3-16-1261/21 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Einar Vene, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

04.04.2017, Tartu

Haldusasja number

3-16-1261

Haldusasi

OÜ Hilika kaebus Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ameti 31.03.2016. a otsuse nr 13-6/146

tühistamiseks ning uue otsuse tegemiseks

kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 31.10.2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Hilika apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja OÜ Hilika

Volitatud esindaja Kaire Põld

Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasja materjalide juurde PRIA poolt 14.02.2017 esitatud loomade

registri andmed.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 31.10.2016. a otsus

muutmata.

3. Jätta poolte menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 04.05.2017 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) määras 11.06.2015. a otsusega

nr 13-6/761 OÜ-le Hilika põllumajandusministri 20.01.2015. a määruse nr 7 “Väikeste

põllumajandusettevõtete arendamise toetuse andmise ja kasutamise tingimused ning kord”

(määrus nr 7) alusel toetuse summas 15 000 eurot lammaste soetamiseks tõuaretuse eesmärgil

(taotluse viitenumber 663015490700). Toetusest maksti välja 11 250 eurot.

2. PRIA nõudis 31.03.2016. a otsusega nr 13-6/146 OÜ-lt Hilika tagasi toetuse summas

11 250 eurot (p 1), jättis välja maksmata toetuse summas 3750 eurot (p 7) ning tunnistas

kehtetuks 11.06.2015. a otsuse nr 136/761 (p 8). Otsuse põhjendused:

Toetuse saaja ei esitanud 2013. a ja 2014. a kohta silo müügitulu saamist tõendavaid

algdokumente, mistõttu ei olnud võimalik kontrollida müügitulu tegelikku vastavust taotluses

näidatule. Kuna H. Kalda seletuse kohaselt oli silo valmistamisel tegemist teenustööga ja

kinnistusraamatu andmetel OÜ-le Hilika maid ei kuulu, siis ei olnud võimalik veenduda, kas

müüdud silo näol on tegemist omatoodanguga. Toetuse saaja ei suutnud tõendada müügitulu

vastavust määruse nr 7 § 2 lg-le 1. Kontrolli käigus selgus, et lambad (60 utte ja 70 talle)

osteti OÜ-lt Erto Talu. TÜ Lõuna-Eesti Toiduvõrgustik tegutses vaid vahendajana.

Investeeringuna ostetud 130 lammast ei ole lauta (asukohta) vahetanud, kuigi loomade registri

andmetel on 01.09.2015 kõik 130 looma liikunud OÜ-lt Erto Talu OÜ-le Hilika. Äriplaani

kohaselt pidi toetuse saaja kogu PRlA-lt saadud summa kasutama põhikarja lammaste

ostmiseks. Kuna ostetud talledest 31 osutusid jääradeks, siis müüdi need nädala jooksul peale

ostutehingut kokkuostjale edasi. Seega oli osa toetusega soetatud lammastest kontrolli

läbiviimise ajaks müüdud ja uusi loomi asemel ei olnud (§ 12 lg 3 p 5). Kontrolli tulemusel

selgus, et produktiivsed emasloomad, keda toetuse eest tõuaretuseks osteti, on kogu aeg olnud

samas karjas ja laudas. Kuna lammaste müügi näol on tegemist näiliku tehinguga ja kunstlike

tingimuste loomisega toetuse saamiseks (lambad ühe omaniku laudast teise reaalselt liikunud

ei ole), siis ei ole täidetud äriplaani eesmärk osta lambaid tõuaretuseks ega ka meetme

eesmärk. OÜ Hilika 2015. a augustikuu pangakonto väljavõtete alusel on lühikese aja jooksul

toimunud võrreldavates summades rahaülekanded taotleja, müüja, taotleja seadusliku esindaja

abikaasa ja taotleja esindaja enda isikliku pangakonto vahel. Toetuskõlblikkuse kriteeriumid

põllumajandusliku müügitulu osas on täitmata, tegemist on näiliku tehinguga ja kunstlike

tingimuste loomisega toetuse saamiseks.

3. PRIA jättis 24.05.2016. a vaideotsusega nr 13-30.2/16/1156-1 rahuldamata OÜ Hilika

vaide PRIA 31.03.2016. a otsusele nr 13-6/146.

4. OÜ Hilika esitas 27.06.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 22.09.2016 täiendava

seisukoha. Kaebaja palus tunnistada kehtetuks PRIA 31.03.2016. a otsus nr 13-6/146.

Kaebaja põhjendused:

1) Kontrolli käigus ei küsitud 2013. a ja 2014. a müügitulu algdokumente, mistõttu on väär

PRIA väide, et toetuse saaja ei suutnud tõendada müügitulu vastavust. Kaebaja omandis ei ole

maid, kuid ta on alates 2009. a maid rentinud 60 ha ulatuses, mida ta on hooldanud,

valmistanud (kokkuleppel vahendusteenusena) rullsilo ja seda ka müünud. Kaebaja ei saanud

2013. a ette näha olukorda, et müües temale kuuluvat silo, peab ta 2015. a toetuse taotlemisel

hakkama tõendama selle tootmise kulutusi või on sunnitud tegema otseseid kulutusi ega või

kasutada muud meetodit (koostöövorm) silo varumiseks. Tööjõukulud puuduvad, kuna töötaja

palkamiseks puudub vajadus. Keelatud ei ole müüa toodangut või osutada teenust isikutele,

kelle juhatuse liikmed on omavahel seotud isikud. Kaebaja on vastanud toetuse saamiseks

taotlejale seatud toetuskõlblikkuse kriteeriumitele.

2) Kaebaja täitis äriplaani eesmärgi osta lambaid tõuaretuseks, täitis ka meetme eesmärgi ja

on toetust kasutanud sihtotstarbeliselt enda põllumajandusettevõtte arendamiseks. Tehingud

on dokumentaalselt tõendatud ja loomade registris on loomade ettevõtete vaheline liikumine

registreeritud. Äriplaanis ei olnud märgitud 130 looma ost, vaid tiined uted, kuid kuna ost

lükkus sügisesse, siis ei olnud tiineid uttesid võimalik osta, vaid osteti uted koos poeginud

talledega. Ostetud uted on olemas, realiseeritud on talled, seega on alles põhikarja uted (60

tk).

5. Tartu Halduskohus jättis 31.10.2016. a otsusega OÜ Hilika kaebuse rahuldamata ja

kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Otsuse põhjendused:

1) 2013. a ja 2014. a majandusaasta aruannete järgi sai kaebaja väidetava

põllumajandussaaduse omatoodangu müügitulu ruloonsilo müügist. Kaebaja ei ole tõendanud,

et ta on silo tootnud või et tegemist oli teenustööga ja sellest on müügitulu saadud vastavalt

määruse nr 7 § 2 lgle 1. Seega on tegemist müügitulu kunstliku tekitamisega vastamaks

määruses nr 7 taotlejale esitatud nõuetele.

2) Lammaste müügi näol on tegemist näiliku tehinguga ja kunstlike tingimuste loomisega

toetuse saamiseks. Kuna lambad ühe omaniku laudast teisele omanikule reaalselt liikunud ei

ole, siis ei ole täidetud äriplaani eesmärk osta lambaid tõuaretuseks ega ka määruse nr 7

eesmärk. Vaide läbivaatamise aja seisuga oli 130-st ostetud loomast kaebaja arvel 63 looma.

Seega toetuse saaja ei ole täitnud määruse nr 7 § 12 lg 3 p-i 5.

3) Kuna kaebajal olid toetuskõlblikkuse kriteeriumid põllumajandusliku müügitulu osas

täitmata, tegemist oli näiliku tehinguga ja kunstlike tingimuste loomisega toetuse saamiseks,

siis on õiguspärane vastustaja seisukoht, et teist toetusosa ei ole toetuse saaja määruse nr 7

nõuete rikkumise tõttu õigustatud saama ja toetuse saaja on kohustatud esimese toetusosa

otsuse tagasi maksma.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. OÜ Hilika esitas 30.11.2016 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 31.10.2016. a otsus ja teha uus otsus, millega tühistada PRIA 31.03.2016. a otsus

nr 13-6/146. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Määruse nr 7 § 2 lg 1 ega määruse seletuskiri ei sisusta mõistet „omatoodetud

põllumajandussaaduste müügitulu“ ning nendest ei nähtu, et tulu saamiseks peab toetuse saaja

tegema kindlat tüüpi kulutusi (nt tööjõukulud, teenustöö kulud). Ei nõustu, et silo müügist

saadud müügitulu ei saa käsitleda omatoodetud põllumajandusliku müügituluna. Kontrolli

käigus ei nõutud müügitulu algdokumente.

2) PRIA ega kohus pole selgitanud, milles seisneb ettevõtte selline tegevuse muudatus, mis

tavapäraselt ei oleks aset leidnud ja millise eelise on saanud ettevõtja vastupidiselt õigusaktide

eesmärkidele. PRIA paneb ettevõtja raskesse majanduslikku olukorda toetust tagasi nõudes.

Toetuse määramine oli õiguspärane ning toetuse tagasinõudmine on vastuolus õigusaktidega

ja määruse nr 7 eesmärgiga.

3) TÜ Lõuna Eesti Toiduvõrgustik on koostööorganisatsioon, kelle eesmärgiks on aidata

liikmete kaupa turustada. Asjaolu, et tulundusühistu ja lammaste omaniku OÜ Erto Talu

omanik on üks isik, ei oma tähtsust, sest ka tulundusühistu juhatuse liikme ettevõte on

tulundusühistu liige ja tal on õigus oma kaupa müüa samadel alustel kui teistel liitunud

ettevõtjatel. Määruse või äriplaani eesmärgiks ei ole lammaste liikumine. Kohus on teinud

asjaolude hindamisel vea. OÜ Hilika ei ole loomi tagasi ostnud, kuna need loomad ei ole

kunagi tema omanduses olnud. Ka ei ole loomade reaalne liikumine võimalik, kuna erinevad

loomapidajad ja loomade omanikud (ettevõtted) peavad oma loomi ühes laudas ja karjas.

Loomade omandiõigus on üle antud ostu-müügi tehinguga ning PRIA loomade registris on

registreeritud loomade omandi üleminek.

4) Näiliku tehingu asjaolusid ei ole tõendatud. Äriplaani eesmärgiks oli osta produktiivseid

emasloomi, kelle toetuse saaja toetuse eest ka ostis. Lisaks emasloomadele tuli kaasa toodang

ehk talled. Kuna ostu-müügitehingu toimumise ajaks olid talled sündinud ja tehingu

toimumiseks tuleb loomad registreerida, siis on üle tulnud kokku 130 looma (koos talledega).

Kui toetuse saaja oleks ostnud loomad tiinena, ei oleks tal olnud võimalik neid tallesid

registreerida ning üle oleks tulnud 63 looma. Seega ei ole toetuse eest soetatud bioloogilist

vara toetuse saaja müünud ja säilitab investeeringut määruse nr 7 nõuete kohaselt.

7. PRIA esitas 22.12.2016 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta OÜ Hilika

apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31.10.2016. a otsus muutmata. Vastuse

põhjendused:

1) Põllumajandusliku omatoodangu saamiseks on vajalik teha kulutusi (tööjõu,

põllutöömasinate jms olemasolu). Maa rendilepingu olemasolu ja rendimaade kasutamine ei

tähenda, et saadi põllumajanduslikku omatoodangut, mida müüdi. Esitatud ei ole teenuse

sisseostu arveid ega maksedokumente ega muid tõendeid nn vahetusteenuse kohta. Müügitulu

saamist tõendavaid algdokumente ei esitatud, mistõttu ei olnud võimalik kontrollida

müügitulu tegelikku vastavust taotluses näidatule. Ilma nõutavas suuruses omatoodetud

põllumajandusliku müügituluta ei ole võimalik taotlejaks kvalifitseeruda. Toetuse saajal ei saa

olla õiguspärast ootust, et toetuse taotlemisel tegelikkusele mittevastavate andmete esitamisel

toetuse määramise otsus jääb jõusse ja toetust tagasi ei nõuta ning ka ülejäänud osa toetusest

välja makstakse.

3) Kontrollimisel selgus, et produktiivsed emasloomad, keda toetuse eest osteti, on kogu aeg

olnud samas karjas ja laudas. Kuna lammaste müügi näol on tegemist näiliku tehinguga ja

kunstlike tingimuste loomisega toetuse saamiseks, siis ei ole täidetud äriplaani eesmärk – osta

lambaid tõuaretuseks – ega ka meetme eesmärk. Osa toetusega soetatud lammastest oli

kontrolli läbiviimise ajaks müüdud ja uusi loomi asemel ei olnud. OÜ Hilika 2015. a

augustikuu pangakonto väljavõtete alusel on lühikese aja jooksul toimunud võrreldavates

summades rahaülekanded taotleja, müüja, taotleja seadusliku esindaja abikaasa ja taotleja

esindaja enda isikliku pangakonto vahel. Ka H. Kalda 10.08.2015. a e-kiri M. Mansbergile on

tõendiks, et tegemist on näiliku tehinguga.

8. OÜ Hilika esitas 17.02.2017 täiendava selgituse, milles ta märgib järgmist:

1) PRIA rõhutamine tegutsemise kohta ühel majandusüksusel ei ole asjakohane, kuna

abikaasadel on eraldi ettevõtted ja tegutsetakse eraldi juriidiliste isikutena. PRIA rõhutab

silomüüki FIE-le Hillar Kalda, kuid Koigi valla ostja on nimekaim ning märkimata on jäetud

arve FIE-le Mati Pütsep. Ettevõtja ei ole viinud oma müügitulu vastavaks, vaid on kajastanud

tegelikke tehinguid. 2013. a omatoodetud põllumajandussaaduste müügitulu suurenes sööda

müügi näol. PRIA on ekslikult eeldanud, et müüdi lambaid.

2) Asjaolu, et lambad ühest asukohast teise liikunud ei ole, ei tähenda, et samas asukohas,

kuid teiselt ettevõttelt ostetud lambad ei paranda taotleja majanduslikku toimimist. Karja

suurendamise läbi suureneb müügitulu loomade toodangust. Asjaolu, et toetusraha

ülekandmise ajal loomad enam tiined ei olnud, ei olnud kaebaja võimuses muuta. Loomad

osteti koos talledega. Tehing on dokumentaalselt tõendatud ja PRIA loomade registris

ettevõtete vaheline loomade liikumine on registreeritud. Kaebaja on järginud

investeeringutaotluses esitatud äriplaani. OÜ Hilika ja OÜ Erto Talu vahel ei ole isiklikke ega

tugevaid majanduslikke sidemeid. Arusaamatud on tähelepanekud ettevõtja konto liikumiste

kohta. Ka ei saa olla H. Kalda e-kiri tõend näilikust tehingust, kuna tegemist ei ole

korraldusega arve esitada, vaid A. Kalda poolt palutud meeldetuletusega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

10. Halduskohus ei ole ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, rikkunud

kohtumenetluse norme ega ebaõigesti hinnanud tõendeid. Ringkonnakohus nõustub

HKMS § 201 lõikele 4 tuginedes halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid

korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.

11. Pooled ei vaidle selle üle, et toetuse taotlemisel esitatud andmete kohaselt müüs kaebaja

2013. aastal silo 4 516 euro eest ning 2014. aastal 8 939 euro eest, millega kaebaja vastas

formaalselt määruse nr 7 nõuetele. Samas on poolte vahel ka apellatsiooniastmes vaidlus selle

üle, kas silo puhul oli tegemist kaebaja omatoodetud põllumajandustoote või sellise

põllumajandustoote töötlemisel saadud tootega. Nimelt seob määruse nr 7 § 2 lg 1 toetuse

taotlemise õiguse äriühingu või füüsilisest isikust ettevõtja omatoodetud

põllumajandustoodete või nende töötlemisel saadud toodete müügituluga.

12. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga selles, et määrus nr 7 ega selle seletuskiri ei ava täiel

määral „omatoodetud põllumajandustoote müügitulu“ mõistet. Siiski võib seletuskirja

sõnastusest „ettevõtja /…/ kes on tootnud omatoodetud põllumajandustooteid ja nende

töötlemisel saadud tooteid“ (seletuskirja lk 2) järeldada seda, et rõhuasetus on

põllumajandustoodete ISE tootmisel, mitte teiselt ettevõtjalt teenusena sisseostmisel, koostöös

valmistamisel või muu kauba vastu vahetamisel. Ringkonnakohus on oma varasemas

praktikas tõlgendanud „omatoodetud põllumajandussaaduste müügitulu“ mõistet, mis

käesolevast mõistest oluliselt ei erine, asudes seisukohale, et müügitulu tekkimiseks on vaja

teha kulutusi, st tulu nõuab sisendit, kas siis põllumajandusmasinatele või tööjõule tehtavate

investeeringute ja kulutuste näol (TrtRK 17.10.2014. a otsus asjas 3-12-1063, p 9).

Ringkonnakohus jääb oma varasema seisukoha juurde. Ühtlasi on Riigikohus erinevates

lahendites põllumajandusliku tootmisega tegelemist defineerinud kui taime- ja

loomakasvatust, eesmärgiga müüa vastavaid saadusi. Niisuguse tegevuse tunnusteks on

sobivate tootmisvahendite sihipärane kasutamine ja selle tegevuse vastavus eesmärgile müüa

põllumajandussaadusi. Ka on Riigikohus leidnud, et tulu saamise tingimus tähendab seda, et

põllumajanduslik tootmine on kestnud vähemalt niikaua, et tootmistsükkel võimaldab

vastavat kaupa müüa (vt RKHK 26.02.2009. a otsus asjas nr 33196-08, p-d 21, 22 ning

01.02.2002. a otsus asjas nr 3-3-1-3-02, p-d 4, 5). Seega ei saa omatoodetud

põllumajandustooteks pidada sellist toodet, mis on saadud kaupade või teenuste vahetuse

tulemusena, teenuse sisseostmisena või koostöös teiste isikutega olukorras, kus isikul endal

töövahendid kauba valmistamiseks puuduvad. Kaebaja märgib kaebuses halduskohtule: „OÜ-l

Hilika puuduvad tööjõukulud, kuna töötaja palkamiseks puudub vajadus, siloteenuse on

ettevõtja saanud koostöös naabritega, kuna ettevõttel on puudunud oma töövahendid selle

valmistamiseks“ (kaebuse p 3.1). Kaebaja eelviidatud selgitusele tuginedes leiab

ringkonnakohus, et kaebaja poolt silo müügist saadud müügitulu ei saa pidada omatoodetud

põllumajandustoote müügituluks määruse nr 7 § 2 lõike 1 mõistes. Seega leiab PRIA õigesti,

et kaebaja ei vastanud toetuse taotlemisel määruse nr 7 § 2 lõike 1 nõuetele.

13. Seonduvalt PRIA toetusel tehtud investeeringuga nõustub ringkonnakohus halduskohtu ja

PRIAga selles, et investeeringu elluviimiseks tehtud tehingute asjaolud viitavad sellele, et

tegemist oli näilike tehingutega. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 kohaselt on

näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud

tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad

jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad.

Riigikohtu üldkogu on 12.05.2015. a otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-82-14 leidnud, et tehingu

näilikkus võib seisneda ka selles, et tehing ei ole toimunud nende isikute vahel, keda

lepingudokumendis lepingupooltena näidatakse" (p 34).

14. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajale määrati PRIA 11.06.2015. a otsusega nr 13-6/761

toetus 15 000 eurot tõuaretuseks lammaste soetamiseks, millest PRIA maksis 04.08.2015

kaebajale välja 11 250 eurot. Kaebaja äriplaani kohaselt pidi ta kogu PRIA-lt saadud summa

kasutama põhikarja suurendamiseks ning ostma selle eest 2015. a kevadel tiined uted, kellega

jätkata lammaste jõudluskontrolli ja tõuaretust (tl 62). Taotluse kohaselt pidi investeeringu

kogumaksumus olema 20 000 eurot (ilma käibemaksuta), millest kaebaja omaosaluse määr oli

25% ehk 5000 eurot (tl 52p). Haldusmenetluses kogutud tõenditest nähtuvalt ostis kaebaja

lambad osaliselt enne toetustaotluse esitamist Hillar Kalda FIE-lt summas 4583,40 eurot ilma

käibemaksuta (32 lammast, vt 03.03.2015. a arve tl 17) ning osaliselt Lõuna-Eesti

Toiduvõrgustik TÜ-lt summas 20 000 eurot ilma käibemaksuta (60 tõulammast ja 70

tõulammaste talle, vt 10.08.2015. a arve tl 18).

15. Ringkonnakohus võtab haldusasja materjalide juurde PRIA poolt 14.02.2017 esitatud

loomade registri andmed. Pooled ei vaidle selle üle, et LõunaEesti Toiduvõrgustik TÜ

(juhatuse esimees M. Mansberg) ei ole loomade registri andmetel loomapidaja, mistõttu sai ta

kaebajale lambaid müües tegutseda vaid vahendajana. Registripidajale esitatud taotlusest

nähtuvalt oli OÜ Hilika lammaste eelnev omanik hoopis OÜ Erto Talu (ainuosanik ja

taotlusest nähtuv loomapidaja M. Mansberg). Ühtlasi ilmneb, et LõunaEesti Toiduvõrgustik

TÜ juhatuse esimehele M. Mansbergile andis korralduse OÜle Hilika lammaste müügiarve

koostamiseks koos konkreetsete arvel näidatavate rekvisiitide, summa suuruse ja selgitusega

hoopis Hillar Kalda (vt H. Kalda 10.08.2015. a e-kiri, tl 68). Hillar Kalda on OÜ Hilika

juhatuse liikme Annika Kalda abikaasa. PRIA menetluse käigus selgus ning registriandmed

kinnitavad, et OÜ Erto Talu sai 68 lammast Hillar Kalda FIElt. Ka ei ole vaidlust selle üle, et

nii enne kui pärast lammastega seotud tehingute sooritamist 2015. aastal OÜ-l Erto Talu

lambad puudusid. Seega pärinesid OÜ Hilika poolt PRIA toetusega soetatud lambad

kokkuvõtlikult OÜ Hilika seadusliku esindaja abikaasale kuulunud lambakarjast.

16. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kõik produktiivsed emasloomad, keda toetuse

eest osteti, olid kogu aeg samas karjas ja laudas. Nimelt kasutab OÜ Hilika renti maksmata

FIE Hillar Kalda valduses olevat loomapidamishoonet ning loomi karjatatakse koos (vt

OÜ Hilika juhatuse liikme vastuskiri PRIA-le, tl 65). Seega kuigi formaalselt toimus arvukalt

tehinguid, faktiline olukord ei muutunud. Ringkonnakohus leiab, et kuna kaebaja lammastel

oli nii enne kui pärast tehinguid takistusteta juurdepääs FIE Hillar Kalda lammastele, saanuks

kaebaja edukalt lammaste tõuaretust praktiseerida ka samast karjast pärinevaid lambaid

ostmata. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus PRIA seisukohaga selles, et kaebaja

on loonud kunstlikult tingimused toetuse saamiseks ning kaebaja äriplaanis näidatud eesmärk,

osta lambaid tõuaretuseks, eelviidatud tehingute tulemusena ei täitunud ning seda olenemata

sellest, et ostetud loomad varem OÜ Hilika omandis ei olnud. Antud asjaoludel ei pea

ringkonnakohus oluliseks, et PRIA loomade registris toimus loomade omandi üleminek OÜ-le

Hilika. Ühtlasi viitab PRIA poolt vaidlustatud otsuses näidatud raha liikumine seda, et

lühikese aja jooksul on toimunud võrreldavates summades rahaülekanded OÜ Hilika, Lõuna-

Eesti Toiduvõrgustik TÜ, Hillar Kalda ja Annika Kalda isikliku pangakonto vahel, millest

võib järeldada, et PRIA raha „pööritati“ kunstlikult, jätmaks muljet reaalsetest tehingutest,

kusjuures viimaks laekus toetussummaga võrreldav summa Annika Kalda isiklikule

pangaarvele. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud asjaolude valguses oli PRIA-l õigus

kaebajale makstud toetus täies ulatuses tagasi nõuda ning ringkonnakohtul puudub vajadus

analüüsida seda, kas oma kaebaja investeeringu säilitas või mitte.

17. Apellatsioonkaebus jääb seega rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata.

HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kahjuks ning PRIA ei ole taotlenud menetluskulude

väljamõistmist, jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel