1-09-2475/9 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. aprill 2009. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-2475 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Jüri Paap ja Ivi Kesküla Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 14. aprill 2009. a, Tallinn Kriminaalasi P.V süüdistuses KarS § 329 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 20. veebruari 2009. a otsus

Apellatsiooni esitaja

P.V ja tema kaitsja advokaat Rein Kiviloo Prokurör Maksim Kink Süüdistatav

P.V, elukoht: xxxxx xxx xxx-xxx, xxxxxxx,

xxxxxxxxx, isikukood xxx, EV kodakondsus,

kõrgharidus, emakeel – eesti keel, töötab OÜ-s H., varem

kriminaalkorras kohtulikult karistatud 6 korral, viimati Harju Maakohtu 04.09.2008.a otsusega KarS § 424, 329 järgi 5 kuud ja 5 päeva vangistust, mis asendati KarS § 69 alusel üldkasuliku tööga 310 tunni ulatuses 1.a. täitmise tähtajaga ja lisaks sellele

sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega üheks aastaks.;

19.02.2009.a. seisuga teinud 130 tundi ÜKT, tegemata – 180

tundi ÜKT; väärteokorras karistatud 8 korral; kahtlustatavana kinni peetud 18.02.2009. Kaitsja Advokaat Rein Kiviloo

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 20. veebruari 2009. a otsus P.V süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata. 2. P.V esitatud apellatsioon jätta läbi vaatamata. 3. P.V kaitsja esitatud apellatsioon jätta rahuldamata.

2

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 20. veebruari 2009. a otsusega tunnistati P.V süüdi KarS § 329 järgi ja

mõisteti talle karistuseks üks kuu ja viisteist päeva vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kuu vangistuseni. KarS § 65 lg 2; § 69 lg 6, 7 alusel suurendati mõistetud karistust

eelmise, s.o 4.09.2008.a. Harju Maakohtu poolt mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra (ÜKT tegemata osa seisuga 19.02.2009.a. – 180 tundi) ning liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale neli kuud vangistust, mille kandmise alguseks loeti 18. veebruar 2009. a.

P.V tunnistati süüdi selles, et tema, olles karistatud 4.09.2008.a Harju Maakohtu poolt KarS

§ 424 alusel 5 kuu ja 5 päeva vangistusega, mis asendati üldkasuliku tööga ning samuti sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 1 aastaks, juhtis 18.02.2009.a. kella 21.10 ajal Tallinnas mootorsõidukit

Peugeot. Seega juhtis P.V mootorsõidukit ajal, mil jõustunud ja täitmisele pööratud kohtuotsusega oli temalt ära võetud juhtimisõigus.

2. ja ka tema kaitsja advokaat R. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni P.V Kiviloo. Apellatsioonide põhiseisukohad on järgmised.

2.1 kirjeldab apellatsioonis süüteo toimepanemise asjaolusid, enda perekondlikku ning P.V majandusliku seisu ning palub mõista talle karistuseks rahaline karistus.

2.2 Ka kaitsja advokaat R. Kiviloo palub maakohtu otsus tühistada mõistetud karistuse osas. Kaitsja möönab, et kuivõrd P.V on pannud toime korduvalt analoogilisi kuritegusid, ei ole tal kaitsjana esitada kaalukaid argumente, et seada kahtluse alla kohtu seisukohta karistusliigi valikul.

Küll osundab kaitsja sellele, et süüdistatava ülalpidamisel on kaks alaealist last, P.V on äriühingu omanik, mille igapäevane tegevus sõltub temast, samuti on süüdistatav vastutustundlikult täitnud eelmise kohtuotsusega mõistetud üldkasulikku tööd.

Kaitsja leiab, et karistuse eripreventiivsed eesmärgid on saavutatud juba praeguseks vangistuses viibitud ajaga ning seetõttu võib P.V-le mõista karistuseks rahalise karistuse.

3. Ringkonnakohtu istungil jäi advokaat R. Kiviloo esitatud apellatsiooni juurde ja palus see

rahuldada; kaitsja apellatsiooni toetas ka süüdistatav. Prokurör leidis, et maakohtu otsuse tühistamiseks apellatsioonis esitatud argumentidel puudub alus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud

ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud ning see tuleb jätta muutmata.

3

4. Esmalt võtab kriminaalkolleegium seisukoha P.V esitatud apellatsiooni osas ning

leiab, selle menetlemine ning sisuline arutamine on seadusest tulenevalt välistatud. Nimelt on P.V peale kohtuotsuse kuulutamist 20. veebruaril 2009. a loobunud apellatsiooniõigusest (tlk 43)

ning sellele järgnevalt ei ole ta esitanud ka apellatsiooniteatist. Apellatsiooniteatise tähtajaks

esitamata jätmine kujutab endast aga ühtlasi loobumist apellatsiooniõigusest; sellest tulenevalt puudus P.V ka õigus apellatsiooni esitamiseks. Ringkonnakohtu poolt apellatsiooni esmane

ekslik menetlusse võtmise fakt 24. märtsi 2009. a määrusega ei saa aga taastada minetatud

apellatsiooniõigust sisuliselt ja seetõttu jätab ringkonnakohtu kriminaalkolleegium P.V

apellatsiooni läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-99-06, p-d 10.1-10.3). Küll on aga

apellatsiooniteatise esitanud süüdistatava kaitsja (tlk 49), kes on realiseerinud ka sellest lähtuva apellatsiooniõiguse.

5. Kriminaalkolleegium leiab, et kaitsja apellatsioonis esitatud argumendid ei saa olla maakohtu otsuse tühistamise aluseks. Karistusseadustiku § 329, milles P.V on süüdi mõistetud, näeb tõepoolest sanktsiooniliigina ette ka rahalise karistuse mõistmise võimaluse. Vastavalt KarS § 56 lg-le 2 peab kohus juhul, kui eriosa sanktsioon näeb ette ka rahalise karistuse

mõistmise võimaluse, vangistuse mõistmist põhjendama. Vangistust võib mõista vaid siis, kui

karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on enda praktikas asunud seisukohale, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb

lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete

käigus end ammendanud (vt RKKKo 3-1-1-24-07, p 8). Kriminaalkolleegiumi hinnangul on maakohus rahalise karistuse kohaldamise käesoleval juhul veenvalt välistanud.

6.

on varem kriminaalkorras kuuel korral kohtulikult Maakohus märgib otsuses, et P.V karistatud, väärteokorras karistatud kaheksal korral, väärja kuritegude toimepanemise eest on teda karistatud nii rahatrahvidega kui ka vangistusega tingimisi. Katseajal toime pandud uute kuritegude

eest süüdistatavale mõistetud liitkaristus asendati viimati üldkasuliiku tööga, seega on kohtud

(määrates talle leebeid karistusi) andnud P.V-le enam kui piisavalt võimalusi näidata end seadusekuuleka inimesena. Vaatamata sellele P.V eelnevatest karistustest mingeid järeldusi enda jaoks teinud ei ole, jätkates kuritegude toimepanemist ka katseajal. Kuna kõik teised karistusliigid on end ammendanud, on P.V seega oma käitumisega üles näidanud järjekindlust antud liiki kuritegude toimepanemisel. Seetõttu on asunud kohus seisukohale, et seekord tuleb P.V suhtes kohaldada karistusena reaalset vangistust.

7. Kriminaalkolleegiumil on raske neile enam kui asjakohastele argumentidele midagi lisada; ka kaitsja möönab sisuliselt, et varasemad katsed P.V käitumise kujundamisel seaduskuulekaks

on ennast ammendanud ning osutunud ebapiisavateks. P.V-le on ilmselgelt jäänud

arusaamatuks lihtne põhjuslik seos tahtlikult toimepandud süüteo ja tagajärje vahel, milleks on käesoleval juhul karistuse reaalne ärakandmine. Asjaolu, et üldkasuliku töö tegemise ajal uue kuriteo

toimepanemine võib lõppeda mõistetud vangistuse reaalsele täitmisele pööramisega, oli süüdistatavale täiesti teada – seda tunnistas P.V ringkonnakohtu istungil ka ise. Seejuures on ka

Riigikohtu kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et üldkasulikku tööd tuleb mõista ja

käsitleda reaalse vangistuse vältimise võimalusena (RKKKo 3-1-1-99-06, p 19). Seda viimase viimast võimalust, mis P.V-le anti, ta aga lihtsalt ei kasutanud ning seetõttu on mõistetav nii P.V-le vabadusekaotusliku karistuse mõistmine kui ka edasine toimimine KarS § 69 lg 7 kohaselt. Nimetatud põhjustel leiab kriminaalkolleegium, et sanktsiooniliigi muutmine apellatsioonis esitatud argumentidel on välistatud.

4

8. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu otsuse muutmata ning P.V kaitsja esitatud apellatsiooni rahuldamata. P.V esitatud apellatsiooni jätab kriminaalkolleegium läbi vaatamata.

Paavo Randma

Jüri Paap

Ivi Kesküla