2-15-7033/62 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Mati Maksing ja Ele

Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

05.04.2017, Tallinn

Tsiviilasja number

2-15-7033

Tsiviilasi

Roba Metals B.V. hagi Avotini Estonia OÜ vastu nõude

tunnustamiseks

Metexcom

OÜ

(pankrotis)

pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 15.02.2016 otsus

Tsiviilasja

hind

apellatsioonimenetluses

3500 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Avotini Estonia OÜ apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (vastustaja): Roba Metals B.V. (Hollandi

Kuningriigi äriregistri registrinumber 30073109),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Friedenthal

Kostja (apellant): Avotini Estonia OÜ (registrikood

12311076), lepinguline esindaja vandeadvokaat Denis

Piskunov

Kohtuistungi toimumise aeg

21.03.2017

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Harju Maakohtu 15.02.2016 otsus lõppjärelduses muutmata, täiendades

otsust käesolevas otsuses toodud põhjendustega.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud jätta kõigis kohtuastmetes Avotini Estonia OÜ kanda.

4. Välja mõista Avotini Estonia OÜ-lt Roba Metals B.V. kasuks apellatsiooni- ja

kassatsiooniastme menetluskulude hüvitamiseks 5156 eurot.

5. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb Avotini Estonia OÜ-l tasuda

Roba Metals B.V.-le otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses

Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Roba Metals B.V. (hageja) esitas 11.05.2015 Harju Maakohtule hagiavalduse Avotini

Estonia OÜ (kostja) vastu, milles palus tunnustada Metexcom OÜ (pankrotis)

pankrotimenetluses enda nõuet summas 178 636,85 eurot pankrotiseaduse (PankrS) §

153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgu nõudena.

2. Harju Maakohus kuulutas 09.01.2015 tsiviilasjas nr 2-14-60549 välja Metexcom OÜ

pankroti. Võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul esitas vastuväite hageja nõudele

täies ulatuses kostja, millest tulenevalt jäi hageja nõue pankrotimenetluses

tunnustamata. Teised võlausaldajad, võlgnik ning ka haldur hageja nõudele vastu ei

vaielnud. Hageja nõue tuleneb hageja ja Metexcom OÜ vahel sõlmitud

müügilepingutest, mille alusel hageja müüs ja Metexcom OÜ ostis hagejalt

galvaniseeritud terast. Kaup on saadetud Eestisse vastavalt laadimiskirjadele ja

esitatud arvetele ning Metexcom OÜ on kauba vastu võtnud pretensioone esitamata.

Arved summas 178 636,85 eurot olid pankroti väljakuulutamise seisuga täies ulatuses

tasumata.

3. Hageja leidis, et tema poolt võlgnikuga sõlmitud ostu-müügitehingutega seotud

krediidiriski kindlustamiseks Hollandi kindlustusseltsiga Atradius kindlustuslepingu

sõlmimine ja selle alusel kindlustusandja poolt hagejale kindlustushüvitise

väljamaksmine summas 159 773,17 eurot ei muutnud ega lõpetanud hageja nõuet

võlgniku vastu, kuna seda asjaolu ei saa lugeda kolmanda isiku poolt võlgniku

kohustuse täitmiseks. Kuna hageja nõude puhul ei ole tegemist võlgniku poolt

tekitatud kahju hüvitamise nõudega, ei ole hageja nõue väljamakstud hüvitise ulatuses

subrogatsiooni korras kindlustusandjale üle läinud.

Kostja vastuväited hagile

4. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et isegi juhul

kui võlgnik on jätnud hagejale kauba eest kogusummas 178 636,85 eurot tasumata ja

hagejal on sellest tulenevalt tekkinud rahalise kohustuse täitmise nõue võlgniku vastu,

on nimetatud nõue võlgniku vastu lõppenud, kuivõrd hagejale on Hollandi

kindlustusseltsiga Atradius sõlmitud krediidikindlustuslepingu alusel võlgniku poolt

kauba ostuhinna tasumata jätmise tõttu välja makstud kindlustushüvitis 159 773,17

eurot. Selles ulatuses vabanes võlgnik kauba ostuhinna tasumise kohustusest hageja

ees või seda asjaolu tuleb lugeda subrogatsiooni korras nõude üleminekuks

kindlustusandjale või tuleb hagejapoolset nõude esitamist võlgniku

pankrotimenetlusse olukorras, mil hageja on saanud kindlustusandjalt

kindlustushüvitise, lugeda hea usu põhimõtte vastaseks käitumiseks.

Esimese astme kohtu otsus

5. Harju Maakohus tegi 15.02.2016 otsuse, millega rahuldas hagi ja tunnustas hageja

nõuet Metexcom OÜ pankrotimenetluses summas 178 636,85 eurot PankrS § 153 lg 1

p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgu nõudena. Kohus jättis menetluskulud kostja kanda ja

mõistis hageja menetluskulud summas 5096,01 eurot välja, sh riigilõiv 300 eurot,

õigusabikulud 3900 eurot ja tõlkekulud 896,01 eurot, ning menetluskuludelt viivise

kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni.

6. Maakohus luges tuvastatuks, et võlgnik on esitanud hagejale 23.04.2014, 29.04.2014,

05.05.2014 ja 09.05.2014 tellimused metallikauba (galvaniseeritud teraslehtede)

ostmiseks; hageja ja võlgnik on sõlminud müügilepingud nr 311147, 312005, 312007

ja 312323, kokku 295 tonni teraslehtede ostu-müügi kohta; hageja on tarninud

laadimiskirjade ja kaubadeklaratsioonide kohaselt võlgnikule kauba ja esitanud 25.07.-

15.09.2014 müügiarveid kogusummas 178 636,85 eurot; võlgnik jättis kauba hinna

summas 178 636,85 eurot hagejale tasumata, esitades enda suhtes 12.11.2014 kohtusse

pankrotiavalduse; võlgniku koguvõlgnevus oma võlausaldajatele moodustas

pankrotiavalduse esitamise seisuga 948 265,52 eurot, sh hagejale 178 636,85 eurot;

kohus kuulutas 09.01.2015 välja võlgniku pankroti; hageja esitas 20.01.2015 võlgniku

pankrotimenetlusse nõudeavalduse summas 178 636,85 eurot; 05.02.2015 on Hollandi

kindlustusselts Atradius hagejaga 11.07.2014 sõlmitud krediidi-kindlustuslepingu

(poliisi nr 40623) alusel hagejale välja maksnud kindlustushüvitise summas 159

773,17 eurot; võlgniku võlausaldajate 13.04.2015 nõuete kaitsmise koosolekul

vaidlustas hageja nõudeavalduse kostja, mistõttu hageja nõue jäi tunnustamata; hageja

esitas 11.05.2015 kohtusse hagi nõude tunnustamiseks summas 178 636,85 eurot.

Pooled ei vaielnud selle üle, et võlgnikul kui kauba ostjal lasus tulenevalt hagejaga

sõlmitud ostu-müügilepingutest ja ÜRO konventsioonist kaupade rahvusvahelise

müügilepingute kohta (GISG) kohustus tasuda kauba hind (GISG art 53) ja hagejal kui

kauba müüjal oli õigus võlgnikult nõuda hinna tasumist (GISG art 62), mida võlgnik

ei olnud teinud. Pooled vaidlesid selle üle, kas tulenevalt asjaolust, et Hollandi

kindlustusselts Atradius on maksnud hagejaga sõlmitud krediidikindlustuslepingu

alusel hagejale kui kindlustusvõtjale välja kindlustushüvitise summas 159 773,17

eurot, on hagejal jätkuvalt nõue võlgniku vastu summas 178 636,85 eurot (tasumata

kauba hind) või on see seoses hagejale kindlustushüvitise väljamaksmisega vastavas

summas lõppenud.

7. Kohus asus sarnaselt hagejaga seisukohale, et hageja kindlustusandja Atradius poolt

hagejale kindlustushüvitise väljamaksmist summas 159 773,17 eurot ei saa

võrdsustada kolmanda isiku poolt võlgniku kohustuse täitmisena (võlaõigusseaduse

(VÕS) § 78 lg 1/Hollandi tsiviilkoodeksi (HTsK) § 6:30 lg 1), kuna kolmandal isikul

peab olema konkreetne tahe võlgniku asemel kohustuse täitmiseks, mis vaidluse all

oleval juhul kindlustusandjal puudus, kuivõrd kindlustushüvitise väljamaksmine

hagejale toimus mitte eesmärgiga täita võlgniku eest viimase lepingulist (kauba hinna

tasumise) kohustust, vaid eesmärgiga täita kindlustusjuhtumi ilmnemisel

kindlustusandja kohustust vastavalt hageja ja kindlustusandja vahelisele

kindlustuslepingule. Samuti leidis kohus, tuginedes Hollandi kohtuniku Neil Purcell´i

arvamusele, et kuna Hollandi õiguse kohaselt (tulenevalt Hollandi tsiviilkoodeksi §-st

7:962 lg 1) ei ole hageja nõude puhul võlgniku suhtes tegemist kahju hüvitamise

nõudega (vordering tot schadevergoeding), vaid täitmisnõudega (vordering tot

nakoming), siis ei ole hageja nõue talle väljamakstud kindlustushüvitise summas

subrogatsiooni korras (VÕS § 492 lg 1/Hollandi tsiviilkoodeksi § 7:962 lg 1)

kindlustusandjale üle läinud. Üleminekuks oleks vajalik täiendav kindlustusvõtja ja

kindlustusandja vaheline kokkulepe (sarnaselt VÕS § 164 lg 1 ja 2). Hollandi

kindlustusseltsi Atradius õiendi kohaselt ei ole nad kindlustusandjana kasutanud

vastavalt hagejaga sõlmitud krediidikindlustuslepingu (poliisi nr 40623)

artikli/mooduli 21700 lõike 4 esimesele lausele oma õigust nõuda kahjuhüvitise

väljamakse tingimusena nõudeõiguse üleandmist võlgniku vastu. Seega leidis kohus,

et ei subrogatsiooni korras, st seaduse alusel (VÕS § 492 lg 1/ Hollandi tsiviilkoodeksi

§ 7:962 lg 1), ega ka lepingu alusel (VÕS § 164, Hollandi tsiviilkoodeksi vastavad

sätted) ei ole hageja nõue kindlustusandjale üle läinud. Kohus ei jaganud ka kostja

hinnangut, et olukorras, mil hageja on saanud oma kindlustusandjalt

kindlustushüvitise, on hageja poolt nõude esitamine võlgniku pankrotipessa vastuolus

hea usu põhimõttega (VÕS § 6). Asjaolu, et hageja on saanud kindlustuslepingu

täitmise raames kolmandalt isikult (kindlustusandjalt) võlgnikupoolse kohustuse

rikkumise tõttu hüvitist, ei saa mõjutada hageja ja võlgniku vahelist võlasuhet (võttes

arvesse, et hageja nõue ei ole kindlustusandjale üle läinud). Eeltoodust tulenevalt

leidis kohus, et hageja nõue võlgniku vastu ei ole täielikult (178 636,85 eurot) ega

osaliselt (159 773,17 eurot) kindlustusandjale Atradius üle läinud, seega hageja ja

võlgniku vaheline võlasuhe ei ole lõppenud ning järelikult kuulub hageja nõue

võlgniku vastu täies ulatuses (178 636,85 eurot) tunnustamisele II järgu nõudena.

Apellatsioonkaebus

8. Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi

tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palus menetluskulud jätta hageja

kanda. Maakohus jättis olulise tähtsusega tõendi hindamata, maakohus ei ole

arvestanud krediidikindlustuse eesmärgiga. Maakohus oleks pidanud tuvastama

vastuolu hea usu põhimõttega ning seaduse ja lepingusätted kohaldamata jätma.

9. Kohus ei ole käsitlenud Van Traa Advocaten õiguslikku arvamust ega ole

põhjendanud, miks ei ole tõendit arvestatud. Kohus on oma otsuse rajanud hr Neil

Purcelli arvamusele tuginedes, mille kostja seadis kahtluse alla ja esitas tõendeid,

mille kohaselt hr Neil Purcell ei ole kindlustusõiguse ekspert, vaid on

spetsialiseerunud kriminaalasjadele. Arvestatud arvamus on olulises osas

põhjendamata, mis muudab arvamuse kujunemise jälgitavuse võimatuks. Hr Purcelli

arvamusest puuduvad igasugused viited, millele arvamust koostades tuginetud on ja

põhjendused, kuidas on sellisele arvamusele jõutud. Kostja esitatud arvamuse on

andnud kindlustusõiguse ekspert, keda soovitavad kindlustusõiguse alal mainekad

väljaanded. Van Traa Advocaten arvamus tõendab, et hagejal puudub nõue

pankrotimenetluses ja hagi rahuldamiseks alust ei ole. Samuti on kohus jätnud

arvestamata, et nii Eesti kui ka Hollandi õiguses peetakse krediidikindlustust

kahjukindlustuseks, mille osas on subrogatsioon võimalik. Maakohtu otsus on olulises

osas põhjendamata ja otsuses on välisriigi õiguse sisu valesti kindlaks tehtud. Tõendite

nõuetekohasel hindamisel oleks kohus hr Neil Purcelli arvamuse arvestamata jätnud

ning hagi rahuldamata jätnud, sest teisi tõendeid, mis võimaldaksid hagi rahuldamist,

esitatud ei olnud.

10. Maakohus ei ole arvestanud krediidikindlustuse eesmärgiga. Isegi kui asjas esitatud

tõendite põhjal on võimalik asuda seisukohale, et nõue ei ole subrogatsiooni käigus

kindlustusandjale üle läinud, tuleb hagi jätta rahuldamata, sest nõue on läinud

kindlustusandjale üle VÕS § 78 lg 1 või samasisulise Hollandi õiguse sätte alusel.

Maakohus on jätnud VÕS § 78 lg 1 alusetult kohaldamata ja on seda valesti

tõlgendanud, jättes arvestamata krediidikindlustuse eesmärgiga. Nimelt on maakohus

asunud seisukohale, et VÕS § 78 lg 1 ja samasisuline Hollandi õiguse säte ei kohaldu,

sest vastavate sätete kohaldumiseks peab kolmandal isikul (s.o kindlustusandjal).

11. olema konkreetne tahe võlgniku asemel kohustuse täitmiseks, mis käesoleval juhul

kindlustusandjal justkui puudus. Maakohus ei ole aga arvestanud krediidikindlustuse

olemusega ja kindlustusjuhtumi tekkimisega. Vastavalt kindlustuspoliisi punktile

00500.00 on hüvitamisele kuuluva kahju tekkimise põhjus oletatav maksejõuetus, kui

võlgnik ei ole tasunud nõuet poliisil märgitud ooteaja jooksul. Krediidikindlustuse

eesmärk on seega tasumata ostuhinna hüvitamine müüjale. Kindlustushüvitise

väljamaksmisel maksab kindlustusandja kindlustusvõtjale välja rahasumma, mille

muidu oleks maksnud ostja. Järelikult on kindlustushüvitise väljamaksmisega tehtud

ka tahteavaldus ostja eest ostuhinda tasuda. Alust nõuda kindlustusandjalt eraldi

tahteavaldust olukorras, kus on selge, millise kohustuse täitmiseks kindlustushüvitis

välja maksti, ei ole. Kohus ei ole seisukohale asudes arvestanud, et krediidikindlustuse

eesmärk on võlgniku kohustuse täitmine võlausaldajale ning on seetõttu jätnud VÕS §

78 lg 1 ja samasisulise Hollandi tsiviilkoodeksi § 6:30 lg 1 alusetult kohaldamata.

Kohus pidanuks järeldama, et kindlustusandja on kindlustushüvitist välja makstes

täitnud ostja ostuhinna tasumise kohustust, mistõttu on toimunud nõude üleminek ja

hagejal (s.o kindlustusvõtjal) nõuet ei ole. Kohtu vastupidine käsitlus ignoreerib

krediidikindlustuse eesmärki – tagada müüjale ostuhinna laekumine juhul, kui ostja

hinda kokkulepitud ajaks ei tasu.

12. Maakohus oleks pidanud tuvastama vastuolu hea usu põhimõttega ning seaduse ja

lepingusätted kohaldamata jätma. Ka juhul, kui maakohus oleks tuvastanud, et nõude

üleminekut VÕS § 78 lg 1 või samasisulise Hollandi õiguse sätte alusel ei ole

toimunud, oleks maakohus pidanud hagi rahuldamata jätma. Asjas kogutud tõendid

kinnitavad, et hagejale on ostuhind hüvitatud (s.o kindlustushüvitis välja makstud).

Hageja soov on alusetult rikastuda. Hageja on eelneva menetluse käigus tunnistanud,

et kindlustusandja on kindlustushüvitise välja maksnud ning ei ole tõendanud, et

hagejal on kohustus pankrotimenetluses saadu kindlustusandjale välja anda. Maakohtu

seisukoht, et kindlustushüvitise väljamaksmine ei mõjuta kindlustusvõtja ja võlgniku

vahelist suhet, on ebaõige. Kindlustushüvitise väljamakse mõjutab ostja ja müüja

(kindlustusvõtja) suhet, sest kindlustushüvitise saamisel on müüja ostuhinna saanud.

Kohtu seisukoht võimaldab kindlustusvõtjal alusetult rikastuda, sest ta on ostuhinna

juba kindlustushüvitise näol saanud, kuid kohus võimaldab kindlustusvõtjal ostuhinda

ka pankrotimenetluse kaudu nõuda. Alusetu rikastumise võimaldamine on hea usu

põhimõttega vastuolus. Kui leiab tõendamist, et kindlustusvõtjal on siiski kohustus

pankrotimenetluses saadu kindlustusandjale välja anda, on alust hagi läbi vaatamata

jätmiseks. Sellisel juhul on kaitstavad huvid ja õigus kohtusse pöörduda

kindlustusandjal, mitte kindlustusvõtjal. TsMS § 3 lg 1 kohaselt ei ole kolmanda isiku

huvide kaitseks kohtusse pöördumine lubatud ning hagi tuleb jätta läbi vaatamata

TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel.

13. Maakohus jaotas menetluskulud ebaõigesti. Arvestades, et kohus oleks tõendeid

nõuetekohaselt hinnates ja õiguse õigel tõlgendamisel pidanud hagi rahuldamata

jätma, oleks ka menetluskulud pidanud jääma hageja kanda. Isegi kui hagi

rahuldamiseks on alust, on asjaolusid arvesse võttes õiglane lahendus jätta

menetlusosaliste kulud nende endi kanda TsMS § 162 lg 4 kohaselt, sest

menetluskulud põhjustas hageja. Olukorras, kus hageja on hagejale nii enne hagi

esitamist kui ka vahetult pärast kohtumenetluse algust pakkunud kompromissi, ei ole

õiglane jätta menetluskulusid hageja kanda. Pakutud kompromissi sisu oli nõude

tunnustamine ning menetluskulude poolte enda kanda jätmine. Sellise sisuga

kompromissi pakkus pooltele ka kohus. Hageja ei andnud ühelegi

kompromissettepanekule adekvaatset vastust ja jätkas kohtumenetluses kulude

tekitamist. Kujunenud olukorras ei ole õiglane lahendus, mille kohaselt pool, kes on

teinud kõik endast oleneva menetluskulude vältimiseks, peab kandma teise poole

tekitatud menetluskulud. Isegi kui asuda seisukohale, et kulude hageja kanda jätmine

on õiglane, ei ole seda kõigi kulude hageja kanda jätmine. Kohtuvaidluse alguses

esitatud hagi oli puudustega, mis tingis täiendavad kulud hagiavalduse täiendamisele.

Algse hagiavalduse puudusteta esitamisel oleks hageja saanud kulusid kokku hoida,

veelgi enam, täielikult põhjendatud hagiavalduse korral oleks kogu kohtumenetlus

võinud olemata olla. Olukorras, milles hagejal oli võimalus suures osas

menetluskulude tekkimist vältida, on ebaõiglane jätta menetluskulud vastaspoole

kanda. Maakohus ei arvestanud kõigi asjaoludega ning jättis menetluskulud hageja

kanda täies ulatuses. Isegi juhul, kui hagi rahuldamiseks on alust, on õiglane jätta

menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 162 lg 4 alusel.

Vastustaja seisukoht

14. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning

maakohtu otsuse muutmata.

Menetluse edasine käik

15. Tallinna Ringkonnakohtu 19.05.2016 otsusega tühistati maakohtu otsus osas, milles

maakohus tunnustas nõuet 18 863,68 eurot ületavas osas ning jäeti maakohtu ja

ringkonnakohtu menetluskulud 90% ulatuses hageja ja 10% ulatuses kostja kanda.

16. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 21.12.2016 otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-133-16 tühistati

ringkonnakohtu otsus osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osas,

milles maakohus tunnustas hageja nõuet 18 863,68 eurot ületavas osas, samuti

menetluskulude jaotuse osas ning saatis asjas tühistatud osas uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu otsus on jõustunud osas, milles

ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, milles maakohus tunnustas

hageja nõudest võlgniku pankrotimenetluses 18 863,68 euro suurust osa.

Riigikohtu hinnangul ei ole ringkonnakohus selgitanud, miks ta tõlgendas välisriigi

õigust erinevalt hageja väidetest ja tõenditest, ega põhjendanud, milliste tõendite

alusel asub ta maakohtust erinevale seisukohale. Asja uuel läbivaatamisel tuleb

ringkonnakohtul hinnata hageja väiteid ja esitatud tõendeid. Kui ringkonnakohus leiab,

et nõue on kindlustusandjale siiski üle läinud, siis tuleb ringkonnakohtul vastata

hageja väietele, mille kohaselt ka nõude üleminek ei mõjuta TsMS § 210 lg-te 1–2 ja §

460 lg 1 alusel asja menetlust ning lahend on siduv ka kindlustusandjale. Riigikohus

juhtis tähelepanu sellele, et kohtud ei ole tuvastanud, millal kindlustusandja hüvitise

maksis, st millal võis väidetavalt nõue hagejalt kindlustusandjale üle minna. Sellest

asjaolust aga võib sõltuda TsMS § 210 kohaldatavus.

Hageja väide nagu oleks Hollandi tsiviilkoodeksi § 7:962 dispositiivne, on esitatud

hilinemisega. Samuti on selline väide ebaõige.

17. 07.03.2017 seisukohas leidis hageja, et ebaõige on kostja väide, et hageja ei ole

Hollandi tsiviilkoodeksi § 7:962 dispositiivsuse küsimust varasemalt käsitlenud.

Hageja palus jätta kostja 28.02.2017 taotluse uue tõendi vastuvõtmiseks rahuldamata,

kuna see on esitatud hilinenult. Hageja palus jätta rahuldamata taotluse ekspertiisi

korraldamiseks.

Ringkonnakohtu põhjendused

18. Tsiviilkolleegium, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja tutvunud asja

materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige ning apellatsioonkaebuse

väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsust tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel

täiendada põhjenduste osas. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse

tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti.

Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

19. Ringkonnakohus lähtub asja läbivaatamisel järgmistest maakohtu poolt tuvastatud

asjaoludest, mille üle pole vaidlust:

- hageja müüs võlgnikule kaupu, millest tulenevalt esitas 25. juulist kuni 15.

septembrini 2014 arved kogusummas 178 636 eurot 85 senti;

- võlgnevuse tekkimise ajal oli hagejal kindlustusandjaga kehtiv

krediidikindlustusleping ning väljastatud kindlustuspoliis;

- 9. jaanuaril 2015 kuulutas Harju Maakohus välja võlgniku pankroti;

- 20. jaanuaril 2015 esitas hageja nõude võlgniku pankrotimenetluses;

-

kindlustusandja maksis 5. veebruari 2015 arve alusel hagejale välja

kindlustushüvitise 159 773 eurot 17 senti, st 90% võlgnikult kauba müümise eest

saamata jäänud summast;

- hageja ei ole vaidlusalust nõuet lepingu alusel kindlustusandjale loovutanud ja

kindlustusandja ei ole nõude loovutamist nõudnud.

20. Hageja on nõude esitanud müügilepingu alusel. Kostja aga väidab, et hageja sõlmitud

kindlustuslepingu alusel on nõue üle läinud kindlustusandjale. Kuivõrd hageja on

Hollandi äriühing ning ka kindlustusandja on Hollandi äriühing, siis tuleb kontrollida,

millist õigust asja lahendamisel kohaldada. Pooled ei vaidle selle üle, et

kindlustuslepingule kohaldub Hollandi õigus ja sellest on lähtunud ka maakohus.

21. TsMS § 234 kohaselt tuleb väljaspool Eesti Vabariiki kehtivat õigust, rahvusvahelist

õigust ja tavaõigust tõendada üksnes niivõrd, kuivõrd need ei ole kohtule teada.

Õiguse väljaselgitamisel võib kohus kasutada ka teisi teabeallikaid ning teha teabe

hankimiseks vajalikke toiminguid. Välisriigi õiguse väljaselgitamisel lähtub kohus

muu hulgas rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) §-st 4. REÕS § 4 lg 1 järgi teeb

kohaldatava välisriigi õiguse sisu kindlaks asja menetlev kohus. Kohtul on õigus

nõuda selleks poolte kaasabi. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on pooltel õigus

esitada kohtule dokumente välisriigi õiguse sisu kindlakstegemiseks. REÕS § 2 lg 3

kohaselt lähtutakse välisriigi õiguse kohaldamisel kohaldatava õiguse tõlgendusest ja

kohaldamise praktikast selles riigis.

22. Pooled vaidlevad selle üle, kas Hollandi õiguse alusel on hageja müügilepingu

täitmise nõue võlgniku vastu üle läinud kindlustusandjale ulatuses, milles viimane

hüvitas hagejale tasumata ostuhinna. Selleks tuleb tõlgendada HTsK § 7:962 lg 1,

mille kohaselt (kostja esitatud mitteametlik tõlge), kui kindlustusvõtjal on

kahjutasunõuded kolmandate osapoolte vastu, mis on tekkinud muul viisil kui tema

kantud kahju kindlustatud võlakohustuse täitmata jätmine, edastatakse need nõuded

kindlustusandjale regressi teel, kuivõrd kindlustusandja hüvitab selle kahju, olenemata

sellest, kas ta oli selleks kohustatud või mitte.

23. Kostja on esitanud maakohtule kirjalike kohtukõne teeside lisana Hollandi advokaadi

Robert van Haani inglisekeelse arvamuse ilma tõlketa, mille vastuvõtmise osas ei ole

maakohus seisukohta võtnud. Hageja esitas 21.02.2017 ringkonnakohtule esitatud

seisukohas taotluse uue tõendi vastuvõtmiseks (Advokaadibüroo Van Doorne õiguslik

arvamuse koos tõlkega). Ka kostja esitas 28.02.2017 ringkonnakohtule esitatud

seisukohas taotluse uue tõendi vastuvõtmiseks Advokaadibüroo Van Traa täiendava

õigusliku arvamuse koos tõlkega.

24. Ringkonnakohus võttis poolte poolt esitatud arvamused Hollandi õiguse kohaldamise

kohta asja materjali juurde ja hindab neid kompleksselt. Kostja taotluse ekspertiisi

korraldamiseks Hollandi õiguse sisu ja tõlgenduse väljaselgitamiseks jättis

ringkonnakohus rahuldamata. Ringkonnakohtul on võimalik Hollandi õiguse

tõlgendamise osas võtta seisukoht kasutades juba esitatud õiguslikke hinnanguid.

25. Maakohus küsis asja lahendamisel seisukohta Hollandi kohtunikult Neil Purcellilt.

Subrogatsiooni osas selgitas Hr Purcell, et tuleb selgelt eristada täitmisnõuet

(vordering tot nakoming)

ning kahju hüvitamise nõuet

(vordering tot

schadevergoeding) ning sealjuures ei toimu ka juhul, kui kindlustusvõtjale makstakse

välja hüvitis, täitmisnõude (vordering tot nakoming) üleminekut kindlustusandjale. Hr

Purcell selgitas ühtlasi, et HTsK 7:962 antud olukorras ei kohaldu, sest hageja on

esitanud võlgniku vastu arvete tasumise nõude, mitte kahju hüvitamise nõude.

26. Kostja väidab, tuginedes Van Traa Advokaadibüroo arvamusele, et krediidikindlustus

on ka Hollandi õiguse kohaselt kahjukindlustus, mille puhul subrogatsioon on

võimalik ja toimub seaduse alusel. Seetõttu leiab kostja, et tulenevalt Atradiuse poolt

hagejale kui kindlustusvõtjale tehtud väljamaksest on hageja nõue läinud Atradiusele,

s.t. toimunud on subrogatsioon ning hageja on seetõttu kaotanud nõudeõiguse

võlgniku vastu. Hageja, tuginedes Advokaadibüroo Van Doorne õiguslikule

arvamusele, on seisukohal, et hüvitamise korral kindlustatule läheb kindlustusandjale

üle üksnes kindlustatu kahju hüvitamise nõue kahju põhjustanu vastu, kuid mitte

lepingu täitmise nõue

27. Advokaadibüroo Van Traa Advocaten seisukohas leitakse, et HTsK § 7:962 laieneb ka

lepingu täitmise nõudele, kuna lepingu rikkumise tõttu sai hageja finantskahju, mille

hüvitas Atradius. Seetõttu ei ole tähtsust, et hagejal ei ole võlgniku vastu kahju

hüvitamise nõuet, vaid lepingu täitmise nõue, kuna alates müügilepingu rikkumisest

tuleb hageja nõuet vaadelda kui finantskahju hüvitamise nõuet.

28. Van Doorne on oma arvamuses nõustunud Neil Purecelli seisukohaga ning on oma

seisukohti ka põhjalikult põhjendanud. Van Doorne on leidnud, et ostuhinna tasumise

nõude üleminek hagejalt Atradiusele ei ole kooskõlas HTsK § 7:962 eesmärgiga.

HTsK § 7:962 eesmärgiks on välistada, et kahju põhjustanud võlgnik vabaneks

kohustusest kahju hüvitada seetõttu, et kannatanu kindlustusandja on kahju

kannatanule hüvitanud ja seetõttu kannatanul justkui kahju puuduks. Kuna Atradius on

täitnud hageja ees oma kindlustuslepingust tuleneva kohustuse, mitte võlgniku

kohustuse hageja ees, siis ei ole võlgnik vabanenud kohustusest tasuda hagejale kauba

ostuhind ja subrogatsiooni järele vajadus puudub. Seetõttu ei ole hageja nõude

üleminek HTsK § 7:962 alusel Atradiusele kooskõlas subrogatsiooni eesmärgiga.

Krediidikindlustus ei ole tavaline kahjuhüvitise maksmise kindlustus, vaid

kommertskindlustus, mis oma olemuselt on pigem õiguste kindlustus (tasumata või

saamata jäänud maksete kindlustus). Kindlustatud on hageja risk juhuks, kui võlgnik

kauba ostuhinda ei tasu s.t. ei täida lepingut. HTsK § 7:962 järgse subrogatsiooniga on

hõlmatud üksnes kahju hüvitamise nõuded, mis tekkisid vahetult kahju tekitamisest

tulenevalt. Kuna hageja ostuhinna tasumise nõue oli olemas enne müügilepingu

rikkumist võlgniku poolt, siis ei kujuta hageja nõue endast kahju hüvitamise nõuet

HTsK § 7:962 tähenduses ning hageja nõue ei ole Atradiusele üle läinud. Van Doorne

on esile toonud Hollandi asjakohase erialakirjanduse ja kohtupraktika, muuhulgas

selle, et puuduvad sellised Hollandi kohtulahendid, milles oleks aktsepteeritud nõuete

üleminekut krediidikindlustuse andjale subrogatsiooni korras HTsK §-i 7:962 alusel.

Seda ei ole ka Van Traa arvamuses ümber lükatud.

29. Van Traa arvamuses on nõustutud, et subrogatsioon on HTsK § 7:962 kohaselt

võimalik üksnes kindlustuste puhul, mis kvalifitseeruvad kahju hüvitamise

kindlustusena, kuid Van Traa leiab, et krediidikindlustust tuleb lugeda kahjuhüvitise

maksmise kindlustuseks, sest kindlustatu saab hüvitist finantskahju eest, mida ta on

kannatanud kolmanda isiku poolse täitmatajätmise tagajärjel.

30. Ringkonnakohus peab usaldusväärsemaks Van Doorne arvamust, kuna see on

põhjendatum ja asjakohasem. Van Traa on oma arvamuses käsitlenud olukorda,

milles kindlustatu on saanud finantskahju seetõttu, et kolmas isik on jätnud oma

maksejõuetuse tõttu kindlustatule kauba tarnimata. Käesolevas asjas on aga kolmas

isik jätnud hagejale kauba eest tasumata. Seetõttu hageja ei nõua võlgnikult mitte

finantskahju hüvitamist, vaid kauba ostuhinna tasumist.

31. Samuti leiab ringkonnakohus, et ka juhul, kui HTsK § 7:962 sätestaks üldreeglina

nõude ülemineku aluse hagejalt Atradiusele, ei ole nõude üleminekut käesolevas asjas

siiski toimunud. HTsK § 7:962 on dispositiivne norm, mis tähendab, et

kindlustusandja ja –võtja võivad sellest kokkuleppel kõrvale kalduda. Ekslik on kostja

väide, et hageja ei ole HTsK § 7:962 lg 1 dispositiivsuse küsimust enne

kassatsioonimenetlust käsitlenud, mistõttu ei saa sellega asja läbivaatamisel arvestada.

Küsimus HTsK § 7:962 dispositiivsusest ei ole uus faktiline asjaolu või tõend, millele

tuginemine võiks olla TsMS § 652 kohaselt piiratud, vaid õiguslik küsimus. Hageja on

algusest peale olnud seisukohal, et nõude üleminekut ei ole subrogatsiooni korras

toimunud ning pooltevaheline kindlustusleping sätestab eraldi alused nõude

üleandmiseks hagejalt kostjale.

32. Käesoleval juhul tuleneb nii hageja ja Atradiuse vahelisest kindlustuslepingust kui ka

Atradiuse kinnitusest, et hageja ja Atradius on kokku leppinud selles, et nõue läheb

hagejalt üle Atradiusele vaid juhul, kui selles eraldi kokku lepitakse. Nimelt sätestab

kindlustuslepingu mooduli 21700 p 4, et hageja peab andma üle nõude Atradiusele

viimase poolt vastava nõude esitamisel. Sellest järeldub, et pooled olid kokku leppinud

selles, et hageja nõue võlgniku vastu ei lähe üle automaatselt. Seda kinnitavad ka

teised kindlustuslepingu sätted. Nii on mooduli 20100 esimeses lõigus leppinud hageja

ja Atradius kokku, et hagejal on kohustus teha õigustoimingud ja algatada ka

kohtumenetlus selleks, et nõudest tulenevaid õigusi võlgniku vastu teostada. Atradius

on avaldanud maakohtule esitatud kinnituskirjas ühemõtteliselt, et talle ei ole hageja

nõue üle läinud. Hageja ja Atradiuse vahelise kindlustuslepingu kohaselt oli nõudest

tulenevate õiguste teostamiseks, sealhulgas kohtumenetluse alustamiseks õigustatud

kindlustuslepingu mooduli 20100 esimese lõigu kohaselt hageja. Seega hageja ja

Atradiuse suhetes oli kuni nõude üleandmiseni eraldi kokkuleppega nõude omanikuks

hageja, kes sellest tulenevalt kohustus ka nõudest tulenevaid õigusi maksma panema.

33. Alusetu on kostja seisukoht, et Atradiuse poolt väljamakse tegemisel hagejale

nendevahelise kindlustuslepingu täitmiseks, tegutses kindlustusandja tahtega täita

võlgniku kohustus tema eest. Maakohus tuvastas HTsK § 6:30 lg-t 1 kohaldades

õigesti, et kindlustusandja ei täitnud hüvitist makstes võlgniku kohustust.

Kindlustusandjal ei olnud tahet võlgniku asemel kohustust täita. Atradius täitis

väljamakse tegemisega oma krediidikindlustuslepingust tuleneva kohustuse hageja

ees. Seetõttu ei kohaldu VÕS § 78 lg 1 ega viidatud sätte Hollandi analoog HTsK §

6:30 lg 1.

34. Põhjendatud ei ole ka kostja seisukoht, et maakohus oleks pidanud seaduse ja

lepingusätted kohaldamata jätma ning tuvastama vastuolu hea usu põhimõttega.

Kindlustuslepingu mooduli 21300 teise lause järgi peab hageja andma Atradiusele

välja 90% talle Metexcom OÜ-lt laekuvatest summadest (10% oli hageja

omavastutus). Seega juhul, kui hageja nõuet tunnustatakse ning hagejale tehakse

väljamakse Metexcom OÜ pankrotihalduri poolt, jaguneb saadu hageja ja Atradiuse

vahel proportsioonides 10/90. Seetõttu on kindlustuslepinguga välistatud hageja

lubamatu rikastumine ning nõude tunnustamine ei saa olla hea usu põhimõtte vastane.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

35. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse.

Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja

ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Alusetu on kostja seisukoht, et ka

hagi rahuldamisel oleks õiglane lahendus jätta menetlusosaliste kulud nende endi

kanda TsMS § 162 lg 4 kohaselt, sest menetluskulud põhjustas hageja, kuna hageja ei

nõustunud kostja poolt pakutud kompromissiga. Ringkonnakohtu hinnangul ei

põhjustanud hageja menetluskulusid, need põhjustas kostja ise, vaidlustades

alusetult hageja nõude pankrotimenetluses, mistõttu oli hageja sunnitud pöörduma

kohtusse. Hageja ei pidanud loobuma menetluskulude hüvitamise taotlusest.

36. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel

apellatsiooniastme ja kassatsiooniastme menetluskulud samuti kostja kanda.

37. Maakohus määras hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 5096,01

eurot, sellest riigilõiv on 300 eurot ja ja õigusabikulud 3900 eurot. Maakohus on

hageja esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust hinnanud ning ringkonnakohtul

pole põhjust seda ümber hinnata. Menetluskulude vähendamise põhjuseks ei ole

üksnes vastaspoole seisukoht, et õigusabikulu on liiga suur (Riigikohtu 26.10.2011

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-11, p 12). Hageja esitas maakohtule menetluskulude

nimekirja, millest nähtus õigusabi sisu ja maht. Maakohus käsitles nimekirjas loetletud

tööde sisu ja nimetatud töödele väidetavalt kulunud aega. Selle analüüsi tulemusel

kujunes järeldus, et hageja esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu on kokku 42 tundi.

Maakohus lähtus toimingute ulatuse põhjendatuse hindamisel õigesti

menetlusdokumentide mahust, sisust ja nendes sisalduvast õiguslikust

argumentatsioonist. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine TsMS § 175 lg 1 järgi on kohtu

diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda juhul, kui kohus on

ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 23. 03.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-

15, p 14). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus õigusabile kulunud aja

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel kaalumispiire ületanud.

38. Kuna maakohus määras hageja maakohtus kantud menetluskulude suuruse kindlaks,

siis määrab ringkonnakohus TsMS § 177 lg 1 alusel kindlaks hageja apellatsiooni- ja

kassatsiooniastme menetluskulude suuruse.

39. Käesolev asi on olnud ringkonnakohtu menetluses kaks korda. Esimesel korral olid

hageja menetluskuludeks apellatsioonimenetluses kulutused õigusabile summas 1560

eurot. Kulutused õigusabile koosnevad järgmisest toimingutest: maakohtu otsuse

analüüs ja suhtlus kliendiga – 3 tundi ja 50 minutit; apellatsioonkaebusele vastuse

koostamine 5 tundi ja 20 minutit; kostja menetlusdokumendi läbitöötamine ja

kohtuistungiks ettevalmistamine 3 tundi, kohtuistungil osalemine 50 minutit, kokku

13 tundi. Hagejale on osutatud õigusabi tunnihinnaga 120 eurot ilma käibemaksuta.

Kostjal ei olnud hageja menetluskulude osas vastuväiteid.

40. Teisel korral olid hageja kulutused õigusabile summas 2360 eurot. Kulutused olid

järgmised: ringkonnakohtu selgituskirjaga tutvumine ja kirjalike seisukohtade

koostamine – 4 tundi ja 20 minutit; kirjaliku vastuse täiendamine 6 tundi ja 40 minutit;

kostja menetlusdokumendiga tutvumine ja sellele vastuse koostamine 7 tundi ja 40

minutit, kohtuistungil osalemine 1 tund, kokku 19 tundi ja 40 minutit. Hagejale on

osutatud õigusabi tunnihinnaga 120 eurot ilma käibemaksuta.

41. Kostja vaidles vastu hageja menetluskulude suurusele ja leidis, et hageja

menetluskulud ei ole põhjendatud ulatuses, mis ületab kostja menetluskulude suurust.

42. Apellatsiooniastme menetluskulude vähendamiseks puudub ringkonnakohtu arvates

alus. Hageja õigusabikulu on põhjendatud ja vajalik. Kostja on pidanud põhjendatuks

hageja menetluskulusid samas suuruses kui tema enda kulud. Kostja menetluskulud

kahe ringkonnakohtu menetluse peale kokku on 3901 eurot ja hagejal 3920 eurot, mis

tähendab, et hageja menetluskulud ongi samas suurusjärgus kui kostja omad.

43. Riigikohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud

Riigikohtus kokku 3196 eurot, millest õigusabikulu on 3040 eurot ja tõlkekulu Van

Doorne NV õigusliku hinnangu tõlkimiseks 156 eurot. Õigusabikulu koosneb

järgmistest kulutustest: ringkonnakohtu otsuse läbitöötamine ja suhtlus kliendiga – 1

tund ja 40 minutit; tutvumine Hollandi tsiviilkoodeksi regulatsiooniga,

erialakirjandusega ja kohtulahenditega – 2 tundi ja 40 minutit; suhtlus Van Doorne N.

V. esindajaga – 50 minutit; Van Doorne õigusliku hinnangu läbitöötamine ja suhtlus

allikmaterjali osas ning võrdlus Van traa Advocaten õigusliku arvamusega 8 tundi ja

10 minutit; kassatsioonkaebuse koostamine - 9 tundi ja 30 minutit; vastuse

läbitöötamine ja suhtlus kliendiga - 2 tundi ja 30 minutit, kokku 25 tundi ja 20

minutit. Kostja vaidles hageja menetluskuludele vastu ja leidis, et need on

põhjendamatult suured. Kostja leiab, et ühe poole kulu õigusabile

kassatsioonimenetluses ei tohiks ületada 1102,50 eurot.

44. Hageja on kinnitanud, et kõik eelnimetatud kulud on kantud käesoleva menetluse

raames. Hageja ei taotle käibemaksu hüvitamist. Hageja palus märkida vastavalt

TsMS § 177 lg-le 4 menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest

kuni lahendi täitmiseni.

45. Tõlkekulu 156 eurot on ringkonnakohtu arvates vajalik ja põhjendatud kulu.

Arvestades hageja poolt kassatsioonimenetluses koostatud menetlusdokumentide sisu

ja mahtu on õigusabi osutamisele kulutatud aeg aga ilmselt ülepaisutatud.

Ringkonnakohus peab põhjendatuks järgmisi kulutusi: ringkonnakohtu otsuse

analüüsimine – 1 tund, õigusliku hinnangu läbitöötamine - 3 tundi,

kassatsioonkaebuse koostamine 5 tundi. Hageja kordab põhiliselt juba varasema astme

kohtutes esiletoodud asjaolusid ja põhjendusi. Kokku on kassatsioonimenetluse

kohane ajakulu 9 tundi.

46. Hageja esindaja on advokaat, kelle tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta saab

vastava kvalifikatsiooni puhul hinnata tavapäraseks. Hageja ei soovi käibemaksu

hüvitamist. Eelneva põhjal tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista

kassatsioonimenetluse õigusabikulude hüvitamiseks 1080 eurot (9 × 120).

47. Eeltoodu alusel kuulub hageja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks osaliselt

rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista apellatsiooniastme

menetluskulude hüvitamiseks 3920 eurot ja kassatsiooniastme menetluskulude

hüvitamiseks 1236 eurot (1080 +156), kokku 5156 eurot.

48. Vastavalt hageja taotlusele tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda

otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Gaida Kivinurm

Mati Maksing

Ele Liiv