3-14-51046/113 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

5. aprill 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-14-51046

Haldusasi

IT kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja - IT

Vastustaja - Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave

Kasvandik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 3. juuni 2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

IT apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada IT apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 3. juuni 2016.

a otsus haldusasjas nr 3-14-51046 osaliselt. Teha tühistatud osas uus otsus, millega

rahuldada IT kaebus osaliselt ja mõista Tallinna Vanglalt IT kasuks välja mittevaralise

kahju eest hüvitis summas 1200 (üks tuhat kakssada) eurot. Ülejäänud osas jätta IT

apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Mõista Tallinna Vanglalt IT kasuks välja esimese ja teise kohtuastme riigilõiv 70

senti. Tallinna Vangla menetluskulud jätta tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 05.05.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-14-51046

2(8)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. IT esitas 20.01.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 119 000 eurot seoses tema kinnipidamisega inimväärikust alandavates

tingimustes. Tallinna Vangla andis 27.02.2014 kirjaga nr 5-18/14/2025-2 taotlejale tähtaja

taotluse puuduste kõrvaldamiseks. IT kõrvaldas puudused 03.03.2014. Tallinna Vangla ei

lahendanud IT kahju hüvitamise taotlust selleks ettenähtud tähtaja jooksul.

2. IT esitas 04.06.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud 119 000

euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Tallinna Halduskohus võttis 04.09.2014

määrusega kaebuse menetlusse (resolutsiooni p 2), jättis rahuldamata kaebaja taotluse

kaebetähtaja ennistamiseks (resolutsiooni p 3) ning lõpetas haldusasja nr 3-14-51046

menetluse kaebetähtaja ületamise tõttu (resolutsiooni p 4). Tallinna Ringkonnakohus rahuldas

26.01.2015 määrusega IT määruskaebuse ja tühistas halduskohtu 04.09.2014 määruse

resolutsiooni p-d 3 ja 4 ning tegi asjas uue määruse, millega luges kaebuse tähtaegselt

esitatuks. Tallinna Halduskohus jättis 18.11.2015 määrusega kaebuse halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 p 1 ja HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel osaliselt läbi vaatamata

perioodide 15.03.2007–06.03.2008 ja 23.07.2010–19.01.2011 osas. Määrus jõustus

28.04.2016. 14.12.2015 kaebuse täienduses täpsustas kaebaja nõutavat kahjusummat (I kd tl

197) ning märkis, et nõuab vanglalt 76 650 euro hüvitamist.

IT kaebuse põhjenduste kohaselt tekitati talle ajavahemikul 15.03.2007–06.03.2008 ja

23.07.2010–19.01.2014 Tallinna Vangla ebainimlikes ja väärikust alandavates tingimustes

kinnipidamisega füüsilisi ja vaimseid kannatusi, mis on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse

(PS) §-dest 18 ja 26 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (EIÕK) art-test

3 ja 8 tulenevate nõuetega. Kaebajat hoiti ülerahvastatud ja lukustatud 6-kohalises kambris,

mille pindala oli ca 15 m2. Lisaks oli WC eraldi ruumina. Vaba põrandapinda oli kambris ca 6

m2. Liikuda oli põhimõtteliselt võimatu. Dušši võimaldati kasutada vaid kord nädalas, mis on

hügieeninõuete järgimiseks ilmselgelt ebapiisav. Telefoni võimaldati kasutada vaid kord

nädalas viie minuti vältel. See takistas normaalset suhtlemist perega. Kaebajat hoiti 23 tundi

ööpäevas kinnises kambris ning värskesse õhku jalutama sai kaebaja üksnes üheks tunniks

ööpäevas. Puudus igasugune kambriväline tegevus. Muu hulgas ei võimaldatud tegeleda

kehakultuuriga.

3. Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja oli ajavahemikul 20.01.2011–

04.04.2011 Tallinna Vanglas vahistatu staatuses, tema süüdimõistev kohtuotsus jõustus

22.03.2011. Ajavahemikul 05.04.2011–02.05.2011 viibis kaebaja vastuvõturežiimil ning

alates 03.05.2011 kandis karistust kinnipeetavana. Perioodid, mil kambris oli maksimaalne arv

isikuid, vaheldusid perioodidega, mil kambris oli isikuid vähem. Kokku viibis kaebaja

vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas 1096 päeva, millest 438-l päeval oli tema kasutuses

üle 3 m2 põrandapinda (3,2–16,4 m2) ning 658-l päeval alla 3 m2 (2,67–2,83 m2). Kaebaja

paiknes 580-l päeval avatud eluosakonnas, kus sai jalutuskäigule lisaks viibida nelja tunni

jooksul päeval väljaspool kambrit.

Tallinna Vangla tagas kaebajale juba alates 16.10.2011 3 m2 suuruse põrandapinna, millest ei

ole maha arvestatud tualeti ja mööblialust pinda. Kambripinna hulka tuleb arvestada ka

3-14-51046

3(8)

kambris asetseva ning üksnes selles kambris viibivatele isikutele kasutamiseks ette nähtud

tualettruumi pindala, samuti mööblialune pind.

Kaebaja kinnipidamistingimused vastasid kehtivale õigusele, mistõttu puudub Tallinna

Vangla tegevuses õigusvastasus. Riigikohus ei tuvastanud lahendis asjas nr 3-4-1-9-14 kuni

31.12.2013 kehtinud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 vastuolu PS-ga. Arvestades

Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid kaebajale kaebuses

märgitud kannatusi põhjustanud. Vangistustingimused ei saanud ületada nõutavat minimaalset

raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel.

Ajavahemikul 20.01.2011–02.05.2011, mil kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna ning

oli pärast kohtuotsuse jõustumist paigutatud vastuvõtuosakonda, oli talle igapäevaselt tagatud

võimalus liikuda väljaspool oma elukambrit vähemalt ühe tunni jooksul päevas värskes õhus

jalutuskäigu ajal. Arvestades perioodi lühiajalisust ja vaheldumist perioodidega, mil kaebajale

oli tagatud vaba põrandapinda üle 3 m2 (kuni 16,4 m2), ei ole kaebajale kaasnenud kannatusi

sellisel määral, mis õigustaksid rahalise hüvitise väljamõistmist.

Alates 03.05.2011 kandis kaebaja karistust kinnipeetavana, mil lisaks igapäevasele

ühetunnisele jalutuskäigule värskes õhus oli talle tagatud oma osakonnas liikumiseks vaba

aega vähemalt neli tundi. Kord nädalas oli graafiku alusel võimalus kasutada spordisaali.

Kinnipeeturegistri

andmetel

osales

kaebaja

ajavahemikul

09.01.2012–27.04.2012,

02.05.2012–27.08.2012 ja 06.05.2013–30.08.2013 A1, A2 ja B1 taseme keeleõppes (A1

tunnid 3× nädalas 2×45 minutit; A2, B1 tunnid 3× nädalas 3×45 minutit). Lisaks on kaebaja

osalenud lühiajalistel kokkusaamistel ning ka ühel pikaajalisel kokkusaamisel.

Tallinna Vangla on võimaldanud kinnipeetavatele, sh kaebajale ühe korra nädalas

graafikujärgse pesemise. Samuti oli tagatud võimalus hoolitseda oma hügieeni eest sooja

veega graafikuväliselt (vangla andis 2013. a kevadel kõikide üksuste igasse sektsiooni

üldkasutatava veekeetja). Kambris oli lubatud seep ning seega sai kaebaja teha igapäevaselt

esmaseid hügieenitoiminguid ka kambris.

Kahju tekkimine ei ole tõendatud. Kaebaja ei ole esitanud vanglale pöördumisi, millest

nähtunuks, et ebapiisav põrandapind või hügieeninõuete tagamine kaebajale tema poolt

kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks. Kaebajal olid tõhusad võimalused enda õiguste

koheseks kaitseks olemas. Hüvitisenõude esitas kaebaja alles pärast seda, kui avalikustati

tema jaoks sobiv EIK lahend.

4. Tallinna Halduskohus jättis 03.06.2016 otsusega kaebuse läbi vaatamata osas, milles

kahju hüvitamist taotleti telefoni kasutamist, kambrivälist tegevust, kehakultuuriga tegelemise

võimalust ning jalutuskäiku puudutavate väidetega seotult (resolutsiooni p 1); rahuldas

kaebuse osaliselt ja tunnistas õigusvastaseks Tallinna Vangla tegevuse, mis seisnes kaebaja

hoidmises 70 päeva ajavahemikul 20.01.2011‒02.05.2011 vahistatuna kambris, kus

põrandapinda oli vähem kui 3 m2 isiku kohta, ning jättis muus osas kaebuse rahuldamata

(resolutsiooni p 2); mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja riigilõivu 0,65 eurot

(resolutsiooni p 3); jättis vastustaja menetluskulud tema enda kanda (resolutsiooni p 4).

Kaebaja ei ole osas, milles ta taotles kahju hüvitamist telefoni kasutamist, kambrivälist

tegevust, kehakultuuriga tegelemise võimalust ning jalutuskäiku puudutavate väidetega seotult

läbinud kohtueelset menetlust ja täitmata on VangS § 11 lg 8 eeldused. Kaebus on menetluses

üksnes ajavahemikku 20.01.2011–19.01.2014 (1096 päeva) puudutavas osas seoses

kambripinna väiksust ja ebapiisavat hügieeni puudutavate väidetega.

3-14-51046

4(8)

Ajavahemikul 20.01.2011–04.04.2011 viibis kaebaja kambris nr 219, mille suurus ühes WC-

ga oli 16,4 m2. Sellest ajavahemikel 20.01.2011–10.02.2011 ning 22.02.2011–14.03.2011 oli

kambris 43-l päeval kokku kuus kinnipeetavat, igaühe kohta jagus kambripinda 2,73 m2.

Ülejäänud päevadel oli kaebajal kambris nr 219 ruumi enam kui 3 m2. Ajavahemikul

05.04.2011–02.05.2011 viibis kaebaja kambris nr 355, mille suurus ühes WC-ga oli 16,2 m2.

Sellest 27-l päeval (06.04.2011–02.05.2011) oli kambrisse paigutatud kokku kuus

kinnipeetavat ning igaühele neist jätkus põrandapinda 2,7 m2. 05.04.2011 jagas kambrit nr 355

viis kinnipeetavat, mistõttu oli kaebajal sel päeval kambris ruumi enam kui 3 m2. Vangla

kinnitusel on mõlema kambri puhul tegemist suletud kambriga, kus kaebajale oli igapäevaselt

tagatud vaid ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Kaebaja oli ajavahemikul 20.01.2011–

04.04.2011

vahistatu

staatuses

ning

05.04.2011–02.05.2011

kinnipidamisel

vastuvõtuosakonnas. Vahistatu ja ka vastuvõtuosakonnas viibiva kinnipeetava suletud kambris

viibimist ei saa iseenesest pidada talle kannatusi või ebameeldivusi ülemääraselt põhjustavaks,

kuna tegemist on vahistatu jaoks kinnipidamisega paratamatult kaasneva tingimusega (VSKE

§ 8 lg 4).

Arvestades, et VSKE § 6 lg-ga 6 (kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis) oli kambri

minimaalpinnana lubatav 2,5 m2, ei saa vastustaja tegevust kaebaja hoidmisel kambrites nr

219 ja 355 pidada VSKE § 6 lg 6 rikkumiseks. Kuigi praegusel juhul on küsimuse all üksnes

isiklik ruum kambris ning menetluses ei ole muid kambriga seotud kinnipidamistingimusi, oli

kaebajal vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas viibiva kinnipeetavana võimalik ööpäeva vältel

kambrist väljaspool viibida üksnes ühe tunni jagu jalutuskäigu ajal. Lähtudes EIK praktikast

ja Riigikohtu seisukohtadest, on õigusvastane kaebaja vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas

viibiva kinnipeetavana kinnipidamine kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta

vähem kui 3 m2, kokku 70 päeva osas. Kaebajal tuli vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas viibiva

kinnipeetavana sellistes oludes viibida kolmel erineval ajavahemikul, s.o korraga järjest 22

päeva, 21 päeva, 27 päeva (I kd, tl 157).

Alates 03.05.2011 oli kaebaja süüdimõistetu ning viibis kinnipeetavatele ettenähtud

kambrites. Vastustaja esitatud tabelitest nähtuvalt oli kaebusega hõlmatud ajavahemikul

kambrites, kus kaebaja viibis, kambri põrandapinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta

erinev. Selliseid ajavahemikke või päevi ajavahemikul 03.05.2011–31.12.2013, millal

põrandapinda oli ühe isiku kohta alla 2,5 m2, ei ole esinenud. Seega ei ole vastustaja eksinud

VSKE § 6 lg 6 vastu (kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis). Samuti ei esinenud 2014. a-l

kaebaja kinnipidamisel päevi, kus kaebajale tagatud põrandapind oleks jäänud alla 3 m2.

Vastustaja kinnitusel on kambrid nr 212, 242, 235, 226, 231, 227 ja 228 avatud kambrid.

Kuigi kaebajal oli neis kambrites kokku 580-l päeval isiklikku ruumi vähem kui 3 m2, oli

kaebajale neis kambrites viibimise ajal igapäevaselt tagatud võimalus liikuda väljaspool

kambrit vähemalt ühe tunni jooksul jalutuskäigu ajal värskes õhus (VangS § 55 lg 2) ning

vähemalt neli tundi vabalt oma osakonna piires (VSKE § 8 lg 1). Lisaks oli kaebajal avatud

kambrites viibimise ajal võimalik kord nädalas graafiku alusel viibida spordisaalis. Kaebaja

osales ajavahemikel 09.01.2012–27.04.2012, 02.05.2012–27.08.2012 ja 06.05.2013–

30.08.2013 riigikeele õppel, mille tunnid toimusid kolmel korral nädalas. Õppetegevuse ajal

viibis kaebaja väljaspool oma elukambrit. Kaebus tuleb jätta rahuldamata nende päevade osas,

mil kaebaja viibis avatud kambrites nr 212, 242, 235, 226, 231, 227, 228 ning tal oli neis

kambrites isiklikku ruumi kuni 31.12.2013 üle 2,5 m2 ning alates 01.01.2014 üle 3 m2,

kuivõrd asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleks avatud kambrites viibimise ajavahemikel

raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambris.

Ajavahemikel 10.11.2011–13.11.2011, 13.09.2012–18.09.2012, 19.09.2012–23.09.2012 viibis

kaebaja kartserikambrites nr 72 (8,4 m2), nr 73 (9,7 m2) ja nr 89 (28,7 m2), kus oli ruumi enam

kui 3 m2. Ehkki kartserikambrites on kinnipeetavale igapäevaselt tagatud võimalus liikuda

3-14-51046

5(8)

väljaspool kambrit üksnes ühe tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal, ei ole

praegusel juhul põhjust rääkida ebapiisavast kambripinnast kartseris. Seega ei ole kaebajale ka

kartserikambrites kambripinna suuruse tõttu saanud tekkida kahju.

Ajavahemikel 15.03.2012–19.03.2012, 28.03.2012–01.04.2012 ja 27.05.2012 viibis kaebaja

ka süüdimõistetuna 11-l päeval suletud kambrites nr 125 (16 m2) ja 141 (16,4 m2), mil

kaheksal päeval jäi tema isiklik pind alla 3m2. Suletud kambrites viibimise ajal oli kaebajale

igapäevaselt tagatud vaid ühetunnine jalutuskäik värskes õhus. Kaebajal oli süüdimõistetuna

suletud kambrites isiklikku ruumi alla 3 m2 üksnes kaheksal päeval ning sedagi mitte

järjestikel päevadel (I kd, tl 160p-161). Seetõttu ei ületanud kaebaja kinnipidamistingimused

raskusastet, mis lubaksid kaebaja hoidmist suletud kambris pidada tema inimväärikust

alandavaks. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus jätta rahuldamata ka nende päevade osas,

millal kaebaja oli süüdimõistetuna paigutatud suletud kambritesse, s.o ajavahemike

15.03.2012–19.03.2012, 28.03.2012–01.04.2012 ja 27.05.2012 osas.

VangS § 50 lg-ga 2 kohustatakse vanglat võimaldama kinnipeetavale vähemalt ühe korra

nädalas dušši. Vangla otsustab kaalutlusõiguse alusel, kas lubada dušši kasutada rohkem kui

ühe korra nädalas. Subjektiivset avalikku õigust kasutada dušši sagedamini kui kord nädalas ei

tulene ka Euroopa vanglareeglistikust. Kaebaja ei ole väitnud, et vastustaja pole talle taganud

VangS § 50 lg-s 2 sätestatud miinimumtaset. Kaebajale oli vähemalt kord nädalas tagatud duši

kasutamine graafiku alusel (I kd, tl 156), samuti sooja veega hügieeni eest hoolitsemine

graafikuväliselt. Kambris on voolav külm vesi ning lubatud on seep. Arvestades, et kehtiva

õigusega ei nähta ette sooja (voolava) vee tagamist kambris ning vangla on sellest hoolimata

astunud samme probleemi leevendamiseks, ei saa kambris sooja vee puudumist pidada

õigusvastaseks.

Väljakujunenud kohtupraktika järgi (Riigikohtu lahend nr 3-4-1-9-14, p 44) hinnatakse

kinnipidamistingimustega tekitatud kahju ja selle hüvitatavust tingimuste kogumit arvestades.

Kinnipidamistingimuste kogum, mille puhul põhiprobleemiks on ebapiisav põrandapind, võib

endast kujutada väärikuse alandamist, millega põhjustatud mittevaraline kahju kuulub RVastS

§ 9 lg 1 järgi hüvitamisele. Praegusel juhul on, arvestades kaebusega hõlmatud ajavahemikku,

kaebaja kinnipidamine vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas oleva kinnipeetavana, osaliselt

kujutanud endast kaebaja kohtlemist väärikust alandaval moel. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-

42-15 (p 25) leidnud, et kannatanu alandava kohtlemise kestus on oluline, kuid siiski vaid üks

hüvitise määramisel arvestatav aspekt. Asjast ei nähtu, et kaebaja olukorda oleksid

raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambrites. Õigusvastaseks tuleb lugeda

kaebaja hoidmist ruumivähesuse tingimustes suletud kambrites vahistatuna ja süüdimõistetuna

vastuvõtuosakonnas. Kaebaja viibis vahistatuna ja vastuvõtuosakonnas süüdimõistetuna

suletud kambrites alla 3 m2 isikliku ruumi tingimustes kolmel erineval ajavahemikul kokku 70

päeva, ent mitte rohkem kui 27 päeva korraga, s.o alla ühe kalendrikuu, mida võib pidada

suhteliselt lühiajaliseks perioodiks. Seetõttu on HKMS § 41 lg 5 alusel kaebaja õiguste

rikkumise heastamiseks 70 päeva osas antud juhul piisav teha hüvitise väljamõistmise asemel

kindlaks Tallinna Vangla tegevuse, mis seisnes kaebaja hoidmises 70 päeva ajavahemikel

20.01.2011–10.02.2011, 22.02.2011–14.03.2011, 06.04.2011–02.05.2011 kambrites, kus

põrandapinda oli isiku kohta vähem kui 3 m2, õigusvastasus.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. IT palub 15.06.2016 apellatsioonkaebuses (täiendatud 19.07.2016) tühistada Tallinna

Halduskohtu 03.06.2016 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus täies ulatuses.

Halduskohus on rikkunud kohtumõistmise põhimõtteid ja kannatanu õiguste kaitset. Kaebaja

läbis kohtueelse menetluse, kuid arusaamatul põhjusel ei läinud see kogu nõude osas arvesse.

3-14-51046

6(8)

Kaebajale on põhjendamatult jäetud rahaline hüvitis välja mõistmata. EIK lahendis nr 429/12

Tunis v. Eesti on määratud ühe päeva eest maksmisele kuuluv summa, millest vähem ei saa

kohus välja mõista. Kohus on asunud vastustaja poolele. Kohtuotsus rikub EIÕK artikleid 3,

6, 13 ja 14. EIK on selgitanud, et õige ei ole lugeda vabaks pinnaks kogu kambri pindala.

Liikumiseks vaba põrandapind on pind ilma mööbli ja WC-ta. Kaebaja osas on kogu kaebuses

märgitud aja kestel rikutud EIÕK art-t 3. Kohus leidis, et alla 3 m2 pindalaga kambrist tingitud

mõju saab leevendada ja väärikuse alandamist välistada muude kinnipidamistingimustega, kui

on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires. Seejuures on kohus neid fakte oma

äranägemise järgi ja ilma arutamiseta pidanud leevendavateks asjaoludeks. Sektsiooni

avamise ajal tuleb valida, kas jalutada sektsioonis ja helistada või minna 3,5 tunniks eesti

keele klassi, mille üldpind ei ületa 20 m2. Õpilasi on klassis aga 12‒14, kõik istepingid on täis

ning käimine on keelatud. Seda ei saa nimetada väärikaks asenduseks.

6. Tallinna Vangla palub kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kaebaja viited suurtele hüvitistele EIK praktikas ei ole aluseks talle sama suure hüvitise

väljamõistmisel. EIK praktikas välja mõistetud hüvitised ei ole sarnaseid asju siseriiklikult

lahendavale kohtule siduvad. Kaebaja oli Tallinna Vanglas vaidlusalusel perioodil paigutatud

erinevatesse kambritesse, kus kambri põrandapinna suurus ruutmeetrites ühe inimese kohta

pidevalt muutus. Kaebaja ei ole viibinud päevagi tingimustes, kus pinda ühe inimese kohta

oleks alla VSKE § 6 lg-s 6 sätestatud määra. Tallinna Vangla kinnipidamistingimustes

viibimine ei põhjustanud kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis

paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Kaebajal oli võimalus liikuda väljaspool

kambrit seaduses sätestatud määras, kambrisse oli tagatud loomuliku valguse ja värske õhu

juurdepääs, kambris oli (joogi-)vesi ja kaebajal oli isiklik voodi. Kaebaja ei ole toonud esile

ühtegi asjaolu, millest saaks järeldada tema väärikust alandavat või piinavat kohtlemist

vastustaja poolt ja sellest tulenevaid kannatusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus on seisukohal, et IT apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Oma

20. oktoobri 2016. a otsuses Muršić v. Horvaatia, nr 7334/13 leidis EIK, et kinnipeetava

isikliku pinna leidmiseks tuleb kambri pindalast enne kogupindala jagamist seal viibinud

isikute arvuga maha arvata tualettruumi pindala (p 114). Halduskohus ei ole seda teinud.

Tallinna Vangla esitatud tabelist (I kd 157-166) nähtuvalt viibis kaebaja lukustatud kambrites

perioodidel 20.01.2011–02.05.2011, 15.03.2012‒19.03.2012, 28.03.2012‒01.04.2012 ja

27.05.2012, kus talle oli isiklikku pinda alla 3 m2, arvestades kambri pinnast maha WC-aluse

pinna, kokku 98 päeva. Avatud osakonnas viibides oli kaebaja kambrites alla 3 m2 isikliku

põrandapinnaga 609 päeva. Vaidlust ei ole selles, et nimetatud 98 ruumikitsikuses veedetud

päeva viibis kaebaja lukustatud kambris, kus tema ainus igapäevane tegevuse ja liikumise

võimalus oli 1 tund päevas värske õhu käes jalutamist. Avatud osakonnas viibides sai kaebaja

vangla andmetel liikuda 4 tundi päevas kambriväliselt, 1 tunni värskes õhus ning osaleda

riigikeele õppes, samuti lühiajalistel kokkusaamistel ja ühel pikaajalisel kokkusaamisel (I kd

tl 168-169). Lisaks ei saa esineda kahtlust selles, et Tallinna Vangla kambrite üldine

seisukord oli amortiseerunud ning jalutusboks, kus kaebaja igapäevaselt jalutas, väike.

8. Muršić v. Horvaatia lahendis on EIK taas kord toonitanud, et kambris peab inimese kohta

olema minimaalselt 3 m2 põrandapinda (p 110) ning kui põrandapinda on alla 3 m2, siis esineb

tugev eeldus selleks, et isikut on peetud kinni inimväärikust rikkuvates tingimustes (p 124).

Alla 3 m2 põrandapinnast tulenevat rikkumise eeldust on võimalik ümber lükata, kui isikliku

ruumi kitsikust kompenseerivad järgnevad asjaolud, mis peavad esinema kumulatiivselt

(viidatud lahendi p 132):

3-14-51046

7(8)

- ruumikitsikust, s.o 3 m2-st väiksemat isiklikku pinda, peab kannatama lühiajaliselt ja

harva;

- tagatud on võimalus kambriväliseks liikumiseks ja kambrivälisteks tegevusteks (p 133),

kusjuures õues viibimise koht peab olema piisavalt avar ja pakkuma kaitset ka halva

ilma eest. Kambrivälised tegevused hõlmavad võimaluse veeta aega töötades,

sportides, haridust omandades vms;

- kinnipidamisasutuse üldine seisund peab olema talutav (loomuliku valguse ja värske

õhu, kütte või jahutuse olemasolu, kohased sanitaartingimused jne, p 134) ning ei tohi

esineda konkreetse isiku olukorda raskendavaid asjaolusid, mis on tingitud nt isiku

soost, vanusest või terviseseisundist (p 97).

9. Viidatud lahendis Muršić v. Horvaatia leidis EIK, et EIÕK art-t 3 oli pikema vangistuse

käigus rikutud ühe 27-päevase perioodi puhul, mil kaebajal oli isiklikku ruumi 2,62 m2 ning

seda eelkõige perioodi pikkuse tõttu (p-d 149‒153). Ülejäänud probleemsete ajavahemike

puhul rikkumist ei leitud, kuna need olid lühikesed (1–8 päeva), ruumikitsikus ei olnud

märkimisväärne (2,55–2,62 m2), kaebajale olid tagatud piisav jalutamisvõimalus ja muu

kambriväline tegevus ning kinnipidamistingimused üldisemalt ei olnud halvad (p-d 154‒171).

Hüvitise kohta märkis EIK, et sedalaadi rikkumist ei saa heastada pelgalt rikkumise

tuvastamisega. Vajalik on ka mittevaralise kahju hüvitamine rahas (p 181).

10. Praeguses asjas oli kaebaja pikemate ajaperioodide vältel sunnitud olema kambrites, kus

tema isiklik pind jäi alla 3 m2 isiku kohta. Tema ainus rutiinne liikumisvõimalus suletud

kambris viibimise ajal oli tund päevas jalutamist ca 15 m2-s jalutusboksis. Avatud osakonna

kambrites oli kambrivälise liikumise võimalus 4 tundi, millele lisandusid riigikeele õpe,

lühiajalised kokkusaamised ning üks pikaajaline kokkusaamine. Halduskohus on tuvastanud

kaebaja kinnipidamistingimuste õigusvastasuse üksnes perioodi osas, mil kaebaja viibis

suletud lukustatud kambris, ning pidanud piisavaks hüvitiseks vangla toimingu õigusvastasuse

tuvastamist. Riigikohus on oma 16. märtsi 2017. a otsuses nr 3-3-1-83-16 selgitanud, et

otsustamaks, kas ruumipuudust kompenseerivad asjaolud on EIÕK art 3 rikkumise

välistamiseks piisavad, on oluline kontrollida, kui kaua kaebaja viibis kambrites, kus oli

kinnipeetava kohta alla 3 m2 põrandapinda, hinnata kaebaja liikumisvabadust ja kambrivälist

tegevust ning üldisi kinnipidamistingimusi (p 15.2). Vangla poolt esitatud andmete kohaselt

viibis kaebaja vangla avatud osakonnas kokku 609 päeval kambrites, kus kinnipeetava kohta

oli põrandapinda vähem kui 3 m2. Enamasti viibis kaebaja sel ajal kambrites, kus kinnipeetava

kohta oli 2,48–2,55 m2 põrandapinda. Sel ajal esines ka rida suhteliselt lühikesi ajavahemikke,

mil kinnipeetava kohta oli kambris rohkem kui 3 m2 põrandapinda. Eeltoodud andmetest

nähtuvalt oli ajavahemik, mil kaebaja pidi ruumipuudust kannatama, pikk. Kuigi vangla

avatud osakonna päevakava ning võimalus osaleda kambrivälises tegevuses leevendasid

mõnevõrra ruumipuudust, ei saa ruumipuuduse pikaajalist kestust arvestades siiski lugeda

täidetuks eeldusi, mis võimaldaksid ruumipuudusest tingitud rikkumise täielikult ümber

lükata. Neid seisukohti silmas pidades tuvastab ringkonnakohus EIÕK art 3 rikkumise

perioodil, mil kaebaja viibis lukustatud kambrites ruumikitsikuses 98 päeval ja avatud

osakonna kambrites ruumikitsikuses 609 päeval, arvestades, et kaebaja ei talunud

ruumikitsikust EIK lahendite valguses lühiajaliselt; talle ei olnud tagatud piisav võimalus

kambriväliseks liikumiseks ega kambrivälisteks tegevusteks (sõltumata põhjustest, mis

tingisid kaebaja viibimise lukustatud kambris) ning kinnipidamisasutuse üldine seisukord ei

olnud hea. Arvestades EIK lahendis Muršić v. Horvaatia ning Riigikohtu lahendites nr 3-3-1-

21-16 ja 3-3-1-83-16 väljendatut, tuleb ka asuda seisukohale, et kaebajale ei ole piisavaks

hüvitiseks inimväärikust riivavate tingimuste õigusvastasuse tuvastamine, vaid selline

rikkumine tuleb hüvitada rahas.

3-14-51046

8(8)

11. Riigikohus on 16.03.2017 otsuse nr 3-3-1-83-16 p-des 24 ja 25 selgitanud ka kambripinna

asjades väljamõistetava kahju suuruse kujunemist, märkides, et RVastS § 9 lg 2 järgi

hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades

süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramine on kohtu

individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb kõiki olulisi asjaolusid võtta arvesse

kogumis (haldusasi nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal toodud viited). Kohus arvestas hüvitise

väljamõistmisel Eesti üldist elatustaset ning seda, et Eesti õigustraditsiooni kohaselt on

avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud

ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (haldusasi nr 3-3-

1-42-15, p 29). Samuti arvestas kohus, mil määral erines kaebajale tagatud kambripind EIK

praktikas oluliseks peetud miinimumstandardist. Arvestades kõiki eeltoodud asjaolusid

kogumis, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud määrata kaebajale 1200 euro suurune

hüvitis.

12. Apellatsioonkaebuses esitatud pretensiooni perioodi pikkuse osas, mida praeguses

vaidluses analüüsitakse, jätab ringkonnakohus tähelepanuta. Tallinna Halduskohus jättis

18.11.2015 määrusega kaebuse perioodide 15.03.2007‒06.03.2008 ja 23.07.2010‒19.01.2011

osas läbi vaatamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis 25.01.2016 määrusega IT määruskaebuse

rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18.11.2015 määruse muutmata. Riigikohus jättis

28.04.2016 määrusega IT määruskaebuse menetlusse võtmata. Niisiis on vaidlus küsimuses,

milliseid perioode praegune vaidlus hõlmab, halduskohtu 18.11.2015 määrusega lõplikult

lahendatud.

13. Kõike eelnevat kokku võttes on ringkonnakohus seisukohal, et IT apellatsioonkaebus on

põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse

osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab IT kaebuse osaliselt ja mõistab

Tallinna Vanglalt IT kasuks välja mittevaralise kahju summas 1200 eurot. Ülejäänud osas

jätab ringkonnakohus IT apellatsioonkaebuse rahuldamata.

14. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu

lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust.

Kaebaja on esimeses ja teises kohtuastmes tasunud riigilõivu kokku 45 eurot (I kd tl 30 ja 95

ning II kd tl 112).

HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Ringkonnakohus rahuldab kaebaja nõude osaliselt

(76 650 eurost 1200 eurot), s.o ca 1,5% ulatuses. Samas suuruses tuleb vastustajalt kaebaja

kasuks välja mõista ka riigilõiv, milleks on 70 senti.

Tallinna Vangla võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Altnurme

(allkirjastatud digitaalselt)

Oliver Kask

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaire Pikamäe