3-16-836/22 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. märts 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-836

Haldusasi

XX

kaebus

Sotsiaalkindlustusameti

01.12.2015

ettekirjutus-hoiatuse nr 6.EM-2/53564/6 ja 28.03.2016

vaideotsuse nr 1.1-10/13 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja

Merle Magnus

Kolmas isik – YY

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 11. novembri 2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada XX apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 11. novembri 2016. a otsus haldusasjas nr 3-16-

836.

Teha

asjas

uus

otsus,

millega

rahuldada

XX

kaebus

ja

tühistada

Sotsiaalkindlustusameti 01.12.2015 ettekirjutus-hoiatus nr 6.EM-2/53564/6 ja 28.03.2016

vaideotsus nr 1.1-10/13.

3. Mõista

Sotsiaalkindlustusametilt

XX

kasuks

välja

riigilõiv

eurot.

Sotsiaalkindlustusameti menetluskulud jätta tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.04.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-16-836

2(8)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusamet esitas 05.10.2015 XX-le nõude tagastada CC-le perioodil

01.01.2010 (nõudes ekslikult 01.10.2010) – 30.04.2015 makstud pension summas 21 673,08

eurot, kuna CC tunnistati surnuks 31.12.2009.

2. Sotsiaalkindlustusamet kohustas 01.12.2015 ettekirjutus-hoiatusega nr 6.EM-

2/53564/6 XX tagasi maksma CC-le perioodil 01.01.2010–30.04.2015 enammakstud pensioni

summas 21 673,08 eurot. Pärimisregistri andmetel on CC pärijateks XX ja YY. XX ei ole

pärast CC surma alusetult väljamakstud pensioni Sotsiaalkindlustusametile tagastanud.

3. XX esitas 05.01.2016 vaide 01.12.2015 ettekirjutus-hoiatuse peale.

4. Sotsiaalkindlustusamet jättis 28.03.2016 vaideotsusega nr 1.1-10/13 vaide rahuldamata.

Harju Maakohus rahuldas 02.03.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-59927 XX avalduse ja

tunnistas CC surnuks, lugedes tema surma ajaks 31.12.2009. CC arvelduskontole pärast tema

surma kantud vanaduspension tuleb tema pärijatel tagastada. XX ei nõustunud enammakstud

pensioni tagastama, vaid esitas Sotsiaalkindlustusametile nõude maksta talle tagasiulatuvalt

toitjakaotuspensioni 50% CC-le määratud vanaduspensionist alates 01.01.2010 ja palus teha

nõuete vahel tasaarvestuse. XX-l tekkis õigus taotleda toitjakaotuspensioni 12 kuu

möödumisel ajast, kui politsei algatas CC suhtes teadmata kadunud isiku asukoha tuvastamise

menetluse.

XX-l

on

õigus

valida,

kas

ta

soovib

saada

vanaduspensioni

või

toitjakaotuspensioni. Kahte pensioni samaaegselt õigust saada ei ole. CC ei saa pidada

jätkuvalt teadmata kadunud isikuks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-s 22 on

sätestatud, et kui surmaakti ei ole koostatud või surm ei ole rahvastikuregistris registreeritud,

kuid asjaolude kohaselt ei ole isiku surm kahtluse all, võib kohus tuvastada isiku surma ja

surma aja. Sel juhul eeldatakse, et isik on surnud kohtumääruses märgitud ajal. CC surma

ajaks loeti 31.12.2009 ja see on registreeritud rahvastikuregistris.

Harju Maakohus määras 10.10.2011 määrusega tsiviilasjas nr 2-11-25143 CC vara hooldajaks

XX. MMM asuv korter ei kuulunud üksnes CC-le, vaid tegemist oli abikaasadele kuuluva

ühisvaraga. Sel aadressil elab ka CC poeg YY. Seega ei ole MMM asuva korteri

ülalpidamiseks ja remondiks tehtud kulutused tingitud üksnes CC vara säilitamise vajadusest.

Vara hooldajal oli kohustus säilitada ka perioodil 01.01.2010–30.04.2015 CC arveldusarvele

kantud pension. XX-l ei saa tekkida õigustatud ootust omandada pärijana CC arveldusarvele

pärast tema surma kantud pension. Tagastusnõue on kooskõlas riikliku pensionikindlustuse

seadusega (RPKS).

5. XX esitas 29.04.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti

01.12.2015 ettekirjutus-hoiatuse nr 6.EM-2/53564/6 ja 28.03.2016 vaideotsuse nr 1.1-10/13

tühistamiseks.

3-16-836

3(8)

Ettekirjutus on vastuolus kehtiva õigusega. Ettekirjutus ei ole õiguspärane ega vasta

haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse eeldustele.

Kaebaja pidanuks saama alates 01.01.2010 CC pensionist 50% (RPKS § 21). Kaebaja taotleb

vastustajalt pensioni väljamõistmist tagasiulatuvalt alates 01.01.2010. Toitjakaotuspensioni

väljamõistmisel väheneks vastustaja nõue 10 836,54 euroni. Juhul, kui vastustaja loeb CC

surmaajaks 31.12.2009, on kaebajal õigus toitjakaotuspensionile RPKS § 20 lg 2 p 4 alusel

põhjusel, et abikaasa surm on tuvastatud. Isik oli teadmata kadunud ja vastustaja pidanuks

kaebajale määrama toitjakaotuspensioni RPKS § 20 lg 5 alusel.

Ettekirjutus ei ole proportsionaalne ega mõõdukas. Vastustaja jätkas CC-le pensioni maksmist

vaatamata sellele, et isik oli kuulutatud teadmata kadunuks. Kaebaja pension on ca 250 eurot

kuus ja nõutud summa tasumine võtaks aega üle 7 aasta juhul, kui kaebaja kasutaks kogu oma

pensioni tagasimaksete tegemiseks. Ettekirjutusega võetakse kaebajalt võimalus tagada endale

eluks vajalike minimaalsete vahendite olemasolu elukoha, toidu ja riiete näol ning

meditsiinivahendite soetamiseks. Ettekirjutus riivab kaebaja mitmeid põhiõigusi – mh õigust

elule (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 16), õigust väärikust mittealandavale kohtlemisele

(PS § 18), õigust riigi abile vanaduse korral (PS § 28), õigust omandi puutumatusele (PS §

32).

Ettekirjutuses on kaalutlusvead. Vastustaja tunnustas maksete jätkamisega kaebaja õigust

pensioni saamiseks. Vastustaja ei arvestanud ettekirjutuse tegemisel õiguspärase ootusega,

mis kaebajal tekkis ja ettekirjutus on vastuolus Riigikohtu praktikaga. Harju Maakohtu

10.10.2011 määrusest tsiviilasjas nr 2-11-25143 tulenevalt oli kaebaja kohustatud tagama CC

vara säilimise (TsÜS § 18 lg 2). Kaebaja tegi CC-le kuuluva MMM asuva korteriga

seonduvalt kulutusi – 16.02.2009–19.10.2015 tasus kokku 7210,83 eurot; 18.11.2009,

27.11.2009 ja 06.09.2012 tasus korteri remondi eest kokku 632,50 eurot. Seega on korteri

säilitamiseks tehtavad kulutused kokku 7843,33 eurot. Vastustaja oleks pidanud arvestama

eeltooduga ja vähendama nõude suurust.

Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 14.12.2009, 15.10.2014 ja 10.11.2015 teatistest nähtuvalt on

kaebaja abikaasa kadumisega seotud toimik avatud. Teatistest nähtuvalt on CC endiselt

teadmata kadunud ja järelikult on ennatlik pidada teda surnuks. Tekkinud on vastuoluline

olukord, kus politsei andmetel on kaebaja abikaasa teadmata kadunud, kuid vastustaja

andmetel surnud. Seega tuleks pensioni tagasinõue peatada kuni kadunud isiku leidmiseni.

6. Sotsiaalkindlustusamet palus jätta kaebus rahuldamata.

Kaebaja ei ole tõendanud, et ta teavitas vastustajat CC kadumisest. Vastustaja sai CC surnuks

tunnistamisest teada rahvastikuregistri vahendusel 2015. a kevadel ja lõpetas isikule pensioni

maksmise alates 2015. a maist. Kaebaja ei ole vastustajalt taotlenud pensioni tagastamise

maksegraafiku sõlmimist. 2015. a-l kehtinud RPKS redaktsiooni alusel ei olnud võimalik

peatada pensioni maksmist isiku teadmata kadunuks tunnistamise puhul. Isegi kui see olnuks

võimalik, ei olnud vastustaja teadlik isiku teadmata kadumisest. Kaebaja on teinud MMM

KÜ-le makseid selgitustega „üür“ ja MMM-XX“, ent segaseks jääb, mille eest täpselt on

maksed tehtud ja kas need olid vajalikud vara säilitamiseks. Kaebaja väidetavalt tehtud

kulutused 7843,33 eurot vara säilimiseks ja enammakstud pensioni 21 673,08 eurot vahe on

13 829,75 eurot, milline summa peaks olema kaebajal säilinud, kuid kaebaja ei ole ka seda

summat tagastanud.

Harju Maakohtu 10.10.2011 määrusest tsiviilasjas nr 2-11-25143 selgub, et kaebaja ja CC

elasid koos, neil oli ühine majapidamine, nad käsutasid ühiselt rahalisi vahendeid, tasusid

kommunaal- ja teiste teenuste eest. Ühisvarana on soetatud kinnistu Laitses ja korteriomand.

Hoolduse seadmise põhjuseks on märgitud, et kaebajal oleks võimalus tasuda jooksvaid

3-16-836

4(8)

makseid CC-l võlgade tekkimise vältimiseks ja tema arveldusarvelt kolmandate isikute poolt

rahaliste vahendite võtmise võimaluse kõrvaldamiseks. Seega ei olnud hoolduse seadmise

vajadus või eesmärk korteri täielik ülalpidamine CC vahenditest. Samuti ei ole selge, millest

oli tingitud remondivajadus – kas vara säilimiseks vajalik kulutus või sisekujunduse

muutmine. Kaebaja ei ole esitanud andmeid, et ta tegi kulutusi CC-le esitatud arvete

tasumiseks või tema vara säilitamiseks summas 21 673,08 eurot.

Harju Maakohtu 10.10.2011 määrusest nr 2-11-25143 nähtub, et kaebaja ja CC poeg elab

MMM korteris. Arvestades, et CC pärast kadumist korteris ei elanud, küll aga elas seal

kaebaja koos pojaga, oleks ebaõiglane, kui korteri ülalpidamiskulud peaks kandma CC

ainuisikuliselt ja korteri tegelikel kasutajatel ei kaasne sellega mingeid kohustusi. Samuti ei

pea riik kandma korteri, milles elavad selle tulevased omanikud, ülalpidamise kulusid.

Kaebajal ei saanud tekkida õigustatud ootust. Kinnistusraamatu väljavõttest nähtuvalt oli

MMM-XX korteri omanikuks CC ja 28.09.2015 kinnistamisavalduse ning 28.09.2015

pärimistunnistuse alusel on 12.10.2015 tehtud kanne, mille kohaselt on korteri ühisomanikeks

kaebaja ja YY. Seega ei ole vaidlusaluse korteri ülalpidamiseks ja remondiks tehtud kulutused

tingitud üksnes CC vara säilitamise vajadusest.

Kaebajal oli kohustus lähtuda teadmata kadunud isiku huvidest, valitseda tema vara

heaperemehelikult ja tagada selle säilimine. Seega oli kaebajal kohustus tagada ka CC

arveldusarvele kantud pensioni säilimine. Kaebajal ei saanud tekkida õigustatud ootust, et tal

on lubatud kasutada kogu CC-le makstav pension teadmata otstarbel või omandada see

pärijana.

Vastustaja ei saanud kaalumisel arvesse võtta kaebaja sissetulekut, sest kaebajalt nõutakse CC

pensioni tagastamist vahenditest, mis alusetult kanti teadmata kadunud isiku arveldusarvele ja

millistele kaebajal ei olnud õigust. Ettekirjutus ei saa riivata kaebaja põhiõigusi elule, riigi

abile vanaduse korral või õigust omandi puutumatusele. RPKS §-st 48 tulenevalt lasub CC

pärijatel, s.o kaebajal ja YY-l kohustus tagastada alusetult makstud pension vastustajale.

Arusaamatuks jääb kaebaja väide, et ennatlik on CC surnuks pidada. Kaebaja esitas ise

avalduse abikaasa surnuks tunnistamiseks. Kohtumäärusega tunnistati isik surnuks ja tema

surmaajaks loeti 31.12.2009. Pärimisregistri andmetel on pärimistunnistus tõestatud

28.09.2015. Seega on isik pärandi vastu võtnud. Samuti olid juba 12.10.2015 tehtud vajalikud

kanded kinnistusraamatus ning korteriomandi ja suvila omanikena sisse kantud kaebaja ja YY.

CC surm on registreeritud rahvastikuregistris. Tulenevalt RPKS-st on rahvastikuregistri

andmetel vastustaja jaoks õiguslik tähendus ja need on aluseks haldusaktide andmisel.

RPKS § 6 kohaselt määratakse isikule, kellel on õigus mitmele riiklikule pensionile, üks

riiklik pension tema valikul. Kaebaja on esitanud taotluse ja valinud vanaduspensioni.

Vastustajal ei ole õigust omal algatusel muuta isiku pensioniliiki.

7. YY ei esitanud oma seisukohta kaebusele.

8. Tallinna

Halduskohus

jättis

11.11.2016

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

TsÜS § 7 lg-st 2, § 19 lg-st 5 ja §-st 22 ning Harju Maakohtu 02.03.2015 määrusest tulenevalt

lõppes CC õigusvõime 31.12.2009. Alates sellest ajast lõppes tema õigus saada pensioni, sest

pension määratakse eluajaks (vt RPKS § 7 lg 3). Kui isik on kohtumäärusega surnuks

tunnistatud, siis eeldatakse, et ta on surnud ja ei saa enam lähtuda eeldusest, et ta võib olla

elus. CC surnuks olemise eeldusele tuginedes on kaebaja taotlenud ka pärimismenetluse

läbiviimist ja pärinud tema vara. Kui CC elusoleku kohta peaks ilmnema mingi teave, tühistab

3-16-836

5(8)

kohus tema surnuks tunnistamise (TsÜS § 21 lg 2). Antud juhul pole kaebaja esitanud

mingeid andmeid, mille alusel võiks eeldada CC elusolekut.

Vastustaja maksis CC-le pensioni kuni 30.04.2015, st ka ajal, mil CC oli juba surnud. Kuna

CC-l puudus sel ajal õigus pensionile, oli tegemist alusetult makstud pensioniga. Seda asjaolu

ei muuda ka see, et CC surm tuvastati kohtumäärusega tagantjärele.

Põhjendamatu on kaebaja väide, et vastustaja tunnustas pensionimaksete jätkamisega kaebaja

õigust pensioni saamisele. Vaidlusalust pensioni ei makstud kaebajale, vaid CC-le. Kaebaja ei

teavitanud vastustajat CC kaduma minekust ja surnuks tunnistamisest. Vastustaja sai CC

surnuks tunnistamisest teada alles 2015. a kevadel rahvastikuregistri kaudu. Lisaks ei andnud

tollal kehtinud RPKS sätted alust pensioni maksmise peatamiseks isiku kadunuks oleku ajaks.

RPKS § 48 lg 2 ei anna alust arvata tagasimaksmisele kuuluvalt pensionilt maha pensionisaaja

vara hooldamisele tehtud kulutusi. TsÜS §-st 18 nähtuvalt peab teadmata kadunud isiku vara

hooldaja hoolitsema kadunud isiku vara eest ja tal on õigus kadunud isiku vara vallata,

kasutada ja käsutada. Vara hooldamiseks tehakse kulutusi kadunud isiku vara arvelt (vt TsÜS

§ 18 lg 2). Kuna antud juhul maksis vastustaja pensioni isikule, kes oli juba surnud ja kel

seetõttu puudus õigus pensioni saamisele, siis ei kuulu alusetult makstud pension CC vara

hulka ja selle arvelt pole õigus teha kulutusi tema vara hooldamiseks. Seega ei saa kaebaja

nõuda tagasimaksmisele kuuluvast pensionist vara hooldamisele tehtud kulutuste maha

arvamist. Kogu alusetult makstud pension tuleb tagastada. Seetõttu ei pidanud vastustaja

arvestama kaebaja esitatud tõenditega, mis pidid väidetavalt tõendama CC korterile tehtud

remondi- ja kommunaalkulusid. Pealegi nähtub Harju Maakohtu 10.10.2011 määrusest

tsiviilasjas nr 2-11-25143, et korter kuulus CC ja kaebaja ühisvara hulka, mistõttu oli sellega

seotud kulude kandmine sama palju ka kaebaja enda kohustus. Kuna korteris elas ka CC ja

kaebaja ühine poeg YY, siis oli korteri kommunaalkulude kandmise kohustus ka temal kui

kommunaalteenuste kasutajal.

Põhjendamatu on kaebaja nõue, et vastustaja teeks tagasinõutava pensioni ja kaebajale

tagasiulatuvalt

määratava

toitjakaotuspensioni

osas

tasaarvestuse.

Kaebajale

toitjakaotuspensioni määramine ei anna õigust saada samaaegselt ka vanaduspensioni (RPKS

§ 6). Kaebajal tuleb teavitada vastustajat, kas ta jääb talle määratud pensioni juurde või soovib

edaspidi saada toitjakaotuspensioni. RPKS § 6 ei ole vastuolus PS-ga. PS-st ei tulene

kaebajale õigust saada riigilt mitut pensioni. Toetus riigi abile (PS § 28 lg 2) on tagatud

kaebajale juba määratud pensioniga.

Vastustaja ei pidanud alusetult makstud pensioni tagasinõudmisel arvestama kaebaja

sissetuleku ja rahaliste võimalustega. Kuna kaebajal puudus õigus CC-le makstud pensionile,

siis ei võinud ta seda kasutada. Seega peab tagasinõutav summa olema alles. Kui kaebaja on

selle omavoliliselt ära kasutanud, tuleb tal nimetatud summa hüvitada. Seejuures on vastustaja

pakkunud kaebajale võimalust maksegraafiku koostamiseks, mistõttu ei seata kaebajat

tagasinõude täitmisega raskesse majanduslikku olukorda.

Kuigi vastustaja nõuab enammakstud pensioni tagastamist vaid kaebajalt, on asjaoludest

nähtuvalt CC pärijateks nii kaebaja kui ka nende ühine poeg YY. Seega on nad

solidaarvõlgnikud (pärimisseaduse § 151 lg 3, võlaõigusseaduse (VÕS) § 65). Kui kaebaja

täidab üksi vastustaja nõude, tekib tal YY-le langevas osas nõudeõigus YY vastu (VÕS § 69

lg 2). Seega saab kaebaja nõuda YY-lt abi vastustaja nõude täitmisel.

RPKS § 48 lg 2 ei näe vastustajale ette kaalutlusruumi, kas nõuda alusetult makstud pension

tagasi või mitte. Kaebaja ei ole toonud esile selliseid asjaolusid, mida peaks ja saaks alusetult

makstud pensioni tagasinõudmisel arvestada. Seega ei ole vastustaja teinud kaalumisvigu.

3-16-836

6(8)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. XX palub 12.12.2016 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 11.11.2016

otsus.

Kohus on rikkunud menetlusnorme, hinnanud tõendeid valikuliselt ja puudulikult ning teinud

seetõttu ebaõige kohtuotsuse. Kohus on lähtunud üksnes vastustaja selgitustest. Kohus ei ole

andnud hinnangut kaebuses viidatud kolmele PPA teatisele (14.12.2009, 15.10.10.2014 ja

10.11.2015). Viimane teatis on väljastatud seejuures pärast Harju Maakohtu 02.03.2015

määrust. Kohus oleks pidanud vähemalt selgitama, kuidas on võimalik, et üks haldusorgan

peab CC surnuks, samas kui teine tegeleb jätkuvalt tema otsimisega. Kaebaja lähtus kuni

kohtumenetluseni eeldusest, et tal on õigus saada lisaks oma vanaduspensionile ka toetust

abikaasa kadumise eest. Kaebajale on CC surm siiani lahendamata küsimus, sest PPA jätkab

tema otsinguid. Samuti ei ole leitud CC surnukeha. Halduskohus on selle tähelepanuta jätnud.

Halduskohus on jätnud kohaldamata TsÜS § 18 lg 2, mille kohaselt tehakse vara

hooldamiseks kulutusi kadunud isiku vara arvelt. Samuti jättis kohus arvesse võtmata, et

kaebaja tegutses usus, et tema abikaasa on teadmata kadunud. Tekkinud on vastuoluline

olukord, kus kaebajat kohustati kohtuotsusega säilitama CC vara ja kuus aastat hiljem

nõutakse tagasiulatuvalt pensioni tagastamist. Kaebaja ei saanud kuus aastat tagasi teada, et

tema abikaasa ei ilmu välja ning mis on täpne surma aeg.

Kaebaja ei ole väitnud, et tal on õigus saada mitut pensioni. Tegelikkuses juhtis kaebaja

tähelepanu asjaolule, et vanaduspensioni saavaid isikuid diskrimineeritakse võrreldes pensioni

mittesaavate isikutega. RPKS § 6 tulemusel jäetakse pereliikme kaotanud vanaduspensioni

saavad isikud äärmiselt raskesse olukorda, sest pere sissetulekud vähenevad oluliselt ja riik

seda ei hüvita. Seega loob RPKS ebavõrdse olukorra, mistõttu tuleb kohtul RPKS § 6

kohaldamisel kontrollida selle põhiseaduspärasust. Alternatiivselt palub kaebaja algatada

põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus RPKS § 42 lg 2 osas, sest see säte ei anna

kaalutlusruumi olukorras, kus hiljem selgub, et teadmata kadunud isiku vara säilitamiseks

tehtud kulutused on tehtud alusetult, sest surmaaeg määratakse tagantjärgi varasemasele

kuupäevale.

10. Sotsiaalkindlustusamet vaidles kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palus

jätta see rahuldamata. Vastustaja jäi varem esitatud seisukohtade juurde.

11. YY oma seisukohta apellatsioonkaebusele ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. XX apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada materiaalõiguse

väära kohaldamise tõttu. Ringkonnakohtu põhjendused on järgmised.

13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnangutega CC surma fakti ning RPKS § 6

põhiseaduspärasuse kohta. CC surnuks tunnistamine alates 31.12.2009 Harju Maakohtu

02.03.2015 kohtumäärusega on juriidilise fakti konstateerimine, millest tuleb täna lähtuda

kõikides CC-ga seonduvates õigussuhetes. Seda ei väära ka tõsiasi, et politseis võib CC olla

siiani kirjas tagaotsitavana, kuna tema surnukeha ei ole leitud. Kaebaja eeldus, et tal oli

abikaasa kadumise korral automaatselt õigus saada toetust, ei tugine õigusaktidele. Vaidlus

puudub selles, et kaebaja on vanaduspensionär ega ole kunagi taotlenud toitjakaotuspensioni

määramist (RPKS § 6). Põhiseadusega vastuolus ei olnud ka RPKS § 48 lg 2, mis sätestas, et

pärast pensionäri surma alusetult väljamakstud riikliku pensioni on pärija või muu makse

saaja kohustatud SKA-le tagastama. See säte tugineb põhimõttele, mille kohaselt tuleb

3-16-836

7(8)

alusetult saadu tagastada (alusetu rikastumise keelu põhimõte). Lisaks on nimetatud säte alates

01.01.2017 kehtetu ning praegu toimub alusetult saadu tagastamine sotsiaalseadustiku üldosa

seaduse

§

jj

alusel.

Kaebaja

märkused

sotsiaalpoliitilise

ebavõrdsuse

ja

vanaduspensionäride diskrimineerimise kohta jätab ringkonnakohus analüüsimata, sest

tegemist on sotsiaalpoliitiliste valikutega, mille kohtulik kontroll on piiratud. PS §-s 28

sätestatud riigi abi vanaduse korral (n-ö miinimumnõue) on kaebaja puhul vanaduspensioni

saamisega täidetud. Riigi eelarveliste vahendite jagamise küsimuse erinevate sotsiaalsete

gruppide vahel otsustab seadusandja, mitte kohus.

14. Halduskohtu otsus tuleb aga tühistada TsÜS § 18 lg 2 ebaõige kohaldamise tõttu. Puudub

vaidlus, et Harju Maakohtu 10.10.2011 määrusega määrati teadmata kadunud isiku CC vara

hooldajaks XX. Kohtumääruse kohaselt on abikaasad kandnud kuni CC kadumiseni ühiselt

hoolt perekonna majapidamise eest ja tasunud ühiselt arveid ning XX vajab ligipääsu CC

arveldusarvele, et vältida võlgade kuhjumist ja maksta ära abikaasale esitatud arved. TsÜS §

18 lg 2 sätestab, et hooldaja peab tegutsema, lähtudes teadmata kadunud isiku huvidest,

valitsema tema vara heaperemehelikult ja tagama selle säilimise. Hooldaja annab varast

ülalpidamist isikule, keda teadmata kadunud isik on seaduse kohaselt kohustatud ülal pidama,

ning maksab teadmata kadunud isiku võlad. Halduskohus leidis oma otsuse p-s 14, et kuna

SKA maksis pensioni isikule, kes oli surnud ja kel seetõttu puudus õigus pensioni saamisele,

siis ei kuulu alusetult makstud pension CC vara hulka ja selle arvelt pole õigust teha kulutusi

tema vara hooldamiseks. Seega ei saanud kaebaja halduskohtu hinnangul nõuda

tagasimaksmisele kuuluvast pensionist vara hooldamisele tehtud kulutuste maha arvamist ning

SKA ei pidanud arvestama kaebaja esitatud tõenditega, mis pidid tõendama CC korterile

tehtud remondi- ja kommunaalkulusid. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu selle

seisukohaga ega TsÜS § 18 lg-le 2 antud tõlgendusega. Ajal, mil Harju Maakohus määras

kaebaja CC vara hooldajaks, oli viimane teadmata kadunud, mitte surnud. Seda ei muuda ka

asjaolu, et CC tunnistati hiljem tagasiulatuvalt selleks ajaks surnuks. Sellise olukorra

reguleerimiseks ongi ette nähtud TsÜS § 18 lg 2, mis võimaldab isiku teadmata kadunud

oleku ajal jätkata tema vara eest hoolitsemist tema enda vahendistest vara hooldajaks

määratud isiku poolt. Viimane tähendab, et sel ajaperioodil teadmata kadunud isikule makstud

pension oli teadmata isiku vara, mitte surnud isiku vara, milleks viimasel õigust pole, ja

kaebajal lasus TsÜS § 18 lg-st 2 tulenev kohustus tagada teadmata kadunud isiku vara

säilimine ja maksta tema võlad teadmata kadunud isiku vahendistest, mille hulka kuulus ka

tema arveldusarvele laekuv pension. Niisiis on kaebaja vaide- ja kohtumenetluses esitatud

tõendid CC korteri säilimiseks ja kommunaalarvete tasumiseks tehtud kulutustest asjakohased

ning kaebaja tehtud põhjendatud kulutused tuleb tagasinõutavast pensionisummast maha

arvestada. Kui SKA otsustab teha kaebajale uue pensioni tagasimaksmise nõude, siis peab ta

arvesse võtma kaebaja esitatud tõendeid kulutuste kohta korteri säilimiseks ja

kommunaalarvete tasumiseks, samuti uurima seda, millises proportsioonis oleks nende

kulutuste eest tasunud teadmata kadunud isik (arvestades kaebaja ja poja YY osalust) ning

seejärel tegema põhjendatud otsuse selle kohta, millises summas saab tagasinõutavast

pensionist maha arvestada kaebaja TsÜS § 18 lg 2 alusel tehtud kulutused.

15. Et SKA pole kaevatud otsuste tegemisel võtnud arvesse kaebaja esitatud tõendeid ning

SKA ja halduskohus on vääralt sisustanud TsÜS § 18 lg-t 2, tuleb halduskohtu otsus HKMS §

200 p 3 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse ja

tühistab SKA 01.12.2015 ettekirjutus-hoiatuse nr 6.EM-2/53564/6 ning 28.03.2016

vaideotsuse nr 1.1-10/13.

16. HKMS § 108 lg 1 alusel tuleb SKA-lt mõista kaebaja kasuks välja riigilõiv 30 eurot (tl 1

ja 86). Muid menetluskulu kandmist tõendavaid dokumente ei ole kaebaja kohtule esitanud.

SKA võimalikud menetluskulud jäävad SKA kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.

3-16-836

8(8)

(allkirjastatud digitaalselt)

Maret Altnurme

(allkirjastatud digitaalselt)

Oliver Kask

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaire Pikamäe