kaebaja pakutud teenuse hind oli kõige madalam, valiku

tulemuste kohaselt sai kaebaja taotlus teise koha ja ta täitis kõik asjakohased

kvaliteedinõuded, tulnuks RRL lisatingimuste p 1.1 alap-de 3 ja 7 järgi kohelda kaebajat

vähemalt võrdselt teiste raviasutustega. EHK ei määranud lisaks ravijuhte kindlaks RaKS §

36 lg-st 4 lähtudes ning vastustaja tegevus ravijuhtude määramisel on vastuolus ka valiku

tingimustega, mille kohaselt tulnuks ettepanek lepingu sõlmimiseks teha nendele taotlejatele,

kes said enim punkte. Kuna kõige enam punkte said SA Hiiu Ravikeskus ja Benita Kodu AS,

tulnuks ettepanek lepingu sõlmimiseks teha kõigepealt neile, kuid vastustaja on määranud

ravijuhte eeskätt raviasutustele, kelle punktide arv oli kaebaja omast oluliselt väiksem. Valiku

tingimused ja aluste p-s 12 kirjeldatud ravijuhtude jaotumise metoodika on vastustajale

siduvad kuni RRL täitmise perioodi lõpuni (sh iga-aastasel ravijuhtude arvu määramisel).

5. Eesti Haigekassa vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta

rahuldamata. EHK 04.06.2014 otsuses nr 245 määrati kindlaks vastustaja rahastatavad

ravijuhud 2014. a II poolaastal ja 2015. a I poolaastal. Nimetatud otsus ei reguleeri muid

perioode, sest ravi rahastamise lepingute rahaliste lisade maht sõltub otseselt EHK iga-

aastasest eelarvest. Eelarvepiirang mõjutas oluliselt 2015. a II poolaasta lepingumahte. Kuigi

õendusabi eelarve tõusis 2014. a-ga võrreldes 13%, ei osanud EHK 04.06.2014 otsuse nr 245

tegemisel näha ette õendusabi teenuse hinna olulist tõusu (24,7%). Sellises olukorras puudus

võimalus säilitada teenuste rahastamist 2015. a II poolaastal samas mahus sellele eelneva

poolaastaga. EHK tegi statsionaarse õendusabi teenust osutavatele valikupartneritele 2015. a

II poolaasta lepingumahu osas ettepaneku põhimõttel, et kõigi valikupartnerite 2015. a

lepingute rahaliste lisade maht suureneks 2014. a-ga võrreldes samas suurusjärgus (s.o 17%),

lähtudes järgmisest arvutuskäigust: (2015 I pa + 2015 II pa) ÷ (2014 II pa × 2) × 100 = 117%.

Kuna kaebaja ei nõustunud temale pakutud 65 ravijuhuga summas 65 242 eurot, tegi EHK

talle uue pakkumise, lähtudes RRL üldtingimuste p-st 2.5 (s.o 80% eelmise aasta sama

kalendrikuu tegelikult täidetud mahust). Benita Kodu AS täitis 2014. a II poolaastal 111

ravijuhtu summas 94 042 eurot ning sellest 80% on 89 ravijuhtu, millele vastav summa

olnuks 89 331 eurot (s.o ligi 95% võrdlusperioodi summast). EHK on pakkumise tegemisel

kohelnud kõiki valikupartnereid ühetaoliselt. Võrdlus 2015. a I poolaastaga ei ole asjakohane,

sest eelarve tuleb paratamatult koostada eelmise aasta andmete põhjal ja see nähtub ka RRL

üldtingimuste p-st 2.5. Viide RRL üldtingimuste p-le 2.4 on asjakohatu, sest kaebaja ei ole

nõustunud ravijuhtude vähendamise kokkuleppega, mistõttu tehti talle uus ettepanek RRL

üldtingimuste p-st 2.5 lähtudes ja arvestades ka RRL lisatingimuste p-ga 1.1. RaKS § 36,

alused ja otsus nr 245 ei ole praegusel juhul asjassepuutuvad, sest ravi rahastamise lepingut ei

sõlmita iga-aastaselt uuesti. Alused on EHK siseakt (vt Riigikohtu 16.01.2008 otsus nr 3-3-1-

81-07, p 13), millele tuginedes ei saa haldusväline isik nõuda ravijuhtude eraldamist. Kaebaja

nõuded saavad tugineda vaid seadusele või temaga sõlmitud lepingule.

3-15-1952

4(12)

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 03.03.2016 otsusega Benita Kodu AS kaebuse ja

tunnistas Eesti Haigekassa tegevuse Benita Kodu AS-le 2015. a II poolaastaks ravijuhtude

määramisel õigusvastaseks ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu

1736,09 eurot.

RaKS § 34 lg-st 1 ning § 37 p-dest 2 ja 4 tulenevalt lepitakse tervishoiuteenuste osutamise

maht mingis ajaühikus kokku ravi rahastamise lepingus. Praegusel juhul on valiku tulemusel

sõlmitud lepingutes määratud ravijuhtude arv 2014. a II poolaastaks ja 2015. a I poolaastaks,

kuigi lepingu on sõlmitud pikemaks ajaks (kaebajaga kuni 30.06.2018). RRL üldtingimuste p-

dest 2.1, 2.2 ja 2.4 nähtub, et ravijuhtude arv määratakse kokkuleppel ning kuni kokkulepet ei

saavutata, tagatakse lepingupartnerile RRL üldtingimuste p 2.5 järgi 80% eelmise aasta sama

perioodi tegelikult täidetud mahust. EHK on õigesti märkinud, et kaebaja viited alustele ja

RaKS § 36 lg-le 4 ei ole asjakohased, kuna need reguleerivad valiku tegemist, mitte

ravijuhtude jagamist olemasolevate lepingupartnerite vahel. Lepingupartneril ei ole kogu

lepingu kehtivuse ajal õigust ravijuhtudele, mis lepiti temaga kokku esimesteks poolaastateks.

Uutel poolaastatel jagatavate ravijuhtude arv sõltub mh raviteenuse hinna muutusest ja

vastustaja eelarvelistest võimalustest, samuti lepingu täitmisest. Ravi rahastamise lepingu

sõlmimine peaks andma siiski lepingupartnerile kindluse, et kui ta täidab lepingut korrektselt,

saab ta ülejäänud lepingu kehtivuse perioodil sarnases mahus ravijuhte ning kui lepingumahtu

eelarveliste

vahendite

tõttu

suurendatakse

või

vähendatakse,

koheldakse

kõiki

lepingupartnereid võrdselt. Valiku tulemused omavad ravi rahastamise lepingu kehtivuse ajal

ravijuhtude jagamisel tähendust vaid nii palju, et edukamad pakkujad said kogu taotletava

lepingu mahu ja mitteedukamad vaid osa taotletud mahust ning eelarve vähenemisel

vähenevad ka lepingupartnerite lepingumahud samades proportsioonides.

EHK selgituste kohaselt tõi vaidlusaluste ravijuhtude arvu vähenemise kaasa õendusabi

eelarve väiksem tõus (13%) võrreldes õendusabi raviteenuse hinnatõusuga (24,7%). Kaebaja

ei vaidlusta, et eelarvevahendite vähenemine on õiguspärane argument lepingumahtude

vähendamiseks. Samas peab selline lepingumahu vähendamine toimuma võrdselt ja

proportsionaalselt

kõigil

konkreetsel

erialal

teenust

pakkuvatel

lepingupartneritel.

Ebavõrdseks kohtlemiseks peaksid olema mõjuvad põhjused (nt lepingupartneri võimetus

taotletud mahtu täita, puudused tervishoiuteenuste kvaliteedis, lepingu oluline rikkumine vm).

Vastustaja ei ole kaebaja puhul sellistele asjaoludele viidanud. Asjaolu, et kaebaja on uus

lepingupartner, ei saa põhjendada tema erinevat kohtlemist. EHK rakendatud valem ei

taganud 2015. a II poolaasta ravijuhtude osas Harju maakonnas õendusabi teenust pakkuvate

valikupartnerite võrdset kohtlemist ega arvestanud piisavalt lepingupartneri ootust saada

ravijuhte varasemaga võrreldes võimalikult sarnases mahus. Kõnealune valem seadis 2015. a

II poolaastal jagatavad ravijuhud sõltuvusse eelkõige 2014. a II poolaastal jagatud

ravijuhtudest, jättes arvestamata, kui palju ravijuhte oli lepingupartner valmis teenindama

kogu aastase lepinguperioodi jooksul (s.o 2014 II pa + 2015 I pa). Sellest tulenevalt, kui

lepingupartner taotles 2014. a II poolaastaks oluliselt vähem ravijuhte kui 2015. a I

poolaastaks, siis vähendas see tunduvalt ka 2015. a II poolaastaks jagatavaid ravijuhte. Neil

lepingupartneritel, kelle 2014. a II poolaasta ja 2015. a I poolaasta ravijuhtude arv erines

suuremal määral (s.o Benita Kodu AS-l 34% ja AS-l Kallavere Haigla 40%), langes 117%

valemi kasutamise tagajärjel 2015. a II poolaastaks pakutav ravijuhtude arv kõige enam

(Benita Kodu AS-l 2014. a II poolaastaga võrreldes 45% ja 2015. a I poolaastaga võrreldes

58%; AS-l Kallavere Haigla 2014. a II poolaastaga võrreldes 51% ja 2015. a I poolaastaga

võrreldes 65%), kuid teistel jäi erinevus väiksemaks (SA-l Hiiu Ravikeskus 2014. a II

poolaasta ja 2015. a I poolaastaga võrreldes 11%; SA-l EELK Tallinna Diakooniahaigla 2014.

a II poolaastaga võrreldes 16% ja 2015. a I poolaastaga võrreldes 20%; SA-l PJV Hooldusravi

2014. a II poolaastaga võrreldes 24% ja 2015. a I poolaastaga võrreldes 33%).

3-15-1952

5(12)

Märkimisväärsed erinevused on näha ka siis, kui võrrelda 117% valemi abil arvutatud

ravijuhtude arvu lepingupartneri aastase keskmise ravijuhtude arvuga (erinevused Benita

Kodu AS-l 110% ja AS-l Kallavere Haigla 146%, samas SA-l Hiiu Ravikeskus 12%, SA-l

EELK Tallinna Diakooniahaigla 21% ja SA-l PJV Hooldusravi 41%). Nii suured erinevused

lubavad väita, et vastustaja ei ole 2015. a II poolaasta ravijuhtude jagamisel kohelnud

lepingupartnereid võrdselt ega vähendanud nende lepingumahtu samas suurusjärgus.

Tuleb möönda, et olukorras, kus lepingupartnerid oleksid taotlenud nii 2014. a II poolaastaks

kui ka 2015. a I poolaastaks sama või sarnasema ravijuhtude arvu, poleks selle valemi

kasutamine toonud kaasa sedavõrd suuri erinevusi lepingupartnerite lepingumahu

vähenemises ja valem võinuks olla asjakohane. Praegusel juhul ei ole vastustaja aga saadud

tulemuse proportsionaalsust piisavalt põhjendanud. Asjakohane ei ole argument, et 2015. a I

ja II poolaasta mahtude erinevus vastab valiku tulemusel kujunenud pingereale, sest selline

tulemus on juhuslik. Valiku tulemusel said kõik lepingupartnerid (v.a AS Kallavere Haigla

2014. a II poolaasta ja 2015. a I poolaasta osas ning SA PJV Hooldusravi 2014. a II poolaasta

osas) kogu nende taotletud mahu. Seejuures on vastustaja jätnud kaebaja sellest võrdlusest

meelevaldselt eemale, põhjendades seda asjaoluga, et kaebaja on uus lepingupartner. Kuigi

kaebaja jäi valiku tulemusel kujunenud pingereas teisele kohale, langes ta vastustaja tabelis

neljandale kohale. Olukorras, kus kaebajaga on ravi rahastamise leping sõlmitud, ta osutus

valiku tulemusel paremuselt teiseks, leping ei näe ette võimalust jagada uuele

lepingupartnerile teistega võrreldes vähem ravijuhte, vastustajal ei ole kaebaja raviteenuste

kvaliteedile mingeid etteheiteid ja vastustaja ei ole tegelikult ravijuhtude jagamisel kaebaja

kui uue lepingupartneri suhtes mingit erisust kohaldanud, siis ei ole kaebaja väljajätmine

millegagi põhjendatud. Kuna õigus- ega haldusaktid ei reguleeri, kuidas tuleb uuteks

perioodideks pakutavat lepingumahtu arvutada või vähendatud eelarve tingimustes

lepingupartneritele jagatavat lepingumahtu vähendada, tulnuks vastustajal kaaluda erinevaid

meetodeid, hinnata saadud tulemuste mõju lepingupartneritele ja valida välja väikseimat

erinevust kaasa toov meetod.

Näiteks võinuks vastustaja teatud protsendi võrra vähendada lepingupartnerite keskmist

aastast lepingumahtu. Sellisel juhul olnuks lepingupartnerite 2015. a II poolaasta ravijuhtude

erinevused 2014. a II poolaastaga ja 2015. a I poolaastaga võrreldes olnud sarnasemas

suurusjärgus kui 117% valemi kasutamise korral. Kuna RRL üldtingimuste p 2.5 tagab

lepingupartnerile vähemalt 80% eelmise aasta samal perioodil tegelikult täidetud mahust,

olnuks iseenesest asjakohane lähtuda 2015. a II poolaasta mahu arvutamisel 2014. a II

poolaasta lepingumahust. Kuna vastustaja kasutas lepingumahu vähendamiseks ja 2015. a II

poolaasta ravijuhtude arvutamisel meetodit, mis tõi kaasa lepingupartnerite ebavõrdse

kohtlemise ja põhjendamatult suured erinevused olemasoleva lepingumahuga, siis oli

vastustaja tegevus õigusvastane osas, milles pakuti Benita Kodu AS-le 2015. a II poolaastaks

65 ravijuhtu. Samas ei esine vastuolu aluste p-ga 12 (see ei reguleeri ravijuhtude jagamist ravi

rahastamise lepingu kehtivuse ajal), EHK 04.06.2014 otsusega nr 245 (sellega kinnitati

üksnes valiku tulemusel välja valitud lepingupartnerid ning 2014. a II poolaastaks ja 2015. a I

poolaastaks jagatavad ravijuhud), RRL üldtingimuste p-ga 2.4 (see ei sätesta mingeid reegleid

ravijuhtude jagamiseks uuteks perioodideks, v.a lepingupartneriga kokkuleppe saavutamine)

ega RRL lisatingimuste p-ga 1.1 (see reguleerib ravijuhtude arvu ja ravijuhtude keskmise

maksumuse kavandamist).

Kuna EHK ja Benita Kodu AS ei jõudnud 2015. a II poolaasta ravijuhtude arvu osas

kokkuleppele, jagas vastustaja kaebajale ravijuhud vastavalt RRL üldtingimuste p-le 2.5 (s.o

vähemalt 80% eelmise aasta samal perioodil tegelikult täidetud mahust – 111 × 80% = 89).

Kuigi RRL üldtingimuste p 2.5 järgi säilitatakse 80% nii rahaliste kohustuste summast kui ka

ravijuhtude arvust, on selge, et raviteenuse hinna muutumise korral ei saa samaaegselt

3-15-1952

6(12)

säilitada nii sama summat kui ka sama ravijuhtude arvu, vaid lähtuda tuleb ravijuhtude arvust.

Kaebaja viide RRL üldtingimuste p-le 2.4.1 ei ole asjakohane. RRL üldtingimuste p 2.5

kohaldamine ei ole siiski õiguspärane, kui vastustaja on eelnevalt teinud RRL üldtingimuste p

2.4 alusel lepingupartnerile ravijuhtude osas õigusvastase ja ebamõistliku pakkumise (nagu

see on toimunud praegusel juhul). Kohtu pakutud alternatiivsete meetoditega oleks kaebaja

saanud suurema lepingumahu kui RRL üldtingimuste p 2.5 alusel pakutud 89 ravijuhtu. Kuigi

AS-le Kallavere Haigla ei jagatud valiku tulemusel 2014. a II poolaastaks ravijuhte, oli talle

sellele vaatamata 2015. a II poolaastaks ravijuhtude jagamine põhjendatud. Kaheldav on, kas

vastustaja sai AS Kallavere Haigla osas arvestada 2014. a II poolaastal n-ö äraostetud

ravijärjekorraga, sest see seaks ta teiste lepingupartneritega võrreldes eelistatud olukorda

(ilma äraostetud ravijärjekorrata on AS Kallavere Haigla aastane keskmine ravijuhtude arv

oluliselt väiksem). Kuna kaebuse rahuldamine sellest küsimusest siiski ei sõltu, ei pea kohus

vajalikuks seda põhjalikumalt käsitleda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. Eesti Haigekassa palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas

uus otsus, millega jätta Benita Kodu AS kaebus rahuldamata. Halduskohtu otsus oli üllatuslik,

sest kohus nõustus vastustajaga, et kaebaja õiguslikud väited ei anna kaebuse rahuldamiseks

alust, kuid rahuldas kaebuse sellele vaatamata, lähtudes otsust tehes muu hulgas faktilistest

asjaoludest, mida pooltega ei arutatud ja mis on viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Vastustaja

ei ole saanud esitada seisukohti kohtu arvutuskäikude osas ja kohus on jätnud ka ise

täpsustamata, milline arvutuskäik andnuks tema hinnangul kõige proportsionaalsema

tulemuse. Halduskohus on rikkunud HKMS § 2 lg-t 6 ja § 129 lg 1 p-i 6.

Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et EHK eelarve ja sellest tulenevalt ka lepingumahtude

arvestused on kalendriaasta põhised. Kalendriaasta põhisele arvestusele poolaastate kaupa on

üles ehitatud kogu ravi rahastamise lepingute regulatsioon (vt RRL üldtingimuste p-d 2.1, 2.4,

2.8 jj ja RRL lisatingimuste p 6). Arvestuspõhimõtete puhul tuleb tagada ka teatud

järjepidevus, et võimaldada pikaaegset planeerimistegevust, ning säilima peab teatud

ülevaatlikkus. Õendusabi valik viidi läbi 2014. a kevadel ning mahtude planeerimise aluseks

oli 2014. a ja 2015. a prognoositav nõudlus (Eestis kokku vastavalt 19 293 ravijuhtu ja 20 387

ravijuhtu, neist Harju maakonnas vastavalt 7190 ravijuhtu ja 8105 ravijuhtu ehk tõus 13%)

ning haiglavõrgu arengukavva kuuluvate haiglate poolt osutatav teenuse maht (valiku mahud

kinnitati EHK 31.03.2014 otsusega nr 145). Nõudluse üldise kasvu tõttu pandi Harju

maakonnas 2014. a II poolaastal valikule 1561 ravijuhtu ja 2015. a I poolaastal 1911 ravijuhtu

ehk 22% rohkem (need mahud kinnitati EHK 04.06.2014 otsusega nr 245). Vastustaja

tegelikud eelarvelised võimalused osutusid valikumenetluse eelsete prognoosidega võrreldes

oluliselt väiksemateks (eelarve kinnitati EHK nõukogu 16.01.2015 otsusega nr 1 ja 2015. a

lepingumahud kinnitati EHK 04.02.2015 otsusega nr 50). Kuigi eelarve rahaline kasv oli

13,1%, võimaldas see planeeritud 20 387 ravijuhu asemel rahastada 2015. a-l üksnes 19 156

ravijuhtu (s.o 9,3% vähem kui 2014. a-l), sest statsionaarse õendusabi tervishoiuteenuste

loetelu (Vabariigi Valitsuse 19.12.2014 määrus nr 194) kohane maksumus kallines samal ajal

24,7%. Kujunenud olukorras tuli 2015. a õendusabi lepingute mahte paratamatult

korrigeerida, lähtudes EHK 30.12.2013 otsusega nr 496 kinnitatud protseduuri p 7.2.1 alusel

koostatud lepingute planeerimise suunistest. EHK ei saanud 2015. a I poolaasta ravijuhtude

planeerimisel (s.o 2014. a kevadel) arvestada ettenägematu asjaoluga, et voodipäeva hind

oluliselt tõuseb.

Baasiks võeti statsionaarse õendusabi valikupartnerite 2014. a II poolaasta ravijuhtude arv

ümberarvestatuna aastaseks lepingumahuks, mida on vajadusel (nt partneri võimekuse

3-15-1952

7(12)

puudumine) korrigeeritud lepingu täitmisega. Selliselt kujunes 2015. a II poolaasta maht

lahutustehte tulemusena, kus kogu 2015. a lepingumahust lahutati EHK 04.06.2014 otsusega

nr 245 kinnitatud 2015. a I poolaasta maht. Lähtumine 2014. a II poolaasta andmetest oli

asjakohane, sest lepinguid planeeriti vastavalt selleks ajaks tõendatud lepingupartneri

tegelikust võimekusest, milliseid andmeid 2015. a I poolaasta kohta veel polnud. Lepingute

planeerimisel ongi olnud läbiv põhimõte, et lähtutakse tervishoiuteenuse osutaja täidetud ehk

tegelikust mahust eelmisel perioodil (nn võrdlusperioodil). EHK on kohustatud planeerima

ravijuhte ja -mahte nii, et see vastaks eelkõige kindlustatud isikute huvidele. Seetõttu tulebki

lähtuda kindlustatud isikutele osutatud teenuse mahust ehk ravi rahastamise lepingu tegelikust

täitmisest. Vastustajal ei olnud võimalik 04.02.2015 otsuse nr 50 tegemisel hinnata, kas ja

kuidas täidab kaebaja 2015. a I poolaastaks taotletud 155 ravijuhtu. Kaebajale saadetud EHK

15.07.2015 kirjas nr 4-27/9663-8 on seejuures viidatud, et 15.04.2015 seisuga oli 2015. a I

poolaasta leping olulises alatäitmises, mistõttu puudus alus muuta kaebajale tehtud pakkumist

(65 ravijuhtu) ka hiljem. Kuna ravi rahastamise lepingud sõlmiti alates 2014. a II poolaastast

ning eelmise lepinguperioodiga võrreldes lisandus uusi lepingupartnereid, ei olnud EHK-l

võimalik võtta aluseks 2014. a I poolaasta andmeid, vaid üksnes 2014. a II poolaasta andmeid.

Kaebaja oli samuti uus valikupartner, mistõttu polnuks tema puhul juba objektiivselt võimalik

lähtuda 2014. a I poolaasta andmetest. Lisaks kujunes valikumenetluse tagajärjel oluliselt

ümber Harju maakonnas statsionaarse õendusabi teenuse pakkujate koosseis tervikuna.

Lähtumine 2014. a II poolaasta mahtudest oli põhjendatud ka seetõttu, et need olid 2015. a I

poolaasta omadest konservatiivsemad ning neist juhindumise asjakohasusele viitab ka RRL

üldtingimuste p 2.5. Baasandmete alusel toimus korrigeerimine läbipaistvalt ja kõigi

lepingupartnerite osas ühetaoliselt.

Halduskohtus keskendus vaidlus sellele, kas vastustaja on aluste p-st 12 ja otsusest nr 245

tulenevalt kohustatud määrama kaebajale 2015. a II poolaastaks täiendavaid ravijuhte,

arvestades RRL üldtingimuste p-ga 2.4 ja RRL lisatingimuste p-ga 1.1. Seejuures tõdes

halduskohus, et uuteks perioodideks pakutava lepingumahu arvutamist (sh vähendamist) ei

ole õigus- ega haldusaktidega reguleeritud, mistõttu tuleb arvestada õiguse üldpõhimõtetega

(võrdne kohtlemine ja proportsionaalsus). Samas jättis kohus arvestamata konkreetse

õigusliku situatsiooniga ehk RRL üldtingimuste p-s 2.5 sätestatud nn 80% reegliga.

Halduskohtu alternatiivsed arvutuskäigud lähtuvad kitsalt kaebajaga seotud asjaoludest,

arvestamata teiste lepingupartneritega. Kõik arvutuskäigud viivad erisuguste lahendusteni,

mis mõjutavad valikupartnerite lepinguid erineval moel. Kui vähendada valiku tulemusel

kinnitatud keskmist aastast (2014 II pa + 2015 I pa) lepingumahtu kõigil partneritel 17,6%

võrra, oleks 2015. a kokkuvõttes soodsamas olukorras partner, kelle 2015. a I poolaasta

lepingumaht oli suurem, võrreldes partneriga, kes teenindas suurema osa ravijuhte 2014. a II

poolaastal (kuigi kahe poolaasta kogusumma oli mõlemal sama). Kui vähendada kõigi

lepingupartnerite 2015. a I poolaasta mahtu 2015. a II poolaastaks 28,8% võrra, jääks

täielikult kõrvale eelarveline järjepidevus ning puudub igasugune põhjus, miks peaks 2015. a

II poolaasta maht sõltuma 2015. a I poolaasta mahust, eriti olukorras, kus valikupartnerid on

ise taotlenud erinevatel poolaastatel ravijuhte erinevas mahus. Ka selle meetodi puhul oleks

2015. a kokkuvõttes eelisseisus partner, kes taotles enam ravijuhte 2015. a I poolaastaks.

Kolmas variant oleks 2014. a II poolaasta maksumuse (rahalise mahu) vähendamine kõigil

lepingupartneritel 2,4% (s.o arvestades eelarvepiirangut). Seegi meetod tooks praktikas kaasa

2015. a I poolaastaks enam ravijuhte taotlenud partneri eelistamise, sest aasta lõikes väheneks

temale eraldatud summa väiksemas ulatuses.

Kokkuvõttes ei ole võimalik vaadelda eelarveaasta ühte poolaastat eraldi, arvestamata eelarvet

ja kindlustatute vajadust teenuse järele konkreetsel kalendriaastal, teenuse sisust tulenevat

sesoonsust või selle puudumist (statsionaarse õendusabi teenuse järele on vajadus

3-15-1952

8(12)

aastaringselt ühtlane, ilma oluliste kõikumisteta) ning teenuse osutamise järjepidevust.

Halduskohtu pakutud arvutuskäikude puhul ei oleks ühelgi juhul täidetud ka RRL

üldtingimuste p-st 2.5 tulenev 80% nõue (st iga meetodi puhul jääksid vähemalt ühe

lepingupartneri ravijuhud 2015. a II poolaastal allapoole 2014. a II poolaastal täidetud

mahust). Vastustaja möönab, et esialgu jäi ka kaebajale tehtud pakkumine (65 ravijuhtu) alla

80% nõude, kuid hiljem seda korrigeeriti, pakkudes kaebajale 89 ravijuhtu (kohus on oma

arvutustes viimast pakkumist põhjendamatult ignoreerinud). Isegi kui lähtuda ainult

üksikpartneri ootusest aastase lepingumahu suhtes, tuginedes valikumenetluses saadud

tingaasta (2014 II pa + 2015 I pa) juhtude mahule, pidi see 2015. a-l kahanema 9,3%. Benita

Kodu AS puhul oli valiku mahuks kokku 271 ravijuhtu (116 + 155 = 271) ning seda 9,3%

võrra vähendades saame 246 ravijuhtu, mis vastab sisuliselt vastustaja lõplikule aastasele

lepingupakkumisele (155 + 89 = 244 ravijuhtu). Ravijuhtude paindlik planeerimine ravi

rahastamise lepingu perioodi kestel ei ole ebavõrdne kohtlemine ning rahaliste mahtude

suurendamine või vähendamine on vajaduse korral nähtud ette RRL lisatingimuste p-s 1.1.

Halduskohtu lähenemine ei ole tegelikkuses rakendatav ja EHK-l ei ole võimalik tagada

lepingupartnerite absoluutset võrdsust. Vastustajale ei ole võimalik panna ka kohustust

tõendada kõikvõimalike alternatiivsete arvutuskäikude sobimatust või neid välistada. EHK

saab tõendada üksnes seda, et tema rakendatud konkreetne meetod põhineb asjakohastel

kaalutlustel. EHK tegevuse õiguspärasust on kinnitatud jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu

01.06.2016 otsuses nr 3-15-575.

8. Benita Kodu AS vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub

selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Kaebaja ei ole kordagi väitnud, et tal

on õigus saada 2015. a II poolaastaks ravijuhte samas mahus, mis talle oli määratud EHK

04.06.2014 otsusega nr 245 varasemateks perioodideks ja mille kohta oli 17.06.2014 sõlmitud

ravi rahastamise leping. Samas on Benita Kodu AS juba kaebuses tuginenud väitele tema

ebavõrdsest kohtlemisest, mistõttu on alusetu väide, et halduskohtu põhjendused olid

vastustaja jaoks üllatuslikud. Kuna vastustajal on ravijuhtude jagamisel kaalutlusõigus, siis ei

ole põhjendatud ka etteheide, et halduskohus ei ole pakkunud välja enda arvates ainuõiget

lahendust või meetodit ravijuhtude määramiseks. Küll aga on halduskohus otsuses selgelt

näidanud, et vastustaja arvutuskäik oli vigane ja haldusorgani tegevus seega õigusvastane.

Halduskohus ei ole väitnud, et eelarve planeerimine ei toimu kalendriaasta põhiselt, kuid see

ei oma praeguses vaidluses ka tähtsust, nagu ka mitte EHK eelarveliste vahendite seis.

Valikumenetluses tehtud otsustest ega õigusaktidest ei tulene, et ravijuhtude arvu määramise

aluseks oleksid eelarve planeerimise viis (EHK 30.12.2013 otsus nr 496 ja selle alusel

koostatud suunised on välismõjuta siseaktid) või eelarveliste vahendite võimalused. Ka

eelarveliste vahendite vähendamise korral peab vastustaja ravijuhtude määramisel tagama

teenuseosutajate võrdse kohtlemise ja vähendama proportsionaalselt kõigi lepingumahte,

sõltumata sellest, kas vastustaja rakendab konservatiivsemat lähenemist või mitte. Vastustaja

on hakanud apellatsioonkaebuses väitma, et lisaks 2014. a II poolaasta ravijuhtude arvule

võeti arvesse ka 2015. a I poolaasta lepingute täimise hinnanguid, kuid pole selgitanud,

millisel õiguslikul alusel seda tehti. Viide, et kaebaja kui uue tehingupartneri puhul ei olnud

võimalik lähtuda 2014. a I poolaasta andmetest, ei ole asjakohane, sest see ei selgita, miks tuli

lähtuda just 2014. a II poolaastal täidetud ravijuhtude arvust. Asjakohatu on ka viide RRL

üldtingimuste p-le 2.5, sest nimetatud regulatsioon on mõeldud üksnes ajavahemikuks, kus

järgmise perioodi ravijuhtude arvu ei ole veel kokku lepitud. Nimetatud punkt ei tähenda, et

igaks uueks perioodiks ravijuhtude arvu määramisel oleks lubatav lähtuda vaid eelmise

perioodi lepingumahu 80% määrast. Kuna vastustaja omistas põhjendamatult suure osakaalu

2014. a II poolaasta andmetele, ei tagatud sellega lepingupartnerite võrdset kohtlemist.

Lepingu sõlmimise taotluse esitamisel ei olnud lepingupartneritele teada, et vastustaja hakkab

3-15-1952

9(12)

lepingu kehtivuse ajal ravijuhtude määramisel kasutama nimelt sellist metoodikat. Seejuures

võidi metoodikat küll rakendada kõigi lepingupartnerite suhtes ühetaoliselt, kuid selle

rakendamise tulemus ei taganud isikute võrdset kohtlemist. Apellandi etteheited halduskohtu

esitatud alternatiivsetele metoodikatele ei ole põhjendatud, sest need annavad vastustaja

rakendatuga võrreldes proportsionaalsema tulemuse (sh oleks kaebajale taganud vastustaja

pakutud 65 või 89 ravijuhu asemel vastavalt 102, 110 ja 92 ravijuhtu).

Vastustaja tegevus kaebajale ravijuhtude määramisel oli vastuolus 17.06.2014 sõlmitud ravi

rahastamise lepinguga. RRL üldtingimuste p 2.4 järgi määratakse jooksva aasta ravijuhtude

arv kindlaks poolte kokkuleppel. Sellest punktist ei nähtu aga, milliste tingimuste alusel või

milliseid asjaolusid arvesse võttes ravijuhtude arv kindlaks määratakse. Ravijuhtude arvu

määramise alused tulenevad RRL lisatingimuste p-st 1.1. Praegusel juhul on selge, et

vastustaja ei ole ravijuhtude kindlaksmääramisel eeltoodud nõuetest lähtunud. Kui vastustaja

oleks ravijuhtude määramisel lähtunud RRL lisatingimuste p 1.1 alap-dest 3 ja 7, oleks

kaebajat tulnud kohelda vähemalt võrdselt teiste raviasutustega või määrata talle isegi rohkem

ravijuhte kui teistele raviasutustele (kuna kaebaja pakutud hind oli kõige madalam, valiku

tulemuste järgi sai kaebaja teise koha ning kaebaja täitis ja täidab kõiki asjakohaseid

kvaliteedinõudeid).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et Eesti Haigekassa apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb

rahuldada.

10. EHK 04.06.2014 otsuse nr 245 alusel Harju maakonnas statsionaarse õendusabi teenuse

osutamiseks sõlmitud ravi rahastamise lepingutes 2015. a II poolaasta ravijuhtude

kindlaksmääramist

on

SA

Hiiu

Ravikeskus

kaebuse

alusel

käsitletud

Tallinna

Ringkonnakohtu 01.06.2016 otsuses nr 3-15-575 (p-d 9-10), milles ringkonnakohus leidis, et

RRL üldtingimuste p-st 2 nähtuvalt lepitakse ravijuhtude arv igakordselt kokku, arvestades

mh p-s 2.5 sätestatud nn 80% reegliga. Seejuures ei saa ravijuhtude jagamine toimuda

suvaotsuse alusel ning EHK kaalutlused peavad olema kontrollitavad. Samas asus

ringkonnakohus seisukohale, et EHK on 2015. a II poolaasta osas esitanud põhjaliku

selgituse, millest oli ravijuhtude vähenemine tingitud ja milliste põhimõtete järgi ravijuhte

jagati, ning ringkonnakohus aktsepteeris EHK põhjendusi, nõustudes, et teenuseosutajaid on

koheldud võrdselt ja ravijuhte ei ole jagatud suvaliselt. Ringkonnakohtu otsus jõustus

Riigikohtu 31.10.2016 määrusega nr 3-7-1-3-506-16, millega jäeti SA Hiiu Ravikeskus

kassatsioonkaebus menetlusse võtmata.

Ehkki Benita Kodu AS on rõhutanud, et haldusasja nr 3-15-575 asjaolud olid praegusest

vaidlusest erinevad, kuna erinevalt SA-st Hiiu Ravikeskus ei ole Benita Kodu AS vastustaja

pakutud vähendatud ravijuhtudega nõustunud, ei oma see lahknevus ringkonnakohtu

hinnangul määravat tähtsust, sest sisuliseks vaidlusküsimuseks on mõlemal juhul olnud see,

millistest andmetest ja arvutuskäikudest sai EHK 2015. a II poolaasta ravijuhtude jagamisel

lähtuda. Ringkonnakohus ei ole jätnud nimetatud asjas kaebust rahuldamata (nt viitega RRL

üldtingimuste p-le 2.4) põhjusel, et SA Hiiu Ravikeskus sõlmis 2015. a II poolaasta osas

EHK-ga kokkuleppe vähendatud ravijuhtude mahus. Ringkonnakohus jääb ka praeguses asjas

oma varasemalt väljendatud seisukoha juurde, et EHK on ravijuhtude määramise lähtekohti ja

lähteandmeid asjakohaselt ja piisavalt selgitanud ning ei ole 2015. a II poolaasta ravijuhtude

määramisel kohelnud ravi rahastamise lepingute alusel Harju maakonnas statsionaarse

õendusabi teenust osutavaid valikupartnereid põhjendamatult erinevalt.

3-15-1952

10(12)

11. Poolte vahel ei ole olnud sisulist vaidlust selles, et lepingupartneril puudub subjektiivne

õigus ravijuhtude teenindamisele kogu lepingu kehtivuse ajal samas mahus, mis lepiti temaga

kokku ravi rahastamise lepingu kehtivuse kaheks esimeseks poolaastaks, ning hilisematel

perioodidel jagatavat ravijuhtude arvu võivad mõjutada näiteks muutused teenuse hinnas ja

vastustaja eelarvevahendites, lepingupartneri suutlikkus lepingut nõuetekohaselt täita, samuti

elanikkonna vajadus osutatava teenuse järele konkreetses piirkonnas jm.

12. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse p-des 12–14 toodud järeldustega, et RaKS

§ 36 lg 4 ja EHK nõukogu 01.11.2013 otsus nr 20 (I kd, tl 7-15) reguleerivad üksnes

teenuseosutajate valiku tegemist, kuid mitte ravijuhtude jagamist lepingupartnerite vahel,

kellega on ravi rahastamise lepingud juba sõlmitud. RaKS § 36 lg-st 4 nähtub üheselt, et

selles sättes loetletud asjaolusid hindab EHK üksnes ravi rahastamise lepingu sõlmimise ja

lepingu tähtaja üle otsustamisel. Samuti nähtub aluste p-dest 1.1 ja 1.2, et nimetatud

dokument on EHK-le abiks üksnes lepingupartnerite valikul (s.o RaKS § 36 lg-s 4 sätestatud

asjaolude hindamisel). Ka EHK 04.06.2014 otsusega nr 245 (I kd, tl 37-56) kinnitatud

õendusabi tervishoiuteenuse osutajate valiku tulemused ei reguleeri ravi rahastamise lepingu

täitmise perioodil ravijuhtude määramisel ulatuslikumalt kui 2014. a II poolaasta ja 2015. a I

poolaasta osas. See tuleneb ka RRL üldtingimuste (I kd, tl 59-65) p-st 2.3, mille kohaselt

määratakse ravi rahastamise lepingu sõlmimisel EHK poolt üle võetavate rahaliste kohustuste

summad kindlaks üksnes kaheks esimeseks poolaastaks. RRL üldtingimuste p-de 2.1, 2.2 ja

2.4 kohaselt määratakse järgnevatel poolaastatel osutatavate teenuste maht (ravijuhtude arv)

poolte kokkuleppel (s.o lepingu rahalistes lisades) ning kuni kokkuleppe saavutamiseni tuleb

RRL üldtingimuste p 2.5 järgi säilitada lepingupartnerile osutatavate teenuste maht 80%

ulatuses eelmise aasta sama kalendrikuu tegelikust (täidetud) mahust (sh peaks 80% nõue

olema üheaegselt täidetud nii EHK poolt ülevõetavate rahaliste kohustuste summade kui ka

ravijuhtude arvu osas).

Tervishoiuteenuse osutajate valiku tulemuste alusel kujunenud pingerida omas seega vahetut

mõju üksnes ravi rahastamise lepingute sõlmimisel ja ravijuhtude esmasel määramisel.

Järgnevateks poolaastateks ravijuhtude määramisel on seevastu esmajoones oluline säilitada

senine ravijuhtude jagunemise proportsioon, et tagada kõigi lepingupartnerite tegevuse

jätkusuutlikkus ja kindlustatud isikutele teenuse osutamise stabiilsus (sh kindlustades igale

lepingupartnerile vähemalt 80% varasemalt täidetud mahust, millega teenuseosutajad saavad

ka oma tegevust planeerides arvestada). Seda eesmärki poleks võimalik saavutada, kui iga

järgneva poolaasta ravijuhtude määramisel tuleks lähtuda aluste p-dest 12.4 ja 12.5 ehk

pingereas eespool olnud lepingupartneritele peaks alati määrama ravijuhte nende taotletud

mahus ning pingereas tagapool olnutele ei pruugi mõnel perioodil ravijuhte üldse jaguda.

Eelnev ei tähenda iseenesest, et RaKS § 36 lg-s 4 sätestatud asjaolud (ja nende hindamist

täpsustav EHK nõukogu 01.11.2013 otsus nr 20) ei võiks vähemasti osaliselt omada tähtsust

ka juba sõlmitud ravi rahastamise lepingu kehtivuse ajal järgnevate perioodide ravijuhtude

määramisel, kuid vastavad tingimused peaksid sellisel juhul tulenema kehtivast lepingust.

RRL üldtingimuste p-d 2.1, 2.2 ja 2.4 ei näe samas ette mingeid sisulisi tingimusi, millest

lähtudes tuleks järgnevatel perioodidel ravijuhte jagada, viidates üksnes poolte kokkuleppele.

Kaebaja viited RRL lisatingimuste (I kd, tl 65p-69) p-dele 1.1.3 ja 1.1.7 ei ole samuti

asjakohased, sest RRL lisatingimuste p 1 reguleerib üksnes EHK poolt ravijuhtude üldarvu ja

ravijuhu keskmise maksumuse kavandamist, mitte lepingupartneritele ravijuhtude jagamist.

Kokkuvõttes ei näe ravi rahastamise lepingutega seonduv regulatsioon ette, millest lähtudes

tuleks järgnevatel perioodidel konkreetsete lepingupartnerite poolt teenindatavate ravijuhtude

arv kindlaks määrata, kui pooled selles küsimuses kokkulepet ei saavuta (v.a RRL

üldtingimuste p-s 2.5 sätestatud 80% mahu säilitamise nõue). Sellele vaatamata ei saa

ravijuhtude jagamine toimuda suvaotsuse alusel ning EHK sellekohased kaalutlused peavad

3-15-1952

11(12)

olema kontrollitavad. Haldusorgan peab oma tegevuses alati arvestama muu hulgas õiguse

üldpõhimõtetega (nt õiguskindlus, võrdne kohtlemine, proportsionaalsus).

13. EHK poolt lepingupartneritele 2015. a II poolaastaks pakutud ravijuhtude koguarvu

olulise (26,3%) vähenemise võrreldes 2015. a I poolaastaga (2015 I pa – 1911 ravijuhtu; 2015

II pa – 1409 ravijuhtu) põhjustas asjaolu, et statsionaarse õendusabi eelarve tõus (13,1%) jäi

01.01.2015 toimunud õendusabi raviteenuse hinnatõusust (24,7%) märgatavalt madalamaks.

Seega EHK eelarvevahendid küll suurenesid, kuid mitte piisavalt, et võimaldanuks tellida

ravijuhte varasemalt planeeritud mahus.

Halduskohtu etteheited vastustaja poolt rakendatud lepingumahtude vähendamise metoodikale

taanduvad sisuliselt hinnangule, et nn 117% valem seadis (põhjendamatult) eelisseisu need

lepingupartnerid, kes taotlesid ravi rahastamise lepingute sõlmimisel 2014. a II poolaastaks

ravijuhte suuremas mahus kui 2015. a I poolaastaks, ning kahjustas seetõttu eriti nende

lepingupartnerite huve, kes olid 2014. a II poolaastaks taotlenud oluliselt vähem ravijuhte kui

2015. a I poolaastaks (s.o sarnaselt Benita Kodu AS-ga). Halduskohtu hinnangul pidanuks

ravijuhtude vähendamise metoodika arvestama ka seda, kui palju ravijuhte oli lepingupartner

valmis teenindama kogu aastase perioodi jooksul (s.o 2014 II pa + 2015 I pa). EHK on

apellatsioonkaebuses seevastu leidnud, et halduskohus jättis esiteks tähelepanuta, et eelarve

koostamine ja lepingumahtude arvestus on kalendriaasta põhised, ning teiseks ei anna ükski

halduskohtu pakutud alternatiivsetest arvutuskäikudest ka sisuliselt paremat tulemust, vaid

omistavad põhjendamatult suure tähenduse sellele, kui palju oli lepingupartner taotlenud

ravijuhte 2015. a I poolaastaks.

14. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et EHK rakendatud metoodika 2015. a II

poolaasta ravijuhtude jagamiseks põhines asjakohastel kaalutlustel. Olenemata sellest, et EHK

04.06.2014 otsusega nr 245 kinnitatud valiku tulemuste alusel sõlmiti ravi rahastamise

lepingud kehtivusega alates 01.07.2014 ning neis määrati esmalt kindlaks teenuse osutamise

mahud 2014. a II poolaastaks ja 2015. a I poolaastaks, nähtub RRL üldtingimuste p-dest 2.4,

2.5, 2.7, 2.8 ja 2.13 ning RRL lisatingimuste p-st 6.1 selgelt, et arvestuse aluseks on siiski

kalendriaasta. Juba ainuüksi sellest tulenevalt ei ole iseenesest asjakohane lähtuda 2015. a II

poolaasta ravijuhtude määramisel sellele eelnenud 12-kuulisest perioodist (s.o 2014 II pa +

2015 I pa). Olukorras, kus RRL üldtingimuste p 2.5 nägi üheselt ette, et kuni kokkuleppe

sõlmimiseni säilitatakse edaspidi EHK poolt ülevõetavate rahaliste kohustuste summad ja

ravijuhtude arv 80% ulatuses „eelmise aasta sama kalendrikuu tegelikust (täidetud) mahust“,

ei ole ka võimalik väita, et teenuseosutaja ei saanud ravi rahastamise lepingut sõlmides teada,

et näiteks 2015. a II poolaasta ravijuhtude määramisel omavad tähtsust eelkõige 2014. a II

poolaasta lepingu maht ja selle täitmine (st EHK-ga kokkuleppe mittesaavutamise korral ei

ole tal õigust suurema hulga ravijuhtude teenindamisele kui 80% eelmise aasta samal

perioodil täidetud ravijuhtude arvust ning samas peab EHK ka kõigile teistele

lepingupartneritele tagama vähemalt samasuguse mahu). Kuigi vaidluse all olev statsionaarse

õendusabi teenus ei ole loomult sesoonne, ei saa välistada, et lepingupartneritel võib esineda

muid põhjuseid, miks taotletakse poolaastate lõikes erinevaid lepingumahte. Vaidlust ei ole

selles, et nii Benita Kodu AS-l kui ka teistel valikumenetluses edukateks osutunud

teenuseosutajatel oli võimalik endal otsustada, millises mahus taotleda ravijuhte 2014. a II

poolaastaks ja millises mahus 2015. a I poolaastaks ning vastustaja seda kuidagi ei

mõjutanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei too ebaproportsionaalset tulemust kaasa ega kujuta

endast ebavõrdset kohtlemist see, kui EHK lähtub ravijuhtude määramisel lepingupartneri

enda poolt eelmise aasta samaks perioodiks taotletud ravijuhtude arvust ja sellest lähtumine

pidi lepingupartnerile olema ettenähtav, mistõttu sai ta sellega ka arvestada. EHK on

kohelnud kõiki lepingupartnereid ühetaoliselt ning apellant on lisaks asjakohaselt näidanud, et

isegi halduskohtu pakutud alternatiivsete arvutuskäikude puhul ei oleks vähemasti mõne

3-15-1952

12(12)

lepingupartneri puhul võimalik tagada RRL üldtingimuste p 2.5 kohaselt nõutava 80% mahu

säilitamist, mistõttu oleks nende rakendamine viinud õigusvastase tulemuseni.

15. Kuna lõplikud andmed 2015. a I poolaasta lepingute täitmise kohta EHK-l puudusid,

siis ei olnud vastustajal võimalik neist lähtuda. See ei välista siiski ka mittetäielike andmete

kasutamist pooltevaheliste lepingueelsete läbirääkimiste käigus. EHK 14.07.2015 kirjas (I kd,

tl 129-130p) sisalduvast viitest, et kuna Benita Kodu AS-i 2015. a I poolaasta leping oli

15.04.2015 seisuga olulises alatäitmises, ei pidanud EHK põhjendatuks muuta 2015. a II

poolaastaks algselt pakutud teenuse mahtu (65 ravijuhtu), saab järeldada, et vastustaja soovis

esialgu sõlmida kaebajaga kokkuleppe väiksemas mahus, kui Benita Kodu AS võis tema poolt

2014. a II poolaastal täidetud mahtude ja RRL üldtingimuste p 2.5 põhjal eeldada. Kuivõrd

sellise kokkuleppe sõlmimine ei oleks kuidagi õigusvastane, siis ei saa iseenesest

õigusvastaseks pidada ka kaebajale vastava ettepaneku tegemist. Põhjusel, et Benita Kodu AS

pakutud 65 ravijuhuga ei nõustunud, tegi EHK 12.06.2015 kirjaga (I kd, tl 124-127) kaebajale

uue pakkumise, mille puhul arvestas muu hulgas selgelt RRL üldtingimuste p-s 2.5

sätestatuga (vt ka EHK 10.06.2015 otsus nr 280 – I kd, tl 157-158). Pidades silmas, et Benita

Kodu AS täitis 2014. a II poolaastal kokku 111 ravijuhtu summas 94 092 eurot (I kd, tl 159-

160p), vastas temale 2015. a II poolaastaks lõplikult pakutud 89 ravijuhtu summas 89 331

eurot RRL üldtingimuste p 2.5 nõuetele (80,2% ravijuhtude arvust ja 94,9% summast). Kuna

tuvastatud ei ole asjaolusid, mille põhjal oleks alust väita, et kaebajat on koheldud teiste

lepingupartneritega võrreldes meelevaldselt ebavõrdselt, ei saa nn 80% nõudele vastavat

lepingupakkumist pidada õigusvastaseks. Kuna EHK pidi RRL üldtingimuste p-s 2.5

sätestatut arvestades lähtuma 2014. a II poolaastal tegelikult täidetud ravijuhtude arvust, siis

tuli tal 2015. a II poolaasta osas igal juhul arvestada ka AS Kallavere Haigla n-ö äraostetud

ravijärjekorraga (110 ravijuhtu summas 210 063 eurot).

16. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel rahuldab ringkonnakohus Eesti Haigekassa

apellatsioonkaebuse ja tühistab Tallinna Halduskohtu 03.03.2016 otsuse. Ringkonnakohus

teeb asjas ise uue otsuse, millega jätab Benita Kodu AS kaebuse rahuldamata.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui

kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks

arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 109 lg 1

järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja

kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS §

109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et Benita Kodu AS on kandnud esimese astme

kohtus menetluskulusid kokku 1736,09 eurot (sh riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulud 1721,09

eurot – I kd, tl 131; I kd, tl 172-176) ning apellatsioonimenetluses lisaks õigusabikulusid

1649,37 eurot. Seega on kaebaja menetluskulud kahes kohtuastmes kokku olnud 3385,46

eurot. Kuna ringkonnakohtu otsuse tagajärjel jääb kaebus rahuldamata, jäävad kaebaja

menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Eesti Haigekassa on tasunud

apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (II kd, tl 9), kuid ei ole esimese ega teise

astme

kohtus

esitanud

andmeid

muude

menetluskulude

kandmise

kohta.

Kuna

ringkonnakohus rahuldab vastustaja apellatsioonkaebuse ja jätab uue otsusega kaebuse

rahuldamata, tuleb vastustaja poolt apellatsioonimenetluses tasutud riigilõivu katteks mõista

HKMS § 108 lg 1 alusel kaebajalt välja 15 eurot. EHK võimalikud muud menetluskulud

esimese ja teise astme kohtus jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Altnurme

(allkirjastatud digitaalselt)

Villem Lapimaa

(allkirjastatud digitaalselt)

Virgo Saarmets