4-17-1373/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse kuupäev

27.03.2017.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja

Kohtunik Aime Ivanson

Kaevatav otsus Põhja Prefektuuri KKB liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 09.02.2017.a. otsus väärteoasjas nr 2315,17,000444 N.G karistamises LS § 224 lg 2 järgi

Menetlusalune isik N.G, isikukood xxx, (kaebuse esitaja) Elukoht: xxxx Töökoht: xxxxOÜ

Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri KKB Liiklusjärelevalvekeskus

Menetluse liik

kaebemenetlus, kirjalik menetlus

LÕPPOSA

1. Jätta N.G kaebus rahuldamata.

2. Tühistada Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

09.02.2017.a. otsus väärteoasjas nr. 2315,17,000444 N.G-le LS § 224 lg 2 alusel määratud rahatrahvi suuruse osas, kergendades karistust ja teha uus otsus.

3. Mõista N.G-le LS § 224 lg 2 alusel rahatrahv 130 trahviühiku ulatuses, s.o

520 eurot.

4. KarS § 66 lg 2 alusel tasuda rahatrahv ositi viie kuu jooksul, igas kuus tasuda 104

eurot.

5. Rahatrahv tasuda kohtuvälise menetleja 09.02.2017.a. otsuses näidatud

arveldusarvele, kohustuslik on märkida eelnimetatud otsuses märgitud viitenumber

– 10220175021412.

Rahatrahvi esimene osamakse tasuda 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, järgnevad maksed tasuda iga järgneva kuu viimaseks kuupäevaks.

6. LS § 224 lg 3 p 1 alusel N.G-le määratud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki

juhtimisõiguse äravõtmise osas 3 kuuks jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Väärteoasi nr.4-17-1373

2

Liiklusseaduse (LS) § 127 kohaselt on N.G kohustatud viie tööpäeva

jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest loovutama oma juhiloa Maanteeameti liiklusbüroole.

Edasikaebe kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult

30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest.

Kaevatav otsus N.G karistati LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 200 trahviühikut, s.o 800 eurot ja LS §

224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusega juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selle eest, et tema

18.01.2017.a. kell 20.55 Harju maakonnas Viimsi vallas Rohuneeme tee 35 juures, liikudes Nurme tee suunas, juhtis mootorsõidukit Citroen Berlingo reg.nr xxxx juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,30 mg. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulemus 0,35 mg/l +/- 0,05 mg/l. Sellise tegevusega rikkus N.G LS §

69 lg 3 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt KarS § 66 lg 2 alusel määratud rahatrahvi 800 euro tasumine ositi 8 kuu jooksul, igakuiselt (04-ks kuupäevaks) 100 eurot korraga.

Taotlus

Kohtule esitatud kaebuses palub N.G lisakaristuse tühistamist. Juhtimisõigust vajab

seoses tööga. Kaebuse esitaja leiab, et rahaline karistus on piisav selleks, et olla edaspidi

seaduskuulekas kodanik. Karistuse eesmärkidega ei ole kooskõlas täiendava karistusena nn

kinnistava mõju saavutamiseks kolmeks kuuks juhtimisõiguse äravõtmine ja jääb ebaselgeks, kuidas see eripreventiivne kaalutlus karistuse eesmärke täidab. Kaebuse esitaja viitab kohtuvälise menetleja otsuses toodud rikutud õigusnormile LS § 69 lg 3 ja märgib, et tal ei ole narkootiliste ega psühhotroopsete ainetega kunagi kokkupuudet olnud.

Kohtuvälise menetleja seisukoht Kohtuväline menetleja ei vaielnud vastu kaebuse arutamisele kirjalikus menetluses. Kohtuvälise

menetleja seisukohast on N.G suhtes tehtud otsus seaduslik ja põhjendatud ning puuduvad alused karistuse kergendamiseks kaebuses toodud põhjendustel. Määratud karistus on

kooskõlas KarS § 56 lõikes 1 sätestatud karistuse mõistmise üldalustega. Menetleja on

arvestanud, et menetlusaluse isiku näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse

tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud teo õigusvastasust. Menetlusaluse isiku poolt

toimepandud väärtegu ei olnud juhuslikku laadi vaid tahtlikult toime pandud. Karistusregistri väljavõttest nähtuvalt on N.G kolm kehtivat liiklusalast väärteokaristust. Varasemad

rahatrahvid ei ole isikule soovitud mõju avaldanud. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et

isiku selline käitumine näitab ilmselgelt tema ükskõikset suhtumist talle lasuvatesse kohustustesse ja võimalikku saabuvasse tagajärge. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebus rahuldamata.

Kohtu seisukoht

Tutvunud N.G poolt esitatud kaebusega, kohtuvälise menetleja seisukohaga ja kontrollinud väärteoasja materjale, leiab kohus, et kaebuse saab vastavalt V™S §-le 120 lg 1 lahendada kirjalikus menetluses.

Otsustamaks N.G-le kohtuvälise menetleja poolt määratud karistuse õigsuse ja

proportsionaalsuse üle tulenevalt tema süü suurusest, tuleb esmalt kohtul kontrollida, kas menetlusaluse isiku poolt toimepandud teos on süüteokoosseis.

3

LS § 224 lõikes 2 sätestatud koosseisupärane tegu eeldab mootorsõiduki, maastikusõiduki või

trammi juhtimist isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg.

Nähtuvalt kohtule esitatud kaebusest ei vaidlusta N.G mootorsõiduki juhtimist juhile

keelatud seisundis väärteoprotokollis ja kohtuvälise menetleja otsuses märgitud ajal ja kohas ning lisaks süü omaksvõtule 06.02.2017.a. vastulauses ja kohtule esitatud kaebuses, tõendavad rikkumist tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll ja tunnistaja ütlused.

Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist koos väljatrükiga nähtub, et N.G

joobeseisundi kindlakstegemiseks 18.01.2017.a. kell 21.24 kuni 21.28 kasutati tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST, seerianumber ARBK-0032, taatlustunnistus nr TTRC-

16-00186, mille lõplik lugem oli 0,35 mg/l kohta, laiendmääramatus 0,05 mg/l, mistõttu oli N.G väljahingatavas õhus alkoholisisaldus mitte väiksem 0,30 mg/l.

Tunnistaja Lauri Erm, kes 18.01.2017.a teostas Harjumaal Viimsis Rohuneeme teel liiklusjärelevalvet, märkas punast värvi Citroen Berlingot reg.märgiga xxxx, mis liikus Nurme tee poole, kasutades sõidu ajal parktulesid. Rohuneeme tee 35 juures kell 20.55 anti sõidukile vilkuritega peatumismärguanne. Sõiduki juhiks osutus N.G, kes kohe tunnistas, et on

eelnevalt tarvitanud alkohoolset jooki. Koheselt pandi puhuma, kell 20.55 ajal puhus indikaatorvahendisse tulemuseks 0,46 mg/l kohta.

Väärteotoimikus on ka sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus, mille kohaselt kõrvaldati N.G sõiduki juhtimiselt alates 18.01.2017.a. kell 20.55 kuni asjaolude äralangemiseni, kuna tema kontrollimisel liiklusjärelevalve käigus selgus, et juhi suust oli tunda alkoholilõhna ja oli

alust arvata, et ta veres või väljahingatavas õhus on alkoholi üle lubatud piirmäära või ta on joobeseisundis. Vastuväiteid nimetatud tõenditele N.G esitanud ei ole.

Lisaks objektiivsele teokoosseisule sisaldub N.G teos ka nõutav subjektiivne koosseis. Kohus leiab, et subjektiivsete tunnuste poolest on väärtegu toime pandud tahtlikult ja tahtluse liigiks on kavatsetus. N.G ei ole andnud ütlusi selle kohta, millal, kui suures koguses

tarvitas alkoholi ja kuidas ta end enne mootorsõiduki rooli istudes tervislikult tundis, kuid

joobeseisundile viitavate tunnuste kirjeldamise protokollist nähtuvalt esinesid tal silmade punetus ja alkoholilõhn suust. Lisaks ei olnud alkoholi piirmäär minimaalne. Tunnistaja Lauri Erm tundis juhi suust tulevat alkoholilõhna ja menetlusalune isik ütles talle koheselt peale sõiduki peatumist, et on eelnevalt tarvitanud alkoholi. Seega oli menetlusalune isik teadlik, et ta ei ole juhile lubatud seisundis ning tal puudub õigus mootorsõidukit juhtida.

Kohus leiab, et N.G on rikkunud LS § 69 lõike 3 nõudeid (mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või

rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem) ning tema poolt toime pandud tegu on õigesti kvalifitseerinud LS § 224 lõike 2 järgi. Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid kohus tuvastanud ei ole ning kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust.

N.G on kaebuses viidanud, et kohtuväline menetleja on 09.02.2017.a. otsuses toonud

rikutud õigusnormiks LS § 69 lg 3 ja märgib, et tal ei ole narkootiliste ega psühhotroopsete ainetega kunagi kokkupuudet olnud.

LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10

milligrammi või rohkem. Seega ei sisaldu nimetatud sättes viidet narkootiliste ega

4

psühhotroopsete ainete tarvitamisele ning kohtuväline menetleja on märkinud õigesti rikutud normiks LS § 69 lg 3.

LS § 224 lg 2 sanktsioon annab võimaluse rikkumise toimepanijat karistada rahatrahviga kuni

300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 12 kuuni. Sama

paragrahvi lõike 3 punkt 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni.

Vastavalt karistusseadustiku §-le 56 lg 1 on karistamise aluseks isiku süü. Samuti tuleb arvestada

karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

N.G karistati kohtuvälise menetleja poolt rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses ehk summas 800 eurot. Seega on kohtuväline menetleja karistanud menetlusalust isikut põhikaristuse osas üle sanktsiooni keskmise määra. Lisaks põhikaristusele on kohtuväline menetleja võtnud LS

§ 224 lg 3 p 1 alusel ära menetlusaluselt isikult juhtimisõiguse kolmeks kuuks. Karistust kergendava asjaoluna on kohtuväline menetleja tuvastanud kahetsuse. Raskendavaid asjaolusid kohtuväline menetleja tuvastanud ei ole.

Kaebuse esitaja taotleb lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 3 kuuks tühistamist. LS § 224 lõikes 2 on sätestatud vastutus mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või kelle

ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi. Kaebuse esitajal

tuvastati väljahingatavas õhus 0,30 mg/l kohta. Seega võib öelda, et isiku süü LS § 224 lg 2 mõttes on alla keskmise. See aga omakorda määrab ära karistuse ranguse. Kohtuväline menetleja

on N.G karistanud üle keskmise määra, s.o 200 trahviühiku ulatuses. Kohtuväline

menetleja on karistuse määramisel arvestanud kergendava asjaoluga, s.o kahetsusega. Raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud.

Kuna tegemist on alla keskmise suurusega süüga, raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud, küll aga on tuvastatud kergendav asjaolu, leiab kohus, et keskmisest tunduvalt suurema põhikaristuse

määramine ei ole põhjendatud. Kuigi menetlusalune isik ei ole taotlenud põhikaristuse vähendamist, vähendab kohus N.G-le määratud rahatrahvi suurust, mõistes LS § 224 lg

2 järgi põhikaristuseks rahatrahvi 130 trahviühiku ulatuses, s.o 520 eurot.

Kuivõrd kohtuvälise menetleja otsusega võimaldati N.G tasuda rahatrahv ositi kaheksa kuu jooksul, igas kuus 100 eurot, siis on põhjendatud ka käesoleval juhul võimaldada rahatrahv tasuda ositi. Kohus leiab, et N.G võib rahatrahvi tasuda osade kaupa 5 kuu jooksul, tasudes igas kuus 104 eurot.

Seonduvalt lisakaristusega leiab kohus, et lisakaristuse kohaldamine on põhjendatud. Riigikohtu

lahendites on osundatud sellele, et kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peab karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut.

Karistusregistri andmetest nähtuvalt on kaebuse esitajat varasemalt karistatud kolmel korral

2016.a. liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Määratud rahatrahvid on kõik tasutud.

N.G ei ole küll varasemalt väärteokorras karistatud mootorsõiduki juhile keelatud seisundis mootorsõiduki juhtimise eest, kuid teda on karistatud teiste liiklusseaduses sätestatud

rikkumiste eest, mis kõik on hetkel kehtivad. Hinnates N.G poolt toimepandud

rikkumiste järjepidevust, saab järeldada, et varasematest karistustest ei ole N.G

5

vajalikke järeldusi teinud ning ainuüksi põhikaristusest ei piisa eripreventiivse eesmärgi

saavutamiseks. Seega on vajalik ka lisakaristuse kohaldamine, milleks on juhtimisõiguse

äravõtmine. On oluline, et isik ka tegelikult tunnetaks oma vastutust liikluses osalejana ning saaks aru oma teo keelatusest. Karistuse eesmärgiks on mõjutada rikkujat karistuse läbi edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsta sellega ka õiguskorda

Kuna N.G on eelnevalt karistatud erinevate liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest ja süüteo toimepanemise ajal olid karistused kehtivad, siis on ilmne, et eelnevad mõistetud

karistused rahatrahvide näol ei ole vajalikku mõju avaldanud ning põhjendatud on talle rikkumiste eest mõistetavaid karistusmäärasid karmistada ning lisaks põhikaristusele kohaldada lisakaristust miinimummääras.

Kaebuses toodud selgitused, et juhtimisõiguse olemasolu on vajalik seoses tööga, ei saa olla

aluseks lisakaristuse kohaldamata jätmiseks. Isik, kellele juhtimisõiguse omamine on

igapäevaselt vajalik, peab ka ise käituma seda õigust säilitaval viisil, st järgima igapäevaselt liikluseeskirju, mitte aga lootma, et rikkumisi kas ei märgata või nendele siis seaduses ettenähtud

rangusega ei reageerita. Kui isik otsustab valida käitumisviisi, millega seab ohtu nii enda kui

kaasliiklejate turvalisuse ning riskib juhtimisõigusest ajutise ilmajäämisega, tuleb tal taluda sellest lähtuvaid negatiivseid mõjusid oma elukorraldusele. Karistuse eesmärgiks ongi mõjutada

rikkujat karistuse läbi edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja kaitsta sellega ka

õiguskorda, mille alla kuulub ka liikluskord. Menetlusalusele isikule oli töö iseloom teada ka väärteo toimepanemise ajal.

Eeltoodu alusel jätab kohus N.G kaebuse lisakaristuse tühistamiseks rahuldamata, kuid tühistab Politseija Piirivalveameti Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 09.02.2017.a. N.G suhtes tehtud otsuse väärteoasjas nr 2315,17,000444 põhikaristuse

suuruse osas. Põhikaristuse, s.o rahatrahvi võimaldab kohus tasuda viie kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Lisakaristuse osas jätab kohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata.

Kohus juhindub Väärteomenetluse seadustiku § 120 lg 1, § 132 p. 2

Kohtunik /digitaalselt allkirjastatud/