2-08-87527/323 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. aprill 2017 Tartu

Tsiviilasja number

2-08-87527

Tsiviilasi

OÜ Altranet (pankrotis) hagi Orica Eesti OÜ vastu

võlgnevuse 427 033 eurot 3 senti ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

427 033 eurot 3 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 19. juuli 2013 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Orica Eesti OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Orica Eesti OÜ (registrikood 10186632),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Leonid Tolstov

Vastustaja (hageja): OÜ Altranet (registrikood 10855599,

pankrotis) pankrotihaldur Anne Tammer

Kolmas isik hageja poolel: Serial Investor (registrikood

11154114, kustutatud)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 19. juuli 2013 otsus osas, millega rahuldati OÜ Altranet

(pankrotis) pankrotihalduri Anne Tammeri hagi Orica Eesti OÜ vastu täielikult ning

mõisteti Orica Eesti OÜ-lt OÜ Altranet (pankrotis) kasuks välja põhivõlg 427 033 eurot

3 senti ja viivis 427 033 eurot 3 senti ning jäeti menetluskulud Orica Eesti OÜ kanda.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada OÜ Altranet (pankrotis)

pankrotihalduri Anne Tammeri hagi Orica Eesti OÜ vastu osaliselt ning mõista Orica Eesti

OÜ-lt OÜ Altranet (pankrotis) kasuks välja põhivõlg 114 756 eurot 26 senti ja viivis

114 756 eurot 26 senti.

3. Jätta kehtima Viru Maakohtu 22. detsembri 2008 hagi tagamise määrus kuni kohtuotsuse

täitmiseni.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Menetluskulud maakohtus, ringkonnakohtus ja riigikohtus jätta 27 % ulatuses Orica

Eesti OÜ kanda ja 73 % ulatuses OÜ Altranet (pankrotis) kanda.

6. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast käesoleva otsuse

jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Altranet (hageja) esitas 19. detsembril 2008 Viru Maakohtule Orica Eesti OÜ (kostja) vastu

hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 6 681 615 krooni (427 033 eurot

3 senti) ja viivise 6 681 615 krooni (427 033 eurot 3 senti). Viru Maakohus kuulutas 24. novembri

2011 määrusega tsiviilasjas nr 2-11-24858 välja OÜ Altranet pankroti ja nimetas pankrotihalduriks

Anne Tammeri, kes astus 21. septembril 2012 menetlusse võlgniku asemel.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 9. augustil 2007 projekteerimis-ehitustöövõtulepingu

nr 39p, mille p 2.1 järgi kohustus hageja koostama põhiprojekti, kõik tööprojektid ja ehitama kostja

büroo- ja olmehoone koos kõikide kommunikatsioonide, haljastuse, parkla ja kõnniteega vastavalt

lepingu dokumentidele. Lepingu p 2.3 alusel oli tööde lähteülesannete sätestatud hanke

kutsedokumentatsioonis ja töövõtja 9. juuli 2007 pakkumises. Lepingu p 3.1.9 kohaselt oli lepingu

tähtaeg 30. juuni 2008. Lepingu hind oli lepingu p 9.1 järgi 20 000 000 krooni (1 278 333 eurot),

millele lisandub käibemaks, kokku seega 23 600 000 krooni (1 508 314 eurot 91 senti).

Kostja tasus hagejale tähtaegselt lepingujärgseid makseid kuni 2008 juulini 16 918 385 krooni

(1 081 281 eurot 88 senti). 2008 juulis allkirjastas hageja (kostja allkirjastamisele ei ilmunud) akti

nr 101 tööde kohta, mille kogumaksumus oli 4 801 795 krooni (306 890 eurot 63 senti). Sellest

10% tuli lepingu p 9.3.1 kohaselt kinni pidada. Lähtudes eelnevast esitas hageja 21. juulil 2008

kostjale 4 321 615 kroonise (276 201 euro 54 sendise) arve nr 101 maksetähtajaga 4. august 2008.

Kostjat arvet ei tasunud. Lepingu p 9.3.2 nägi ette, et lõplikult tasutakse tööde eest

15 kalendripäeva jooksul alates töövõtjalt arve saamisest, kui tellija on tööde üleandmise-

vastuvõtmise akti allkirjastanud ja kasutusluba on väljastatud. Vaivara Vallavalitsus väljastas

kasutusloa 29. jaanuaril 2010. 28. juulil 2008 võttis kostja ehitise kasutusele. Hageja edastas

kostjale 2. veebruari 2010 kirjaga 2 360 000 kroonise (150 831 euro 49 sendise) arve nr 140,

s.o 10% lepingu maksumusest, mis oli lepingu p 9.3.1 alusel varem vastuvõetud tööde

maksumusest maha arvatud. Arve muutus sissenõutavaks 22. veebruaril 2010. Kostja arvet ei

tasunud.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja hoonesse projekteerinud

ega paigaldanud põhiprojektis ettenähtud konditsioneerisüsteemi ning seetõttu esineb hoonel

oluline puudus, mis takistab selle sihtotstarbelist kasutamist. Kostja tasaarvestas hageja nõude

18. septembril 2008 kostja 4 321 615 kroonise (276 201 euro 54 sendise) leppetrahvi nõudega.

Kostja alandas 2. aprillil 2009 ja 12. oktoobril 2009 hinna alandamise avaldustega lepingujärgset

hinda 2 714 978 krooni (173 518 euro 71 sendi) võrra. Alandatud hind hõlmas (ilma

käibemaksuta) tegemata tööde maksumust 1 215 420 krooni (77 679 eurot 50 senti),

konditsioneeri paigaldamise hinnavahet 46 030 krooni (2941 eurot 85 senti), hoone kasutusea

vähenemise väärtust 939 229 krooni (60 027 eurot 67 senti) ning akende ja seina kõverat

üleminekut 100 150 krooni (6400 eurot 75 senti). Kostja väitel oli tal hageja vastu

konditsioneerisüsteemi paigaldamise ja eriteadmistega isikult arvamuse küsimise kuludest ning

garantiitööde tegemata jätmisest tulenev leppetrahvi ja hageja tehtud puudustega tööde

kõrvaldamisest tulenev kahjunõue ning tal on õigus neid nõudeid tasaarvestada. Alternatiivselt

esitas kostja taotluse viivise vähendamiseks.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 19. juuli 2013 otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

põhivõla

427 033 eurot

3 senti

(6 681 615 krooni)

ja

viivise

427 033 eurot

3 senti

(6 681 615 krooni). Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

Maakohus oli seisukohal, et hageja pakkumised on tehtud põhiprojekti alusel vastavalt kostja

koostatud hanke kutsedokumentatsioonile ning hageja paigaldatud ventilatsiooni- ja kliimaseade

vastas kostja tellitud ja hoone põhiprojektis toodud parameetritele. Ebaõige on kostja väide, et

hageja oli kohustatud hoonesse projekteerima ja paigaldama ühtse konditsioneerisüsteemi koos

jahutusega. Kui kostja soovis seadet, mille jahutusvõimsus oleks suurem kui projektis ja

pakkumises kirjeldatud seadmetel, oleks kostja pidanud tegema hagejale sellekohase

tahteavalduse. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja loobus osade projektis toodud vaheseinte

paigaldamisest, mis omakorda avaldas mõju hoone jahutussüsteemile. Maakohus leidis, et kostjal

puudus alus keelduda 2008 juulis tehtud tööde vastuvõtmisest, kuna töös ei esinenud olulisi

puudusi ja kostja ei esitanud tähtaegselt tööde kvaliteedile vastuväiteid. Kuna kostja kinnitusel sai

ta arve nr 101 kätte hiljemalt 18. augustil 2008, tekkis tal tasumise kohustus hiljemalt 2. septembril

2008. Kuna objekt oli valmis, kostja võttis objekti kasutusse hiljemalt 28. juulil 2008 ja

kasutusluba hoonele oli väljastatud, tekkis hagejal hiljemalt pärast kasutusloa väljastamist õigus

saada lepingu p-st 9.3.2 tulenevalt tasu 10% lepingu maksumusest ehk 2 360 000 krooni

(150 831 eurot 49 senti). Kostja sai arve nr 140 kätte 5. veebruaril 2010 ning arve muutus

sissenõutavaks 22. veebruaril 2010.

Maakohtu arvates oli kostja leppetrahvi nõue perioodi 1. juuli kuni 28. september 2008 eest

põhjendamatu, kuna kostja pikendas ühepoolselt ja korduvalt puuduste kõrvaldamise ja vaegtööde

tegemise tähtaegu. Kuna kostja luges tööde lõpptähtajaks 11. septembri 2008, tehti tööd kostja

pikendatud tähtaja sees. Poolte käitumine lepingulise suhte ajal oli orienteeritud lepingu täitmisele,

mistõttu leppetrahvi ei kohaldatud mõistliku aja jooksul. OÜ Ehitusekspert algsete järelduste järgi

võlaõigusseaduse (VÕS) § 641 lg-s 2 nimetatud puudusi hoonel ei esinenud ja 28. juuliks 2008

olid lõpetatud põhiliselt kõik kostja soovitud ja ettenähtud lisatööd. Eelnevast tulenevalt puudus

kostjal alus leppetrahvi kohaldada ning maakohus jättis rahuldamata kostja ettepaneku

tasaarvestada hageja nõudest 4 321 615 krooni (276 201 euro 54 sendi) suurune osa.

Maakohus oli seisukohal, et hinna alandamise avaldustes kirjeldatud asjaoludest ei tulenenud, et

kostjal oleks õigus hinda alandada. Kuivõrd maakohus rahuldas hageja nõude ning leidis, et hageja

ei ole lepingut rikkunud, langevad ära ka kostja tasaarvestamise aluseks olevad asjaolud.

Maakohus märkis, et kostja kaotas õiguse lepingu p 10.3 alusel perioodil 1. juuli kuni

8. oktoober 2009

kalendripäeva

eest

1 000 000 kroonist

(63 911 euro

65 sendist)

garantiitööde tegemata jätmisest tulenevat leppetrahvi nõuda, sest ei teatanud hagejale leppetrahvi

nõudest mõistliku aja jooksul. Kostja teadis garantiitööde tegemisega viivitamisest juba

2008. aastal, kuid esitas leppetrahvi nõude alles 12. oktoobril 2009.

Maakohus leidis, et kostja puudustega tööde kõrvaldamisest tulenevad nõuded ei olnud

põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja palus apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse ja saata asi esimese astme kohtule

uueks läbivaatamiseks või teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus

kostja jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt sai arve nr 101 muutuda sissenõutavaks kõige

varem 27. septembril 2009. Kuna kostja esitas hagejale leppetrahvinõude ja on selle arvega nr 101

tasaarvestanud, puudub hagejal kostja vastu arve tasumise nõue. Kostjal oli ka õigus keelduda arve

tasumisest, kuni hageja on puudused kõrvaldanud. Hageja jättis ühise konditsioneerisüsteemi

projekteerimata ja rajamata, ei teostanud töid ettenähtud mahtudes, esines hulgaliselt vaegtöid ja

hoonel puudus kasutusluba.

Lepingu p 14.8 alusel esitas kostja hagejale leppetrahvinõude 6 500 000 krooni (415 425 eurot

71 senti), ja tasaarvestas selle hageja nõudega. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud

võlaõigusseaduse (VÕS) § 114 lg-t 2, mille kohaselt täiendava tähtaja andmine ei vabasta

võlgnikku vastutusest kohustuse rikkumise eest. Hoone valduse üleandmise kuupäevaks tuleb

lugeda 25. juulit 2008.

Kostja alandas hagejale lepingu alusel makstavat hinda 2. aprillil 2009 edastatud hinna alandamise

avaldusega 2 200 679 krooni (140 649 euro 2 sendi) võrra ning 12. septembril 2009 edastatud

hinna alandamise avaldusega 100 150 krooni (6400 euro 75 sendi) võrra. Koos käibemaksuga oli

alandatud hinnaks 118 177 krooni (7552 eurot 89 senti). Kostja tõendas hinna alandamiseks

aluseks olevad väärtused VÕS § 112 lg 1 järgi. Isegi kui kostja ei ole puudustega ja puudusteta

tööde väärtist täpselt ära tõendanud, peab kohus VÕS § 112 lg 1 kolmandast lausest tulenevalt

otsustama asjaolude alusel väärtuste suurused ise.

Maakohus jättis lahendamata kostja taotluse viivise vähendamiseks.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS

6. Serial Investor OÜ (kustutatud; kolmas isik) teatas 23. jaanuaril 2014 ringkonnakohtule, et

nõude loovutamise tõttu kuulub nõue kostja vastu talle, ning esitas avalduse hageja asendamiseks

või kolmanda isiku menetlusse astumiseks.

7. Ringkonnakohus rahuldas 18. veebruari 2014 määrusega kolmanda isiku taotluse osaliselt ning

lubas tal astuda menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna hageja poolel.

8. Pankrotihaldur esitas 19. mail 2014 maakohtule hagi kolmanda isiku vastu, paludes tunnistada

kehtetuks 10. juuni 2010 nõude loovutamise leping, millega hageja loovutas OÜ-le Fishmark

nõudeõiguse kostja vastu. Samuti palus pankrotihaldur tunnistada kehtetuks 18. aprilli 2013 nõude

loovutamise leping, millega OÜ Fishmark loovutas kolmandale isikule nõudeõiguse kostja vastu.

Pankrotihaldur palus välja mõista kostjalt hageja pankrotivarasse kostja ja hageja vahel 9. augustil

2007 sõlmitud töövõtulepingust tulenev nõudeõigus kostja vastu ning kohustada kolmandat isikut

andma nõusolek töövõtulepingust tuleneva nõude omandiõiguse üleandmiseks hagejale (tsiviilasi

nr 2-14-17579).

9. Ringkonnakohus peatas 20. novembri 2014 määrusega apellatsioonimenetluse praeguses

tsiviilasjas kuni menetluse lõppemiseni tsiviilasjas nr 2-14-17579. Pankrotihaldur esitas

ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määrus tühistada ning

saata asi samale ringkonnakohtule menetluse jätkamiseks. Kostja vaidles määruskaebusele vastu.

10. Riigikohus tühistas 6. mai 2015 määrusega ringkonnakohtu määruse ning saatis asja samale

ringkonnakohtule menetluse jätkamiseks.

11. Ringkonnakohus rahuldas 28. oktoobri 2015 otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ning

tühistas maakohtu otsuse osas, milles maakohus rahuldas hageja hagi kostja vastu täielikult ning

mõistis hageja kasuks välja põhivõla 427 033 eurot 3 senti ja viivise 427 033 eurot 3 senti ning

jättis menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega

rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 170 645 eurot 22 senti ja

viivise 170 645 eurot 22 senti. Kõikide kohtuastmete menetluskuludest jättis ringkonnakohus 40%

kostja ning 60% hageja kanda.

12. Riigikohus tühistas 27. oktoobri 2016 otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus rahuldas hageja kassatsioonkaebuse

täielikult ning kostja kassatsioonkaebuse osaliselt.

Riigikohus selgitas, et kohtud on otsustes vääralt märkinud, et pankrotihaldur astus 21. septembril

2012 menetlusse võlgniku esindajana. Menetluse kestel on hageja muutunud ning algse hageja

asemel on menetlusse astunud tema pankrotihaldur.

Ekslik ja vastuoluline on ringkonnakohtu otsuses märgitu, et põhjendatud ei ole kostja seisukoht,

et hagejal ei ole nõuet kostjat vastu ning seetõttu tuleks jätta hagi läbi vaatamata ja et vaidlusaluse

nõude kuuluvus lahendatakse tsiviilasjas nr 2-14-17579 ning kostja seisukoht, et nõue kuulub

kolmandale isikule, mitte hagejale, ei ole õige. See, kas nõue kuulub hagejale või mitte, on hagi

rahuldamise eeldus ning TsMS § 210 lg 4 alusel esitatud vastuväite kohta peab kohus seisukoha

võtma praeguses asjas.

Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et hinna alandamise ning kulutuste hüvitamise nõude

rahuldamise eeldused on täidetud. Samas nõustus Riigikohus hagejaga, et ringkonnakohtu

arvutuskäik on arusaamatu. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul esitada hinna

alandamise kohta selge ja arusaadav arvutuskäik. Riigikohtu hinnangul tuleb hinna alandamise

järgse tasu leidmiseks ringkonnakohtul vähendada aktis nr 101 kajastatud tööde tegemisega seotud

kogusummat osas, milles hinda alandatakse, lugeda 90% hinna alandamise järgsest kogusummast

arveks 101 ja 10% arve nr 140 hulka (lahutades arvest 140 selles enne kajastatud arve nr 101 osa).

Lisaks peab ringkonnakohus tuvastama, millel tekkis käive, ning sellest sõltuvalt kohaldama käibe

tekkimise ajal kehtinud käibemaksumäära.

Riigikohus leidis, et ringkonnakohus kohaldas vääralt VÕS § 161 lg-t 2. Enne kahju hüvitamise

nõude leppetrahviga kaetuks lugemist tuleb kontrollida, kas leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõude

eesmärgiks on hüvitada sama kahju. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel kontrollida,

kas lepingu p-st 14.7 tuleneva leppetrahvi ja kostja puuduste kõrvaldamisega seotud kulutuste

(kahju) hüvitamise nõude eesmärk on sama.

Ringkonnakohus ei ole hinnanud kõiki VÕS § 162 lg 1 järgi leppetrahvi vähendamise taotluse

lahendamiseks vajalikke asjaolusid kogumis. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul anda

hinnang, kas hageja välja toodud asjaolud (hageja pankrotiseis ning see, et kostja jättis

lepingujärgsest tasust olulise osa maksmata, mille tagajärjel tekkisid hagejal makseraskused)

võiksid anda alust leppetrahvi veel vähendada.

MENETLUSOSALISTE

SEISUKOHAD

ASJA

UUEL

LÄBIVAATAMISEL

RINGKONNAKOHTUS

13. Asja uuel läbivaatamisel leiab hageja, et vaidlusalune nõue kuulub temale. Kõik nõude

loovutamised olid näilikud ja seega tühised. Kostja ei saa vabaneda tema vastu eksisteerivast

nõudest üksnes põhjusel, et vaieldakse nõude kuuluvuse üle. Menetluse jätkamine samade

menetlusosalistega võimaldab säilitada senises menetluses saavutatut. Isegi kui kohus leiab, et

nõue kuulub nõude loovutamise tõttu kolmandale isikule, on seda võimalik jätta tähelepanuta

nn irrelevantsuspõhimõtte järgi. Samuti kehtib otsus kolmanda isiku suhtes TsMS § 460 lg 1 alusel.

Hageja nõuab kostjalt tehtud tööde eest tasu 6 681 615 krooni, sellest arve nr 101 järgi

4 321 615 krooni ja arve nr 140 järgi 2 360 000 krooni (koos käibemaksuga). Kui kohus peab

kostja leppetrahvinõuet põhjendatuks, palub hageja leppetrahvi vähendada. Lepingu p-s 14.7

sätestatud leppetrahv 100 000 krooni päevas on ebamõistlikult suur, kuna poolte lepingulised

kohustused ja vastutus on oluliselt tasakaalust väljas. Kostja maksekohustuste eiramine tõi kaasa

äriühingu makseraskused ja pankrotistumise. Pankrotimenetluses on tunnustatud võlausaldajate

nõudeid rohkem kui 1,12 miljoni euro ulatuses. Kõik need nõuded on seotud kostjale tehtud

ehitustöödega. Kostja ise on väga heal majanduslikul järjel olev äriühing. Kostja sai oma puuduste

kõrvaldamisest tuleneva vastunõude rahuldada pangagarantii arvelt.

14. Asja uuel läbivaatamisel palub kostja jätta hagi läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata.

Juhul, kui kohus leiab, et nõue kuulub hagejale, palub kostja rahuldada hagi põhinõude osas

maksimaalselt 77 752 euro 66 sendi ja sellele lisanduva käibemaksu ulatuses, ning viivisenõude

osas maksimaalselt põhinõude ulatuses. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda, arvestades

kostja kompromisspakkumist (183 496 eurot 27 senti).

Kostja on seisukohal, et Riigikohtu lahendist tuleneb üheselt, et see, kas nõue kuulub hagejale või

mitte, on hagi rahuldamise eeldus. Asja materjalide kohaselt ei kuulu nõue enam hagejale, mistõttu

tuleks hagi jätta läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata.

Eeldusel, et hinna alandamise ulatus oli käibemaksuta 1 245 570 krooni ja kostja leppetrahvi nõue

2 000 000 krooni, jäi arvete nr 101 ja nr 140 käibemaksuga summaks 2 851 843 krooni 90 senti

(182 266 eurot 4 senti). Võttes arvesse Riigikohtu juhiseid, tuleks hageja nõudest lahutada lisaks

kostja leppetrahvi nõudele ka kostja kahjunõue 1 200 262 krooni 26 senti (76 710 eurot 10 senti),

sest leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõude eesmärgiks ei olnud hüvitada sama kahju. Seega jääks

tulemuseks 1 216 564 krooni 74 senti (77 752 eurot 66 senti, ilma käibemaksuta). Kostja

leppetrahvi vähendamiseks ei ole alust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

15. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 19. juuli 2013 otsus tuleb tühistada osas, millega

rahuldati hageja hagi kostja vastu täielikult ning mõisteti kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg

427 033 eurot 3 senti ja viivis 427 033 eurot 3 senti ning jäeti menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hageja hagi kostja vastu

osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 114 756 eurot 26 senti ja viivise

114 756 eurot 26 senti.

Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

Vastavalt TsMS § 693 lg-le 2 on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel

ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.

16. Kostja seisukoha kohaselt tuleneb asja materjalidest, et nõue ei kuulu enam hagejale, mistõttu

tuleks hagi jätta läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata.

Riigikohus on käesolevas asjas 27. oktoobril 2016 tehtud otsuse p-s 14 asunud seisukohale, et

„See, kas nõue kuulub hagejale või mitte, on hagi rahuldamisel eeldus ning TsMS § 210 lg 4 alusel

esitatud vastuväite kohta peab kohus seisukoha võtma praeguses asjas.“

Ringkonnakohtu arvates nähtub asja materjalidest, et OÜ Altranet (pankrotis) ja Orica Eesti OÜ

vahel 09.08.2007 sõlmitud projekteerimis-ehitustöövõtulepingust tulenev nõue kuulub hagejale.

Hageja esitas hagi kostja vastu töövõtulepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks

maakohtule 19.12.2008. OÜ Altranet pankrot kuulutati välja 24.11.2011. Enne pankroti

väljakuulutamist kaasati Viru Maakohtu 17.09.2010 määrusega menetlusse iseseisva nõudeta

kolmanda isikuna hageja poolel OÜ Ehitusmontaaž Grupp (V kd tl 165-168). OÜ Ehitusmontaaž

Grupp esitas maakohtule 10.06.2010 nõude loovutamise lepingu OÜ Altranet (pankrotis) ja OÜ

Fishmark vahel (V kd tl 142) ja 06.09.2010 nõude loovutamise lepingu OÜ Fishmark ja OÜ

Ehitusmontaaž Grupp vahel (V kd tl 140).

Viru Maakohtu 21.05.2012 määrusega on kõrvaldatud menetlusest hageja poolel iseseisva nõudeta

kolmanda isikuna kaasatud OÜ Ehitusmontaaž Grupp (VII kd tl 5-6). Maakohus kõrvaldas

kolmanda isiku menetlusest seetõttu, et OÜ Ehitusmontaaž Grupp oli nõude OÜ-le Altranet

(pankrotis) tagasi loovutanud (OÜ Ehitusmontaaž Grupp ja OÜ Altranet (pankrotis) seaduslike

esindajate vastavad kinnitused 20.12.2011 kohtuistungi ning vastavad taotlused VI kd tl 168-170;

VII kd tl 3).

Seega asja materjalidest nähtuvalt oli seisuga 20.12.2011 nõue tagasi loovutatud OÜ-le Altranet

(pankrotis), s.o vaidlusaluse nõude omanikuks oli OÜ Altranet (pankrotis).

Serial Investor OÜ (kustutatud) esitas 23.01.2014 ringkonnakohtule taotluse hageja poolel enda

kolmanda isikuna menetlusse kaasamiseks (IX kd tl 169-170), kuna ta omandas vaidlusaluse

nõude väidetavalt 18.04.2013 OÜ-ga Fishmark sõlmitud nõude loovutamise lepingu alusel (IX kd

tl 190-193). Nõude ülemineku tõendamiseks on Serial Investor OÜ (kustutatud) esitanud ka nõude

loovutamise lepingu 02.04.2012 OÜ Ehitusmontaaž Grupp ja OÜ Fishmark vahel (IX kd tl 194-

197).

Ringkonnakohus leiab, et seisuga 02.04.2012 ei olnud OÜ-l Ehitusmontaaž Grupp nõude

loovutamise lepingus nimetatud nõuet ja seega ei saanud ta vaidlusalust nõuet ka tagasi loovutada

OÜ-le Fishmark (06.09.2010 nõude loovutamise lepinguga oli OÜ Fishmark loovutanud nõude

OÜ-le Ehitusmontaaž Grupp). OÜ Ehitusmontaaž Grupp ja OÜ Altranet (pankrotis) seaduslike

esindajate kinnitusel oli vaidlusalune nõue seisuga 20.12.2011 tagasi loovutatud OÜ-le Altranet

(pankrotis), s.o pooled on kinnitanud nõude tagasiloovutamise kokkuleppe olemasolu. Kuna OÜ

Fishmark ei omandanud loovutamise teel vaidlusalust nõuet, siis ei saanud ta ka seda edasi

loovutada Serial Investor OÜ-le (kustutatud).

Lähtudes eeltoodust kuulub hagejale OÜ Altranet (pankrotis) ja Orica Eesti OÜ vahel 09.08.2007

sõlmitud projekteerimis-ehitustöövõtulepingust tulenev nõue.

17. Kui algselt oli asjas hagejaks OÜ Altranet (pankrotis), siis seoses seaduse muudatusega alates

21. septembrist 2012 (VII kd, tl 64) on hagejaks OÜ Altranet (pankrotis) pankrotihaldur Anne

Tammer. Ringkonnakohus, käesoleva otsuse põhjenduses nimetades hagejat, peab silmas

esialgset hagejat pankrotivõlgnikku OÜ-d Altranet, mitte pankrotihaldurit kui asjas tegelikku

hagejat, ning seda kohtuotsuse selguse (ja ka lihtsustamise) huvides.

17.1. Asja materjalidest nähtuvalt põhineb hageja nõue arvel nr 101 (I kd, tl 78) summas

4 321 615 krooni (276 201 eurot 54 senti) ja arvel nr 140 (IV kd, tl 85) summas 2 360 000 krooni

(150 831 eurot 49 senti). Kostja on nimetatud arvete tasumisest keeldunud ja esitanud omapoolsed

vastuväited.

Asja materjalide kohaselt koostas hageja juulis teostatud tööde akti nr 101 (I kd, tl 74-77, aktil

puudub selle koostamise kuupäev) ja selle alusel 21.07.2008 arve nr 101.

Maakohus leidis vaidlustatud otsuses, et kostjal puudus alus aktis nr 101 märgitud tööde

vastuvõtmisest keelduda ning kostja oli kohustatud arve nr 101 tasuma hiljemalt 02.09.2008

(maakohtu otsuse p 41). Otsuse p-s 47 on kohus leidnud, et kostja oli kohustatud arve nr 101

tasuma hiljemalt 05.08.2008. Seega on maakohtu otsus vastuoluline arve nr 101 tasumise

tähtpäeva osas, s.o ebaselge on, millal muutus arve nr 101 järgne summa sissenõutavaks.

17.2. Töövõtuleping (I kd, tl 20-29) sõlmiti 09.08.2007 ning lepingu p 3 järgi toimus tööde

teostamine graafiku alusel. Sellest tulenevalt toimus ka tööde üleandmine ja vastuvõtmine

etapiviisiliselt. Lepingu p 8.1 kohaselt toimus tööde üleandmine ja vastuvõtmine akti alusel ning

see teostatakse pärast tööde nõuetekohast ja täielikku valmimist. Kuna lepingu p 3.1.9 järgi pidi

büroo- ja olmehoone täies ulatuses valmima 30.06.2008 (poolte kokkuleppel pikendati nimetatud

tähtaega kuni 07.07.2008), siis kujutasid aktil nr 101 märgitud tööd viimaseid graafikus ettenähtud

töid.

Lepingu p 9.3.1 järgi tellija tasub töövõtjale tööde eest alljärgnevalt: lepingu p-des 3.1.1 kuni 3.1.9

toodud ning igas kalendrikuus teostatud ja tellija järelevalve poolt kontrollitud tööde eest 90%

ulatuses 15 kalendripäeva jooksul, arvates arve kättesaamise kuupäevast tellija poolt. Tööde

mahtude kontrollimiseks esitab töövõtja enne arve koostamist tellija järelevalve teostajale

arvestuslikus kalendrikuus kvaliteetselt teostatud mahtude arvestustabeli. Tellija järelevalve

teostaja kontrollib ja allkirjastab mahtude arvestustabeli 5 tööpäeva jooksul arvates selle saamisest

ja tagastab töövõtjale või esitab samaks ajaks kirjalikult motiveeritud otsuse tööde mahtude

arvestuse aktsepteerimisest keeldumise kohta. Kui otsust ei ole 5 tööpäeva jooksul esitatud,

loetakse tööde mahtude arvestus aktsepteerituks. Teostatud tööde mahtude aktsepteerimist ei loe

pooled tööde vastuvõtmiseks tellija poolt. Tööde vastuvõtmine toimub vastavalt lepingu p-le 8.

Seega tuleneb lepingu p-st 9.3.1, et töövõtja poolt arve esitamisele eelneb tööde mahtude

kontrollimine tellija järelevalve teostaja poolt ning see ei ole samastatav tellijapoolse tööde

vastuvõtmisega.

Asja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja kostja järelevalve teostajale tööde mahtude

arvestustabelit esitanud. Isegi juhul, kui lugeda 2008 juulikuus teostatud tööde mahtude

arvestustabeliks akti nr 101, siis kuupäeva puudumise tõttu aktil nr 101 ei ole võimalik tuvastada,

kas hageja esitas arve lepingu p-s 9.3.1 sätestatuga kooskõlas või mitte. Samas nähtub asja

materjalidest, et hageja on koostanud 21.07.2008 lepinguobjekti ekspluatatsiooni andmise

protokolli (I kd, tl 72-73). Kuna akt nr 101 pidi olema koostatud enne (või samal kuupäeval)

lepinguobjekti ekspluatatsiooni andmise protokolliga, siis saab eeldada, et reaalselt toimus akti

nr 101 koostamine 21.07.2008 ning seetõttu arve esitamise õigus tekkis hagejal 26.07.2008, mitte

aga arvel märgitud kuupäeval 21.07.2008.

17.3. Ekslik on maakohtu seisukoht, mille kohaselt oli kostja kohustatud tasuma arvel nr 101

märgitud summa 05.08.2008 (või 02.09.2008). Samuti on alusetu hageja väide, et kostja oli

kohustatud tasuma arve nr 101 5. augustiks 2008.

Lepingu p 8.2 kohaselt tööde üleandmise-vastuvõtmise akti koostab ja esitab tellijale

allakirjutamiseks töövõtja.

Asja materjalidest nähtuvalt on hageja koostanud 21.07.2008 lepinguobjekti ekspluatatsiooni

andmise protokolli (I kd, tl 72-73) ning hageja on vastuses apellatsioonkaebusele omaks võtnud,

et protokollis tuvastati objektil esinevad puudused. Nimetatud protokollile ei ole kostja alla

kirjutanud ning on põhjendanud seda sellega, et protokollis ei olnud märgitud kõik objektil

esinevad puudused.

Eeltoodu kinnitab, et hageja poolt ei olnud täidetud ehitise üleandmise-vastuvõtmise eeldused,

kuna lepingu p 8.1 järgi saab tööd üle anda pärast tööde nõuetekohast ja täielikku valmimist.

Puuduste olemasolu ja nende likvideerimise vajadust on hageja kinnitanud lisaks 21.07.2008

protokollile ka kostjale 15.08.2008 saadetud kirjas (1 kd, tl 192).

Asjas olevate materjalide kohaselt saatis kostja 05.08.2008 hagejale pretensiooni (1 kd, tl 179-

180) puuduste kõrvaldamiseks ja märkis selles ära ka puudused, mida hageja ise 21.07.2008

protokollis ei märkinud. Samas andis kostja hagejale täiendava tähtaja puuduste kõrvaldamiseks.

11.08.2008 vastuses (1 kd, tl 181-188) tunnistas hageja kostja poolt märgitud puudusi

(v.a konditsioneeri osas) ning lubas puudused kõrvaldada. Ühtlasi on hageja kinnitanud vastuses

(1 kd, tl 182), et nende poolt esitatakse tööde üleandmise-vastuvõtmise akt pärast

dokumentatsiooni vastuvõtmist.

11.09.2008 on allkirjastatud hageja, kostja ja ehituse omanikujärelevalve poolt teostatud

ehitustööde üleandmise-vastuvõtmise akt (1 kd, tl 194-195). Nimetatud aktil on märgitud

ehitusobjektil esinevad puudused.

17.4. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et kostja oli kohustatud 21.07.2008 (s.o akti nr 101

väidetaval koostamise ja arve esitamise kuupäeval) hageja poolt tehtud tööd vastu võtma.

Maakohus on oma seisukoha põhjendamisel ebaõigesti tuginenud Riigikohtu lahendile

nr 3-2-1-16-06, millest nähtuvalt saab tellija keelduda tööde vastuvõtmisest üksnes juhul, kui

tehtud töö oli täiesti kasutuskõlbmatu või tuleb tervikuna asendada. Lahendis nr 3-2-1-80-08 on

Riigikohus asunud seisukohale, et tellija võib VÕS § 110 lg 1 järgi keelduda talle vastuvõtmiseks

esitatud töö vastuvõtmisest nii juhul, kui töö on üldse tegemata kui ka siis, kui töö on tehtud üksnes

osaliselt või puudustega, tagamaks oma lepingu täitmise nõuet. Seega on tellija kohustatud töö

vastu võtma üksnes juhul, kui see vastab lepingutingimustele VÕS §-de 77 ja 641 mõttes, mh peab

töö olema sihtotstarbeliselt kasutatav ja tehtud üldjuhul vähemalt keskmise kvaliteediga. Samas

lahendis on Riigikohus rõhutanud, et hea usu põhimõttega oleks aga vastuolus, kui tellija keelduks

töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla

vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste

puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi. Võlaõigusest ei tulene, et ehitise

kasutuselevõtuga tuleks iseenesest lugeda töö vastuvõetuks.

T. Sepaste ja H. Kase arvamusest (II kd, tl 51- 94) nähtuvalt oli hageja poolt teostamata tööde

(sh konditsioneeri ehitamata jätmine) maht 1 215 420 krooni (77 679 eurot 50 senti) ja hageja poolt

teostatud töödes esinenud puuduste likvideerimise eeldatav maksumus 509 812 krooni

(32 582 eurot 93 senti). Eeltoodu lükkab ümber maakohtu järelduse, et hageja poolt tegemata tööde

ja puudustega tehtud tööde maht moodustas aktis nr 101 märgitud summast (4 321 615 krooni,

s.o 276 201 eurot 54 senti) ebaolulise osa. Ringkonnakohus leiab, et väidetav tegemata tööde ja

puudustega tehtud tööde maht 1 725 232 krooni (110 262 eurot 42 senti) on oluline ning kostjal

oli õigus keelduda tööde vastuvõtmisest 21.07.2008.

Samuti peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada, et vaatamata 11.08.2008 vastuses (1 kd, tl 182

p 6) antud kinnitusele, et üleandmise-vastuvõtmise akt on koostatud ja allkirjastatud hageja poolt

25.07.2008 ning pärast dokumentatsiooni vastuvõtmist esitatakse kostjale, ei ole hageja kostjale

tööde üleandmise-vastuvõtmise akti esitanud. Samas viidatud hageja kinnitus tõendab, et

21.07.2008 protokolli ei käsitlenud ka hageja ise kohase üleandmise-vastuvõtmise aktina lepingu

p 8.1 tähenduses.

17.5. Asjaolu, et kostja võttis ehitise kasutusse enne 11.09.2008, ei tähenda seda, et ta oleks sellega

hageja tehtud tööd lepingu p 8.1 tähenduses vastu võtnud.

Kuna kostja võttis hageja tehtud tööd puudustega vastu 11.09.2008, siis hakkas arve nr 101

15-päeva pikkune tasumise tähtaeg kulgema alates 12.09.2008 ning arve nr 101 sai muutuda

sissenõutavaks kõige varasemalt 27.09.2008.

18. Õige on kostja väide, et asja materjalidega on tõendatud lepingu mittekohane täitmine hageja

poolt ning maakohtu vastupidine seisukoht on põhjendamatu.

18.1. Ringkonnakohus nõustub kostja väitega, et hageja oli lepingu kohaselt kohustatud kostja

büroo- ja olmehoonesse projekteerima ning ehitama konditsioneerisüsteemi, kuid jättis selle

kohustuse täitmata.

Lepingu p-st 2.1 tulenevalt oli hageja kohustuseks nii kõikide tööprojektide koostamine kui ka

hoone ehitamine. Seega oli tegemist nn võtmed kätte lahendusega ja hageja kohustuseks oli ehitada

hoone valmis selliselt, et kostja saaks seda koheselt pärast üleandmist sihipäraselt kasutama

hakata.

Kostja poolt esitatud hankedokumentatsioon (I kd, tl 161-165) koosnes büroo- ja olmehoone

kirjeldusest ning orienteeruvatest üldmahtudest ning see sisaldas endas muu hulgas ühtset

konditsioneerisüsteemi terves hoones. Hageja esitas kostjale kaks hinnapakkumist, s.o 09.04.2007

(IV kd, tl 153-156) ja 09.07.2007 (I kd, tl 166-168) ning mõlemad sisaldasid muu hulgas ühtset

konditsioneerisüsteemi terves hoones maksumusega 653 970 krooni (s.o 41 796 eurot 30 senti).

Kuna teine hinnapakkumine oli esitatud pärast EPT Grupp OÜ poolt esitatud põhiprojekti

ventilatsiooni osa kirjeldust ja ka see sisaldas ühtse konditsioneerisüsteemi ehitamist terves

hoones, lähtus hageja hinnapakkumist tehes kostja hankedokumentatsioonist.

Arvestades kostja esitatud hankedokumentatsiooni ning selle alusel hageja poolt tehtud kahte

hinnapakkumist (mõlemad sisaldasid ühtse konditsioneerisüsteemi ehitamist), pidi hagejale kui

ehitusettevõtjana tegutsevale isikule olema arusaadav, et ta on kohustatud kostja büroo- ja

olmehoonesse projekteerima ning ehitama konditsioneerisüsteemi. Maakohtu seisukoht, mille

kohaselt

hõlmas

ventilatsiooniosa

nii

konditsioneerisüsteemi

kui

sissevoolu-

ja

väljatõmbeventilatsiooni, on ekslik ja vastuolus esitatud tõenditega. Mõlemast hageja

hinnapakkumisest nähtub, et nendes on eraldi reana välja toodud ühtne konditsioneerisüsteem

maksumusega 653 970 krooni ning sissevoolu- ja väljatõmbeventilatsioon maksumusega

330 000 krooni. OÜ Skat-Keskus poolt kohtule 21.08.2009 esitatud seisukoht (III kd, tl 24)

kinnitab, et hageja ei ole temalt kostja büroo- ja olmehoone konditsioneerisüsteemi

projekteerimist, ehitamist ega montaaži tellinud. Sellest järelduvalt on ebaõige hageja seisukoht

(vt vastus apellatsioonkaebusele, lk 5), et OÜ Skat-Keskus, kes teostas hagejale alltöövõtu korras

ventilatsioonitöid, ehitas välja ühtse konditsioneerisüsteemi terves hoones ning sissevoolu- ja

väljatõmbeventilatsiooni

kokku

summas

983 970

krooni

(sh

konditsioneerisüsteem

653 970 krooni ning sissevoolu- ja väljatõmbeventilatsioon 330 000 krooni).

T. Sepaste ja H. Kase arvamusest (II kd, tl 51-94) ning T. Targa arvamusest (IV kd, tl 161-163)

nähtub, et hageja ei ole büroo- ja olmehoonesse konditsioneerisüsteemi ehitanud. Lisaks nähtub

komisjonilise ekspertiisi arvamusest (X kd, tl 4-6), et ehitusprojektiga ei ole kavandatud sellist

süsteemi, mida saaks käsitleda konditsioneerisüsteemina ja mis vastaks tellija poolt

projekteerimise lähteülesandes soovitule ning sellist süsteemi ei ole ka välja ehitatud. T. Tark on

maakohtu istungil tunnistajana ülekuulamisel kinnitanud (IX kd, tl 50-52), et kohapeal vaatluse

käigus selgus, et konditsioneerisüsteemi ei ole hoonesse ehitatud ning ventilatsioonisüsteemi

ehitamist ei saa samastada konditsioneerisüsteemiga, mis peab tagama nii ruumide jahutuse, õhu

niisutamise kui kuivatamise.

Hageja esitatud U. Saksakulmu arvamusest (IV kd, tl 86-89) nähtub kokkuvõtvalt, et hageja poolt

väljaehitatut võib nimetada ühtseks konditsioneerisüsteemiks.

Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et U. Saksakulmu arvamusse tuleb suhtuda

kriitiliselt, kuna AS EPT Grupp oli büroo- ja olmehoone projektide koostaja ning U. Saksakulm

oli AS EPT Grupp aktsionär ja juhatuse liige ajavahemikul 13.06.2001-03.05.2007 (VI kd, tl 16,

22) ning seetõttu võis ta arvamuse andmisel olla erapoolik. U. Saksakulmu arvamus on vastuolus

asjas esitatud teiste tõenditega (eelmärgitud kolm arvamust ning OÜ Skat-Keskus seisukoht) ning

arvamus ei lükka ümber teiste tõendite alusel tuvastatavat asjaolu, et hageja ei ole kostja büroo- ja

olmehoonesse projekteerinud ning ehitanud konditsioneerisüsteemi.

Lepingu p 2.1 järgi oli hageja kohustuseks kõikide tööprojektide koostamine ning lepingu p 2.4

järgi oli hageja kohustuseks teostada ka need tööd ja toimingud, mis oma olemuselt kuuluvad

tööde hulka ja tulenevad samalaadsete tööde tegemise heast tavast ning mille tegemine on vajalik

lepingus fikseeritud lõppeesmärgi saavutamiseks. Tulenevalt eeltoodust pidi hageja kontrollima

AS EPT Grupp põhiprojekti nõuetekohasust ning puuduste korral sellest kostjat informeerima.

Hageja ei ole tuginenud sellele ega ka tõendanud, et ta oleks kostjat võimalikest põhiprojekti

puudustest teavitanud ning seetõttu ei saa ta tugineda vastutusest vabanemisel VÕS § 641 lg-s 3

sätestatule.

Maakohus on põhjendamatult leidnud (otsuse p 36), et T. Targa arvamusega ei saa arvestada, kuna

arvamuse lähteandmete hulgast puudus põhiprojekt. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et

arvamuse andmiseks tutvus eriteadmistega isik büroo- ja olmehoonega kohapeal ning põhiprojekti

ei olnud vaja selleks, et tuvastada kas konditsioneerimissüsteem on hageja poolt ehitatud või mitte.

Maakohtu seisukoht (otsuse p 37), mille kohaselt kostja on loobunud osade projektis toodud

vaheseinte paigaldamisest ning mis on otseselt avaldanud mõju hoone jahutussüsteemi

toimimisele, ei ole kooskõlas esitatud tõenditega. Siinjuures ei ole maakohus osundanud

tõenditele, millised kinnitaksid kostja loobumist osade vaheseinte paigaldamisest ning maakohtu

poolne järeldus sellest (mõju jahutussüsteemi toimimisele) on oletuslik.

Ebaõige on ka see maakohtu järeldus (otsuse p 38), millest nähtuvalt oli konditsioneerisüsteemi ja

ventilatsioonisüsteemi maksumuseks kokku 163 794 krooni (hinnapakkumise kohaselt oli

konditsioneerisüsteemi maksumuseks 653 970 krooni ning sissevoolu- ja väljatõmbeventilatsiooni

maksumuseks 330 000 krooni).

Asja materjalidest nähtuvalt sõlmiti hageja hinnapakkumise (kokku tööde maksumus

20 000 000 krooni, sh ühtne konditsioneerisüsteem terves hoones 653 970 krooni) alusel leping

ning lepingu p 9.1 järgi oli lepingu hinnaks 20 000 000 krooni.

Eeltoodust lähtudes saab asuda seisukohale, et konditsioneerisüsteemi projekteerimata ja

ehitamata jätmise osas ei vastanud hageja poolt tehtud tööd lepingutingimustele ning ta vastutab

lepingu rikkumise eest.

18.2. Lisaks tegemata töödele rikkus hageja lepingut ka seeläbi, et tehtud tööd olid osaliselt

puudustega. T. Sepaste ja H. Kase arvamusest nähtuvalt oli hageja poolt teostatud töödes esinenud

puuduste likvideerimise eeldatav maksumus (2009 märtsi alguse seisuga) 509 812 krooni

(32 582 eurot 93 senti). Siinkohal on ebaõige maakohtu seisukoht (kohtuotsuse lk 27), et kostja

loobus osade kokkulepitud tööde tegemisest. Kostja 16.10.2008 kirjas (I kd, tl 117-119) märgitu,

et

tööprojektide

koostamise

käigus

tööde

maht

osaliselt

vähenes,

on

kajastatud

projektdokumentatsioonis ja lepingus kokkulepitud tööde mahtudes ning seega ei saa väita, et

kostja oleks loobunud kokkulepitud tööde tegemisest. T. Sepaste ja H. Kase arvamuses on

kajastatud hageja poolt lepingus ja projektdokumentatsioonis tegemata tööd. Hageja ei ole

tõendanud poolte vahelist kokkulepet lepingu muutmise (tööde mahu vähendamise) kohta.

Lepingu p 9.3.2 kohaselt tasub tellija töövõtjale teostatud tööde eest lõplikult pärast tööde

üleandmise-vastuvõtmise akti allakirjutamist tellija poolt, kasutusloa väljastamist ja vastava arve

esitamist töövõtja poolt.

Lepingus kokkulepitud tööd võeti puudustega vastu 11.09.2008. Asja materjalidest nähtuvalt

väljastati büroo- ja olmehoonele kasutusluba 29.01.2010 (IV kd, tl 83) ning hageja on väljastanud

kostjale 01.02.2010 arve nr 140 (IV kd tl 85). Kostja ei ole vastu vaielnud hageja seisukohale, et

arve nr 140 muutus sissenõutavaks alates 22.02.2010. Seega pidi kostja lepingu p-st 9.3.2

tulenevalt tasuma hagejale teostatud tööde eest lõplikult 22.02.2010.

19. Kostja on keeldunud tasu maksmisest kasutades seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid

ning siinkohal on kostja tuginenud eelkõige hinna alandamisele.

Riigikohus on vaidlustatud asjas tehtud otsuse p-s 16 käsitlenud hinna alandamisega seonduvat

ning märkinud järgmist: “Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et hinna alandamise ning kulutuste

hüvitamise nõude rahuldamise eeldused on täidetud. Küll aga nõustub kolleegium hagejaga, et

ringkonnakohtu arvutuskäik on arusaamatu ning sellega on rikutud TsMS § 436 lg-st 1 ja

TsMS § 639 lg-st 1 tulenevat kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Kolleegium

märgib, et asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul esitada hinna alandamise kohta selge ja

arusaadav arvutuskäik. Kolleegiumi hinnangul tuleb hinna alandamise järgse tasu leidmiseks

ringkonnakohtul vähendada aktis nr 101 kajastatud tööde tegemisega seotud tasu kogusummat

osas, milles hinda alandatakse, lugeda 90% hinna alandamise järgsest kogusummast arveks 101 ja

10% arve nr 140 hulka (lahutades arvest 140 selles enne kajastatud arve nr 101 osa). Lisaks peab

ringkonnakohus tuvastama, millal tekkis käive, ning sellest sõltuvalt kohaldama käibe tekkimise

ajal kehtinud käibemaksumäära.“

19.1. Kostja on alandanud hagejale lepingu alusel makstavat hinda 02.04.2009 hinna alandamise

avaldusega (II kd, tl 129-131) 2 200 679 krooni (140 649 euro 2 sendi) võrra ja 12.10.2009 hinna

alandamise avaldusega (III kd, tl 116-118) 100 150 krooni (6400 euro 75 sendi) võrra.

Ehitusekspertiisibüroo arvamuse (IV kd, tl 158) kohaselt oli ehitustööde turuväärtuseks

20 000 000 krooni (1 278 233 eurot).

T. Sepaste ja H. Kase arvamuse (II kd, tl 59) järgi on hageja poolt teostamata tööde maksumuseks

kokku 1 215 420 krooni (77 679 eurot 50 senti). Hageja ei ole tõendanud, et ta jättis osad tööd

tegemata kokkuleppel kostjaga. Samuti ei ole põhjendatud hageja väide, et kostja ei ole teda

tegemata töödest õigeaegselt teatanud. Kostja teavitas hagejat tegemata töödest 05.08.2008 kirjaga

(I kd, tl 179-180) ning tegemata tööde täpne maht selgus T. Sepaste ja H. Kase 2009 arvamusest.

Seetõttu oli kostja õigustatud hinda alandama 1 215 420 krooni (77 679 euro 50 sendi) võrra.

19.2. Kostja on 02.04.2009 hinna alandamise avalduses tuginenud veel hoone kasutusea

vähenemisele ning seetõttu alandanud hinda 939 229 krooni võrra. Ringkonnakohus leiab, et

kostja ei ole tõendanud hoone kasutusea vähenemist ning seetõttu ei saa väita, et hageja oleks

939 229 krooni ulatuses täitnud lepingut mittekohaselt. T. Sepaste ja H. Kase arvamuses on muu

hulgas märgitud, et hoone monoliitbetoonist seintes on praod, mis on põhjustatud monoliitse

raudbetooni mahukahanemisest (II kd, tl 62). Samas arvamuses on leitud, et tekkinud praod tuleb

täiendavalt avada freesimise teel, ava täita mastiksiga ning sellega taastatakse kahjustada saanud

viimistlus. Tegemist on puudusega, mida on võimalik kõrvaldada ning puuduse kõrvaldamise

esialgne maksumus on arvestatud puuduste likvideerimise esialgse maksumuse sisse. Arvamusest

ei nähtu, et pragude tõttu oleks hoone kasutusiga vähenenud. Seetõttu puudub alus hinna

alandamiseks 939 229 krooni võrra.

19.3. Kostja 02.04.2009 hinna alandamise avaldusest nähtuvalt on kostja alandanud hinda lisaks

eelnevale veel 46 030 krooni võrra lähtudes konditsioneerimissüsteemi paigalduse hinna vahest.

Ringkonnakohus leiab, et kostja hinna alandamine nimetatud osas ei ole põhjendatud.

Konditsioneerisüsteemi maksumuseks oli hageja hinnapakkumise kohaselt 653 970 krooni ja

hageja jättis konditsioneerisüsteemi välja ehitamata. Konditsioneerisüsteemi ehitas ja paigaldas

kostjale AS Hiieko, kellele kostja maksis selle eest 801 400 krooni (III kd, tl 120). Kostja

seisukoht, mille kohaselt pidi algselt konditsioneerimissüsteemi paigaldama Koda Ehitus OÜ ja

seda 700 000 krooni eest (700 000 - 653 970 = 46 030) ning hinnavahe 46 030 krooni ulatuses on

tal õigus alandada hinda, ei ole kooskõlas VÕS § 112 lg-s 1 sätestatuga. Kostja ja Koda Ehitus OÜ

vahelist lepingut ei asutud täitma ning väidetava hinnavahe puhul ei ole tegemist mittekohase

täitmise väärtusega. Kuna kostja maksis hageja poolt tegemata tööde eest rohkem 147 430 krooni,

siis on tal VÕS § 646 lg 5 alusel õigus nõuda hagejalt 147 430 ulatuses kulude hüvitamist. Kostja

seisukoht, mille kohaselt ta alandab hinda 46 030 krooni ulatuses ja nõuab hagejale kulude

hüvitamist 101 400 krooni ulatuses, ei ole õige.

19.4. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei ole tõendanud 12.10.2009 hinna alandamise avalduses

märgitud mittekohase täitmise väärtust 100 150 krooni. Kostja väide, et hageja on hoone koridori

seina ja katuseakende kõvera ülemineku puuduse 100 150 krooni väärtuses omaks võtnud, ei ole

õige. Hageja on 29.09.2009 kirjas (III kd, tl 110-113) omaks võtnud seina ja akende kõvera

ülemineku puuduse väärtuse 30 150 krooni ulatuses ning selles osas on kostja hinna alandamine

õigustatud. Ülejäänud osas (70 000 krooni) on hageja puuduse väärtusele vastu vaielnud ning

hageja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks puuduse väärtus 30 150 krooni ületavas osas.

Lähtudes eeltoodust on kokku hinna alandamine põhjendatud 1 245 570 krooni ulatuses

(1 215 420 krooni + 30 150 krooni).

19.5. Arvestades Riigikohtu seisukohta (viidatud käesoleva otsuse p-s 19) tuleb eelkõige

vähendada aktis nr 101 kajastatud tööde tegemisega seotud tasu kogusummat osas, milles hinda

alandatakse.

Aktis nr 101 on tööde tegemisega seotud tasu suuruseks 4 069 318 krooni (käibemaksuta). Kuna

hinna alandamine on õigustatud summas 1 245 570 krooni (käibemaksuta), siis on alandatud

hinnaks 2 823 748 krooni (käibemaksuta), koos käibemaksuga 18% (508 274 krooni 64 senti) on

vastav summa 3 332 022 krooni 64 senti.

Lugedes 90% hinna alandamise järgsest kogusummast arveks nr 101, kuulus arve järgi tasumisele

2 998 820 krooni 38 senti (koos käibemaksuga), s.o 191 659 eurot 55 senti.

Arvestades 10% lepingu p 9.3.1 järgi arve nr 140 hulka (summas 333 202 krooni 26 senti,

käibemaksuga), on arve nr 140 järgi tasumisele kuuluvaks summaks 2 213 022 krooni 26 senti

(käibemaksuga).

Kokku on hageja õigustatud hinna alandamise tulemusena kostjalt nõudma arve nr 101 ja nr 140

alusel 5 211 842 krooni 64 senti (käibemaksuga), s.o 333 097 eurot 45 senti, tasumist.

20. Kostja vastuväite kohaselt on tal hageja vastu kulutuste hüvitamise nõue, mille ta soovib

tasaarvestada hageja nõudega tema vastu.

Kulutuste hüvitamise nõue koosneb järgmisest kolmest osast.

20.1. Kulutused seoses konditsioneerisüsteemi väljaehitamisega. Asja materjalide kohaselt ehitas

kostja büroo- ja olmehoonesse konditsioneerisüsteemi AS Hiieko, kellele kostja maksis

801 400 krooni. Eelnevast tulenevalt on kostjal hageja vastu VÕS § 646 lg 5 alusel kulutuste

hüvitamise nõue 147 430 krooni (801 400 – 653 970) ulatuses (käibemaksuta).

20.2. Kostja kulutuste hüvitamise nõue tulenevalt 14.07.2010 OÜ-ga Põlva Heakorratööd sõlmitud

töövõtulepingust on summas 791 470 krooni (käibemaksuta). Kostja kinnitas, et OÜ Põlva

Heakorratööd poolt teostatud tööd ei hõlma puudusi töödes, mille osas ta alandas hinda. Hageja ei

ole OÜ Põlva Heakorratööde poolt teostatud tööde mahule summas 1 971 470 krooni vastuväiteid

esitanud. Lepingu sõlmimise OÜ-ga Põlva Heakorratööd tingis asjaolu, et vaatamata lubadustele

hageja ehitustöödes esinenud puudusi ei kõrvaldanud. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja realiseeris

hageja antud garantiikirja 1 180 000 krooni ulatuses ning sellest tulenevalt moodustab kostja

kulutuste hüvitamise nõue OÜ-ga Põlva Heakorratööd sõlmitud töövõtulepingust 791 470 krooni

(ilma käibemaksuta, 1 971 470 – 1 180 000).

20.3. Laminaatparketi ebaõigest paigaldamisest tulenevalt on kostja kulutuste hüvitamise nõue

261 352 krooni 26 senti (käibemaksuta).

Ehitusekspertiisibüroo OÜ hinnangust (VIII kd, tl 11-16) nähtub, et parketitööd on teostatud

puudulikult, osa parketist vajab väljavahetamist ning tööde maksumuseks on 16 703,45 eurot.

Viidatud hinnangust nähtuvalt on puuduste tekkepõhjuseks liiga paksu alusvaiba kasutamine,

mistõttu tekivad parketile koormuse rakendades liiga suured läbivajumised, mis omakorda

lõhuvad parketi lühema külje kinnitusi. Samuti nähtub hinnangust, et olemasolev parkett tuleb

lahti võtta, alusvaip eemaldada ja utiliseerida, raamatupidamise ruumis teostada tasandusvalu ja

muudes ruumides põranda lihvimine, paigaldada 2 mm paksune alusvaip ning taaspaigaldada

parkett. Parkett tuleb asendada uuega 25% ulatuses.

Seega on kostjal hageja vastu laminaatparketi ebaõigest paigaldamisest tulenev kulutuste

hüvitamise nõue 16 703,45 euro (261 352,26 krooni).

Eeltoodu alusel on kokku kulutuste hüvitamise nõue põhjendatud 1 200 252 krooni 26 sendi

ulatuses (147 430 krooni + 791 470 krooni + 261 352,26 krooni), koos käibemaksuga on kulutuste

hüvitamise nõude summa 1 416 297 krooni 31 senti.

21. Riigikohus on asjas tehtud otsuse p-s 17 märkinud, et „VÕS § 161 lg 1 alusel võib kahjustatud

lepingupool lepingu rikkumise korral nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata. VÕS § 161

lg 2 järgi, kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist,

tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. Kolleegiumi hinnangul kohaldas

ringkonnakohus vääralt VÕS § 161 lg-t 2. Ringkonnakohus leidis VÕS § 161 lg-le 2 viidates

õigesti, et tegemist on nn tasendusliku leppetrahvi arvestamise põhimõttega, mis tuleneb

leppetrahvi kahju hüvitamise funktsioonist, ning kahju saab nõuda osas, mida leppetrahv ei kata.

Samas tuleb kolleegiumi hinnangul enne kahju hüvitamise nõude leppetrahviga kaetuks lugemist

kontrollida, kas leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõude eesmärgiks on hüvitada sama kahju.

Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel kontrollida, kas lepingu p-st 14.7 tuleneva

leppetrahvi ja kostja puuduste kõrvaldamisega seotud kulutuste (kahju) hüvitamise nõude eesmärk

oli sama.“

21.1. Kostja on esitanud kaks leppetrahvinõuet tulenevalt lepingu p-st 14.7 ja p-st 10.3.

Lepingu p 3.1.9 kohaselt leppisid pooled kokku, et büroo- ja olmehoone valmimine täies ulatuses

koos kogu projektdokumentatsiooni üleandmise ja kasutusloaga leiab aset hiljemalt 30.06.2008.

Pooled ei vaidle, et kostja pikendas eelnimetatud tähtaega kuni 07.07.2008.

Lepingu p-s 14.7 leppisid pooled kokku, et juhul kui töövõtja ei ole tööde teostamisel kinni

pidanud lepingus fikseeritud tööde lõpptähtajast, on tellijal õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi

0,5% lepingu hinnast iga viivitatud kalendripäeva eest ja tellijal on õigus vastavas suuruses

leppetrahv kinni pidada lepingujärgselt töövõtjale tasumisele kuulunud summadelt.

Lepinguobjekt võeti puudustega vastu 11.09.2008 ning järelikult hilines hageja tööde

üleandmisega 65 päeva ning lepingu p-st 14.7 tulenevalt moodustab leppetrahvi summa

6 500 000 krooni.

Kostja esitas hagejale leppetrahvi nõude 18.09.2008 (I kd, tl 113) ning sellest nähtuvalt

tasaarvestas leppetrahvi summa tema poolt tasumisele kuuluvate summadega.

Kostja esitas leppetrahvi nõude 18.09.2008, olles eelnevalt (11.07.2008) teavitanud hagejat

leppetrahvi nõudmise kavatsusest. Sellest tulenevalt on kostja esitanud leppetrahvi nõude VÕS

§ 159 lg-s 2 sätestatud mõistliku aja jooksul.

Ringkonnakohus leiab, et lepingu p-st 14.7 tuleneva leppetrahvi ja kostja puuduste

kõrvaldamisega seotud kulutuste (kahju) hüvitamise nõude eesmärk ei ole sama. Kostja kulutuste

hüvitamise nõuet käsitleb ringkonnakohus otsuse p-s 20 ning kulutuste hüvitamine oli seotud

puudustega töös, kuid lepingu p-st 14.7 tulenev leppetrahv on seotud ajafaktoriga, s.o leppetrahvi

eesmärgiks ei ole kulutuste hüvitamine seoses puudustega töös. Kuna lepingu p-st 14.7 tuleneva

leppetrahvi ja puuduste kõrvaldamisega seotud kulutuste (kahju) hüvitamise nõude eesmärk ei ole

sama, siis ei saa lugeda kahju hüvitamise nõuet leppetrahviga kaetuks.

21.2. Kostja on nõudnud hagejalt lepingu p-st 10.3 tulenevat leppetrahvi.

Lepingu p-s 10.3 on pooled kokku leppinud, et töövõtja kohustub garantiiaja jooksul likvideerima

ilmnenud defektid omal kulul nii kiiresti kui võimalik, kuid hiljemalt 14 päeva jooksul arvates

sellekohase kirjaliku teate saamisest tellijalt. Kui materjalide tarnetähtajad ja tööde tehnoloogiast

tulenevad teostusajad ei võimalda eelnimetatud tähtajast kinnipidamist, lepitakse poolte vahel

kokku uus tähtaeg. Nimetatud tähtajast mittekinnipidamisel on tellijal õigus nõuda töövõtjalt

leppetrahvi 10 000 krooni kalendripäevas iga viivitatud päeva eest.

12.10.2009 nõudekirjas (III kd, tl 116-118) nõudis kostja hagejalt lepingu p 10.3 alusel

ajavahemiku 01.07.2009 – 08.10.2009 eest leppetrahvi 1 000 000 krooni.

Maakohus leidis, et VÕS § 159 lg 2 alusel on kostja kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, kuna

kostja ei nõudnud leppetrahvi mõistliku aja jooksul.

Ringkonnakohus leiab, et kostjal puudub lepingu p 10.3 alusel õigus leppetrahvi nõuda ning

maakohtu lõppjäreldus on õige.

VÕS § 159 lg 2 kohaselt kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja

jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi

nõuab.

VÕS § 159 lg 2 kohaldamisel tuleb ringkonnakohtu arvates muu hulgas arvestada ka poolte

käitumist lepingu täitmisel ja pärast seda.

05.08.2008 kirjas (I kd, tl 179-180) on kostja välja toonud puudused ja nõudis puuduste

kõrvaldamist 28.08.2008. 11.08.2008 vastuskirjas (I kd, tl 181-188) lubas hageja puudused

kõrvaldada hiljemalt 27.08.2008. 18.09.2008 kirjas (1 kd, tl 113) andis kostja hagejale uue tähtaja,

s.o 31.12.2008, puuduste kõrvaldamiseks. Ka nimetatud tähtpäevaks hageja puudusi ei

kõrvaldanud. Vastuses kostja 02.04.2009 ja 27.04.2009 kirjadele teatas hageja 04.05.2009 (III kd,

tl 10) valmisolekust alustada garantiitööde teostamisega alates 11.05.2009. 13.05.2009 poolte

vahelisest protokollist (II kd, tl 159-163) nähtuvalt vaatasid pooled puudused üle ja kokkuleppe

kohaselt kohustus hageja puudused kõrvaldama hiljemalt 30.06.2009. 15.09.2009 poolte vahelise

protokolli (III kd, tl 107-109) kohaselt vaatasid pooled puudused veelkordselt üle ning kokkuleppe

järgi kohustus hageja puudused kõrvaldama 30.09.2009. 12.10.2009 kirjas (III kd, tl 116-118) on

kostja teatanud hagejale, et kui hageja ei kõrvalda 15.09.2009 puuduste ülevaatamise protokollis

toodud puudusi 31.10.2009, siis ta tellib puuduste kõrvaldamise teistelt isikutelt. Samas kirjas on

kostja märkinud, et 30.06.2009 kõrvaldamisele kuulunud puudused likvideeriti 08.10.2009 ning

nõudis hagejalt ühtlasi leppetrahvi tasumist ajavahemiku 01.07.2009 – 08.10.2009 eest.

Eelmärgitud kirjavahetus ja protokollide koostamine (kokkulepete sõlmimine) kinnitab, et kostja

soovis garantiitööde teostamist hageja poolt ning ta oli nõus hageja poolt puuduste kõrvaldamisega

kuni 2009 oktoobrikuu lõpuni. Selline kostja käitumine on kooskõlas lepingu p-s 10.3 sätestatuga,

mille kohaselt on pooltel õigus leppida kokku garantiitööde teostamise täiendavad tähtajad ning

leppetrahvi nõudmise õigus tekib alles siis, kui hageja ei pea kinni viimati kokkulepitud tähtajast.

Lepingu p 10.3 vastupidine tõlgendus tähendaks seda, et poolte kokkulepetel puuduks sisuline

tähendus ning kostjal oleks õigus nõuda leppetrahvi ka selle aja eest, kui kokkuleppest tulenevalt

ei ole garantiitööde teostamise tähtaeg veel saabunud. Ringkonnakohus leiab, et kostja on

garantiitööde kohta kokkuleppeid sõlmides ning 12.10.2009 leppetrahvi nõuet esitades käitunud

vastuoluliselt ning seetõttu ei ole kostja leppetrahvi nõue lepingu p 10.3 alusel ajavahemiku

01.07.2009 – 08.10.2009 eest põhjendatud.

22. Hageja on taotlenud kostja poolt nõutud leppetrahvi vähendamist, kuna lepingu p 14.7 alusel

nõutav leppetrahv 6 500 000 krooni on ülemäära suur.

Riigikohus on käesolevas asjas tehtud otsuse p-s 17 asunud seisukohale, et „VÕS § 162 lg 1 järgi,

kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks

kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige tema

kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku

seisundit. Praeguses asjas vähendas ringkonnakohus leppetrahvi, kuna leidis, et lepingu p-s 14.7

kokkulepitud leppetrahv ei olnud vastavuses hageja kohustuste rikkumise ulatusega. Kolleegium

nõustub hagejaga, et ringkonnakohus ei ole hinnanud kõiki VÕS § 162 lg 1 järgi leppetrahvi

vähendamise taotluse lahendamiseks vajalikke asjaolusid kogumis. Kolleegiumi arvates on

ringkonnakohus rikkunud TsMS § 654 lg-st 5 tulenevat kohustust võtta põhjendatud seisukoht

poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta. Kolleegium leiab, et asja uuel

läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul anda hinnang, kas hageja välja toodud asjaolud (hageja

pankrotiseisund ning see, et kostja jättis lepingujärgsest tasust olulise osa maksmata, mille

tagajärjel tekkisid hagejal makseraskused) võiksid anda alust leppetrahvi veel vähendada.“

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et lepingu p-s 14.7 kokkulepitud leppetrahv 100 000 krooni

päevas, ja mis on arvestatud protsendina lepingu koguhinnast (20 000 000 krooni), ei ole

vastavuses hageja poolt kohustuste rikkumise ulatusega. Asja materjalidest nähtuvalt oli tegemist

tööde etapiviisilise üleandmisega ning enne viimast vaidlusalust akti nr 101 ja selle alusel esitatud

arvet oli kostja hagejale tasunud 16 918 385 krooni (vt kostja 13.02.2014 seisukoht). Sellest

tulenevalt oleks ebamõistlik, kui hagejalt nõutav leppetrahv oleks arvestatud protsendina lepingu

koguhinnast. Kostja sai büroo- ja olmehoone enda valdusesse juba 25.07.2008 ning ta ei ole

tõendanud, et tööde üleandmisega hilinemine 65 päeva ulatuses oleks põhjustanud talle

märkimisväärset kahju.

Siinkohal märgib ringkonnakohus, et ebaõige on hageja väide, et kostja jättis lepingujärgsest tasust

olulise osa maksmata. Lepingu kogumaht oli 20 000 000 krooni (käibemaksuta). Arvestades

kostjapoolset hinna alandamist ja kulutuste hüvitamise nõuet, oli kostja võlgnevus hageja eest

arvete nr 101 ja 140 alusel 3 795 545 krooni 33 senti (käibemaksuga, käibemaksuta

3 112 347 krooni 17 senti), seega lepingujärgsest tasust oli tasumata ligikaudu 16% ning tegemist

ei ole lepingujärgse tasu olulise osa maksmata jätmisega.

Asja materjalidega ei ole tõendatud asjaolu, et kostjapoolne arvete nr 101 ja nr 140 mittetasumine

oleks kaasa toonud hagejale makseraskused. Arve nr 101 tasumise tähtaeg oli septembri lõpp 2008

ja arve nr 140 tasumise tähtaeg veebruar 2010. Hageja pankrot kuulutati välja 24.11.2011.

Arvestades arvete tasumise tähtaega ja hageja pankroti väljakuulutamise aega ei ole alust väita, et

vaidlusaluste arvete mittetasumine põhjustas olukorra, mis tõi kaasa hagejal makseraskuste

tekkimise ja hilisema pankroti.

Arvestades eeltoodut leiab ringkonnakohus, et leppetrahvi tuleb vähendada 2 000 000 kroonini.

Leppetrahv 2 000 000 krooni on mõistliku suurusega VÕS § 162 lg 1 tähenduses.

23. Lepingu p 14.8 kohaselt juhul, kui tellija ei täida lepingust tulenevaid rahalisi kohustusi

õigeaegselt, on töövõtjal õigus nõuda tellijalt viivist 0,5% tasumisega viivitatud summast iga

tasumise tähtaega ületava kalendripäeva eest.

Hagiavaldusest nähtuvalt nõuab hageja viivise väljamõistmist põhivõla suuruses.

Kostja on esitanud vastuväite, milles ta taotleb hageja nõutud viivise vähendamist kohtu poolt

määratud suuruseni.

VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv (viivis) on ebamõistlikult suur, võib

kohus seda leppetrahvi (viivise) maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada

mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole

õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Nimetatud sättest tulenevalt saab viivist vähendada, kui see on ebamõistlikult suur.

Riigikohus on lahendis 3-2-1-66-05 asunud seisuskohale, et rahalise kohustuse täitmisega

viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab

viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses.

Käesoleva juhul ei nõua hageja viivist üle põhivõla suuruse ning kuna kostja ei ole tõendanud, et

põhivõla suuruses nõutud viivis oleks ebamõistlikult suur, tuleb kostja taotlus viivise

vähendamiseks jätta rahuldamata. Arvestades sellega, et kostja on viivituses arve nr 101

tasumisega alates 2008 septembrikuu lõpust ning arve nr 140 tasumisega alates 2010 veebruarikuu

lõpust, on põhivõla suurune viivis mõistliku suurusega.

Arvestades käesolevas otsuses ringkonnakohtu poolt tuvastatut, on hageja õigustatud hinna

alandamise tulemusena kostjalt nõudma arve nr 101 ja nr 140 alusel 5 211 842 krooni 64 sendi

(käibemaksuga), s.o 333 097 euro 45 sendi, tasumist. Kostja on soovinud, lisaks hinna

alandamisele, tasaarvestada hageja nõudega kulutuste hüvitamise nõude (1 416 297 krooni

31 senti, käibemaksuga) ja leppetrahvinõude (2 000 000 krooni). Pärast tasaarvestamist jääb

hageja põhinõude suuruseks 1 795 545 krooni 33 senti (114 756 eurot 26 senti) ning see tuleb välja

mõista kostjalt hageja kasuks. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõla suuruses

viivis 1 795 545 krooni 33 senti (114 756 eurot 26 senti).

24. Hageja põhinõude suurus maakohtule oli 6 681 615 krooni, sellest kuulub rahuldamisele

1 795 545 krooni 33 senti, s.o hagi rahuldatakse 27 % ulatuses.

Asja materjalidest nähtuvalt on kostja ringkonnakohtule 12.12.2016 esitatud seisukohtades (XI kd

tl 5-9) teinud ettepaneku hagejale sõlmida kompromiss summas 183 496 eurot 27 senti ning hageja

ei ole nõustunud esitatud kompromissiga. Arvestades kompromissi esitamise aega (s.o pärast

pikaajalist kohtumenetlust ning asjas tehtud Riigikohtu lahendit) ei kuulu asjas kohaldamisele

TsMS § 163 lg 2, vaid ringkonnakohus jagab menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei

jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Ringkonnakohus jätab TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud maakohtus, ringkonnakohtus ja

Riigikohtus 27% ulatuses kostja kanda ja 73% ulatuses hageja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson