3-14-52367/41 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel, Madis Ernits

Otsuse tegemise aeg ja koht

04.04.2017, Tartu

Haldusasja number

3-14-52367

Haldusasi

Lääne-Saare valla kaebus PRIA 09.06.2014. a otsuse

nr 17-6/320 ja 10.09.2014. a vaideotsuse nr 17-4/14/19

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 08.04.2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Lääne-Saare valla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant Lääne-Saare vald

Esindaja v.-adv. Indrek Kukk

Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Amet (PRIA)

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 08.04.2016. a otsus

muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse

põhjendustega.

2. Tagastada kaebajale apellatsioonkaebuse lisana esitatud kaheksa fotot.

3. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 04.05.2017 (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne-Saare vald (endine nimi: Lümanda vald) esitas PRIA-le taotlused „Euroopa

Kalandusfondi 2007-2013 rakenduskava“ meetme 4.1. „Kalanduspiirkondade säästev areng“

(meede 4.1) raames toetuse saamiseks Atla sadama rekonstrueerimiseks – kalasadama

ehitamiseks. Atla sadama rekonstrueerimine viidi läbi kolmes etapis: I etapp – kalasadam ja

kalakai (riigihanke viitenumber 126776, hankeleping OÜga Monoliit); II etapp –

lainemurdjate ehitamine (riigihanke viitenumber 126778, hankeleping OÜ-ga Mert); III etapp

– Atla sadama sadamahoone ehitus, navigatsioonimärgistuse paigaldus, elektri- ja veeliinitööd

(riigihanke viitenumber 138491, hankeleping OÜ-ga Seimkivi).

2. PRIA rahuldas 04.01.2011. a käskkirjaga nr 17-6/1 kaebaja taotluse nr 941110740074

ning määras taotlejale meetme 4.1. raames toetuse Atla sadama I etapi (kai ehitamine)

ehitamise ja projekteerimise kulude hüvitamiseks summas 159 779,12 eurot. Toetus maksti

kaebajale välja.

3. PRIA rahuldas 01.07.2011. a käskkirjaga nr 17-6/190 kaebaja taotluse nr 941111740145

ning määras meetme 4.1. raames toetuse Atla sadama rekonstrueerimise II etapi

(lainemurdjate ehitamine) kulude hüvitamiseks summas 159 719,04 eurot. Kaebajale maksti

välja 150 518 eurot.

4. Atla sadama rekonstrueerimise I etapi teostamiseks korraldas kaebaja riigihanke „Atla

sadama rekonstrueerimise I etapi (kalakai ja slipi) projekteerimistööd“ ning I etapi ehitustööd

teostas 14.02.2011 sõlmitud töövõtulepingu alusel OÜ Monoliit.

5. Atla sadama rekonstrueerimise II etapi teostamiseks korraldas kaebaja lihtsustatud korras

menetletava hanke „Atla sadama rekonstrueerimise II etapp. Lainemurdjate ehitamine“, mille

luges 15.02.2012. a otsusega nr 25 projekteerimistöid puudutavas osas lõppenuks seoses

15.12.2010 kaebaja ja Monoliit OÜ vahel projekteerimistööde töövõtulepingu nr 7-11 J4

sõlmimisega. Pärast seda alustas kaebaja Atla sadama rekonstrueerimise II etapi osas uut

hankemenetlust, teavitades sellest PRIA-t 18.05.2012. a kirjaga. Uues hankemenetluses osales

üks pakkuja (OÜ Mert), kelle kaebaja tunnistas 26.04.2012. a korraldusega nr 88 riigihanke

hanketeates esitatud kvalifitseerimise tingimustele vastavaks.

6. 2012. aastal viis PRIA kaebaja taotluste nr 941110740074 ja nr 941111740145 osas läbi

auditi ning tellis teostatud ehitustööde kulude abikõlblikkuse hindamiseks ekspertiisi

Ehitusekspertiisibüroo OÜ-lt (ekspertiisi töö nr 12-488/E, tl I-13-52p).

7. PRIA nõudis 24.04.2013. a otsusega nr 17-6/160 (tl I-10-12) kaebajalt tagasi taotluse

nr 941110740074 alusel Atla sadama rekonstrueerimise projekti I etapi ehitamiseks välja

makstud toetuse summas 31 854,93 eurot. Otsuse kohaselt ei olnud kaebaja poolt toetuse

kasutamisel kantud kulud summa 31 854,93 eurot abikõlblikud, kuivõrd kulud ei olnud tehtud

tegelikult ehitatud mahtude osas ja mõistliku hinnaga. Kaebaja vaidlustas otsuse halduskohtus

(haldusasi nr 3-13-1969).

8.

05.09.2013. a otsuse nr 17-6/370 (tl I-53-55p) alusel maksis PRIA kaebajale taotluse

nr 941111740145 alusel Atla sadama rekonstrueerimise projekti II etapi ehitamiseks välja

toetuse summas 16 439,90 eurot ning jättis osaliselt välja maksmata toetuse summas

9 201,04 eurot. Otsuse kohaselt oli kulu summas 9 201,04 eurot mitteabikõlblik ega kuulunud

väljamaksmisele. Kaebaja vaidlustas otsuse halduskohtus (haldusasi nr 3-14-35).

9.

09.06.2014. a otsusega nr 17-6/320 (tl I-56-58p) nõudis PRIA kaebajalt tagasi taotluse

nr 941110740074 alusel väljamakstud summast 159 779,12 eurot 25% ehk toetuse summas

39 944,78 eurot ja taotluse nr 941111740145 alusel väljamakstud summast 150 518 eurot 25%

ehk toetuse summas 37 629 eurot, kokku 77 574,28 eurot.

Otsuses on tagasinõude õiguslikuks aluseks märgitud põllumajandusministri 24.04.2008. a

määruse nr 38 „Euroopa Kalandusfondi 2007-2013 rakenduskava meetme 4.1

„Kalanduspiirkondade säästev areng“ raames toetuse andmise ja kasutamise tingimused ja

kord“ (määrus nr 38) § 32 lg 1 ning kalandusturu korraldamise seaduse (perioodil

01.01.2012–30.06.2014 kehtinud redaktsioonis; KTKS) § 198 lg 3 p 7, § 71 lg 2 p 1 ja p 7, lg

4, 8, 10-11, 13, 15 ja 17.

10. 10.07.2014 esitas kaebaja PRIA 09.06.2014. a otsuse peale vaide (tl I-59-63p), mille

PRIA jättis 10.09.2014. a vaideotsusega nr 17-4/14/19 (tl I-66-68) rahuldamata.

11. 06.10.2014 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse (tl I-2-8), milles palus PRIA

09.06.2014. a otsuse nr 17-6/320 ja PRIA 10.09.2014. a vaideotsuse nr 17-4/14/19 tühistada.

12. Vastustaja palus kaebusele esitatud vastuses (tl I-87-90p) jätta kaebus rahuldamata.

13. Tartu Halduskohus rahuldas 10.02.2015. a otsusega (tl I-138-142) kaebuse ning tühistas

PRIA 09.06.2014. a otsuse nr 17-6/320 ja 10.09.2014. a vaideotsuse nr 17-4/14/19.

14. PRIA esitas halduskohtu otsuse peale 11.03.2015 apellatsioonkaebuse (tl I-148-151),

milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta kaebus täies

ulatuses rahuldamata. Vajadusel palus PRIA küsida Euroopa Kohtult eelotsust tuvastamaks

määruse nr 2988/95 artiklis 3 toodud toetuse tagasinõudmise algatamise nelja aastase tähtaja

ülimuslikkust KTKS § 71 lg-s 3 sätestatud 90 kalendripäeva pikkuse tähtaja suhtes.

15. Kaebaja palus vastuses apellatsioonkaebusele (tl I-157-159p) jätta see rahuldamata.

16. Tartu Ringkonnakohus jättis 24.11.2015. a otsuses (tl I-185-189) vastuolu tõttu Euroopa

Nõukogu 18.12.1995. a määruse (EÜ) nr 2988/95 „Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse

kohta“ art 3 lg-ga 1 kohaldamata kalandusturu korraldamise seaduse (01.01.2012–30.06.2014

kehtinud redaktsioonis) § 71 lg 3 ning rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas Tartu

Halduskohtu 10.02.2015. a otsuse resolutsiooni punktid 1–3 ja saatis asja halduskohtule uueks

läbivaatamiseks.

17. Tartu Halduskohus jättis 08.04.2016. a otsuses (tl II-19-23) kaebuse rahuldamata.

Halduskohus jäi seisukohale, et PRIA-l on iseseisev pädevus järelevalve teostamiseks seoses

riigihangete läbiviimisega ja õigus riigihangete seaduse (RHS) nõuete mittejärgimisel välja

makstud toetust tagasi nõuda. KTKS § 68 lg 1 annab PRIA-le õiguse riikliku järelevalve

teostamiseks KTKS ja selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete täitmise kontrollimiseks.

Kuna toetuse taotleja oli KTKS § 198 lg 3 p 7 kohaselt teiste kohustuste kõrval kohustatud

kinni pidama riigihangete seaduse nõuetest, siis oli PRIA-l õigus kontrollida taotleja poolt ka

sellest kohustusest kinnipidamist. KTKS § 68 lg 2 p 1 sätestab, et amet kontrollib Euroopa

Kalandusfondi teotuse saamiseks esitatavatele nõuetele vastavust. Halduskohus nõustus PRIA

seisukohaga, et seaduseandja mõtteks ei saanud olla ainult volitusnormi kehtestamine toetuse

tagasinõudmiseks toetuse taotleja poolt kohustuste mittetäimise korral, ilma et PRIA-l oleks

õigust kohustuste täitmist kontrollida ja rikkumist tuvastada. Kaebaja ei teinud asja uuel

läbivaatamisel ka ise PRIA pädevuse osas etteheiteid.

KTKS § 198 lg 3 p 7 kohaselt peab toetuse saaja järgima projektiga seotud hangete tegemisel

riigihangete seaduses sätestatud nõudeid, kui toetuse saaja on ostja riigihangete seaduse

mõistes. Kaebaja oli endiselt seisukohal, et ta ei ole RHS nõudeid rikkunud. Halduskohus

kaebaja seisukohaga ei nõustunud. PRIA 09.06.2014. a otsuse järgi tegid kaebaja RHS nõuete

rikkumise kindlaks PRIA poolt 2012. aastal läbiviidud audit ja PRIA poolt OÜ-lt

Ehitusekspertiisibüroo tellitud ekspertarvamus. PRIA siseauditi osakonna kokkuvõte auditi

tulemustest koostati 04.01.2013. Seega ei ole õige kaebaja väide, et vastustaja on otsuse

tegemisel aluseks võtnud ainult ekspertarvamuse.

Halduskohus ei nõustunud kaebaja seisukohaga seonduvalt hanke osadeks jaotamisega. RHS

§ 23 lg 1 kohaselt ei või hankija jaotada riigihanget osadeks juhul, kui hankelepingu esemeks

on funktsionaalselt koos toimivad või sama eesmärgi saavutamiseks vajalikud asjad, teenused

või ehitustööd. Antud juhul on Atla sadama rekonstrueerimise I etapis ja II etapis ehitatud

rajatised funktsionaalselt koos toimivad või sama eesmärgi saavutamiseks vajalikud, mistõttu

hanke osadeks jagamine on lubamatu. Esimeses etapis ehitati kalakai, teises etapis

lainemurdjad. PRIA arvestas otsuse tegemisel kaebaja enda poolt toetuse taotlemisel esitatud

seisukohti, seda et kalakai ei ole iseseivalt toimiv ehitis ning et see vajab tormide eest kaitseks

lainemurdjaid. Ka lainemurdjatel puudub iseseisev otstarve, vastupidine pole usutavalt

kinnitust leidnud. Et sadama rekonstrueerimise mõlemas etapis ehitatud rajatised on

funktsionaalselt koos toimivad, on tuvastanud juba haldusasjas nr 3-13-1969 Tartu

Halduskohus, millise seisukohaga on nõustunud ka Tartu Ringkonnakohus.

Kaebaja ei nõustunud ka teiste auditi käigus kindlaks tehtud RHS nõuete rikkumiste,

sealhulgas RHS § 3 p 2 ja p 4 nõuete rikkumistega. RHS § 3 p 2 näeb ette, et hankija peab

tagama riigihanke läbipaistvuse ja kontrollitavuse ning p 4 kohaselt peab olema tagatud

võrdse kohtlemise printsiip. PRIA on välja toonud, et 26.-29.11.2010 saatis Lümanda

Vallavalitsus Atla sadama rekonstrueerimise II etapi projekteerimis- ja ehitustööde

(lainemurdjate ehitamine) hanke läbiviimiseks pakkumiskutsed kolmele ettevõttele.

13.12.2010 tunnistas Lümanda Vallavalitsus parimaks Monoliit OÜ pakkumise ning tegi

otsuse pidada Monoliit OÜga läbirääkimisi hinna alandamise osas vastavalt

omanikujärelevalvele kuluvale summale ning täpsustada pakkumist. Kuna teisi hankes

osalejaid ei olnud teavitatud sellest, et pärast pakkumiste esitamist alustatakse läbirääkimiste

pidamist, toimus pakkujate ebavõrdne kohtlemine. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et võrdse

kohtlemise põhimõtte rikkumine oleks olnud ainult juhul, kui läbirääkimiste sisuks oleks

olnud pakkumuse hinna suurendamine. Igasugune kõrvalekalle hanketingimustes toodust on

RHS nõuete rikkumine. Seega Lääne-Saare Vallavalitsus pole kohelnud kõiki pakkujaid

võrdselt, kuna pole pakkumiskutses teavitanud, et pärast pakkumiste saamist hakatakse või

võidakse hakata pidama läbirääkimisi.

Seda, et tegelikult olid lainemurdjad suures osas valmis ehitatud juba enne 03.04.2012

korraldatud II etappi, on vastustaja usutavalt põhjendanud. Vastustajal on olemas ka

04.03.2012 tehtud fotod, millede järgi olid lainemurdjad suures osas selleks ajaks valmis

ehitatud. Seega ei ole õige kaebaja väide, et tegemist on kaebaja jaoks arusaamatu ja

paljasõnalise väitega.

Lääne-Saare Vallavalitsuse poolt 03.04.2012 avaldatud hanketeates on nõutud, et pakkujal

peavad olema majandustegevuse registri registreeringud üldehitusliku ehitamise ja

hüdrotehnilise ehitamise ning ehitusjuhtimise tegevusaladel. Otsuse järgi puudus II etapi

hankes ainsana osalenud OÜ-l Mert vastav registreering ning ehituse eest vastustava

spetsialisti kutsetunnistus oli aegunud ning et Mert OÜ-lt pakkumuse saamise järgselt ei

kontrollinud vallavalitsus piisava põhjalikkusega Mert OÜ pädevust teostada sadama

ehitustöid ning leping sõlmiti ettevõttega, kes tööde tegemise hetkel vastavaid töid ei oleks

tohtinud teostada. Hankes osalemise ajal oli Mert OÜ ehituse eest vastutava spetsialisti

kutsetunnistus aegunud (kaotas kehtivuse 27.04.2012). Vastustaja väitel esitas Mert OÜ

pakkumuse 30.04.2012, kaebaja väitel 17.04.2012. Nähtuvalt hankekomisjoni 18.04.2012. a

protokollist (tl I-76), on ainsana pakkumuse esitanud Mert OÜ esitanud pakkumuse

17.04.2012. Kuid antud asjaolu ei muuda tulemust, kuna kontrollides 26.04.2012 pakkuja

vastavust kvalifitseerimise tingimustele, pidi vallavalitsus saama teada, et järgmisel päeval, so

27.02.2012 kaotas Mert OÜ pädevuse ehitustööde tegemiseks. Ei nähtu, et vastava pädevuse

oleks Mert OÜ saanud ka enne lepingu sõlmimist või tööde tegemise ajal. Seega on

vallavalitsus rikkunud taotluse nr 941110740074 puhul RHS § 16 lg 6 nõuet.

KTKS § 71 lg 2 p 1 sätestab, et ametil (PRIA) on õigus nõuda Euroopa Kalandusfondi toetuse

täielikku või osalist tagasimaksmist, kui ilmneb asjaolu, mille puhul taotlust ei oleks

rahuldatud. KTKS § 71 lg 2 p 7 kohaselt võib toetuse osaliselt või täielikult tagasi nõuda, kui

toetuse saaja ei ole täitnud talle pandud kohustusi. Vaidlustatud otsusest ja poolte selgitustest

järeldub, et PRIA on toetuse osalisel tagasinõudmisel aluseks võtnud just KTKS § 71 lg 2 p 7

– toetuse saaja ei ole täitnud talle pandud kohustust ehk pole järginud riigihangete seaduses

sätestatud nõudeid. Halduskohus leidis, et PRIAL-l oli õigus tulenevalt KTKS § 71 lg 2 p-st 7

toetust osaliselt tagasi nõuda, ja seda ka olukorras, kus PRIA oli juba sama toetuse raames

osaliselt toetuse tagasi nõudnud, kuna toetuse tagasinõudmised toimusid erinevatel alustel.

24.04.2013. a otsuses nr 17-6/160 ja 05.09.2013. a otsuses nr 17/6/370 on toetus tagasi nõutud

osas, milles PRIA ei lugenud kulusid abikõlbulikuks. KTKS § 198 lg 2 kohaselt peavad

hüvitatavad kulud olema abikõlbulikud. KTKS § 71 lg 1 p 2 kohustab PRIA-t nõudma tagasi

toetuse saanud isikult toetuse, kui selgub, et toetust on kasutatud mitteabikõlblike kulude

hüvitamiseks. KTKS § 71 lg 2 loetleb juhud, millal on PRIA-l õigus nõuda kalandusfondi

toetus tagasi lisaks sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud aluste, sealhulgas juhul, kui toetuse

saaja ei ole täitnud talle pandud kohustusi (KTKS § 71 lg 2 p 7). KTKS §198 lg 3 p 7 järgi on

toetuse saaja üheks kohustuseks järgida projektiga seotud hangete tegemisel riigihangete

seaduses sätestatud nõudeid. Kuna PRIA tuvastas õiguspäraselt, et kaebaja rikkus riigihangete

seaduse nõudeid, oli vastustajal ka õigus lisaks varasemale toetuse tagasinõudmisele nõuda

KTKS § 71 lg 2 p 7 alusel veel saadud toetust tagasi.

Vaidlustatud otsuse kohaselt lähtus PRIA toetuse tagasinõudmisel rikkumise raskuse ja

tagasinõudmise summa suuruse otsustamisel Euroopa Komisjoni otsusest nr C(2013)9527 ja

Vabariigi Valitsuse 22.12.2006. a määrusest 278. Kaebaja on seisukohal, et Komisjoni otsus ei

ole kohaldatav, kuna selles toodud juhised on heaks kiidetud alles 2013. aastal, ning neid

juhiseid ei saanud rakendada enne 2013 läbi viidud menetlusele. Samuti märgib kaebaja, et

Komisjoni otsuses toodud juhised olid määratletud Euroopa Komisjonile, mitte liikmesriigile

või tema pädevale organile. Vaidlust poolte vahel ei ole selles, et vaidlustatud otsuse puhul on

tegemist kaalutlusotsusega. Nähtuvalt otsuse põhjendustest nõustus halduskohus kaebajaga, et

Komisjoni otsus ega ka Vabariigi Valitsuse 22.12.2006. a määrus nr 278, mis käsitleb

struktuuritoetuse seaduse alusel saadud toetuste tagasi nõudmist, ei ole olnud toetuse

tagasinõudmise õiguslikeks alusteks, vaid neid akte on PRIA arvestanud kaalutlusotsuse

tegemisel. Sellele on PRIA ka otsuse punktis 5 osundanud. KTKS § 71 lg 2 annab PRIA-le

õiguse nõuda toetus kas täielikult või osaliselt tagasi, määramata osalise tagasinõudmise

täpsemaid juhiseid, seega on PRIA-l ka lai kaalutlusruum toetuse osalise tagasinõudmisel

selle suuruse määramisel. Halduskohus ei lugenud Komisjoni otsuse ega ka märgitud

Vabariigi Valitsuse määruse võtmist kaalutlusotsuse tegemisel kaalutluse aluseks,

õigusvastaseks.

Kaebaja peab otsuse vaidlustamisel ka oluliseks asjaolu, et otsus toetuse tagasi nõudmiseks on

tehtud mitu aastat hiljem, ja seda olukorras, kus PRIA on varasemalt samade dokumentide

alusel toetuse määranud ja välja maksnud, juhtimata toetuse menetlemise ajal kaebaja

tähelepanu RHS nõuete võimalikule rikkumisele.

Halduskohus möönis, et kaebaja etteheited vastustaja tegevusele on osaliselt põhjendatud.

Nähtuvalt PRIA ja Põllumajandusministeeriumi kirjavahetusest saab järeldada, et PRIA ei

teostanud toetuse taotluste menetlemisel sisulist kontrolli RHS nõuete täitmise osas (tl I-110-

115). Kuid antud asjaolu ei muutnud halduskohtu hinnangul tõsiasja, et kaebaja ei ole KTKS

ette nähtud kohustusi täitnud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

18. Lääne-Saare vald esitas 26.04.2016 Tartu Halduskohtu 08.04.2016. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse (tl II-27-33), milles palub halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega rahuldada kaebus ja tühistada PRIA 09.06.2014. a otsus nr 17-6/320 ja

10.09.2014. a vaideotsus nr 17-4/14/19. Alternatiivselt palub kaebaja saata asi uueks

läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule.

a) Lääne-Saare valla väitel puudub KTKS § 71 lg 2 punktist 7 ja § 198 lg 3 punktist 7 tulenev

faktiline alus toetuse tagasinõudmiseks. Kaebaja leiab, et RHS § 23 kohaldamine eeldab, et

tuvastatud oleks faktiliselt ühe hanke osadeks jaotamine, konkreetne riigihanke korra või

nõuete eiramine ning hankija tahtlus nimetatud tagajärgede osas. Halduskohtu otsuses on

analüüsitud üksnes Atla sadama rekonstrueerimise käigus ehitatud rajatiste funktsionaalset

seotust ning sedagi puudulikult. Halduskohus ei ole andnud hinnangut tulenevalt Euroopa

Kohtu praktikas väljakujunenud tehnilise- ja majandusliku ühtsuse kriteeriumitest. Käesoleval

juhul ei ole I etapis teostatud kalakai rajamise tööd II etapis teostatud lainemurdjate rajamise

töödest funktsionaalselt ja majanduslikult lahutamatud.

b) Tõendamata on, et isegi juhul, kui aset on leidnud riigihanke osadeks jaotamine vastavalt

RHS § 23 lg-le 1, on see olnud tingitud kaebaja kavatsusest eirata riigihangete korraldamise

nõudeid. Kavatsuse tuvastamist on samasisulise normi kohaldamise eelduseks pidanud ka

Riigikohus seoses RHS § 12 lg-ga 2, mis keelas riigihanke osadeks jaotamise „riigihanke

teostamiseks kehtestatud korra või nõuete järgimise vältimiseks“. Riigikohus leidis (seoses

algatatud väärteomenetlusega), et isiku karistamine RHS § 12 lg 2 nõuete rikkumise eest on

võimalik üksnes siis, kui tegu on toime pandud kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes (RKKKo

311-79-07, p 13).

c) PRIA poolt määratav toetuse maksimaalne summa aastas (kuni 191 734,96 eurot) jäi allapoole

piirmäära (250 000 eurot), mille kohaselt pidanuks hankijad viima läbi RHS 2. peatükis

toodud nõuetele vastava hankemenetluse. Seda arvesse võttes juhindusid toetuse saajad

määruse nr 38 § 20 lg-s 7 sätestatust, mille kohaselt tuli edastada PRIA-le vähemalt kolme

pakkuja võrreldavate hinnapakkumist koopiad, kui hinnapakkumise objekti käibemaksuta

maksumus ületab 10 000 eurot või vähemalt ühe hinnapakkumise koopia, kui hinnapakkumise

objekti käibemaksuta maksumus on alla 10 000 euro.

d) Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja on rikkunud RHS §-ist 3 tulenevat riigihanke

läbipaistvuse ja kontrollitavuse ning võrdse kohtlemise printsiipi. Halduskohus põhjendas

seda Atla sadama II etapis edukaks tunnistatud pakkujaga läbirääkimiste pidamisega.

Tegemist on hankega, mille kaebaja tunnistas 15.02.2012. a korraldusega nr 25 kehtetuks (tl I-

71-71p). Seega ei saa nimetatud hanke läbiviimisest tuleneda õiguslikke tagajärgi. Hankija on

korraldanud uue hanke vastavalt RHS 2. peatükis toodud menetlusreeglitele. Hanketeade uue

hanke kohta „Atla sadama rekonstrueerimise II etapp. Lainemurdjate ehitamine“

(viitenumber: 126778) esitati riigihangete registrile 03.03.2012. Hanke kehtetuks

tunnistamisest ning uue hanke läbiviimisest teavitati eelnevalt PRIA-t (tl I72), kes selleks loa

andis.

e) Halduskohus asus otsuses seisukohale, et Atla sadama lainemurdjad olid valmis ehitatud juba

enne 03.04.2012 korraldatud II etappi ning tugines seejuures 04.03.2012 tehtud fotole (tl I35).

Nimetatud tõendit ei ole kohtuistungil uuritud ning kohus ei saa sellele kohtuotsuse tegemisel

tugineda. Kõnealuse asjaolu väljaselgitamine eeldanuks võrdlust valmisehitatud

lainemurdjaga. Kaebaja väitel nähtub Tartu Ringkonnakohtu poolt haldusasjas nr 3-14-35

kogutud fotodelt, et enne II etapi korraldamist oli Atla sadama vanale veepiiriga peaaegu tasa

põhjamuulile üksnes kuhjatud üksikuid kive ja prusse, eesmärgiga hoida ära rüsijääst tekkida

võivad kahjustused valminud kalakaile. Valmisehitatud lainemurdjate (kokku rajati kaks

lainemurdjat) näol on aga tegemist veepiirist paari meetri kõrguste raudkividest voodriga

kompleksete rajatistega. Seetõttu on PRIA seisukoht, et II etapi alguseks oli lainemurdja

osaliselt valmis ehitatud, ebaõige.

f)

Halduskohus asus seisukohale, et kaebaja on rikkunud taotluse nr 941110740074 puhul RHS

§ 16 lg 6 nõuet. Viidatud säte on kehtetu alates 01.01.2012. Kaebaja eeldab, et halduskohus

eksis õigusnormile viitamisega. Samas ei ole üheselt äratuntav, millise õigusnormi rikkumist

halduskohus kaebajale ette heidab. Samad puudused esinevad ka vaidlustatud PRIA otsuses.

Seega ei ole kohtuotsus ja PRIA otsus vajalikus ulatuses põhjendatud.

g) Kaebaja kontrollis OÜ Mert kvalifikatsiooni 26.04.2012 ning selle kohta tegi vallavalitsus

korralduse nr 88 (tl I-75). Korralduse tegemise ajal oli OÜ-l Mert ehitustööde teostamiseks

kehtiv registreering olemas ning selle üle ei ole pooltel vaidlust. Seega vastas OÜ Mert

pakkuja kvalifikatsioonile esitatud nõuetele, millest tulenevalt on kaebaja kui hankija otsus

õiguspärane. RHS ei kohusta hankijat pakkujate kvalifikatsiooni ühe hankemenetluse kestel

korduvalt kontrollima. Samuti ei oleks saanud kaebaja jätta OÜ-d Mert kvalifitseerimata.

Seega on kaebaja hankijana OÜ Mert kvalifitseerimisel seaduse nõudeid järginud ja kaebaja

ei rikkunud RHS §-ist 3 tulenevat riigihanke läbipaistvuse ja kontrollitavuse ning võrdse

kohtlemise printsiipi. OÜ Mert sobivust kontrollis ka PRIA ning andis sellekohase kinnituse

(tl I-72-76).

h) Halduskohus leidis, et toetuse teistkordne tagasinõudmine on põhjendatud, kuna toetuse

tagasinõudmine toimus erinevatel alustel. Varasemate otsuste aluseks oli KTKS § 198 lg 2,

mis sätestab toetuse saaja kohustuse kasutada toetust sihtotstarbeliselt ja mõistlikult ning

kõige säästlikumal viisil, samuti kohustuse tagada toetusest hüvitatavate kulude

abikõlblikkuse. Vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks on märgitud KTKS § 71 lg 2 p 2 ning

§ 198 lg 3 p 7. Kaebaja leiab, et riigihangete nõuete järgimise kohustus tuleneb EL-i eelarve

kaitse eesmärgist. Seega on KTKS § 198 lg 3 punktis 7 toodud kohustuse sisuliseks

eesmärgiks sarnaselt KTKS § 198 lg-ga 2 tagada avalike vahendite säästlik ning otstarbekas

kasutamine ja riigihangete nõuete rikkumise korral saab toetuse osalise tagasinõudmise

eesmärk kitsamalt olla hüvitada kahju, mis on tekitatud ühenduse finantshuvidele tulenevalt

vastuolust avalike vahendite mõistliku ja säästliku kasutamise põhimõttega. PRIA varasemate

otsustega nõuti toetus tagasi mh põhjusel, et kaebaja oli kasutanud toetusraha majanduslikult

ebasäästlikult. Seejuures on PRIA varasemates otsustes toonud eraldiseisvalt välja selle,

millises summas on toetust kasutatud majanduslikult ebaotstarbekalt, s.o PRIA on leidnud n.ö

mõistliku hinna. Seega on PRIA võimaliku rahalise kahju suuruse ühenduse finantshuvidele

seonduvalt tööde maksumusega kindlaks teinud. PRIA otsused toetuse tagasinõudmiseks on

tehtud küll erinevatel õiguslikel, ent samadel faktilistel kaalutlustel, milleks (seaduse

eesmärki silmas pidades) on toetuse väidetav majanduslikult ebasäästlik kasutamine.

i)

Kaebaja nõustub, et PRIA-l on toetuse tagasinõudmise küsimuses lai diskretsioon.

Vaidlustatud PRIA otsusest kaalutlusõiguse kohaldamist ei nähtu. Kaalutlusõiguse

kohaldamata jätmine on oluline kaalutlusviga, mis toob kaasa haldusakti materiaalse

õigusvastasuse.

j)

PRIA võttis kaalutluse aluseks Euroopa Komisjoni otsusega nr C(2013)9527 kinnitatud

juhendi ja Vabariigi Valitsuse 22.12.2006. a määruse nr 278. Poolte vahel ei ole vaidlust

selles, et komisjoni juhendi ega valitsuse määruse näol ei ole tegemist vaidlustatud otsuse

õigusliku alusega, vaid äärmisel juhul abivahendiga, mis hõlbustab pädeval ametiasutusel

kaalutlusõigust teostada, s.o määratleb ära kaalutlusruumi ning kaalutlusõiguse teostamise

eesmärgi. Halduskohus ei põhjendanud, millistel motiividel on komisjoni juhend kaalutluse

alusena asjakohane. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et valitsuse määrus ning komisjoni

juhises toodud finantskorrektsioonimäärad ei ole Euroopa Kalandusfondi toetuste korral

rakendatavad, kuivõrd vastasel korral oleks seadusandja selle seaduses otsesõnu määratlenud.

k) Vaidlustatud PRIA otsuse kohaselt on PRIA lähtunud toetuse tagasinõudmisel komisjoni

juhendi lisa 1 punktis 2.1 oleva tabeli punktist 2. Viidatud punkti kohaselt on

korrektsioonimäära 25% rakendamise eelduseks järgnevale kirjeldusele vastav rikkumine:

„Ehitustööde projekt või teatava hulga asjade ja/või teenuste kavandatav ostmine on jaotatud

osadeks, mille tulemusena ei kuulu need enam direktiivide reguleerimisalasse, st, et ELT-s ei

avaldata vastavate tööde, teenuste või tarnete hanketeateid.“ RHS § 106 kohaselt on

hanketeate avaldamine Euroopa Liidu Teatajas kohustuslik üksnes juhul, kui riigihanke

eeldatav maksumus on võrdne rahvusvahelise piirmääraga või ületab seda. Aastatel 2010-

2011 oli rahvusvaheline piirmäär ehitustööde riigihanke korral 4 845 000 eurot. Seega jäi

vaidlusaluse hanke maksumus alla rahvusvahelist piirmäära ning kaebaja ei olnud kohustatud

tagama hanketeate avaldamist Euroopa Liidu Teatajas, st vaidlusalusele suhtele Juhend ei

kohaldu.

l)

Isegi juhul, kui Komisjoni juhend ning valitsuse määruses toodud juhised oleks

kaalutlusotsuse tegemisel kohased, ei saa PRIA neid kohaldada valikuliselt, vaid arvestades

kõiki olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Nimelt on nii juhises kui valitsuse

määruses finantskorrektsiooni rakendamise eeldustena toodud välja järgmised tingimused:

- Ühetaolised korrektsioonimäärad on rakendatavad üksnes olukorras, kus abikõlbmatute

kulude kindlaksmääramine ei ole võimalik (juhendi preambula p 2; määruse § 111 lg 3 p 2);

- Ühetaolised korrektsioonimäärad on rakendatavad üksnes juhul, kui hinnatud on võimaliku

rikkumise majanduslikku mõju ühenduse eelarvele ning olukorras, kus riikideülene mõju on

suur (juhendi preambula p 2, lõppsõna p b);

- Korrektsioonimäärasid kohaldatakse kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ja võttes

arvesse Euroopa Liidu Kohtu praktikat (juhendi preambula p 5).

Vaidlustatud PRIA otsusest ei nähtu põhjendust, miks peab vastustaja antud juhul kahju

suuruse kindlaksmääramist võimatuks või liiga aja- või ressursimahukaks. Sellele puudusele

PRIA otsuses juhtis tähelepanu halduskohus 10.02.2015. a otsuses samas asjas (p 18).

m) PRIA on 24.04.2013. a otsusega nr 17-6/160 ning 05.09.2014. a otsusega nr 17-6/370

kindlaks määranud kulude osalise mitteabikõlblikkuse. Viidatud otsuste tegemisel on PRIA

tuginenud läbiviidud ekspertiisile, mille käigus hinnati mh ehitushindade optimaalsust, st

vastavust tavapärasele hinnatasemele (tl I-15, p 2.4.4). Seejuures tõi PRIA nii 24.04.2013. a

otsuse nr 17-6/160 kui ka 05.09.2013 a otsuse nr 17-6/370 lisaks olevas tabelis üksikasjalikult

välja selle, milline on PRIA hinnangul teostatud tööde mõistlik hind. Seega – kuna PRIA on

juba eelnevalt omalt poolt kindlaks määranud teostatud tööde osalise (mitte)vastavuse

turuhinnale, so kulude osalise mitteabikõlblikkuse ning sellega kahju suuruse, ei ole Juhendi

lisas toodud korrektsioonimäära rakendamine põhjendatud.

n) Juhendi lisa lõppmärkuste punkt vi kohustab hindama majandusliku huvi, mis teistes

liikmesriikides asuvatel ettevõtetel võiks hanke vastu olla. Kui taoline majanduslik huvi ei ole

suur, siis ei ole põhjust finantskorrektsioone kohaldada. Samuti tuleb arvesse võtta lepingu

eset, lepingu eeldatavat maksumust, asjaomase sektori eripära (turu suurus ja struktuur,

kaubandustavad) ning tegevuse toimumise geograafiline asukoht. PRIA ei ole väidetava

rikkumise võimalikku riikide ülest majanduslikku mõju hinnanud. Veelgi enam – PRIA ei ole

tuvastanud, et läbiviidud riigihankel oleks üleüldse piiriülene mõju, arvestades seejuures asjas

tähtsust omavaid asjaolusid nagu asjakohase turu struktuur ning suurus, asjakohane praktika

ning geograafiline asukoht. Teises etapis võistleva dialoogi vormis läbiviidud avalikus

riigihankes osales vaid üks pakkuja, mis kinnitab, et turuosaliste huvi hankelepingu

sõlmimiseks oli pea olematu.

o) Kuna toetuse tagasinõudmine on oma olemuselt sarnane haldusakti kehtetuks tunnistamisele,

mis toimub samuti kaalutlusõiguse kohaselt, on asjakohane lähtuda HMS § 64 lg-st 3.

p) Projekti raames tehtud tööd olid oma olemuselt abikõlblikud. EL-i toetuse tagasinõudmisel

tuleb eeskätt hinnata toetuse kasutamise vastavust EL-i õiguse eesmärgi saavutamisele. Poolte

vahel ei ole vaidlust selles, et Atla sadam on valmis ehitatud ning sihtotstarbelises kasutuses,

so saavutatud on täielikult „Euroopa Kalandusfondi 2007–2013 rakenduskava“ meetmega 4.1

taotletud eesmärk.

q) PRIA-l oli toetuse taotluste läbivaatamisel olemas üksikasjalik teave läbiviidud hangete kui ka

kavandatava tegevuse osas. Meetme 4.1. määruse kohaselt tuli esitada hanke korraldamist

tõendavad dokumendid juba taotluse esitamisel. PRIA-l oli võimalik ning ta pidi nende

dokumentidega tutvuma ja võtma need aluseks taotluse lahendamisel. Kui haldusorgan näeb,

et isikute käitumine ei vii soovitud tulemuseni, on ta kohustatud isikuid sellest teavitama ja

võimaldama neil oma käitumist muuta. See tuleneb kaebaja arvates ka hea halduse

põhimõtetest.

r)

Dokumendis „Liikmesriikide tehtava struktuurifondidest ja Ühtekuuluvusfondist

kaasrahastatavate toimingute juhtimiskontrolli juhenddokument programmiperioodiks 2007–

2013“ (COCOFi teade 08/0020/04, 05.06.2008, vt komisjoni juhendi lisa) on sätestatud

komisjoni seisukoht selle kohta, kuidas tuleks korraldada juhtimiskontrolli, et ennetada ja

tuvastada eeskirjade eiramist riigihangete valdkonnas. Kõnealuses dokumendis on sätestatud,

et kontrollimised tuleks läbi viia esimesel võimalusel pärast konkreetse protsessi toimumist.

19. PRIA palub vastuses apellatsioonkaebusele (tl II-40-43) jätta see rahuldamata.

PRIA ei nõustu kaebaja seisukohaga, et puudub KTKS § 71 lg 2 p-st 7 ja KTKS § 19 8 lg 3

pst 7 tulenev faktiline alus toetuse tagasinõudmiseks. RHS § 23 lg 1 kohaselt ei või hankija

jaotada riigihanget osadeks käesolevas seaduses riigihanke teostamiseks kehtestatud korra või

nõuete eiramiseks, eriti kui hankelepingu esemeks on funktsionaalselt koos toimivad või sama

eesmärgi saavutamiseks vajalikud asjad, teenused või ehitustööd. Taotluste nr 941110740074

ja nr 941111740145 abil rekonstrueeritud Atla sadama kahe esimese etapi ehitustööde

kogusumma ületab PRIA hinnangul riigihanke hankemenetluse piirmäära (250 000 EUR)

ning vastavalt riigihangete seadusele oleks pidanud hankija sel juhul korraldama iga etapi

puhul hankemenetluse lähtuvalt riigihangete seaduse teisest peatükist.

Kaebaja ei ole Atla sadama rekonstrueerimist käsitlenud ühe investeeringuna ning on mõlema

etapi puhul korraldanud eraldi hanked – I etapi puhul lihthanke ja II etapi puhul samuti

lihthanke, mis osaliselt tühistati ning korraldati võistlev dialoog. Kaebaja ei ole ei

kohtumenetluse käigus halduskohtus ega ka apellatsioonkaebuses suutnud esitada ühtegi

veenvat selgitust või tõendit, et Atla sadama ehitustööde kahe etapi raames ehitatud rajatised

ei ole omavahel funktsionaalselt seotud. Kaebaja on ise oma 05.04.2013. a e-kirjas PRIA-le

märkinud, et kaldakindlustus oli ette nähtud asuma merelainetuse ja -jää eest

(lainemurdjatega) kaitstud basseinis ning tegelikult olevat plaanitud Atla sadama I etapi

rajatised (kaldakai/kaldaserv, ujuvkaid, slipp) ja II etapi rajatised (lainemurdjad) ehitada

üheaegselt. Seega on kaebaja ise tunnistanud rajatiste funktsionaalset seotust. Eeltoodust

lähtudes on tõendatud, et kalakai ei ole iseseisvalt toimiv ehitis ning vajab tormide eest

kaitseks lainemurdjaid, st tegemist on funktsionaalselt koos toimivate või sama eesmärgi

saavutamiseks vajalike ehitustöödega.

Samuti on haldusasjas nr 3-13-1969 Tartu Halduskohus 23.04.2014. a otsuses (p 49)

tuvastanud (eelpool nimetatud kohtuotsus on jõustunud), et Atla sadama rekonstrueerimise I

etapis ja II etapis ehitatud rajatised on funktsionaalselt koos toimivad või sama eesmärgi

saavutamiseks vajalikud, mistõttu hanke osadeks jagamine on lubamatu. Halduskohus on

jõudnud õigele järeldusele, et Atla sadama rekonstrueerimise II etapis ehitatud lainemurdjate

ülesandeks on kai kaitsmine ning neil puudub iseseisev kasutusotstarve. Halduskohus

tuvastas, et Atla sadama rekonstrueerimise II etapis ehitatud lainemurdjate ehitamine oli juba

ette nähtud kaebaja enda poolt 18.12.2009 väljastatud Atla ajaloolise sadamakoha

projekteerimistingimuste punktides 4 ja 5 ning seega oli kaebaja täielikult teadlik

planeeritavate rajatiste funktsionaalsest seotusest, mis omakorda tõendab sisuliselt seda, et

riigihangete seaduse nõuete rikkumine oli teadlik tegevus.

PRIA viitab Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas C-16/98, kus on öeldud, et üks ja seesama

majanduslik ja tehniline funktsioon on otsustav kriteerium ühe kokkukuuluva ehitustööde

hankelepingu määratlemisel. Kohtuotsusest järeldub, et planeerimisprotsessi käigus peab

lähtuma kõnealuste ehitustööde tulemuse majanduslikust ja tehnilisest funktsioonist, mille

abil määratletakse, kas ehitustööd viiakse läbi ühe või enama lepingu raames. PRIA hinnangul

on käesoleval juhul erinevate hangete (lepingute) puhul tuvastatav, et ehitustöödel on üks ja

seesama majanduslik ning tehniline funktsioon.

Arusaamatud on kaebaja väited, et kuna ehitamise II etapi puhul korraldati hilisemalt

hankemenetlus võistleva dialoogina RHS § 26 lg 3 kohaselt, siis riigihangete seaduse

rikkumist ei toimunud. Siit saab järeldada, et kui hankemenetlust korraldatakse võistleva

dialoogi vormis, siis sellisel juhul on RHS § 23 lg 1 nõude rikkumine ehk riigihanke osadeks

jagamine lubatud. PRIA hinnangul on eelnimetatud tõlgendus väär.

PRIA on halduskohtuga samal seisukohal, et kaebaja on rikkunud RHS §-st 3 tulenevat

riigihanke läbipaistvuse ja kontrollitavuse ning võrdse kohtlemise printsiipi. 26.-29.11.2010

saatis Lümanda vallavalitsus Atla sadama rekonstrueerimise II etapi projekteerimis- ja

ehitustööde (lainemurdjate ehitamine) hanke läbiviimiseks pakkumiskutsed kolmele

ettevõttele. 13.12.2010 tunnistati Lümanda vallavalitsuse poolt parimaks Monoliit OÜ

pakkumine ning tehti ka otsus pidada Monoliit OÜga läbirääkimisi hinna alandamise osas

vastavalt omanikujärelevalvele kuluvale summale ning täpsustada pakkumist. Seega Lümanda

vallavalitsus pole kohelnud kõiki pakkujaid võrdselt, kuna pole pakkumiskutses teavitanud, et

pärast pakkumiste saamist hakatakse pidama läbirääkimisi. Eeltoodust lähtudes on rikutud

RHS § 3 p 4 üldist põhimõtet pakkujate võrdse kohtlemise osas. Kaebaja väide, et hange

tunnistati 15.02.2012 kehtetuks, ei muuda olematuks läbiviidud hanke ajal toimunud

riigihangete seadusest tulevate põhimõtete rikkumist.

03.04.2012 korraldas Lümanda vallavalitsus II etapi ehitaja leidmiseks uue riigihanke

võistleva dialoogina. Hankes osales üks ettevõte – Mert OÜ. Samas 04.03.2012 on tehtud

fotod, millelt on näha, et lainemurdjad on suures osas valmis ehitatud. Kaebaja selgituse

kohaselt tegi Mert OÜ II etapi lainemurdjate ehitustöid I etapis ehitatud kalakai kaitseks

võimalike tormikahjustuste eest. Arusaamatu on see, kuidas sai Mert OÜ teostada ehitustöid

sisuliselt kuu aega enne vastava riigihanke väljakuulutamist. Et hangitavad ehitustööd olid

enne hanke korraldamist osaliselt teostatud, võib järeldada, et hange on tehtud tagantjärele

ning on seega näiline. Hankija selline käitumine on ilmses vastuolus RHS § 3 p-s 2 toodud

riigihanke läbipaistvuse ja kontrollitavuse põhimõttega.

Apellatsioonkaebuses väidab kaebaja, et tegemist oli üksnes veepiiriga tasa olevale vanale

põhjamuulile kivide kuhjamisega, et hoida ära kalakai kahjustused. Oma väite tõenduseks

esitatakse ka haldusasjast nr 3-15-35 pärinevad fotod (apellatsioonkaebuse lisa 1). Kaebaja

poolt esitatud apellatsioonkaebuse lisa 1 sisaldab erinevaid fotosid, kuid kahjuks ei ole

kaebaja öelnud, millistele nendest ta oma väidete kinnituseks tugineb. Eelnimetatud fotod

kujutavad nii valmis objekti kui ka ehitusjärgus objekti ning PRIA hinnangul ei ole ühelgi

pildil tuvastatav veepiiriga tasa olevat muuli. Isegi kui vaadata ehitusjärgus olevate muulide

pilti (järjekorras teine pilt), saab sealt üheselt tuvastada juba muuli valmisolevat aluspõhja,

kuhu on täiendavalt toodud kive.

PRIA nõustub halduskohtu seisukohaga, et kaebaja on rikkunud RHS § 16 lg 6 nõuet. Kaebaja

ei ole Atla sadama rekonstrueerimise I etapi projekteerimistööde hanke korraldamisel

teavitanud avalikkust oma veebilehe või kohaliku levikuga ajalehe kaudu soovist sõlmida

hankeleping ning seega on rikutud taotluse nr 941110740074 puhul RHS 16 lg 6 nõuet.

Kaebaja väitel on nimetatud säte alates 01.01.2012 kehtetu. Kuna hange viidi läbi 2010. aastal

ning hankeleping sõlmiti 2011. aasta alguses on kaebaja viide sätte kehtetusele alusetu. Hanke

läbiviimise ajal vastav säte kehtis ning kaebaja on seda ilmselgelt rikkunud. Kaebaja väited, et

ta ei saa aru, millist sätet on rikutud, on PRIA hinnangul asjakohatud.

Kaebaja väitel on vaidlustatud otsus vastuolus PRIA-le antud kaalutlusõiguse eesmärgi ja

õiguse üldpõhimõttega ega arvesta olulisi asjaolusid ning põhjendatud huve. PRIA lähtus

kaalutlusotsuse tegemisel nii Euroopa Komisjoni juhendis „Guidelines for determining

financial corrections to be made to expenditure financed by the Union under shared

management, for non-compliance with the rules on public procurement“ ning Vabariigi

Valitsuse 22.12.2006. a määruses nr 278 toodud põhimõtetest. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi

sisulist seisukohta, miks ei tohiks PRIA kaalutluse alusena eeltoodud juhendis või Vabariigi

Valitsuse määruses toodu põhimõtteid järgida. Kaebaja seisukohast lähtudes tuleb

kaalutlusotsuse tegemisel järgida kõiki otsuse tegemise aluseks olevates aktides sisalduvaid

juhiseid. PRIA ei nõustu kaebaja õiguslikult põhjendamata seisukohaga. Nimetatud seisukoht

läheb vastuollu kaalutlusõiguse põhimõttega. Eelnimetatud komisjoni juhend ja Vabariigi

Valitsuse määrus olid PRIA kaalutluste aluseks, mitte vaidlustatud haldusakti õiguslikeks

alusteks. Milliseid põhimõtteid kaalutluse aluseks olevatest aktidest PRIA kaalutlemisel

järgis, on fikseeritud vaidlustatud haldusaktis. PRIA hinnangul on vaidlustatud haldusaktis

üheselt välja toodud kaebaja poolt toime pandud riigihangete seaduse rikkumised (sh

riigihangete seaduse üldpõhimõtete rikkumised), koos tuvastatud oluliste asjaoludega, mis

olid aluseks toetuse tagasinõudmiseks.

Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et toetuse tagasinõudmine on oma olemuselt sarnane

haldusakti kehtetuks tunnistamisega ning kaalutlusõiguse tegemisel tuleks lähtuda HMS § 64

lg-st 3. Kaebaja on seisukohal, et toetuse tagasinõudmisel tuleb eeskätt hinnata toetuse

kasutamise vastavust kehtestatud eesmärgi saavutamisele. Kuna projekti raames tehtud tööd

on oma olemuselt abikõlblikud, siis ei tuleks toetust tagasi küsida. PRIA ei nõustu

järeldusega, mille kohaselt on kaebaja hinnangul tähtis vaid see, et Atla sadam on valmis

ehitatud ning seega on täidetud „Euroopa Kalandusfondi 2007-2013 rakenduskava“ meetmega

4.1 taotletud eesmärk. PRIA on seisukohal, et kui vastav eesmärk saavutatakse ebaseadusliku

tegevuse tulemusena, siis on õigustatud taotleja suhtes sanktsioonide rakendamine. Paljudes

toetuse tagasinõudmist puudutavates kohtuasjades on toetuse eesmärk saavutatud (nt hoone

ehitatud, traktor ostetud jne) kuid kui eesmärgi saavutamine toimus kehtestatud reegleid

jämedalt rikkudes (nt toetuse saaja ei olnud õigustatud toetust saama jm). Sellisel juhul ei saa

lähtuda üksnes põhimõttest, et toetuse eesmärk on saavutatud.

Kaebaja väidab, et PRIA oli tema tegevusega kursis ja PRIA oleks pidanud juhtima kaebaja

tähelepanu võimalikele puudustele riigihangete läbiviimisel. PRIA ei nõustu kaebaja

seisukohaga. KTKS § 68 lg 2 järgi kontrollis PRIA Euroopa Kalandusfondi toetuste

saamiseks esitatavatele nõuetele vastavust, toetuse kasutamise nõuetele vastavust ja toetusega

seotud vara kasutamise nõuetele vastavust, sealhulgas ka KTKS § 198 lg 3 p 7 nõudeid.

Nimetatud kontrollid teostatakse toetuste menetlusest lähtuvalt ning kontrollide käigus

tuvastatud asjaolud ei saa olla aluseks PRIA poolsele nõustamisele ja õpetamisele riigihangete

menetluse läbiviimise kohta. Lisaks eeltoodule tuvastati rikkumised PRIA siseauditi osakonna

poolt koostatud auditi tulemuste kokkuvõttes (04.01.2013) ning selleks ajaks olid kaebaja

poolt hankemenetluse tegevused läbi viidud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

20. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

21. Ringkonnakohus lahendab esmalt materiaalõigusliku vaidluse (I), vastab seejärel

ülejäänud apellatsioonkaebuse väidetele (II) ning lahendab lõpuks apellatsioonkaebuse ja

menetluskulude küsimuse (III).

I

22. Ringkonnakohus nõustub esmalt halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks

neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Täiendavalt selgitab ringkonnakohus järgmist.

23. PRIA 09.06.2014. a otsuse nr 17-6/320 (tl I-56-58p), millega PRIA nõudis kaebajalt

tagasi taotluse nr 941110740074 alusel väljamakstud summast 159 779,12 eurot 25% ehk

toetuse summas 39 944,78 eurot ja taotluse nr 941111740145 alusel väljamakstud summast

150 518 eurot 25% ehk toetuse summas 37 629 eurot, kokku 77 574,28 eurot, õiguslikuks

aluseks on märgitud määruse nr 38 § 32 lg 1 ning KTKS (perioodil 01.01.2012–30.06.2014

kehtinud redaktsioonis) § 198 lg 3 p 7, § 71 lg 2 p 1 ja p 7, lg 4, 8, 10-11, 13, 15 ja 17.

Määruse nr 38 § 32 lg 1 sätestab, et tegevusgrupi toetuse ja projektitoetuse saaja kohustub

kasutama toetust sihtotstarbeliselt ja mõistlikult ning kõige säästlikumal viisil ning järgima

tegevuse elluviimisel kõiki KTKS-s ja määruses nr 38 sätestatud asjakohaseid nõudeid. KTKS

§ 198 lg 3 p 7 kohaselt peab Euroopa Kalandusfondi toetuse saaja järgima projektiga seotud

hangete tegemisel riigihangete seaduses sätestatud nõudeid, kui toetuse saaja on ostja

riigihangete seaduse mõistes. Antud juhul ei täitnud toetuse saaja, Lümanda vald, kes oli ostja

riigihangete seaduse mõistes, riigihangete seaduse nõudeid.

24. PRIA on 09.06.2014. a otsuses nr 17-6/320 heitnud kaebajale menetlustes

nr 941110740074 ja nr 941111740145 läbi viidud riigihangete puhul ette RHS § 23 lg 1, § 15

lg 1 p 2, § 16 lg 6, § 37 lg 2, § 39 lg 1 ning § 3 p-de 2 ja 3 nõuete rikkumist.

25. RHS § 23 lg 1 sätestab, et hankija ei või jaotada riigihanget osadeks riigihangete seaduses

riigihanke teostamiseks kehtestatud korra või nõuete eiramiseks, eriti kui hankelepingu

esemeks on funktsionaalselt koos toimivad või sama eesmärgi saavutamiseks vajalikud asjad,

teenused või ehitustööd. Ringkonnakohus nõustub PRIA ja halduskohtuga, et Atla sadama

kaid ja slip ning lainemurdjad on funktsionaalselt koos toimivad, mistõttu oli riigihangete

seaduse järgi keelatud jaotada nende ehitus sadama rekonstrueerimisel kahte erinevasse

etappi. Riigihangete seaduse seletuskirjas on märgitud: „Hanke jagamine osadeks peaks

põhinema faktilistel majanduslikel või tehnilistel asjaoludel, mida hankija peab vajaduse

korral tõendama. Säte ei tõkesta loomulikult hanke jagamist osadeks niisugusel juhul, kus iga

hankeosa hange teostatakse vastavalt seaduses ettenähtud menetlusviisile. Ulatusliku hanke

jagamine osadeks võib olla vajalik riskide hajutamiseks. Samuti võib see olla põhjendatud

konkurentsitingimustega, näiteks saab hanke jagamisel anda võimaluse osalemiseks ka

väikese ja keskmise suurusega ettevõtjatele. Osadeks jagamise keelu vastane ei ole selline

menetlus siis, kui sellega ei püüta hoida kõrvale seadusest tulenevate kohustuste täitmisest.“

(Riigihangete seaduse eelnõu (816 SE) seletuskiri seisuga 16.01.2006, Eelnõu § 23-24 –

Riigihanke osadeks jagamise reeglid). Ringkonnakohus tõdeb, et kaebaja ei ole ka

apellatsioonkaebuses tõendanud vajadust hanke osadeks jagamiseks. PRIA 09.06.2014. a

otsuses nr 17-6/320 on viidatud eksperthinnangu nr 12488/E punktile 7.2 (tl I-37-42p), Tartu

Halduskohtu 23.04.2014. a otsusele asjas nr 3131969 (p 49), Lümanda Vallavalitsuse

18.12.2009. a projekteerimistingimuste p-dele 4 ja 5 ning kaebaja 05.04.2013. a e-kirjale.

Ringkonnakohus peab neid argumente rikkumise põhjendamiseks piisavaks. HMS § 56 lg 1 ls

2 järgi võib haldusakti põhjenduse esitada peale haldusakti enda ka menetlusosalisele

kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Seetõttu on viide eksperthinnangu

nr 12488/E punktile 7.2 lubatav. Selles punktis on detailselt välja toodud kõik II etapi

hankemenetluse puudused. Viidatud halduskohtu 23.04.2014. a otsuse asjas nr 3131969 p-s 49

on funktsionaalset koostoimivust põhjalikult analüüsitud. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks

seda siinkohal kordama hakata. Kohtule ei ole käesolevas asjas esitatud Lümanda

Vallavalitsuse 18.12.2009. a projekteerimistingimusi, kuid PRIA on neile tuginenud ka

10.09.2014. a vaideotsuses nr 17-4/14/19 (tl I-67) ning kaebaja ei ole sellele argumendile

vastu vaielnud. Ringkonnakohus nõustub, et kui eelnevalt koostatud

projekteerimistingimustes sadamakoha väljaehitamiseks on lainemurdjaid käsitletud sadama

ühe osana, siis kõneleb see funktsionaalse koostoimivuse kasuks. Samuti nõustub

ringkonnakohus PRIA seisukohaga, et kaebaja on ise oma 05.04.2013. a e-kirjas PRIA-le

sisuliselt möönnud kaide ja slipi ning lainemurdjate funktsionaalset koostoimivust, märkides:

„VV esialgne plaan oli seetõttu ehitada I ja II etapp välja üheaegselt, mis I etapi ehituse

käigus tekkinud segaduste tõttu peatöövõtja ümber ei realiseerunud ning kaldakindlustus jäi

talveks merele valla. Talvel tekkis merele paks jää ning oli karta, et selle liikumahakkamine

kevadel võib ehitisele viga teha, sest Atla lahte on läbi aastate rüsijää ikka sisse tulnud“ (tl I-

74). Kui kaebajale oli teada, et läbi aastate on Atla lahte rüsijää ikka sisse tulnud, ning oli

selge, et selle kordumisel saaksid kaid ja slipp kahjustatud, siis ei saa kuidagi väita, et kaisid

ja slippi ning lainemurdjaid on võimalik üksteisest kuidagi lahus vaadelda. Tegemist oli ühtse

Atla sadama rekonstrueerimise hankega, mille kaebaja jaotas seadusevastaselt kahte etappi.

Ringkonnakohus leiab, et juba käesolev rikkumine on sedavõrd kaalukas, et õigustab ka

eraldivõetult toetuse osalist tagasinõudmist.

26. RHS § 15 lg 1 p 2 määrab kindlaks riigihanke piirmäära, milleks on 2008. aastal ja hiljem

alustatud riigihangete puhul ehitustööde hankelepingu ja ehitustööde kontsessiooni korral

250 000 eurot. Kuna kaide ja slipi ning lainemurdjate ehituse maksumus kokku ületas

250 000 eurot, siis oleks kaebaja pidanud korraldama kogu Atla sadama rekonstrueerimiseks

avaliku hanke ega oleks tohtinud leida I ja II etapi ehitustööde teostajaid lihthankega.

27. RHS § 16 lg 6 sätestas kuni 31.12.2011 kehtinud redaktsioonis, et soovist sõlmida

hankeleping, mille eeldatav maksumus ilma käibemaksuta ületab 130 000 eurot ehitustööde

puhul, kui tegemist on RHS § 10 lg-s 1 nimetatud hankijaga, või ületab 250 000 eurot

ehitustööde puhul, kui tegemist on § 10 lg-s 3 nimetatud hankijaga, kuid on madalam

piirmäärast, millest alates tuleb vastaval hankijal korraldada hankemenetlus, teatab hankija

oma veebilehel või veebilehe puudumisel kohaliku või maakondliku levikuga ajalehes.

Kaebaja on apellatsioonkaebuses viidanud sätte kehtetusele alates 01.01.2012.

Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja argumendiga, et säte ei kehtinud asjassepuutuval

ajahetkel, vaid nõustub vastustajaga, et kuna taotluse nr 941110740074 puhul viidi hange läbi

2010. aastal ning hankeleping sõlmiti 2011. aasta alguses on kaebaja viide sätte kehtetusele

alusetu. Kuna hanke läbiviimise ajal vastav säte kehtis, oli kaebaja kohustatud seda järgima.

Kuna kaebaja ei olegi väitnud, et ta seda normi järgis, PRIA on aga 09.06.2014. a otsuses

nr 176/320 selgitanud, milles rikkumine seisnes (tl I-58), siis ei pea ringkonnakohus

vajalikuks sel teemal pikemalt peatuda.

28. RHS § 37 lg 2 ls 1 sätestas kuni 31.12.2010 kehtinud redaktsioonis, et hankija esitab

registrile riigihanke aruande kümne päeva jooksul pärast hankelepingu sõlmimist ka juhul, kui

hankelepingu maksumus ilma käibemaksuta ületab 30 000 eurot ehitustööde puhul. Kaebaja

on eksinud taotluse nr 941110740074 puhul ka selle nõude vastu. Eksperthinnangu

nr 12488/E punktis 4 (tl I-17p-20) esitatud sündmuste kronoloogiast nähtuvalt jääb

selgusetuks, millal kaebaja Atla sadama rekonstrueerimise I etapi ehitustööde lepingu sõlmis.

Kronoloogia kohaselt väljastas kaebaja 25.02.2010 vallavalitsuse korraldusega nr 21 Atla

sadama rekonstrueerimise ehitusloa nr 537. 30.07.2010 on väljastatud vee erikasutusluba

nr L.VV/318835. 14.09.2010 esitas OÜ Monoliit arve nr 8 Atla sadama kalakai ja kalasadama

I etapi kohta, kuid tasutavaks kaubaks oli märgitud rekonstrueerimise projekti koostamine.

20.09.2010 on OÜ Monoliit ja OÜ Mert sõlminud eellepingu Atla sadama ehitustööde

teostamiseks, milles on ettevalmistuskulude suuruseks nimetatud 367 200 krooni (23 468,36

eurot) ning maksetähtajaks 20.09.2010. Samal päeval tegi vallavalitsus OÜ-le Monoliit

ülekande 14.09.2010. a arve nr 8 alusel. Ning samuti samal päeval koostas OÜ Mert OÜ-le

Monoliit arve nr 20/09/2010-2 summas 367 200 krooni (23 468,36 eurot) viitega 20.09.2010

eellepingu punktile 8. Ehitustööde lepingu puudumine hankija ja tööde teostaja vahel ning

oluliste sündmuste kuhjumine ühele päevale viitavad antud kontekstis ebakorrapärale hanke

läbiviimisel. Seetõttu on keeruline määrata ka tähtaja kulgemise algust. PRIA tõdes

09.06.2014. a otsuses nr 17-6/320, et kaebaja esitas riigihanke „Atla sadama

rekonstrueerimise I etapi (kalakai ja slipi) projekteerimistööd“ (viitenumber 137651) aruande

ja selle lisa riigihangete registrile rohkem kui kaks ja pool aastat pärast nõutud tähtaega.

Ringkonnakohus nõustub PRIA-ga, et eeltoodud asjaolusid arvestades on seaduses ettenähtud

10-päevane tähtaeg igal juhul ületatud ning kaebajapoolne RHS § 37 lg 2 ls 1 rikkumine

tuvastatud.

29. RHS § 39 lg 1 järgi peab hankija kontrollima, kas pakkuja või taotleja majanduslik ja

finantsseisund ning tehniline ja kutsealane pädevus vastavad hanketeates esitatud

kvalifitseerimise tingimustele; kvalifitseerimise tingimused peavad olema piisavad pakkuja

või taotleja hankelepingu nõuetekohase täitmise võime tõendamiseks ning vastavad ja

proportsionaalsed hankelepingu esemeks olevate asjade, teenuste või ehitustööde olemuse,

koguse ja otstarbega. See etteheide puudutab taotlust nr 941111740145. Kaebaja väitel

kontrollis ta OÜ Mert kvalifikatsiooni 26.04.2012, mille kohta tegi vallavalitsus korralduse

nr 88 (tl I-75), ning korralduse tegemise ajal oli OÜ-l Mert ehitustööde teostamiseks kehtiv

registreering olemas. Seega vastas OÜ Mert pakkuja kvalifikatsioonile esitatud nõuetele,

millest tulenevalt on kaebaja kui hankija otsus õiguspärane. Riigihangete seaduse seletuskirjas

on märgitud: „Hankijal on õigus kontrollida pakkuja või taotleja kvalifikatsiooni kogu

hankemenetluse vältel ja kui talle saab teatavaks asjaolu, et pakkuja või taotleja

kvalifikatsioon ei vasta esitatud tingimustele, teha uus otsus pakkuja või taotleja

kvalifitseerimise kohta ning jätta pakkuja või taotleja kvalifitseerimata.“ (Riigihangete

seaduse eelnõu (816 SE) seletuskiri seisuga 16.01.2006, 3. jagu – Pakkujate ja taotlejate

kvalifikatsiooni kontrollimine). Ringkonnakohus leiab, et hankijal ei ole mitte ainult õigus,

vaid ka kohustus kontrollida, et tööde teostaja vastaks kogu tööde teostamise perioodi jooksul

kvalifitseerimise tingimustele, sest Euroopa Liidu struktuuritoetustega ei ole lubatud toetada

tegevusi, mis on ka ainult osaliselt õigusvastased. Ilma vastava tegevusloata ehitaja ei tohi

ehitada ning tema ehitustegevus oleks õigusvastane. Kaebaja on teinud OÜ Mert

kvalifikatsiooni kohta küll 26.04.2012. a korralduse nr 88, kuid 27.04.2012 kaotas OÜ Mert

pädevuse ehitustööde tegemiseks, kuna sel päeval aegus OÜs Mert ehituse eest vastutava

spetsialisti kutsetunnistus. Ilmselgelt jättis kaebaja, kes vastutas hankijana hanke läbiviimise

õiguspärasuse eest, kontrollimata tööde teostaja vastavuse kvalifitseerimise tingimustele peale

27.04.2012, st kogu tööde teostamise perioodil. Kaebaja väitel kontrollis PRIA OÜ Mert

sobivust ja andis sellekohase kinnituse (tl I7476). Ringkonnakohus leiab, et kaebaja viidatud

kirjavahetust PRIA-ga ei saa kuidagi käsitada OÜ Mert sobivuse kontrollimise ja sellekohase

kinnituse andmisena. On tõsi, et PRIA andis 18.06.2012. a teavitusega nr 17-1/1112 (tl I-72)

kaebajale nõusoleku asendada algselt valitud hinnapakkuja OÜ Monoliit OÜ-ga Mert, kuid

kutsealase tegevuse pädevuse kontrolli dokumendid edastas kaebaja PRIA-le alles 05.04.2013

(tl I-74), st ligi 10 kuud hiljem. PRIA 18.06.2012. a teavitust nr 17-1/1112 tuleb seega mõista

üksnes kui märguannet kaebajale, et menetlusega võib jätkata, ilma et selle aluseks oleks

kõikehõlmav asjaolude kontroll ning ilma et PRIA annaks sellega sisulise heakskiidu kõigele

toimunule. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et PRIA võiks kaaluda taolistele

teavitustele selgitava lõigu lisamist, kust nähtuks ühemõtteliselt, et teavitusega ei võta PRIA

toetuse taotlejalt üle vastutust toetuse saamise nõuete järgimise eest.

30. RHS § 3 p 2 järgi peab hankija riigihanke korraldamisel tagama riigihanke läbipaistvuse

ja kontrollitavuse ning p 3 kohaselt peab hankija kohtlema kõiki isikuid, kelle elu- või

asukoht on Eestis, mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis, muus Euroopa

Majanduspiirkonna lepinguriigis või Maailma Kaubandusorganisatsiooni riigihankelepinguga

ühinenud riigis, võrdselt ja mittediskrimineerivalt ning jälgima, et kõik isikutele seatavad

piirangud ja kriteeriumid oleksid riigihanke eesmärgi suhtes proportsionaalsed, asjakohased ja

põhjendatud. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et kaebaja on eksinud RHS § 3 p-s 2

sätestatud riigihanke läbipaistvuse ja kontrollitavuse põhimõtte vastu. Ringkonnakohus

nõustub PRIA etteheitega ka RHS § 3 p 3 osas. Riigikohus on viitega Euroopa Kohtu

praktikale leidnud, et juhul kui hankija soovib säilitada võimaluse pärast pakkumise võitja

väljaselgitamist hanke tingimusi muuta, tuleb selline võimalus koos vastavate detailsete

reeglitega pakkumiskutse dokumentides selgesõnaliselt ette näha (RKHKo 12.10.2011, 3-3-1-

31-11, p 21). Lubatav on vaid erandjuhul pakkumusega seonduvate andmete korrigeerimine,

eriti siis, kui ilmselgelt on vaja vaid täpsustust või parandada ilmsed tehnilised vead, nii et

selle muudatusega ei kaasneks tegelikult uue pakkumuse esitamist (RKHKo 13.06.2013, 3-3-

1-24-13, p 20). Käesoleval juhtumil saatis kaebaja 26.-29.10.2010 Atla sadama

rekonstrueerimise II etapi projekteerimis- ja ehitustööde hanke läbiviimiseks

pakkumistingimused kolmele ettevõttele. 13.12.2010 tunnistas kaebaja parimaks OÜ Monoliit

pakkumise. 15.12.2010 sõlmis kaebaja OÜ-ga Monoliit töövõtulepingu aga ainult

projekteerimistööde osas. Tegemist oli seega hoopis teise sisuga lepinguga võrreldes välja

kuulutatud hankega. Selline menetlus rikub RHS § 3 p-s 3 sätestatud võrdse kohtlemise

põhimõtet. Kaebaja väitis, et neid asjaolusid ei saa üldse arvestada, kuna ta tunnistas

15.02.2012. a korraldusega nr 25 selle hanke kehtetuks (tl I7171p). Kaebaja oli seejuures

ebatäpne, kuna viidatud korraldusega on kehtetuks tunnistatud üksnes hanke ehitustööde osa,

projekteerimistöid puudutav osa loeti aga lõppenuks. RHS § 3 p 3 ongi mõeldud kaitsma

konkurente selliste praktikate eest.

31. Kaebaja on teinud apellatsioonkaebuses jätkuvalt etteheiteid kaalutluse teostamisele PRIA

poolt. Kaebaja väidab, et juhendi punktis, millele PRIA viitas, on juttu vaid Euroopa Liidu

Teatajas avaldamisest. RHS § 106 kohaselt on hanketeate avaldamine Euroopa Liidu Teatajas

kohustuslik üksnes juhul, kui riigihanke eeldatav maksumus on võrdne rahvusvahelise

piirmääraga või ületab seda. Aastatel 2010-2011 oli rahvusvaheline piirmäär ehitustööde

riigihanke korral 4 845 000 eurot. Ringkonnakohus selgitab kaebajale veelkord, et PRIA

tugines toetuse tagasinõudmisel rikkumise raskuse ja tagasinõudmise summa suuruse

otsustamisel Euroopa Komisjoni otsusele nr C(2013)9527 ja Vabariigi Valitsuse 22.12.2006. a

määrusele 278 analoogia korras kaalutlusõiguse teostamise raames. HMS § 4 lg 2 järgi tuleb

kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse

üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. PRIA ei ole

eksinud kaalutlusõiguse teostamisel nende põhimõtete vastu. Ringkonnakohus leiab, et PRIA

09.06.2014. a otsuse nr 176/320 punktist 5 nähtub kaalutluse teostamine. Esitatud kaalutlused

on küll napid, kuid arusaadavad, ning selgitavad koosmõjus viidatud dokumentidega, miks

otsustas PRIA vähendada toetust just 25% võrra. Ringkonnakohus leiab, et toetuste osaliste

tagasinõudmiste puhul tagab kõige paremini õiguskindlust tabelite ja/või skaalade

kasutamine. Kaebaja on nõustunud, et PRIA-l on toetuse tagasinõudmise küsimuses lai

diskretsioon.

32. Kaebaja on diskretsiooni teostamisega seoses viidanud halduskohtu 24.11.2015. a

otsusele, milles kohus kritiseeris samuti PRIA poolset kaalutluse teostamist. Ringkonnakohus

selgitab, et tühistas 24.11.2015. a otsusega (tl I-185-189) halduskohtu 10.02.2015. a otsuse (tl

I-138142) samas asjas, jättes jõusse ainult protokolli parandamise taotlust rahuldava

resolutsiooni punkti. Halduskohus on käesoleva apellatsioonkaebuse esemeks olevas

08.04.2016. a otsuses oma seisukohta korrigeerinud.

33. Kaebaja on seisukohal, et PRIA on 24.04.2013. a otsuse nr 17-6/160 ning 05.09.2014. a

otsuse nr 17-6/370 tegemisel tuginenud läbiviidud ekspertiisile, mille käigus hinnati mh

ehitushindade optimaalsust, st vastavust tavapärasele hinnatasemele (tl I-15, p 2.4.4). Seega

oli sadama mõistlik hind juba kindlaks määratud ja polnud enam alust teistkordseks toetuse

osaliseks tagasinõudmiseks. Samuti leiab kaebaja, et PRIA oleks pidanud hindama riikide

ülest majanduslikku mõju. Lisaks väidab kaebaja, et projekti raames tehtud tööd olid oma

olemuselt abikõlblikud. Kõike seda ei võtnud PRIA toetuse osalisel tagasinõudmisel arvesse.

Ringkonnakohus ei nõustu nende seisukohtadega. Käesoleva tagasinõudemenetluse aluseks

on kaebaja poolsed riigihangete seaduse rikkumised. Kaebaja väidete sisuline arvesse võtmine

PRIA poolt nähtub sellest, et PRIA on suhteliselt rasketest rikkumistest hoolimata tagasi

nõudnud üksnes 25% toetussummast.

34. Kaebaja väitel oleks PRIA pidanud lähtuma toetuse tagasinõudmisel HMS § 64 lg-st 3,

kuna tagasinõudmine on oma olemuselt sarnane haldusakti kehtetuks tunnistamisele, mis

toimub samuti kaalutlusõiguse kohaselt. Ringkonnakohus selgitab, et HMS § 64 lg 3

väljendab õiguspärase ootuse põhimõtet ja tuleb kõne alla siseriikliku toetuse

tagasinõudmisel. KTKS § 1 lg 2 järgi kohaldatakse KTKS-is ettenähtud haldusmenetlusele

haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades KTKS-i erisusi. KTKS § 1 lg 1 kohaselt

sätestatakse KTKS-is muuhulgas kalandusturu korraldamise abinõud ja nende rakendamise

kord. KTKS § 2 lg 1 kohaselt on kalandusturu korraldamise abinõud Euroopa Kalandusfondi

toetuste, turukorralduslike toetuste ja kalamajandusliku riigiabi andmine. KTKS § 2 lg 2 järgi

on Euroopa Kalandusfondi toetus nõukogu määrusega (EÜ) nr 1198/2006 Euroopa

Kalandusfondi kohta (ELT L 223, 15.08.2006, lk 1–44) asutatud fondi vahenditest

kaasrahastatav rahaline abi, mida antakse sama määruse artikli 17 lg-s 1 nimetatud

rakenduskava alusel ja korras. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna kaebajalt nõutakse

tagasi Euroopa Liidu struktuurivahenditest saadud riigiabi, siis ei kohaldu haldusmenetluse

seaduse õiguspärase ootuse regulatsioon. Tegemist on KTKS erisusega, mis välistab selles

osas haldusmenetluse seaduse laienemise Euroopa Liidu struktuurivahenditest saadud riigiabi

tagasinõudemenetlusele. Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb riigiabi tagasinõudmisel

lähtuda mitte õiguspärase ootuse, vaid tõhususe põhimõttest (vt nt EKo Alcan II, 20.03.1997,

C-24/95; Oelmühle Hamburg, 16.07.1998, C298/96; Komisjon vs. Belgia, 03.07.2001, C-

378/98). PRIA ei pidanud Euroopa Liidu õiguse esimuse tõttu niisiis arvestama toetuse

tagasinõudmisel HMS § 64 lg-ga 3.

35. Eelnevast tulenevalt on PRIA 09.06.2014. a otsus nr 17-6/320 õiguspärane.

II

36. Ülejäänud kaebaja väited ei saa PRIA otsuse õiguspärasust kummutada. Ringkonnakohus

peab sellegipoolest vajalikuks märkida järgmist.

37. Kaebaja väitel on PRIA jätnud tuvastamata kavatsetuse RHS § 23 lg 1 rikkumise puhul.

Ringkonnakohus selgitab, et subjektiivne element on oluline isiku karistamisel, nagu juhtus

kaebaja poolt viidatud Riigikohtu otsuse aluseks olnud juhtumil (RKKKo 07.12.2007, 31179-

07). Toetuse tagasinõudmise eelduseks oleva riigihangete seaduse rikkumise nõude puhul

piisab RHS § 23 lg 1 mittejärgimise tuvastamisest.

38. See, et PRIA poolt määratav maksimaalne aastane toetussumma (kuni 191 734,96 eurot)

jäi allapoole riigihanke piirmäära (250 000 eurot), ei ole oluline. Oluline on, et Atla sadama I

ja II etapi maksumus kokku ületavad 250 000 eurot.

39. Kaebaja on esitanud apellatsioonkaebusega koos fotod, mille on palunud võtta asja

materjalide juurde. Kaebaja väitel nähtub fotodelt, et lainemurdjad ei olnud juba enne

03.04.2013 valmis ehitatud. Ringkonnakohus leiab, et kuna seda asjaolu ei ole käesolevas

haldusasjas tarvis tõendada, tuleb esitatud fotod kaebajale tagastada.

40. Kaebaja väide, et PRIA oli kaebaja tegevusega detailselt kursis ning oleks pidanud

juhtima kaebaja tähelepanu kaebaja poolsetele võimalikele rikkumistele menetluse käigus, on

ringkonnakohtu hinnangul eksitav. PRIA on selgitanud, et kontrollis KTKS § 68 lg 2 järgi

Euroopa Kalandusfondi toetuste saamiseks esitatavatele nõuetele vastavust, toetuse

kasutamise nõuetele vastavust ja toetusega seotud vara kasutamise nõuetele vastavust,

sealhulgas ka KTKS § 198 lg 3 p 7 nõudeid. Nimetatud kontrolli teostatakse toetuse menetluse

korrakohaseks läbiviimiseks ning kontrolli käigus tuvastatu eesmärk ei ole PRIA poolne

nõustamine ega õpetamine, kuidas viia õiguspäraselt läbi riigihangete menetlust. Kui PRIA

siseauditi osakond tuvastas kaebaja poolsed rikkumised auditi tulemuste kokkuvõttes

(04.01.2013), siis selleks ajaks olid kaebaja poolt hankemenetluse tegevused juba lõppenud.

Ringkonnakohus nõustub PRIA-ga ja leiab, et toetuse nõuete täitmine on toetuse taotleja risk.

PRIA on mõistagi seotud hea halduse põhimõtetega, kuid need ei saa suure hulga taotluste

tõttu ulatuda iga toetusetaotleja nõustamiskohustuseni.

III

41. Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus peab vajalikuks täiendada halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse

põhjendustega.

42. HKMS § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud kaebaja enda

kanda. Kuna PRIA on vastuses apellatsioonkaebusele küll menetluskulude hüvitamist

taotlenud, kuid ei ole kohtule menetluskulusid esitanud, siis jäävad PRIA menetluskulud

PRIA enda kanda.

Maili Lokk

Tiina Pappel

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/