3-16-466/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

27. märts 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-466

Haldusasi

A.K.u

kaebus

Keskkonnaameti

29.01.2016

menetlustoimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ja

ehitusprojekti kooskõlastamiseks kohustamiseks ning

Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määruse nr 18

„Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri“ § 25 lg 1

osaliseks õigusvastasuse tuvastamiseks ja Vabariigi

Valitsuse kohustamiseks määruse nr 18 täiendamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: A.K., esindaja v.adv Vitali Šipilov

Vastustaja 1: Keskkonnaamet, esindajad Maiu

Paloots, Maret Vildak ja Riina Kotter

Vastustaja 2: Vabariigi Valitsus, esindaja Käthlin

Raudla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus tuvastada Vabariigi Valitsuse

19.02.2015 määruse nr 18 „Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri“ § 25 lg

1 vastuolu Põhiseadusega.

3. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

4. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26. aprill 2017.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.K.ule kuulub Harju maakonnas Kuusalu vallas, Pudisoo külas, Jõe-Kalamäe kinnistu

(kinnistusraamatu registriosa 3013402, katastritunnus 35203:001:0028, pindala 1,69 ha, maa

sihtotstarve on maatulundusmaa, kõlvikuline koosseis 1,45 ha looduslik rohumaa, 0,24 ha

veealune maa). Kinnistul paikneb paadikuur (ehitisregistri kood 120215176). Kinnistu paikneb

Lahemaa rahvuspargi Lahemaa piiranguvööndis, Pudisoo jõe ehituskeeluvööndis ja osaliselt

Läänemere ranna ehituskeeluvööndis. Jõe-Kalamäe kinnistul on osaliselt (0,15 ha)

registreeritud Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks olev esmatähtis loodusdirektiivi

elupaigatüüp

liigirikkad

niidud

lubjavaesel

mullal

(6270*,

inventeeritud

2008,

keskkonnaregistri kood ELP0007171) esinduslikkusega B.

22.04.2010 määras Kuusalu Vallavalitsus kindlaks projekteerimistingimused kinnistule

üksikelamu ja abihoone ehitusprojekti koostamiseks. Projekteerimistingimused kehtisid kuni

22.04.2012 (tl 14-15).

15.04.2010 andis Keskkonnaamet kaitseala valitsejana kirjaga HJR 14-6/14018-2 nõusoleku

projekteerimistingimuste väljastamiseks kuni 07.03.2015 kehtinud Lahemaa rahvuspargi

kaitse-eeskirja (Vabariigi Valitsuse 03.06.1997 määrus nr 109 „Lahemaa rahvuspargi, Ohepalu

looduskaitseala ja Viitna maastikukaitseala kaitse-eeskirjade ja välispiiri kirjelduste

kinnitamine” (vana kaitse-eeskiri) alusel (tl 13 ja selle pöördel).

15.03.2012 pikendas Kuusalu Vallavalitsus projekteerimistingimuste kehtivusaega kuni

15.03.2014 (tl 16). Keskkonnaametit projekteerimistingimuste kehtivusaja pikendamisest ei

informeeritud.

20.03.2014

väljastas

Kuusalu

Vallavalitsus

projekteerimistingimused

ehitusprojekti

koostamiseks (tl 17-18p). Keskkonnaametilt projekteerimistingimuste andmiseks nõusolekut ei

küsitud.

19.11.2015 alustas Kuusalu Vallavalitsus kaebaja ehituslubade taotluste nr 7-4/4519 ja 7-

4/4520 alusel menetluse ehituslubade väljastamiseks ehitiste osas ja ehitusteatise

väljastamiseks reoveepuhasti osas (tl 20-33).

29.01.2016 kirjaga nr 7-9/16/1557 (29.01.2016 otsus) ei andnud Keskkonnaamet nõusolekut

ehitusloa väljastamiseks Jõe-Kalamäe kinnistul (tl 36 ja selle pöördel).

2. 04.03.2016 saabus Tallinna Halduskohtule A.K.u kaebus järgmiste nõuetega: 1) tuvastada

Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määruse nr 18 „Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri“ (kaitse-

eeskiri) § 25 lg 1 õigusvastasus ja vastuolu põhiseadusega osas, milles see võimaldab

realiseerida

ehitusõigust

vastuolus

kaitse-eeskirjaga

alates

10.05.2004

kehtestatud

detailplaneeringu alusel, kuid mitte väljastatud projekteerimistingimuste alusel; 2) kohustada

Vabariigi Valitsust muutma 19.02.2015 määruse nr 18 „Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri“ §

25 lg 1 viisil, et see võimaldaks realiseerida ehitusõigust vastuolus kaitse-eeskirjaga ka alates

10.05.2004 väljastatud projekteerimistingimuste alusel; 3) tuvastada Keskkonnaameti

29.01.2016 menetlustoimingu õigusvastasus, millega Keskkonnaamet keeldus Jõe-Kalamäe

kinnistu hoonete (töö nr 2015-03-05EP) ja reoveepuhastussüsteemi (töö nr P-2015-011)

ehitusprojektide kooskõlastamisest; 4) kohustada Keskkonnaametit kooskõlastama Jõe-

Kalamäe kinnistu hoonete (töö nr 2015-03-05EP) ja reoveepuhastussüsteemi (töö nr P-2015-

011) ehitusprojektid.

3. 23.03.2016 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 19.01.2017 määrusega määras

kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja lõplikud menetlustähtajad.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja palub kaebuse rahuldada kõigis kohtule esitatud nõuetes alljärgnevatel põhjustel.

4.1. Kaebaja leiab, et Keskkonnaameti 29.01.2016 kiri (edaspidi 29.01.2016 kiri või

vaidlusalune

menetlustoiming),

millega

vastustaja

keeldus

ehitusprojektide

kooskõlastamisest, kujutab endast menetlustoimingut, mis on vaidlustatav, ning nimetatud

menetlustoiming on õigusvastane. Õigusvastane on menetlustoiming sellepärast, et selle

õiguslik alus – 19.02.2015 vastu võetud Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 25 lg 1 – on

õigusvastane põhiseadusega vastuolu tõttu.

4.2. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud menetlustoiming (vastustaja 1 29.01.2016 kiri) on

õigusvastane ning selle õigusvastasus tingib vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti.

Kaebaja

leiab,

et

olukorras,

kus

vastustaja

on

keeldunud

ehitusprojektide

(projekteerimistingimuste) kooskõlastamisest, ei ole LKS § 14 lg 1 punktide 6-8 järgi kaebaja

19.11.2015 taotluse rahuldamine ehk ehitusloa väljastamine võimalik.

4.3. Kaebaja on seisukohal, et kaitse-eeskirja § 25 lg 1 on õigusvastane nii formaalselt – kaebaja

ärakuulamisõiguse rikkumise tõttu – kui ka materiaalselt.

4.3.1. Formaalse õiguspärasuse osas leiab kaebaja, et teda ei ole erinevalt 2005. aastast kaitse-

eeskirja eelnõu menetlemisest teavitatud ega antud võimalust esitada oma arvamust ja

vastuväiteid. Seda oleks riik või kohalik omavalitsus aga pidanud tegema, kuna oli teada, et

kaebaja kinnistu suhtes on korduvalt (viimati 2014. aastal, st vähem kui aasta enne kaitse-

eeskirja vastuvõtmist) väljastatud ja kooskõlastatud projekteerimistingimused, mis on

ehitusõiguse teostamise aluseks. Juhul, kui kaebajal oleks olnud võimalus esitada kaitse-

eeskirja menetluses oma arvamust ja vastuväiteid, nagu 2005. aastal, oleks allpool käsitletud

kaitse-eeskirja § 25 lg 1 õigusvastasuse probleem eelduslikult lahendatud juba kaitse-eeskirja

menetlemise käigus ning käesolevat vaidlust ei oleks. Kuna vastustajal 2 oli kaitse-eeskirja

formuleerimisel väga lai kaalutlusõigus, siis kaebaja ärakuulamisõiguse rikkumine on

käesoleval juhul väga tõsine. Kaebaja leiab, et kaitse-eeskirja § 25 lg 1 kuulub tühistamisele

juba ärakuulamisõiguse järgimata jätmise tõttu.

4.3.2. Materiaalse õiguspärasuse osas leiab kaebaja, et kaitse-eeskirja § 25 lg 1 on osas, milles

see võimaldab realiseerida ehitusõigust vastuolus kaitse-eeskirjaga alates LKS jõustumisest, st

10.05.2004

kehtestatud

detailplaneeringu

alusel,

kuid

mitte

väljastatud

projekteerimistingimuste alusel, on vastuolus põhiseaduse § 12 lõikest 1 tuleneva

võrdsuspõhiõigusega ja § 13 lõikest 2 tuleneva õiguspärase ootuse põhimõttega.

Sisuliselt eristab kaitse-eeskirja § 25 lg 1 juhtumeid, millal isiku ehitusõigus tuleneb kehtestatud

detailplaneeringust,

ja

juhtumeid,

mil

ehitusõigus

tuleneb

isikule

väljastatud

projekteerimistingimustest. Kaebaja leiab, et nimetatud eristamine on meelevaldne, kuna

kirjeldatud juhtumid on sarnased.

Kaitse-eeskirja § 25 lg 1 eesmärk on ilmselt kaitsta nende isikute õiguspärast ootust, kellele on

avalik võim enne kaitse-eeskirja jõustumisest (08.03.2015) andnud õiguspärast ootust eeldada,

et nemad saavad oma ehitusõigust realiseerida vaatamata kaitse-eeskirjaga ette nähtud

lisakitsendustele. Selle eesmärgi valguses ei oma aga mingit tähendust, kas nimetatud

õiguspärase ootuse andmine avaliku võimu poolt toimus detailplaneeringu kehtestamise või

projekteerimistingimuste

väljastamisega.

Nimelt

on

detailplaneeringu

ja

projekteerimistingimuste sisu ehitusõiguse realiseerimise seisukohalt sama, kuna mõlemaga

määratakse kindlaks ehitise arhitektuurilised ja ehituslikud tingimused (vrdl PlanS § 126 lg 1

ja EhS § 26 lg 4). Ka on detailplaneering ja projekteerimistingimused ehitusõiguse alusena

läbivalt võrdsustatud seadusandja poolt (vt EhS § 12 lg 2 ja § 26 lg 1), sh saavad

projekteerimistingimused detailplaneeringut asendada (EhS § 27 lg 1, PlanS § 125 lg 5 ning

ehitusseadustiku ja planeerimise seaduse rakendamise seaduse § 29 lg 4). Enamgi – kuna

projekteerimistingimused seonduvad konkreetse kinnistuga ehk konkreetse isikuga (kinnistu

omanik või valdaja), siis projekteerimistingimustega antud õiguspärane ootus väärib rohkem

kaitset kui detailplaneeringu puhul.

Erinev kohtlemine on õigustatud vaid juhul, mil selleks esineb mõistlik ja asjakohane põhjus

ehk mil erinev kohtlemine on proportsionaalne (Riigikohtu 7.06.2011 otsus asjas nr 3-4-1-12-

10, p 35).

Selle valiku tegemine on avaliku võimu ainupädevuses ning isik ei saa seda kuidagi mõjutada.

Kaebajale teadaolevalt on algatatud Pudisoo küla detailplaneering, mis hõlmab ka kaebajale

kuuluvat kinnistut. Asjaolu, et planeerimismenetlus ei ole enne kaitse-eeskirja jõustumist lõpule

viidud, ei tohi kaebaja õigusi mõjutada, kuna planeerimismenetluse läbiviimise eest vastutab

üksnes avalik võim. Sellest tulenevalt peab kaebaja erinevaks kohtlemiseks võrreldes isikutega,

kellele on ehitusõigus enne kaitse-eeskirja jõustumist antud detailplaneeringuga, esinema

eriliselt kaalukas põhjus. Käesoleval juhul kaebaja arvates sellist põhjust ei nähtu.

Kaitse-eeskirja § 25 lg 1 vastuolu võrdsuspõhiõigusega süvendab ka asjaolu, et

võrdsuspõhiõigust tuleb käesoleval juhul kohaldada koosmõjus põhiseaduse § 13 lõikest 2

tuleneva õiguspärase ootuse põhimõttega. Õiguspärase ootuse põhimõte tähendab seda, et

igaühel peab olema võimalus kujundada oma elu mõislikus ootuses, et õiguskorraga talle antud

õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas

suunas (Riigikohtu 31.01.2012 otsus asjas nr 3-4-1-24-11, p 49).

Käesoleval juhul on kaebajal õiguspärane ootus kavandatud ehitiste püstitamiseks tekkinud

sisuliselt juba 2000. aastal, mil avalik võim kooskõlastas kinnistu suhtes paadikuuri projekti,

millele olid märgitud ka kavandatud ehitised (tl 7-9). Edasi olid kavandatud ehitiste

projekteerimistingimused 2010. aastal kooskõlastatud nii KOV kui ka vastustaja 1 poolt. KOV

väljastas projekteerimistingimused uuesti 2012. ja 2014. aastal ning alustas 19.11.2015

menetluse ehitusloa väljastamiseks, mille raames andis kavandatud ehitistele kooskõlastuse ka

Päästeamet. Seega on kavandatud ehitised järjepidevalt kooskõlastatud erinevate pädevate

ametiasutuste poolt. Sealjuures on vastustaja 1 oma 15.04.2010 kirjas tunnistanud, et

kavandatud ehitistele puuduvad temal vastuväited ning need ei ole vastuolus Lahemaa

rahvuspargis kehtiva kaitserežiimiga ega takista rahvuspargi keskkonnakaitseliste eesmärkide

saavutamist. Ka ei olnud kaebajat erinevalt 2005. aastast teavitatud kaitse-eeskirja

menetlemisest ega antud võimalust esitada oma arvamust ja vastuväiteid. Tuleb võtta arvesse,

et 2005. a kaitse-eeskirja eelnõu järgi oli kaebaja kavandatud ehitiste püstitamine võimalik (tl

10-12). Sellises olukorras tekkis kaebajal ligi 15 aastaga põhiseaduse § 13 lg 2 järgi õiguspärane

ootus ehitusõiguse realiseerimisele ehk kavandatud ehitiste püstitamisele.

Uskudes, et ta saab kavandatud ehitised püstitada, on kaebaja pika aja vältel teinud ulatuslikke

investeeringuid: kinnistu ostmine, juba paadikuuri ehitamisel kõrvaldas kaebaja omal kulul

kinnistul asuva Vene sõjaväe tekitatud keskkonnareostuse, edasi kandis kaebaja olulisi rahalisi

ja ajalisi kulusid kavandatud ehitiste projekteerimiseks ja sobilike keskkonnasõbralike

lahenduste leidmiseks, riigilõivud ehitusloa ja ehitisteatise taotlemisel 19.11.2015 150+240

eurot kokku 400 eurot, projekteerimistöö eest tuleb kaebajal tasuda 15 416 eurot (tl 96-97p).

Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus isik planeerib oma tegevust pikalt ette ja teeb vastavaid

investeeringuid ning riik seda julgustab, on riigi poolt varasema lubaduse tagasivõtmine

käsitletav õiguspärase ootuse rikkumisega isegi olukorras, kus riigi tegevus lähtub

keskkonnakaitselisest avalikust huvist (Riigikohtu 16.12.2013 otsus asjas nr 3-4-1-27-13).

Kaebaja on seisukohal, et käesoleval juhul on tema õiguspärane ootus igal juhul rikutud.

Kokkuvõtvalt rikub kaitse-eeskirja § 25 lg 1 osas, milles see võimaldab realiseerida ehitusõigust

vastuolus kaitse-eeskirjaga alates 10.05.2004 kehtestatud detailplaneeringu alusel, kuid mitte

väljastatud projekteerimistingimuste alusel, ebaproportsionaalselt põhiseaduse § 12 lõikest 1

tulenevat võrdsuspõhiõigust koosmõjus § 13 lõikest 2 tuleneva õiguspärase ootuse

põhimõttega. Järelikult on kaitse-eeskirja § 25 lg 1 vastuolus põhiseadusega ning sellisena HMS

§ 54 alusel õigusvastane ka materiaalselt.

4.4. Oma täpsustavates seisukohtades märgib kaebaja täiendavalt, et on jätkuvalt seisukohal,

et avalik võim on andnud temale õiguspärase ootuse kavandatud ehitiste püstitamiseks,

kooskõlastades 2000. aastal paadikuuri projekti ning väljastades 2010., 2012. ja 2014. aastal

projekteerimistingimused. Seega on avalik võim kavandatud ehitised kooskõlastanud mitu

korda. Asjaolu, et 2012. ja 2014. aastal ei kooskõlastanud Kuusalu Vallavalitsus

projekteerimistingimusi vastustajaga 1 uuesti, ei saa kaebaja õiguspärast ootust mitmel põhjusel

välistada.

Esiteks on LKS § 14 lg 1 p 7 alusel nõusoleku küsimine HMS § 16 lg 1 järgi menetlust läbiviiva

(projekteerimistingimusi väljastava) haldusorgani ehk KOV ülesanne, mingil juhul aga mitte

kaebaja ülesanne. Haldusorgani kohustuste täitmata jätmisest tulenevaid riske ei saa kaebaja

kanda.

Teiseks on väär vastustaja 2 seisukoht, mille järgi õiguspärase ootuse saab kaebajale anda

üksnes selline haldusakt, mille andmisel on järgitud ettenähtud menetlust (vastustaja 2 vastuse

p 5.2.1).

Vastustaja viited Euroopa Kohtu lahenditele asjades 427/04 ja 17/05 on asjakohatud, kuna need

on tehtud konkurentsiõiguse ja telekommunikatsiooni valdkonnas, kus kehtib üksikasjalik

tehniline eriregulatsioon.

Juhul, kui kohus leiab, et käesoleval juhul kohaldub LKS § 14 lg 4, on kaebaja seisukohal, et

sätte käesolevas asjas kohaldamise tulemuse põhiseaduspärasus on küsitav.

Kolmandaks ei muutnud vastustaja 1 nõusoleku küsimata jätmine 2012. ja 2014. a

projekteerimistingimuste väljastamisel kuidagi menetluse tulemust. Nimelt kooskõlastas

vastustaja 1 samad projekteerimistingimused 2010. aastal, märkides, et kavandatav tegevus ei

ole vastuolus Lahemaa Rahvuspargi kaitserežiimiga ega takista selle kaitse-eesmärkide

saavutamist. Vastustaja 2010. a kooskõlastus oli lisatud ka Kuusalu vallavalitsuse 2012. ja

2014. a korraldustele. 2012. ja 2014. aastal kehtis Lahemaa Rahvuspargis sama kaitse-eeskiri

mis 2010. aastal (Vabariigi Valitsuse 03.06.1997 määrusega nr 109 kinnitatud „Lahemaa

rahvuspargi kaitse-eeskiri“), st looduskaitselised piirangud ei muutunud. Ka ei saanud

vastustajale 1 anda alust keeldumiseks uue kaitse-eeskirja menetlemine: nagu vastustajad

sedastavad, algatati see juba 2004. aastal, st ka 2010. aastal nõusoleku andmisel oli vastustaja

1 kaitse-eeskirjaga kavandatud piirangutest teadlik. Kokkuvõtvalt puudus vastustajal ka 2012.

ja

2014.

aastal

mis

tahes

alus

keelduda

nõusoleku

andmiseks

kaebajale

projekteerimistingimuste väljastamiseks ning juhul, kui Kuusalu vallavalitsus oleks vastustajalt

1 taas nõusolekut küsinud, oleks vastustaja 1 pidanud seda andma. Järelikult ei mõjutanud

nõusoleku küsimata jätmine asja otsustamist ning HMS § 58 järgi ei saa välistada 2012. ja 2014.

a projekteerimistingimuste õiguslikku tähendust, sh nende alusel kaebajal tekkinud õiguspärast

ootust.

Kaebaja täpsustab, et tema vastavalt vaidlusalustele projekteerimistingimustele ehitusõiguse

teostamiseks tehtud investeeringud tõendavad, millel kaebaja õiguspärane ootus põhineb.

4.5. Kaebaja täpsustab ka seda, et ükski vastustaja poolt viidatud detailplaneeringu ja

projekteerimistingimuste eristamiskriteeriumitest ei kehti kaebaja Jõe-Kalamäe kinnistu puhul:

- Kinnistu ei asu metsamaal, metsaga kaetud on vaid kaduvväike osa kinnistust (tl 98-99).

- Kinnistu maismaa osas ei asu kaitsealuseid liike. Ainus kaitsealune liik on võldas, mille

elupaik on Pudisoo jões ning mida kavandatud ehitised kuidagi ei puuduta (tl 98-99).

- Kinnistu ei asu niiduelupaigatüübil.

- Kinnistul ei ole esiajaloolist väärtust, mis oleks vana kaitse-eeskirja järgi ehitamist välistanud.

Varasemalt on kaebaja kinnistul seaduslikult projekteerinud ja ehitanud välja paadikuuri.

Kinnistu esiajalooline väärtus oli hoopis n-ö negatiivne – kaebaja on omal initsiatiivil ja kulu

kõrvaldanud Nõukogude Liidu sõjaväest jäänud vared ja keskkonnareostuse.

- Arusaamatu on vastustajate väide, et ranniku poole jäävad alad ei asu ehituskeeluvööndis, kui

kaitse-eeskirja § 3 lõigete 1 ja 2 järgi lasub nii rannal kui ka saartel ehituskeeluvöönd.

Seega võrdub kinnistu kaebaja arvates kõikide sisuliste kriteeriumite poolest kinnistutega, mille

jaoks on kaitse-eeskirja § 25 lg 1 alusel tehtud soodustav erand. Kaebaja juhib tähelepanu, et

2010. a projekteerimistingimuste kooskõlastamisel on vastustaja 1 ise kinnitanud, et

kavandatavad ehitised ei ole vastuolus Lahemaa rahvuspargi kaitserežiimiga ega takista

püsitatud kaitse-eesmärke, sh ei asu kinnistu maismaal kaitset vajavaid liike ega elupaigatüüpe,

vees asuvale elupaigatüübile ehitused mõju aga ei avalda (tl 98-99). Seega on vastustaja 1

selgelt kinnitanud, et kavandatavad ehitused ei kahjusta kuidagi keskkonda. Vastustaja 1

seisukohad kohtuasjad on tema varasemate seisukohtadega vastuolus.

Järelikult ei ole vastustajad viidatud kriteeriume detailplaneeringu ja projekteerimistingimuste

eristamisel kohaldanud järjepidevalt ning ei võtnud kaebaja juhtumi asjaolusid arvesse.

Detailplaneeringute ja projekteerimistingimuste eristamise kunstlikkust ja ebajärjepidevust

kinnitab ka see, et enne looduskaitseseaduse jõustumist kehtestatud detailplaneeringute osas ei

ole kaitse-eeskirja §-s 25 erandit tehtud – st detailplaneeringu olemasolu ei saa ainumäärav

kriteerium olla.

Asjakohatu ja ebaõige on ka vastustajate seisukoht, mille järgi ei saa detailplaneeringut ja

projekteerimistingimusi käesoleval juhul võrdselt kohelda, kuna nende andmise menetlus ja

kehtivus on erinevad. Projekteerimistingimuste kehtivusaeg on ehitusseadustiku § 33 lg 1 järgi

üldjuhul 5 aastat (ka nimetatud tähtaega võib pikendada, kusjuures tähtaja ülempiiri seadus ei

sea), detailplaneeringu puhul on Riigikohus aga märkinud, et mõistlik võimalus ehitusõiguse

realiseerimiseks on isikul pärast detailplaneeringu kehtestamist vaid lähiaastate jooksul

(8.05.2014 otsus asjas nr 3-3-1-9-14, p 20). Sellest järeldub mh see, et kaebajale 20.03.2014

väljastatud projekteerimistingimused kehtivad kuni 20.03.2019 ning kaebajal on õiguspärane

ootus nende alusel ehitamiseks ka praegu. Igal juhul ei saa öelda, et detailplaneeringuga ja

projekteerimistingimustega antud ehitusõiguse kehtivusaeg oleks erinev.

Kaitse-eeskirja § 25 lg 1 üks eesmärk on anda isikule, kellele on enne kaitse-eeskirja muutmist

antud ehitusõigus, õiguspärane ootus selle ehitusõiguse kehtimajäämisele. Kaebaja rõhutab, et

projekteerimistingimustega antud õiguspärane ootus on ka konkreetsem ja individuaalsem kui

detailplaneeringuga antud õiguspärane ootus: projekteerimistingimused on alati seotud ühe

konkreetse hoonega (EhS § 26 lg 1) ehk ühe isikuga, samas kui detailplaneering

kohaldamisalaks on KOV üksuse territooriumi osa (PlanS § 124 lg 1), st see võib hõlmata mitut

kinnistut ja mitme isiku õigusi ja huve. Seega väärib projekteerimistingimustega antud

õiguspärane ootus hoopis rohkem kaitset kui detailplaneeringu puhul. Ka see kinnitab, et kaitse-

eeskirja § 25 lg 1 on vastuolus võrdsuspõhiõigusega.

Kaebaja märgib, et kaitse-eeskirja seletuskirjas ei ole toodud põhjendusi, miks puudutab

rakendussäte vaid detailplaneeringuid. Need põhjendused puuduvad nii seletuskirja osas, mis

käsitleb rakendussätet ennast (lk 45), kui ka osas, kus on käsitletud muudatusettepanek, mille

alusel on detailplaneeringute jaoks tehtud erand (ettepanek nr 99- vt seletuskirja lk 122).

Muudatussettepaneku puhuks on kaitse-eeskirja põhjendustes märgitud vaid järgmist: „Kaitse-

eeskiri ei tunnista kehtetuks ühtegi detailplaneeringut, sest detailplaneering on kohaliku

omavalitsuse haldusakt, mille võib kehtetuks tunnistada ainult haldusakti andja.

Keskkonnaamet lisab kaitse-eeskirja eelnõusse rakendussätte, mille järgi on teatud

ajaperioodil kehtestatud detailplaneeringute realiseerimiseks õigus anda ehitusluba,

olenemata kaitse-eeskirja tingimustest. "

Kõik viidatud kaalutlused peavad paika ka kehtestatud projekteerimistingimuste puhul, st

kaitse-eeskirja seletuskirjas ei ole nende eristamine kuidagi mainitud ega põhjendatud.

Seega on vastustajad esimest korda esitanud põhjendused kaebaja võrdsuspõhiõiguse riive

õigustamiseks alles kohtumenetluses.

Ei saa nõustuda vastustajate seisukohtadega, mille järgi oleks kaebaja pidanud esitama kaitse-

eeskirja suhtes oma ettepanekuid 2010. aastal toimunud kaitse-eeskirja eelnõu avalikul

väljapanekul. Esiteks nähtub eelnõu tekstist (vastustaja 2 vastuse lisa 2), et tollane eelnõu

versioon oli lõplikust tekstist oluliselt erineva struktuuriga. Seega oleks kaebajal varasema

versiooniga tutvumisel olnud väga raske enda kinnistu puhul tekkivat probleemi tuvastada.

Teiseks toimus kaitse-eeskirja eelnõu avalik väljapanek 2010. aastal ajavahemikus 18.01.-

31.04.2010. Täpselt samal ajal kooskõlastas vastustaja 1, kes korraldas kaitse-eeskirja eelnõu

menetlemist ja ka väljapanekut, kaebaja kinnistul projekteerimistingimused. Nii esitas Kuusalu

Vallavalitsus projekteerimistingimused vastustajale 1 kooskõlastamiseks 11.03.2010,

vastustaja 1 kooskõlastas need 15.04.2010. Seega kontrollis vastustaja 1 just kaitse-eeskirja

2010. a väljapaneku ajal kaebaja kavandatud ehitiste kooskõla õigusaktidega ning pidi

nende võimalikest ebakõladest uue kaitse-eeskirja nõuetega olema teadlik. Sellises

olukorras ei oma tähtsust ka vastustaja 2 viited sellele, et viimase kahe aasta jooksul ei ole

rahvuspargis projekteerimistingimusi kooskõlastatud (vastustaja 2 vastuse lk 10). Vastustaja 1

ei ole kaebaja kinnistuga seonduvat küsimust kaitse-eeskirja menetlemisel arvesse võtnud

üksnes iseenda kui haldusorgani tegevuse organiseerimatuse tõttu ning kaebajale ei saa seda

kuidagi ette heita.

2010. a väljapaneku tulemusena tegid vastustajad kaitse-eeskirja eelnõu rakendussättes erandi

varasemalt kehtestatud detailplaneeringute puhuks. Kaebaja leiab, et erandi tegemisel oleksid

vastustajad pidanud järgima võrdsuspõhiõigust ning tegema erandi ka varasemalt väljastatud

projekteerimistingimuste

puhuks.

Võrdsuspõhiõiguse

kontrollimise

kohustus

lasub

haldusorganil juba põhiseaduse §-st 14 tulenevalt. Seega pidi vastustaja 1 kaitse-eeskirja eelnõu

menetlemisel ning vastustaja 2 – kaitse-eeskirja kehtestamisel juhul, kui juba tehti erand

detailplaneeringute puhuks, kontrollima, kas võrdsuspõhiõigus nõuab selle erandi laiendamist

ka projekteerimistingimustele, seda iseäranis olukorras, kus samal ajal kooskõlastas vastustaja

1 kaitse-eeskirja nõuetega vastuolus olevad projekteerimistingimused. Kumbki vastustaja seda

aga teinud ei ole ning põhjendused võrdsuspõhiõiguse riive väidetava õigustatuse kohta on

esitatud alles tagantjärele. Seega ei ole vastustajad kaitse-eeskirja kehtestamisel oma

kaalutlusõigust teostanud nõuetekohaselt, rikkudes kaebaja võrdsuspõhiõigust.

4.6. Vastustaja 2 seisukohad ebapärlikarbi kohta on esitatud hilinetult. Kaebaja leiab, et

vastuses toodu on asjassepuutumatu ja vastuolus vastustaja 2 varasemate seisukohtadega. Oma

käsitlusest ebapärlikarbi kohta teeb vastustaja 2 järelduse, et tal puudus kaalutlusõigus jätta

liigile kaitseala moodustamata või teha erand (vastuse p 7). Sellega aga püüab vastustaja 2

põhjendada mitte seda, miks on kaitse-eeskirja §-s 25 tehtud erand detailplaneeringu, kuid mitte

projekteerimistingimuste puhuks (mis oleks käesolevas menetluses asjakohane), vaid sisuliselt

seda, miks on Pudisoo jõe ehituskeeluvöönd 100 meetrit. Viimati nimetatud asjaolu ei ole

käesolevas vaidluses asjakohane – kaebaja ei ole kaitse-eeskirja vastavas osas (§ 3 lg 4)

vaidlustanud. Mis puudutab projekteerimistingimuste puhuks erandi tegemata jätmist, siis seda

on vastustaja 2 oma 28.04.2016 seisukoha punktis 5.2.4 juba põhjendanud hoopis teiste

asjaoludega. Ammugi ei ole ebapärlikarbiga seonduv mainitud vaidlustatud haldusaktis. See

tähendab, et vastuses toodud käsitlus on uudne ja vastustaja 2 varasemate põhjendustega

vastuolus.

Kaebaja leiab, et vastustaja 2 käsitlus ebapärlikarbi kohta on vastuolus ka Keskkonnaameti

seisukohtadega. Kaebaja tuletab meelde, et oma 15.04.2010 kooskõlastuskirjas (kaebuse lisa 4)

on Keskkonnaamet üheselt öelnud, et kaebaja taotletud ehitamine kinnistul on kooskõlas

Lahemaa

rahvuspargi

kaitserežiimiga

ega

takista

kaitse-eesmärkide

saavutamist.

Keskkonnaamet toob selgelt esile, et kinnistu maismaa osal ei ole kaitset vajavaid liike ja

elupaigatüüpe. Jõe elupaigatüübi käsitlemisel Keskkonnaamet samuti ebapärlikarbile kuidagi

ei viita (kuigi viitab nt jõekarbile ja jõevähile). Oluline on, et Keskkonnaameti kooskõlastuse

andmise ajal oli ebapärlikarp I kategooria liigina kaitse all täpselt samamoodi nagu praegu.

(Vabariigi Valitsuse määruse „I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loetelu“

redaktsioon

kehtivusega

24.5.2004

kuni

30.09.2010,

§

lg

1. Kättesaadav:

https://www.riigiteataja.ee/akt/760301) Vastustaja 2 ei ole tõendanud, et ebapärlikarbi kaitse

seisukohalt oleks vahepeal midagi muutunud. Keskkonnaamet on Lahemaa rahvuspargi kui

kaitseala valitseja ning kahtlemata pidi olema teadlik ka kõikidest ebapärlikarbi kaitsega

seonduvatest asjaoludest. Keskkonnaamet on ise möönnud, et ka Pudisoo jõe ranna

ehituskeeluvööndi ulatus 100 meetrit sisaldus kaitse-eeskirja eelnõus juba 2010. aastal

(vastustaja 1 6.03.2017 seisukoha p 2.5). Ometigi ei takistanud see Keskkonnaametil kuidagi

ehitamist kooskõlastada.

Kaebaja väidab, et tema kinnistul ei ole ebapärlikarpi. Lisaks asjassepuutumatusele ja

vastuolulisusele on vastustaja 2 käsitlus ebapärlikarbist ka sisuliselt ebaõige. Vastustaja 2 on

paljasõnaliselt väitnud, et kaebajale kuuluval Jõe-Kalamäe kinnistul toimuv tegevus mõjutab

otseselt ebapärlikarbi elupaiga seisundit. See väide ei vasta tõele: kinnistul ega selle vahetus

läheduses ei ole ebapärlikarpi kunagi leitud. Kaebaja on Pudisoo jõe kaldal elanud üle 25 aasta,

samuti on jahimehena 2016. aastal osalenud projektis, kus piirkonna jahimeestele anti

ülesandeks hävitada Pudisoo jões ja Pärlijões kõik koprad (kes on ebapärlikarbi üks peamine

ohutegur) peale ühe. Seega tunneb kaebaja hästi, kus ja millistes tingimustes ebapärlikarp elab

ja sigib. Samuti esitab kaebaja artikli ajakirjast Eesti Loodus, millest tuleneb selgelt, et

ebapärlikarp elab külmaveelistes ja puhastes veekogudes (tl 203-204p). Jõe-Kalamäe kinnistu

asub Pudisoo jõe suudmes vahetult mere läheduses (tl 205). Kinnistu piirkonnas on jõe vesi

rohketoiteline, suveti taimestikku täis kasvanud (aeglaselt voolav vesi soojeneb suvel kiiresti),

jõe põhi on mudastunud (jõe vool on aeglustunud ja setted settivad enne merd välja jõe põhja)

ja jõgi on kuni Pudisoo sillani soolase merevee mõju all. Kõik need näitajad on vastunäidustatud

ebapärlikarbi levikule. Seega ei saa kinnistule elamu ehitamine ebapärlikarpi kuidagi mõjutada.

Kaebaja leiab, et vastustaja 2 käsitlus on vastuoluline. Ebapärlikarbile ohu puudumist on

15.04.2010 kooskõlastuskirjas möönnud ka Keskkonnaamet. Sellises olukorras ei ole

asjakohane ka vastuse punktides 2.2 ja 8 tehtud viide LKS § 14 lõikele 4, mis justkui välistaks

kaebaja õiguspärase ootuse. LKS § 14 lg 4 ei kohaldu siis, kui pädev organ on kõnealuse

tegevuse juba kooskõlastanud ja vahepeal asjaolud ei muutu. Ka on ebaõige vastustajate

seisukoht, mille järgi kooskõlastati 2010. aastal projekteerimistingimused vaid 2 aastaks.

Projekteerimistingimused võivad ka kehtiva EhS § 33 järgi kehtida rohkem kui 5 aastat, 2010.

aastal

kehtinud

regulatsiooni

järgi

(tollase

ehitusseaduse

§

19)

ei

olnud

projekteerimistingimused üldse tähtajalised. Vastustajate käsitlusest jääb ka arusaamatuks, mis

oleks muutunud siis, kui kaebaja oleks ehitise püstitanud aastatel 2010-2012: ka siis oleks ehitis

praegu endiselt olemas ning vastustajate väidete kohaselt mõjutaks keskkonda. Lisaks ei oleks

Keskkonnaamet saanud tugineda LKS § 8 lõikele 6: sellele sättele võib tugineda vaid KOV, kui

ehitusluba väljastav asutus. Kokkuvõtvalt on vastustaja 2 käsitlus vastuolus nii

Keskkonnaameti seisukohtadega kui ka õigusaktidega. Kaebajal jääb mulje, et vastustaja 2

käsitlus on otsitud ning selge põhjenduse puudumisel püüab ta oma tegevust iga kord õigustada

erinevate asjakohatute asjaoludega.

VASTUSTAJA 1 KESKKONNAAMETI SEISUKOHT

5. Vastustaja 1 kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu kogu ulatuses. Vastustaja 1

põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt.

5.1. Vastustaja 1 märgib esmalt, et puudub vaidlus selles, et LKS § 31 lg 1 p 8 ja kaitse-eeskirja

§ 23 lg 1 p 2, lg 4, lg 5 ega § 25 lg 1 ei võimalda ehitada Jõe-Kalamäe kinnistu

ehituskeeluvööndis uut elamut. Sellest tulenevalt on Keskkonnameti 29.01.2016 otsus

õiguspärane, otsus on välja antud kehtivate õigusaktide alusel.

Eeltoodust tulenevalt ei ole põhjendatud ka nõue Keskkonnaameti kohustamiseks

kooskõlastama Jõe-Kalamäe kinnistuga seotud ehitusprojekti. Kui kaitse-eeskirja muudetakse,

on kohalikul omavalitsusel võimalus uuesti pöörduda nõusoleku saamiseks (menetlustoimingu

tegemiseks) kaitseala valitseja poole.

Eeltoodut arvestades tuleb jätta, nõue tuvastada Keskkonnaameti 29.01.2016 menetlustoimingu

õigusvastasus, millega Keskkonnaamet keeldus Jõe-Kalamäe kinnistu hoonete (töö nr 2015-03-

05EP) ja reoveepuhastussüsteemi (töö nr P-2015-011) ehitusprojektide kooskõlastamisest ning

kohustada Keskkonnaametit kooskõlastama Jõe-Kalamäe kinnistu hoonete (töö nr 2015-03-

05EP) ja reoveepuhastussüsteemi (töö nr P-2015-011) ehitusprojektid, rahuldamata.

5.2. Vastustaja 1 ei nõustu ka nõudega tuvastada kaitse-eeskirja § 25 lg 1 õigusvastasus ja

vastuolu põhiseadusega osas, milles see võimaldab realiseerida ehitusõigust vastuolus kaitse-

eeskirjaga alates 10.05.2004 kehtestatud detailplaneeringu alusel, kuid mitte väljastatud

projekteerimistingimuste alusel, ja kaitse-eeskirja § 25 lg 1 muutmiseks viisil, et see

võimaldaks realiseerida ehitusõigust vastuolus kaitse-eeskirjaga ka alates 10.05.2004

väljastatud projekteerimistingimuste alusel.

5.2.1. Vastustaja 1 toob välja järgmised asjaolud seoses Lahemaa rahvuspargi 19.02.2015

kehtestatud kaitse-eeskirja menetlusega.

Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja kehtestamise menetlus algatati keskkonnaministri

25.08.2004 käskkirjaga nr 776.

22.11.2005 saadeti kaebajale kui rahvuspargis asuva kinnistu omanikule kaitse-eeskirja eelnõu

2005. aasta seisuga tutvumiseks ja ettepanekute tegemiseks.

29.12.2009 kirjaga nr V14-6/39624 (tl 70 ja selle pöördel) saadeti kaebajale kui rahvuspargis

asuva kinnisasja omanikule kaitse-eeskirja eelnõu 2009. aasta seisuga (tl 71-76p). Kaebajat

informeeriti, et eelnõu on avalikul väljapanekul 18.01.-31.04.2010. Kaebajal paluti esitada

kirjalikud ettepanekud ja seisukohad eelnõule võimalusel hiljemalt 15.02.2010. Kaebaja

eelnõule ettepanekuid ei esitanud.

Lahemaa rahvuspargi uue kaitse-eeskirja eelnõu avalik väljapanek toimus 18.01.–31.04.2010

Keskkonnaameti Viru regiooni Palmse ja Rakvere kontoris ning Harju-Järva-Rapla regiooni

Tallinna kontoris, Kadrina, Vihula ja Kuusalu Vallavalitsuses ning Loksa Linnavalitsuses.

Teade avaliku väljapaneku toimumisest avaldati 18.01.2010 ametlikus väljaandes Ametlikud

Teadaanded, 23.01.2010 üleriigilises ajalehes Postimees ja kohalikus ajalehes Virumaa Teataja

ning 27.01.2010 kohalikus ajalehes Sõnumitooja. Kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamise, sh

avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu kohta saadeti ka kirjalik teade Kadrina, Vihula ja

Kuusalu Vallavalitsusele, Loksa Linnavalitsusele ning 4491-le kaitsealal paikneva kinnisasja

omanikule, sh kaebajale kirjaga.

Kaitse-eeskirja avalikud arutelud toimusid 14.06.2010 Keskkonnaameti Palmse kontoris,

17.06.2010 Kolga muuseumis, 04.08.2010 Leesi rahvamajas, 05.08.2010 Viinistu konverentsi-

ja kultuurikeskuses, 07.08.2010 Keskkonnaameti Palmse kontoris, 16.08.2010 Vihula mõisa

saalis ning 17.08.2010 Kolgaküla rahvamajas. Teade avalike arutelude kohta avaldati

04.06.2010 ajalehtedes Postimees ja Virumaa Teataja ning 09.06.2010 ajalehes Sõnumitooja.

Lisaks anti avalikest aruteludest teada külavanematele. Teated avalike arutelude kohta pandi ka

külade infotahvlitele. 2010. a toimunud avaliku väljapaneku jooksul osales Keskkonnaamet

Kuusalu ja Vihula Vallavalitsuse poolt kokku kutsutud koosolekutel, kuhu olid kutsutud ka

maaomanikud. Lisaks toimusid koosolekud Kuusalu Vallavalitsuses ja Vihula Vallavalitsuses.

Maaomanike soovil toimus Keskkonnaameti ja maaomanike koosolek Virve külas 28.06.2010

ning Virumaa Rannakalurite Ühingu soovil Võsul. 2010. a toimunud avaliku väljapaneku

jooksul tehtud ettepanekutest esitab ülevaate kaitse-eeskirja seletuskirja (leitav tabel 2). Kaitse-

eeskirja

seletuskiri

on

leitav

internetiaadressil

http://www.envir.ee/sites/default/files/seletuskiri_lahemaa.pdf .

2011-2012 toimusid avalikustamise järgselt seoses Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja

eelnõuga planeeritava kaitsekorra ja tsoneeringuga koostöökogu juhtgrupi koosolekud ja

01.03.2013 Lahemaa rahvuspargi koostöökogu laiendatud juhtgrupi koosolek, kus osalesid ka

külavanemad. Lahemaa rahvuspargi koostöökogu käigus tehtud ettepanekutest esitab ülevaate

kaitse eeskirja seletuskirja tabel 3.

Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja eelnõu uus avalik väljapanek toimus 15.03.–08.04.2013

Keskkonnaameti Viru regiooni Palmse ja Rakvere kontoris ning Harju-Järva-Rapla regiooni

Tallinna kontoris, samuti Kadrina, Vihula ja Kuusalu Vallavalitsuses ning Loksa

Linnavalitsuses. Teade avaliku väljapaneku ja avalike arutelude toimumisest avaldati

11.03.2013 ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded, 12.03.2013 üleriigilises ajalehes

Päevaleht ja kohalikus ajalehes Virumaa Teataja ning 14.03.2013 kohalikus ajalehes

Sõnumitooja. Teade täiendavate avalike arutelude toimumisest avaldati 24.04.2013 ajalehes

Sõnumitooja, 29.04.2013 ajalehes Päevaleht ja 02.05.2013 ajalehes Virumaa Teataja. Teade

kaitse-eeskirja eelnõu avalikustamise, sh avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu kohta saadeti

Kadrina, Vihula ja Kuusalu Vallavalitsusele, Loksa Linnavalitsusele, Riigimetsa Majandamise

Keskusele, Keskkonnainspektsioonile ning 754-le uuele kaitsealal paikneva kinnisasja

omanikule.

Kaitse-eeskirja eelnõu avalikud arutelud toimusid 10.04.2013 Keskkonnaameti Viru regiooni

Palmse kontoris, 11.04.2013 ja 02.05.2013 Kolgaküla rahvamajas ning 07.05.2013 Vihula

Vallavalitsuses. Lisaks toimus 26.04.2013 maaomanike soovil lisakoosolek Virve külas. 2013.

a avaliku väljapaneku käigus tehtud ettepanekutest esitab ülevaate kaitse-eeskirja seletuskirja

tabel 4.

Lahemaa rahvuspargi kaitse eeskiri võeti vastu Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määrusega nr

18 “Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri.“ Kuna dokument oli vajalik kätte toimetada enam kui

sajale inimesele, siis HMS § 31 lg 1 p 1 ja LKS § 11 lg 4 kohaselt maaomanikele kaitse-eeskirja

kehtestamise kohta teadet ei saadetud.

Kaitse-eeskiri avaldati ametlikus väljaandes Riigi Teataja 26.02.2015 ja üleriigilises ajalehes

Eesti Päevaleht 04.03.2015 (tl 77). Kaitse-eeskiri on kehtiv alates 08.03.2015.

Eeltoodut arvestades oli teavitus kaitse-eeskirja eelnõu menetlemisest piisav. 2010. a avaliku

väljapaneku periood oli oluliselt pikem LKS nõutavast. Maaomanikel oli piisavalt võimalik

tutvuda kaitse-eeskirja eelnõuga ja esitada sellega seotud ettepanekuid ja vastuväiteid.

5.2.2. Keskkonnaamet leiab, et kaebajal puudub kaebeõigus ning põhjendatud huvi kaitse-

eeskirja suhtes tuvastamisnõude esitamiseks, kuivõrd kaitse-eeskiri on jõustunud 08.03.2015

ning isegi, kui tuvastataks kaitse-eeskirja § 25 lg 1 õigusvastasus, jääb kaitse-eeskiri edasi

kehtima ning kaebaja õigust ehitustegevuseks ehituskeeluvööndis ole halduskohtus võimalik

saavutada. Riigikohus on 02.04.2009 otsuses asjas nr 3-3-1-101-08 (p 28) märkinud, et kaebajal

peab olema haldusaktiga otsene ja isiklik puutumus ning soovitud tuvastamine peab andma

neile õigusliku kasu või eelise. Haldusakti õigusvastasuse tuvastamise korral jääb haldusakt

edasi kehtima ning kaebaja õiguste kaitset ei ole halduskohtus võimalik saavutada üksnes selle

õigusvastasuse kindlakstegemisel. Tühistamisnõude ja kohustamisnõude esitamise tähtaeg on

aga möödunud.

5.2.3.Vastustaja 1 leiab, et kaebaja ärakuulamisõigust kaitse-eeskirja menetluses ei ole rikutud.

Keskkonnaameti 29.12.2009 kirjaga nr V14-6/39624 saadeti kaebajale kui rahvuspargis asuva

kinnisasja omanikule kaitse-eeskirja eelnõu 2009. aasta seisuga (edaspidi 2009 eelnõu).

2009 eelnõu § 21 lg 6 sätestas, et Pudisoo jõe kaldal on ehituskeeluvööndi laius 100 meetrit,

ehk kogu Jõe-Kalamäe kinnistu paikneb Pudisoo jõe ehituskeeluvööndis. 2009 eelnõu § 21 lg

1 kohaselt on hoonete ja rajatiste püstitamine ranna või kalda ehituskeeluvööndis, välja arvatud

kaitseala valitseja nõusolekul käesoleva paragrahvi 7 ja 8 sätestatud juhtudel. Eelnõu

paragrahvides 7 ja 8 sätestatud juhud ei kohaldunud Jõe-Kalamäe kinnistule ehitamisel.

5.2.4. Kaitse-eeskirja § 25 lg 1 ei ole vastustaja 1 arvates ka vastuolus põhiseaduse § 12 lg 1

tuleneva võrdsuspõhiõigusega ja § 13 lõikest tuleneva õiguspärase ootuse põhimõttega.

Vastustaja märgib, et Jõe-Kalamäe kinnistu on asunud alates selle moodustamisest Lahemaa

rahvuspargi koosseisus, kus tegevusele kohalduvad LKS ja kaitse-eeskirjas sätestatud

piirangud. Kaebuses esitatud selgituste kohaselt oli kaebaja teadlik 2005 algatatud kaitse-

eeskirja menetlusest.

2009 eelnõu § 21 lg 6 sätestas, et Pudisoo jõe kaldal on ehituskeeluvööndi laius 100 meetrit ja

ehituskeeluvööndis kehtib ehitamiskeeld.

Pudisoo jõe ehituskeeluvööndi laiuse määramisel on eelkõige lähtutud äärmiselt ohustatud I

kaitsekategooriasse kuuluva ebapärlikarbi (Margaritifera margaritifera) elupaiga kaitse

vajadusest.

Vana kaitse-eeskirja alusel oli võimalik rannal ja kaldal kaaluda hoonete ehitamist

taluhoonestuse taastamisel ja väljaarendamisel. Tänases kaitse-eeskirjas vastav säte puudub.

Erandit

ehituskeeluvööndis

hoonete

püstitamiseks

taluhoonestuse

taastamise

ja

väljaarendamisena ei sätestatud, kuna see läheb vastuollu ranna ja kalda kaitse-eesmärkidega.

LKS § 34, § 35 lg 1 § 38 lg 3 sätestatud põhimõttest lähtudes on määratud Lahemaa rahvuspargi

kaitse-eeskirjaga ehituskeeluvöönd (kaitse-eeskirja seletuskirja p 2.6.2.). Ehituskeeluvööndis

kunagiste taluhoonete asukohta uut hoonestust kaitse-eeskirjaga enam ei võimaldata, kuna

enamasti on neil aladel hooned hävinenud ja endise hoonestusala looduslikkus taastunud.

Samuti vähendati suures osas Läänemere rannal ehituskeeluvööndit lähtuvalt väljakujunenud

asustusest, seega valdavalt jäävad kunagised taluhoonete asukohad Läänemere rannal

väljapoole ehituskeeluvööndit.

Lahemaa rahvuspark asub Kuusalu ja Vihula valla territooriumil. Kuusalu valla üldplaneering

sätestab hajaasustuses ehitamise printsiibina, et detailplaneering tuleb koostada veekogu

kallastest 250 m ulatusse jäävate kruntide hoonestamiseks (Kuusalu valla üldplaneeringu

seletuskiri lk 49). Vihula valla üldplaneering sätestab nõudena veekogude kallastel ehitamise

detailplaneeringu alusel (Vihula valla üldplaneeringu seletuskiri, lk 87). Seega, kui

taluhoonestuse taastamine ja väljaarendamine veekogu kallastel toimus detailplaneeringu

alusel, nagu on sätestatud üldplaneeringutes, siis on ka neil aladel võimalik rakendada kaitse-

eeskirjaga sätestatud erisust.

2009 eelnõu ei näinud ette rakendussätet erandiks kehtestatud detailplaneeringute alusel

ehitamiseks. Kaitse-eeskirja eelnõu 2010 avalikustamise käigus on tehtud ettepanekud, kaaluda

erandi tegemist ehitusõiguse realiseerimiseks kaitse-eeskirjast erinevalt enne kaitse-eeskirja

jõustumist kehtestatud detailplaneeringu alusel.

Analüüsi tulemusena peeti võimalikuks rakendada erisust aladel, kus kaitsekord ehitustegevuse

osas muutus rangemaks vaid asustusstruktuuri kaitsest lähtuvalt, mitte aga aladel, kus erandi

tegemine kahjustab oluliselt kaitse-eesmärke (nt ehitamisel metsamaal, ehituskeeluvööndis).

Kaitse-eeskirja on pärast 2010. a avalikustamist erandina lisatud rakendussäte: „Kui enne

käesoleva määruse jõustumist, kuid pärast looduskaitseseaduse jõustumist kehtestatud

detailplaneering on vastuolus käesoleva määrusega, saab selle detailplaneeringu alusel seatud

ehitusõigust realiseerida ka pärast käesoleva määruse jõustumist.“ Vaidlustatud rakendussäte

(täna kaitse-eeskirja § 25 lg 1) kajastus 2013. a avalikul väljapanekul olnud eelnõus.

Vastustaja

toob

eraldi

välja,

et

ettepanekuid

erandi

tegemiseks

kehtivate

projekteerimistingimuste alusel kaitse-eeskirja menetluse käigus ei esitatud.

Puudub vaidlus, et kehtiv detailplaneering ja kehtivad projekteerimistingimused on aluseks

ehitusprojekti koostamiseks, mõlemaga määratakse kindlaks ehitise arhitektuursed ja

ehituslikud tingimused. Samas ei saa neid võrdsustada, sest nende andmise menetlus ja kehtivus

on erinevad.

Detailplaneeringu menetlus viiakse läbi avatud menetluses planeerimisseaduse kohaselt.

Projekteerimistingimused väljastati kuni 30.06.2015 ehitusseaduse ja alates 01.07.2015

ehitusseadustiku alusel. Projekteerimistingimuste andmise menetlus ei ole avalik menetlus.

Kehtestatud detailplaneeringule ei ole ette nähtud kehtivustähtaega, seetõttu ei ole omanikul

vajalik koheselt asuda ehitusõigust realiseerima ja ehitustegevust on võimalik kavandada

pikemale ajale. Projekteerimistingimuste kehtivusele on ette nähtud tähtaeg. Kuni 30.06.2015

kehtinud ehitusseaduse alusel sätestati projekteerimistingimuste kehtivus vastava kohaliku

omavalitsuse ehitusmäärusega. Kuusalu Vallavolikogu 16.06.2010 määrusega nr 14 “Kuusalu

valla ehitusmäärus“ § 10 lg 2 alusel kehtisid projekteerimistingimused 2 aastat. Samasugune

projekteerimistingimuste kehtivus oli sätestatud ka Vihula vallas. Seega 2010-2015 (kaitse-

eeskirja eelnõu avalikustamisest kuni kaitse-eeskirja kehtestamiseni) oli piisav aeg

projekteerimistingimuste alusel ehitusõiguse realiseerimiseks.

Kaitse-eeskirja menetluses on kaalutud erandi tegemist kehtestatud detailplaneeringute alusel,

omanike ettepanekutest lähtudes ja analüüsides ala kaitse-eesmärke ja teadaolevaid kehtestatud

planeeringute lahendusi.

Keskkonnaamet ei ole teadaolevalt praeguses Muuski, Ilumäe ja Sagadi piiranguvööndis enne

kaitse-eeskirja kehtestamist kahe aasta jooksul kooskõlastanud ühtegi projekteerimistingimuste

taotlust vana kaitse-eeskirja alusel, mis võinuks minna vastuollu alates 2015 kehtima hakanud

kaitse-eeskirjaga. Sellest tulenevalt ei olnud vajadust kaaluda ja sätestada rakendussättes

projekteerimistingimuste alusel ehitusõiguse realiseerimise erisust.

Kaitse-eeskirja menetluse käigus ei ole rahvuspargi territooriumil asuvad kohalikud

omavalitsused ega ka maaomanikud palunud kaaluda erandi tegemist seoses kehtivate

projekteerimistingimuste alusel. Seega kaitse-eeskirja koostamise käigus puudus vajadus

kaaluda vastavat erandit.

Kaitseala valitseja andis nõusoleku projekteerimistingimuste andmiseks Jõe-Kalamäe kinnistul

2010. aastal, eeldusel, et need kehtivad kaks aastat ja kahe aasta jooksul need realiseeritakse.

Kaitse-eeskirja kehtestamine hõlmab kogu kaitseala ja kaitse-eeskirja kehtestamisel ei saa

lahendata üksikküsimusi, mis ei ole kaitseala valitsejale kaitse-eeskirja menetluse käigus

teatavaks tehtud. Kaitse-eeskirja kehtestamisel ei saa eeldada ja asuda välja selgitama iga

omaniku huvi seoses nende tulevikusoovidega omandi kasutamisel. Omanike huvide

väljaselgitamiseks ongi kaitse-eeskirja menetlus avalik, et omanikud saaksid kaasa rääkida

kaitse-eeskirja kujundamises seoses neile kuuluvate kinnistutega.

Keskkonnaameti hinnangul ei ole kaitse-eeskirja menetluse käigus omaniku õiguspärase ootuse

printsiipi rikutud.

Asjaolu, et kinnistule on antud minevikus ehitusõigus või nõusolek projekteerimistingimuste

väljastamiseks, ei tähenda seda, et haldusorganid peavad tulevikus aimama omaniku soove

tema kinnistu valdamisel. Kaitse-eeskirja koostamisel ei saa arvestada isiku ootustega, millest

isik ise haldusorganile teada ei anna.

Eeltoodust tulenevalt on alusetud kaebaja väited isikute ebavõrdsest kohtlemisest,

võrdsuspõhiõiguse ja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisest kaitse-eeskirja menetluses.

Keskkonnaameti hinnangul on kaitse-eeskirja menetlus toimunud kooskõlas LKS-ga. Kaitse-

eeskirja § 25 lg 1 on kooskõlas põhiseaduse § 12 lg-ga 1 ja § 13 lg-ga 2.

Keskkonnaameti hinnangul on Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määrus nr 18 „Lahemaa

rahvuspargi kaitse-eeskiri“ õiguspärane ja kooskõlas kehtiva õigusega.

5.3. Kaebaja täiendavate seisukohtade osas märgib Keskkonnaamet, et asjaolu, et ta andis 2000.

a nõusoleku Jõe-Kalamäe kinnistule paadikuuri ehitamiseks, ei loo õigustatud ootust, et

paadikuuri juurde saaks tulevikus igal juhul püstitada ka elamu. Kuni 08.02.2015 kehtinud

Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri (edaspidi vana kaitse-eeskiri) võimaldas rannal ja kaldal

(Pudisoo jõel veepiirist 100 m ulatuses) algsetes taluõuekohtades taluhoonestuse taastamise ja

väljaarendamisena püstitada elamu koos abihoonetega. Kehtiv kaitse-eeskiri (alates

08.03.2015) võimaldab hoonetest erandina ehituskeeluvööndisse püstitada võrgu-ja paadikuuri

kasutusotstarbega väikeehitisi, samuti olemasoleva elamu juurde uusi ehitisi, mis ei jää

veekaitsevööndisse. Erand on võrgu-ja paadikuuri püstitamise võimaldamiseks tehtud lähtuvalt

hoone kasutusotstarbest. Kaitse-eeskiri ei näe ette võimalust, et erandina saab

ehituskeeluvööndis asuva paadikuuri juurde püstitada elamu või muid hooneid.

Projekteerimistingimused

kehtisid

kuni

22.04.2012.

15.03.2012

pikendas

Kuusalu

Vallavalitsus projekteerimistingimuste kehtivusaega kuni 15.03.2014. 20.03.2014 väljastas

Kuusalu

Vallavalitsus

projekteerimistingimused

sama

ehitusprojekti

koostamiseks.

Keskkonnaametilt projekteerimistingimuste pikendamiseks ja uuesti andmiseks nõusolekut ei

küsitud,

seega

ei

saanud

Keskkonnaamet

pikendatud

ja

uuesti

väljastatud

projekteerimistingimustest ka teada.

Ei ole vaidlust, et 2010., 2012. ja 2014. aastal projekteerimistingimuste väljastamisel kohaliku

omavalitsuse poolt kehtis sama, so vana kaitse-eeskiri. Kuid kaitseala valitseja nõusoleku

taotlemisel 2012. või 2014. aastal oleks saanud Keskkonnaamet kaebajat ja kohalikku

informeerida kaitse-eeskirja menetluse seisust ja asjaolust, et uue kaitse-eeskirja kohaselt ei ole

ehitamine Jõe-Kalamäe kinnistul lubatud, sest selleks ajaks oli kaitse-eeskirja eelnõu läbinud

2010. aasta ja 2013. aasta avaliku väljapaneku, mille kestel oli esitatud ettepanekud ja

vastuväited ning mille järgselt oli kaitse-eeskirja muudetud lähtuvalt avalikul väljapanekul

esitatud ettepanekutest ja vastuväidetest.

Kaebaja

seisukoht,

et

Keskkonnaamet

oleks

pidanud

2012.

ja

2014.

aastal

projekteerimistingimused igal juhul kooskõlastama, on oletuslik. Kaitseala valitsejale esitatud

taotlused lahendatakse juhtumipõhiselt ja lahendamise hetke asjaolusid ja õigusruumi

arvestades. Näiteks LKS § 8 lg 6 kohaselt on haldusorganil, kellele on esitatud taotlus muu

haldusakti andmiseks, mis võib mõjutada ettepanekus nimetatud loodusobjekti seisundit, õigus

peatada haldusakti andmise menetlus kuni loodusobjekti kaitse alla võtmise või kaitse alla

võtmisest keeldumise otsuse tegemiseni, kuid mitte kauemaks kui 28 kuuks haldusakti andmise

menetluse peatamise otsuse tegemisest arvates. Samuti oleks kaitseala valitseja saanud

osundada taotluse vastuolule avaliku väljapaneku läbinud kaitse-eeskirja eelnõuga.

Kaebajal oli võimalus elamu ehitusprojekt koostada ja ehitusluba taotleda 22.04.2010–

22.04.2012 kehtinud projekteerimistingimuste alusel. Keskkonnaameti hinnangul on 2 aastat

piisav aeg ehitusprojekti koostamiseks ja ehitusloa taotlemiseks.

Asjaolu, et kaebaja on teinud kinnistu ostmise ja kinnistul ehitustegevuse kavandamisega

seoses kulutusi, ei too iseenesest kaasa õigustatud ootust, et soovitud ehitustegevus

rahvuspargis on igal juhul lubatud. Hoonestamisõiguse leping on kaebajal sõlmitud 14.06.2000

kinnistu omaniku, mitte vastustajatega ja omandatud on maatulundusmaa, mitte elamumaa.

Kinnistu omanikul ei ole pädevust anda kaitseala valitseja eest nõusolekut kaitsealal ehitiste

püstitamiseks.

Kaebaja poolt kulutuste tegemine ega asjaolu, et kohalik omavalitsus pikendas 2012. aastal kuni

22.04.2012 kehtinud projekteerimistingimusi kuni 15.03.2014 ja 20.03.2014 väljastas uued

projekteerimistingimused, ei tähenda, et teine haldusorgan peaks tegema õigusvastase

menetlustoimingu, andma nõusoleku elamu ehitamiseks kohas, kus LKS § 31 lg 2 p 8 alusel on

elamu ehitamine keelatud.

5.4. Keskkonnaamet leiab, et põhjendused, miks on tehtud erand enne kaitse-eeskirja jõustumist

kehtestatud detailplaneeringu alusel ehitamise lubamiseks kohtades, kus kaitse-eeskiri ehitada

ei luba, on kaitse-eeskirja seletuskirjas välja toodud piisavalt.

Kuna projekteerimistingimuste osas vastavat ettepanekut ei esitatud, siis kaitse-eeskirja

seletuskirjas projekteerimistingimuste erandi tegemisse või tegemata jätmise kaalutlust ei saagi

leida. Kuna kaebaja ei ole kaitse-eeskirja eelnõule ühtegi ettepanekut teinud, jääb

arusaamatuks, millal ja kuidas oleks pidanud Keskkonnaamet oma seisukohti seoses Jõe-

Kalamäe kinnistuga selgitama või põhjendama. Kaebaja vastuväited on selgunud alles

kohtumenetluses, mistõttu on kohtumenetluse käigus neile ka vastatud.

5. 5. Vastustaja palub jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

VASTUSTAJA 2 VABARIIGI VALITSUSE SEISUKOHT

6. Vastustaja 2 on seisukohal, et Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määrus nr 18 „Lahemaa

rahvuspargi kaitse-eeskiri“ on õiguspärane ja kooskõlas kehtiva õigusega.

6.1. Vastustaja 2 täpsustab esmalt, et vaidlus puudub, et 22.11.2005 saadeti kaebajale 2005.

aasta seisuga kaitse-eeskirja eelnõu ettepanekute tegemiseks. Kuid lisaks saadeti 29.12.2009

Keskkonnaameti kirjaga nr V14-6/39624 kaebajale kaitse-eeskirja eelnõu 2009. aasta seisuga

ettepanekute esitamiseks.

Vaidlus puudub, et 15.04.2010 kirjaga 14-6/14018-2 andis Keskkonnaamet kaitseala

valitsejana nõusoleku projekteerimistingimuste kehtivusega 22.04.2012 väljastamiseks.

Vaidlust ei ole, et Kuusalu Vallavalitsuse poolt 15.03.2012 pikendatud ja 20.03.2014

väljastatud projekteerimistingimused on antud ilma Keskkonnaameti nõusolekuta.

6.2. Ka Vastustaja 2 leiab, et kaebajal puudub kaebeõigus ning põhjendatud huvi kaitse-eeskirja

suhtes tuvastamisnõude esitamiseks, kuivõrd kaitse-eeskiri on jõustunud 08.03.2015 ning isegi,

kui tuvastataks kaitse-eeskirja § 25 lg 1 õigusvastasus, jääb kaitse-eeskiri edasi kehtima ning

kaebaja õigust ehitustegevuseks ehituskeeluvööndis ei ole halduskohtus võimalik saavutada.

Tühistamisnõude ja kohustamisnõude esitamise tähtaeg on aga möödunud.

Vastustaja 2 märgib veel, et kaebaja taotleb Vabariigi Valitsuse kohustamist määruse nr 18

täiendamiseks. Vastustaja hinnangul on kaebaja sisuliselt esitanud haldusakti tagasitäitmise

nõude, milline kaebetähtaja rikkumise tõttu, ei ole võimalik.

Eraldisesiva kohustamiskaebuse esitamise korral pole ära näidatud normi, millest tulenevad

kaebaja subjektiivsed õigused nõuda toimingu sooritamist ja millest tuleneb Vabariigi Valitsuse

kohustus nõutav toiming sooritada. Eesti õiguskorras puudub säte, mis annaks isikule

halduskohtu kaudu õiguse nõuda, et riik lubaks kaitse-eeskirjas tegevust, mida kaebaja taotleb.

6.3. Vastustaja 2 märgib, et kaebaja väide, mille järgi on kaebajale määruse nr 18 menetluses

ärakuulamist võimaldatud üksnes 2005. aastal on kohut eksitav ja pahatahtlik ning tuleb jätta

tähelepanuta.

Kaebaja on jätnud märkimata, et Keskkonnaamet on 29.12.2009 kirjaga nr V14-6/39624

kaebajale kui rahvuspargis asuva kinnisasja omanikule edastanud ka kaitse-eeskirja eelnõu

2009. aasta seisuga, tutvumiseks ja arvamuse avaldamiseks. Kaebajal paluti esitada kirjalikud

ettepanekud ja seisukohad eelnõule võimalusel hiljemalt 15.02.2010. Kaebaja eelnõule

ettepanekuid ei esitanud.

Vastustaja 2 kordab vastustaja 1 poolt kohtule esitatud seisukohti määruse nr 18 menetlusest

ning leiab, et kaebajale oli tagatud tema ärakuulamine ning kaebaja muud väited on

meelevaldsed ja kohut eksitavad.

6.4. Vastustaja 2 kordab vastustaja 1 seisukohti seoses kaitse-eeskirja kaebaja poolt väidetava

formaalse õigusvastasusega ning leiab, et kaitse-eeskiri on õiguspärane ning võrdsuspõhiõiguse

riivet ei esine (vt otsuse p 5.2.4.).

6.5. Vastustaja 2 annab seoses kaebaja täiendavate seisukohtadega selgitused üksnes

19.02.2015 määruse nr 18 osas.

6.5.1. Vastustaja 2 märgib, et kaitsealal projekteerimistingimuste andmine on lubatud üksnes

Keskkonnaameti nõusolekul (LKS § 14 lg 1 p 7) ja seda põhjusel, et tagada kaitstava

loodusobjekti kaitse eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit.

Kohaliku

omavalitsuse

poolt

ilma

Keskkonnameti

nõusolekuta

pikendatud

projekteerimistingimused on õigusvastased ning kaitse-eeskirja muutmist taotledes soovitakse

lubamatult seadustada õigusvastaselt realiseeritud projekteerimistingimused.

LKS § 14 lg 4 alusel ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on, vastavalt

haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse osas. Vastupidisel

juhul pandaks alus edaspidisele praktikale, kus õigusaktidega vastuolus olevate

projekteerimistingimuste kaudu koostatud projekt seadustatakse kaitse-eeskirja muutmise

kaudu.

6.5.2. Lahemaa rahvuspark on LKS § 26 lg 2 p 1 järgi kaitseala Põhja-Eesti rannikumaastike

looduse ja kultuuripärandi kaitseks.

Lahemaa rahvuspargi täpne kaitse-eesmärk on sedastatud kaitse-eeskirja3 §-s 1 ning sealhulgas

on kaitse-eesmärgiks kaitsta liike, mida nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ (edaspidi

loodusdirektiiv) nimetab II lisas - antud vaidluse kontekstis omab kaitstava liigina puutumust

harilik ebapärlikarp (Margaritifera margaritifera).

Loodud kaitseala peab tagama parima võimaliku kaitse-eesmärkides sätestatu kaitse ja selle

muutmise tingib üksnes looduslik areng või muu, avalikust huvist lähtuv erandlik põhjus.

6.5.3. Vastustaja 2 toob välja, et kogu kaebaja Jõe-Kalamäe kinnistu paikneb Pudisoo jõe

ehituskeeluvööndis.

Kaitse-eeskirja seletuskiri lk 51 eelviimase lõigu kohaselt on Pudisoo jõe kaldal

ehituskeeluvööndi laius 100 meetrit. Selline erand kehtestati äärmiselt ohustatud I

kaitsekategooriasse (sh loodusdirektiivi II lisas loetletud) kuuluva ebapärlikarbi (Margaritifera

margaritifera) elupaiga kaitseks. Jõe kallastel toimuv tegevus mõjutab otseselt ebapärlikarbi

elupaiga seisundit. Liigikaitsest lähtuvalt on oluline säilitada jõe kallaste looduslikkus.

Seletuskirja lk 74 viimane lõik ja lk 75 esimene lõik sedastavad, et ebapärlikarp on Lahemaa

rahvuspargi üks kõige olulisemaid kaitsealuseid liike, kuna Lahemaal on ainus selle liigi

leiupaik Eestis.

Seletuskirja lk 19 järgi võib ebapärlikarpi pidada üheks Eesti kõige haruldasemaks ja enam

ohustatud loomaliigiks. Eestil on rahvusvaheline vastutus siinse geneetiliselt ainulaadse

ebapärlikarbi asurkonna edasise säilimise suhtes.

6.5.4. Vastustaja 2 selgitab, et riigi kohustus säilitada loodusväärtusi tuleneb lisaks

põhiseadusega riigile pandud kohustusest ka Euroopa Liidu õigusest. Nii aitab loodusdirektiivi

art 3 lg 2 järgi iga liikmesriik Natura 2000 loomisele kaasa proportsionaalselt sellega, mil

määral tema territooriumil leidub lõikes 1 märgitud looduslikke elupaigatüüpe ja liikide

elupaiku.

Selleks määrab iga liikmesriik kooskõlas artikliga 4 loodushoiualad, võttes arvesse lõikes 1

sätestatud eesmärke. Ehk kui liikmesriigi territooriumil esineb loodusdirektiivi II lisas loetletud

liikide elupaikasid, on see liikmesriik kohustatud määrama nende jaoks erikaitsealad (vt C-3/96,

punkt 56).

Eeltoodu järgi tuleb tegevuse lubamisel anda esmalt hinnang tegevuse mõjule ning vaid juhul,

kui tegevus ei avalda ala terviklikkusele negatiivset mõju lähtudes selle kaitse-eesmärkidest,

luba anda (C-444/15).

6.5.5. Vaidlus puudub, et Pudisoo jõgi on äärmiselt ohustatud I kaitsekategooriasse kuuluva

ebapärlikarbi (Margaritifera margaritifera) elupaigaks. Vaidlus puudub, et jõe kallastel toimuv

tegevus mõjutab otseselt ebapärlikarbi elupaiga seisundit. Vaidlus puudub, et ebapärlikarp on

loodusdirektiivi II lisas loetletud liik.

Vastustajal 2 puudub loodusdirektiivist tulenevalt kaalutlusõigus jätta liigile kaitseala

moodustamata või teha erand ja lubada liigi elupaiga seisundit kahjustav tegevus kaitse-

eeskirjas. Erandi tegemine on mõeldav vaid mõjuval põhjusel avalikes huvides (rahva tervis,

julgeolek). (vt ka C-127/02 p 57, 58; C-387/15 ja C-388/15; C-239/049 p 35; C-521/12 p 33;

C-98/03; C-127/0210, p 64 jj.)

6.5.6. Vastustaja 2 leiab, et kaebaja väited, et ta eeldas temale väljastatud

projekteerimistingimuste kehtivust on asjakohatud. Kaebajale ei tekkinud LKS § 14 lg 4

õiguspärast ootust ilma Keskkonnaameti nõusolekuta väljastatud projekteerimistingimuste

korralduse õiguspärasuse osas. Ka on kaitse-eeskirja seletuskirja lk 160-161 järgi

menetlusosalistele selgitatud, et ettepanek lubada kohalikul omavalitsusel ilma kaitseala

valitseja nõusolekuta välja anda projekteerimistingimusi ja ehitusluba, kui need antakse välja

kehtiva omavalitsuse üld- või detailplaneeringu alusel, on vastuolus looduskaitseseaduse §-ga

14 lg 1, mille alusel toimub kaitsealal, sh Lahemaa rahvuspargis, ehituslubade ja

projekteerimistingimuste väljastamine kaitseala valitseja nõusolekul.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Kohus lahendab kõigepealt (I) kaebuse nõudes tuvastada Vabariigi Valitsuse 19.02.2015

määruse nr 18 „Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri“ (kaitse-eeskiri) § 25 lg 1 õigusvastasus ja

vastuolu põhiseadusega osas, milles see võimaldab realiseerida ehitusõigust vastuolus kaitse-

eeskirjaga alates 10.05.2004 kehtestatud detailplaneeringu alusel, kuid mitte väljastatud

projekteerimistingimuste alusel, siis nõudes (II) kohustada Vabariigi Valitsust muutma

19.02.2015 määruse nr 18 „Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri“ § 25 lg 1 viisil, et see

võimaldaks realiseerida ehitusõigust vastuolus kaitse-eeskirjaga ka alates 10.05.2004

väljastatud projekteerimistingimuste alusel. Seejärel lahendab kohus kaebaja nõude tuvastada

Keskkonnaameti 29.01.2016 menetlustoimingu, millega Keskkonnaamet keeldus Jõe-Kalamäe

kinnistu hoonete (töö nr 2015-03-05EP) ja reoveepuhastussüsteemi (töö nr P-2015-011)

ehitusprojektide kooskõlastamisest, õigusvastasus (III) ja viimasena kaebaja nõude kohustada

Keskkonnaametit kooskõlastama Jõe-Kalamäe kinnistu hoonete (töö nr 2015-03-05EP) ja

reoveepuhastussüsteemi (töö nr P-2015-011) ehitusprojektid (IV). Lõpuks jagab kohus

menetluskulud.

I

8. Kohus märgib kaebaja nõuet tuvastada Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määruse nr 18

„Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri“ (kaitse-eeskiri) § 25 lg 1 õigusvastasus ja vastuolu

põhiseadusega osas, milles see võimaldab realiseerida ehitusõigust vastuolus kaitse-eeskirjaga

alates

10.05.2004

kehtestatud

detailplaneeringu

alusel,

kuid

mitte

väljastatud

projekteerimistingimuste alusel, lahendama asudes, et vastavalt HKMS § 158 lg 2 hindab kohus

haldusakti ja toimingu õiguspärasuse nõuet haldusakti andmise või toimingu tegemise aja

seisuga.

9. Kohus leiab, et seoses nimetatud nõudega on käesolevas asjas kindlaks tehtud, et Lahemaa

rahvuspargi kaitse-eeskirja, mis kinnitati Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määrusega menetlus

oli väga pikaajaline haldusmenetlus, mis algatati keskkonnaministri 25.08.2004 käskkirjaga nr

776. Kohus loeb tuvastatuks ja vaidlust ei ole, et kaebajat teavitati kirjalikult esimest korda

kaitse-eeskirja menetlemisest, kui talle saadeti 22.11.2005 kui rahvuspargis asuva kinnistu

omanikule kaitse-eeskirja eelnõu 2005. aasta seisuga tutvumiseks ja ettepanekute tegemiseks.

Teist korda teavitati kaebajat 29.12.2009 kirjaga nr V14-6/39624 (tl 70 ja selle pöördel) ja talle

saadeti kaitse-eeskirja eelnõu 2009. aasta seisuga (tl 71-76p). Kaebajat informeeriti, et eelnõu

on avalikul väljapanekul 18.01.-31.04.2010. Kaebajal paluti esitada kirjalikud ettepanekud ja

seisukohad eelnõule võimalusel hiljemalt 15.02.2010. Vaidlust ei ole, et kaebaja eelnõule

ettepanekuid ei esitanud.

Ka järgnenud menetluse ja selle läbiviimise osas ei ole menetlusosaliste vahel põhimõttelist

vaidlust selles, et see toimus käesoleva otsuse p-s 5.2.1. märgitud tähtaegadel ja viisil. Kohus

leiab, et käesolevas asjas ei ole sisulist vaidlust selles, et kaitse-eeskirja menetlus viidi läbi

seaduses sätestatud avalikustamise ja kaasamise nõudeid järgides ning kaebaja oli või vähemalt

pidi olema teadlik Vabariigi Valitsuse määrusest nr 19.02.2015 vastuvõtmisest.

Kohus nõustub vastustaja 2-ga, et tulenevalt vajadusest dokument kätte toimetada enam kui

sajale inimesele, siis HMS § 31 lg 1 p 1 ja LKS § 11 lg 4 kohaselt ei pidanud haldusakti andja

maaomanikele kaitse-eeskirja kehtestamise kohta eraldi teadet saatma ja kaitse-eeskiri avaldati

ametlikus väljaandes Riigi Teataja 26.02.2015 ning üleriigilises ajalehes Eesti Päevaleht

04.03.2015 (tl 77). Vaidlust ei ole asjaolu üle, et kaitse-eeskiri on kehtiv alates 08.03.2015.

Eeltoodud asjaoludest tulenevalt leiab kohus, et kaitse-eeskirja menetlus oli õiguspärane.

10. Kaebaja põhilised vastuväited kaitse-eeskirjale seisnevad selles, et selle § 25 lg 1 ei anna

võimalust enne määruse jõustumist, kuid pärast looduskitseseaduse jõustumist, antud

projekteerimistingimuste alustel erandi korras ehitusõigust realiseerida samadel alustel

samadele tingimustele vastavate detailplaneeringutega. Kaebaja leiab sisuliselt, et vastustaja 2

oleks pidanud nimetatud tingimuse ise omal algatusel kaitse-eeskirja sisse viima või peaks seda

tegema lähtudes käesolevas asjas kaebaja esitatud kohustamisnõudest. Kaebaja leiab, et sellise

erandi tegematajätmisel rikkus vastustaja 2 kõigepealt kohustust ise kontrollida, kas erand

peaks laienema ka kaitse-eeskirjaga vastuolus olevatele projekteerimistingimustele ning

tegema seda tulenevalt kohustusest järgida võrdsuspõhiõigust (isikutevõrdse kohtlemise

õigust). Kaebaja leiab, et vastustaja 1 pidi olema nimetatud probleemist teadlik, sest

kooskõlastas 2010 aastal projekteerimistingimused. Samuti leiab kaebaja, et nimetatud säte on

vastuolus põhiseadusega, kuna ei anna projekteerimistingimustega ehitusõiguse saanud

isikutele samasugust kaitset, kui detailplaneeringu alusel ehitusõiguse saanud isikutele.

11. Kohus leiab, et kaebaja väited on alusetud. Kohus märgib kõigepealt seda, et kaitse-eeskiri

kehtestatakse üldisemalt loodusväärtuste ja -keskkonna kaitseks, mis on kaitse-eeskirja

põhieesmärk. Kohus nõustub vastustajaga, et kaitse-eeskirja tehtud erandit, ei saa käsitleda

subjektiivse õiguse alusena teistes vähem või rohkem sarnastes olukordades erandite tegemise

automaatse kaalumise nõudmiseks haldusorgani poolt. Kohus märgib, et asjakohatu on kaebaja

väide, et 2009 aasta kaebuse eelnõu struktuur ei võimaldanud tal erandi taotlemise nõuet

esitada. Kohus märgib, et kui detailplaneeringutega kaetud kinnistute omanikud said nimetatud

erandi kaitse-eeskirja viimise vajadusest aru 2009 aasta kaitse-eeskirja eelnõuga tutvumise järel

ja tegid oma ettepanekud erandi tegemiseks, pidi ka kaebaja sellest aru saama ja oma huvide

kaitseks vastava ettepaneku tegema, et vastustaja 2 oleks saanud seda kaaluda eelnõu

menetlemisel. Asjakohatu on siinjuures kaebaja viide sellele, et vastustaja 1 andis 2010 aastal

oma kooskõlastuse tema soovitud projekteerimistingimustele. Kohus märgib, et sel ajal ei olnud

uus kaitse-eeskiri vastu võetud ja puudusid otsesed õiguslikud takistused sellise kooskõlastuse

andmiseks. Kohus märgib siinkohal, et oluline on kohtu arvates ka asjaolu, et vastav

kooskõlastus anti projekteerimistingimustele, mille kehtivusajaks oli kaks aastat s.t. et

vastustaja võis eeldada, et kahe aasta jooksul ehitusõigus realiseeritakse. Hiljem pikendas

vallavalitsus väljastatud projekteerimistingimusi 2012 aastal ja andis välja uued

projekteerimistingimused 2014 aastal ilma vastustaja 1 või 2 nendest haldusaktidest

teavitamata. Kuna kaebaja ise ei realiseerinud aastal 2010 talle õiguspäraselt antud

projekteerimistingimustega tagatud ehitusõigust nende projekteerimistingimuste kehtivuse ajal

ning ei teavitanud probleemist ka vastustajaid, puudus neil vajadus kaaluda kaebaja poolt

käesolevas kaebuses tõstatud erandi tegemise vajadust kaaluda, sest ka kaitse-eeskirja

menetluse käigus ei olnud kaebaja sellise erandi tegemise vajalikkusest tema väidetavate

õiguste kaitseks vastustajaid teavitanud. Seetõttu leiab kohus, et vaidlustatud kaitse-eeskirjas

kaebaja soovitud teema käsitelemata jätmine ei olnud õigusvastane ja vastustaja 2 ei pidanud

omal algatusel kaaluma sellesse kaebaja poolt soovitud erandi tegemist. Kohus märgib, et

avalik menetlus ongi kaitse-eeskirjade kehtestamiseks ette nähtud selleks, et isikud, kelle

õigusi nimetatud eeskirjad puudutavad, saaksid need haldusmenetluse läbiviijale teadvustada

ja võimaldada viimasel teostada kaalutlusõigust. Isiku huvide arvestamata ja kaalumata jätmist

ei saa haldusorganile ette heita olukorras, kus isik neid haldusorganile menetluses ettenähtud

korras ise ei teatavaks ei tee. Samal põhjusel ei saa kaitse-eeskirja tunnistada õigusvastaseks

kaalutlusõiguse teostamata jätmise tõttu selles küsimuses. Kohus märgib, et vastustajad leiavad

õigesti, et kaalutlusõigust on teostatud õiguspäraselt ja ulatuses, mis oli vajalik ja õiguspärane

selle vastuvõtmisel.

12. Kohus märgib, et ta ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, et kaitse-eeskiri on tema õigused

kaitsmata jätnud sätte puudumise tõttu ja lähtudes detailplaneeringu ja projekteerimistingimuste

suhtes kehtivast võrdsuspõhimõttest, vastuolus põhiseadusega. Kohus nõustub siinkohal

vastustajatega, et detailplaneeringut ja projekteerimistingimusi ei saa võrdsustada juba

tulenevalt asjaolust, et nende menetlus ja kehtivus on erinevad. Kohus märgib, et juba nende

regulatsiooni paiknemine erinevates õigusaktides – detailplaneeringul planeerimisseaduses ja

projekteerimistingimused ehitusseadustikus (varasemalt ehitusseaduses) – näitab, et tegemist ei

ole sama kategooriaga haldusaktidega, kuigi mõlemad on aluseks ehituslubade väljastamiseks.

Kohus märgib, et vastustaja 2 viitab siinkohal õigustatult ka detailplaneeringu ja

projekteerimistingimuste kehtestamise erinevatele menetlustele – esimesel juhul on tegemist

avaliku menetluse läbi antud haldusaktiga, teisel juhul sellise menetlusega tegemist ei ole.

Kohtu arvates on tegemist kvalitatiivselt erineva ühiskondliku kontrolli mehhanismiga,

mistõttu ei ole võimalik väita, et tegemist on haldusaktidega, mille suhtes tuleks kasutada

võrdsuspõhimõtet.

Vastustajad on kohtu arvates lisaks kohtumenetluses adekvaatselt põhjendanud, miks peeti

võimalikuks rakendada erisusi kaitse-eeskirjast aladel, kus kaitsekord ehitustegevuse osas

muutus rangemaks vaid asustusstruktuuri kaitsest lähtuvalt, mitte aga aladel, kus erandi

tegemine kahjustab oluliselt kaitse-eesmärke. Seejuures ei ole kaitse-eeskirja menetluse käigus

ka palutud kaebaja poolt soovitud erandi tegemist, millest tulenevalt ei pidanud vastustaja selle

erandi tegemist ka kaaluma ja alles kohtumenetluses põhjenduste esitamine on igati

õiguspärane.

Kohus leiab, et kaitse-eeskiri ei ole vastuolus põhiseadusega.

13. Eelnevas kahes punktis toodut kokku võttes leiab kohus, et kaebaja ei ole suutnud kohut

veenda, et vaidlustatud kaitse-eeskiri oleks õigusvastane ja põhiseadusega vastuolus osas,

milles kaebaja on selle vaidlustanud. Kaebuse vastav õigusvastasuse ja põhiseadusvastasuse

tuvastamisenõue jääb rahuldamata.

II

14. Kuna kohus leidis, et Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määruse nr 18 „Lahemaa rahvuspargi

kaitse-eeskiri“ (kaitse-eeskiri) § 25 lg 1 on nii õiguspärane, kui ka kooskõlas Põhiseadusega,

on sisuliselt alusetu ka kaebaja nõue kohustada Vabariigi Valitsust muutma 19.02.2015

määruse nr 18 „Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri“ § 25 lg 1 viisil, et see võimaldaks

realiseerida ehitusõigust vastuolus kaitse-eeskirjaga ka alates 10.05.2004 väljastatud

projekteerimistingimuste alusel. Kohus märgib, et lisaks sellise nõude alusetusele, ei ole

kaebaja nähtuvalt käesoleva asja materjalidest esitanud vastavat taotlust ka vastustajale 2, mis

oleks kohustamisnõude menetlemise üldiseks eelduseks (tuleneb muuhulgas HKMS § 46 lg 2).

Kohus märgib, et kaebaja võib sellise taotluse Vabariigi Valitsusele tulevikus esitada ja

haldusorgan on kohustatud seda seaduses ettenähtud korras menetlema.

III

15. Kohus märgib, et kuna kohus juba tuvastas kaitse-eeskirja õiguspärasuse, siis ei ole kohtul

alust rahuldada ka kaebaja nõuet tuvastada Keskkonnaameti 29.01.2016 menetlustoimingu,

millega Keskkonnaamet keeldus Jõe-Kalamäe kinnistu hoonete (töö nr 2015-03-05EP) ja

reoveepuhastussüsteemi

(töö

nr

P-2015-011)

ehitusprojektide

kooskõlastamisest,

õigusvastasus. Nimetatud nõue on sisuliselt üles ehitatud väitele, et kaitse-eeskirja § 25 lg 1 on

õigusvastane osas, milles ei võimalda varem antud projekteerimistingimuste alusel ehituluba

väljastada. Kohus leidis, et kaebaja soovitud erandi sätestamata jätmine kaitse-eeskirjas ei

olnud ei õigusvastane ega ole vastuolus põhiseadusega.

Puudub ka vaidlus, et kaebaja soovib ehitada elamu Jõe-Kalamäe kinnistule, mis asub Lahemaa

rahvuspargi Lahemaa piiranguvööndis, Pudisoo jõe ehituskeeluvööndis ja osaliselt Läänemere

ranna ehituskeeluvööndis. Kinnistul paikneb paadikuur. Kinnistul ei asu elamut. Jõe-Kalamäe

kinnistu ehitustegevuse kavandamisega seoses ei ole kehtestatud detailplaneeringut.

Pooled ei vaidle ka selle üle, et LKS § 31 lg 1 p 8 ja kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p 2, lg 4, lg 5 ja §

25 lg 1 ei võimalda ehitada Jõe-Kalamäe kinnistu ehituskeeluvööndis uut elamut.

Kohus märgib, et tulenevalt uues, õiguspärases ja kehtivas kaitse-eeskirjas puuduvast erandi

tegemise võimalusest ehitusõiguse andmiseks varasemalt väljastatud projekteerimistingimuste

alusel või mingil muul kaitse-eeskirjas sisalduval alusel, ei oma käesoleva asja lahendamisel

tähtsust kaebaja väited 2010 aastal vastustaja 1 poolt väljastatud kooskõlastusest ja varasema

loodusliku olukorra säilimisest ning sellest tulenevast õiguspärasest ootusest, et ka tulevikus

see kooskõlastus saadakse.

16. Kohus on seisukohal, et kuivõrd sisuliselt tugineb kaebaja kooskõlastuse andmisest

keeldumise vaidlustamisel eelkõige õiguspärasele ootusele, et ta saab realiseerida temale

22.04.2010 projekteerimistingimustega antud õigust, siis tuleb kohtul võtta ka seisukoht, kas

tal selline õigus on või mitte.

Kohus loeb asjas tõendatuks selle, et kaebajale 22.04.2010 Kuusalu Vallavalitsuse poolt

väljastatud projekteerimistingimused Pudisoo küla Jõe-Kalamäe kinnistule (katastritunnus

35203:001:0028) üksikelamu ja aida ehitusprojekti koostamiseks kehtisid kaks aastat so kuni

22.04.2012 (vt tl 14-15). Pooled ei vaidle ka selle üle, et projekteerimistingimuste kehtivust

pikendati Kuusalu Vallavalitsuse poolt 15.03.2012 (tl 16) ning talle väljastati uued

projekteerimistingimused 20.03.2014 (tl 17-18p). Küll aga on pooled erinevatel seisukohtadel

projekteerimistingimuste pikendamiste otsuste õiguspärasuse osas ning selles osas, millised

õiguslikud tagajärjed neist tulenevad.

Kohus leiab, et kuivõrd projekteerimistingimuste väljastamise eelduseks oli kaitseala valitseja

(Keskkonnaameti) nõusolek ning projekteerimistingimuste pikendamisel ja uute väljastamisel

vastavat nõusolekut ei küsitud, siis on projekteerimistingimuste pikendamise ja uute

väljastamise korraldused õigusvastased ning nendest ei saanud kaebajale tekkida õiguspärast

ootust, et ta saab õigusvastaste korraldustega määratut realiseerida.

Nimelt Vabariigi Valitsuse 03.06.1977 määrus nr 109 „Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja ja

välispiiride kirjelduse kinnitamine“ II osa Kaitsekorra üldpõhimõtted punkt 11 alapunkt 9

sätestas, et rahvuspargi valitseja nõusolekuta on rahvuspargis keelatud ehitamine. Antud juhul

ei ole poolte vahel vaidlust selles, et 22.04.2010 väljastatud projekteerimistingimustele (tl 14-

15) andis Keskkonnaamet nõusoleku 15.04.2010 kirjaga nr HJR 14-6/14018-2 (tl 13).

Projekteerimistingimustes on märgitud, et need kehtivad kuni 22.04.2012 (vt tl 15).

Projekteerimistingimuste kehtivuse pikendamisel Kuusalu Vallavalitsuse poolt 15.03.2012 (tl

16) ning uute väljastamisel 20.03.2014 (tl 17-18p) Keskkonnaameti nõusolekut ei küsitud.

Samas oli vastav kohustus lähtudes eelpool viidatud määruse nr 109 ning LKS § 14 lg 1 p 7,

mis sätestab, et kaitsealal, hoiualal, püsielupaigas ja kaitstava looduse üksikobjekti

kaitsevööndis

ei

või

ilma

kaitstava

loodusobjekti

valitseja

nõusolekuta

anda

projekteerimistingimusi.

LKS § 14 lg 4 sätestab, et kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tegevusi ei esitatud

kaitstava loodusobjekti valitsejale kooskõlastamiseks või tegevustes ei arvestatud käesoleva

paragrahvi lõike 3 alusel seatud tingimusi, ei teki isikul, kelle huvides nimetatud tegevus on,

vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust sellise tegevuse õiguspärasuse osas.

Kaebaja väited nagu ei oleks nõusoleku küsimine midagi muutnud, kuna Keskkonnaametil ei

oleks olnud põhjust nõusoleku andmisest keelduda ei ole asjakohased. Keskkonnaamet on

põhjendatult viidanud, et kuigi 2010., 2012. ja 2014. aastal projekteerimistingimuste

väljastamisel kohaliku omavalitsuse poolt kehtis sama, so vana kaitse-eeskiri, oleks esiteks

kaitseala valitseja tema poole pöördumisel saanud kaebajat ja kohalikku omavalitsust

informeerida kaitse-eeskirja menetluse seisust ja asjaolust, et uue kaitse-eeskirja kohaselt ei ole

ehitamine Jõe-Kalamäe kinnistul lubatud. Samuti oleks Keskkonnaametil võimalik LKS § 8 lg

6 kohaselt on õigus peatada haldusakti andmise menetlus kuni loodusobjekti kaitse alla võtmise

või kaitse alla võtmisest keeldumise otsuse tegemiseni. Samuti oleks kaitseala valitseja saanud

osundada taotluse vastuolule avaliku väljapaneku läbinud kaitse-eeskirja eelnõuga. Kuna

vastustaja 1 poole ei pöördutud, siis kõike seda ei olnud tal ka võimalik teha.

Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et kaebaja õiguspärast ootust ei saa olla rikutud, millest

tulenevalt ei ole ka kaitse-eeskirja § 25 lg 1 ega ka vastustaja 1 keeldumine kooskõlastuse

väljastamisest. vastuolus PS § 13.

Kohus märgib siinkohal veel täiendavalt, et kaebaja oli juba 2010 aastal teadlik, et uus kaitse-

eeskiri on menetluses. Tal oli olnud võimalik selle eelnõuga tutvuda ja aru saada, et selles

sisalduvad uued piirangud võivad mõjutada tema ehitusõigust. Asjaolu, et kaebaja ei

realiseerinud talle 2010 a. väljastatud õiguspäraste projekteerimistingimuste alusel

ehitusõigust, on kaebaja enda tegevuse tagajärg. Jättes tähtaegselt ehitusõiguse realiseerimata,

võttis kaebaja ise riski, et asjaolude muutumise korral (mille võimalikkust näitas selgelt kaitse-

eeskirja eelnõu), võib ta ehitusõigusest ilma jääda. Tulenevalt LKS § 38 lg 9 oleks ka kaebaja

ise projekteerimistingimuste tähtaja möödumisel pidanud täpselt järgimal, et nende

pikendamisel ja uute projekteerimistingimuste väljastamisel 2014 aastal järgib vallavalitsus

täpselt seadust. Kaebaja seda ei teinud ja tema poolt ehitusõiguse realiseerimisega alustamisel

võetud risk realiseerus. Selles ei ole nähtuvalt käesolevas asjas esitatud tõenditest aga süüdi

mitte keegi peale kaebaja enda, kes muuhulgas jättis õigeaegselt kasutamata võimaluse esitada

oma õiguste kaitseks ettepanekud kaitse-eeskirja ja ei kontrollinud vajalikul määral

vallavalitsuse tegevuse seaduslikkust projekteerimistingimuste väljastamisel.

17. Kohus jätab eeltoodut kokku võttes kaebaja nõude tuvastada Keskkonnaameti 29.01.2016

menetlustoimingu, millega Keskkonnaamet keeldus Jõe-Kalamäe kinnistu hoonete (töö nr

2015-03-05EP)

ja

reoveepuhastussüsteemi

(töö

nr

P-2015-011)

ehitusprojektide

kooskõlastamisest, õigusvastasus rahuldamata. Keskkonnaameti keeldumine oli kohtu arvates

igati õiguspärane.

IV

18. Kohus leidis eelmises osas, et Keskkonnaameti keeldumine Jõe-Kalamäe kinnistu hoonete

(töö nr 2015-03-05EP) ja reoveepuhastussüsteemi (töö nr P-2015-011) ehitusprojektide

kooskõlastamisest oli õiguspärane. Selle aluseks oli asjaolu, et sellist kooskõlastust ei ole

kaebajale võimalik anda tulenevalt kehtivast ja õiguspärasest kaitse-eeskirjast. Eeltoodust

tulenevalt ei ole võimalik vastustaja 1 (Keskkonnaametit) ka võimalik kohustada vastavat

kooskõlastust kaebajale andma. Kohus jätab kaebaja nõude kohustada Keskkonnaametit

kooskõlastama

Jõe-Kalamäe

kinnistu

hoonete

(töö

nr

2015-03-05EP)

ja

reoveepuhastussüsteemi (töö nr P-2015-011) ehitusprojektid, rahuldamata.

19. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lõikes 2 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaebus

jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema

viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud

vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust

oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Antud juhul kohus nõustub

nii vastustaja argumentatsiooniga, mis on toodud vaidlustatud otsuses (tl 36-37) kui ka nende

vastustajate vastuväidete ja selgitustega, mis on esitatud vastuseks konkreetselt kaebuses

toodud väidetele (v.a kaebeõiguse osas) (tl 47-51 p ja 62-68). Kohus kohaldab HKMS-st

tulenevat menetlusökonoomika põhimõtet ja seaduslikku alust piirduda kaebuse rahuldamata

jätmisel vaid eelpool toodud selgituste ja põhjendustega.

20. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustajad ei ole kohtule menetluskulude

hüvitamise nõuet esitanud. Seega jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik