2-16-17945/15 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

Tsiviilasi nr 2-16-17945

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number

Tsiviilasi nr 2-16-17945

Määruse tegemise aeg ja koht

28.03.2017.a, Tallinn

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Kaupo Paal, Imbi Sidok-Toomsalu

Kohtuasi

AS-i GreenCoal avaldus Nap Konsult OÜ pankroti

väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 23.01.2017.a määrus ajutise

pankrotihalduri nimetamata jätmiseks

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i GreenCoal määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja: (võlausaldaja; määruskaebuse esitaja):

aktsiaselts GreenCoal (registrikood 10315673),

tehinguline esindaja vandeadvokaat Hillar Villers

Puudutatud isik (võlgnik; vastustaja): Nap Konsult OÜ

(registrikood 11209111), tehinguline esindaja

vandeadvokaat Martin Pärn

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Resolutsioon:

1. Tühistada Harju Maakohtu 23.01.2017.a määrus. Saata tsiviilasi uueks

läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

2. Rahuldada AS-i GreenCoal määruskaebus.

3. Määruse peale ei saa määruskaebust esitada.

Asjaolud

1.

29.11.2016.a esitas võlausaldaja võlgniku vastu pankrotiavalduse. Pankrotiavalduse

kohaselt sõlmisid võlausaldaja ja võlgnik 02.01.2011.a ostu-müügi lepingu nr 003.01/2011,

mille kohaselt ostis võlausaldaja edasimüügi eesmärgil võlgnikult grillsütt, grillsöebriketti,

kaminapuid ja saepurubriketti ning lepingu kohaselt ladustati müüja kaubad kuni nende

tarnimiseni tasuta müüja ladudes. 28.12.2012.a sõlmisid pooled ostu-müügi lepingu nr

001.01/2013, mille kohaselt ostis võlausaldaja edasimüügi eesmärgil võlgnikult kaminapuid

(kask) 40L võrkkotis ning lepingu kohaselt ladustati müüja kaubad kuni nende tarnimiseni

tasuta müüja ladudes. Hoiuleandja ja hoidja vahel on tekkinud erimeelsused võlausaldaja

omandis olevate ning võlgniku juures hoiustatavate kaupade tagastamisel võlausaldajale ja

neid ei ole õnnestunud lahendada. 31.12.2015.a seisuga tehti võlgniku ladudes inventuur

mõlema poole esindajate osavõtul. Pärast seda ei ole võlgnik võimaldanud enam võlausaldajal

kaupu kätte saada. 19.04.2016.a ütles võlausaldaja võlgnikuga sõlmitud hoiulepingud üles ja

nõudis hoiustatud kaupade tagastamist. 02.05.2016.a saatis võlausaldaja võlgnikule ka

1(7)

Tsiviilasi nr 2-16-17945

pankrotihoiatuse nõudega tagastada kaubad või hüvitada nende väärtus hiljemalt

16.05.2016.a. Nimetatud tähtpäevaks võlgnik oma kohustusi ei täitnud, kuigi pankrotihoiatuse

oli kätte saanud juhatuse liige 04.05.2016.a. 28.11.2016.a seisuga on võlausaldaja nõue

võlgniku vastu 507 222,96 eurot, sh 415 144,12 euro (ilma käibemaksuta) eest kaupu,

lisanduv käibemaks ostetud ja hoiustatud kaupadelt summas 59 790,07 eurot ja kottide väärtus

summas 32 288,77 eurot. Nõue kogusummas 507 222,96 eurot on muutunud sissenõutavaks.

Võlgnik ei ole esitatud nõuet käesoleva ajani täitnud ega ka esitanud sisulisi vastuväiteid

sellele. Võlausaldaja põhistas võlgniku maksejõuetust asjaoludega, et võlgniku kinnistu on

kohtutäituri poolt arestitud, Krediidiinfo andmetel on võlgnikul maksuvõlg 23.11.2016.a

seisuga 5489 eurot, Taust.ee andmetel on võlgnikul täitmata maksekohustusi seisuga

23.11.2016.a kogusummas 15 581,48 eurot.

Võlausaldaja leidis, et võlgniku väide selle kohta, et tõendamata on hoiustatud kaupade

kogused ja maksumused, on paljasõnaline. Kaupade kogused on tõendatud pankrotiavalduse

lisadeks olevate inventuuriaktidega, mille on võlgnik ise allkirjastanud ja seega kinnitanud

kaupade hoiustamist võlgniku juures. Võlgnik ei ole tõendanud, et ta oleks inventuuriaktides

nimetatud kaubad võlausaldajale tagastanud, võlausaldaja korraldusel väljastanud

kolmandatele isikutele või hüvitanud võlausaldajale nende maksumuse rahas. Võlausaldaja on

esitanud kaupade maksumuse pankrotiavalduse lisades ja selgitanud pankrotiavalduses

maksumuse kujunemist. Võlausaldaja leidis, et võlgnikul ei saa olla mingeid vastuväiteid

kaupade maksumuse ja võlgniku juures hoiustamise osas, kuna vastavad kaubad on ostetud

võlgniku poolt esitatud arvete alusel.

2. Võlgnik ei tunnistanud võlausaldaja nõuet ja enda maksejõuetust. Võlgnik leidis, et

pankrotiavaldus on põhjendamatu ja võlausaldaja ei ole tõendanud võlgniku maksejõuetust

ega oma nõude olemasolu. Võlgnik leidis, et võlausaldaja väited hoiustatud kaupade ja nende

koguste osas on täielikult tõendamata ning paljasõnalised. Võlausaldaja ei ole tõendanud, et

vastavad kaubad oleksid võlgniku ladudesse toimetatud või need peaksid seal olema,

niisamuti ei ole tõendatud, et kaupadel on selline hind/väärtus nagu võlausaldaja oma tabelis

on kajastanud. Tegemist on võlausaldaja enda poolt ühepoolselt koostatud arvestustega, mida

ei ole võlgnikuga kooskõlastatud ja mille paikapidavust pole võlgnik kinnitanud. Võlgnik ja

võlausaldaja on ühiselt aktsepteerinud üksnes 31.12.2015.a inventuuri aktis kajastatud

laoseisu. Samas ei kajastu käesoleval ajal ka 31.12.2015.a inventuuri aktis valmistoodangu

adekvaatseid andmeid, sest pärast inventuuri teostamist on aktides kajastatud kaupade ja

pakenditega teostatud tehinguid. Võlausaldaja nõuab võlgnikult hüvitist kaupade eest, mida ei

peagi laos olema. Võlausaldaja on väidetavalt laos olevate kaupade hindu ja väärtust näidanud

oluliselt kõrgemalt, kui need on tegelikkuses. Pole tõendatud ega selgitatud, mis alusel on

sellised kauba maksumused saadud. Võlgniku arvates on võlausaldaja arvestanud kaupade

maksumusi koos transpordihinnaga ning samuti on jäetud maha arvestamata võlgniku

komisjonitasu, mida võlgnikul on õigus nõuda vastavalt poolte vaheliste lepingute punktidele

4.1. Seega erinevad iga kauba koti hinnad vähemalt 20-30 senti. Kuigi võlausaldaja on

märkinud, et on põhjendatud kahtlus, et faktiliselt ei ole hoiustatud kaupa säilinud, leidis

võlgnik, et esitatud fotod ei tõenda võlausaldaja väiteid, sest ei ole võimalik tuvastada millal

ja millises kohas on need fotod tehtud. Viidatud fotod ei tõenda, et võlgnik pole kaupa

hoiustanud oma ladudes. Võlgnikul puudub igasugune info võimaliku kriminaalmenetluse

läbiviimise kohta. Võlausaldaja poolt 31.03.2016.a ja 30.04.2016.a allkirjastamiseks saadetud

akte ei ole võlgnik allkirjastanud ja tagastanud, sest kõnealused aktid ei olnud korrektsed ning

võlgnik ei nõustunud selliste tasaarvestustega. 31.12.2015.a inventuuri aktides, mis on poolte

vahel kooskõlastatud, ning hilisemalt võlausaldaja enda poolt koostatud arvestustes ei sisaldu

käesoleval ajal enam adekvaatsed andmed, sest pärast inventuuri teostamist 31.12.2015.a on

2(7)

Tsiviilasi nr 2-16-17945

aktides kajastatud kaupade ja pakenditega teostatud tehinguid. Võlgnikul on võlausaldaja

vastu nõue tulenevalt võlausaldaja tähtajaks tasumata arvetest vähemalt 116 030,07 euro

ulatuses ja juhul kui faktooringu avanss tuleb tagastada, siis 196 030,05 eurot. Võlgnikul on

pangakontodel märkimisväärne summa ning samuti kuulub võlgnikule seitse kinnisasja.

3. Harju Maakohus tegi 23.01.2017.a määruse, millega jättis ajutise pankrotihalduri

nimetamata ja lõpetas menetluse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks. Kohus tagastas

võlausaldajale ka ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks tasutud deposiidi 2000 eurot. Kohus

jättis menetluskulud võlausaldaja kanda ja mõistis võlausaldajalt võlgniku kasuks välja

menetluskulud 1546,86 eurot. Kohus leidis, et võlausaldaja ei ole täitnud PankrS § 10 lg 1

tulenevat nõude olemasolu tõendamise kohustust. Võlausaldaja nõue ei ole selge, kuna

võlgnik esitas põhjendatud vastuväited võlgniku nõudes toodud kauba koguste ja maksumuse

osas. Võlausaldaja väide selle kohta, et võlgnikul ei saa olla mingeid vastuväiteid kaupade

maksumuse ja võlgniku juures hoiustamise osas, kuna vastavad kaubad on ostetud võlgniku

poolt esitatud arvete alusel, ei ole selge nõude alus, kuna võlgnik on esitanud muuhulgas

vastuväite, et võlausaldaja ei ole võlgniku esitatud arveid tasunud ja seega vajaks kaupade

koguste ja maksumuse hindamine kohtu hinnangul tõendite hindamist ja täiendavat analüüsi.

Võlausaldaja on oma nõudes tuginenud 31.12.2015.a inventuuriaktidele, kuid kohtu hinnangul

vajab täiendavat analüüsi ja tõendite hindamist võlgniku vastuväide, kas pärast 31.12.2015.a

aktide koostamist on aktides kajastatud kaupade ja pakenditega teostatud tehinguid või mitte.

Samuti on võlgnik avaldanud, et omab vastunõuet võlausaldaja vastu, millest tulenevalt tuleks

kohtul võlausaldaja nõude suuruse kindlakstegemiseks hinnata ka vastunõude aluseks olevaid

asjaolusid. Kohus leidis, et võlausaldaja nõude kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist

ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamidest. Sisuline

vaidlus nõuete olemasolu üle ei kuulu lahendamisele pankrotimenetluses. Seega puudub

kohtul kohustus hinnata ajutise pankrotihalduri nimetamise menetlusstaadiumis tõendeid

sarnaselt nõude sisulise lahendamisega hagimenetluses. Kohtul on nõude põhjendatuse

hindamisel kaalutlusõigus selles osas, kas esitatud tõendid on piisavad veenmaks kohut nõude

olemasolust või tuleks kohtu hinnangul koguda asjas täiendavaid tõendeid, mis eeldab asja

lahendamist hagimenetluses. Kohus leidis, et võlgniku viited ajutise pankrotihalduri

nimetamisega seotud Riigikohtu praktikale, sh ülesannetele, mida ajutine pankrotihaldur

täitma peab, ei ole käesoleval juhul asjakohased, kuna kohtul puudub alus ajutise

pankrotihalduri nimetamiseks PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel. Võlausaldaja viidatud Riigikohtu

lahendist (3-2-1-60-14) ei tulene, et kohus peaks võlausaldaja ebaselge nõude

väljaselgitamiseks määrama ajutise pankrotihalduri, et võlausaldaja ebaselgele nõudele

vaatamata võlgniku maksejõuetuse esinemisel võlgniku pankrot välja kuulutada. Riigikohus

on tsiviilasjas nr 3-2-1-60-14 punktis 16 selgesõnaliselt öelnud, et juriidilisest isikust võlgniku

puhul hinnatakse nõude selgust PankrS § 15 lg 3 p 1 järgi üksnes ajutise halduri määramisel.

Käesoleval juhul otsustabki maakohus ajutise pankrotihalduri määramist ja seega esineb

seadusest ja kohtupraktikast tulenev alus hinnata võlausaldaja nõude selgust tulenevalt PankrS

§ 15 lg 3 p-st 1. Kohtu hinnangul tuleneb Riigikohtu viidatud lahendist selgelt, et võlausaldaja

nõude ebaselgus ei oma tähtsust olukorras, kus kohus on ajutise pankrotihalduri juba

nimetanud. Käesoleval juhul on kohus seisukohal, et ajutise pankrotihalduri nimetamiseks

puudub PankrS § 15 lg 3 p 1 tulenevalt alus. Kohus leidis, et võlgniku menetluskulude nõue

on põhjendatud osaliselt.

4.

08.02.2017.a esitas võlausaldaja maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus

tühistada maakohtu määruse ja teha uue määruse, millega nimetatakse võlgnikule ajutine

pankrotihaldur või saadetakse asi tagasi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Võlausaldaja palus menetluskulud jätta võlgniku kanda.

3(7)

Tsiviilasi nr 2-16-17945

Riigikohus on märkinud, et kohtul tuleb pankrotimenetluse algatamise otsustamisel

esmajoones lähtuda esitatud tõenditest (RKTKm 3-2-1-59-08, p 13). Võlausaldaja on oma

nõude tõendamiseks esitanud pankrotiavaldusele lisatud tõendid, kusjuures vaidlusalused ei

ole asjaolud, et poolte vahel olid sõlmitud hoiulepingud, mis on üles öeldud, pooled on

31.12.2015.a seisuga teostanud võlausaldaja omandis oleva ja võlgnikule hoiule antud kauba

inventuuri, võlausaldaja on ostnud võlgnikult kaupa kogusummas 304 229,67 euro ulatuses

ning jätnud vastava kauba võlgniku juurde hoiule, võlausaldaja on nõudnud hoiustatud kauba

tagastamist või selle väärtuse hüvitamist (kuna võlausaldaja andmetel, mida võlgnik ka ümber

lükanud ei ole, hoiustatud kaupa ei ole olemas, on võlausaldaja primaarnõue kauba väärtuse

hüvitamine) ning võlausaldaja nõuded on muutunud sissenõutavaks. Võlgnik ei ole oma

vastuväidete (sh väidetav rahaline nõue võlausaldaja vastu, kaupade maksumus) esitanud

ühtegi tõendit, kusjuures võlgniku nõude olemasolu tõendamine ja vastuväidete põhjendamine

on võlgniku kohustus. Võlausaldaja on seisukohal, et oma nõude tõendamiseks ja

vastuväidete põhjendamiseks oleks võlgnik pidanud esitama TsMS kohased tõendid, mitte

piirduma paljasõnaliste vastuväidetega. Kohus on ajutise pankrotihalduri nimetamata jätmisel

tuginenud ühekülgselt võlgniku tõendamata vastuväidetele, jättes arvestamata võlausaldaja

poolt esitatud tõendid ja seega rikkunud TsMS 436 lg 1-2 sätestatut. Kohus on

pankrotiavalduse menetlusse võtmisel tuvastanud, et võlausaldajal on nõue võlgniku vastu ja

võlausaldaja on põhistanud võlgniku maksejõuetust.

Kohus on ekslikult asunud seisukohale, et võlausaldaja ei ole tõendanud PankrS § 10 lg 1

tulenevalt nõude olemasolu ning võlgnik on esitanud põhjendatud vastuväited. Kui lähtuda

võlgniku eeltoodud kinnitusest (omaksvõtt), oli võlgniku juures hoiustatud Grillsüsi Runsven

2,5 61 360 kotti, mille väärtus on 78 917,73 eurot. Nimetatud kauba maksumus on

võlausaldajale hüvitamata ja selles osas on nõue selge ja tõendatud ning vaidlus saaks olla

6720 koti osas väärtusega 8642,88 eurot. Kui arvestada määruse põhjendustes esitatud

võlgniku vastuväiteid, millele on kohus tuginenud, võib ebaselge olla võlausaldaja nõue

summas 57 399,44 eurot (8642,88 eurot + 39 513,68 eurot + 9242,88 eurot), mitte kogu

võlausaldaja nõue. Võlgniku vastuväited seoses kaupade väärtusega on paljasõnalised ja

tõendamata. Võlgnik ei ole tõendanud, et oleks inventuuriaktides nimetatud kaubad

võlausaldajale tagastanud, võlausaldaja korraldusel väljastanud kolmandatele isikutele või

hüvitanud võlausaldajale nende maksumuse rahas. Hoiustatud kaupade maksumus on esitatud

pankrotiavalduse lisades ning pankrotiavalduses on ka selgitatud maksumuse kujunemist.

Võlgnikul ei saa olla mingeid põhjendatud vastuväiteid nende kaupade osas maksumusega

304 229,67 eurot, mille võlausaldaja on ostnud võlgnikult ja hoiustanud võlgniku juures, kuna

vastavad kaubad on ostetud võlgniku poolt esitatud arvete alusel. Arusaamatu ja väär on

võlgniku vastuväide komisjonitasu osas. Pooltevaheliste lepingute punkt 4.1. ei sätesta

komisjonitasu maksmise kohustust. Samuti on meelevaldne ja paljasõnaline võlgniku

vastuväide, et koti hinnad erinevad vähemalt 20-30 senti. Võlgnik ei ole oma väite

põhistamiseks esitanud ühtegi tõendit, kuid kohus on määruse põhjendustes nõustunud sellise

võlgniku väitega.

Võlgnik ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tal oleks võlausaldaja vastu eeltoodud

nõuded. Võlausaldaja ei ole ka vastavaid nõudeid tunnistanud. Raamatupidamisprogrammi

väljatrükil ja tabelil põhinevat nõuet ei saa aktsepteerida põhjendatud vastuväitena.

Pankrotimenetluse algatamise ja ajutise pankrotihalduri nimetamise otsustamisel ei ole

põhjendatud tugineda võlgniku paljasõnalistele väidetele selle kohta, et pärast 31.12.2015.a

aktide koostamist on aktides kajastatud kaupade ja pakenditega teostatud tehinguid. Juhul kui

tehinguid oleks tehtud, on vastav tõendamiskoormus võlgnikul. Juhul kui võlgnik on

4(7)

Tsiviilasi nr 2-16-17945

omaalgatuslikult teinud tehinguid, ei muuda see võlausaldaja nõuet võlgniku vastu.

Võlausaldaja hinnangul ei tuleks hinnata võlgniku vastunõuet, kuna see on paljasõnaline ja

tõendamata. Võlausaldaja on esitanud pankrotiavalduses nõude võlgniku vastu kogusummas

507 222,96 eurot. Isegi kui hüpoteetiliselt arvestada võlgniku vastuväiteid kogusummas

253 429,49 eurot, on võlausaldajal nõue võlgniku vastu summas 253 793,47 eurot. Isegi kui

mitte arvestada ajutise halduri nimetamise otsustamisel võlausaldaja selliseid nõudeid, mis

põhinevad võlausaldaja poolt võlgnikule tarnitud ja võlgniku juures hoiustatud kaupade

hoiulepingutel, on võlgnik maksejõuetu, kuna ei suuda täita oma maksekohustusi. Võlgniku

varale on alates 13.01.2016.a seatud kohtutäituri poolt käsutuskeelud, võlgnikul oli

maksuvõlg, mis ei ole vähenenud, kusjuures maksuvõlg on alates 12.09.2016.a. Samuti on

võlgnikul Taust.ee andmetel ka teisi täitmata maksekohustusi seisuga 23.11.2016.a

kogusummas 15 581,48 eurot.

13.02.2017.a esitas võlausaldaja uue tõendina 13.02.2017.a Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite

Koja vastuse kaebuse esitaja järelepärimisele. 13.02.2017.a sai kaebuse esitaja lepingulisele

esindajale teatavaks, et vastustaja suhtes on algatatud enam täitemenetlusi kui eelnevalt on

kaebuse esitaja seda esitatud menetlusdokumentides käsitlenud. Kohtutäiturite ja

Pankrotihaldurite Kojale saadetud kirja vastusest selgus, et vastustaja suhtes on 31 aktiivset

täitemenetlust, sissenõudjaid on 26 ja menetluses olevate nõuete kogumaht on 138 479,52

eurot. Kusjuures 31st täitemenetlusest 15 on algatatud ajal, mil käesolevat avaldust menetleti.

Lisatud tõendiga soovib kaebuse esitaja tõendada, et võlgnik on alaliselt maksejõuetu ning

maksejõuetus süveneb.

5. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

6. Vastustaja vaidles määruskaebusele vastu, palus jätta maakohtu määruse muutmata ja

menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda. Seisuga 20.02.2017.a on võlgniku suhtes

toimuvate täitemenetluste arv vähenenud 27le ning nõudeid on summas 137 623,52 eurot. See

tähendab, et võlgnik on enda kohustusi vahepeal täitnud.

Määruse põhjendused

7. Tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab Tallinna Ringkonnakohus, et vaidlustatud

maakohtu määrus tuleb tühistada ja tsiviilasi tuleb saata uueks läbivaatamiseks Harju

Maakohtule. Määruskaebus tuleb seega rahuldada.

8. Maakohus jättis ajutise halduri nimetamata põhjusel, et võlgnik vaidles võlausaldaja

nõudele vastu, esitades mitmeid vastuväiteid. Maakohtu hinnangul tuleks vaidlus vastava

nõude üle lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

maakohtu määrus kohaselt põhjendatud. Maakohtu määrusest ei tulene motiive, millest

maakohus oma järelduste tegemisel lähtus. Seega ei saa ringkonnakohus ka maakohtu määrust

kontrollides jõuda järeldusele, et maakohus on ajutise halduri nimetamata jätmisel teostanud

diskretsiooni õigesti. Maakohus on üksnes nimetanud võlgniku vastuväited ja sedastanud, et

võlausaldaja ei ole täitnud nõude olemasolu tõendamise kohustust ning võlausaldaja nõue ei

ole selge, kuna võlgnik on esitanud põhjendatud vastuväited. Ajutise halduri nimetamine ei

saa sõltuda sellest, kas võlgnik nõuet tunnistab. Pankrotiseaduse kohaselt peab võlausaldaja

saama läbi pankrotimenetluse oma õigusi kaitsta ka siis, kui võlgnik nõuet ei tunnista ja

sellele vastu vaidleb. Kehtiva õiguse kohaselt võib võlausaldaja esitada võlgniku suhtes nõude

hagimenetluses aga võlausaldaja võib oma varaliste õiguste kaitseks esitada võlgniku suhtes

ka pankrotiavalduse. See, kas nõue on piisavalt selge või mitte, ei saa sõltuda sellest, mitu

5(7)

Tsiviilasi nr 2-16-17945

vastuväidet võlgnik nõudele esitab. PankrS § 10 lg 1 kohaselt tuleb võlausaldajal

pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet esmalt tõendada. Kui see eeldus on täidetud, saab

võlgnikul, juhul kui ta nõuet ei tunnista, tekkida võimalus nõudele vastu vaielda. Vastuväiteid

tuleb kohtul hinnata samuti sisuliselt, sh hinnates ka tõendeid. Konkreetsete vastuväidete

pinnalt tuleb hinnata, kas võlgnik vaidles nõudele põhjendatult vastu ja kas vaidlus nõude üle

tuleks lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Samas ei piisa üksnes vastuväidete

loetlemisest ja järelduse esitamisest, et vastuväited on põhjendatud, vaid iga vastuväite puhul

tuleb ka põhjendada, miks see muudab nõude ebaselgeks. Kogumis tuleb vastuväidete

hindamisel kohtul põhjendada, kas vastuväited muudavad ebaselgeks terve nõude või üksnes

osa nõudest.

9. PankrS § 15 lg 3 p-i 1 alusel ajutise halduri nimetamata jätmine sõltub sellest, mis

asjaoludele ja tõenditele võlgnik nõudele vastuvaidlemisel tugineb. Käesolevas asjas tugines

võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks oleva nõude tõendamisel (PankrS § 10 lg-s 1 sätestatud

kohustuse täitmisel) sellele, et poolte vahel on 31.12.2015.a allkirjastatud akt laoseisu osas.

Selles osas pooltel vaidlust pole. Võlausaldaja esitas ka endapoolse laoseisu arvestuse seisuga

28.11.2016.a, mille alusel on esitatud ka pankrotiavalduse aluseks olev nõue. Seega osas,

milles 28.11.2016.a arvestuse kogused kattuvad 31.12.2015.a aktiga, saab järeldada et

võlausaldaja hinnangul laoseis muutunud pole. Seega on arvestuste kattuvas osas võlausaldaja

enda põhistamiskohustuse täitnud. Võlgniku põhiline vastuväide (PankrS § 15 lg 3 p-st 1

tulenevalt) oli see, et laoseis on pärast 31.12.2015.a muutunud ning võlausaldaja poolt

28.11.2016.a arvestuses toodud laoseis on vale. Seda peaks aga võlgnik kohtule põhistama.

Võlgnik saaks esitada omapoolsed asjaolud ja tõendid, mille alusel saaks kohus lugeda

põhistatuks võlgniku vastuväite, et pärast 31.12.2015.a on laoseis muutunud. Käesoleval juhul

on võlgnik esitanud konkreetseid põhistatud vastuväiteid üksnes mõnede kaupade osas, kuid

see ei muuda võlausaldaja nõuet terves ulatuses ebaselgeks. See, et suurem osa või enamus

võlausaldaja nõudest on ebaselge, ei too automaatselt kaasa terve nõude ebaselgust. PankrS §

15 lg 3 p 1 alusel peab võlgnik vaidlema kogu nõudele põhjendatult vastu, mitte üksnes osale

nõudest. Paberkottide (I kd, tl 85) osas ei ole võlgnik esitanud ühtegi vastuväidet. Maakohus

peab tuvastama, mis osas on võlgnik võlausaldaja nõudele vastuväiteid esitanud. Kui mingis

osas ei ole esitatud põhjendatud vastuväiteid ning see ületab 2500 eurot (PankrS § 15 lg 3 p

3), siis ei saa kohus jätta ajutist haldurit nimetamata. Võlgnik ei ole ka esitanud vastuväidet, et

kaup on väärtusetu, vaid on üksnes leidnud, et koti hinnast tuleks maha arvata 20-30 senti.

See vastuväide on samuti jäänud konkretiseerimata, kuid isegi kui arvata iga koti väärtusest

maha 30 senti, ei muutu võlausaldaja nõue nulliks. Maakohus peab asja uuel lahendamisel

hindama võlgniku kõiki vastuväiteid ja nende põhjendatust (sh võlgniku poolt väljatoodud

tasaarvestusi ja kaupade ostmist võlausaldajalt).

10. Võlgnik on üldsõnaliselt tuginenud ka asjaolule, et tal on vastunõue võlausaldaja

vastu. Samas ei saa olla piisav alus ajutise halduri nimetamata jätmiseks PankrS § 15 lg 3 p-i

1 tähenduses see, kui õiguslik konstruktsioon, millele võlgnik tugineb, võiks võlgniku poolt

esitatud faktiväidete õigsust eeldades olla selline, mis nõude olemasolu või sissenõutavuse

välistaks. Vastasel juhul võiks võlgnik alati tugineda sellele, et tal on võlausaldaja suhtes

tasaarvestatav nõue ning saaks alati välistada võlausaldaja poolt esitatud pankrotiavalduse

menetlemise, sest iga tehingust tuleneva nõude puhul saab alati esitada väite, et võlgnikul oli

võlausaldaja suhtes nõue, mida saab tasaarvestada ning sellisel juhul vastuväite aluseks

olevate asjaolude paikapidavuse korral võiksid õiguslikult võlausaldaja nõude olemasolu või

sissenõutavuse välistada. See aga muudaks võlausaldaja pankrotiavalduse menetluse

sõltuvaks sellest, kas võlgnik nõudele vastu vaidleb või mitte. Seega tuleb maakohtul,

võlgniku poolt PankrS § 15 lg 3 p-i 1 alusel esitatud vastuväidet kontrollides hinnata, kas

6(7)

Tsiviilasi nr 2-16-17945

võlgnik on kohtu ette toonud asjaolud ja esitanud tõendid, mille alusel saab kohus jõuda

veendumusele, et võlgniku poolt nõude suhtes esitatud vastuväited on piisavalt põhjendatud

PankrS 15 lg 3 p-i 1 tähenduses. Käesoleval juhul ei ole võlgnik ka väitnud, et temal

võlausaldaja vastu olev nõue on tasaarvestatud võlausaldaja nõudega. Samuti ei nõustu

ringkonnakohus, et tulevikus võimalikult tekkivad nõuded seoses faktooringulepingutega

tuleks arvestada põhjendatud vastunõude hulka. Isegi kui vastunõue oleks tasaarvestatud,

peaks võlgnik enda nõuet põhistama sama ulatuslikult kui võlausaldaja enda pankrotiavalduse

aluseks olevat nõuet. Käesoleval juhul ei ole võlgniku poolt kohtu ette toodud selget

vastunõuet.

11. Eespool toodust tulenevalt ei saa PankrS § 15 lg 3 p-s 1 sätestatud ajutise halduri

nimetamisest keeldumise aluse hindamine piirduda üksnes selle hindamisega, kas võlgniku

poolt kirjeldatud õiguslik konstruktsioon selle paikapidavuse korral, võiks võlausaldaja nõude

olemasolu välistada. Seega tuleb maakohtul PankrS § 15 lg 3 p-s 1 nimetatud vastuväite

kontrollimisel kontrollida ja sisuliselt hinnata ka neid elulisi asjaolusid, mille esinemisest

võlgniku vastuväite põhjendatus sõltub. PankrS § 15 lg 3 p-s 1 sätestatud vastuväidete aluseks

olevad asjaolud ja tõendid tuleb kohtu ette tuua võlgnikul. Maakohtul tuleb vastavaid

asjaolusid ja tõendeid ükshaaval hinnata, hinnates kõiki asjaolusid, mis peavad esinema

selleks, et järeldada, et võlgnik on nõudele PankrS § 15 lg 3 p-i 1 tähenduses põhjendatult

vastu vaielnud. Käesoleval juhul maakohus seda teinud ei ole. Maakohtu poolt järelduste

tegemisel ei ole maakohus tuvastanud järeldust võimaldavaid asjaolusid ega hinnanud

sisuliselt seda, kas võlgniku poolt esitatud vastuväidete alusel peaks kohus järeldama, et

võlausaldajal ei ole mitte mingis ulatuses nõuet, millele ta pankrotiavalduses tugineb.

Maakohtu praktika ei saa olla võlgniku vastuväidete hindamisel selline, et igasugune võlgniku

vastuväide võiks ilma sisulise kohtuliku kontrollimiseta tuua kaasa selle, et võlausaldaja

pankrotiavalduse menetlemine oleks välistatud. Eespool toodust tulenevalt tuleb vaidlustatud

maakohtu määrus täies ulatuses tühistada ja tsiviilasi tuleb saata maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Vajadusel saab maakohus küsida pooltelt täiendavaid selgitusi ja esitada

neile konkreetseid küsimusi, et selgitada välja nõuete selgus.

12. Kuna ringkonnakohus saadab asja uueks lahendamiseks tagasi maakohtule, siis ei saa

käesoleva määruse peale Riigikohtule edasi kaevata.

13. Menetluskulude jaotus tuleb lahendada asja sisulisel lahendamisel vastavalt asja

sisulise lahendamise tulemusele.

Ulvi Loonurm

Kaupo Paal

Imbi Sidok-Toomsalu

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)