2-16-5756/38 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Tsiviilasi nr 2-16-5756

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number

2-16-5756

Määruse tegemise aeg ja koht

18.04.2017, Tallinn

Kohtukoosseis

Krista Kirspuu, Iko Nõmm, Ande Tänav

Kohtuasi

S.N avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja

ainuhooldusõiguse

saamiseks,

alternatiivselt

otsustusõiguse saamiseks lapse igakordse viibimiskoha

määramiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 02.11.2016 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

S.N määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja (määruskaebuse esitaja): S.N (isikukood XXX,

elukoht XXX), lepinguline esindaja Vassili Kosteitšuk (e-

post: XXX)

Puudutatud isik (lapse isa): P.E (isikukood XXX,

viibimiskoht XXX)

Puudutatud isik (laps): P.B (isikukood XXX, elukoht

XXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Leino

Biin (e-post: XXX)

Eestkosteasutused: Tallinna linn Haabersti Linnaosa

Valitsuse kaudu (registrikood 75014244, asukoht Ehitajate

tee 109a, Tallinn), esindaja Aasa Rohtla (e-post:XXX) ja

Tallinna linn Põhja-Tallinna Valitsuse kaudu (registrikood

75017745, asukoht Niine 2, Tallinn), esindaja Anna

Jelinevitš (e-post: XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. S.N määruskaebus rahuldada osaliselt.

2. Harju Maakohtu 02.11.2016 määrus tühistada osas, milles maakohus jättis S.N-

i avalduse rahuldamata, so nõudes lõpetada S.N-i ja P.E ühine hooldusõigus

lapse P.B suhtes ja anda hooldusõigus täielikult üle S.N-ile ning alternatiivses

1(10)

Tsiviilasi nr 2-16-5756

nõudes anda S.N-ile ainuotsustusõigus P.B elu- ja viibimiskoha määramise

osas ja saata avaldus selles osas uueks läbivaatamiseks samale esimese astme

kohtule.

3. Harju Maakohtu 02.11.2016 määrus jätta muutmata osas, millega maakohus

rahuldas avalduse osaliselt ja andis S.N-ile otsustusõiguse lapse P.B lühiajaliste

Venemaal ja Euroopa Liidu piires viibimiste (reiside) osas koos S.N-iga ja

kohustas S.N-i sellest eelnevalt teavitama P.E-d kuni P.E kinnipidamisasutuses

viibimiseni kirja teel, P.E vabanemisel telefoni teel (resolutsiooni punkt 2).

4. Menetluskulude jaotus jätta maakohtu otsustada.

5. Määruse peale ei saa määruskaebust esitada.

Asjaolud

1. 12.04.2016 esitas Harju Maakohtule avalduse S.N (avaldaja, lapse ema), kes palus

lõpetada avaldaja ja P.E (puudutatud isik, lapse isa) (koos nimetatuna lapse vanemad)

ühine hooldusõigus ja anda P.B (laps) hooldusõigus täielikult avaldajale.

Alternatiivselt palus avaldaja anda talle ainuotsustusõigus lapse elu- ja viibimiskoha

määramise osas.

2. Avalduse kohaselt lõppes lapse vanemate kooselu faktiliselt peale lapse sündi 2015

suvel. Laps elab koos avaldajaga. Lapse isa ei osale lapse kasvatamises ning pole

lapsest huvitatud, lapse ülalpidamiseks elatist ei maksa. Lahkumineku põhjuseks oli

lapse isa ohtlik eluviis, narkootiliste ainete tarvitamine. Lapse isa on kriminaalkorras

karistatud. Lapsele on hädavajalik stabiilne ja stressivaba keskkond, mida lapse isa

lapsele pakkuda ei saa.

Puudutatud isiku (lapse isa) seisukohad

3. Lapse isa kirjalikult esitatud seisukoha kohaselt sündis laps XX.XX.XXXX kui lapse

isa oli jalavõruga kodus ja käis graafiku alusel tööl, väljudes hommikuti kell 05.15 ja

jõudes koju tagasi kell 23.15. Lapse isa püüdis perefirmat uuesti jalgadele tõsta.

Tööpäevad oli 18-tunnised. Lapsele maksis isa elatist juulist 2016 kuni märtsini 2016

enamus osas sularahas. Märtsis tekkisid lapse isal majanduslikud raskused. Lapse isa

on väga uhke oma tütre üle ning armastab tütart üle kõige maailmas. Lapse isa

pühendas ehk tõesti liiga vähe aega oma perele, kuna üritas paaniliselt materiaalselt

jalgadele tõusta. Pärast lahkuminekut külastas isa last peale tööd igapäevaselt või

kuidas lapse emal tuju parasjagu oli. Iga kuu lapse sünnipäeval, kus laps sai ühe kuu

vanemaks, üritas lapse isa vähemalt 215 eurot + kingituse või kingituse raha

lauanurgale jätta. Kui oli momendil vähem raha, tõi lapse isa puuduva osa ja rohkemgi

järgmisel külastuskorral. Lapse isa eitab ohtlikku eluviisi, kuna tal ei olnud töö kõrvalt

aega peale töö mitte mingiteks eluviisideks. Narkootiliste ainete tarbimist tuli mõnel

korral vanast harjumusest ja väsimusest ette peale 18-tunniseid tööpäevi. Avaldust

esitatud kujul ei tuleks rahuldada. Laps on Eesti kodanik, tema ema on Venemaa

kodanik. Kui anda lapse emale ainuõigus lapse elamis-ja viibimiskoha määramiseks,

siis on võimalik, et lapse isa last enam niipea ei näe. Lapse ema on ähvardanud, et ta

kaob lapsega ära, et lapse isa ei leia kunagi neid üles. Äärmisel juhul on lapse isa nõus

andma lapse emale ajutise ainuotsustusõiguse lapse elamis- ja viibimiskoha üle. Kui

kohus annab ajutise ainuotsustusõiguse, siis palub lapse isa kohustada lapse ema

teavitama viibimiskohast linnaosavalitsuse töötajaid. Lapse isa kõnedele lapse ema ei

vasta. Lapse 1-aastaseks sünnipäevaks saatis lapse isa kaardi ja volituse üheks aastaks

reisimiseks Euroopa Liidu riikides ning Venemaal.

Puudutatud isikule (laps) määratud esindaja seisukoht

2(10)

Tsiviilasi nr 2-16-5756

4. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kirjaliku arvamuse kohaselt veendus

esindaja, et lapse ema on loonud lapsele korraliku kodu, laps oli rõõmsameelne ja

hoolitsetud, kodu oli korras. Lapse isa vaidles avaldusele vastu. Lapse isa väitis, et

soovib ja suudab peale karistuse kandmist lapse elus osaleda. Lapse elu korraldamise

erimeelsusi lapse emaga ta eitas nagu ka vajadust ühist hooldusõigust lõpetada. Lapse

isa avaldas kartust, et avalduse rahuldamisel ta enam last ei näe, sest avaldajal ei ole

sellisel juhul takistusi lapsega Eestist lahkuda. Lapse esindaja oli seisukohal, et ühise

hooldusõiguse lõpetamise üks eeldus, ehk vanemate alaline lahuselu on konkreetsel

juhul täidetud (avaldaja kinnitas, et ka tulevikus mingil juhul lapse isaga koos elama ei

hakka). Samas ei ole avaldaja esile toonud ühtegi erimeelsust või asjaolu et vanemad

ei nüüd ega ka tulevikus ei suuda kokku leppida lapse elu puudutavates küsimustes

ehk teostada lapse ühist hooldusõigust ja hoolduskohustust. Kuivõrd puuduvad

tõendid selle kohta, et vanemad ei suuda lapse ühist hooldusõigust tulevikus teostada,

ei ole lapse esindaja arvates avalduse põhinõude rahuldamine põhjendatud. Kumbki

vanem ei toonud esile vaidlust lapse elu- ja viibimiskoha küsimuses. Lapse ema ei

avaldanud, et ta sooviks elukohta muuta või et selleks annaks nõusoleku lapse teine

vanem. Lapse esindaja eeldas, et lapse huvides võiks olla vajalik emale anda

ainuhooldusõigus lapse tervise- ja hariduse küsimustes. Seda aga taotletud ei ole.

Eestkosteasutuste seisukohad

5. Haabersti Linnaosa Valitsus ei toetanud avaldust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja

lapse hooldusõiguse täielikult lapse emale üleandmiseks, kuid pidas põhjendatuks

rahuldada avaldaja alternatiivne nõue – anda lapse emale otsustusõigus lapse elu -ja

viibimiskoha määramise osas. S.N sõnul tutvusid nad tütre isa P.E-ga 2009. P.E-le

määrati 2012 detsembris karistuseks vangistus 2 aastat, vastavalt süüdistusele tegeles

P.E narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemisega.

2014 viidi P.E karistust kandma avavanglasse. Alates 2014 augustist kuni 2015

veebruarini käis P.E vanglas ööbimas, alates 2015 veebruarist kuni 2015 augustini

kohaldati talle elektroonilist valvet. S.N ja P.E kooselust sündis XX.XX.XXXX tütar

P.B . S.N sõnul ei tegelenud isa eriti lapsega. Naise sõnul ei julgenud ta ka ise kuigi

tihti P.E õlule panna vastutust tütre eest, sest koges näiteks poest koju tulles, et isa

magas ning tütar oli järelevalveta. Politsei tuvastas P.E amfetamiini tarbimise 2015

septembris. S.N ja P.E kooselu lõppes mehe narkootikumide tarbimise tõttu 2015

novembris. Ajavahemikul 2015 novembrist kuni 21.04.2016 külastas P.E regulaarselt

oma tütart – novembris kord nädalas, hiljem kuni 2016 veebruarini igapäevaselt paari

tunni vältel. Märtsis kohtus P.E tütrega ühel korral. 21.04.2016 pöörati täitmisele

09.05.2013 Harju Maakohtu otsusega P.E-le mõistetud ja tingimisi ennetähtaegse

vabanemise hetkeks ärakandmata karistus – 1 aasta, 10 kuud, 29 päeva vangistust.

Kinnipidamise põhjuseks oli asjaolu, et P.E ei allunud käitumiskontrollile. S.N

soovib, et tal puuduks tulevikus vajadus rääkida tütrele narkosõltuvusega isast.

Telefonivestluses lastekaitsetöötajaga tunnistab P.E enda sõltuvusprobleemi ja avaldab

kahetsust, et peab jääma kinnipidamisasutuses viibimise tõttu mõneks ajaks tütre elust

kõrvale. P.E väljendab vestluses oma nõusolekut S.N-ile P.B elu- ja viibimiskoha

määramise osas otsustusõiguse andmiseks. P.B on alles 11-kuune. Tema

kasvatamisel ei ole eestkosteasutusele teadaolevalt vanematel tekkinud ühtki vaidlust

ühise lapse elu korraldamisel. S.N taotlust ühise hooldusõiguse lõpetamiseks lapse

suhtes ja ainuhooldusõiguse emale üleandmiseks võib P.E kriminaalset tausta teades

mõista, kuid hetkel tundub nimetatud avalduse rahuldamine siiski ennatlik. P.E

kinnipidamisasutuses viibimise ajal (pea 2 aasta vältel) ei ole tal niikuinii võimalik

3(10)

Tsiviilasi nr 2-16-5756

osaleda tütre elus tehtavates otsustes. Samas, ühise hooldusõiguse jätkumisel säilib

P.E-l võimalus tulevikus, pärast oma eluviisis radikaalsete muutuste tegemist, osaleda

P.B elus.

6. Põhja-Tallinna Valitsus toetas avaldust osaliselt ja tegi ettepaneku anda lapse emale

üle otsustusõigus lapse viibimiskoha, hariduse ja terviseküsimustes, samuti

varahooldusõigus. Nimetatud õiguste üleandmine ei kahjusta Põhja-Tallinna Valitsuse

hinnangul lapse huve. S.N sõnul lõppes kooselu P.E narkootikumide tarvitamise tõttu

novembris 2015. P.B jäi elama koos emaga aadressil XXX, Tallinn, asuvasse korterisse.

Ajavahemikus jaanuar-veebruar 2016 käis P.E last külastamas iga päev (2 tundi

päevas, hoidis last, vaatas kuidas teda pestakse, jne). S.N sõnul jäi P.E mitmel korral

last hoidma kui S.N käis väljas, kuid tagasi tulles leidis ta P.E magamas ning see

tekitas usaldamatust last isa hoolde jättis. Sellise hoolimatusega seadis isa ohtu oma

lapse elu ja tervise. S.N sõnul püüdis ta lubada isale lapsega kohtumisi ainult siis, kui

P.E oli kaine. S.N sõnade koheselt käitus P.E enne lapse sündi kahel korral tema vastu

vägivaldselt. Naine politseisse ei pöördunud. S.N sõnade koheselt korraldab lapse

igapäevaelu tema ainuisikuliselt. Telefonivestlusest P.E-ga selgus, et kooselu jooksul

ning peale kooselu lõppemist tegeles lapse eest hoolitsemisega igapäevaselt ema. P.E

ei tea, kes on lapse perearst. P.E sõnul saab ta peale vabanemist lapse elus regulaarselt

osaleda. Praegune vanglasse sattumine on teda ehmatanud ning motiveeritud ennast

ravima, et edaspidi jätkata karsket eluviisi. P.E sõnul otsis ta märtsis ja aprillis 2016

narkootikumide tarvitamisest loobumiseks abi narkoloogilt, Paldiski mnt-l asuvas

narkosõltlaste päevakeskuses. P.E sõnul ta tarvitas GHB-d. P.E sõnul teadis S.N enne

lapse sündi, et P.E-l on narkoprobleemid. Isa on peale lapse sündi jätkanud

narkootiliste ainete tarvitamist. Seega ei ole alust eeldada, et isa oma eluviise

vabanemise järel sel määral muudab, et suudab täielikult hoiduda uute

seaduserikkumiste toimepanemisest, muutub seaduskuulekaks kodanikuks ning

hakkab teostama hooldusõigust, pidades silmas lapse igakülgset heaolu sh turvalisust.

Arvestades asjaolu, et laps on alles 11 kuune, on mõistlik korraldada lapse elu selliselt,

et last põhiliselt kasvatav vanem S.N , saab last puudutavates küsimustes

otsustusõiguse lapse igapäevaelu olulistes küsimustes. P.E saab vabanedes näidata, kas

ta on võimeline selliselt oma eluviise muuta, et lapse elus suuremal määral osaleda.

Vajadusel on tal võimalik taotleda regulaarset suhtluskorda ja suuremat osalust lapse

igapäevaelu oluliste otsuste vastuvõtmisel. Vaatamata kohtu poolt tehtavale

hooldusõigust puudutavale lahendile, jääb P.E-l õigus ja kohustus lapsega isiklikult

suhelda. Arvestades isa varasemat käitumist (narkootikumide tarvitamist), peab

suhtlus lapse ja isa vahel toimuma viisil, mis ei kahjusta lapse kehalist, vaimset või

hingelist heaolu.

Menetluse edasine käik

7. Harju Maakohtus 12.10.2016 aset leidnud ärakuulamisel jäi avaldaja oma avalduse

juurde, lapse isa oma seisukoha juurde.

Esimese astme kohtu määrus

8. Harju Maakohus rahuldas 02.11.2016 määrusega avaldaja avalduse osaliselt ning

andis S.N-ile otsustusõiguse lapse P.B lühiajaliste Venemaal ja Euroopa Liidu piires

viibimiste (reiside) osas koos S.N-iga ja kohustas S.N-i sellest eelnevalt teavitama

P.E-d kuni P.E kinnipidamisasutuses viibimiseni kirja teel, P.E vabanemisel telefoni

teel. Menetluskulud jättis maakohus neid kandnud isikute kanda, va lapsele riigi

4(10)

Tsiviilasi nr 2-16-5756

õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäid Eesti Vabariigi kanda.

9. Määruse põhjenduste kohaselt leidis maakohus, et avaldus on põhjendatud osaliselt ja

kuulub seetõttu ka rahuldamisele osaliselt.

10. PKS § 123 lg 1 tulenevalt lahendab kohus lapsesse puutuva vaidluse esmajoones

lähtuvalt lapse huvidest. LKS § 5 lg 3 kohaselt on lastekaitse põhimõtteks, alati ja igal

pool, seada esikohale lapse huvid. PKS § 137 lõike 1 kohaselt, kui ühist hooldusõigust

omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust

edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus taotleda kohtult hagita

menetluses, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Sama

paragrahvi lõike 3 järgi lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral

hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades

muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada,

hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse

tulevasi elamistingimusi. PKS § 116 lõike 2 alusel on lapse vanemal kohustus

hoolitseda oma alaealise lapse eest. PKS § 124 lõike 1 kohaselt hõlmab isikuhooldus

kohustust last kasvatada, tema järele valvata ning lapse igakülgse heaolu eest muul

viisil hoolitseda. PKS §-ide 96 ja 97 kohaselt on vanemal kohustus anda ülalpidamist

oma alaealisele lapsele.

11. Avaldaja on esmalt taotlenud PKS § 137 lg 1 alusel lapse vanemate ühise

hooldusõiguse lõpetamist ja avaldajale lapse ainuhooldusõiguse andmist. Ühise

hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale

ainuhooldusõiguse andmise avalduse eesmärk on üldjuhul ulatuslikumate muudatuste

tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem otsustada üksi

tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem

kaotab selles osas hooldusõiguse.

12. Kohus peab ühise hooldusõiguse lõpetamise ja hooldusõiguse üleandmise avalduse

lahendamisel hoolikalt hindama esitatud asjaolusid ja kogutud tõendeid ning

otsustama hooldusõiguse küsimuse võimalikult sellisel viisil ja ulatuses, et see oleks

kooskõlas lapse huvidega ning arvestaks samal ajal ka teiste asjaomaste isikute

õigustatud huve. Eelduslikult on lapse huvides, et tema elu korraldaksid ka vanemate

lahuselu korral mõlemad vanemad koos. Seega peab PKS § 137 lg 1 rakendamiseks

leidma tuvastamist, et vanemad ei suuda lapse suhtes hooldusõigust ühiselt teostada ja

et neil puudub tahe teha teise vanemaga koostööd lapse elu puudutavate küsimuste

otsustamisel. Kohus peaks vaidlustes hooldusõiguse üle sekkuma ja tegema ühise

hooldusõiguse lõpetava lahendi üksnes siis, kui on täiesti selge, et vanemad ei suuda

teostada ühist hooldusõigust kokkuleppel. Tõendamist ei ole leidnud, et lapse isa

oleks keeldunud lapsesse puutuvate küsimuste ühisest otsustamisest. Seetõttu avaldaja

nõue ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja avaldajale lapse ainuhooldusõiguse

andmiseks ei kuulu rahuldamisele.

13. Avaldaja on palunud alternatiivselt anda talle otsustusõigus lapse viibimiskoha osas

(PKS § 119 alusel). Lapse viibimiskoha määramine hõlmab lisaks võimalusele

määrata, kus laps peamiselt elab, ka seda kellega, kus ja millal laps viibib. Siia juurde

kuulub ka õigus saada teavet lapse viibimiskoha kohta. Otsustusõiguse saamiseks

(PKS § 119) saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last

puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või

olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses lõpetada.

Käesolevas asjas ei ole lapse vanematel vaidlust osas, mis puudutab seda, kus laps

peamiselt elab. Lapse ema soovib otsustusõiguse saamist, et reisida lapsega Euroopa

Liidu piires ja Venemaal ilma lapse isa nõusolekuta, kuna vahel ei ole lapse isa

kättesaadav ja vanglas olles on lapse isalt raske vastust saada.

5(10)

Tsiviilasi nr 2-16-5756

14. Kohus leiab, et on põhjendatud anda lapse emale otsustusõigus lapse viibimiskoha

määramiseks osas, mis puudutab lapse koos emaga lühiajalist viibimist (reisimist)

Venemaale või Euroopa Liidu piires, kuna volikirja saamine lapse isalt võib olla

takistatud. Andes lapse emale nimetatud osas otsustusõiguse, kohustab kohus lapse

ema eelnevalt teavitama reisimisest lapse isa.

Määruskaebus

15. Avaldaja esitas maakohtu määrusele määruskaebuse vaidlustamiseks osas, milles jäeti

rahuldamata avaldaja põhi- ja alternatiivnõuded ning palub maakohtu määruse

vaidlustatud osas tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale kohtule, või teha

uus määrus, millega lõpetada vanemate ühine hooldusõiguse ja anda avaldajale

ainuhooldusõiguse või alternatiivselt anda avaldajale otsustusõigus lapse viibimiskoha

määramisel (sh. lapsega reisimine), tervisega seotud küsimustes, lapse haridustega

seotud küsimustes ning lõpetada vanemate ühine varahooldusõigus ja anda avaldajale

ainuvarahooldusõigus.

16. Määruskaebuse kohaselt on maakohtu otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldatud

materiaalõiguse norme, rikutud menetlusõiguse norme ning ebaõigesti hinnatud

tõendeid. Kaebuse esitaja on seisukohal, et vaidlustatav kohtumäärus ei ole

põhjendatud. Kohtu seisukohad ja järeldused ei ole selged. Kohtumäärusest ei ole

võimalik aru saada, millistest faktilistest asjaoludest kohus lähtub, millised asjaolud

loetakse asjas tõendatuks ja millised mitte.

17. 12.10.2016 ärakuulamisel avaldaja poolt suuliselt esitatud ja kohtu poolt protokollitud

nõude täiendus ei ole kohtumääruses lahendatud. Samas ei ole kohus avaldaja nõude

täiendamise taotlust rahuldamata jätnud. Seetõttu pidi kohus täiendatud nõudeid

kohtumääruses lahendama. Rikutud on TsMS § 376 lg 4 p 2, mille järgi hagi

muutmiseks ei peeta hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist,

laiendamist või kitsendamist. Samuti TsMS § 376 lg 6, mille kohaselt käesoleva

paragrahvi lõikes 4 nimetatud taotluse või täienduse võib hageja esitada ka

hagiavaldusele vastavas vormis avaldust esitamata, muu hulgas suuliselt kohtuistungil.

18. Kohtumäärusest ei ole võimalik aru saada, kas avaldaja väited lapse isa

narkootikumidest sõltuvuse osas, kriminaal- ja väärteokorras korduva karistatuse osas,

vägivaldse käitumise osas loetakse tõendatuks või mitte. Kohtu selgitamiskohustus on

rikutud. Juhul, kui avaldaja tõendamiskoormus oleks täitmata jäetud, oleks kohus

pidanud sellele avaldaja tähelepanu juhtima. Juhul, kui need faktilised asjaolud,

millele avaldaja tugines loetakse tõendatuks või puudutatud isiku poolt õigeksvõetuks,

oleks kohus pidanud neid määruses arvestama. Lapse huve puudutavas vaidluses

kogub üldjuhul tõendeid kohus omal algatusel. Seda ei ole tehtud.

19. Avaldaja põhinõude rahuldamata jätmist ei ole kohtumääruses põhjendatud. Kaebaja

on seisukohal, et ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ei pea ilmtingimata tõendama

seda, et lapsesse puutuvate küsimuste ühine otsustamine oleks võimatu. Seega ühise

hooldusõiguse lõpetamise eelduseks on vanemate lahuselu ja/või hooldusõigust ühise

teostamise soovi puudumine. Antud juhul elavad vanemad lahus ning avaldaja ei soovi

hooldusõiguse ühist teostamist. Kaebajale ei ole selge, mis on antud juhul andnud

alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ei vasta lapse huvidele. Maakohus ei

ole faktilisi asjaolusid, lapse vanemate isikuid, nende hingelist seotust, senist

pühendumist ega valmisolekut last kasvatada, hinnanud.

20. Nii PKS § 119 alusel otsustusõiguse lahendamisel, kui ka PKS § 137 alusel

hooldusõiguse lõpetamisel peab kohus mh kaaluma, kas vanem suudab ja soovib

vaidlusaluse küsimuse lapse huvidest lähtudes otsustada (vt. Riigikohtu 3-2-1-96-14

6(10)

Tsiviilasi nr 2-16-5756

otsuse p 20). Kaebaja on seisukohal, et arvestades lapse isa varasemat käitumist ja

eluviisi ning tema majanduslikku olukorda (töötust ja vara puudumist), tuleb tõdeda, et

tema ei suuda last kasvatada ega lapse huvidest lähtudes küsimusi otsustada.

21. Kui küsimuste ühise otsustamise võime omab otsustavat tähendust, siis selge ei ole,

miks võeti arvesse ainult isa seisukohta, et tema ei keeldu küsimuste ühisest

otsustamisest. Antud juhul keeldub lapse ema lapsesse puutuvate küsimuste lapse

isaga arutamisest. Lapse isa käitumine on ettearvamatu ja teistele isikutele ohtlik.

Mitmel korral on lapse isa olnud avaldaja suhtes vägivaldne. Avaldaja kardab teda.

Avaldaja ei soovi lapse isaga üldse suhelda ega lapsesse puutuvaid küsimusi arutada.

See ei välista isa õigust lapsega suhelda aga seda ainult kohtu poolt määratud korras.

22. Kohus ei ole hinnanud seda et, lapse isa ei vaidlustanud fakti, et temal on olnud

probleeme narkootikumidega. Maakohus on jätnud tähelepanuta lastekaitse spetsialisti

arvamuses toodud põhjendused ja selgitused. Selge ei ole, mis põhjendustel jättis

maakohus alternatiivse nõude rahuldamata. Lastekaitse spetsialist on toetanud

avaldajat ja tegi ettepaneku anda lapse emale üle otsustusõigus lapse viibimiskoha,

hariduse ja terviseküsimustes ning lapse varahooldusõigus.

Menetluse edasine käik

23. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja edastas menetlusosalistele

arvamuse saamiseks.

24. Puudutatud isikule (laps) riigi õigusabi korras määratud esindaja oli seisukohal, et on

kaevatav määrus vastab lapse huvidele ning määruskaebuse rahuldamiseks puudub

alus. Avaldaja ega lapse isa ei toonud esile avalduses ega ärakuulamise kohtuistungil

vanemate erimeelsusi lapse hooldusõiguse teostamise küsimustes. Ainus probleem,

mille lapse vanemad avaldasid, ehk ema otsustusõiguse teostamine lapsega

reisimiseks, lahendati kaevatava kohtumäärusega. Seega alust ühise otsustusõiguse

osaliseks või täielikuks lõpetamiseks PKS 137 alusel ja lõpetatud osas teisele

vanemale üleandmiseks ei ole tuvastatud. PKS § 119 sätestatud alust otsustusõiguse

ühele vanemale andmiseks, ehk vanemate lapse hooldusõiguse küsimustes

kokkuleppele mittejõudmist, vanemad esile ei toonud.

25. Puudutatud isiku (lapse isa) arvamuse kohaselt tuleb jätta määruskaebus rahuldamata.

Väide lapse isa vägivaldsusest oma vale. Lapse isa palub mitte eeldada, kuidas ta

vanglast vabanedes edaspidi elab. Plaanis on pühendada oma elu tütre kasvatamisele,

vaba aja koos veetmisele ja tema materiaalsele kindlustamisele. Ka vanglas olles on

lapsele tagatud elatise tasumine. Avalduse esitamine on kättemaks luhtunud kooselu

pärast.

26. Eestkosteasutus (Haabersti LOV) ei toetanud määruskaebust. Lapse kasvatamisel ei

ole tema vanematel tekkinud ühtki vaidlust ühise lapse elu korraldamisel. Väide sai

kinnitust ka 12.10.2016 toimunud istungil. P.E kinnipidamisasutuses viibimise

perioodil (pea 2 aasta vältel) ei saa lapse vanemate vahel tekkida vaidlust ei lapse

viibimiskoha, tervise ega ka hariduse küsimustes. Samas, ühise hooldusõiguse

jätkumisel säilib P.E-le võimalus tulevikus, pärast oma eluviisis radikaalsete muutuste

tegemist, osaleda tütre elus. 12.10.2016 toimunud istungil selgus, et P.E

kinnipidamisasutuses viibimise perioodil võib tõepoolest tekkida viivitusi isalt

vastavasisulise volikirja saamisel ja kohus lahendas võimaliku probleemi.

27. Eestkosteasutus (Põhja-Tallinna Valitsus) leidis vastuses määruskaebusele, et kuna

P.E viibib jätkuvalt kinnipidamisasutuses, tegeleb lapse eest hoolitsemisega jätkuvalt

ema. Lapse elamiskoha osas vanematel vaidlust ei ole. Lapse emale otsustusõiguse

andmine lapse elu- ja viibimiskoha osas Eesti Vabariigi piires ning ka lapse tervise

7(10)

Tsiviilasi nr 2-16-5756

osas ei kahjusta lapse huve. Samuti ei kahjusta lapse huve varahooldusõiguse

üleandmine emale. Haridusküsimuste otsustusõiguse üleandmist emale toetab kuni

P.B kooliealiseks saamiseni.

28. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis vastavalt TsMS § 663 lg-

le 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

29. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes TsMS §

657 lg 1 p 3, § 659, § 667 lg 2, et vaidlustatud Harju Maakohtu kohtumäärus tuleb

tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata avaldaja põhi- ja alternatiivnõuded,

so nõudes lõpetada lapse vanemate ühine hooldusõigus ja anda hooldusõigus täielikult

üle avaldajale ning alternatiivses nõudes anda avaldajale ainuotsustusõigus lapse elu-

ja viibimiskoha määramise osas. Selles osas tuleb avaldus saata uueks läbivaatamiseks

samale esimese astme kohtule, kuna rikkumist ei ole võimalik apellatsiooniastmes

kõrvaldada ning ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada. Maakohtu määrus jääb

muutmata osas, milles see on jõustunud (so osas, millega maakohus avalduse osaliselt

rahuldas ja andis avaldajale otsustusõiguse lapse lühiajaliste viibimiste (reiside) osas

Venemaale ja Euroopa Liitu, kohustusega sellest eelnevalt teavitada lapse isa kuni

tema viibimiseni kinnipidamisasutuses kirja teel, vabanemisel telefoni teel). Kuna

määruskaebus rahuldatakse osaliselt, ei käsitle ringkonnakohus määruskaebuses

esitatud alternatiivnõuet.

30. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on

kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme

kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt

Riigikohtu lahend nr 3-2-1-159-15, p 28).

31. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga selles, et maakohus on oluliselt

rikkunud menetlusõiguse norme ja vääralt kohaldanud materiaalõigust. Vaidlustatud

maakohtu määrus on olulises osas põhjendamata ning kohtu järelduste kujunemine ei

ole jälgitav, kohus ei ole asjas tõendeid hinnanud ega põhjendanud, miks ta ei nõustu

menetlusosaliste faktiliste väidetega. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 463 lg 2,

§ 436 lg 1, § 438, § 442 lg 8 sätestatud kohustusi. Lisaks on maakohus puudulikult

täitnud TsMS § 477 lg 7 sätestatud uurimispõhimõtet ja TsMS § 392 lg 1 p 1

sätestatud selgitamiskohustust, jättes avaldaja nõuded välja selgitamata.

32. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on avaldaja maakohtus 12.10.2016 toimunud

ärakuulamisel avaldust täiendanud ja soovinud, et talle antakse lisaks lapse elu- ja

viibimiskoha määramise ainuotsustusõigusele üle ka otsustusõigus lapse tervise,

hariduse, varahoolduse ja lapsega reisimise osas (tlk 95, 95 pöördel). Kuigi maakohtu

poolset selget otsustust täiendavate nõuete menetlusse võtmise kohta ärakuulamise

protokollis kajastatud ei ole, nähtub sellest, et kohus on uurinud lapse isa seisukohta

lapse lasteaeda ja kooli paneku osas ning seoses reisidega Venemaa ja Euroopa Liidu

piires (tlk 95-97). Muude täiendavalt esitatud alternatiivsete nõuete osas protokoll

võimalikku arutelu ei kajasta ning nende osas puudub kohtu otsustus ka vaidlustatud

määruses.

33. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et TsMS § 477 lg 1 kohaselt vaatab kohus hagita

asja läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud

erisusi. TsMS § 376 lg 4 p 2 ja lg 4 kohaselt ei peeta hagi muutmiseks hageja

põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist

ning sellise taotluse või täienduse võib esitada mh suuliselt kohtuistungil. Alternatiivse

nõude kohta, mis esitatakse pärast esialgse hagi menetlusse võtmist, tuleb kohtul teha

8(10)

Tsiviilasi nr 2-16-5756

TsMS §-s 372 sätestatud menetlusse võtmise määrus ja anda kostjale võimalus esitada

alternatiivse nõude kohta oma seisukoht. See on vajalik eelkõige selleks, et nii

pooltele kui ka kohtule oleks selge vaidluse ese ja kostja teaks, millised hageja

esitatud nõuetest on kohtu menetluses ning millele ta sellest tulenevalt peab esitama

oma vastuväited (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-99-14, p 21). Avalduse uuel

läbivaatamisel tuleb maakohtul võtta seisukoht avaldaja poolt esitatud täiendavate

alternatiivnõuete osas, anda võimalus nende kirjalikult esitamiseks ja neile

vastamiseks ning nõuded lahendada.

34. Avaldaja poolt esitatud põhinõude lahendamisel on maakohus määruses iseenesest

õigesti märkinud, et ühise hooldusõiguse lõpetamise ja üleandmise avalduse

lahendamisel peab kohus hoolikalt hindama esitatud asjaolusid ja kogutud tõendeid

ning et PKS § 137 lg 1 rakendamisel peab leidma tuvastamist, et vanemad ei suuda

lapse suhtes hooldusõigust ühiselt teostada ja neil puudub tahe teise vanemaga koostöö

tegemiseks lapse elu puudutavate küsimuste otsustamisel.

35. Maakohus jättis avaldaja nõude ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja üleandmiseks

rahuldamata põhjusel, et tõendamist ei ole leidnud lapse isa keeldumine lapsesse

puutuvate küsimuste otsustamisel. Samas ei nähtu vaidlustatud määrusest, millisel

põhjusel on maakohus arvestamata jätnud lapse ema ja eestkosteasutuste poolt esile

toodud asjaolud. Nii näiteks nähtub avaldusest ja ärakuulamise protokollist, et lapse

ema kahtleb lapse isa hooldusvõimekuses tema eluviiside tõttu ning ei välista nendega

seonduvat ohtu lisaks endale ka ühisele lapsele. Lapse ema on selgelt väljendanud, et

ei saa ühist hooldusõigust teostada, kuna lapse isa kui kuritegeliku ja sõltuvuses oleva

isiku eluviis ohustab lapse elu (tlk 94 pöördel). Haabersti LOV on avaldanud, et lapse

isa on sõltuvusprobleemi olemasolu tunnistanud ning arvestades tema kriminaalset

tausta leiab kohalik omavalitsus, et pärast oma eluviiside radikaalset muutmist võiks

lapse isal olla võimalus osaleda lapse elus (tlk 26). Põhja-Tallinna Valitsuse arvates ei

ole alust eeldada, et lapse isa oma eluviise vabanemise järel sel määral muudab, et

suudab täielikult seaduserikkumiste toimepanekust hoiduda ning hakkab lapse

igakülgset heaolu silmas pidades hooldusõigust teostama, kuid lapse isal on vabanedes

võimalus näidata, kas ta on võimeline oma eluviise selliselt muutma, et lapse elus

suuremal määral osaleda (tlk 33). Põhja-Tallinna Valitsus on välja toonud, et lapse isa

otsis narkosõltuvuse raviks abi narkoloogilt (tlk 32). Lapse isa ise on välja toonud, et

narkootikumide tarbimist tuli ette mõnel korral vanast harjumusest (tlk 55) ja et tal oli

narkootikumidega probleeme (tlk 94 pöördel). Tsiviilasja materjalidest ei selgu,

milline on olnud tulemus seoses lapse isa narkosõltuvuse võimaliku raviga.

Märkimisväärne on, et Põhja-Tallinna Valitsus on otsustusõiguse üleandmist lapse

emale lapse elu- ja viibimiskoha osas Eesti Vabariigi piires, lapse tervise,

varahooldusõiguse ja haridusküsimuste osas kuni kooliealiseks saamiseni, endiselt

toetanud ka määruskaebusmenetluses (tlk 158-159).

36. Seoses materiaalõiguse kohaldamisega juhib ringkonnakohus tähelepanu, et avaldaja

põhinõude lahendamisel tuleb maakohtul arvestada, et PKS § 137 kohaselt on ühise

hooldusõiguse lõpetamise eeldustena sätestatud vanemate alaline lahuselamine või

muul põhjusel soovimatus hooldusõigust ühiselt teostada. Sealjuures avaldaja

alternatiivnõuete lahendamisel on PKS § 119 mõtte kohaselt ainuotsustusõiguse üle

andmise eelduseks lapsele olulises asjas kokkuleppele mittejõudmine (vaidlus). Seega

on ühise hooldusõiguse lõpetamise, sh osalise lõpetamse alused laiemad ning ei eelda

ainult vanemate vahelise vaidluse olemasolu.

37. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-159-15 selgitanud, et otsustusõiguse saamiseks saab

vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise

küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada

9(10)

Tsiviilasi nr 2-16-5756

ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses edaspidi tekkida võivate küsimuste

lahendamiseks lõpetada. Seevastu ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise

ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise avalduse eesmärgiks on

üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille

tulemusena saab üks vanem õiguse otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last

puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse.

Sellest tulenevalt saab ka kohus sõltuvalt avaldusega taotletavast eesmärgist lahendada

avalduse kas PKS § 119 või § 137 alusel. Seejuures ei ole kohus seotud avalduses

märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga ning kohaldab ise õigust, kuid peab

menetlusosalistega õiguslikku kvalifikatsiooni arutama ja andma menetlusosalistele

võimaluse avaldada selle kohta arvamust (p 25).

38. Praegusel juhul nähtub asja materjalidest, et lapse ema võib täiendavate

alternatiivnõuete esitamisel olla eeskuju saanud eestkosteasutustelt ja lapse esindajalt,

kes kõik toetasid mingis osas ainuotsustusõiguse üleandmist lapse emale ning näivad

tuginevat peamiselt lapse isaga seotud erilistele asjaoludele nagu korduvalt karistatus,

kinnipidamisasutuses viibimine ja teadaolev varasem sõltuvus narkootikumidest.

Samas ei ole üheselt selge, kas sellistes valdkondades ainuotsustusõiguse soovimisel

on lapse ema hoopis silmas pidanud hooldusõiguse osalist üleandmist PKS § 137 lg 1

mõttes. Maakohtul tuleb see välja selgitada.

39. Avalduse uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul lähtuda eeskätt lapse huvidest (PKS §

123) ja pärast avaldaja nõuete osas selgituskohustuse täitmist esmalt lahendada

avaldaja põhinõue ning välja selgitada, kas lapse huvidega on kooskõlas ühise

hooldusõiguse jätkamine. Selleks tuleb uurida, kas avalduses toodud kahtlused lapse

isa hooldusvõimekuse osas vastavad tõele, sh millest tulenevalt väljendasid

eestkosteasutused eelpooltoodud seisukohtasid ja kas ka nende arvates on alust

kahelda lapse isa hooldusvõimekuses. Juhul kui maakohtu arvates on lapse ema väited

lapse isa ebapiisava hooldusvõimekuse osas tõendamata, tuleb anda avaldajale

võimalus täiendavate tõendite ja seisukohtade esitamiseks. Vajadusel saab maakohus

asjas tõendeid koguda ka omal algatusel (TsMS § 477 lg 7). Põhinõude lahendamisel

tuleb kindlaks teha, kas lapse isa on arvestades avaldatud asjaolusid last võimeline

vaimselt ja majanduslikult kasvatama, milline on tema hingeline seotus lapsega ja

senine pühendumine lapse eest hoolitsemisele ning lapsele pakutavad (tulevased)

elamistingimused (PKS § 137 lg 3).

40. Alles siis, kui maakohus on veendunud, et avaldaja põhinõude rahuldamine ei ole

võimalik, saab kohus lahendada avaldaja alternatiivnõuded ning teha otsustuse, kas on

alust mõne seni lahendamata alternatiivnõude rahuldamiseks.

41. Kuivõrd määrus vaidlustatud osas tühistatakse, jätab ringkonnakohus TsMS § 173 lg 3

II lause kohaselt menetluskulude jaotuse maakohtu otsustada.

42. Käesolev määrus edasikaevatav tulenevalt TsMS § 696 lg 3, kuna ringkonnakohus ei

tee menetlust lõpetavat lahendit (vt ka Riigikohtu lahend nr 3-2-1-46-14 p 11).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Krista Kirspuu

Iko Nõmm

Ande Tänav

kohtunik

kohtunik

kohtunik

10(10)