3-16-2502/13 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse teatavakstegemine

31. märts 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-2502

Haldusasi

J. R kaebus Lääne-Saare Vallavalitsuse 1. novembri

2016

korralduse

nr

2-3/16/439

tühistamise

nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kohtuistungil 6. märtsil 2017

Menetlusosalised

Kaebaja: J. R

Esindaja: Peeter Malve

Vastustaja: Lääne-Saare vald

Esindaja: v.adv Siret Siilbek

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada J. R kaebus ning tühistada Lääne-Saare Vallavalitsuse 1. novembri 2016

korraldus nr 2-3/16/439.

2. Mõista Lääne-Saare vallalt J. R kasuks välja menetluskulu 15 (viisteist) eurot.

Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna

Ringkonnakohtule hiljemalt 2. mail 2017 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja

jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks

saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi

taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. Kaarma Vallavalitsuse 19. juuni 2003 korraldusega nr 431 (tl. 42) anti J. Rle ehitusluba

ühepereelamute, tsentraalsete insenervõrkude ja tänavate ehitamiseks Kaarma vallas Kudjape

külas N tn 1, 3 ja 5 ning M tn 16 ja 18. J. R rajas selle alusel veetrassid ning surve- ja isevoolulise

kanalisatsiooni trassid, millele Kaarma Vallavalitsuse 14. novembri 2005 korraldusega nr 8 (tl. 43)

anti kasutusluba. N tn 1, 3 ja 5 ning M tn 16 ja 18 kinnistud on J. R hiljem võõrandanud.

2. Lääne-Saare Vallavalitsus tegi 1. novembril 2016 korraldusega nr 2-3/16/439 J. Rle kui

eelnimetatud vee- ja kanalisatsioonitrasside omanikule ettekirjutuse likvideerida nende trasside

tuvastatud puudused ehk viia trassid kui ehitis vastavusse ehitusseaduse ja selle alusel

kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuetele. Ettekirjutuses on loetletud konkreetsed puudused

(deformatsioon,

läbivajumine,

mittenõuetekohased

kalded,

torude

paiknemine

mittenõuetekohasel sügavusel jms) trasside konkreetsetes kohtades, mis on ettekirjutuse

kohaselt tuvastatud OÜ ToruAbi poolt teostatud kanalisatsioonitorustiku uuringu (tl. 55) ning AS

Infragate Eesti vee- ja kanalisatsioonitorustiku ehitise auditiga (tl. 105).

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. J. R esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Lääne-Saare Vallavalitsuse

1. novembri 2016 korralduse nr 2-3/16/439 tühistamist. Esiteks on kaebaja seisukohal, et

probleemid trasside läbilaskevõimega võivad olla tingitud sellest, et kaebajaga kooskõlastamata

on nende trassidega ühendatud mitmeid uusi elamuid, samas kui ühegi usaldusväärse uuringuga

ei ole nende trasside mittevastavust ehitusnõuetele tegelikult tuvastatud.

4. Teiseks toob kaebaja välja, et ettekirjutuse täitmine on tema jaoks sisuliselt võimatu, kuna

isikutel, kelle kinnistuid trass läbib, ei ole mistahes kohustust taluda oma maal ei trassi ega selle

parandustöid, sest tegu pole vee-ettevõtjale kuuluva trassiga. Kaebaja hinnangul ei ole tal

kohustust neid trasse hooldada ega kohaliku vee-ettevõtja jaoks nende funktsionaalset

kasutatavust tagada. Kaebaja leiab, et trasside osas ehitusnormide rikkumine võiks anda aluse

kasutusloa tühistamiseks ja trasside kasutamise keelamiseks, samas kui neid trasse ei kasutata, ei

kujuta need endast mingit ohtu.

5. Kolmandaks toob kaebaja välja, et ettekirjutus on tehtud valele isikule, kuivõrd kaebaja on

kõnealuste trasside omandist loobunud, olles vallavalitsusele teinud juba 18. veebruaril 2016

sellekohase avalduse (tl.25). Kaebaja hinnangul on selline omandist loobumine kehtiv.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Lääne-Saare vald vaidleb J. R kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja

möönab, et ehitusloa ning kasutusloa andmise menetlused ei olnud korrektsed, ent leiab, et see

ei vabasta ehitise omanikku vastutusest. Vastustaja toob välja, et trasside kasutusloa kehtetuks

tunnistamine on välistatud, kuna ettekirjutuse esemeks oleva trassilõiguga varustatakse või on

loodud valmidus varustada 16 kinnistut, millest juba 10 omavad kehtivaid lepinguid vee-

ettevõtjaga, kes neid trasse haldab ning kasutusloa kehtetuks tunnistamise korral vee- ja

kanalisatsioonivarustus katkeks. Vastustaja selgitab, et kaebaja omandis olev trass on

ühisveevärgi- ja –kanalisatsioonitrass, mille kaudu osutatakse elutähtsat teenust.

7. Vastustaja hinnangul on trassidel esinevad puudused ettekirjutuses viidatud uuringu ja auditiga

piisavalt tõendatud, auditis on välja toodud trasside mittevastavused konkreetsetele

standarditele ning kaebaja sellekohased vastuväited paljasõnalised.

8. Vastustaja leiab, et ettekirjutus on tehtud õigele adressaadile, kuna kaebaja on kõnealuste

trasside omanik. Kaebaja poolt 18. veebruaril 2016 esitatud omandist loobumise tahteavaldust

peab vastustaja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 2 ja § 86 lg 1 alusel tühiseks, kuna

see on vastuolus heade kommetega ehk tehtud asjaga seotud omaniku vastutusest vabanemiseks

ning pärast seda, kui kaebajale said teatavaks trassidega seotud puudused ning valla kavatsus

teha kaebajale ettekirjutus nende kõrvaldamiseks. Vastustaja rõhutab, et kinnisvaraarendusega

tegelenud kaebaja võõrandas kinnistud, millelt teenis tulu, kuid kaotas ilmselgelt huvi trassi vastu

pärast seda, kui oli enda rahalised huvid realiseerunud. Vastustaja leiab, et ühisveevärgi ja -

kanalisatsioonitrassi omaniku täitmata kohustuste tõttu tekkinud vastutusest vabastamine ei ole

omandist loobumise instituudi eesmärgiks.

9. Vastustaja leiab, et vaidlusaluste trasside näol on tegemist ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni

torustikuga ÜVVKS § 2 lg 1 tähenduses, sest selle kaudu toimub kinnistute veega varustamine ja

reovee ärajuhtimine ning see on vee-ettevõtja hallatav. Vastustaja toob seejuures välja, et

kaebaja on AS-ga Kuressaare Veevärk 31. juulil 2011 sõlminud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni

teenuste kasutamise lepingu nr 2297E (tl. 132), mille alusel osutas AS Kuressaare Veevärk

kaebajale endale teenuseid kuni M tn 11 omaniku vahetamiseni. See, et trasse haldab AS

Kuressaare Veevärk on vastustaja hinnangul tõendatud ka AS Kuressaare Veevärk 31. oktoobri

2013 kirjaga nr 85/1-8 (tl134) ja 20. novembri 2013 ettepanekuga (tl. 136), samuti on AS

Kuressaare Veevärk haldusasjas 3-14-50347 Tallinna Halduskohtule vastanud, et on kõnealuste

trasside kaudu veeteenuse osutajaks, kes haldab trasse õigusliku aluseta. Samuti tõendavad seda

vastustaja hinnangul AS Kuressaare Veevärk 06. mai 2015 teade (tl. 137), aga ka see, et

haldusasjas nr 3-15-1221 on M. K avaldanud, et kuigi AS Kuressaare Veevärk on keeldunud

liitumislepingu sõlmimisest, osutatakse faktiliselt teenust siiski ilma lepinguta edasi.

10. Vastustaja

rõhutab,

et

pole

pannud

kaebajale

kohustust

tasuta

vee-

ja

kanalisatsiooniteenuseid osutada, vaid vaidlusaluse korraldusega on kaebajale pandud üksnes

kohustus viia trassid kui ehitis ehitusseaduses ja selle alusel antud aktide sätestatud nõuetega

vastavusse. Vastustaja vaidleb vastu väitele, et seoses elamukvartali laiendamisega on trassidele

liidetud uusi elamuid ning erinevalt kaebaja väitest ei ole Kaarma Vallavalitsus N tn

kinnisvaraarendusega kunagi tegelenud. Vastustaja toob ka välja, et varasemalt kaebaja poolt

esitatud väited, nagu oleks trasside läbilaskevõime vähenenud O elamupiirkonna laiendamise

tõttu, on samuti ekslikud, kuna isevoolsele kanalisatsioonitorustikule ei ole ühendatud ühtegi uut

arendust ja survekanalisatsiooni torustikule on lisatud O piirkonna arenduspiirkond, kuid

pumbajaama on lisatud nimetatud piirkonda teenindav eraldi pump.

11. Vastustaja peab asjakohatuks kaebaja viidet kinnistute omanike trasside talumise kohustusele

ning leiab, et vallasasjast ehitise omaniku ning kinnisasja omanike vahelised õigussuhted ei

mõjuta ehitusjärelevalve teostamist kohaliku omavalitsuse poolt. Samuti pole vastustaja

hinnangul mingisugust tähtsust sellel, millisel alusel haldab kõnealuseid trasse AS Kuressaare

Veevärk.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

12. Vaadanud läbi poolte seisukohad ja nende kinnituseks esitatud tõendid, leian, et J. R kaebus

on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Esiteks oli ettekirjutuse tegemise ajal kõnealuste trasside näol

tegu peremehetu ehitisega, mis välistab kaebajale nende korda tegemise kohustuse panemise.

Teiseks, isegi kui kaebaja olnuks ettekirjutuse tegemise ajal trasside omanik ning kui lugeda

korralduses nimetatud ehituslikud puudused tõendatuks, tuleks korraldus tühistada

kaalutlusõiguse olulise rikkumise tõttu.

13. Kõnealused trassid ei ole ühegi maatüki oluliseks osaks, seega on tegemist vallasasjaga, samuti

on tegemist ehitisega. Kaebaja on Lääne-Saare Vallavalitsusele 18. veebruaril 2016 teatanud (tl.

25), et on Kudjape külas asuvate vee- ja kanalisatsioonitrasside omandist loobunud.

Asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) § 96 lõikest 3, asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS)

§ 13 lõikest 2 ning selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 8. augusti 1996 määruse nr 211

„Peremehetu ehitise hõivamise korra kinnitamine“ (edaspidi VVm 1996/2011) punktidest 3 ja 5

saab järeldada, et juhul kui vallasasjaks oleva ehitise omanik on lõpetanud ehitise valduse ehk

loobunud tegelikust võimust ehitise üle ja väljendanud ehitise omandist loobumist, eeldatakse

omandist loobumise tahte olemasolu ning ehitis muutub peremehetuks. Asja peremehetus saab

tähendada vaid seda, et asjale ei laiene ühegi isiku omandiõigus. Vallasasja valduse lõpetamine

omandist loobumise tahtega lõpetab omandiõiguse ja asi muutub peremehetuks. Uuesti saab

selline asi omandiõiguse objektiks muutuda hõivamise teel. Hõivamise puhul ei toimu

omandiõiguse üleminekut endiselt omanikult hõivajale ning endise omaniku omandi lõppemine

ei ole hõivamisest sõltuvuses. Hõivamise eelduseks on, et asi on peremehetu ehk ei ole pole

hõivamise ajal kellegi omandis. Eelnev ei tähenda seda, et asja omanik vabaneks omandist

loobumisega nendest asjaga seotud kohustustest, mis tekkisid enne seda kui ta omandist

loobumise tahtega oma valduse lõpetas, samuti ei välista omandist loobumine mingil moel

omaniku kohustuste täitmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise kohustust, küll aga välistab

see isikule edaspidi asja omandiõiguse alusel täiendavate kohustuste panemise.

14. Antud juhul on kaebaja Lääne-Saare vallale kui VVm 1996/211 punkti 13 kohaselt peremehetu

ehitise hõivamise kohustuse kandjale 18. veebruaril 2016 üheselt mõistetavalt teatanud, et tema

valdus vaidlusalustele trassidele on lõppenud ning samas on ta sõnaselgelt väljendanud omandist

loobumist. Vastustaja ei ole väitnud, veel vähem tõendanud, et kõnealused trassid oleksid

jätkuvalt kaebaja valduses ehk tema tegeliku võimu all. Seega vaidlusaluse korralduse andmise

ajal, st. 2016. aasta novembris pidi kaebaja kõnealuseid trasse käsitama peremehetu ehitisena.

Ma ei nõustu vastustaja seisukohaga, et sel moel omandist loobumine on heade kommetega

vastuolus. Omandist loobumise tahtega asja valduse lõpetamise eesmärk saabki üldjuhul olla

soov vabaneda asjaga seotud koormusest, sealhulgas asja omamisega seoses tulevikus

tekkivatest kohustustest. Vastustajal on iseenesest õigus selles, et just nimelt sel põhjusel kaebaja

sellise avalduse esitas, see aga ei muuda seda heade kommetega vastuolus olevaks. Ehitise

omaniku soovi vabaneda ehitisest, mille omamise vastu on ta igasuguse huvi kaotanud ning

millega seotud tulevikus tekkivaid kohustusi ta kanda ei soovi, ei saa minu hinnangul pidada

ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi ebamoraalseteks ja taunitavateks. Käesoleval juhul ei

ole seejuures alust rääkida mistahes teiste isikute õigustest seoses kõnealuste trasside

kasutamisega, kuna puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et kaebajal oleks omandist

loobumise ajal olnud mistahes kohustus tagada näiteks nende trassidega ühendatud kinnisasja

omanikele või neid trasse haldavale vee-ettevõtjale trasside sihipärase kasutamise võimalus. Asja

omandist loobumise mõte ongi vabaneda edasiulatuvalt omandiõigusega seotud õigustest ja

kohustustest ning omandist loobumise tahe ei vaja mingisugust erilist põhjendust, mistõttu ei saa

see ka heade kommetega vastuolus olla, sõltumata omaniku motivatsioonist. Heade kommete

vastasus võiks kõne tulla juhul, kui tehingu või tahteavaldusega kaasneksid tehingu teise poole

või kolmandate isikute või avalike huvide jaoks mingisugused iseäranis kahjulikud tagajärjed, mille

vältimiseks pole varem mõistlikke võimalusi olnud. Käesoleval juhul see nii ei ole. Kaebaja poolt

omandist loobumise tahtega nende trasside valduse lõpetamine ei too muuhulgas kaasa ka

elamute veega varustamise viivitamatut lõppemist. Heade kommete vastasus ei tulene antud

juhul ka sellest, et kaebaja oli teadlik vallavalitsuse poolt vaidlusaluse ettekirjutuse tegemise

kavatsusest ega see, et ta oli üritanud nende trasside omandist varem vabaneda muul moel.

Arvestades järgnevaid põhjendusi, oli kaebaja poolt sellise sammu astumine selleks, et vältida

tema suhtes vallavalitsuse kavandatava haldustegevusega kaasnevat ilmselget ebaõiglust,

sisuliselt paratamatu. Eeltoodu tõttu leian, et ehitised, mille korda tegemiseks on kaebajat

vaidlusaluse korraldusega kohustatud, olid korralduse andmise ajal peremehetud ning sellise

kohustuse kaebajale panemine seega õigusvastane.

15. Kuigi vaidlusalune korraldus tuleks tühistada pelgalt ülaltoodud põhjusel, pean vajalikuks

märkida, et isegi juhul, kui kaebaja oleks vaidlusaluse korralduse andmise ajal olnud trasside

omanik, tuleks korraldus tühistada kaalutlusõiguse ilmselge rikkumise tõttu ning seda ka juhul,

kui saaks lugeda, et korralduses nimetatud objektiivsete ehituslike puuduste esinemine on

tõendatud ja nõustuda, et trassid ei vasta nõuetele määral, mis tagaksid nende sihipärase ja ohutu

kasutamise. Korralduse õigusliku alusena viidatud ehitusseadustiku (edaspidi EhS) § 11 lõikest 1

ning sama paragrahvi lõike 2 punktidest 1, 3, 9 ja 10 tuleneb, et ehitis peab kogu oma kasutusea

vältel vastama selle kasutamise nõuetele ja olemasolu vältel olema ohutu, pidades silmas

mehaanilist vastupidavust ja stabiilsust, hügieeni, tervist ja keskkonda, ehitise toimivust ja

koostoimimisvõimet ning ühilduvust ja viimaks kasutusotstarbest ja kasutamisest tulenevaid

seisundinõudeid.

16. Ehitise seaduse nõuetega vastavusse viimiseks ettekirjutuse tegemine tuleb otsustada

kaalutlusõiguse alusel. Juba viidatud EhS § 11 lõikes 1 eristatakse selgelt nõudeid, mis seonduvad

ehitise olemasoluga nendest, mis seonduvad ehitise kasutamisega mingil otstarbel. Seda erisust

tuleb silmas pidada ka riikliku järelevalve sellise ettekirjutuste tegemise kaalumisel. Mingisuguse

puuduse kõrvaldamise vajadus on vältimatu, kui see puudus muudab ehitise ohtlikuks sõltumata

tema kasutamisest (ohutu olemasolu), samuti juhul kui selle ehitise ohutut kasutamist ei ole

võimalik tagada. Nii näiteks võivad puudused hoone stabiilsuses kaasa tuua hoone varisemise

sõltumata sellest, kes või kuidas seda hoonet kasutab. Sedalaadi ehituslike puuduste

kõrvaldamine (või hoone lammutamine) on enamasti vältimatu, ning ohu realiseerumise

vältimiseks ei piisa näiteks üksnes ehitise kasutamisega seotud õiguslike piirangute

kehtestamisest.

17. Hoopis teine lugu on aga selliste puudustega, mis ehitise olemasolu iseenesest ohtlikuks ei

muuda, küll aga takistavad selle sihipärast tõhusat kasutamist. Selliste puuduste korral ei ole

ehitise korda tegemine vältimatu ning alternatiivina tuleb kaaluda ehitise kasutamise keelamist

või piiramist. Selle alternatiivi on vastustaja käesoleval juhul ilmselgelt kaalumata jätnud. Tõsi,

vaidlusaluses korralduses on küll ära toodud, et kaebaja poolt eelistatud lahenduse, see tähendab

kasutusloa kehtetuks tunnistamise vastu räägib kõnealuste trasside kaudu vee- ja

kanalisatsiooniteenuseid tarbivate isikute huvi, ent selle huvi hindamisel on vastustaja

tähelepanuta jätnud olulise asjaolu, et puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et kaebajal oleks

kohustus kas nende tarbijate või neid tarbijaid varustava vee-ettevõtja või ka kohaliku

omavalitsuse ees tagada nende trasside olemasolu ja sihipärane kasutatavus. See kahandab

nende kolmandate isikute huvi väärtust kaebaja huvidega võrreldes märkimisväärselt.

18. Vastustaja on selgitanud, et kõnealuseid trasse tuleb ühiskanalisatsiooni ja veevärgi osana

käsitada peamiselt sel põhjusel, et neid haldab kohalik vee-ettevõtja. Selles, et AS Kuressaare Vesi

nende trasside kaudu oma tarbijaid veega varustab ja kanalisatsiooniteenust osutab, ei ole

iseenesest vaidlust. Küll aga puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et sellisel haldamisel oleks

mingisugunegi õiguslik alus. Kaebaja ja AS Kuressaare Veevärk vahel 31. juulil 2007 sõlmitud

ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuste kasutamise lepingu nr 2297E (tl. 132) esemeks on

kaebajale konkreetses tarbimiskohas (M tn 11) vee- ja kanalisatsiooniteenuste müümine ning see

leping ei sisalda mistahes kokkuleppeid vaidlusaluste trasside kasutamise kohta teenuste

osutamiseks ei M tn 11 kinnistule ega veel vähem kolmandatele isikutele. Eelviidatud lepingu

sõlmimisest ei saa järeldada, et kaebaja on andnud AS-i Kuressaare Veevärk kasutusse

vaidlusaluses korralduses nimetatud trassid ning kohustub tagama nende vastavuse sihipärase ja

ohutu kasutamise nõuetele. Vastustaja on isegi möönnud, et AS Kuressaare Veevärk kasutab neid

trasse omavoliliselt. Sellisest omavolist ei saaks kaebajale (isegi kui ta oleks nende trasside

omanik) panna mistahes kohustusi seoses vajadusega tagada selline omavoliline kasutamine

edaspidi. Kui kolmandate isikute poolt ehitise omavoliline kasutamine kujutab endast ohtu, saab

panna omanikule kohustuse sellist kasutamist takistada, ent mõeldamatu on panna kohustus,

mille sisuks on sellise omavolilise kasutuse soodustamine.

19. Vaidlusalusest korraldusest ei nähtu, et trasside olemasolu iseenesest kujutaks endast

mingisugust ohtu. Trassid asuvad maa sees ning kaebaja väitele, et niisama maa sees olles ei sega

need kedagi, ei ole vastustaja ühtki mõistlikku vastuväidet esitanud. Vaidlusaluse ettekirjutuse

aluseks on aga sisuliselt asjaolu, et kõnealuste trasside ehituslikud puudused ei võimalda nende

kaudu osutada vee- ja kanalisatsiooniteenuseid. Nagu juba öeldud, pole vastustaja viidanud

ühelegi tõendile, millest tuleneks, et nende trasside kaudu selliseid teenuseid osutada peab

saama. Üksnes asjaolu, et kohalik vee-ettevõtja on arusaadavalt ilma igasuguse õigusliku aluseta

asunud nende kaudu teenuseid osutama, ei õigusta kaebajale mistahes kohustuste panemist.

Kaebajal ei saa olla kohustust tagada torude sihipärane kasutamine pelgalt sellest, et ta need

torud (ajal, mil maa, kus need paiknevad, oli arusaadavalt tema omandis) maasse paigaldas ja et

vee-ettevõtja nende kaudu mingisuguseid teenuseid omavoliliselt osutama asus. Seega on

kaebajal õigus, et juhul kui trasside kasutamine kätkeb endas mingisuguseid ohtusid, oleks märksa

kohasem nende kasutusloa kehtetuks tunnistamine ja kasutamise keelamine. ÜVVKSi sätete

eesmärk ei ole reguleerida trassi omaniku ja vee-ettevõtja või viimase tarbijate vahelisi suhteid

ning sellest seadusest ei tulene trassi omanikule avalik-õigusliku iseloomuga kohustust tagada

trassi korrasolek selleks, et vee-ettevõtja seda omavoliliselt kasutada saaks.

20. Kokkuvõttes on praeguse vaidluse tuumaks olev probleem tekkinud põhjusel, et kohalik

omavalitsus jättis kaebaja realiseeritud kinnisvaraarendusprojekti aluseks olevate haldusaktide

(detailplaneering, ehitusload) andmisel üheselt reguleerimata kaebaja kohustused seoses teede

ja trasside rajamisega. Nii näiteks oleks võinud elamute ehitamiseks ehituslubade väljastamise

eeldusena panna arendajale kohustuse trassid välja ehitada ning kohalikule omavalitsusele (või

vee-ettevõtjale) üle anda või võtta muud meetmed, et tagada õiguslikult nende trasside

sihipärane kasutatavus. Olles selle tegemata jätnud, ei saa kohalik omavalitsus kümme aastat

pärast arendusprojekti valmimist, kusjuures ise trasside ehitus- ja kasutuslubade väljastamise

õigusvastasust mööndes, hakata arendajale ehitusseadustiku sätete alusel panema sisuliselt

kohustust tagada funktsioneerivate vee- ja kanalisatsioonitrasside olemasolu. Selle üle, kas

kaebaja on mingil moel kuritarvitanud temalt selle kinnisvaraprojekti raames krunte ostnud

isikute usaldust või rikkunud nendega sõlmitud lepinguid, ei ole käesoleval juhul mõtet arutleda,

sest selliste kohustuste võimalikule rikkumisele reageerimiseks ei ole ehitusseadustiku alusel

ehitise korda tegemise ettekirjutuse tegemine kohane viis. Oma õigusi saavad suhetes kaebajaga

kaitsta nii nende trasside kaudu reaalselt teenuseid tarbivad isikud kui ka nende kaudu teenuseid

osutada sooviv AS Kuressaare Veevärk tsiviilõiguslike õiguskaitsevahenditega. Sarnase

ettekirjutuse tegemine oleks võimalik piltlikult öeldes siis, kui nende trasside ehituspuudused

kätkeksid endas ohtu, mille realiseerumine sõltub üksnes sellest, et need torud maa sees on, mitte

sellest, kas või kuidas neid kasutatakse, kusjuures peaks olema alternatiiv ehitis lammutada.

Tekkinud olukorra kõige mõistlikum lahendus näibki praegu olevat kohaliku omavalitsuse poolt

nende trasside kui peremehetu ehitise hõivamine ning vee-ettevõtjaga kokkuleppel nende

edaspidise

sihipärase

kasutatavuse

tagamine.

Isegi

kui

kaebajale

kogu

selles

kinnisvaraarendusprojekti läbi viimisel mingisuguseid etteheiteid teha saab, siis käesoleval ajal

talle mingisuguste täiendavate ehitamisega seotud avalik-õiguslike kohustuste panemine ei ole

mõeldav. See ei välista mõistagi kahju hüvitamise nõude esitamist, kui mõni asjaosalistest leiab,

et kaebaja on oma õigusvastase tegevusega kahju põhjustanud.

21. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamisega on otsus tehtud kaebaja kasuks. Kaebaja on kaebuses taotlenud menetluskulude

välja mõistmist ning ainsa menetluskuluna on tõendatud 15 euro suurune riigilõivukulu. See tuleb

vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

Kohtunik

Tallinna Ringkonnakohtu 13.12.2017 kohtumääruse

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu Saaremaa valla apellatsioonkaebusest loobumise avaldus ning lõpetada

apellatsioonimenetlus.

2. Mõista Saaremaa vallalt välja J. R (ik …) kasuks 595,20 eurot (viissada

üheksakümmend viis eurot ja 20 senti) apellatsioonimenetluse kulude katteks. Summa

kanda J. R arveldusarvele nr …

3. Apellandi menetluskulud apellatsiooniastmes jätta tema enda kanda.