1-13-11316/111 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

3. aprill 2017, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-13-11316

Kohtukoosseis

Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Mati Kartau

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 20. veebruari 2017

määrus süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne

tähtaega vabastamata jätmise kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Süüdimõistetu

Kalle

Tiivel

(isikukood

38206165730), määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 20. veebruari 2017 määrus jätta muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi

vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil

isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 27. jaanuari 2014. a otsusega tunnistati Kalle Tiivel süüdi KarS § 113

- § 25 lg 2 järgi ning teda karistati vangistusega 8 aastat. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati

mõistetavat karistust ning K. Tiiveli karistuseks jäi 5 aastat 4 kuud algusega 15. juuli 2013. a.

Karistusaeg lõpeb 15. november 2018. a.

2. Viru Maakohtu 20. veebruari 2017. a määrusega jäeti K. Tiivel vangistusest tingimisi

enne tähtaega vabastamata kokkuvõtlikult alljärgnevatel põhjendustel.

Positiivseteks asjaoludeks vabanemisel on garanteeritud töökoht taksojuhina, võtmete

valmistajana, kingsepp-võtmemeistrina või auto hooldustehnikuna. Samuti on K. Tiivel

vangistuses läbinud mitmeid sotsiaalprogramme ning osalenud ja osaleb ka praegu

majandustöödel koristajana. Süüdimõistetul on olemas ka vabanemisjärgne elukoht ning

lähedaste toetus.

Vaatamata eeltoodule ei ole usutav, et isik hakkaks vabaduses õiguskuulekalt käituma.

K. Tiiveli ennetähtaegse vabastamisega saaks ühiskonna õiglustunne oluliselt riivatud.

Süüdimõistetu on korduvalt karistatud väärteokorras, aga sellest hoolimata on ta jätkanud

süütegude toimepanemist. Samuti on K. Tiivel vanglas toime pannud mitmeid

distsiplinaarsüütegusid ka pärast seda, kui kohus arutas aprillis 2016 isiku ennetähtaegset

vabastamist. Seega pole K. Tiiveli hoiakutes positiivset muutust toimunud. Süüdimõistetu on

toime pannud tapmiskatse, mis on raske isikuvastane süütegu. Vangla iseloomustuse kohaselt

on K. Tiivel kõrgohtlik avalikkusele.

Kohtul puudus veendumus, et karistuse eesmärgid on saavutatud, muuhulgas, et K. Tiivel ei

pane enam toime uusi kuritegusid. Seega oleks tingimisi ennetähtaegne vabastamine liialt

ennatlik. Järelejäänud vangistuse jooksul on süüdimõistetul võimalik teha järeldusi oma

varasemast käitumisest, osaleda täiendavates sotsiaalprogrammides ja võimaluse korral ka

tööhõives. Ka täiendav garantii, elektrooniline valveseade, ei suudaks tagada isiku

seaduspärast käitumist: elektroonilise valvega on iseenesest küll võimalik piirata liikumist,

kuid reaalne kontroll isiku tegevuse üle puudub.

3. K. Tiivel vaidlustas maakohtu määruse ja taotleb enda vabastamist elektroonilise

valvega. Määruskaebuse argumendid on lühidalt kokkuvõetult järgmised.

Vangla välja toodud distsiplinaarkaristused ei oma tähtsust tingimisi ennetähtaegsel

vabastamisel, kuna nimetatud süütegude karistamiseks vanglast väljaspool puuduvad

õigusaktid ja riigipoolne järelevalve. Lisaks ei saa olla õige vangla välja toodud minimaalne

riskiprotsent. Tõestuseks on kaks Tallinna Vangla riskihindamist, kus on välja toodud erinevad

ohtlikkuse tasemed, aga samal ajal on riskiprotsent jäänud samaks. Peale selle ei võimalda

vangla tööalast arengut. Olenemata süüdimõistetu paljudest oskustest väljastati talle tähtajatu

tööleping, mille alusel on palk kuus maksimaalselt 4 eurot ja sealt võetakse veel 70% maha.

Määruskaebuse esitaja toob välja ka mitmed etteheited prokurörile. Prokurör tõi esile

kustunud karistused, mille kasutamine on seadusega keelatud. Tuleb tähele panna, et

vangistuse jooksul pole ta kordagi vägivalda kasutanud. Prokurör on saanud valesti aru ka

üleolevast käitumisest: määruskaebuse esitaja oskab ennast sõnadega kaitsta ja põhjendada.

Ebaõige on väide selle kohta, nagu oleks retsidiivsusnäitaja suur. Arvestades asjaolu, et

praegune prokurör pole K. Tiiveliga suhelnud ega teda näinud, ei tohiks prokurör oma

seisukohta väljendada.

Kohus pole määruskaebuse esitajat ära kuulanud ning ei tohiks välja tuua kaua aega tagasi

kehtinud karistusi. Samuti on alusetu kohtu seisukoht kriminaalhoolduse väheste piirangute

kohta. K. Tiivel lubab hakata välja saades enda ja teiste elu väärtustama ning täies ulatuses

austama ühiskonnas toimivaid reegleid ja norme. K. Tiivel soovib üles kasvatada tütre ja

asuda tööle taksonduse vallas.

Liiga kitsas on ka kohtu nägemus elektroonilisest valvest, sest vajadusel saaks määruskaebuse

esitajat jälgida potentsiaalse tööandja ruumidesse paigaldatud IP-kaamera abil ning

kaasaaegsed autod on kõik reaalajas GPS-põhise jälgimise all.

K. Tiivel rõhutab, et tasub iga kuu rahalisi nõudeid ning käesolevaks hetkeks on ta suutnud

nõudeid ära maksta ligikaudu summas 1600 eurot.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus, kaalunud veelkord K. Tiiveli tingimisi ennetähtaegse vabastamise

poolt- ja vastuargumente, jätab maakohtu määruse muutmata.

4.1

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määrus seaduslik ja kaalutletud. Kohtu

põhjendus selle kohta, miks KarS § 76 lg-s 4 sätestatud materiaalsed alused kogumis

välistavad K. Tiiveli vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise, on asjakohased

ja piisavad ning määruskaebuses märgitu ei anna alust väita, et kohus tegi sätte kohaldamisel

kaalutlusvea.

4.2

Apellatsioonikohus peab vajalikuks märkida, et nõustub igati maakohtuga, et K.

Tiiveli puhul esineb hulk argumente, mis räägivad tema vabastamise kasuks. Kahtlemata on

vabastamise pooltargumentideks see, et K. Tiivelil on vabanemisel olemas elukoht, kindel

töökoht ja lähedaste toetus. Samuti on süüdimõistetu läbinud mitmeid sotsiaalprogramme,

osaleb majandustöödel ja tasub iga kuu rahalisi nõudeid.

4.3

Negatiivse külje pealt iseloomustab K. Tiiveli käitumist vangistuses

distsiplinaarkaristuste olemasolu, mida vaatamata määruskaebuse väidetele, ei saa pidada

vähetähtsaks. Süüdimõistetul on neli kehtivat distsiplinaarkaristust, millest kolm on seotud

ametniku korraldustele mitteallumise või ametniku solvamisega. Vangistuses õiguspärane

käitumine on vangistusest ennetähtaegse vabastamise oluliseks eelduseks. Kuigi K. Tiivel

lubab, et hakkab välja saades enda ja teiste elu väärtustama ning austab täies ulatuses

ühiskonnas toimivaid reegleid ja norme, siis tekitab see apellatsioonikohtus kahtlusi.

Olukorras, kus isik ei suuda alluda vanglas kehtestatud reeglitele, puudub igasugune alus

eeldada, et ta suudaks alluda vabaduses kriminaalhoolduse nõuetele.

Määruskaebuse esitaja leiab, et prokurör sai valesti aru süüdimõistetu üleolevast käitumisest,

sest K. Tiivel pole vangistuse jooksul kordagi vägivalda kasutanud ja oskab ennast sõnadega

kaitsta. Apellatsioonikohus märgib, et isegi kui süüdimõistetav pole vanglas vägivalda

kasutanud, siis on vangla iseloomustuste kohaselt süüdimõistetu suheldes ametiisikutega

üleolev, nõudlik, teeb koostööd vaid enda huve silmas pidades ning võib olla ka ebaviisakas ja

tõrjuv. Kuivõrd kriminaalhooldusega seoses on K. Tiivelil vaja koostööd teha just ametnikega,

siis võib negatiivne hoiak ametnikesse saada oluliseks takistuseks hoolduse läbiviimisel.

4.4

K. Tiiveli mittevabastamise tingib lisaks ka kuriteo raskus. Süüdimõistetu on toime

pannud raske isikuvastase kuriteo - tapmiskatse. K. Tiivel lõi kannatanut mitu korda noaga

erinevatesse kehapiirkondadesse ja tekitas sellega eluohtlikud tervisekahjustused. Vangla

tehtud riskihinnangu kohaselt seisneb süüdimõistetu puhul oht just raskemate, surmaga

lõppeda võivate kehavigastuste tekitamises ning ohustatud on eelkõige K. Tiiveli tuttavad

isikud. Seda asjaolu ei ole määruskaebuses ka ümber lükatud, samas on selle esitaja leidnud,

et ebaõige on prokuröri väide, mille kohaselt retsidiivsusnäitaja on suur. Retsidiivsusnäitaja

võib küll olla keskmisest madalam, aga tuleb arvestada ka kuriteo iseloomu ning

kinnipidamisasutus on hinnanud K. Tiivelit avalikkusele kõrgohtlikuks.

4.5

Määruskaebuse esitaja heidab ette, et maakohus pole teda ära kuulanud.

Apellatsioonikohus märgib, et 20. veebruari 2017. a Viru Maakohtu istungiprotokollist

nähtuvalt on kohus selgitanud süüdimõistetule tema õigusi KrMS § 35 ja § 34 järgi. Seega oli

K. Tiivel teadlik ka enda õigusest anda ütlusi, esitada taotlusi ja kaebusi ning olla kaitsja

juuresolekul ära kuulatud.

4.6

K. Tiivel teeb etteheiteid ka vangla tegevusele, leides, et olenemata tema paljudest

oskustest ei võimalda vangla talle tööalast arengut (palk kuus maksimaalselt 4 eurot ja sealt

omakorda võetakse 70% maha). Apellatsioonikohtu hinnangul pole määruskaebuse esitaja

väide asjakohane ja ei mõjuta süüdimõistetu tingimisi ennetähtaegse vabastamise otsustamist.

K. Tiivel leiab ka, et vangla välja toodud minimaalne riskiprotsent pole õige. Ringkonnakohus

märgib, et kui süüdimõistetu vajab lisaselgitusi tema ohtlikkuse taseme hindamisel, on tal

võimalik pöörduda nende saamiseks vangla poole.

4.7

Määruskaebuse esitaja leiab, et prokurör ei oleks tohtinud enda seisukohta

süüdimõistetu tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise küsimuses väljendada, sest

prokuratuuri seisukoha kirjutanud prokurör ei ole K. Tiiveliga suhelnud ega teda näinud.

Apellatsioonikohus määruskaebuse esitajaga ei nõustu, sest prokurör ei peagi olema kontaktis

süüdimõistetuga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise küsimuse lahendamisel:

prokurör juhindub isikuga seotud materjalidest.

4.8

K. Tiiveli hinnangul on maakohtu nägemus elektroonilisest valvest liiga kitsas, sest

vajadusel saaks teda jälgida potentsiaalse tööandja ruumidesse paigaldatud IP-kaamera abil

ning kaasaaegsed autod on kõik reaalajas GPS-põhise jälgimise all. Elektroonilise valvega on

tõepoolest võimalik isiku käitumist jälgida, kuid ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et

elektrooniline valveseade ei suudaks tagada käesoleval juhul süüdimõistetu seaduspärast

käitumist. Apellatsioonikohtul puudub uskumus, et K. Tiivel suudaks alluda vabaduses

kriminaalhoolduse nõuetele, ning puudub ka veendumus, et juba kantud karistus on eesmärgi

täitnud. Kuna positiivset muutust pole isiku käitumises toimunud, siis leiab ringkonnakohus

sarnaselt maakohtuga, et K. Tiivelil tuleb jätkata karistuse kandmist vangistuses, sest

elektrooniline valveseade ei tagaks süüdimõistetu õiguskuulekat käitumist ja poleks tagatud

karistuse eri- ja üldpreventiivsed eesmärgid.

4.9

Sõltumata asjaolust, et K. Tiiveli varasemad karistused on kustunud, ei anna eelkõige

kuriteo toimepanemise asjaolud ja süüdimõistetu käitumine karistuse kandmise ajal alust tema

vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamiseks. Eeltoodut arvestades ja juhindudes KrMS

§ 390 lg-st 1 ja 337 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata.

/allkiri/ /allkiri/ /allkiri/

Maarika Kuusk

Aarne Sarjas

Mati Kartau