4-17-1179/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28.märtsil 2017.a, Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-17-1179 Kohtunik Karin Olentšenko Väärteoasi

A.S-i kaebus PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 07.02.2017 otsusele nr 2302,17,000538 Kohtumenetluse pooled Kaebuse esitaja: (isikukood XXX, elukoht A.S xxxx)

Kohtuväline menetleja:

PPA Põhja Prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalitus (asukoht Tallinn, Pärnu mnt 139) Asja läbivaatamine Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

Juhindudes V™S § 132 p 1 kohus otsustas: Jätta A.S-i (A.S) kaebus rahuldamata ja PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 07.02.2017 otsus nr 2302,17,000538 – muutmata.

Edasikaebamise kord

Väärteomenetluse seadustiku (V™S) §-de 155 ja 156 alusel on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal õigus esitada kassatsioonkaebus

Riigikohtule 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse kättesaamisest, teatades kassatsiooni esitamisest maakohtule 7 päeva jooksul samast päevast arvates.

Asjaolud

PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 07.02.2017 otsusega nr 2302,17,000538 karistati A.S-i LS § 227 lg 2 alusel rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses, s.o. 200 eurot ja LS § 227 lg 5 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks.

11.01.2017 koostatud väärteoprotokolli nr 20170111376501 kohaselt 11.01.2017 kell 09:16, Tallinnas, Priisle teel, Narva mnt ja Ussimäe tee vahelisel teelõigul liikudes Narva mnt suunas A.S juhtis mootorsõidukit Mercedes Benz E300 reg.nr xxxx kiirusega 80+/-6 km/h. Lubatud suurim kiirus sellel teelõigul 50 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 24 km/h. Seega rikkus A.S LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

2

Kaebuse sisu 22.02.2017 esitas A.S kohtule kaebuse, milles leiab, et menetleja Enel Kuiv on olnud liiga karm

ja ebaõiglane tema väärteoasjas. Ta tunnistas oma süüd ja siiralt kahetses tehtut, ei kurda trahvi suuruse üle aga leiab, et tema pensioni juures 8 kuud maksta 25 eurot kuus on liiga palju. Tal on vaja maksta korteri üüri, veeja elektriarveid, tütre elatusraha, osta sööki ja ravimeid, seega saab maksta

ainult 10-15 eurot kuus. Samuti kaebaja leiab, et hetkel peatada 1 kuuks tema mootorsõiduki juhtimisõigus on liiga karm, kuna tervise pärast elab Järvamaal, sest praegu liigub palju viirus haigusi. Püüab olla haigustest kaugemal, kuna neerupuuduse tõttu immuunsüsteem on üsna nõrk. Käib poes, apteegis ja arsti juures. Ühistransporti kasutada ei saa, invataksot iga omavalitsus ei suuda tagada, mille tõttu palub jätta talle mootorsõiduki juhtimisõigus. Tegi politseile avaldusi, kus kaebas politsei liiklusohtlikku käitumise peale, aga teisele kirjale pole tänaseni vastust saanud. Palub kohtu poolt

erapooletut otsust ning jätta talle tema mootorsõiduki juhtimisõigus, et ta saaks oma eluga ise hakkama - käia poes, apteegis ja arsti juures ning ta lubab liikluseeskirju enam mitte rikkuda.

Kohtuvälise menetleja kirjalik vastus

Kohtuväline menetleja oma kirjalikus seisukohas jäi väärteoasjas tehtud otsuses toodud

seisukohtadele. Arvestades isiku süü suurust ja menetlusalust isikut iseloomustavaid

karistusandmeid, on põhjendatud A.S-i karistamine rahatrahviga 50 trahviühiku ulatuses ja

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks. Kohtuväline menetleja on

seisukohal, et määratud põhikaristus sanktsiooni keskmises määras koos lisakaristusega on

proportsionaalsed isiku süü suurusega ning alused karistuse kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel puuduvad.

Kohtuotsuse põhjendused

V™S § 120 lg 1 kohaselt maakohtunik võib kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta. Kohus, tutvunud A.S kaebusega

ja kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ning kontrollinud väärteoasja materjale, leiab, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses. A.S teatas kohtule esitatud kaebuses, et ta ei soovi kohtust osa võtta. Vastavalt V™S § 123 lg 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse

piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke

asjaolusid. V™S § 87 sätestab, et väärteoasja arutatakse ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.

Kohtu hinnangul on A.S poolt toimepandud väärtegu õigesti kvalifitseeritud ning on

nõuetekohaselt tõendatud. Väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud järgmiste väärteoasjas kogutud tõenditega:

- Menetlusalune isik A.S 11.01.2017 andis ütlusi, et juhtis mootorsõidukit MB reg.nr

XXXX, mis kuulub sugulasele. Alustas sõitu Hooldekodu tee 15 ja liikus Pirita Selverisse. Enne politsei poolt peatamist sõitis 15 minutit. Põhjendab oma rikkumist sellega, et kiirustas panka ja sealt pidi minema auto remonti kella 10-ks. Saab oma rikkumisest aru ja tunnistab oma süüd. Politsei tegevuse kohta märkused puuduvad. Ta on töövõimetu pensionär puudega, ülalpidamisel tütar. Palub rahatrahvi ajatamist vähemalt pooleks aastaks, sest ainuke sissetulek on pension suuruses 244 eurot.

- Helija videosalvestused CD-plaadil (2302,17,000538), mis vastavad V™S § 31 lõike 1

1

punktides 1–3 sätestatud nõuetele: need on seotud väärteoasjaga nr 2302,17,000538,

salvestistest nähtub millistel asjaoludel ja kelle poolt nad on loodud. Videosalvestiste metaandmetest on näha, millal nad on tehtud (salvestis 01F424502017011109133901 tehtud

11.01.2017 kell 09:13 - tuvastatud rikkumine, salvestis M2U01852 tehtud kell 09:46 - politseisõidukis salvestatud A.S-i ülekuulamine ja menetlustoimingute läbiviimine). Samuti salvestisest nähtuvad väärteoasja lahendamiseks olulised asjaolud – Priisle tn kaudu liigub

3

politseisõiduk ja sellele vastu suurel kiirusel liigub tumedat värvi Mercedes-Benz,

millel üks esituli (parempoolne) ei põle, näha politseisireeni peegeldust politseisõiduki

esiklaasil. On kuulda meeshäält, kes ütleb „liikluspolitseinik Toomas Korenev fikseeris sõiduauto Mercedes numbriga Tango-Yanki-Viktor 1-8-6 kiiruseks 80 km/t mõõtekoht Priisle tänav, Narva mnt ja Ussimäe vaheline lõik, liikumise suund Narva mnt. Mõõdetud komplekti seadmega Stalker PLS12“. Samuti videolt on näha, kuidas toimus mootorsõiduki Mercedes- Benz reg.nr XXXXpeatamine ning juhipoolsest uksest A.S-i väljumine (mustas jopes ja teksades meesterahvas), keda menetlusaluse isikuna kuulati üle politseiautos.

- Menetlusaluse isiku A.S-i 17.01.2017 avaldus, millest nähtuvalt ta juhib PPA Põhja

prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse tähelepanu sellele, et kinni pidamisel

11.01.2017 kell 09.16 politsei seadis tema elu ja tervise. Avaldusele oli lisatud Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo otsuste nr 1086203 ja 1086204, tõendi nr 6.SP-9/19882 ning lapse sünnitunnistuse koopiad.

- PPA 18.01.2017 vastuskiri, milles A.S-i tänatakse tähelepanu juhtimise eest ja lubatakse

viia ametnikega, kes teda kinni pidasid 11.01.2017, vestluse.

- Liikluspolitseiniku Toomas Korenevi 03.02.2017 ettekanne koos mõõtevahendi

taatlustunnistusega nr TTRSS-16/0098, millest nähtub, et kiirusmõõtur Stalker DSR 2X nr DP021104 on taadeldud 15.04.2016 ning vastab MKM 12.12.2006 määruse nr.104 lisa 2 p 8.2 kehtestatud nõuetele.

- Menetlusaluse isiku A.S-i 09.02.2017 pöördumine koos PPA 23.02.2017, millest

nähtuvalt menetlusalune isik ei ole rahul määratud karistusega ning menetleja soovitab pöörduda kaebusega Harju Maakohtusse.

- Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt A.S-ile on määratud rahatrahvid LS § 227 lg 1 järgi

(28.04.2016, 01.02.2016) ning LS § 221 lg 1 järgi (10.12.2015), 01.02.2016 rahatrahv on tasumata.

Eelpoolloetletud tõendid langevad omavahel kokku ning A.S süü rikkumises on tõendatud – menetlusalune isik A.S juhtis mootorsõidukit MB reg.nr XXXXkiirusega 80+/-6 km/h. Lubatud suurim sõidukiirus sellel teelõigul oli 50 km/h, ta ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 24 km/h. A.S-i käitumine sisaldab LS § 227 lg 2 ettenähtud süüteokoosseisu ja tema tegu on õigusvastane. KarS § 15 lg 3 kohaselt väärteona on karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 18 kohaselt

ettevaatamatus on kergemeelsus ja hooletus; isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea

süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Puutuvalt subjektiivsesse külge leiab kohus, et A.S pani

süüteo toime otsese tahtlusega ( ) - kaebaja tunnistas, et kiirustas panka ja dolus directus remonditöökotta. Seega A.S teadis kindlalt, et ta ületab lubatud sõidukiirust, kuid soovides

kiiremini jõuda sihtkohta (Pirita Selverisse), oli tema suhtumine kiiruse valikusse ükskõikne. Väärteoasja arutamisel ja otsuse tegemisel on otsuse teinud ametiisik välja selgitanud kõik asjaolud,

mida oli võimalik asjas kogutud materjalidega välja selgitada, menetlusõigust otsuse tegemisel

rikutud ei ole: menetlusalusele isikule õigusi selgitati, menetlusaluse isikuna oli ta üle kuulatud, V™S § 150 loetletud väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi ei ole tuvastatud. Väärtegu on õigesti

kvalifitseeritud, selle on toime pannud menetlusalune isik A.S, õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei ole tuvastatud.

LS 227 lg 2 sätestab, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21– 40

kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni. LS § 227 lg 5 p 1 sätestab, et kohus või kohtuväline menetleja võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest ühest kuust kuni kolme kuuni. Kohus hindab isiku süü suurust ehk karistamine on tegupõhine, samuti võetakse arvesse süüdlase isik, tagades karistamise eripreventiivseid eesmärke. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati Ivar

4

A.S-i LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 50 trahviühiku

ulatuses, s.o 200 eurot ja LS § 227 lg 5 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 1 kuuks. Eeltoodust nähtub, et menetleja on määranud põhikaristuse LS § 227 lg 2

ettenähtud sanktsiooni keskmises määras, lisakaristus on määratud LS § 227 lg 5 p 1 miinimummääras. Kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt on karistust kergendavad või karistust raskendavad asjaolud puuduvad.

Kaebajale määratud karistuse hindamisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1, mille kohaselt on karistamise

aluseks isiku süü ning arvestada tuleb ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust

mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-58-13 on märgitud, et kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine

määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka erija üldpreventiivseid

kaalutlusi, s.o. võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (Riigikohtu lahend 3-1-1-52-13, p 19).

Kohus leiab, et arvestades tuvastatud lubatud suurima sõidukiiruse ületamise määra - 24 km/h ( ), menetlusaluse isiku süü LS § 227 lg 2 mõttes keskmisele süüle vastaks kiiruse ületamine 30 km/h ei ole suur, puuduvad karistust kergendavad või raskendavad asjaolud. A.S ei ole väljendanud puhtsüdamlikku kahetsust, ta on küll oma kaebuses selle väljendamisele viidanud, kuid faktiliselt kahetsuse väljendamine väärteoasja materjalides puudub. Kaebuse esitaja rikkumine on jäädvustatud videosalvestusel. Hoolimatu suhtumist oma teosse iseloomustavad järgmised asjaolud: talvistes tingimustes, millal sõiduteed on libedad, A.S läbib kurvi ja ei vähenda sõidukiirust ning ei vähenda seda ka siis, kui ta näeb vastutulevat sõidukit (politseiautot). Peale politsei poolt vilkurite

sisse lülitamist A.S-i poolt juhitud mootorsõiduk aeglaselt peatub. Salvestisest nähtub, et

vaatamata halbadele liiklustingimustele (vähene valgustus, hämarus, lumi, suhteliselt kitsas tee)

kaebaja sõidab ühe töötava esitulega, mis viitab sellele, et ta peab menetlusalune isik täiesti tähtsusetuks iseenda ja teiste liiklejate elu ja tervist. Samuti A.S-i poolt juhitud Mercedesel põleb

vasakpoolne kaugtuli, mis pimestab vastutuleva (politseisõiduki) juhti, kes muudab liikumistrajektoori. Kaebaja väide, et politseisõiduki juhi käitumine oli liiklusohtlik, ei vasta tõele,

sest just A.S-i rikkumise iseloomu tõttu (sõidab linnas kiirusega 80+/-6 km/h, pimestab kaugtulega vastutulevaid) oli kasutatud vastav peatamisviis – tema edasine liikumine oli takistatud. Nimetatud asjaolud viitavad sellele, et A.S kujutab endast liikluses kõrget ohtu nii endale, kui

ka teistele liiklejatele. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel

võtta lähtepunktiks etteheidetava normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Arvestades lubatud sõidukiiruse ületamise määra (24 km/h) kaebuse esitaja süü võib küll olla alla keskmise, kuid kuna puuduvad süüd kergendavad asjaolud ning kaebajat oli varasemalt korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude eest,

puudub igasugune alus vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Kaebuse esitaja käitumine ajas on muutunud ohtlikumaks. Kuivõrd kaebuse esitajat on juba kahe samalaadse väärteo toimepanemise

eest karistatud, siis on eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt põhjendatud põhikaristuse määramine ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus, s.o rahatrahv 50 trahviühiku ulatuses on proportsionaalne kaebaja süü suurusega, tema poolt toime pandud teo raskusega ja tema isikuga. Kohtuväline menetleja on arvestanud A.S-i maksevõimet ning määras rahatrahvi tasumise ositi 8 kuu jooksul (igakuiselt tuleb tasuda 25 eurot), millega kohus nõustub.

Lisakaristus täidab nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-122-13 p 9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole

5

eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik.

Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumusvõi juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult

arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega.

Kohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine A.S-i suhtes on põhjendatud, arvestades eripreventiivseid eesmärke ning õiguskorra tagamise huvisid. Karistuse valikul tuleb lähtuda sellest,

et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest, eelkõige liikluse

valdkonnas. Väärteoasjas leiduvatest karistusregistri andmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut

varasemalt karistatud lubatud sõidukiiruse ületamise eest (LS § 227 lg 1 järgi). Samuti on menetlusalust isikut karistatud LS § 221 lg 1 (juhi poolt ristmikule või jalakäijate ülekäigurajale sõitmine foori keelava tule ajal) järgi. Nimetatud karistused ei ole karistusregistrist kustutatud ja nad

on määratud samaliigiliste rikkumiste eest. Eelnevalt on A.S-i väärteokorras karistatud rahatrahvidega (eelviimane rahatrahv on tasumata), mis ei ole mõjutanud isikut edaspidi süütegude

toimepanemisest hoiduma, vastupidi, ta on jätkanud liiklusalaste süütegude toimepanemist, mis näitab, et varasemad kergemad karistused ei ole isikule mõju avaldanud.

Kohus ei nõustu kaebaja väidetega, et tema ilmtingimata vajab juhtimisõigust poes, apteegis ja arsti juures käimiseks. Tulenevalt Sotsiaalkindlustusameti poolt väljastatud dokumentidest A.S on töövõimetuspensionär (töövõime kaotus 80%) , kellel on tuvastatud keskmine puue. Tulenevalt dr. Fjodorovi arstitõendist A.S-ile on näidustatud tubane reziim. Tulenevalt isiku diagnoosist on

arusaamatu, kuidas nõrgenenud immuunsusega, erinevaid ravimeid (Ciclosporin, Enalapril, Metoprolol, Sorbisteriit, Rosuvastatin, Omeprazol) regulaarselt tarvitatav ning peapöörituse ( ) Vertigo ja tasakaaluhäiretega isik üldse saab liikluses osaleda. Näiteks ravimi Omeprazole Accord 20 mg

omaduste kokkuvõttest (http://193.40.10.165/SPC/Hum/SPC_29004.pdf,

http://193.40.10.165/register/register.php?keel=est&inim_vet=inim&lk=2&id=29004) nähtub, et Omeprasoolil ei ole märkimisväärset toimet autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Tekkida võivad sellised kõrvaltoimed nagu pearinglus ja nägemishäired (vt lõik 4.8). Nende ilmnemisel ei tohi patsiendid autot juhtida ega masinaid käsitseda. A.S on eelnev suur kogemus LS § 227 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest määratud karistuste osas ja seetõttu ta pidi aru saama, et ka järgmise väärteo eest teda karistatakse. Kui isik leiab, et ta vajab juhtimisõigust, hoidub ta käitumast

viisil, mis võiks põhjustada juhtimisõiguse äravõtmist. Väärteoasjas kogutud tõenditest saab aga järeldada, et menetlusaluse isiku õigusvastane ja riskantne käitumine liikluses oli eesmärgipärane ja ta teadis, et tema käitumisele järgneb taas karistus.

KarS § 50 lg 2 sätestatu kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta isikult, kes kasutab

mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Kohtule esitatud materjalidest ei nähtu, et A.S oleks tuvastatud liikumispuue, mis välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Puude mõiste ja selle raskusastme määramine on sätestatud puuetega inimese sotsiaaltoetuste seaduses, mille § 2 lg 1 kohaselt on puue inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotus

või kõrvalekalle, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. Sama seaduse § 23 lg 1 kohaselt tuvastab puude raskusastme ja lisakulud Sotsiaalkindlustusamet, kaasates vajaduse korral arstiõppe läbinud isikuid.

Sotsiaalkindlustusameti Tallinna büroo on väljastanud tõendi A.S-i püsiva töövõimetuse kohta. Kuna isiku püsiv töövõimetus ei ole käsitatav puudena (vt ka PISTS § 2 lg-d 11, 2 ja 21), siis kohtule ega kohtuvälisele menetlejale ei ole esitatud dokumente, mis kinnitaksid A.S puude olemasolu PISTS § 2 tähenduses.

Kohus märgib, et A.S-i elukohaks on väärteootsuses ja kaebuses märgitud Tallinn, Hooldekodu

tee 15-18. Väide, et haiguse tõttu kaebaja kolis Järvamaale on paljasõnaline, selle kinnitamiseks

6

kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit. Tallinnas Hooldekodu tee 15 asuv hone asetseb mõnesaja

meetri kaugusel bussipeatusest, kust saab kasutada Tallinna linnas hästi toimivat ühistransporti. Seega saab menetlusalune isik oma elulised vajadused rahuldada elukoha lähedal. Lisaks kaebajal on

peaaegu täisealiseks saanud tütar, kes võib samuti ühe kuu jooksul oma isa eest hoolitseda. Väärteootsuse kohaselt A.S puudub töökoht, vastupidist ei ole A.S väitnud ka oma kaebuses.

Samas Riigikohus lahendis nr 3-1-1-26-10 p 7 on väljendanud seisukohta, et töökoha kaotamise võimalus ei saa olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks. Kõik

kaebuses toodud väited ei ole erandlikeks asjaoludeks, mis võiksid välistada lisakaristuse

kohaldamise. Kohus, arvestades A.S-i tervislikku seisundit ja muid erisusi, leiab, et mootorsõiduki juhtimisõigusest ilmajäämine, nagu iga karistus, valmistab süüdlasele ebamugavusi, kuid väärteo toimepannud isikul tuleb neid ebamugavusi taluda eesmärgil teha enda jaoks vastavad

järeldused. Seega leiab kohus, et käesoleval juhul A.S-ile lisakaristuse mõistmine on vajalik ja põhjendanud, sest vastab süü suurusele.

Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes V™S § 132 p 1 jätab kohus kaebuse rahuldamata ja PPA Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 07.02.2017 otsuse nr 2302,17,000538 – muutmata.

kohtunik / / allkirjastatud digitaalselt