2-16-5936/33 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

31. märts 2017, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-16-5936

Tsiviilasi

EET hagi RT vastu elatise nõudes

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 26. jaanuari 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

RT apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

1 935 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): EET (isikukood XXXXXXXXX),

seaduslik esindaja EM ja lepinguline esindaja Vassili

Kosteitšuk

Kostja (apellant): RT (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Kerstin Malberg

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 26. jaanuari 2017 otsus tühistada osas, milles maakohus jättis

kostjalt hageja kasuks välja mõistetud elatisest maha arvamata 2016. aasta mais

ja juunis tasutud summa 220 eurot. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta

hagi eelmises lauses märgitud summa väljamõistmiseks vastava kohustuse

menetluse ajal täitmise tõttu rahuldamata.

2. Parandada samas otsuses ilmne ebatäpsus ja asendada resolutsiooni punktis 6

ajavahemiku

alguskuupäeva

aasta 2013

aastaga 2016.

Lisaks

täpsustada

resolutsiooni punkti 4 igakuise elatise summade ja nende muutmise osas ning jätta

resolutsioonist välja mittevajalik punkt 8 otsuse kättetoimetamise kohta.

3. Sama otsus on edasi kaebamata jõustunud osas, milles maakohus jättis hagi

osaliselt läbi vaatamata (resolutsiooni punkt 1) ja rahuldamata kostja taotluse

hageja kohustamiseks esitada kuludokumente (punkt 2).

4. Ülejäänud osas jätta sama otsus muutmata.

5. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

6. Menetluskulud maakohtus jätta kostja kanda ja ringkonnakohtus poolte endi

kanda.

7. Tulenevalt menetluskulude jaotusest ei ole vaja ringkonnakohtu menetluskulusid

rahaliselt kindlaks määrata.

2 (8)

KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

1. Jätta läbi vaatamata EET nõue elatise väljamõistmiseks põhi- või keskhariduse

omandamiseni koolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui

21-aastaseks saamiseni.

2. Jätta rahuldamata kostja RT taotlus kohustada hagejat esitama lepingulise

esindaja kulusid tõendavad dokumendid.

3. Hagi rahuldada osaliselt.

4. Mõista kostjalt RT (isikukood XXXXXXXXXX) välja hageja EET (isikukood

XXXXXXXXXX) kasuks igakuine elatis hageja ülalpidamiseks:

4.1

14. – 30. aprilli 2016 eest 121,84 eurot;

4.2

1. – 31. mai 2016 eest 215 eurot;

4.3

1. – 30. juuni 2016 eest 105 eurot (lähtudes elatisest ühes kuus 215 eurot,

millest on 9. juunil 2016 tasutud 110 eurot);

4.4

alates 1. juulist kuni 31. detsembrini 2016 summas 215 eurot kuus ja

4.5

alates 1. jaanuarist 2017 kuni hageja täisealiseks saamiseni, see tähendab

23. maini 2033, summas 235 eurot kuus, aga mitte vähem kui perekonna-

seaduse § 101 esimeses lõikes ette nähtud määr.

5. Elatis tuleb maksta iga kalendrikuu eest ette. Elatis tuleb kanda EM

arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXX.

6. Mõista kostjalt RT välja hageja EET kasuks tagasiulatuvalt ajavahemiku

1. jaanuarist 2016 kuni 13. aprillini 2016 eest elatis kokku 628,16 eurot (lähtudes

elatisest ühes kuus 215 eurot, millest on 31. mail 2016 tasutud 110 eurot).

7. Jätta maakohtu menetluskulud kostja RT kanda. Mõista kostjalt RT hageja EET

kasuks välja maakohtu menetluskulude hüvitis 350 eurot.

8. Jätta

ringkonnakohtu

menetluskulud

poolte

endi

kanda.

Tulenevalt

menetluskulude jaotusest ei ole vaja ringkonnakohtu menetluskulusid rahaliselt

kindlaks määrata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

HAGEJA NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. EET (hageja) esitas Harju Maakohtule 14. aprillil 2016 hagi RT (kostja) vastu elatise nõudes.

Vastavalt 3. mai 2016 täpsustusele palus hageja:

3 (8)

(1) mõista kostjalt välja hageja kasuks elatis miinimummääras ja

(2) tagasiulatuv elatis alates 1. jaanuarist kuni 13. aprillini 2016 summas 738,16 eurot.

Esialgses hagis palus hageja mõista kostjalt välja edasiulatuv elatis kuni hageja täisealiseks

saamiseni või kui ta täisealiseks saanuna omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib

kutseõppe tasemeõppes, siis tema õpingute lõppemiseni, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks

saamiseni. Hageja loobus 15. detsembri 2016 menetlusdokumendis nõudest osas, mis käsitles

perioodi pärast tema täisealiseks saamist.

Hageja väitel läksid hageja ema (EM, hageja seaduslik esindaja) ja isa (kostja) lahku 2015. aasta

detsembris ning alates sellest ajast elab hageja koos emaga. Kostja ei ole oma

ülalpidamiskohustust täitnud. Hageja taotleb elatise väljamõistmist miinimummääras.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

Kostja hinnangul on hagi osaliselt põhjendamatu, sest:

 tagasiulatuv ülalpidamise nõue on põhistamata ja tõendamata;

 esineb alus elatise vähendamiseks alla miinimummäära, sest kostjal on veel kaks

alaealist last. Nende laste emaga on kostja leppinud kokku, et lapsed elavad kaks nädalat

ühe vanema ja kaks nädalat teise vanema juures ning et kostja kannab kulud, mis

seonduvad laste huviringide ja muude lastega seotud aktiivtegevustega;

 kostja töötasu on 550 eurot kuus, mistõttu kostja peab võimalikuks maksta hagejale

igakuist elatist poole elatise miinimummäära ulatuses;

 kostja tasus 19. mail 2016 ja 9. juunil 2016 hageja seadusliku esindaja arveldusarvele

110 eurot, mistõttu ei hoia ta elatise maksmisest kõrvale.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 26. jaanuari 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) ja mõistis

perekonnaseaduse (PKS) § 96, § 97, § 99 lg-te 1 ja 2, § 100 lg-te 1, 2 ja 4, § 101 lg 1, § 102

lg-te 1 ja 2, § 105 lg 3, § 108 ning § 116 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja alates

14. aprillist 2016 igakuise elatise miinimummääras kuni hageja täisealiseks saamiseni ning

elatise tagasiulatuvalt perioodi 1. jaanuar 2013 kuni 13. aprill 2016 eest kokku 738,16 eurot.

Maakohus jättis hagi läbi vaatamata osas, milles hageja taotles edasiulatuva elatise

väljamõistmist kuni põhi- või keskhariduse omandamiseni koolis, gümnaasiumis või

kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Menetluskulud jättis

maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja määras

kindlaks, et kostjal tuleb hüvitada hagejale menetluskulude katteks 350 eurot.

Maakohus tuvastas, et kostjal on lisaks hagejale veel kaks alaealist last. Neil lastel on kostja

juures vahelduv elukoht ja vanemate vahel on kokkulepe, et sel ajal peab vanem lapsi üleval.

Kostja maksab laste koorikooli eest kuus 110 eurot ja ühe lapse majandusõpingute eest

6,40 eurot. Kostja kannab ka nende laste kooliga seotud kulud (ekskursioonid, väiketarvikud

jms) ca 100 eurot poole aasta kohta. Maakohtu hinnangul ei jää need lapsed varaliselt vähem

kindlustatuks, kui kostja kasutab seni nende koorikooli, majandusõppe ja klassiekskursioonide

kulude katmiseks kulunud raha miinimummääras elatise maksmiseks oma kolmandale lapsele

(hagejale). Kostja sissetuleku suurus ei vabasta kostjat hageja ülalpidamiskohustusest.

Kohtumenetluses ei ole kostja väitnud, et ta ei saa suuremat sissetulekut teenida nt tervise tõttu.

Seega puudub alus igakuise elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära.

Maakohtu hinnangul ei sea tagasiulatuva elatise väljamõistmine kostjat äärmiselt raskesse

olukorda, sest hageja nõuab elatist tagasiulatuvalt kolme kuu ja 13 päeva eest. Sellises ulatuses

tagasiulatuva elatise väljamõistmine ei koorma kostjat liigselt, kuna kostja hageja vanemana

4 (8)

pidi olema teadlik, et tema alaealine laps vajab ülalpidamist ja kohusetundlik lapsevanem

saanuks oma kohustust täita vabatahtlikult.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale 6. veebruaril 2017 apellatsioonkaebuse, milles palub

maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas ja teha uue otsuse, millega jätta

hagi rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

Maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust mõistes kostjalt välja elatise igakordses miinimum-

määras. Kostja selgitas ja tõendas maakohtu menetluses, et tal pole võimalik maksta hagejale

elatist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras, sest kostjal on veel kaks alaealist last. Samuti

tõendas kostja, et tema brutotöötasu on 550 eurot kuus. Seega ei jätku kostjal raha enda ja oma

kahe teise lapse minimaalsete vajaduste rahuldamiseks, kui ta peab hagejale tasuma elatist PKS

§ 101 lg-s 1 sätestatud määras. Maakohus hindas tõendeid vääralt ega arvestanud, et osa hageja

vajadustest on kaetud riiklike toetustega, mis kantakse hageja ema kontole. Kostja on samuti

tõendanud, et ta maksis hagejale elatist kohtumenetluse ajal kaks korda, kuid maakohus pole

seda asja lahendamisel arvesse võtnud.

Maakohus ületas nõude piire, kui mõistis kostjalt välja tagasiulatuva elatise perioodi

1. jaanuar 2013 kuni 13. aprill 2016 eest. Hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja

tagasiulatuvalt elatis ajavahemiku 1. jaanuar 2016 kuni 13. jaanuar 2016 eest. Lisaks pole

hageja tavasiulatuvat nõuet põhjendanud ega selgitanud, kas ja millises summas on ta kostjalt

elatise tasumist palunud. Maakohtu seisukoht ei tugine ainsalegi tõendile selle kohta, et

tagasiulatuva elatise väljamõistmine ei koorma kostjat liigselt.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta sisuliselt muutmata, kuid TsMS § 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles maakohus jättis asja lahendamisel arvesse võtmata

menetluse ajal tasutud elatise summas 220 eurot. Ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse,

millega kostjalt kohtuotsusega välja mõistetud elatist selle summa võrra vähendada.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, milles hagi jäi osaliselt läbi vaatamata. Kaebuses ei ole

väiteid, et maakohus oleks eksinud menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel ja sellega

seonduva taotluse lahendamisel. Samuti ei käsitle kostja oma kaebuses maakohtu otsusega

määratud otsuse täitmise korda. Seega on nende otsustuste osas maakohtu otsus edasi

kaebamata jõustunud.

7. Tulenevalt kostja kaebusest on apellatsiooniastmes vaidluse all, kas maakohus mõistis

põhjendatult kostjalt hageja kasuks välja:

 alates hagi esitamisest igakuise elatise PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammääras või oleks

tulnud elatist PKS § 102 lg-te 1 ja 2 alusel vähendada;

 enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud elatise summas 738,16 eurot, samuti aga

 kas ja kuidas oleks tulnud otsuse tegemisel arvestada menetluse ajal makstud elatisega

summas 220 eurot.

8. Juhindudes TsMS § 652 lg 1 p-st 1 võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbi-

vaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, sest neid ei ole

kaebusega vaidlustatud ja ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

Maakohus ei ole tõendite hindamisel menetlusnorme oluliselt rikkunud. Samadel põhjustel ei

5 (8)

ole TsMS § 652 lg 5 järgi vaja uuesti koguda, uurida ega hinnata maakohtu menetluses kogutud,

uuritud ja hinnatud tõendeid.

Ringkonnakohus jätab vaidlustatud otsuse elatise väljamõistmise, sh igakuise elatise summa ja

tagasiulatuava elatise summa osas muutmata. Vastavalt TsMS § 654 lg-le 6 märgib

ringkonnakohus, et nõustub maakohtu sisuliste põhjendusega.

Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Kostja leiab, et maakohus eksis PKS § 101 ja 102 kohaldamisel, kui jättis arvesse võtmata

kostja tegeliku sissetuleku ja kohustuse anda ülalpidamist veel kahele alaealisele lapsele.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see väide põhjendatud.

Kohtu järeldus selle kohta, kas vanema teised lapsed osutuksid vähem kindlustatuks kui elatist

hagev laps, saab põhineda faktilistel asjaoludel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda.

Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua, millised on

kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste

vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Kuna laste ülalpidamise kohustus on mõlemal

vanemal, siis tuleb laste vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada ka nende

emade panust laste ülalpidamisse (Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16,

p 12). Eelnevast tuleneb, et kostja pidi esile tooma, millised on tema teiste laste vajadused ja

millise osa vastavatest kuludest kannab kumbki vanem. Kuna kostja vastavat asjaolude esile

toomise koormist ei täitnud, siis ei saanud maakohus ka kohaldada PKS § 101 ja 102 kostja

soovitud viisil, st vähendades nende alusel hageja kasuks välja mõistetavat elatist alla seadusega

ette nähtud alammäära.

Maakohus leidis põhjendatult, et kostja ei ole toonud esile ka mõjuvat põhjust tema sissetuleku

ebapiisavuseks. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste

rahuldamiseks vajalikke vahendeid ning vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest ainuüksi

seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või see on väike, aga samuti, et vanem on kohustatud lapse

ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva, nt vajadusel müües

oma vara (Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11 esimene lõik,

samuti

selles

viidatud

24. oktoobri 2012

otsus

tsiviilasjas

nr 3-2-1-118-12,

p 15;

29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15, p 14, ja 12. märtsi 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-19-07, p 12). Kostja ei toonud esile asjaolusid, mis takistavad tal teenida vähemalt riigi

keskmist palka. Kui kostjal puudub mõjuv põhjus keskmisest madalama töötasu teenimiseks,

siis ei esine ka mõjuvat põhjust PKS § 102 lg 2 kolmanda lause tähenduses.

10. Lisaks heidab kostja maakohtule ette tõendite vääralt hindamist ja selle arvestamata jätmist,

et osa hageja vajadustest on kaetud riiklike toetustega, mis kantakse hageja ema kontole. Ka

see apellatsiooniväide ei ole põhjendatud.

Kostja ei tuginenud nimetatud asjaolule maakohtus. Kuigi osa lapse vajadustest võib olla kaetud

riiklike peretoetustega, siis tuleb kohtul sellega arvestada üksnes juhul, kui pool vastavale

asjaolule tugineb (vt Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 11 kolmas

lõik, samuti aga varasemalt 25. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 16 teine ja kolmas

lõik, ning 7. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p-d 14 ja 15). TsMS § 5 lg 1

sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

Maakohus ei pidanud võtma arvesse, et osa hageja vajadustest on kaetud riiklike toetustega,

mis kantakse hageja ema kontole, sest kostja ei toonud seda asjaolu esile. Tulenevalt TsMS

§ 652 lg-test 1, 3 ja 4 ei saa sellele asjaolule enam tugineda ringkonnakohtus.

11. Enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud elatise nõude õiguslik alus on PKS § 108,

mis mh sätestab, et õigustatud isik võib nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist tagasiulatuvalt

kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kuivõrd tagasiulatuvalt elatise

väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda

6 (8)

elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu 25. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16,

p 20 kolmas lõik, samuti selles viidatud 26. juuni 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13,

ja 4. detsembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 13).

Ka selle nõude lahendamisel arvestab kohus nii vanema varasemat (st nõudeperioodi aegset)

kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise

aluseks olevaid asjaolusid, et vältida vanema (ja tema teiste laste) asetamist äärmiselt raskesse

majanduslikku olukorda põhjusel, et õigustatud isik ei ole esitanud kohe vajaduse ilmnedes

tema vastu nõuet ning on teinud seda hiljem, nõudes ülalpidamist tagantjärgi (Riigikohtu

4. detsembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p-d 12 ja 14). Siiski ei tähenda nõude

varem esitamata jätmine, et kuni ühe aasta eest ei saaks tagasiulatuvat elatist nõuda (Riigikohtu

25. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 20 teine lõik).

Kostja heidab maakohtule ette, et tõenditel ei rajane järeldus, nagu ei oleks tagasiulatuva elatise

tasumise kohustus kostjale koormav. Samas ei viita kostja, millise tõendiga on tõendatud, et

enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud elatise maksmise kohustuse täitmine on talle

ebamõistlikult koormav. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja kõnealuses osas oma

tõendamiskoormist täitnud, st asjas kogutud tõendid ei võimalda järeldada, et ca kolme ja poole

kuu elatise tagantjärgi maksmine oleks kostjale üle jõu käiv või raskendaks olulisel määral

kostja teiste laste olukorda.

12. Lisaks vaidlustab kostja tagasiulatuva elatise väljamõistmise perioodi. Kuigi hageja märkis

hagiavalduse lk 2 esimesel real ja resolutsiooni esimeses taandes tagasiulatuva elatise perioodi

1. jaanuar 2016 – 13. jaanuar 2016, siis on lk 2 arvutuskäigust üheselt aru saada, et ta soovis

saada tagasiulatuvast elatist kuni 13. aprillini 2016. Lisaks esitas hageja 3. mail 2016 nõude

täpsustuse, milles parandas eelnevas kirjeldatud ebatäpsuse. Kostja vastas hagile 31. mail 2016

ja lähtus samuti hageja tagasiulatuva elatise nõudest 13. aprillini 2016.

Kui ka lugeda algne hagi esitatuks lühema perioodi kohta, siis võimaldanuks TsMS § 206 lg 1

hagejal nõuet suurendada, millele kostja maakohtus vastuväiteid ei esitanud. Seetõttu ei ole

põhjendatud kostja käsitlus nagu oleks hageja esitanud nõude üksnes kuni 13. jaanuarini 2016.

Maakohtu otsuse resolutsioonis on tagasiulatuva elatise perioodi alguskuupäevaks märgitud

1. jaanuar 2013. Põhjendava osa p 27 järgi lahendas kohus nõuet kolme kuu ja 13 päeva eest.

Tegemist ebatäpsusega TsMS § 447 lg 2 tähenduses, mille ringkonnakohus saab parandada.

13. Lõpuks hõlmab vaidlus praeguses menetlusstaadiumis kostja poolt menetluse kestel tasutud

summat 220 eurot. Selles summas elatise maksmisele ei ole hageja vastuväiteid esitanud,

samuti ei käsitlenud hageja seda küsimust apellatsioonivastuses. Maakohus tuvastas sisuliselt

vastava asjaolu vaidlustatud otsuse p-s 25.

Vähemalt üldjuhul tuleb elatise nõude rahuldamisel arvestada ka sellega, millises ulatuses on

ülalpidamise andmiseks kohustatud vanem seda kohtumenetluse ajal teinud (Riigikohtu

16. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 18 teine lõik, ja selles viidatud

21. märtsi 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-07, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul oleks

pidanud maakohus ka käesolevas asjas arvestama menetluse kestel tasutud elatisega, sest vastav

asjaolu oli kohtu ette toodud ja selle üle ei olnud pooltel ka vaidlust. Menetluse kestel tasutud

elatise maksetega arvestamata jätmine võib põhjustada asjatuid vaidlusi hilisemas

täitemenetluses, seda eelkõige juhul, kui elatis mõistetakse välja mitme erineva perioodi katteks

ja makseid kajastavatest dokumentidest ei tarvitse olla üheselt selge, millise kohutuse katteks

on iga makse tehtud.

Vastavalt 2016. aasta mais ja juunis tasutud osasummad 110 eurot (tl 54 ja 58) saab arvata

maha erinevate perioodide elatise maksmise kohustusest. Nimelt tuleb kooskõlas

võlaõigusseaduse (VÕS) § 88 lg-ga 1 juhinduda 2016. aasta juuni kuu eest tehtud makse puhul

maksekorraldusel märgitud perioodist, st selle kuu elatise võlg kohtuotsuse järgi on 105 eurot

7 (8)

( = 215 – 110). Sama aasta mais tehtud maksel ei ole kostja määranud, millise perioodi eest ta

elatist maksab, samuti ei nähtu toimikust, et vastava avalduse oleks teinud hageja. Seega tuleb

VÕS § 88 lg 6 p 1 järgi selles osas lugeda täidetuks esimesena sissenõutavaks muutunud

kohustus ehk hagi esitamisele eelnenud perioodi elatise võlaks kujuneb 628,16 eurot ( = 738,16

– 110).

Tulenevalt 2016. aasta juuni eest väljamõistetava summa muutumisest on otstarbekas sõnastada

otsuse resolutsioon viisil, et sellele eelnevate kuude osas märkida iga kuu kohta täpne summa.

Kõnealuse aasta maikuus on selleks vastavalt maakohtu otsusele 215 eurot. Sama aasta aprilli

esimese 13 päeva eest mõistis maakohus välja tagasiulatuva elatise summas 93,16 eurot

( = 738,16 – 3 × 215). Seega tuleb ülejäänud 17 päeva eest kostjal tasuda veel 121,84 eurot

( = 215 – 93,16).

14. TsMS § 442 lg 5 teine lause sätestab, et otsuse resolutsioon peab olema selgelt arusaadav

ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Maakohus mõistis vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 4

esimeses lauses kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise igakordses miinimummääras.

Samas ei sisalda kehtiv õigus sellist mõistet nagu elatise miinimummäär.

Riigikohus on kõnealuses küsimuses märkinud, et ülalpidamist saama õigustatud lapse huvides

on määrata elatise suurus kindlaks nii, et miinimumelatise suuruse muutudes ei osutu

kohtulahendiga väljamõistetud elatis miinimumelatisest väiksemaks. Resolutsioonis saab selle

määrata nt viisil, et nimetada algne summa ja lisaks näha ette selle muutumine vastavalt

miinimumelatise määra muutumisele (28. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15,

p 13 kolmas lõik, aga ka hiljutine Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16,

p 10 kolmas lõik).

Ringkonnakohtu hinnangul vastab elatise väljamõistmise otsus kõige paremini TsMS § 442 lg 5

teise lause nõuetele siis, kui selles on märgitud otsuse tegemise ajal teada olevad igakuise elatise

summad numbriliselt ja kui hageja on taotlenud elatise summa muutumist vastavalt PKS § 101

lg-s 1 sätestatud alammäärale, siis sellele viitav indekseerimine.

Arvestades Riigikohtu 22. märtsi 2017 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16 p-s 14 esitatud seisu-

kohti ja võimalust, et seadusandja järgib Riigikohtu soovitust vaadata üle elatise alammäära

ette nägeva PKS § 101 lg 1 sõnastus, on otstarbekas piirduda resolutsiooni sõnastamisel viitega

perekonnaseaduse normile ja mitte korrata selles praegu märgitud suhet töötasu alammääraga.

Esiteks võib selle aja jooksul, mil kostjal tuleb hagejale elatist maksta, muutuda nii vastav

suhtarv; teiseks aga võib seadusandja soovida siduda elatise alammäära edaspidi mõne muu

majandusnäitajaga. Vältimaks korduvat kohtu poole pöördumist TsMS § 459 lg 1 alusel, on

ülalpidamist saama õigustatud lapse huvides määrata elatise suurus kindlaks eelkõige viisil, mis

tagab kohtulahendi resolutsiooni selguse ja täidetavuse võimalikult pika aja vältel.

Lähtudes käesolevas punktis märgitust tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni täiendada viitega

PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäärale.

15. Maakohus on otsuse resolutsiooni p-s 8 otsustanud otsuse kättetoimetamise. Kuna

ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ja muudab maakohtu otsust menetluse

ajal tasutud summa 220 eurot osas, siis tuleb ringkonnakohtul TsMS § 654 lg 2² järgi esitada

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni terviklik sõnastus. Selle sätte eesmärk on võimaldada nt

pooltel ja kohtutäituril olukorras, kus ringkonnakohus tühistab maakohtu lahendi osaliselt või

muudab seda, paremini aru saada sellest, milline on otsuse resolutsiooni terviktekst (Riigikohtu

10. detsembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-14, p 18 kolmas lõik).

Ringkonnakohus asub seisukohale, et maakohtu otsuse kättetoimetamise otsustuse kordamine

ei ole otsuse resolutsiooni terviklikus sõnastuses vajalik. TsMS § 655 lg 1 näeb ette otsuse

menetlusosalistele kättetoimetamise sõltumata sellest, kas kohus seda otsuses märgib või mitte.

8 (8)

Maakohtu otsuse puhul reguleerib sama olukorda TsMS § 455 lg 1, st ka maakohtul ei olnud

otsest põhjust lahendi edastamise korda eraldi otsustada.

16. Kuigi ringkonnakohus rahuldab kostja apellatsioonkaebuse osaliselt, ei anna see alust

muuta menetluskulude jaotust maakohtus. Sisuliselt on maakohus hagi õigesti rahuldanud ja

ringkonnakohus muutis lahendit vaid menetluse kestel tasutud elatise võrra. Hageja suhtes ei

oleks õiglane, kui pärast hagi esitamist tehtud elatise maksed mõjutaksid lisaks hagi

rahuldamise ulatusele ka kulude jaotust. Kostja ei ole menetluskulude jaotust ja

kindlaksmääramist eraldi ka vaidlustanud.

Ringkonnakohtu menetluse kulud on põhjendatud jätta TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel

poolte endi kanda. Kumbki pool ei esitanud kohtu määratud tähtajal menetluskulude nimekirja.

Tulenevalt eeltoodust ei ole vaja apellatsiooniastme kulusid rahaliselt kindlaks määrata.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm