3-15-2189/22 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Agu Timmi, Madis Ernits

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.03.2017, Tartu

Haldusasja number

3-15-2189

Haldusasi

Vitaly Komarovi kaebus Viru Vangla 18.06.2015. a

käskkirja nr 6-1/602-KP tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 25.11.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Viru Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Vitaly Komarov

Esindaja Natalja Janis-Komarov

Vastustaja/apellant Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebajale koopia Viru Vangla 10.12.2015. a otsusest nr 72/45123-2.

2. Rahuldada Viru Vangla apellatsioonkaebus osaliselt, tühistada Tartu

Halduskohtu 25.11.2015. a otsus ja saata asi halduskohtule uueks

läbivaatamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 02.05.2017 (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas 01.06.2015 Viru Vanglale taotluse (tl 30-31) lühiajalisele

väljasõidule lubamiseks 21.–28.07.2015 eesmärgiga osaleda abikaasa sünnituse

ettevalmistamisel, sünnitusel ja lapse registreerimisel.

2. Viru Vangla jättis 18.06.2015. a käskkirjaga nr 6-1/602-KP (tl 28-29) kaebaja

taotluse rahuldamata ja 31.07.2015. a vaideotsusega nr 6-12/174-2 (tl 25-26) kaebaja

14.07.2015 esitatud vaide rahuldamata. Kaebaja sai vaideotsusest teada 03.08.2015 (tl

26).

3. Kaebaja esitas 31.08.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 2-3), milles palus

Viru Vangla 18.06.2015. a käskkirja nr 6-1/602-KP tühistada. Kaebaja põhjendas

kaebust järgmiselt.

Vaidlustatud käskkirjas sisalduvad järeldused ei vasta Viru Vangla poolt välja antud

iseloomustuses sisalduvale järeldusele, milles Viru Vangla toetas kaebaja ennetähtaegset

vabastamist. Alates novembrikuust 2014 ei ole kaebajal vanglas ühtegi rikkumist. Viru Vangla

rikkus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 26 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK) art-s 8 sätestatud õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele. Vastustaja

ei arvestanud kõiki vangistusseaduse (VangS) §-s 32 lg 4 ja vangla sisekorraeeskirja

(VSkE) §s 82 lg 1 sätestatud asjaolusid. Vastustajale olid esitatud dokumendid, mis kinnitasid,

et kaebaja vanemad ei saa osutada kaebaja abikaasale abi oma terviseseisundi tõttu, kuid seda

ei arvestatud. Kaebaja abikaasa terviseseisund ei lubanud käia pika- ega lühiajalistel

kokkusaamistel alates aprillist 2015. Kaebajat lubati kahel korral väljasõitudele (ema matused

aastal 2011 ja isa matused aastal 2014) ning väljasõitude ajal ei esinenud mingeid

kaebajapoolseid rikkumisi. Kaebaja koju väljasõidule lubamisel seoses lapse sünniga oleks

saanud kaebajale olla ainult positiivne mõju. Loa andmisest keeldumine kujutas endast tõsist

perekonnaellu sekkumist.

4. Viru Vangla palus kaebusele esitatud vastuses (tl 23-24) jätta kaebus läbi vaatamata või

alternatiivina rahuldamata.

Viru Vangla oli seisukohal, et tühistamisnõue ei ole asjakohane, sest taotlus oli esitatud 21.–

28.07.2015 toimuvaks väljasõiduks ja oli seotud kaebaja abikaasa sünnitusel osalemisega.

Soovitud ajavahemik on möödunud ja kaebuse rahuldamine ei aitaks kuidagi kaasa kaebaja

õiguste kaitsele.

Karistust kandev kinnipeetav peab arvestama võimalusega, et tal tuleb kogu vangistus kanda

vanglas sealt vahepeal väljumata. Kehtiv õigus annab soodustuste kohaldamise otsustamise

vanglale, ühtegi soodustust ei saa kinnipeetav nõuda imperatiivselt. Vangla peab hindama ka

kinnipeetava isiksuseomadusi ja kriminogeenseid riske, kinnipeetava käitumist vanglas,

väljasõidu eesmärki ja selle eeldatavat mõju kinnipeetavale. Kuigi vangla on toetanud

kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist, ei saa mööda vaadata 13.10.2014 tehtud ja

jõustunud kohtulahendist kriminaalasjas nr 110-8497, kus kohus ei pidanud kaebaja

ennetähtaegset vabastamist võimalikuks. Sellisel juhul oli vangla igati õigustatud tuginema

jõustunud kohtulahendile, mööndes enda eelnevalt antud toetuse ennatlikkust.

Vaidlustatud käskkiri vastab nõuetele, on jälgitav ning põhjendatud loogiliselt. Kaebaja

kannab karistust esimese astme kuriteo eest, teda on karistatud nii narkokuriteo kui

isikuvastase kuriteo toimepanemise eest. Kaebaja on uusi kuritegusid toime pannud olukorras,

kus talle mõistetud vangistus on jäetud tingimisi täitmisele pööramata. Seega tõusetus igati

põhjendatult kahtlus, et kinnipeetav ei suuda ka lühiajalise väljasõidu tingimustes käituda

õiguskuulekalt. Ka pärast käskkirja andmist on kaebaja rikkunud vanglas kehtestatud reegleid.

Vastustaja lisas, et kaebaja käis matustel lühiajaliste väljaviimiste, mitte väljasõitude raames,

olles vanglateenistuse järelevalve all (02.12.2014. a käskkiri 61/1775KP). Lühiajaline

väljaviimine ning lühiajaline väljasõit on oma olemuselt täiesti erinevad – esimesel puhul

tagab vanglateenistus täielikult kinnipeetava füüsilise järelevalve, teisel puhul füüsiline ja

pidev valve puuduvad ja seetõttu ei ole tegemist ka võrreldavate olukordadega.

5. Tartu Halduskohus rahuldas 25.11.2015. a otsusega (tl 47-48p) kaebaja kaebuse.

Halduskohus leidis, et lühiajaliseks väljasõiduks loa andmisest keeldumise käskkirja

tühistamist on võimalik tühistamiskaebusega vaidlustada ka pärast taotletava lühiajalise

väljasõidu kuupäeva. Halduskohus tegi viite Riigikohtu lahendile nr 33141-11.

Kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu mittelubamine perekondliku sündmuse puhul riivab nii

PS §-s 26 kui ka EIÕK art-s 8 sätestatud õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele. Selle

põhiõiguse kandjaks on kinnipeetavad, kes on karistusest ära kandnud vähemalt ühe aasta.

Lühiajalise väljasõidu tingimusteta välistamine võiks tuua kaasa eraelu puutumatuse

ebaproportsionaalse riive. Tõsi, tulenevalt VangS § 32 lg-st 4 ja VSkE § 82 lg 1 p-st 1 peab

vanglateenistus väljasõiduks loa andmisel muu hulgas arvestama kinnipeetava poolt

toimepandud kuritegude asjaolusid ja laadi. Kaebaja abikaasa tervislikku seisundit arvestades

kujutas loa andmisest keeldumine endast perekonnaellu sekkumist. Seega võis väljasõidu

keelamist õigustada vaid tõsine oht avalikule huvile. Ainuüksi käskkirjas ja praeguses

kohtumenetluses kirjeldatud asjaoludel ei saanud vangla lugeda ohustsenaariumi

realiseerumist tõenäolisemaks kui kaebaja õiguskuulekat käitumist väljasõidul. Siiski ei

saanud vangla halduskohtu hinnangul kõnealust ohtu lugeda piisavaks, et väljasõidust

keelduda. Asjas ei saa olla vaidlust selles, et keeldumine lühiajalise väljasõidu loa andmisest

oli õigusvastane. Väljasõidu võimaldamisest ei saa keelduda nende samade süütegude

toimepanemise pinnalt, mille eest kaebaja juba vanglakaristust kannab, st et kaebajat on

karistatud kriminaalkorras viis korda. Samuti on väljasõidu võimaldamisest keeldumise

otsuses tuginetud Viru Maakohtu 13.10.2014. a otsusele nr 1-10-8497, milles leiti, et kaebaja

ennetähtaegne vangistusest vabastamine ei ole õigustatud isegi elektroonilise järelevalve alla.

Asjakohatu oli vaidlustatud käskkirjas tugineda eelmises kaebaja 01.04.2015. a taotluses

palutud isikut tõendava dokumendi taotlemise asjaoludele, mida käesolevas 01.06.2015. a

taotluses pole taotletud.

Kooskõlas VangS § 32 lg-ga 41 oleks vanglateenistuse ametnik saanud anda loa ja ta võis ka

käskkirjaga määrata kohad, kus kinnipeetav võib või peab väljasõidul viibima, ning ajad,

millal kinnipeetav on kohustatud või ei tohi määratud kohtades viibida, või tegevused, mis on

väljasõidul välistatud või mida kinnipeetav on kohustatud tegema. Vanglateenistus võib

lühiajalise

väljasõidu

lubamisel

kohaldada

elektroonilist

valvet.

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt on EIÕK art-ga 8 hõlmatud vähemalt sidemed

lähisugulaste vahel.

Halduskohus jõudis järeldusele, et kirjeldatu alusel on kaalutlusviga viinud õigusvastase

haldusakti andmisele. Asjas on ka tuginetud asjasse puutumatutele põhjendustele. Vangla

õigusvastase tegevusega on rikutud PS §-st 26 tulenevat kaebaja õigust era- ja perekonnaelu

puutumatusele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Viru Vangla esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 55-56), milles palub

halduskohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata.

Käesolevas asjas ei ole tühistamiskaebus kohane õiguskaitsevahend, kuivõrd vaidlustatud

otsuse mõju oli kaebuse esitamise ajaks lõppenud. Halduskohtu otsuses viidatud Riigikohtu

otsus ei ole asjakohane. Halduskohus on põhjendamiskohustusele lähenenud vastuoluliselt

ning kohtu otsuse kujunemine ei ole jälgitav. Halduskohus on otsust tehes asunud

haldusorgani asemele ning asunud hindama lahenduse otstarbekust. Halduskohus leidis, et

asjas ei saa olla vaidlust selles, et keeldumine lühiajalise väljasõidu loa andmisest oli

õigusvastane. Vastustaja seisukohalt on antud küsimus just konkreetse vaidluse tuum, mis

kohtul tuleb otsusega lahendada. Halduskohus ei heitnud otsuses vanglale ette mitte

argumendi faktilist ebaõigust, vaid seda, et tegemist on lubamatu kaalutlusargumendiga.

Sellega on halduskohus sisuliselt otsustanud, et VangS § 32 lg-e 4 osa, mis näeb kaalutlusena

ette toime pandud kuriteo asjaolud, tuleb jätta kohaldamata. Kui halduskohus nii leidis, oleks

halduskohus pidanud algatama ka sätte osas põhiseadusliku järelevalve menetluse

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 4 järgi.

Halduskohus heidab vanglale ette, et vangla võttis keelduva otsuse tegemisel ühe

kaalutlusargumendina arvesse Viru Maakohtu 13.10.2014. a määrust kriminaalasjas 1-10-

8497. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks selline kinnipeetava poolt avalikkusele kujutavat

ohtu iseloomustav argument ei ole lühiajalise väljasõidu kaalumisel lubatav.

Halduskohus püstitas otsuses hüpoteese, mille järeldused on kas arusaamatud, ebaselged või

puuduvad. Halduskohus on refereerinud EIK lahendit, mida ei ole antud asjas millegagi

seostada ja arusaamatuks jääb ka otsuses välja toodud etteheide VangS § 32 lg 41 võimaluste

mittekaalumisele.

Perekonnaelu riive hindamisel on halduskohus jätnud arvestamata esmalt sellega, et

vabaduskaotusliku karistuse kandmisel on karistuse olemusest tulenevalt kinnipeetava

perekonnaelu õiguste riive vältimatu. Käskkirjas kaalus vangla erinevaid viise, kuidas

kinnipeetav saab suhteid lähedastega hoida ja miks võib peale taotluses väljatoodu olla

perekonnasidemete säilitamiseks kohane ka mõni muu viis kui kinnipeetava lühiajaline

väljasõit.

7. Kaebaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 63-64) jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Kaebaja nõustub halduskohtuga tühistamiskaebuse menetlemise osas ja leiab, et otsus on

põhjendatud. Tühistamiskaebuse rahuldamisele eelneb selle õigusvastasuse tuvastamine ehk

tühistamiskaebuses sisaldub vaikimisi ka alternatiivne õigusvastasuse tuvastamise taotlus.

Tühistamiskaebuse rahuldamisega kaasneb niikuinii haldusakti õigusvastasuse intsidentne

tuvastamine. Kaebaja väidab, et kavatseb esitada Viru Vangla vastu ka kahju hüvitamise

nõude, milleks aega veel on. Lisaks väidab kaebaja, et vangla jätkab kaebaja õiguste

rikkumist. Kaebajale keelati ka 10.12.2015. a käskkirjaga lühiajaline väljasõit samadel alustel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus

tühistab Tartu Halduskohtu 25.11.2015. a otsuse ja saadab asja HKMS § 200 p 2 alusel tagasi

halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Kaebaja esitas apellatsioonkaebusega koopia Viru Vangla 10.12.2015. a käskkirjast

nr 72/45123-2, millega Viru Vangla jättis rahuldamata kaebaja 07.12.2015 esitatud taotluse

lühiajalise väljasõidu võimaldamiseks 04.–08.01.2016. Kaebaja on vastuses

apellatsioonkaebusele märkinud, et soovib vastusele lisatud Viru Vangla 10.12.2015. a

käskkirjaga pöörata kohtu tähelepanu sellele, et isegi pärast käesolevas asjas otsuse

langetamist jätkab vastustaja kaebaja õiguste rikkumist. Ringkonnakohus leiab, et koopia

nimetatud käskkirjast tuleb kaebajale tagastada. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu

ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel

ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust muu hulgas juhul,

kui asjaolu ei ole vaja tõendada või see on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendatud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei oma Viru Vangla 10.12.2015. a käskkiri nr 72/45123-2

käesolevas asja lahendamisel tähtsust, sest asjas on vaidlustatud Viru Vangla 18.06.2015. a

käskkirja nr 61/602-KP. Need asjaolud, mis on toodud hilisema taotluse rahuldamata jätmise

käskkirjas, väljuvad käesoleva vaidluse esemest. Seega tuleb koopia Viru Vangla

10.12.2015. a käskkirjast HKMS § 62 lg 2 alusel kaebajale tagastada.

10. Viru Vangla jättis 18.06.2015. a käskkirjaga nr 6-1/602-KP rahuldamata kaebaja taotluse

lühiajalisele väljasõidule lubamiseks 21.–28.07.2015 eesmärgiga aidata abikaasat sünnituse

ettevalmistamisel, osaleda sünnitusel ja registreerida laps. Kaebaja esitas 31.08.2015

halduskohtule tühistamiskaebuse, millega nõudis Viru Vangla 18.06.2015. a käskkirja

nr 61/602-KP tühistamist. Ringkonnakohus nõustub Viru Vangla seisukohaga, et

tühistamiskaebus ei ole käesolevas asjas kohane õiguskaitsevahend, kuna vaidlustatud otsuse

mõju oli halduskohtule kaebuse esitamise ajaks lõppenud. Haldusmenetluse seaduse (HMS)

§ 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni,

haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei

sätesta teisiti. Seega oli Viru Vangla otsuse kehtivus kaebuse esitamise ajaks lõppenud.

11. HKMS § 37 lg 2 p 1 järgi võib tühistamiskaebusega nõuda haldusakti osalist või täielikku

tühistamist. Tühistamiskaebus sellise kehtetu haldusakti peale, mille täiendavast tühistamisest

ei saa kaebajale enam mingisugust tulu tõusta, ei täida enam õiguste kaitse funktsiooni

(K. Merusk, I. Pilving. Kohus. – K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik.

Kommenteeritud väljaanne, Juura 2013, lk 53). Tühistamiskaebuse rahuldamisel ei saaks

kaebaja luba lühiajaliseks väljasõiduks. Kui kaebaja oleks esitanud tühistamisnõudele lisaks

ka kohustamisnõude, ei oleks ka sellega olnud võimalik kohustada Viru Vanglat taotlust uuesti

läbi vaatama, sest see aeg, milleks kaebaja lühiajalist väljasõitu taotles, oli kaebuse esitamisel

juba möödunud. Kohustamisnõude korral oleks kohus saanud kaebuse rahuldamise korral

kohustada vastustajat sama taotlust uuesti läbi vaatama, aga ainult selle perioodi osas, mille

kohta oli taotlus esitatud. Seega ei oleks ka kohustamisnõudega olnud võimalik kaebajal

eesmärki saavutada.

12. Halduskohus leidis, et lühiajaliseks väljasõiduks loa andmisest keeldumise käskkirja

tühistamist on võimalik tühistamiskaebusega vaidlustada ka pärast taotletava lühiajalise

väljasõidu kuupäeva ja tegi sealjuures viite Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile asjas

nr 33141-11. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist asjakohase viitega. Riigikohus on

viidatud asjas asunud seisukohale, et distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga

kohaldatavad piirangud on tühistamiskaebusega vaidlustatavad ka pärast karistuse

ärakandmist ja seega ka pärast piirangute kohaldamise lõppemist, sest kartserikaristusega

koos kohaldatud lisapiirangud võivad omada mõju ja praktilist tähendust ka pärast karistuse

ärakandmist (RKHKo 05.12.2011, 3-3-1-41-11, p-d 10 ja 12). Riigikohtu praktika kohaselt

võib tühistamiskaebuse esitamist lubada ka haldusaktide peale, mille kehtivusaeg on

lõppenud, juhul kui selle haldusakti mõju ja praktiline tähendus ei pruugi kaebaja jaoks olla

vaatamata haldusakti kehtivuse lõppemisele veel täielikult ammendunud (RKHKo

13.11.2014, 3314414, p 11). Riigikohus on selgitanud: „Kuna tühistamiskaebus on suunatud

haldusakti kehtivuse muutmisele, siis üldjuhul ja eelduslikult ei ole tühistamiskaebus kehtetu

akti vaidlustamisel kaebaja õiguste kaitseks tõhus vahend. Siiski, erandlikel asjaoludel võib

tühistamiskaebus olla ka kehtetu akti puhul tõhus. Kolleegium on pidanud tühistamiskaebust

võimalikuks ja tõhusaks vahendiks nende kehtivuse kaotanud haldusaktide puhul, millel võib

olenemata kehtivuse lõppemisest olla isiku õigustele jätkuv negatiivne mõju. Kolleegiumi

praktika kohaselt on näiteks distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri ja sellega

kartserikaristuse ajaks kohaldatavad piirangud tühistamiskaebusega vaidlustatavad ka pärast

karistuse ärakandmist ehk haldusakti kehtivuse lõppemise järgselt.“ (RKHKm 08.05.2014,

331-12-14, p 9). Distsiplinaarkaristusel võib seega olla isiku õigustele jätkuv negatiivne mõju

ka pärast distsiplinaarkaristuse kandmist, sest VangS § 65 lg 5 kohaselt kustub

distsiplinaarkaristus ühe aasta jooksul distsiplinaarkaristuse määramisest arvates.

13. Ringkonnakohus on seisukohal, et erinevalt distsiplinaarkaristuse käskkirjast ei ole

lühiajalise väljasõidu taotluse rahuldamata jätmisel pärast taotluses esitatud kuupäevade

möödumist jätkuvat negatiivset mõju isiku õigustele. See, et vastustaja on jätnud rahuldamata

ka hilisema taotluse lühiajalisele väljasõidule lubamiseks, ei oma antud asjas tähtsust, sest

varasemad taotlused ei oma järgmiste taotluste lahendamisel õiguslikku tähendust.

Halduskohus jättis tuvastamata Viru Vangla 18.06.2015. a käskkirjaga nr 6-1/602-KP seotud

asjaolud, mis võimaldaksid asuda seisukohale, et vaidlustatud käskkiri võiks kaebajale omada

mõju ka pärast seda, kui taotluses märgitud lühiajaliseks väljasõiduks soovitud aeg on

möödunud. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus ebaõigesti leidnud, et lühiajaliseks

väljasõiduks loa andmisest keeldumise käskkirja on võimalik vaidlustada

tühistamiskaebusega ka pärast taotletava lühiajalise väljasõidu kuupäeva.

14. HKMS § 120 lg 1 p 3 kohaselt on kaebuse saamisel kohtu ülesanne kontrollida, kas

kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ja taotlused

ning vajaduse korral tuleb kohtul teha kaebajale ettepanek kaebust muuta. Kohustus selle

eelduse kontrollimiseks peale kaebuse menetlusse võtmist tuleneb HKMS § 151 lg 1 p-st 1.

HKMS § 2 lg 4 teise lause kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende

lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. HKMS § 2 lg 5 kohaselt tagab kohus igas

menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega

tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu ning avalduse läbivaatamist takistavad

vormivead kõrvaldatakse. Ka Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kui kaebusega taotletav

eesmärk ei ole saavutatav, on kohtul uurimispõhimõttest tulenev kohustus juhtida kaebaja

tähelepanu tema õiguste kaitseks tulemuslikuma taotluse esitamise võimalusele (nt RKHKo

11.10.2012, 3-3-1-35-12, p 18; 21.01.2011, 3-3-1-80-10, p 22; RKHKm 25.11.2010, 3317710,

p 11). Käesolevas asjas ei ole halduskohus kontrollinud, kas kaebaja on esitanud oma

eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ning on lahendanud nõude, mis ei ole

kaebaja õiguste kaitseks tõhus, omistades kaebajale sellega kaebeõiguse olukorras, kus

kaebajal HKMS § 44 lg 1 alusel seda ei olnud.

15. HKMS § 199 lg 2 p 3 järgi võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete

põhjendustest olenemata kohtulahendi tühistada ja saata asja uueks arutamiseks

halduskohtule, kui kohtumenetluse normide olulisi rikkumisi ei ole võimalik

apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on tegemist

olulise menetlusliku veaga. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole ringkonnakohtul käesoleval

juhul võimalik asuda halduskohtu asemel teostama toiminguid, mida halduskohtul tuleb

HKMS § 120 lg 1 kohaselt teha pärast kaebuse saamist või HKMS § 122 kohaselt

eelmenetluses. Asudes halduskohtu asemel täitma selgitamiskohustust ning tehes kaebajale

ettepaneku nõude muutmiseks, asuks ringkonnakohus ise lahendama kaebust esimese astme

kohtuna apellatsioonimenetluses. Seetõttu tuleb halduskohtu otsus tühistada ja saata asi

halduskohtule uueks läbivaatamiseks, et anda kaebajale võimalus kaebuse nõude muutmiseks.

16. Asja uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul kaebajale selgitada, et tühistamiskaebus ei ole

kaebaja õiguste kaitseks tõhus vahend. Kuna tühistamis- ja kohustamisnõuetega ei ole

kaebajal enam võimalik oma eesmärki saavutada, siis tuleb halduskohtul juhtida kaebaja

tähelepanu võimalusele esitada vaidlustatud käskkirja osas hüvitamisnõue või õigusvastasuse

tuvastamise nõue. Õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamise puhul tuleb halduskohtul

kontrollida sellise nõude lubatavuse eeldusi vastavalt HKMS § 45 lg-le 2. HKMS § 45 lg 2

teise lause kohaselt võib hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus anda õiguse esitada

õigusvastasuse tuvastamise nõue. Kavatsusele vaidlustatud käskkirja osas pöörduda

halduskohtu poole hüvitamisnõudega on kaebaja vastuses apellatsioonkaebusele ka viidanud.

Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus annab HKMS § 45 lg 2 kohaselt

tuvastamiskaebuse esitamise õiguse üksnes juhul, kui hüvitamiskaebus ei ole ilmselgelt

perspektiivitu. Halduskohtul tuleb õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamise korral anda

hinnang hilisema hüvitamiskaebuse perspektiivikusele.

17. Ringkonnakohus selgitab, et hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsusele

tuginemisel peab kaebaja usutavalt põhjendama talle varalise või mittevaralise kahju

tekkimist seoses vaidlustatud haldusaktiga ning mittevaralise kahju puhul ka tooma välja,

millist riigivastutuse seaduse § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve on tema arvates rikutud

(vt RKHKo 04.11.2015, 33148-15, p 12). Riigikohtu praktika kohaselt on tuvastamisnõude

esitamine lubatud üksnes juhul, kui kaebaja saavutab kohtuotsusega eelise oma õiguste

edasisel kaitsel (RKHKm 02.04.2009, 3-3-1-100-08, p 36). Moraalset väärtust, mida

haldusorgani tegevuse õigusvastasuse tuvastamine võib kaebaja anda, ei saa lugeda piisavaks

põhjendatud huviks tuvastamiskaebuse esitamisel (RKHKo 19.04.2010, 3-3-1-4-10, p 14).

Riigikohtu praktika kohaselt võivad tuvastamiskaebuse esitamise õiguse anda lisaks hilisema

hüvitamiskaebuse esitamise soovile ka preventiivsed või rehabiliteerivad eesmärgid

(RKHKo 19.03.2002, 33111-02, p 15). Olukorras, kus kinni peetav isik on vaidlustanud

vangla käskkirja ning on seejärel vanglast vabanenud, ei saa aga preventiivset huvi

tuvastamiskaebuse esitamise piisava põhjendatud huvina enam käsitada, sest sellisel juhul ei

aita tuvastamiskaebuse esitamine enam kaasa tema kui kinni peetava isiku õiguste kaitsmisele

tulevikus (RKHKo 21.06.2010, 33124-10, p 20).

18. Kuna ringkonnakohus saadab asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks, siis ei võta

ringkonnakohus seisukohta muude apellatsioonkaebuses esitatud väidete ja menetluskulude

osas.

Einar Vene

Agu Timmi

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/