2-16-76/24 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 03.01.2017 otsus osas, milles kohus muutis SR

ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suurust ja mõistis MR-lt SR kasuks alates

5.01.2016 kuni 11.08.2030 välja elatise ½ suuruses igakordsest kehtivast elatise

miinimummäärast ning jättis rahuldamata MR hagi MR vastu elatise suuruse

muutmiseks ning menetluskulude jaotuse osas.

2. Tühistatud osas saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

3. Rahuldada MR apellatsioonkaebus.

4. Ülejäänud osas on maakohtu otsus jõustunud.

5. Menetluskulude jaotuse määrab esimese astme kohus sõltuvalt asja uue lahendamise

tulemustest.

Edasikaebamise kord

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots

Otsuse kuupäev

30.03.2017, Tallinn

Kohtuasja number

2-16-76

Kohtuasi

MR hagi SR, MR, MR ja KR vastu elatise

vähendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 03.01.2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

MR apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3 172,5 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja MR (ik XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja

Peeter Malve

Kostja I SR (ik XXXXXXXXXX)

Kostja II MR (ik XXXXXXXXXX)

Kostja III MR (ik XXXXXXXXXXXX)

Kostja IV KR (ik XXXXXXXXXXX)

Kostjate seaduslik esindaja KK (ik XXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

1. MR (hageja, isa) esitas 05.01.2016 hagi Harju Maakohtusse SR (kostja I), MR (kostja II), MR

(kostja III) ja KR (kostja IV) vastu elatise vähendamiseks. Hageja palus vähendada elatist

järgmiselt: lõpetada igakuise elatise tasumine kostjatele I ja II. Vähendada kostjale III makstavat

igakuist elatist kolmandiku võrra, s.o 130 euroni ja lõpetada kostjale IV elatise maksmine.

02.02.2015 kohtumäärusega kinnitas Harju Maakohus kompromissi tsiviilasjas nr 2-14-62275,

millega hageja kohustus kostjatele maksma igakuist elatist riiklikult kehtestatud miinimummääras,

s.o ulatuses, mis vastab poolele Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärale. Tänaseks

oli olukord, mis valitses kirjeldatud määruse tegemise ajal, muutunud, mistõttu esines alus elatise

suuruse muutmiseks.

Kompromissi sõlmimise ajal oli hageja kahe ettevõtte juhatuses ja tal oli võimalus saada dividenditulu.

Tänase päeva seisuga on ühe ettevõtte osa võõrandatud ja hagejal puudub dividenditulu saamise

võimalus. Viidatud ettevõte on kostjate seadusliku esindaja omandis. Harju Maakohus kinnitas

02.11.2015 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-15-10676 kompromissi, millega lepiti kokku, et

kostjad I ja II viibivad isa juures kaks nädalat ja seejärel ema juures kaks nädalat. Isa nädalal on

kostjad I ja II kolmapäeva õhtust neljapäeva hommikuni ema juures ja ema nädalal on kostjad I ja

II kolmapäeva õhtust neljapäeva hommikuni isa juures. Kui kostjad I ja II on isa juures, siis kostja

III viibib isa juures reedest pühapäevani kaks nädalavahetust järjest. Kostja III viibib isa juures

kolmapäeva õhtust kuni neljapäeva hommikuni koos kostjatega I ja II, kui viimati nimetatud lapsed

on ema juures kaks nädalat. Seega hakkasid pärast kompromissi kinnitamist kostjad I ja II viibima

poole ajast isa ja poole ajast ema juures ning kostja III kolmandiku ajast isa juures. Isa juures

viibimise ajal on lapsed täielikult isa hoole all ja kõik kulutused on isa kanda. Perioodil 01.02.2015-

10.08.2016 on hageja igakuiselt pidanud lapsi üleval keskmiselt 255,90 euro ulatuses. Hageja

soovis lõpetada elatise maksmisest kostjale IV. Menetluse kestel võttis hageja tagasi nõude kostja

IV vastu.

Peres lähtutakse kulutuste tegemisel ennekõike sellest, missugused on pere võimalused ja mitte

sellest, mida on seadus jäigalt ette kirjutanud. Asjaolu, et perekonnaseaduses (PKS) on märgitud,

et minimaalne elatis lapsele peab olema poolt Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alampalgast, ei tähenda, et selline kuluartikkel peaks automaatselt olema kajastatud pere eelarves.

Elatise väljamõistmisel tuleb lähtuda lapsele tehtavatest kuludest. Eelnevaga seonduvalt märkis

hageja, et kumbki vanem peab osalema lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja

varalise seisundi proportsioonile. Kostjate seadusliku esindaja varaline seisund oli oluliselt parem

kui hagejal, sest kostjate seadusliku esindaja käsutuses oli kogu poolte abielu kestel soetatud

ühisvara. Kostjate seaduslik esindaja sai olulisel määral kasutuseelist seoses korteriomandi

valdamisega, kuid hageja pidi tegema täiendavaid kulutusi ja samaaegselt maksma veel ka elatist.

Vastuseks kostja etteheidetele märkis hageja, et kostjate seaduslik esindaja oli enda käitumisega

põhjustanud elatisevõlgnevuse tekkimise. Nimelt oli hageja nõus tasuma elatist ühisvara arvelt, kuid

kostjate seaduslik esindaja venitas sihilikult ühisvara jagamise protsessiga. Seepärast tasus hageja

kostjatele elatist vastavalt võimalusele. Eelnevale lisaks oli kostjate seadusliku esindaja teadlik ja

pahatahtlik tegevus tinginud hagejal palgatöö leidmise võimatuse sise- ja välisjulgeoleku ning

korrakaitse valdkondades. Kohut eksitav oli kostjate esindaja väide, et tema on tasunud kõik laste

ülalpidamisega seotud kulud. Esiteks ei tasunud kostjate esindaja ühtegi arvet ajal, mil lapsed

viibisid hageja juures, sh transpordikulusid ja teiseks kompenseeris Jõelähtme Vallavalitsus alates

2012. aastast enamuse kostja esindaja kulutustest lastele ja maksis toetusi. Hageja kandis kõik kostja

II rehabilitatsioonist tulenevate teraapiate arved, kuid kõik toetused vallast sai kostjate esindaja.

Hageja ei nõustunud kostjate seadusliku esindaja märgitud kulutustega lastele alljärgnevatel

põhjustel: kostjate ja kostjate esindaja eluase oli liiga suur ja liiga suurte kuludega; hagejal ei olnud

kohustust kostjate esindajat ülal pidada; 3-aastane kostja I ei omanud ega kasutanud telefoni,

mistõttu ei saanud tal olla sidekulusid; kostjate seaduslik esindaja ei kandnud kostjaga I seonduvaid

lasteaia kulusid, sest Jõelähtme Vallavolikogu oli kostjate esindaja kuludest vabastanud; kostjaga

III seonduvad kulud transpordile seaduslikul esindajal puudusid; samuti puudusid kostjate

seaduslikul esindajal kostjaga II seonduvad transpordikulud, sest vald kompenseeris need täies

ulatuses; huviringides käimine oli kostjate esindajate ühepoolne otsus, mistõttu ei olnud hageja

kohustatud nende eest tasuma.

Kostjate vastuväited

2. Kostjad vaidlesid hagile osaliselt vastu. Kostjate seaduslik esindaja oli nõus kostjale I makstava

elatise vähendamisega kuni pooleni riiklikust elatismiinimumist, s.o 107,5 euroni kuus ja kostjale

III makstava elatise vähendamisega kolmandiku võrra kehtivast riiklikust elatise miinimummäärast,

s.o 143 euroni kuus. Kostja II ja kostja IV osas ei olnud kostjate seaduslik esindaja nõus igakuise

elatise tasumise lõpetamisega.

Alates 2014. aasta novembrist kandis kõik laste ülalpidamisega kaasnenud kulud kostjate seaduslik

esindaja. Seda sõltumata lapse viibimiskohast. Hageja ei tasunud korrektselt lastele igakuiselt

elatist, mistõttu oli 19.02.2016 seisuga hageja võlgnevus kostjatele kokku 12 394,13 eurot. Väär oli

hageja väide, et ajal, kui kostjad I, II ja III viibisid tema juures, kattis tema kõik nende kulud. Seda

kinnitas mh asjaolu, et hagejal puudus ametlik sissetulek. Kostja seaduslik esindaja kandis

igakuiselt kostjatega seonduvalt kulutusi oluliselt suuremas mahus kui hageja, sh kandis

ainuisikuliselt laste hariduskulud ja huviringidega seonduvad kulud. Kulude kandmine hageja ja

laste seadusliku esindaja poolt oli eriti tasakaalust väljas kostja II puhul, kellel oli erivajadus, mis

nõudis suuremaid väljaminekuid.

Hageja esitatud arvestusest nähtus, et tema mõistlikud kulud lapse kohta kuus võisid olla kokku 117

eurot (eluasemekulud 33 eurot ja toidukulud 84 eurot). Muud kulud riietele, meditsiinile, tööstus-

ja olmekaupadele, juuksurile ning vabale ajale olid ülepaisutatud ja tõendamata. Seega ei täitnud

hageja võrdselt kostjate esindajaga oma kohustust lapsi ülal pidada.

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja muutis kostjate I ja III kasuks väljamõistetud elatise suurust.

Kohus muutis kostja III ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suurust ja mõistis alates 05.01.2016

hagejalt kostja III kasuks välja elatise, mille suurus vastab 2/3 suurusele igakordsest kehtivast

elatise miinimummäärast. Samuti muutis kostja I ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suurust ja

mõistis alates 05.01.2016 hagejalt kostja I kasuks välja elatise, mille suurus vastab ½ suurusele

igakordsest kehtivast elatise miinimummäärast. Kohus jättis hagi kostja IV vastu läbi vaatamata ja

kostja II suhtes rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda.

Kuivõrd hageja võttis hagi tagasi nõudes kostja IV vastu, jättis kohus nimetatud osas hagi

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata. Ülejäänud osas märkis

kohus järgmist. Õigus nõuda väljamõistetud elatise muutmise oli sätestatud TsMS §-s 459. Viidatud

normi alusel oli poolel õigus nõuda igakuiselt makstava summa muutmist, kui muutunud olid

maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel tehti nõude rahuldamise otsus ja hagi

esitamise aluseks olevad asjaolud olid tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks

võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Riigikohus jõudis lahendis 3-2-1-124-15

seisukohale, et elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise

kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust

muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema

väited või vastuväited tuginevad. Maakohus leidis, et hagejal oli õigus taotleda elatise suuruse

muutmist, sest pärast elatise suuruse kindlaksmääramist oli muutunud laste elukorraldus ning

kostjad I ja II viibisid isa juures poole ajast ning kostja III kolmandiku osa ajast.

Seoses hageja nõuetega kostjate I ja II vastu selgitas kohus korduvalt hagejale tema tõendamiseset

ja seda, et hagejal tuleb kohtule ära näidata igale lapsele kuluv osa kulutustest, kui lapsed on tema

juures. Kohus tugines selgituste andmisel Riigikohtu praktikale, mille kohaselt võivad sõltumata

sellest, kui palju aega viibib laps kummagi vanema juures, olla ühe vanema tehtavad kulutused lapse

ülalpidamiseks suuremad, kui see vanem katab suurema osa lapse vajadustest (kulutused riietele,

huviringidele, kooli- ja lasteaiakulud jne). Elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju

aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuvastada tuleb, kui suured on kummagi vanema

kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema

ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka

elatist (RKTKo 3-2-1-165-13; 3-2-1-56-15).

Eelnevast hoolimata ei esitanud hageja kohtule arusaadavat arvestuskäiku selle kohta, kui palju

kulub hagejal iga lapse ülalpidamiseks vahetult ajal, mil lapsed on tema juures. Hagejal on olnud

alates 02.08.2016 menetluses lepinguline esindaja ja kohus selgitas, et tõendamata jätmise puhul

võib kohus jätta hagi rahuldamata. Hageja on menetluses läbivalt väitnud, et kuna elatise

väljamõistmise aluseks oli elatis miinimummääras ning mille väljamõistmisel pooled ei pea

tõendama lapsele tehtavaid kulutusi, tuleb sellest asjaolust lähtuda ka tema nõude menetlemisel.

Hageja esitas kohtule tabeli, millest ei olnud võimalik hageja väidetavalt tehtud kulutusi siduda

konkreetse kostjaga. Samuti esitas hageja kohtule hulgaliselt arveid, millest ei nähtu iga konkreetse

kostja vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud.

Kohus ei saanud arvestada tabelis märgitud andmete ja esitatud arvetega, mis kanti enne seda, kui

laste elukoha korralduse kohta ei olnud tehtud kohtulahendit (enne 02.11.2015). Hilisemate tabelis

kajastatud kulude kohta märkis kohus, et ei saanud esitatud dokumendist üheselt aru, kui suur osa

oli kulunud kostjatele I ja II. Lisaks märkis kohus, et ei loe kingitusi lastele nende

ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Kuivõrd hageja ei tõendanud nõude aluseks olevaid asjaolusid,

leidis kohus, et hageja nõuded saab rahuldamata jätta kostjate I ja II osas.

Kostjate seaduslik esindaja nõustus kostja I osas elatise suuruse muutmisega, vähendades seda poole

võrra riiklikust elatise miinimummäärast. Eelnevaga võttis kostjate seaduslik esindaja hagi osaliselt

omaks kostja I elatise osas TsMS§ 206 lg 1 koostoimes TsMS § 222 lg 1 p-ga 4. Kostja II osas tema

seaduslik esindaja hagi omaks ei võtnud märkides, et kostja II on erivajadusega laps ja tema eest

hoolitsemine ei ole jagunenud lapsevanemate vahel võrdselt: kostjate seaduslik esindaja kannab

suurema osa kuludest ning kostjale II tehtud kulud ületavad niigi tunduvalt hagejalt väljamõistetud

elatise summat.

Kohus rahuldas hageja nõude kostja III osas täies ulatuses, sest kostja seaduslik esindaja nõustus

hagejaga, et elatist kostja III osas tuleb vähendada kolmandiku võrra kehtivast riiklikust elatise

miinimummääras. Eelnevaga võttis kostja seaduslik esindaja hagi õigeks TsMS § 206 lg 1 ja TsMS

§ 4 lg 3 alusel.

Menetluskulud jättis kohus TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud nende endi kanda.

Hageja apellatsioonkaebus

4. Hageja palus maakohtu otsus osaliselt tühistada ja tühistatud osas teha uus otsus, millega lõpetada

alates 05.01.2016 hageja kohustus tasuda kostjatele I ja II igakuiselt elatist. Alternatiivselt palus

hageja saata asi tühistatud osas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus

hageja jätta poolte endi kanda. Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust ja eksinud asjaolude

hindamisel.

Kohus leidis põhjendamatult, et hageja 14.12.2016 taotlus endalt vande all seletuste võtmiseks

esitati hilinenult. Maakohtu otsuses jäi arusaamatuks, mis ajaks tuli hagejal kohtule esitada kõik

tõendid. Hageja esitas taotluse 14.12.2016, nagu oli nõutud kohtu 30.11.2016 määruses. Asja

menetlus oli pealiskaudne eelkõige põhjusel, et kohus jättis sisuliselt hindamata kõik hageja esitatud

kirjalikud tõendid ja võttis seisukoha hageja taotluse osas alles lõppotsuses. Veel enam, maakohus

märkis, et ei saanud esitatud tõenditest aru. Sellisel juhul tulnuks kohtul küsida hagejalt tõendite

kohta selgitusi ja korraldada istung ning selle kaudu välja selgitada asja õigeks lahendamiseks

vajalikud olulised asjaolud.

Maakohus nõustus hagejaga, et praegusel juhul esines alus elatise muutmiseks, kuid jättis

hindamata kõik tõendid, mida hageja esitas ning ei püüdnud ka kostjalt tõendeid juurde saada.

Hageja tegi menetluses tõsist tööd ja esitas korrektse hagi, mis vastas kõikidele hagi nõuetele (sh

tõendite osas), kuid kostjad ei pidanud menetluses üldse pingutama. Nad esitasid oma seadusliku

esindaja kaudu hagile vaid paljasõnalisi vastuväiteid ja kohus võttis neid kui fakte. Kuivõrd kohus

arvestas kostja tõendamata väiteid, kuid hageja tõendeid mitte, kohtles maakohus pooli ebavõrdselt.

Põhjendamatu oli maakohtu nõue, et iga lapse kulusid tuleb eraldi väljendada ja tõendada. PKS-i

põhimõtte kohaselt tuleb vanemal kasutada tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse

ülalpidamiseks ühetaoliselt. Seega võis kohus hageja poolt esitatud laste üldkulud jagada laste

arvuga, arvestades seda, et üks laps viibib isa juures vähem aega.

Eelnevale lisaks rikkus maakohus menetlusõigust, kui jättis otsuses analüüsimata kõik ülejäänud

kohtuotsuses käsitlemata väited ja tõendid, millel kohtu arvates ei olnud hagi läbivaatamisel mingit

tähtsust, nimetamata seejuures konkreetselt, millisest väitest või tõendist on üldse juttu. Sellega

rikkus kohus TsMS § 442 lg 8 teises ja kolmandas lauses sätestatud kohustust, mille kohaselt peab

kohus otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab

otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses

põhjendama.

Kostjate vastuväited

5. Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja vaidlustas

apellatsioonkaebusest nähtuvalt maakohtu otsuse osas, milles maakohus kohustas hagejat tasuma

kostjale I elatist, mille suurus vastab ½ suurusele igakordsest kehtivast elatise miinimummäärast

ja jättis rahuldamata hagi kostja II ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks.

Maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, milles kohus jättis hageja nõude kostja IV osas läbi

vaatamata ja muutis kostjale III väljamõistetud elatise suurust. Nimetatud osas on kohtuotsus

jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud osas.

Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu

otsus tuleb vaidlustatud osas tühistada olulise menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ja saata

tsiviilasi TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Apellatsioonkaebus

tuleb rahuldada.

TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 438 lg 1

kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti

tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus

otsuse kõigi nõuete kohta. TsMS § 435 lg 1 kohaselt teeb kohus otsuse, kui asja on kohtu arvates

arutatud ammendavalt ja asi on lõpliku lahendi tegemiseks valmis. TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 järgi

peab kohus eelmenetluses välja selgitama muu hulgas poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud

nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete

põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus

rikkunud oluliselt menetlusõigust, sh viinud asjas läbi puuduliku eelmenetluse, mis võis kaasa tuua

ebaõige lahendi tegemise.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga osas, milles maakohus leidis, et kuivõrd vanem,

kes soovis muutunud asjaolude tõttu elatise suurust muuta, ei tõendanud piisavalt oma igakuiseid

kulutusi lastele, tuli hagi automaatselt jätta rahuldamata. Sellises olukorras tulnuks hinnata ka teise

vanema kulutusi laste ülalpidamiseks ja lahendi tegemisel sellega arvestada. Lapse ülalpidamise

kohustuse täitmisest tulenev elatise vaidlus ei ole tavapärane võistlev kohtumenetlus. Riigikohus

on 07.12.2009 lahendis nr 3-2-1-127-09 selgitanud, et elatise suuruse muutmisel tuleb arvestada

samade asjaoludega nagu elatise väljamõistmisel. Kohus peab elatise suuruse määramisel tegema

kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning

millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel

ajal, mil laps viibib tema juures. Kohus saab elatist maksma kohustatud vanema vastavat väidet

arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab

(RKTKo 3-2-1-165-13). Kusjuures kohus ei ole seotud asjas poolte esitatud seisukohtadega ning ta

võib ka omal algatusel tõendeid koguda (RKTKo 3-2-1-21-15).

Praegusel juhul on mõlemad vanemad esitanud menetluse kestel arvestusi kulutuste kohta ja

kuludokumente, kuid kohus on jätnud mõlema vanema tõendid piisava tähelepanuta, sh hindamata,

missugused asjaolud on tõendatud ja missuguste asjaolude tõendamiseks tuleks esitada täiendavaid

dokumente. Samuti on kohus jätnud arvestamata hageja väitega, et kostjad ja nende seaduslik

esindaja saavad vallalt erinevaid toetusi koolikohustuse täitmiseks, huvihariduse toetamiseks ja

transpordikulude katmiseks ning on jätnud seisukoha võtmata hageja taotluse osas arvestada lahendi

tegemisel vanemate erineva varandusliku seisundiga. TsMS § 442 lg 8 kohaselt tuleb otsuse

põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele

on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kusjuures kohus peab otsuses

põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki

tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama.

Kuna maakohus on rikkunud menetlusõigust, jättes eelmenetluse ülesanded olulises osas täitmata

ning asja lahendamiseks vajalikud asjaolud tuvastamata, siis tuleb maakohtu otsus vaidlustatud osas

tühistada ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule.

Vastuseks teistele apellatsioonkaebuses avaldatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

Ebaõige on apellatsioonkaebuses esitatud väide, nagu maakohus oleks otsuses nentinud, et ei

saanud hageja esitatud tõenditest aru. Maakohus märkis, et hageja esitas kohtule tabeli, millest ei

olnud võimalik hageja väidetavalt tehtud kulutusi siduda konkreetse kostjaga. Samuti tõdes kohus,

et hageja esitas hulgaliselt arveid, millest ei nähtunud iga konkreetse kostja vajaduste rahuldamiseks

tehtavad kulud. Eelnevat silmas pidades tegi kohus järelduse, et hageja ei olnud oma

tõendamiskoormist täitnud, kuni ei tõendanud oma kulutusi kostjate I ja II ülalpidamiseks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuna laste vajadused on erinevad, sõltudes mh vanusest,

erivajadustest ja huvidest, tuleb kulutusi lapsele arvestada iga lapse suhtes eraldi. Asjaolu, et PKS-

s on väljendatud, et vanem peab kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse

ülalpidamiseks ühetaoliselt, ei väära eelnevalt väljendatud kohtu seisukohta. Nimetatud PKS-st

tulenev reegel väljendab mõtet, et ka olukorras, kus vanemal on väike sissetulek, tuleb tal lapse

ülalpidamiskohustust täita ja mitte eelistada enda ülalpidamist lapsele. Siinkohal rõhutab

ringkonnakohus, et elatisevaidluses peab vanemate esitatud tõenditest nähtuma, et kulud on

kandnud just nemad. Hageja on menetluse kestel esitanud hulga kuludokumente, kus ostude

sooritajaks on menetlusvälised isikud (DK, HK, AR, AK jne). Nimetatud tõendeid kohus

elatisevaidluses arvestada ei saa. Nõndasamuti ei saa kohus praeguses asjas tõendina arvestada

kuludokumente, mis tõendavad kulutuste tegemist enne 02.11.2015. Maakohus oleks pidanud

juhtima hageja tähelepanu nõude tõendamise vajadusele. Hageja ei saa kostjatele tehtavaid kulutusi

tõendada, esitades hulgaliselt tõendeid- kviitungeid, arveid (I kd, lk 138-203 ja II kd, lk 1-150), neid

asjaoludega sidumata.

Vastuseks apellatsioonkaebuses väljendatud muudele maakohtu menetluslikele eksimustele,

märgib ringkonnakohus järgmist. Vastavalt TsMS § 329 lg-le 1 peavad menetlusosalised

menetluses esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse

seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Kirjalikus

menetluses tuleb avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited esitada enne taotluste esitamise tähtaja

möödumist (TsMS 330 lg 1). Toimikumaterjalidest nähtuvalt andis kohus 31.05.2016 toimunud

eelistungil hagejale tähtaja kostjatega I ja II seonduvate kulutuste tõendamiseks. Kohus määras

tõendite esitamise tähtajaks 10.06.2016. Hageja taotlusel pikendas kohus tõendite esitamise

tähtaega kuni 17.06.2016. Nimetatud kuupäevaks esitas hageja kompromissiettepaneku. 07.07.2016

kirjaga määras kohus uue tähtaja (15.08.2016) kõikide vajalike tõendite esitamiseks ja selgitas

taaskord, et hageja kohustus on tõendada hagi aluseks olevaid väiteid. Samuti märkis kohus, et kui

hageja jätab oma väited tõendamata, on see aluseks hagi rahuldamata jätmiseks. Maakohus määras

30.11.2016 kirjas pooltele avalduste ja dokumentide esitamise tähtajaks 14.12.2016. Samaks

kuupäevaks kohustas kohus pooli esitama menetluskulude nimekirjad ja teavitas, et otsuse tehakse

avalikult teatavaks 03.01.2017.

Ringkonnakohtu hinnangul ei andnud maakohus 30.11.2016 kirjaga pooltele TsMS § 330 lg 1

mõttes tähtaega tõendite esitamiseks, kuid möönab, et kiri on sõnastatud eksitavalt, mistõttu võis

menetlusosalistele jääda mulje, et tegu on taaskord viimase tähtajaga dokumentide ja avalduste

esitamiseks. Maakohtul tulnuks viimases kirjas selgitada, et avaldusi ja seisukohti saab kohtule

esitada üksnes juhul ja ulatuses, milles TsMS seda võimaldab. TsMS § 331 lg 1 järgi, kui

menetlusosaline pärast selleks kohtu määratud tähtaja möödumist või TsMS §-s 329 või 330

sätestatut rikkudes esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes

juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või

menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus.

Kuivõrd kohtu 30.11.2016 kiri oli pooli eksitav (kirjas oli selgitus, et pooltel ei ole kohustust esitada

eelviidatud tähtajaks lõplikke seisukohti (II kd, lk 156), tulnuks maakohtul hinnata hageja

14.12.2016 taotlust sisuliselt. Samas ei viinud maakohtu vaidlustatud seisukoht vale

lõpptulemuseni, sest praegusel juhul puudus alus hageja vande all ülekuulamiseks. Asjaolud, mida

hageja soovis oma seletustega tõendada, ei olnud praeguses asja lahenduse seisukohalt olulised, s.t

ei olnud vaieldavad. Hagejal tuli tõendada enda kulutusi kostjate I ja II ülalpidamiseks, mitte

asjaolu, kui palju viibivad lapsed ema või vanavanemate juures.

Menetluskulud

7. Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt asja uue

lahendamise tulemustest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Imbi Sidok-Toomsalu

Indrek Soots