2-16-17574/17 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-16-17574

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Andrus Miilaste

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. märts 2017. a, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-16-17574

Tsiviilasi

Osaühing ProInkasso hagi Erlend Kollom vastu võla

nõudes

Tsiviilasja hind

25 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja: Osaühing ProInkasso (rk 11078689; asukoht

Ravila 59, 51014 Tartu), lepinguline esindaja Evelin

Jõgar (e-post menetlus@ejlegal.ee)

kostja: Erlend Kollom (ik XXXXXXXXXXX; elukoht

XXXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

Andres

Sarotek (e-post andres.saretok@oigusteenused.ee)

Kohtuistungi toimumise aeg

7. märts 2017. a, sekretär Mairit Sarapson´i juuresolekul

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi.

2. Välja mõista Erlend Kollom´ilt Osaühingu ProInkasso kasuks võlgnevus 25 000 eurot (sh

põhivõlg 12 642,29 eurot ja kõrvalnõuded 12 357,71 eurot).

3. Jätta menetluskulud Erlend Kollom´i kanda.

4. Määrata Osaühingu ProInkasso menetluskulude rahaliseks suuruseks ja mõista Erlend

Kollom´ilt Osaühingu ProInkasso kasuks välja menetluskulu 1590 eurot.

Toimetada otsus kätte pooltele.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist

kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on

nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse (TsMS § 187 lg 6).

Hageja nõue ja põhjendused

1. Osaühing ProInkasso (hageja) esitas 21.11.2016. a Tartu Maakohtule hagi, milles palub

Erlend Kollom´ilt (kostja) välja mõista 25 000 eurot, millest 12 642,29 eurot moodustab

põhivõlg ning 12 357,71 eurot kõrvalnõuded.

2. Hagiavalduse (tl 2-5) kohaselt sõlmisid pooled 30.08.2011. a võla tunnistamise ja

võlgnevuse tasumise ajatamise kokkuleppe, milles lepiti kokku kostja poolt hagejale

võlgnevate rahaliste kohustuste maksmise tingimused. Kokkuleppega tunnistas kostja, et

võlgneb hagejale kokku 17 178,74 eurot, sealhulgas 12 642,29 eurot põhivõlana ja 4536,45

eurot kõrvalnõuetena. Kokkuleppe lisana sõlmisid pooled maksegraafiku kestusega

30.08.2011. a - 5.08.2012. a. Kokkuleppe punkti 4 kohaselt kohustusid pooled hiljemalt

30.08.2012. a sõlmima uue maksegraafiku. Kuigi kostja kokkulepet rikkus, allkirjastasid

pooled 30.10.2013. a kokkuleppe juurde uue intressivaba maksegraafiku perioodiks

26.09.2013. a - 10.05.2014. a. Maksegraafiku dokumendist nähtuvalt sõlmiti uus

maksegraafik nimetatud perioodi kohta eeldusega, et pärast graafiku lõppemist sõlmitakse

võla tasumiseks taas uus maksegraafik. Maksegraafiku alusel teostas kostja vaid ühe makse

summas 50 eurot (31.10.2013. a). Muus osas ei ole kostja võlgnevuse katteks ühtegi summat

tasunud.

Kuna kostja jättis tasumata maksegraafikust tulenevad kohustused ja sõlmimata 10.05.2014. a

uue maksegraafiku põhivõlgnevuse tasumiseks, muutus 10.05.2014. a seisuga sissenõutavaks

kogu 2011. a sõlmitud kokkuleppe järgne võlgnevus, milleks on põhivõlgnevus 12 642,29

euro ulatuses ja kõrvalnõuded kogusummas 4798,99 eurot, millest 4536,45 eurot moodustab

2011. a sõlmitud kokkuleppe eelsed kõrvalnõuded ja 262,54 eurot intress perioodi eest

30.06.2011. a - 26.09.2013. a.

Lisaks kohustuse täitmise nõudele esitab hageja rahalise kohustuste täitmisega viivitamisest

tuleneva viivisenõude. Vastavalt 2011. a sõlmitud kokkuleppe punktile 7 kohustus kostja

tasuma maksegraafikus sätestatud hilinemise korral viivist 0,1% iga tasumisega viivitatud

päeva eest. Hageja viivisenõude suuruseks on 21.11.2016. a seisuga 11 706,76 eurot. Hageja

vähendab viivisenõuet ning nõuab viivise tasumist summas 7558,72 eurot.

3. 28.12.2016. a esitatud hagiavalduse täienduse (tl 22-25) kohaselt on hageja seisukohal, et

poolte

vahel

30.08.2011.

a

sõlmitud

kokkulepe

on

konstitutiivne

võlatunnistus

võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 tähenduses.

Kokkuleppe punktis 3 tunnistas kostja tingimusteta võlgnevust hageja ees summas 17 178,74

eurot, kinnitades sealjuures vastuväidete puudumist kostja poolt. Kokkuleppe eesmärgiks oli

leppida kokku võlgnevuse tasumise ajatamises ning kokkuleppes kokku lepitud

maksegraafiku järgsete maksete tasumises. Lisaks on kokkuleppe punktides 5 ja 7 kokku

lepitud viivise ja intresside tasumise kohustus ja määrad. Eeltoodust nähtub selgesti, et

kokkuleppe sõlmimisega on pooled loonud uue ja esialgsest iseseisva kohustuse, st kohustuse

tasuda võlausaldajale kindlaksmääratud suuruses rahasumma vastavalt kokkuleppes

fikseeritud tingimustele. Võlatunnistuse sõlmimise eesmärk oli poolte soov fikseerida kostja

kohustuste maht ja tingimused ning anda võlatunnistuse näol hagejale õiguslik alus kostjalt

võlgnevuse sissenõudmiseks.

4. Juhuks kui kohus leiab, et poolte vahel 30.08.2011. a sõlmitud kokkuleppe näol oli

tegemist deklaratiivse võlatunnistusega, esitab hageja selgitused ja tõendid varasemate

lepingute ja nõude kujunemise kohta.

AS Servus Invest ja AS Arpa sõlmisid 20.10.2006. a ostu-müügilepingu nr XXX, mille alusel

müüs AS Arpa AS-le Servus Invest müüja poolt pakutavaid tooteid. Ostu-müügilepingu nr

XXX alusel esitas AS Arpa Servus Invest OÜ-le müüdud toodete eest arved nr 270056,

270108, 270252, 270343, 270423, 270584 ja 270631, mida kostja müüjale ei tasunud.

Kuivõrd AS Servus Invest ei tasunud AS-le Arpa tarnitud toodete eest, loovutas AS Arpa

eelnevas punktis nimetatud arvetest tuleneva nõude hagejale. 26.08.2008. a sõlmisid hageja ja

Servus Invest OÜ võla tunnistamise ja võlgnevuse tasumise ajatamise kokkuleppe, mille

kohaselt tunnistas võlgnik tingimusteta võlgnevust hageja ees summas 251 228,40 krooni,

millest põhivõlgnevus moodustas 197 809 krooni (ca 12 642,30 eurot) ja kõrvalnõuded, sh

viivitusintress ja kahjuhüvitis kokku 53 419,40 krooni (ca 3414,12 eurot). Pooled leppisid

kokkuleppe sõlmimisel võlgnevuse tasumises osade kaupa, mis fikseeriti kokkuleppe lisaks

olevas maksegraafikus.

26.08.2008. a sõlmitud kokkulepet käendas Servus Invest OÜ juhatuse liige ja osanik Erlend

Kollom. Kuna kostja oli käenduse andmise hetkel Servust Invest OÜ juhatuse liige ja osanik,

ei olnud tegemist tarbijakäendusega käenduse andmise ajal kehtinud VÕS § 143 lg 1

tähenduses. Kuivõrd Servus Invest OÜ ei tasunud 26.08.2008. a sõlmitud võla tunnistamise ja

võlgnevuse tasumise ajatamise kokkuleppes sätestatud makseid, oli hageja õigustatud

võlgnevust sisse nõudma käendajalt. 4.09.2009. a esitas hageja kostjale teate nõude

pööramisest käendaja vastu.

10.09.2009. a sõlmisid kostja ja hageja võla tunnistamise ja võlgnevuse tasumise ajatamise

kokkuleppe, milles kostja tunnistas tingimusteta võlgnevust hageja eest summas 268 789

krooni, millest moodustas põhivõlgnevus 197 809 krooni (ca 12 642,30 eurot) ja vähendatud

kõrvalnõuded kokku 70 980 krooni (ca 4536,45 eurot). Pooled leppisid kokkuleppe

sõlmimisel võlgnevuse tasumise osade kaupa, mis fikseeriti kokkuleppe lisaks olevas

maksegraafikus. Kuivõrd kostja kokkuleppe kohaseid makseid ei tasunud, sõlmisid pooled

30.08.2011. a uue võla tunnistamise ja võlgnevuse tasumise ajatamise kokkuleppe.

5. Hageja 14.02.2017. a esitatud seisukohtades (tl 63-67) kostja vastuväidetega ei nõustu.

Kosja vastuses kirjeldatud lepingu sõlmimise asjaolud ei vasta tegelikkusele ning on täielikult

tõendamata. Hageja tegevus, sh võlgade sissenõudmine toimub üksnes seaduslikke meetmeid

kasutades ja vastavalt headele tavadele.

Samad faktilised asjaolud ei saa olla samaaegselt tehingu tühistamise ja tehingu tühisuse

tuvastamise aluseks. Kostja kirjeldatud asjaolud on iseloomulikud just tehingu tühistamise

aluseks olevatele asjaoludele.

Kokkuleppe tühistamise eeldused ei ole täidetud ning kostja poolt 23.01.2017. a hagivastuses

sisalduv tühistamisavaldus on esitatud hilinemisega. Varem ei ole kostja 30.08.2011. a

kokkuleppe tühisusele tuginenud ega väitnud, et kokkulepe sõlmiti tema tahte vastaselt

ähvarduse teel. Selle asemel sõlmis kostja 2013. a hagejaga võla tasumiseks uue

maksegraafiku ning tasus selle alusel ka vähemalt ühe makse. Kostja ei ole väitnud, et 2013. a

maksegraafiku sõlmimiseks oleks teda kuidagi sunnitud.

Varasemaid kokkuleppeid puudutavate vastuväidete osas märgib hageja, et poolte vahel ei ole

20.10.2006. a ega 4.09.2009. a sõlmitud ühtegi kokkulepet. Arusaamatuks jäävad kostja

väited 26.08.2008. a ja 10.09.2009. a sõlmitud kokkulepete tühisuse osas. Kokkulepetest

nähtub, et 2008. a kokkuleppes arvestati põhivõla jäägilt intressi 24% aastas, 10.09.2009. a

12% aastas. 2011. a kokkuleppes aga oli intressimääraks üldse vaid 1% aastas ning 2013. a

maksegraafik sõlmiti intressi tasumise kohustuseta. Seejuures vähendati 10.09.2009. a

kokkuleppega kõrvalnõudeid 4536,45 euroni ning selle nõude suurust ei muudetud ka

30.08.2011. a kokkuleppes.

Hageja ei nõustu kostja väitega, nagu oleksid 30.08.2011. a kokkuleppe tühisuse korral hageja

nõuded varasemate kokkulepete alusel aegunud. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt katkeb aegumine ja

algab uuesti kohustatud isiku nõude tunnustamisega, sealhulgas võib lõike 2 kohaselt nõude

tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises,

tagatise andmises või muus teos. Käesoleval juhul on iga järgneva kokkuleppe sõlmimisega ja

31.10.2013. a 50-eurose makse teostamisega kostja tunnustanud hageja kehtivat nõuet,

mistõttu on põhjendamatud kostja väited kokkulepetest tulenevate nõudeõiguste aegumise

osas.

Kostja seisukohad

6. 23.01.2017. a vastuses hagile (tl 51-55) kostja tema vastu suunatud nõudeid ei tunnista.

Kostja leiab, et 30.08.2011. a sõlmitud kokkulepe on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§ 86 alusel tühine. Kostja hinnangul ei ole võimalik lugeda kokkulepet heade kommetega

kooskõlas olevaks, kuna hageja tegeles ebaseadusliku jälitustegevusega, jälitades kostjat tema

koduni, kus kahe isiku survel kallutati kostjal allkirjastama kokkulepe tema tahte vastaselt.

Ilma allkirjata ei oldud nõus lahkuma. Tehingust keeldumise korral ähvardati kostja eraeluga

seonduvate andmete avaldamisega ja edastamisega tuttavatele, töökaaslastele jne, mida hageja

ka tegi. Hageja helistas XXXX telefonile ja rääkis kostja kohustustest kolmandatele isikutele,

eesmärgiga survestada kostjat kokkulepet allkirjastama. Muu hulgas on hageja rikkunud

põhiseaduse §-s 33 sätestatud õigust kodu puutumatusele. Kostja eraldi tühistamise avaldust

ei esita, vaid esitab tühistamisavalduse vastuses hagiavaldusele.

Varasemalt sõlmitud 20.10.2006. a, 26.08.2008. a, 4.09.2009. a, 10.09.2009. a kokkulepete

osas leiab kostja, et nendest kokkulepetest tulenevad nõuded on aegunud vastavalt TsÜS §

146 lõikele 1. Samuti tugineb kostja TsÜS § 86 lõikele 1. Kostja leiab, et tagastamata

võlasumma ja tagastamata viivise, kõrvalkulude vahekord on ebaproportsionaalne, selles

esineb liigkasuvõtmise tunnuseid, mis on VÕS § 6 ja TsÜS §-de 86 ja 138 alusel vastuolus

hea usu põhimõtte ja heade kommetega. Tühised on lepingud tervikuna, mitte ainult hageja

ebamõistlikult kõrge viivise- ja kõrvalnõue.

7. 28.02.2017. a esitatud täiendavates seisukohtades (tl 87-92) jääb kostja seisukoha juurde, et

30.08.2011. a sõlmitud kokkulepe on tühine. Kostja hageja 23.01.2017. a esitatud

seisukohtadega ei nõustu, leides et:

-

hageja ei ole esitanud ühtki tõendit, mis kinnitaks, et 30.08.2011. a tehing toimus

hageja kontoris ja heas usus, mitte kostja kodus sunniviisiliselt ähvarduse teel;

-

asjaolu, et kostja allkirjastas 30.10.2013. a maksegraafiku ja teostas 31.10.2013. a

makse summas 50 eurot, ei oma õiguslikku tähendust, kuna põhitehing on tühine ning

kostja teostas hagejale makse summas 50 eurot ekslikult;

-

eksisteerib kas TsÜS § 96 lg 1 ja 96 lg 2 p-de 1-3 koosseis või on tegemist TsÜS § 86

ja VÕS § 6 lg 2 koosseisuga;

-

kostja sai 30.08.2011. a tehingu tühisusest teada hetkest, mil oli juristi vastuvõtul, st

2016. a detsembris;

-

TsÜS § 99 lg 2 alusel pikenes antud juhul tehingu tühistamise tähtaeg kümne aastani,

mistõttu on tühistamisavaldus esitatud tähtaegselt;

-

kostja poolt 31.10.2013. a tehtud makse oli tehtud ekslikult, mistõttu hagejal ei ole

võimalik asuda seisukohale, et kostja tunnistas võlga ja seetõttu pole võlgnevus

aegunud.

7.03.2017. a kohtuistung

8. Kohus kuulas vande all ära hageja seadusliku esindaja A.U. ja kostja.

Hageja jääb esitatud nõude juurde. Kostja jääb oma seisukohtade juurde ning palub jätta hagi

rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT

9. Hageja on esitanud kohtule hagi, milles nõuab võlgnevuse tasumist poolte vahel

30.08.2011. a sõlmitud võla tunnistamise ja võlgnevuse tasumise ajatamise kokkuleppe alusel

(tl 6-7). Kostja vaidleb nõudele vastu, leides et 30.08.2011. a sõlmitud kokkulepe on kehtetu:

tühine või tühistatud. Kokkuleppe kehtetuse korral on kostja hinnangul nõue aegunud. Kui ka

30.08.2011. a sõlmitud kokkulepe on kehtiv, siis on kostja hinnangul tühised varasemad

kokkulepped.

10. Vaidlus puudub järgmistes olulistes asjaoludes:

-

AS Servus Invest ja AS Arpa sõlmisid 20.10.2006. a ostu-müügilepingu nr XXX (tl 26),

mille alusel AS Arpa müüs AS-le Servus Invest müüja poolt pakutud tooteid ning esitas

müüdud toodete eest arved nr 270056, 270108, 270252, 270343, 270423, 270584 ja

270631 (väljavõte arvetest tl 28);

-

kuna AS Servus Invest jättis tarnitud toodete eest tasumata, loovutas AS Arpa nõude AS-i

Servus Invest vastu hagejale (nõude loovutamise teatis tl 27) AS-le Arpa tarnitud toodete

eest ei tasunud, loovutas AS Arpa nõude hagejale;

-

26.08.2008. a sõlmisid hageja ja Servus Invest OÜ võla tunnistamise ja võlgnevuse

tasumise ajatamise kokkuleppe (tl 29-30), mille kohaselt tunnistas võlgnik tingimusteta

võlgnevust hageja ees summas 251 228,40 krooni, millest põhivõlgnevus moodustas

197 809 krooni (ca 12 642,30 eurot) ja kõrvalnõuded, sh viivitusintress ja kahjuhüvitis

kokku 53 419,40 krooni (ca 3414,12 eurot);

-

26.08.2008. a sõlmitud kokkuleppest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmisid

pooled käenduslepingu (tl 31-32);

-

Servus Invest OÜ ei tasunud 26.08.2008. a sõlmitud võla tunnistamise ja võlgnevuse

tasumise ajatamise kokkuleppes sätestatud makseid, mistõttu 4.09.2009. a esitas hageja

kostjale teate nõude pööramisest käendaja vastu (tl 45);

-

10.09.2009. a sõlmisid pooled võla tunnistamise ja võlgnevuse tasumise ajatamise

kokkuleppe (tl 36-37), milles kostja tunnistas tingimusteta võlgnevust hageja ees summas

268 789 krooni, millest moodustas põhivõlgnevus 197 809 krooni (ca 12 642,30 eurot) ja

vähendatud kõrvalnõuded kokku 70 980 krooni (ca 4536,45 eurot);

-

30.08.2011. a sõlmisid pooled uue võla tunnistamise ja võlgnevuse tasumise ajatamise

kokkuleppe (tl 6-7), milles kostja tunnustas tingimusteta võlgnevust hageja ees summas

17 178,74 eurot, millest põhivõlgnevus moodustas 12 642,29 eurot ja kõrvalnõuded

4 536,45 eurot;

-

30.10.2013. a allkirjastasid pooled 30.08.2011. a sõlmitud võla tunnistamise ja võlgnevuse

tasumise ajatamise kokkuleppe juurde uue intressivaba maksegraafiku (tl 9) perioodiks

16.09.2013. a kuni 10.05.2014. a;

-

31.10.2013. a teostas kostja hagejale makse summas 50 eurot.

11. Hageja tugineb sellele, et 30.08.2011. a kokkuleppe näol on tegemist konstitutiivse

võlatunnistusega. Kostja ei ole oma hinnangut 30.08.2011. kokkuleppe olemusele andnud,

samas kostja vastuväidetest võib järeldada, et kostja peab kokkulepet deklaratiivseks

võlatunnistuseks.

VÕS § 30 kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega

luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus.

Võlatunnistus võib olla konstitutiivne (abstraktne) VÕS § 30 mõttes, kui sellega soovitakse

luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega, millele ei saa

esitada muid kui võlatunnistusest endast tulenevaid või selle kehtivust vaidlustavaid

vastuväiteid. Võlatunnistus võib aga olla ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse

olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist.

Tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS §

30 mõttes, tuleb hagejal tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul

eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (nt Riigikohutu 18.11.2015. a otsuse tsiviilasjas nr 3-

2-1-125-15 p 13). Poolte tahe luua iseseisev kohustus peab kokkuleppest selgelt nähtuma ning

seda peab tõendama võlausaldaja (nt Riigikohtu 23.09.2008. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-72-

08 p 12).

Hageja leiab, et kokkuleppe näol oli tegemist konstitutiivse võlatunnistusega, kuna kostja

tunnistas kokkuleppe punktis 3 tingimusteta võlgnevust hageja ees summas 17 178,74 eurot,

kinnitades sealjuures vastuväidete puudumist kostja poolt; kokkuleppe eesmärgiks oli leppida

kokku võlgnevuse tasumise ajatamises ning kokkuleppes kokku lepitud maksegraafiku

järgsete maksete tasumises; kokkuleppe punktides 5 ja 7 on kokku lepitud viivise ja intresside

tasumise kohustus ja määrad kokkuleppe rikkumise puhuks.

Kohus leiab, poolte tahe luua iseseisev kohustus ei ole tõendatud ning 30.08.2011. a

kokkuleppe näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.

30.08.2011. a kokkuleppe punktis 1.1 viidati varasematele lepingutele ning lepiti kokku

nendest tulenevate nõuete ajatamine. Kokkuleppe punktis 3 kostja kinnitas võlgnevuse

suurust ning vastuväidete puudumist. Sellest ei saa kohtu hinnangul järeldada tahet luua

iseseisvat kohustust, vaid tahet kinnitada olemasolevat kohustust. Olemasoleva kohustuse

kinnitamine on iseloomulik deklaratiivsele võlatunnistusele (nt Riigikohtu 24.04.2006. a

otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 p 15).

Ka uue maksegraafiku, intressi ja viivise kokkuleppimine ei anna alust pidada kokkulepet

konstitutiivseks võlatunnistuseks. Riigikohus on märkinud, et deklaratiivse võlatunnistuse

korral tuleb maksegraafikut käsitada eraldi kui tingimuslikku kompromissilepingut (VÕS §

578) maksetähtaja pikendamise kohta juhuks, kui kohustus on sissenõutav (Riigikohtu

6.09.2006. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06 p 14).

12. Pooled vaidlevad selle üle, kas 30.08.2011. a kokkulepe on kehtiv: kas kokkulepe on

tühine või kostja poolt kehtivalt tühistatud. Kostja leiab, et on tehingu TsÜS § 96 alusel

tühistanud või on tehing TsÜS § 86 ja VÕS § 6 alusel tühine.

12.1 Kohus märgib esmalt, et asjaosaliste käitumise võimalik vastuolu hea usu põhimõttega

lepingute sõlmimisel (TsÜS § 138, VÕS § 6) ei saa olla aluseks lepingute tühisusele ega

tühistamisele (nt Riigikohtu 13.02.2008. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07 p 29).

TsÜS § 86 lg 1 kohaselt on heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing tühine.

Tehing on Riigikohtu käsitluse järgi vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja

õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete

vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu

eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu

tegemise eesmärgil (nt Riigikohtu 16.10.2002. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-80-02 p 10;

23.09.2005. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05 p 23). Tehingu heade kommete vastasuse

hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud asjaolusid, mh tehingu sisu ja selle

tegemise asjaolusid (nt Riigikohtu 29.04.2002. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-29-02 p 9).

Kostja hinnangul on 30.01.2011. a kokkulepe heade kommetega vastuolus eelkõige tehingu

tegemise asjaolude tõttu, täpsemalt hageja ebamoraalse käitumise tõttu kokkuleppe sõlmimise

eesmärgil. Kostja tugineb sellele, et hageja tegeles ebaseadusliku jälitustegevusega, jälitades

kostjat tema koduni, kus kahe isiku (sh hageja seaduslik esindaja A.U.) ähvardusel sunniti

kostjat allkirjastama kokkulepe tema tahte vastaselt. Ilma allkirjata ei oldud nõus lahkuma.

Tehingust keeldumise korral ähvardati kostja eraeluga seonduvate andmete avaldamisega ja

edastamisega tuttavatele, töökaaslastele jne, mida hageja ka tegi. Hageja helistas XXXX

telefonile ja rääkis kostja kohustustest kolmandatele isikutele, eesmärgiga survestada kostjat

kokkulepet allkirjastama.

Kohus leiab, et kostja välja toodud asjaolud ei ole tõendatud ning ei annaks ka alust lugeda

kokkulepe heade kommetega vastuolus olevaks.

Kostja välja toodud asjaolud puudutavad mh võimalikku ähvardamist eesmärgil sundida

kostjat kokkuleppele alla kirjutama. Riigikohus on asunud seisukohale, et tsiviilseadustiku

üldosa seaduse tehingu tühistamise koosseisud (eelkõige TsÜS §-d 92, 94, 96 ja 97) on

erinormiks TsÜS § 86 suhtes, st tehingu tühistamise aluseks olevad asjaolud ei saa olla

paralleelselt tehingu tühisuse aluseks heade kommete vastasuse tõttu (nt Riigikohtu

13.02.2008. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07 p 32; 3.04.2016. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-

1-9-16 p 29). Vastavalt TsÜS § 90 lg 1 ja 96 lg 1 järgi on ähvardus tehingu tühistamise

aluseks, seega ei saa see olla tehingu tühisuse aluseks heade kommete tõttu.

Hageja kostja kirjeldusega kokkuleppe sõlmimise kohta ei nõustu. Ainsaks tõendiks on kostja

vande all antud ütlused, mis on osaliselt vastuolus hageja seadusliku esindaja A.U. vande all

antud ütlustega. Nimelt oli kostja sõnul kokkuleppe sõlmimise juures mh hageja seaduslik

esindaja A.U., kes ise kostja korteris viibimist ja kostjaga isiklikku suhtlemist ning seega ka

kostja poolt talle omistatud käitumist eitab. A.U. möönab, et võlamenetleja A.A. on käinud

XXXXX võlgnikuga vestlemas: info selle kohta, et kostja töötab XXXXX oli avalikult

kättesaadav XXXX kodulehel, A.A. läks XXXX kohale ning kostja ettepanekul mindi

viimase koju rääkima. A.U. kinnitab, et kõik kokkulepped on allkirjastatud hageja kontoris.

Vaidlusaluse 30.08.2011. a kokkuleppe sõlmis hageja esindajana võlamenetleja E.E., mis

nähtub ka 30.08.2011. a kokkuleppest.

Eeltoodut arvestades ei ole kohtu hinnangul tõendatud, et kaks meest (sh hageja seaduslik

esindaja) hagejat ähvardasid ning sundisid teda kokkulepet allkirjastama, keeldudes ilma

allkirjata lahkumast. Nimetatud vastuolud (eelkõige asjaolu, et hageja seaduslik esindaja

kostjaga suhtlemist ja tema korteris viibimis eitab ning et vaidlusaluse kokkuleppe sõlmis

hageja esindajana E.E.) muudavad ebausaldusväärseks ka kostja välja toodud muud asjaolud

kokkuleppe sõlmimise kohta, sh asjaolu, et tema suhtes üleüldse ähvardust või sundi kasutati.

Kostja väited tema jälitamise kohta on paljasõnalised.

12.2 TsÜS § 90 lg 1 I lausest tuleneb, et tehingu, mis on tehtud muu hulgas ähvarduse mõjul,

seaduses sätestatud korras tühistada. TsÜS § 98 lg 1 I lause järgi toimub tehingu tühistamine

avalduse tegemisega teisele poolele. TsÜS § 99 lg 1 p 1 kohaselt võib ähvarduse korral

tehingu tühistada kuue kuu jooksul arvates ajast, mil ähvarduse mõju lakkas.

Kostja tugineb sellele, et tegi tühistamisavalduse vastuses hagile. Kohus on eelnevalt leidnud,

et võimalik ähvardamine ei ole tõendatud. Isegi kui kostja ähvardamine oleks tõendatud, ei

nähtu asjaoludest, et ähvarduse mõju oleks edasi kestnud pärast 30.08.2011. a kokkuleppe

sõlmimist. Seega ei ole kostja kokkulepet seaduses sätestatud tähtaja jooksul tühistanud.

Kostja viitab TsÜS § 99 lõikele 2, millest tulenevalt ei või ähvarduse mõjul tehtud tehingut

tühistada, kui tehingu tegemisest on möödunud kõmme aastat. Kohus selgitab, et TsÜS § 99

lg 2 sätestab tehingu tühistamise maksimaalse tähtaja. TsÜS § 99 lg 2 kohaldub juhul, mil

TsÜS § 99 lg 1 p 1 järgne tähtaeg ei oleks kümne aasta jooksul alates tehingu tegemisest veel

möödunud. Kui TsÜS § 99 lg 1 p 1 järgne tähtaeg on möödas, siis tehingut enam tühistada ei

saa. TsÜS § 99 lg 1 p 1 järgne tähtaeg ei ole seotud sellega, millal isik võimalikust tehingu

tühistamise alusest teada sai, vaid tähtaeg hakkab kulgema alates ajast, mil ähvarduse mõju

lakkab.

TsÜS § 100 lg 1 I lause näeb ette, et tehingu tühistamise õigus lõpeb, kui tehingu

tühistamiseks õigustatud isik tehingut kinnitab. Kui tehing on tehtud ähvarduse mõjul, kehtib

TsÜS § 100 lg 2 kohaselt kinnitus üksnes siis, kui kinnitus on antud pärast tehingu tegemist

mõjutanud asjaolude äralangemist.

Kostja ei ole tuginenud sellele, et hilisema maksegraafiku sõlmimisel ei olnud ähvarduse

mõju lakanud. Samuti on kostja pärast maksegraafiku sõlmimist teinud hagejale ühe makse

summas 50 eurot. Eluliselt ei ole usutav kostja väide, et tegi makse ekslikult ning mitte

sõlmitud maksegraafiku alusel.

Eeltoodud põhjendustel kohus leiab, et poolte vahel 30.08.2011. a sõlmitud kokkulepe

kehtiv.

13. Kostja on esitanud aegumise vastuväite. Kostja leiab, et 30.08.2011. a kokkuleppe

kehtetuse korral on hageja nõue kostja vastu aegunud.

Kohus on eelnevalt leidnud, et 30.08.2011. a kokkulepe on kehtiv, sellest tulenevalt ei saa ka

nõue kostja vastu aegunud olla.

TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS §

158 lg 1 järgi aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega.

Nõude tunnustamine võib TsÜS § 158 lg 2 järgi seisneda õigustatud isikule võlgnetava

osalises tasumises, tagatise andmises või muus teos.

Asjaoludest nähtub, et iga järgnev kokkulepe on sõlmitud enne aegumistähtaja lõppu – iga

otsuse punktis 10 välja toodud tehingu ning sellele eelneva ja järgneva tehingu vahele jääb

vähem kui kolm aastat. Iga järgneva kokkuleppe sõlmimisega on nõuet tunnustatud ning

sellega on nõude aegumine uuesti alanud. Viimati sõlmisid pooled 30.10.2013. a

maksegraafiku. Kostja on 31.10.2013. a tasunud maksegraafiku alusel 50 eurot. Kostja väide,

et tasus 50 eurot ekslikult on tõendamata ning ei ole eluliselt usutav. Seega on kostja

30.10.2013. a maksegraafikut sõlmides ja tasudes selle alusel ühe osamakse nõuet

tunnustanud ning nõude aegumine algas uuesti. TsÜS § 154 lg 1 II lause kohaselt algab

korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta

lõppemisest, mil kohustus muutus sissenõutavaks. TsÜS § 154 lg 1 järgi arvestatakse mh

graafikujärgsete maksete aegumist. Kuna esimesed graafikujärgsed maksed muutusid

sissenõutavaks 2013. a lõppemisest ning hagi on kohtule esitatud 21.11.2016. a, ei saanud

nõuded veel aegunud olla.

14. Varasemate kokkulepete osas on kostja leidnud, et need on tühised VÕS § 6 ja TsÜS §-de

86 ja 138 alusel. Kostja leiab, et tagastamata võlasumma ja tagastamata viivise, kõrvalkulude

vahekord on ebaproportsionaalne, esineb liigkasuvõtmise tunnuseid, mistõttu tehingud on

vastuolus hea usu põhimõtte ja heade kommetega.

Kohus kordab, et asjaosaliste käitumise võimalik vastuolu hea usu põhimõttega lepingute

sõlmimisel (TsÜS § 138, VÕS § 6) ei saa olla aluseks lepingute tühisusele.

TsÜS § 86 lg 2 järgi on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või

peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest

vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on

tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate

vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kui pooltele

tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult

tasakaalust väljas, siis TsÜS § 86 lg 3 järgi eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise

poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest

asjaoludest.

Riigikohtu praktika kohaselt ei saa ainuüksi kõrge intressimäär kui soorituse eest makstav

tasu (vastusooritus) olla aluseks lepingu tühiseks lugemisele heade kommete vastasuse tõttu

(nt Riigikohtu 24.04.2006. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 p 20).

Riigikohtu praktika kohaselt ei too ka ebamõistlikult kõrge viivisemäär kaasa lepingu tühisust

vastuolu tõttu heade kommetega (nt Riigikohtu 14.06.2005. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-66-

05 p 14). Ebamõistlikult kõrge viivise korral võib võlgnik vastavalt VÕS § 113 lõikele 8 ja §

162 lõikele 1 taotleda selle vähendamist.

Antud juhul ei ole tegemist tarbijalepingutega. Kostja oli OÜ Servus Invest ainuosanik ja

juhatuse liige. Käenduslepingu sõlmimise ajal (26.08.2008. a) kehtinud VÕS § 143 lg 1 järgi

oli tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on tarbija. Tarbija mõiste sätestas

VÕS § 34, mille kohaselt tarbija on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva

majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.

Riigikohus on nimetatud sätete alusel asunud seisukohale, et äriühingu osanikule ja juhatuse

liikmele ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted ning et käendaja, kes on

käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu

sõlmimise,

selle

täitmise

või

põhivõlgniku

majandustegevuse

vastu,

ei

vaja

tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset (nt Riigikohtu 1.02.2012. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-

1-148-11 p 13).

Asja materjalidest ei nähtu, et kokku lepitud viivise- ja intressimäärad olnuksid ebamõistlikult

suured. 26.08.2008. a kokkuleppes oli intressimäär 24% aastas ning viivisemäär 0,5%

kalendripäevas, 10.09.2009. a kokkuleppes oli intressimäär 12% aastas ning viivisemäär 0,1%

päevas, 30.08.2011. a kokkuleppes oli intressimäär 1% aastas ja viivisemäär 0,1%

kalendripäevas. Tegemist on majandus- ja kutsetegevuses tavapäraste intressi- ja

viivisemääradega. 10.09.2009. a kokkuleppega on hageja kõrvalnõuete võlgnevust

vähendanud, samuti on hageja vähendanud 30.08.2011. a kokkuleppe järgset viivist. Jooksvat

viivist hageja ei nõua. Hageja nõuab kõrvalnõudeid ligikaudu samas summas mis on põhivõla

summa.

15. Hageja palub kostjalt välja mõista 25 000 eurot, millest 12 642,29 eurot moodustab

põhivõlg ja 12 357,71 eurot kõrvalnõuded.

Vaidlus puudub selles, et nõuded on muutunud sissenõutavaks. Samuti ei ole kostja põhivõla

suuruse ega kõrvalnõuete arvestuse osas vastuväiteid esitanud.

Põhinõude näol on tegemist AS Servus Invest ja AS Arpa vahel 20.10.2006. a sõlmitud ostu-

müügilepingu nr 197 alusel tekkinud võlgnevusega tarnitud toodete eest. Hageja on

omandanud nõude loovutamisega ning kostja vastutab kohustuse täitmise eest vastavalt poolte

vahel 26.08.2008. a sõlmitud käenduslepingule. Õigus nõuda kõrvalnõudeid tuleneb hageja ja

põhivõlgniku ning kostja vahel sõlmitud võla tunnistamise ja võlgnevuse tasumise ajatamise

kokkulepetest, milles lepiti kokku mh intressi ja viivise tasumises.

Hageja kõrvalnõuetest moodustab 4536,45 eurot 30.08.2011. a kokkuleppe eelsed ja

kokkuleppes tunnistatud kõrvalnõuded, 262,54 eurot intress perioodi 30.06.2011. a kuni

26.09.2013. a eest ning 7558,72 eurot viivis perioodi eest 11.05.2014. a kuni 21.11.2016. a.

30.08.2011. a kokkuleppe järgne kõrvalnõuete summa oli sama mis 10.09.2009. a

kokkuleppes (70 980 krooni = 4536,45 eurot). Seega on kostja nõuet kahel korral

tunnustanud.

Poolte vahel 30.08.2011. a sõlmitud võla tunnistamise ja võlgnevuse tasumise ajatamise

kokkuleppe punkti 4 kohaselt kohustus kostja tasuma võlajäägilt intressi 1% aastas. Hagejal

on õigus nõuda intressi alates kokkuleppe sõlmimisest 30.08.2011. a kuni uue intressivaba

maksegraafiku alguseni 26.09.2013. a summas 262,54 eurot (intressi arvestus kontrollitud

viivisekalkulaatorit (www.viivisekalkulaator.ee) kasutades).

Poolte vahel 30.08.2011. a sõlmitud võla tunnistamise ja võlgnevuse tasumise ajatamise

kokkuleppe punkti 7 kohaselt kohustus kostja tasuma viivist 0,1% päevas. Hagejal on õigus

nõuda viivist kogu põhivõla summalt alates maksegraafiku lõppemisele järgnevast päevast

11.05.2014. a kuni hagi esitamiseni 21.11.2016. a summas 11 706,76 (viivisearvestus tl 11).

Hageja on vähendanud nõuet 7558,72 euroni. Kostja ei ole viivise täiendavat vähendamist

taotlenud.

16. Eeltoodud põhjendustel kohus leiab, et nõue on põhjendatud ning hagi kuulub

rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 25 000 eurot, sh põhivõlg 12 642,29

eurot ja kõrvalnõuded 12 357,71 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

17. Arvestades hagi rahuldamist jätab kohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja

kanda.

18. Vastavalt TsMS § 174 lõigetele 1 ja 2 määrab kohus otsuses kindlaks menetluskulude

rahalise suuruse.

Hageja menetluskulud koosnevad riigilõivust summas 900 eurot ning lepingulise esindaja

kulust summas 690 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja lepingulise esindaja tasumäär oli 60

eurot tunnis ning ajakulu kokku 11,5 tundi (sh 7.03.2017. a kohtuistungil esindamine).

Hageja on tasunud riigilõivu seaduses ettenähtud ulatuses, mistõttu riigilõivu osas on hageja

menetluskulud põhjendatud. Vastavalt TsMS § 175 lõike 1 esimesele lausele, mõistab kohus

lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja ei ole hageja

menetluskulude osas vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et lepingulise esindaja ajakulu ja

tasumäär on tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades põhjendatud ja vajalik, mistõttu kohus

määrab hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 1590 eurot (riigilõiv 900 eurot +

lepingulise esindaja kulu 690 eurot).

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik