3-16-470/22 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse teatavakstegemine

7. aprill 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-470

Haldusasi

M.R.i kaebus Tallinna Vangla tegevusega (kaebaja

kinni

pidamine

ebainimlikes

tingimustes

17. detsembrist 2012 kuni 26. juunini 2015) tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes.

Menetlusosalised

Kaebaja: M.R.

Vastustaja: Tallinna Vangla

Esindaja: Monika Raiendik

RESOLUTSIOON

1. Jätta M.R.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 7. mail 2017 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise

menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on

nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib

apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada

vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS §

116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse

(HKMS § 116 lg 6).

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

1. M.R. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse talle Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates

tingimustes kinni pidamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Käesolevas

haldusasjas 28. septembril 2016 tehtud määrusest tulenevalt on kaebus kohtu menetluses osas,

mis puudutab kaebaja kinni pidamist Tallinna Vanglas perioodil 17. detsembrist 2012 kuni 26.

juunini 2015 ehk kokku 922 päeva vältel. Kaebaja on taotlenud 10 euro suuruse hüvitise välja

mõistmist iga päeva eest, mil teda inimväärikust alandavates tingimustes kinni peeti. Kaebaja on

seisukohal, et inimväärikust alandavad kinnipidamistingimused seisnesid eeskätt selles, et

kaebajat peeti kinni ülerahvastatud kambrites, kus ei olnud kindlasti liikumiseks 3 ega isegi 2,5

ruutmeetrit vaba ruumi iga kambris kinni peetava isiku kohta. Kaebaja hinnangul ei saa ka lähtuda

üksnes kambri põrandapinna üldsuurusest, vaid tuleb arvestada sellega, et suur osa põrandast on

kaetud mööbliga ning iseäranis põranda küljes kinni olev mööbel muudab osa vabast

põrandapinnast tegelikult kasutuskõlbmatuks.

2. Kaebaja rõhutab, et kuigi kamber nr 41 asus osakonnas, kus päevasel ajal olid kambrite uksed

avatud, ei leevendanud see olulisel määral vangistustingimusi, kuna sisuliselt tõi päeva ajaks

kambri uste avamine kaasa vaid selle, et kambrisse tulid lisaks sinna paigutatud isikutele veel

teisedki kinnipeetavad, mis vähendas kaebaja isiklikku ruumi veelgi. Ka toob kaebaja välja, et

Tallinna Vangla n-ö avatud osakondi ei eristagi suletud osakondadest muu, kui vaid see, et kambri

uksed on päevasel ajal avatud, samas näiteks kööki, puhkeruumi vms ruumi ei ole kinnipeetavate

tarbeks ka sellises n-ö avatud osakonnas.

3. Kaebaja leiab, et kõrvuti kambri põrandapinnaga tuleb kõnealuse inimväärikust alandava

kohtlemise puhul silmas pidada ka seda, et kõnealuses eluosakonnas oli väga halb ventilatsioon,

ebapiisav valgustus, puudus toiduainete säilitamiseks külmkapp, samuti puudus enda ning oma

toidunõude pesemiseks soe vesi, und häirisid öisel ajal häälekalt toimunud kambriuste

riivistamised ja avamised, tualettruumide kasutamiseks tuli järjekorras seista ning kehakultuuriga

tegelemise võimalused olid ilmselgelt ebapiisavad. Iseäranis heidab kaebaja ette just ebapiisavaid

pesemisvõimalusi, mis muutsid niigi ülerahvastatud kambrites viibimise veelgi piinarikkamaks

ning sisuliselt olematuid sportimise võimalusi, arvestades, et reaalselt oli kinnipeetaval võimalik

spordisaali minna kord viie kuni kuue nädala tagant ning sealgi oli võimalik vaid pallimängude

mängimine lühikese aja jooksul. Kaebaja hinnangul tuleb eelnimetatud olmetingimuste juures

kambri vähest põrandapinda käsitada kindlasti inimväärikust alandavana. Veel toob kaebaja välja,

et 8.-19. juunil 2014 oli eluosakond täielikult koristamata, sealhulgas ei olnud koristatud

ühiskasutatavaid tualetti ja pesuruumi, mis muutis olukorra iseäranis inimväärikust alandavaks.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Tallinna Vangla palub M.R.i kaebus rahuldamata jätta ning selgitab, et vaadeldaval perioodil

oli kaebaja 30 päeva jooksul paigutatud distsiplinaarkaristuste kandmiseks kartserikambritesse

nr 86, 73 või 81, kus ta viibis üksi ning kus ruumipuudust olla ei saanud ning ülejäänud ajal (892

päeva) peeti teda kinni kambris nr 41, mis asub avatud eluosakonnas, mis tähendab, et kambri

uks oli päevasel ajal avatud. Samuti toob vastustaja välja, et kambri nr 41 põrandapindala oli 30,2

ruutmeetrit ning vaadeldaval perioodil peeti seal erinevatel aegadel kinni 6-10 kinnipeetavat.

Seega leiab vastustaja, et mitte ühelgi päeval ei jäänud põrandapind ühe kambris kinni peetava

isiku kohta väiksemaks kui 3 ruutmeetrit.

5. Vastustaja on seisukohal, et kambripinna piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline arvesse

võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes. Veel

toob vastustaja välja, et avatud eluosakonnas viibimise ajal oli kaebajal lisaks igapäevasele

jalutuskäigule võimalik iganädalaselt külastada spordisaali, samuti üritas vangla kaebajat suunata

tööle, määrates kaebajat korduvalt abitöölisena majandustöödele, kuid kuna igakordselt peale

tööle määramist pani kaebaja toime distsipliinirikkumise (keeldudes tööst), siis vangla kaebajat

reaalselt tööle rakenda ei saanud.

6. Vastustaja on ka seisukohal, et arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need

sellised, et oleksid kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud: kambrites oli osaliselt või

täielikult avatav aken, mille kaudu oli võimalik tuba tuulutada ning mis tagas loomuliku

valgustatuse, lisaks oli täiendava kunstliku valgusallikana on kambrite laes valgustid; nõutava

temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem; kartserikambrites asus kambris

külmaveekraan kraanikausiga, avatud kambrites on kraanikausid väljaspool kambrit eraldi

ruumis, kuhu oli vaba ligipääs tagatud kogu ärkveloleku aja jooksul; ühel korral nädalas oli tagatud

pesemisvõimalus ning elementaarsel määral sai end pesta ka kambris. Vastustaja leiab, et kuivõrd

vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinnipeetavale iga päev

pesemiseks sooja vett, siis vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole

õigusvastane. Veel toob vastustaja välja, et kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus,

infovajaduse rahuldamine ja suhtlemisvõimalus lähedastega, keskmiselt iga kahe nädala tagant

oli võimalus laenutada raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla kinnipeetavatele

ajalehti, loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku

iseloomuga esemeid; reeglina kaks korda kuus sai vangla kauplusest teha sisseoste, usuliste

vajaduste rahuldamiseks oli võimalik kohtuda kaplaniga ning toitlustamine oli tagatud 3 korda

päevas.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Vaadanud läbi poolte väited ja toimikus olevad dokumendid, leian, et M.R.i kaebus ei ole

põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Kaebaja kinnipidamistingimused ajavahemikul 17.

detsembrist 2012 kuni 26. juunini 2015 võisid tema jaoks olla vähem või rohkem ebameeldivad

ning usutavasti olid tänapäevastest soovituslikest kinnipidamistingimustest viletsamad, ent neis

tingimustes kaebaja kinni pidamine ei olnud inimväärikust alandav ega saanud seega kaebajale

põhjustada hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju.

8. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju

hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise eest. Põhiseaduse §-st 10 tuleneb

inimväärikuse põhimõte ning § 18 lõikest 1 inimväärikust austava kohtlemise nõue. Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) artiklis 3 on sätestatud

sõnaselge keeld kedagi piinata või ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Käesoleva

vaidlusega sarnastes kohtuasjades pika aja jooksul välja kujunenud kohtupraktika kohaselt on

kinnipeetaval õigus RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel nõuda EIÕK sätete rikkumisega talle tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamist.

9. Inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste määratlemise osas on arvestatav

kohtupraktika nii Euroopa Inimõiguste Kohtul (vt. nt. 19. detsembri 2013 kohtuotsus nr 429/12

(Tunis vs. Eesti), samuti 20. oktoobri 2016 kohtuotsus 7334/13 (Muršić vs Horvaatia) ja seal

viidatud kohtupraktika) kui ka Eesti kohtutel. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb juhul,

kui olukorda, kus kinnipeetavat peetakse kinni kambris, mille põrandapindala on väiksem kui 3 m²

ühe seal kinni peetava isiku kohta, käsitada EIÕK art 3 rikkumisena. Samas saab nii eelviidatud

Euroopa Inimõiguste Kohtu kui ka Eesti kohtute praktikast järeldada, et lisaks kambri suuruse ja

seal kinni peetavate isikute arvu suhtele tuleb kinnipidamistingimuste inimväärikuse nõuetele

vastavuse puhul arvesse võtta ka muid kinnipidamistingimusi iseloomustavaid asjaolusid.

Seejuures tuleb arvestada nii võimalikust ruumikitsikusest tingitud negatiivseid mõjusid

suurendavaid kui ka neid leevendavaid tegureid.

10. Käesoleva vaidlusega sarnastel asjaoludel esitatud kaebuste lahendamisel on kohtud Tallinna

Vangla kinnipidamistingimuste vastavust EIÕK-s sätestatud inimväärsuse miinumumnõuetele

hinnanud väga paljudes kohtuasjades. Kokkuvõttes on kohtupraktikas asutud seisukohale, et

inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega on Tallinna Vangla puhul tegu siis, kui kõiki

Tallinna Vangla muid tavapäraseid olmetingimusi (sh. kambrite ventilatsioon, valgustus,

pesemisvõimalused, sportimisvõimalused, võimalus viibida vabas õhus 1 tunni jooksul päevas

jms) arvestades on isikuid kinni peetud kambrites, kus põrandapinda on vähem kui 3 m2 ühe

kambris kinni peetava isiku kohta. Kõnealune 3 m2 ühe isiku kohta ei pea tähendama 3

ruutmeetrit vaba pinda isiku kohta. Riigikohus on hiljuti küll leidnud, et kambri põrandapinna

hulka ei tohi arvata kambris oleva tualettruumi pindala (vt. Riigikohtu otsus kohtuasjas 3-3-1-85-

16), ent see pole antud juhul oluline, sest kambris nr 41, kus kaebaja enamuse ajast viibis, ei olnud

tualettruumi ning kartserikambrites, kus kaebaja veetis ülejäänud aja, oli pinda oluliselt rohkem

kui 3 ruutmeetrit seal viibiva (ainukese) isiku kohta. Seevastu on kohtupraktikas järjekindlalt

oldud seisukohal, et kambri sisustuse hulka kuuluvate mööbliesemete, sh. põranda või seina külge

kinnitatud mööbliesemete alune pind tuleb lugeda kambri põrandapinna hulka. Justiitsministri

30. novembri 2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSKE) § 7 lõikes 1 on ette

nähtud

kambri

sisustuse

kohustuslikud

elemendid,

mille

puudumisel

oleks

kinnipidamistingimused õigusvastased. Seisukohta, et mööblialust pinda ei tule isikliku ruumi

arvutamisel maha arvata, on Tallinna Ringkonnakohus väljendanud muuhulgas kohtuotsustes,

mis on tehtud haldusasjades nr 3-15-253 (p. 26), 3-14-50078 (p. 10) ja 3-13-821 (p. 10). Ka on

sellisele seisukohale asunud Tartu Ringkonnakohus kohtuasjas nr 3-13-1610 tehtud otsuses (p.

12). Euroopa Inimõiguste Kohus on mööbli arvesse võtmist oluliseks pidanud juhtudel, kus see

takistab liikumist (vt nt 10.01.2012 otsus kohtuasjas 42525/07: Ananyev jt vs. Venemaa, p. 148).

Antud juhul ei ole kaebaja väide, et mööbli tõttu oli raskendatud ruumis vabalt liikumine, usutav.

Tallinna Vangla kambri nr 41 puhul võib eeldada, arvestades selle üldpinda ja kohtade arvu ning

voodite ja muu inventari alla eeldatavalt jäävat pinda, ning voodite paigutust (vt. foto tl. 71), et

kambris oli piisaval määral vaba ruumi, et mööbliesemete vahel takistusteta liikuda. Nõuet, et

kambris peaks olema iga seal viibiva isiku kohta vähemalt 2,5 või 3 ruutmeetrit vaba pinda, mida

saaks liikumiseks kasutada, ei tulene ei VSKE sätetest ega Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast.

11. Nagu juba märgitud, oli kaebajal kartserikambrites viibimise ajal ruumi rohkem kui 3 m2.

Kaebaja poolt ülejäänud etteheidetele kartserikambrite kinnipidamistingimuste osas on Tallinna

Vangla piisava põhjalikkusega vastanud 12. veebruari 2016 vastuses kahju hüvitamise taotlusele

(tl. 40). Nõustun nende põhjendustega ning leian, et kartserikambri tingimused ei olnud

inimväärikust alandavad.

12. Vastustaja esitatud andmete kohaselt viibis kaebaja kambris nr 41 vaatlusaluse perioodi

jooksul kokku 892 päeva ning selle kambri üldpindala on 30,2 m2. Nähtuvalt vastustaja esitatud

andmetest (tl. 57), mille õigsuses ei ole põhjust kahelda ning millele ei ole vastu vaielnud ka

kaebaja, muutus kambris kinni peetavate isikute arv pidevalt, jäädes vahemikku 6-10. Seejuures

6 kinnipeetavat oli kambris 54-l päeval, 7 kinnipeetavat 115-l päeval, 8 kinnipeetavat 161-l päeval,

9 kinnipeetavat 318-l päeval ning 10 kinnipeetavat 224-l päeval. Vastustaja kinnitusel on kambri

nr 41 pindalaks 30,2 ruutmeetrit ning selle väite õigsuses ei ole põhjust kahelda. Kuivõrd selles

kambris tualettruumi ei olnud, oli isegi siis, kui kambris oli 10 kinnipeetavat, kambris

põrandapinda vähemalt 3 m2 iga seal kinni peetava isiku kohta ning seega ei olnud tegemist

inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega.

13. Veelgi olulisem on aga see, et kamber nr 41 asus avatud osakonnas, mis tähendab, et kambri

uks oli suletud vaid öörahu ajaks ning muul ajal ei pidanud kinnipeetavad viibima kambris, vaid

said sealt väljuda. See olukord erineb põhimõtteliselt olukorrast, kus kinnipeetavad peavad kogu

päeva (v.a ettenähtud jalutusaeg) viibima suletud kambris. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et

avatud osakonnas oli ruumikitsikus veelgi suurem tulenevalt teiste kinnipeetavate võimalusest

tulla võõrasse kambrisse n-ö külla. Võimalus liikuda kambrite vahelises koridoris leevendab

kambris valitsevat ruumikitsikust igal juhul. Tallinna Vangla 12. veebruari 2016 vastuse (tl. 40)

kohaselt oli kõnealuses 13 kambriga eluosakonnas koridor suurusega 2,4x23,1 meetrit. Isegi neil

juhtudel, kui sellises avatud osakonnas oleva kambri pindala jääb mõnevõrra väiksemaks kui 3 m2

ühe inimese kohta, ei ole tegemist inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega. Antud

juhul on kaebaja kaebuses vangla poolt kambri nr 41 üldpinnakohta esitatud väite kahtluse alla

seadnud, väites, et tema hinnangul on see pindala umbes 29 m2. Isegi kui see nii oleks olnud, oleks

10 inimese kambris viibimise korral olnud pindalaks 2,9 m2 inimese kohta. Miinumumstandardist

sedavõrd väikese hälbe kompenseerib igal juhul piisavalt see, et kambri uksed olid päevasel ajal

avatud ning kinnipeetaval oli võimalik liikuda ka kambrite vahelises koridoris. Näiteks haldusasjas

nr 3-15-253 tehtud otsuses on Tallinna Ringkonnakohus hinnanud Tallinna Vangla sarnases

avatud osakonnas isiku kinni pidamise inimväärsust ning leidnud, et võimalus liikuda päevasel ajal

osakonna piires väljaspool kambrit kompenseerib ruumipuuduse kambris. Viidatud lahendis

käsitles ringkonnakohus olukorda, kus isikule oli kambris tagatud vähemalt 2,67 m2 põrandapinda

ning perioodid, kus põrandapind ühe isiku kohta oli alla 3 m2, vaheldusid perioodidega, kus

põrandapinda oli üle 3 m2. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud ruumikitsikuse mõju seetõttu

isikule niivõrd intensiivne, et oleks põhjust rääkida inimväärikuse alandamisest. Niisiis ei olnud

tingimused avatud osakonna kambris nr 41, kus kaebaja viibis kokku 892 päeva, inimväärikust

alandavad, sõltumata sellest, kas kambri tegelik pindala oli 30,2 või 29 ruutmeetrit.

14. Leian, et inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustena ei saa eelkäsitletuga koosmõjus

vaadelda ka muid kaebaja poolt välja toodud asjaolusid. Kambri valgusetus ja ventileerimise

võimalused võisid tekitada kaebajas teatud ebamugavust, ent polnud kindlasti inimväärikust

alandavad. Toimikus olevalt fotolt nähtuvalt on kambris aknad ning vaidlust pole selles, et need

olid vähemalt osaliselt avatavad. Seega oli kambri ventileerimine võimalik. Kuivõrd päevasel ajal

olid kambrite uksed avatud, oli võimalik kambri tuulutamine ka talvel ilma, et oleks tulnud viibida

vahetult avatud akna all. Samuti vastab vähemalt inimväärikuse miinimumnõuetele vastava

kambri valgustus, lisaks aknast langevale päevavalgusele on laes elektrivalgustid. Mis puudutab

pesemis- ja sportimisvõimalusi, siis pole vaidlust selles, et ühel korral nädalas oli kaebajale

tagatud võimalus end sooja veega pesta, samuti oli eluosakonna pesuruumis kasutatav voolav

külm vesi. Nõustun vastustajaga, et selline kinnipidamise korraldus ei ole inimväärikust alandav,

elementaarsel määral end pesta on võimalik ka külma veega ning inimväärikuse austamine ei

nõua sagedasemat duši kasutamise võimalust kui kord nädalas. Sportimisvõimaluste osas ei

tulene vangistust reguleerivatest õigusaktidest mistahes selgeid nõudeid ning isegi kui kaebajal

on õigus selles, et reaalselt seisnes kehakultuuriga tegelemise võimalus kord viie-kuue nädala

jooksul lühikese aja jooksul palli mängimises, siis pole tegemist inimväärikust alandava kinni

pidamisega. Inimväärikust alandavaks ei saa pidada ka kaebaja poolt väidetud olukorda, kus 8.-

19. juunil 2014 ei koristatud eluosakonna avalikult kasutatavat tualetti ja pesuruumi. Kõnealust

episoodi ei ole kaebaja seejuures nimetanud vanglale 14. detsembril 2015 esitatud kahju

hüvitamise taotluses (tl. 26), küll aga kohtule esitatud kaebuses. Vastustaja ei ole kirjalikus

seletuses vastu vaielnud kaebaja väitele, et eelnimetatud 12-päevase perioodi jooksul ei olnud

korraldatud eluosakonnas, kus kaebajat kinni peeti, üldkasutatava (st. väljaspool kambreid

asunud) tualeti ja pesuruumi koristamist ega loodud kinnipeetavatele mõistlikke võimalusi seal

ise koristamiseks. Vangla selline tegevusetus võis olla õigusvastane, ent ei eraldivõetuna ega

koosmõjus muude eelpool käsitletud vangistustingimustega ei saanud endast kujutada kaebaja

kinni pidamist inimväärikust alandavates tingimustes. Isegi kui kaebaja sellekohased väited

lugeda tõendatuks, oli tegemist võrdlemisi lühikese perioodiga, mille jooksul ei ole usutav, et

voolava vee ja kanalisatsiooniga tualett ja pesuruum saaksid muutuda tavapärase mõistliku

kasutamise juures sedavõrd räpaseks, et nende kasutamine oleks inimväärikust alandav või et see

oleks saanud põhjustada kaebajale sedavõrd intensiivseid ebameeldivusi ja kannatusi, mida saaks

käsitada hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahjuna.

15. Kuivõrd kaebus jääb rahuldamata ning vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks kaebajalt

menetluskulude välja mõistmist, siis jäävad kummagi poole menetluskulud HkMS § 108 lg 1

kohaselt nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik