2-15-9795/59 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

27. märts 2017, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-9795

Tsiviilasi

D.A.S. Õigusabikulude Kindlustuse Aktsiaseltsi

hagi

L.K.

vastu

töölepingu

erakorralise

ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks

L.K. vastuhagi D.A.S. Õigusabikulude Kindlustuse

Aktsiaseltsi vastu hüvitise väljamõistmiseks, kahju

hüvitamiseks ja viivise saamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

23 210 eurot 59 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 20. juuni 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L.K. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

7. märts 2017

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): L.K. (isikukood XXXX), esindaja Gaabriel

Tavits

Vastustaja (hageja): D.A.S. Õigusabikulude Kindlustuse

Aktsiaselts (registrikood 11275929), esindajad Maiko Kalvet

ja vandeadvokaat Katrin Sarap

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Maakohtu 20. juuni 2016 otsus muutmata.

2. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta L.K.e kanda.

3. Välja mõista L.K.lt D.A.S Õigusabikulude Kindlustuse

Aktsiaseltsi kasuks menetluskulud ringkonnakohtus 806

eurot 27 senti.

Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt 806 eurot

27 senti tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses alates otsuse jõustumisest kuni

täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. D.A.S. Õigusabikulude Kindlustuse Aktsiaselts (hageja) esitas 28. aprillil 2015

Tööinspektsiooni Lõuna inspektsiooni töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse L.K. (kostja) vastu,

milles palus tuvastada kostjapoolse töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus. TVK jättis 26.

juuni 2015 otsusega hageja avalduse rahuldamata. Hageja esitas 30. juunil 2015 Tartu Maakohtule

hagiavalduse, paludes vaadata töövaidlusasi läbi hagimenetluses. Kostja esitas maakohtule 23.

juulil 2015 hagiavalduse hageja vastu. Maakohus liitis 15. veebruari 2016 määrusega hagid ühte

menetlusse, lugedes hageja hagi põhihagiks ja kostja hagi vastuhagiks.

2. Hageja palus hagiavalduses tuvastada, et kostja töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine,

sest selleks ei ole seaduslikku alust. Hageja palub lugeda töölepingu ülesütlemine korraliseks ja

tööleping lõppenuks 10. aprillil 2015.

Hagiavalduses märgitu kohaselt sõlmisid pooled 5. augustil 2008 töölepingu, mille alusel asus

kostja 1. septembrist 2008 hageja juures tööle Tartu ja Lõuna-Eesti piirkonna müügijuhina. 2015

alguses sai hageja teada müügiosakonna juhtimise probleemidest ja kutsus 17. veebruaril 2015

kokku koosoleku (kostjal paluti objektiivsuse huvides koosolekul mitte osaleda). Pärast

koosolekut vestles hageja juhatuse liige kostjaga personalijuhi juuresolekul. Kostja leidis, et tal ei

ole põhjust oma juhtimistegevust muuta. 19. veebruaril 2015 saatis kostja hagejale päringu, mille

sisu seadis kahtluse alla kostja usaldusväärsuse ning lojaalsuse. Hageja vabastas kostja alates

23. veebruarist 2015 töökohustuste täitmisest säilitades talle keskmise töötasu. 5. märtsist kuni

30. märtsini 2015 oli kostja hoolduslehel. Pärast seda ilmus kostja Tartu kontorisse ning jagas

kolleegidele teavet pooltevaheliste erimeelsuse kohta. Tema käitumine oli hageja suhtes

provotseeriv, kahjustades viimase mainet. Hageja selgitas 7. aprilli 2015 kostjaga toimunud

kohtumisel, et tekkinud olukorras ei ole töösuhte jätkumine enam võimalik ning andis kostjale

võimaluse esitada omapoolne ettepanek töösuhte lõpetamiseks. Kostja ütles 10. aprillil 2015

töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2 alusel (tööandja rikkus oma kohustusi, kui ei andnud

põhjendamatult töötajale tööd ja ei täitnud oma selgitamiskohustust) erakorraliselt üles. Hageja

leidis, et ta ei ole töölepingut rikkunud. Kostja ülesütlemisavalduses esitatud põhjused ei saa olla

aluseks töölepingu erakorralisele ülesütlemisele. Seadus ei keela tööandjal töötajat määramata

ajaks töölt kõrvaldada, makstes selle aja eest töötajale töötasu. Arvestades hoolduslehel oleku

aega, oli kostja töökohustuste täitmisest vabastatud vaid 13 tööpäeva. Hageja on ka oma käitumist

selgitanud - kostja kõrvaldati töölt põhjusel, et tema 19. veebruari 2015 päringu sisu seadis

kahtluse alla kostja usaldusväärsuse ning lojaalsuse.

3. Kostja vaidles hagile vastu. Töölepingu erakorralise ülesütlemise aluseks oli asjaolu, et hageja

ei lubanud kostjal täita 23. veebruarist kuni 10. aprillini 2015 tööülesandeid. Hageja rikkus

seadusest tulenevat kohustust kindlustada töötaja kokkulepitud tööga. Hageja ei esitanud

põhjendusi, miks kostja töölt kõrvaldati. Kostja ei ole käitunud hageja suhtes provotseerivalt ja on

pidanud vajalikuks informeerida tekkinud olukorrast kaastöötajaid, et vältida valeinformatsiooni

levimist. Hoopiski hageja esitas töökollektiivile kostja suhtes korduvalt tema mainet kahjustavat

ning tööd tõkestavat informatsiooni.

4. Kostja esitas vastuhagi. Vastuhagi lõpliku nõude kohaselt palus kostja hagejalt välja mõista

hüvitise (kolme kuu keskmise töötasu suuruses) 5700 eurot, kahjuhüvitise lisatöö ja ületunnitöö

eest alates 1. septembrist 2008 kuni töölepingu erakorralise ülesütlemiseni 13 200 eurot ning

kahjuhüvitise saamata jäänud tööstaaži eest 700 eurot (hageja juures oli ette nähtud staažitasu,

millele saamiseks oleks kostjal olnud õigus, kui ta töötanuks hageja juures kuni 1. septembrini

2015; kostja jäi sellest tasust ilma hageja ebaseadusliku käitumise tõttu). Kostja palus hagejalt

välja mõista ka seadusjärgses määras viivise 460 eurot 95 senti alates 10. aprillist kuni 23. juulini

2015.

5. Hageja vaidles vastuhagile vastu, leides, et kostja nõuded on tõendamata. Nõue kahjuhüvitise

saamiseks lisatöö ja ületunnitöö eest on osaliselt aegunud. Kuna kostja nõuete rahuldamiseks ei

ole alust, tuleb jätta rahuldamata ka viivisenõue.

MAAKOHTU LAHEND

6. Tartu Maakohus rahuldas 20. juuni 2016 otsusega hagi ja luges kostja 10. aprilli 2015

töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse tühiseks. Maakohus luges poolte sõlmitud töölepingu

lõppenuks 10. aprillil 2015. Kostja vastuhagi hüvitise saamiseks, kahju hüvitamiseks ja viivise

saamiseks jäi rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda.

Maakohus luges tõendatuks, et hageja vabastas kostja töökohustuste täitmisest 23. veebruari 2015

e-kirjaga (märkides vabastamise tähtajaks kuni 6. märts 2015) ning pikendas seda tähtaega

9. märtsi ja 11. märtsi 2015 e-kirjadega (vabastamise tähtaeg seati sõltuvusse olukorra

lahendamisest, kuid eeldatavalt kuni märtsi lõpuni). Ajavahemikus 5. märts kuni 30. märts 2015

oli kostja hoolduslehel. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjale maksti lepingus ettenähtud töötasu

aja eest, kui ta oli töökohustuste täitmisest vabastatud.

Töölepinguseadus, võlaõigusseadus ja tsiviilseadustiku üldosa seadus ei sätesta tööandjale keeldu

vabastada töötaja oma kohustuste täitmisest, säilitades seejuures tema tasu. Hageja tegevus ei

olnud vastuolus TLS §-ga 2. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud kahjulikku mõju, mida

töökohustustest vabastamine võis talle tekitada. Ainus kahjulik mõju võis olla töötaja

eneseteostuse võimaluse piiramine. Materiaalset kahju pole kostja saanud. Tõendatud ei ole, et

kostja oleks saanud mittevaralist kahju maine kahjustamise näol. Seda ei kinnita hageja esindaja

9. märtsi 2015 e-kiri ega muud hageja tegevused. See, et hageja tegeles probleemi lahendamisega,

ei saanud iseenesest kahjustada kostja mainet. Lähtudes tsiviilõiguses kehtiva mõistliku isiku

põhimõttest on pigem tõenäoline, et mõistlik isik kostjaga samas olukorras tunneks end

soodustatuna (tal oli töövaba aeg koos sissetulekuga). Sisuliselt sai kostja panuse ilma ise oluliselt

vastu panustamata. Ainus panus, mida hageja ootas, oli kokkusaamine, et asja arutada, ning kostja

ettepanekud töö väärtustamise osas.

Alusetu on kostja väide, et temaga 17. veebruaril 2015 probleeme ei arutatud. Kohtumise

toimumist kinnitas tunnistaja ja ka kostja ise. Hageja võis tööandjana ise otsustada, millises

järjekorras ja milliseid meetodeid kasutades ta asub osakonna probleeme lahendama. Kuna kostja

kuulati ära, siis ei ole tema õigusi rikutud. Õige ei ole kostja väide, et ta ei saanud vastust oma

19. veebruari 2015 pöördumisele. Hageja vastas kostjale 26. veebruaril 2015. Samuti on hageja

pakkunud välja aja kokkusaamiseks. Kostja ei esitanud oma pöördumises selgeid küsimusi,

mistõttu oli neile keerukas vastata. Vastamist raskendas pöördumise süüdistav toon, mis oli ka

ilmselt ebaobjektiivne. Hageja on teinud, lähtudes kostja pöördumisest, ettepaneku korraldada

olukorra lahendamiseks kokkusaamine, kuid kostja seda võimalikuks ei pidanud, leides, et talle ei

ole vastatud. Kui kostjale vastused ei meeldi, ei tähenda see, et talle ei ole vastatud.

Hageja on oma otsust vabastada kostja töökohustuste täitmisest põhjendanud. Kostja oli kaotanud

hageja usalduse ja rikkunud lojaalsuskohustust ning kohustustest vabastamise eesmärgiks oli

olukorra lahendamine ilma, et töötaja saaks tööandjale oma tegevusega kahju tekitada. Hageja

selgitused usalduse kaotamise kohta on veenvad (vt kostja 19. veebruari 2015 väljakutsuv ja

süüdistav pöördumine). Tunnistajate ütluste kohaselt oli kontoris 2015 veebruaris pingeline

õhkkond ja osa töötajaid püüdis kontoris töötamist vältida. Tunnistajate ütlused kinnitavad, et

kostja juhtimistöös olid puudujäägid ning hagejal oli põhjus olukorra selgitamiseks. Usutav on

hageja põhjendus, et 19. veebruari 2015 pöördumise järel tekkis tal kartus, et kostja võib oma

positsiooni ära kasutades rikkuda hageja suhteid klientidega ning, et kostja kaasab probleemi

lahendamisse põhjendamatult kaastöötajaid. Tõenditest järeldub, et olukord Tartu kontori

juhtimisel oli pingeline ja kostja eiras juhatuse liikme korraldusi. Eeltoodust tulenevalt oli kostja

töökohustustest vabastamiseks olemas ka sisuline põhjus.

Ülaltoodut arvestades ei olnud hageja pooltevahelist töölepingut oluliselt rikkunud ning kostjal ei

olnud TLS § 91 lg-st 2 tulenevalt õigust töölepingut erakorraliselt üles öelda. Kostjapoolne

töölepingu ülesütlemine on TLS § 104 lg 1 järgi tühiseks ning tööleping tuleb TLS § 107 lg 2 järgi

lugeda lõppenuks 10. aprillil 2015.

Vastuhagi hageja vastu TLS § 101 lg 4 alusel 5700 euro suuruse kahjuhüvitise saamiseks jättis

maakohus rahuldamata, sest kostjapoolseks töölepingu ülesütlemiseks ei olnud alust (hageja ei ole

töölepingut oluliselt rikkunud).

Vastuhagi hageja vastu 13 200 euro suuruse kahju hüvitamiseks jättis maakohus samuti

rahuldamata. Asjas ei ole tõendatud, et hagejal oleks tekkinud kohustus maksta ületundide ja

lisatöö eest. Kostja möönis, et kokkulepet ületunnitööks ei olnud ning võttis omaks, et ta ei ole

ületunni- ja lisatöö osas kordagi hageja poole oma nõudega pöördunud. Esmakordselt esitas kostja

sellekohase nõude 23. juuli 2015 hagis. Kostja on ise koostanud oma tööaja tabelid, kuid ei

esitanud neid kinnitamiseks hagejale (seega ei ole kontrollitav, kas tabelites märgitud tööajad

vastavad tegelikkusele). Samuti ei saanud hageja lepingut sõlmides ette näha, et kostja asub

tegema ületunde ilma hagejaga kokku leppimata (võlaõigusseaduse § 127 lg 3).

Vastuhagi hageja vastu 700 euro suuruse staažitasu väljamõistmiseks jättis maakohus

rahuldamata. Hageja 24. aprilli 2014 käskkirja järgi on staažitasu saamise õigus 7-aastase

töötamise korral. Kostjal oleks tekkinud see õigus 1. septembril 2015, kuid pooltevaheline

tööleping lõppes 10. aprillil 2015. Tööleping lõppes kostja tahteavaldusega, seega puudub kahju

hüvitamiseks nii hageja rikkumine kui ka põhjuslik seos hageja tegevuse ja tasu mittemaksmise

vahel. Kuna vastuhagi põhinõuded jäid rahuldamata, jättis maakohus rahuldamata ka viivisenõue.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada, jätta hagi rahuldamata

ja rahuldada vastuhagi.

Maakohus kohaldas töölepingu seadust valesti, kui leidis, et see annab tööandjale võimaluse

ühepoolselt töötaja töölt kõrvaldada ilma, et tööandja seda põhjendaks. Hageja käitumine on

vastuolus põhiseaduse §-ga 29. Töötaja töölt kõrvaldamine ilma seadusliku aluseta on töötajale

kahjulik (seda ka juhul, kui jätkatakse töötasu maksmist). Enamiku kostja töötasust moodustas

tulemustasu müügitegevusest ja kostjalt võeti ära võimalus teha tööd oma tulemustasu

säilitamiseks ja suurendamiseks. Töötaja kaotab tööülesannete mittetäitmisel tööprotsessi

järjepidevuse ning vilumused ning tema kvalifikatsioon langeb. Samuti on ebaselge maakohtu

seisukoht, et töökohustuste täitmisest kõrvaldamine saab olla valikuline tööandja suva järgi

(maakohus leidis, et kostja ei olnud kõikidest kohustustest vabastatud ja ta pidi ilmuma

kokkusaamistele hagejaga).

Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust. Tõenditel ei põhine maakohtu järeldus, et kostja

pöördumise toon oli selgelt süüdistav ja ilmselt ebaobjektiivne ning, et kostja asus hagejat

ründama, seadis kahtluse alla hageja esindaja pädevuse ning ähvardas vaidlustada kõik hageja

tegevused. Maakohus ei ole viidanud tõenditele, millest nähtub, et hageja oleks kostja esitatud

küsimustele vastanud. Otsusest ei selgu, millistel tõenditel põhineb seisukoht, et kostja käitumine

halvendab hageja suhteid klientidega. Maakohus ei ole osutanud tõenditele, mis kinnitaksid kostja

töölt kõrvaldamise sisulist põhjust. Otsuses ei ole esile toodud, millises ulatuses lasub vastutus

pingelise tööõhkkonna loomise eest hageja esindajal. Viidatud pole tõenditele, mis oleksid andnud

hagejale aluse eeldada, et kostja kaotas tema silmis usalduse. Istungil osalenud tunnistajad (K.K.

ja T.S.) sõltusid hagejast ning ei olnud erapooletud. Asjas tuli arvestada pooltevahelist huvide

konflikti (hageja oli tööandja ja ühtlasi ka kindlustusandja) – kostja ei tohtinud teha midagi hageja

kahjukäsitluse osakonna loata, vastasel korral saanuks kostjale õigusabikulude kindlustuse

kahjukäsitlusest hageja kulul keelduda.

Maakohus lõpetas pooltevahelise töölepingu alates 10. aprillist 2015, jättes täpsustamata,

missugusel alusel tööleping lõppes.

Maakohus jättis valesti rahuldamata kostja vastuhagi. Vaidluse korral võimalike ületundide üle

peab tööandja tõendama, et töötaja ületunde ei teinud. Hageja seda ei tõendanud. Kostja tegi

ületunde hageja teadmisel. Hagejal oli võimalus kontrollida kostja koostatud tööajatabeli tõele

vastavust. Kostjal oli õigus saada staažitasu, sest ta jäi sellest ilma hageja ebaseadusliku käitumise

tõttu.

8. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

20. juuni 2016 otsus muutmata.

Ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei ole aluseks maakohtu vaidlustatud otsuse

muutmisele või tühistamisele.

10. Asja materjalide kohaselt esitas kostja hagejale 10.04.2015 avalduse töölepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks TLS § 91 lg 2 alusel (I kd tl 19). Ülesütlemisavalduses põhjendas kostja töölepingu

erakorralist ülesütlemist hagejapoolsete kohustuste rikkumisega, mis seisnes selles, et kostja

tõkestas alates 23.02.2015 kostjale juurdepääsu töökohale ja rikkus tema õigust täita

tööülesandeid, andmata seejuures mingeid selgitusi, s.o kostja seisukoha kohaselt keeldus hageja

talle põhjendamatult alates 23.02.2015 töö andmisest.

TLS § 91 lg 2 kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse

olulise rikkumise tõttu.

TLS § 91 lg-s 2 toodud loetelu on näitlik ning töölepingu ülesütlemise aluseks võivad olla (lisaks

loetelule) ka muud sarnased põhjused, mis on küllalt olulised, et töösuhte jätkamine ei ole enam

võimalik. Antud juhul tuleks eelkõige tuvastada, kas hageja tööandjana rikkus tööandjapoolseid

kohustusi oluliselt sellega, et alates 23.02.2015 kuni töölepingu erakorralise ülesütlemiseni kostja

poolt vabastas ta ajutiselt töökohustuste täitmisest (sh kostja hoolduslehel oleku periood

05.03-30.03.2015).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja tööandjana ei ole töölepingut oluliselt

rikkunud ning kostjal (töötajal) ei olnud TLS § 91 lg-st 2 tulenevat õigust töölepingut erakorraliselt

üles öelda ja seetõttu on töölepingu ülesütlemine TLS § 104 lg 1 alusel tühine.

11. Iseenesest õige on kostja väide, et tulenevalt TLS § 28 lg 2 p-st 1 on tööandja kohustatud

eelkõige kindlustama töötaja kokkulepitud tööga, kuid samas, lähtudes konkreetsetest asjaoludest,

oli käesoleval juhul õigustatud kostja ajutine vabastamine töökohustuste täitmisest. Seetõttu ei ole

asjaolu, et hageja vabastas ajutiselt kostja tööülesannete täitmisest (s.o ei andnud tööd), oluliseks

tööandjapoolse kohustuse rikkumiseks, mis oleks andnud töötajale aluse tööleping erakorraliselt

üles öelda.

Maakohus on vaidlustatud otsuses igakülgselt analüüsinud asjas olevaid tõendeid ning õigustatult

asunud seisukohale, et arvestades pinglist tööõhkkonda hageja Tartu kontoris, oli õigustatud

ajutine (kuni olukorra lahendamiseni) kostja vabastamine tööülesannete täitmisest. Kostja ei ole

siinkohal maakohtus menetluse kestel väitnud, et ta oleks saanud materiaalset kahju, s.o kostja ei

ole maakohtus tuginenud asjaolule, et hageja rikkus TLS §-st 35 tulenevat töötasu maksmise

kohustust. Hageja väitel maksis ta kostjale ajutiselt töölt kõrvaldamise perioodil ka tulemustasu

ning seetõttu on alusetu kostja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et temalt võeti ära võimalus

tulemustasu suurendamiseks või säilitamiseks ning ta kaotas sissetulekus. Nimetatud väidet ei ole

kostja maakohtus ka esitanud.

Arvestades töölt ajutise kõrvaldamise perioodi pikkust (13 tööpäeva) ja töö iseloomu üldiselt, on

alusetu kostja seisukoht, et ta kaotas vilumused töö tegemiseks ja tööprotsessi järjepidevuse.

Põhjendamatu on ka kostja väide kvalifikatsiooni alanemise kohta seoses sellega, et ta vabastati

ajutiselt tööülesannete täitmisest.

12. Kostja väitel rikkus lojaalsuskohustust hageja, sest ei arutanud väidetavalt tekkinud probleeme

töötajaga, vaid tema seljataga.

Lähtudes asjas esitatud tõenditest on selline kostja väide alusetu. Asja materjalide kohaselt

informeeriti kostjat koosoleku toimumisest ja pärast 17.02.2015 koosolekut toimus kohtumine

juhatuse liikme, personalijuhi ja kostja vahel (nimetatut kinnitas kostja ise ja tunnistaja K.K.).

Kohtumisel arutati nii eelnevalt kui koosolekul üleskerkinud probleeme töökollektiivis.

Asjakohatu on kostja väide, et hageja käitumine perioodil veebruar kuni aprill 2015 oli suunatud

tema töölt kõrvaldamisele. Pigem on asjas olevate tõendite alusel võimalik tuvastada kostjapoolne

soovimatus lahendada tekkinud probleemid läbirääkimiste teel, sest hageja tööandjana on

pakkunud välja kostja 19.02.2015 päringus tõstatatud küsimuste aruteluks korduvalt

kokkusaamise (TVK toimik lk 16, 19, 21, 22, 24, 34), kuid kostja ei pidanud seda erinevatel

põhjustel võimalikuks enne 07.04.2015 (TVK toimik lk 17, 20, 23, 34). Siinkohal on arusaamatu

kostja seisukoht, mille kohaselt ta ei pidanud vajalikuks kokku saada hagejaga (tööandjaga)

selleks, et lahendada tekkinud tööalased probleemid, vaid kostja arvates pidi hageja pakkuma talle

võimalikke lahendusi e-kirja teel (TVK toimik lk 23).

13. Maakohus ei ole rikkunud otsuse põhjendamise kohustust ja kostja vastupidine väide on

alusetu. Maakohus on vaidlustatud otsuse põhjendavas osas märkinud kohtu tuvastatud asjaolud

ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida

kohus kohaldas (TsMS § 442 lg 8). Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt asjas olevatele

tõenditele antud hinnanguga ning kostja väited ei anna alust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt.

Kostja väitel ei põhine tõenditel maakohtu järeldus, et kostja 19.02.2015 päringu toon oli selgelt

süüdistav ja ilmselt ebaobjektiivne.

Ringkonnakohus märgib, et tuvastamaks, kas kostja 19.02.2015 päring oli sisult hagejat süüdistav

ja ebaobjektiivne, saab lähtuda siiski päringu enda sisust, mitte aga asjas olevatest teistest

tõendites. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja 19.02.2015 päring hagejale

on sisult väljakutsuv ja süüdistatav (näit p 1.2.3. – „samuti ootab LK avalikult /…/ MK-i poolt

vabanduse palumist koos lahenduskohtade äranäitamisega“; 1.3. - „kindlasti vaidlustan õiguslikult

alltoodud koosolekust jm. käesolevast tulenevad, LK suhtes võimalikud negatiivsed järeldused ja

tegevused MK-i kui D.A.S.-i juhatuse liikme poolt.“; 1.4. – „kogu edasine suhtlus/…/ ainult

elektroonilist püsivat taasesitamist võimaldavas vormis“; 4.2. – „LK kaalub selle olukorra

õiguslikku vaidlustamist“ jne), mitte aga konstruktiivne ja lahendusi otsiv (s.o päringust ei nähtu

kostja soov lahendada töös esilekerkinud probleemid ning jätkata oma tööülesannete täitmist.

14. Ebaõige on kostja seisukoht, et maakohus ei ole viidanud tõenditele, millest nähtuks, et hageja

oleks kostja päringus esitatud küsimustele vastanud.

Maakohus on vaidlustatud otsuses käsitlenud hageja poolt kostja päringule vastamist ja leidnud,

et on hageja on vastanud kostjale lühidalt 26.02.2015 meiliga (TVK toimik lk 16) ja palunud

muuhulgas kostjal täpsustada osaliselt oma pöördumist. Samuti on kostja pöördumisega seonduvat

käsitletud hageja ja kostja kokkusaamisel 07.04.2015.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et arvestades päringu sõnastust ei saanudki

hageja päringu osadele punktidele konkreetselt vastata, sest kostja ei esitanud neis selgeid

küsimusi, vaid kirjeldas mitmeid olukordi ja diskuteeris hageja esindaja pädevuse ja tegevuste üle.

Samuti

nõustub

ringkonnakohus

maakohtuga

selles,

et

osadele

päringus

esitatud

väidetele/seisukohtadele oli keerukas kirjalikult vastata nende ebakonkreetsuse tõttu.

15. Kostja väitel ei ole maakohus osutanud tõenditele, mis kinnitaksid kostja töölt kõrvaldamise

sisulist põhjendatust, ning Tartu osakonnas pingeline olukord ei olnud tekkinud kostja käitumisest,

vaid töötajatel ei olnud selge, kes tegelikult juhtis Tartu osakonna tööd.

Kostja sellist väidet ei kinnita asjas olevad tõendid. Siinkohal on maakohus õigesti hinnanud

tunnistajate K.K. ja T.S.i ütlusi, mille kohaselt oli Tartu kontoris 2015 veebruaris pingeline

olukord ja osa töötajaid püüdsid seetõttu kontoris töötamist vältida. Viidatud tunnistajate ütluste

järgi oli kostja tõstnud kaastöötajate peale vahel häält või öelnud teravalt ning selline kostja

käitumine pingestas tööõhkkonda kontoris.

16. Kostja seisukoha kohaselt tuli asjas arvestada pooltevahelist huvide konflikti (hageja oli

tööandja ja ühtlasi ka kindlustusandja ning kostja ei tohtinud teha midagi hageja kahjukäsitluse

osakonna loata, vastasel korral saanuks kostjale õigusabikulude kindlustuse kahjukäsitlusest

hageja kulul keelduda).

Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud väidetav huvide konflikt olla takistuseks hageja ja kostja

vahelise tööalase konflikti lahendamisele.

17. Kostja väitel lõpetas maakohus pooltevahelise töölepingu alates 10. aprillist 2015, kuid jättis

täpsustamata, missugusel alusel tööleping lõppes.

Maakohus on töölepingu lõpetamisel lähtunud TLS § 107 lg-st 2 ning viidatud sättest ei tulene, et

kohus peab lisaks töölepingu lõpetamise kuupäevale märkima töölepingu lõpetamise aluse.

18. Kuna maakohus õigustatult asus seisukohale, et kostjal puudus alus töölepingu erakorraliseks

ülesütlemiseks, siis on TLS § 104 lg 1 järgi kostjapoolne töölepingu ülesütlemine tühine ja kostjal

puudub õigus TLS § 100 lg-s 4 sätestatud hüvitisele. Seega jättis maakohus õigesti rahuldamata

vastuhagi kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise summas 6378 eurot 63 senti

väljamõistmiseks.

19. Maakohus jättis õigesti rahuldamata kostja vastuhagi ületunnitöö hüvitamiseks rahas ning

ükski kostja vastupidine väide ei ole nõude rahuldamise aluseks.

TLS § 44 lg 1 kohaselt võivad tööandja ja töötaja kokku leppida, et töötaja kohustub tegema tööd

üle kokkulepitud tööaja (ületunnitöö). Sama paragrahvi lg 6 järgi hüvitab tööandja ületunnitöö

vaba ajaga ületunnitöö ajaga võrdses ulatuses, kui ei ole kokku lepitud ületunnitöö hüvitamises

rahas.

Antud juhul on kostja väitnud, et ta tegi ületunde ning esitas väidetava ületunnitöö kohta tema

enda peetud tööaja tabelid. Asjas puudub TLS § 44 lg 1 kohane hageja ja kostja kokkulepe

ületunnitöö tegemiseks. Siinkohal on alusetu kostja väide, et vaidluse korral võimalike ületundide

üle peab tööandja tõendama, et töötaja ületunde ei teinud. Eelkõige on vajalik siiski tõendada, et

tööandja ja töötaja vahel oli kokkulepe ületunnitöö tegemiseks ning käesoleval juhul antud

kokkulepe puudub.

Lähtudes eeltoodust on maakohus õigesti jätnud rahuldamata vastuhagi ületunnitöö hüvitamiseks

rahas.

20. Maakohus on õigesti jätnud rahuldamata ka kostja staažitasu 700 eurot nõude.

Asja materjalidest nähtuvalt oleks kostjal tekkinud staažitasu 700 eurot õigus 01.09.2015. Kuna

tööleping on aga TLS § 107 lg-st 2 tulenevalt lõppenud 10.04.2015 kostja enda tegevuse tõttu,

siis puudub kostjal õigus nimetatud tasu saada.

21. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha kostja tähtaja ennistamise taotluse osas.

14. märtsi 2017 menetlusdokumendis palub kostja ennistada menetluskuludele vastamise tähtaja

ning lugeda tema menetlusdokument esitatud tähtaegselt. Kostja märgib, et sai hageja

menetluskuludega seotud dokumendi kätte alles 10. märtsil 2017 (reedel) ning ei saa eeldada, et

ta tegeleks nädalavahetusel menetluskulude ja nende arvestamisega.

TsMS § 67 lg 1 sätestab, et juhul, kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud

menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei

saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel ja tähtaja möödalaskmine ei võimalda enam

menetlustoimingud teha või põhjustab talle muu negatiivse tagajärje.

Ringkonnakohus selgitab, et ennistada saab üksnes seaduses sätestatud tähtaega, mitte kohtu

määratud tähtaega. 7. märtsi 2017 kohtuistungil määras kohus menetlusosalistele tähtaja

vastaspoole menetluskulude kohta seisukoha esitamiseks (kuni 13. märtsini 2017). Kuigi TsMS

§ 176 lg-s 8 on sätestatud, et see tähtaeg ei või olla pikem kui seitse päeva menetluskulude

nimekirja ja tõendite kättetoimetamisest arvates, ei ole tegemist seaduses sätestatud tähtajaga, vaid

kohtu määratud tähtajaga, mida ei ole võimalik ennistada.

Lisaks märgib ringkonnakohus, et 9. märtsil 2017 esitas hageja menetluskulude nimekirja üksnes

kohtuistungiga seotud kulude kohta. Varasema apellatsioonimenetluse kulude kohta oli nimekirja

esitatud juba 7. märtsi 2017 kohtuistungil (esitatud nii kohtule kui vastaspoolele). Seega ei saa

täielikult nõustuda kostja väitega, mille kohaselt sai ta hageja menetluskulude nimekirja kätte alles

10. märtsil 2017. Kui kostja siiski leidis, et ta ei jõua kohtu määratud tähtajaks oma arvamust

kujundada, oli tal võimalik taotleda kohtu määratud tähtaja pikendamist. Praegusel juhul ei ole

kostja seda teinud.

Samas seadusest tulenevalt tuleb kohtul hinnata menetlusosalise kulude vajalikkust ning

põhjendatust sõltumata sellest, kas vastaspool nendele vastu vaidles või mitte. Seega hindab

ringkonnakohus hageja menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust sõltumata kostja

vastuväidetest.

Ringkonnakohus märgib, et menetluskulude nimekirja koostamisega seotud kulu ei ole

põhjendatud ja vajalik kulu TsMS § 175 lg 1 mõttes (vt nt Riigikohtu 6. mai 2016 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 13). TsMS § 175 ega § 144 lg 1 ei võimalda mõista menetlusosaliselt

välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest (vt nt Riigikohtu

12. juuni 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-13, p 13).

Arvestades apellatsioonkaebuse vastuse mahtu ja keerukust loeb ringkonnakohus põhjendatud

ajakuluks 6 tundi (76,7 eurot/h x 6 h = 460 eurot 20 senti). Kohtuistungiks ettevalmistamisele

kulunud aeg (1,5 h) ning esindus kohtuistungil (0,6 h) on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud.

Hageja on kinnitanud, et on piiratud käibemaksukohustuslane, seega on ta õigustatud

menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks. Hageja põhjendatud ja vajalikud

menetluskulud ringkonnakohtus on 671 eurot 89 senti (460 eurot 20 senti + 138 eurot 6 senti + 73

eurot 63 senti), millele lisandub käibemaks 20%, kokku seega 806 eurot 27 senti.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson