2-15-11661/99 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots

Määruse tegemise aeg ja koht

23.03.2017, Tallinn

Kohtuasja number

2-15-11661

Kohtuasi

EH (H) avaldus AK (K) vastu AH (H) suhtes ühise

hooldusõiguse osaliseks taastamiseks ja EH-le

ainuhooldusõiguse andmiseks lapse viibimiskoha

osas

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21.12.2016 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

EH määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad Avaldaja EH (ik XXXXXXXXXXX)

Puudutatud isik I AH (ik XXXXXXXXXXX),

esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Marika

Jaanson

Puudutatud isik II AK (ik XXXXXXXXXX),

esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Tiina

Mare Hiob

Eestkosteasutus I Vasalemma vald (Vasalemma

Vallavalitsuse kaudu)

Eestkosteasutus II Tallinna linn (Põhja-Tallinna

Valitsuse kaudu)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 21.12.2016 määruse resolutsioon muutmata, arvestades

ringkonnakohtu määruse põhjendusi.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud EH kanda, v.a AH-le ja AK-

le osutatud riigi õigusabi kulud, mis jätta Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja kättesaamisest.

Asjaolud ja avaldaja nõue

1. EH (avaldaja, lapse isa) esitas maakohtule 04.08.2015 avalduse alaealise lapse AH

(puudutatud isik I, laps) suhtes lapse emaga AK-ga (puudutatud isik II, lapse ema) ühise

hooldusõiguse osaliseks taastamiseks ja avaldajale ainuhooldusõiguse andmiseks lapse

viibimiskoha osas.

Lapse ema ja isa kooselu algas 2008. aastal ning neil sündis laps 20.02.2010. Vanemate kooselu

lõppes 2015. a veebruaris. Hiljemalt 02.10.2014 palus lapse ema abi lastekaitselt ja sellest ajast

kuni 03.03.2015, s.o avaldaja vahistamiseni, oli pere Põhja-Tallinna Linnaosa Valitsuse

lastekaitsespetsialistide nõustamisel. Lastekaitsespetsialistide abiga sõlmisid vanemad

kokkuleppe lapse elu korraldamiseks, sh selles, et laps elab ühe nädala isa juures ja teise nädala

ema juures ning pereteraapia külastamises omavaheliste suhete normaliseerimiseks. Harju

Maakohus lõpetas 15.06.2015 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-5812 lapsevanemate ühise

hooldusõiguse lapse suhtes osaliselt ja andis lapse isikuhooldusõiguse lapse viibimiskoha (sh

elukoha), hariduse ja tervise osas ning lapse varaga seotud korraldamise õiguse üle lapse emale.

Määruse resolutsioon oli arusaamatu, kuivõrd selgusetuks jäi, missuguses osas säilis

lapsevanemate ühine hooldusõigus. Samuti ei arvestanud kohus määrust tehes piisavalt lapse

huvidega.

Lapse isa ja lapse vahel on tugev hingeline side, mis säilis ka ajal, kui lapse isa enam perega

koos ei elanud. Isa on nii vaimselt kui majanduslikult võimeline last kasvatama ja tema eest

hoolitsema. Temal on paremad võimalused tagada lapse arenguks vajalikud tingimused. Nimelt

on isal kindel elukoht, kus elavad lapse vanavanemad, kes armastavad last ning mille läheduses

on väike kool, kus on lapse eripära arvestades paremad õpitingimused kui suurtes Tallinna

koolides. Isal on kindel töökoht, mis tagab avaldajale garanteeritud sissetuleku ehk avaldaja

majanduslik olukord on oluliselt kindlam lapse ema omast, hingeline seotus lapsega vaatamata

seatud takistustele ja kuni vangistuseni pühendus avaldaja täielikult lapse heaolu tagamisele.

Samal ajal on lapse ema ebastabiilne, ei arvesta lapse tavasid ja harjumusi ning takistab lapse

suhtlemist nii isa kui isapoolsete vanavanematega. Veel enam, lapse ema ei tegele lapsega,

hoiab last näljas ning kodus peksab last tema vanem õde. Asjaolu, et lapse vanemad omavahel

läbi ei saa ja nende suhted on pingelised, ei ole lapse hooldusõiguse küsimuse arutamisel

oluline. Seda enam, et lasteaias oli last iseloomustatud kui hästi arenenud, aktiivset ja

elurõõmsat indiviidi.

Praegusel juhul oli mõistlik ja lapse huvidele vastav vanemate ühise hooldusõiguse taastamine

ja lapse isale otsustusõiguse üleandmine lapse elukoha määramise osas perekonnaseaduse

(PKS) § 119 järgi. Lisaks palus lapse isa kohustada lapse ema mitte takistama lapse ja lapse isa

ning lapse ja tema vanavanemate omavahelist suhtlemist ning kohustada vanemaid koostama

lastekaitseasutuse abiga kirjalik kokkulepe lapsega suhtlemiskorra määramiseks.

Puudutatud isiku II seisukoht

2. Puudutatud isik II avaldusega ei nõustunud ja palus jätta avaldus rahuldamata.

Laps sündis kooselust 20.02.2010, kuid alates 2015. a veebruarist vanemad koos ei elanud ja

laps elas emaga. Vanemate vahelised suhted muutusid halvaks 2014. a sügisel, kui lapse isa

käitus lapse ema suhtes kontrollivalt, survestavalt ja alandavalt, kasutas lapse ema suhtes

vägivalda ja üritas lapse ema mõjutamiseks enesetappu. Lahkhelid ja tülid päädisid lapse ema

suhtes raske isikuvastase kuriteo toimepanemisega (lapse isa mõisteti 05.03.2016 kuriteo

toimepanemises süüdi ja ta kandis kuni 01.07.2016 karistust Tartu Vanglas). 15.06.2015

määrusega lõpetas maakohus osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes ja andis

nimetatud osas ainuhooldusõiguse üle lapse emale. Praegusel juhul esitas lapse isa kohtule

avalduse

vaadata

uuesti

läbi

vanemate

hooldusõiguse

küsimus

lapse

suhtes

kinnipidamisasutuses viibimise ajal.

Laps on aktiivne, rõõmus ja õnnelik seetõttu, et lapse ema on suutnud pikka aega oma häbi,

valu ja alandust lapse isa põhjustatud tegudest lapse eest varjata ning kõigele vaatamata taganud

lapsele rahuliku, stabiilse ja eakohase arengu ning igakülgse heaolu. Lapse heaolu sõltub

emotsionaalsest ja hingelisest lähedusest oma vanemaga. Tema majanduslik võimekus on

siinkohal teisejärguline. Lapse ema elas küll kahetoalises üürikorteris, kuid käis tööl ja tasus

korteri eest oma töötasu arvelt, s.t omas töist sissetulekut. Seda erinevalt lapse isast, kel puudus

igasugune sissetulek ja vara, sh isegi üürikorter. Väär oli ka lapse isa väide, et tema ja lapse

isapoolsed vanavanemad on lapsele helistanud. Isapoolsed vanavanemad ei olnud ka käinud

külas ega muul viisil välja näidanud huvi lapse vastu. Seda isegi mitte lapse sünnipäeval või

jõulupühadel.

Väär oli avaldaja seisukoht, et vanemate halvad suhted ei mõjutanud ühise hooldusõiguse

teostamist lapse suhtes. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-4-07 selgitanud, et vanemate kahjulik

mõju oma lapsele ei pea ilmtingimata seisnema vanema vägivaldses või ähvardavas käitumises

lapse enda suhtes, vaid see võib seisneda ka lapsele tajutavas vägivaldses või ähvardavas

käitumises lapsele lähedaste isikute suhtes. Seega võib ühe vanema toimepandud kuritegu teise

vanema suhtes olla käsitletav lapsele kahjuliku mõju avaldamisena. Lapse isa on psüühiliselt

ebastabiilne ja vägivaldne inimene, kellele ei ole oluline niivõrd lapse huvides vanemate ühise

hooldusõiguse taastamine, kui seeläbi saavutatav kontroll lapse ema üle. Teda oli enne

vägistamise toimepanemist korduvalt karistatud väärteo- ja kriminaalkorras. Lisaks füüsilise

vägivalla kasutamisele hoidis lapse isa telefoni teel lapse ema pideva psüühilise vägivalla all ja

ähvardas vabanemise järel vägivalla kasutamisega.

Lapse isa nõue, saada lapse ainuhooldusõigus tema viibimiskoha osas, oli põhjendamatu. Seda

enam, et lapse isal puudus otsene kontakt lapsega rohkem kui 1,5 aastat, s.o ajal, mil ta viibis

vanglas raske isikuvastase süüteo toimepanemise eest. Lapsele ei olnud praegusel juhul sobilik

ka olukord, kus tema elukoht oleks võrdselt mõlema vanema juures. Kaks elukohta on

võimalikud olukorras, kus vanemad suhtlevad omavahel mõistlikult, teineteist ei kahjusta ega

halvusta ning nende kasvatuspõhimõtted ja suhtumine lapsesse teineteisest oluliselt ei erine.

Praegusel juhul nimetatud tingimusi ei esinenud.

Puudutatud isiku I esindaja seisukoht

3. Puudutatud isiku I esindaja avaldust ei toetanud. Esindaja märkis, et lapse olukord ei olnud

pärast kohtumääruse tegemist tsiviilasjas nr 2-15-5812 muutunud. Laps elas koos emaga, kes

korraldas temaga seotud igapäevaseid küsimusi ja kandis üksinda kõiki lapsega seonduvaid

kulutusi. Lapse isa ei nimetanud ühtegi mõjuvat ja lapse heaolust lähtuvat põhjendust

kohtumääruse muutmiseks.

Eestkosteasutuste seisukohad

4. Eestkosteasutus I ei toetanud lapse isa avaldust.

5. Eestkosteasutus II ei toetanud lapse isa avaldust ja märkist, et lapse huvides on elamine

harjumuspärases keskkonnas koos emaga.

Maakohtu lahend

6. Maakohus jättis avalduse rahuldamata. Menetluskulud jättis kohus menetlusosalise endi

kanda, arvestades asjaoluga, et lapse isale ja lapse emale määrati riigi õigusabi korras esindaja

kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Lapsele osutatud õigusabi kulud jäid riigi

kanda.

Tsiviilasja nr 2-15-5812 raames lõpetati 15.06.2015 määrusega osaliselt lapse isa ja lapse ema

ühine hooldusõigus lapse suhtes ja anti lõpetatud osas üle lapse emale. Otsust tehes hindas

kohus lapse huve koosmõjus vanemate valmisolekuga last kasvatada ja tema eest hoolitseda.

Vastavalt PKS 1231 lg-tele 1 ja 3 ning § 138 lg-le 1 võib juhul, kui hooldusõigus kuulub ühele

vanemale, teine vanem taotleda selle osaliselt või täielikult temale üleandmist. Avaldus

rahuldatakse, kui see vastab lapse huvidele ja õiguse üleandmist taotlev vanem on sobiv ja

võimeline hooldusõigust teostama.

Esitatud asjaolude pinnalt oli sedastatav, et vanemad ei suuda hooldusõigust lapse suhtes ühiselt

teostada. Seda kinnitasid asjaolud, et vanematel on olnud erimeelsusi lapse viibimiskoha ja

kasvatusmeetodite osas. Tartu Vangla iseloomustusest nähtuvalt päädis just vanemate vaheline

vaidlus lapse elukoha osas avaldaja versiooni kohaselt kuriteo toimepanemisega 2015. aastal.

Samuti oli vanematel menetluse ajal suur konflikt, mis tõi kaasa kõigi lapse huve kaitsvate

isikute sekkumise ning kohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamise.

Kohus arvestas lahendi tegemisel lisaks asjaoludega, et laps on elanud 2015. aastast ema juures

ja olnud tema hoolitsusel, sest lapse isa kandis vanglas karistust karistusseadustiku (KarS) §

141 lg-s 1 kirjeldatud kuriteo toimepanemise eest. Lapse isa vabanes vanglast 01.07.2016.

Lapse huvides ei olnud stabiilse elukorralduse ja rutiini lõhkumine põhjusel, et isa soovib näha

lapse elukohana enda elukohta. Lapse isa ei näidanud end menetluse käigus sobiva

hooldusõigust teostava vanemana suuremal määral, kui oli kehtiva ühise hooldusõiguse ulatus.

Asjaolu, et lapsel on õigus isaga suhelda ei olnud praeguses tsiviilasjas arutuse all ning isa ja

lapse suhtlusõigust ei olnud kohtumääruse alusel ka piiratud. Keegi lapse huve kaitsvatest

isikutest ei toetanud lapse isale ainuhooldusõiguse andmist lapse viibimiskoha osas.

Eelnevast tulenevalt jättis kohus rahuldamata lapse isa avalduse alaealise lapse suhtes vanemate

ühiste hooldusõiguse osaliseks taastamiseks ja isale ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha osas

üleandmiseks.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 172 lg-te 1 ja 3 alusel jättis kohus lapse esindaja

tasu ja kulud Eesti Vabariigi kanda ning ülejäänud menetlusosaliste menetluskulud nende endi

kanda, arvestades asjaoludega, et maakohtu 24.11.2015 ja 16.05.2016 määrustega oli lapse isale

ja lapse emale määratud riigi õigusabi korras esindaja kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu

ja kulud.

Määruskaebus

7. Lapse isa palus maakohtu määrus osaliselt tühistada ja teha uus määrus, millega muuta Harju

Maakohtu 15.06.2015 määrust tsiviilasjas nr 2-15-5812 vanema hooldusõiguse määramise osas

ning taastada lapse isa ja lapse ema ühine hooldusõigus lapse suhtes. Alternatiivselt palus lapse

isa maakohtu määrus tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Maakohus rikkus menetlusõiguse norme.

Maakohus ei hinnanud kõiki lapse isa poolt esitatud tõendeid piisava põhjalikkusega ning ei

andnud hinnangut kõikidele esitatud seisukohtadele ja asjaoludele. Kohus lähtus hooldusõiguse

küsimuse otsustamisel ainult lapse ema ja Tallinna linna lastekaitsetöötaja seisukohast, kelle

subjektiivsed arvamused tuginesid pelgalt asjaolule, et lapse isa on kriminaalkorras karistatud

ja viibis kinnipidamisasutuses. Kohus jättis lahendi tegemisel arvestamata väited, et ema on

viibinud kolmel korral psühhiaatriahaiglas ravil ja tal on anoreksia. Samuti jättis kohus

analüüsimata lapse isa seisukoha, et ema on seadnud lapse ohtu ja jätnud ta abivajavasse

olukorda ning takistanud lapse suhtlemist isaga. Eelnev on vastuolus nii PKS,

lastekaitseseaduse kui põhiseadusega.

Vanema õigusi piirava abinõu rakendamisel peab kohus kaaluma nii lapse huve kui ka vanema

õigusi ning kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid

abinõusid. Abinõu valikul peab kohus arvestama perekonnaautonoomia põhimõttega ning

eelistama võimalusel selliseid abinõusid, mis toetavad perekonda ja aitavad vanema ja lapse

sidet tugevdada või taastada. Lapse võib vanemast eraldada ainult juhul, kui lapse huvide

kahjustamist ei ole võimalik ära hoida muude toetavate abinõudega. Praegusel juhul ei

tuvastanud kohus asjaolusid, millest saaks järeldada, et lapse suhtes ühise hooldusõiguse

taastamine oleks lapsele ohtlik.

Eelnevale lisaks rikkus maakohus menetlusõigust, kui jättis hinnangu andmata lapse isa

17.12.2015 taotlusele kohustada lapse ema mitte takistama lapse ja lapse isa ning lapse ja tema

vanavanemate omavahelist suhtlemist.

Vastused määruskaebusele

8. Lapse ema oli seisukohal, et maakohus on lahendi teinud lapse huvidest lähtudes ning pelgalt

asjaolu, et lahend ei olnud lapse isale meeltmööda, ei olnud piisav määruskaebuse

rahuldamiseks ning palus jätta määruskaebus rahuldamata. Lahend on tehtud kõiki asjaolusid

ja tõendeid hinnates ning kaaludes. Kusjuures menetlus kestis võrdlemisi pikka aega, hõlmates

nii perioodi kui lapse isa oli vanglas kui ka vanglast väljas, ja lapse isal oli võimalus näidata

oma muutunud suhtumist. Eelnevaga lapse isa toime ei tulnud. Kaebuse esitaja väide, et last

ähvardas emaga viibides oht, oli tõendamata ja alusetu.

9. Lapsele määratud esindaja oli seisukohal, et maakohus ei rikkunud määrust tehes

menetlusõigust. Enamus määruskaebuses väljendatud seisukohti olid puutumuses lapse ja tema

vanema suhtlemiskorra küsimusega, mis ei olnud praeguse tsiviilasja esemeks. Ülejäänud

etteheited, mis puudutasid ühise hooldusõiguse kehtestamata jätmist, ei olnud kohased, sest

tsiviilasja raames esitatud tõendid kinnitasid üheselt, et ühine hooldusõigus vanemate vahel ei

olnud võimalik ja sellise olukorra oli põhjustanud määruskaebuse esitaja ise.

10. Eestkosteasutus I toetas määruskaebust ja seal väljendatud soovi vanemate ühine

hooldusõigus taastada. Lapse isa soovis osaleda lapse igapäevases elukorralduses ning toetada

tema heaolu ja arengut. Eestkosteasutus märkis, et isal on oma pojaga väga soe ja lähedane

suhe. Laps on eestkosteasutusele korduvalt teada andnud, et soovib isaga rohkem aega koos

veeta.

11. Eestkosteasutus II oli seisukohal, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

Eestkosteasutusele ei olnud ilmnenud uusi asjaolusid, mis võinuks anda aluse määruse

tühistamiseks. Nii ei sedastatud lapse ema ja lapse kodu külastades, et pere vaevleb

toidupuuduses ja laps oleks jäetud nälga või lapse vanem õde peksaks teda. Kuivõrd lapse ema

ei usaldanud pärast viimast intsidenti last isa hoolde, esitas lapse ema eestkosteasutusele

avalduse, paludes võimaldada lapse isal ja lapsel kohtuda neutraalsel pinnal sotsiaaltöötaja

juuresolekul.

Määruse põhjendused

12. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu

määruse põhjendusi tuleb muuta neid täiendades TsMS § 657 lg 1 p 21 ja § 659 järgi, jättes

määruse lõppjärelduse samaks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

TsMS § 651 lg 1 ja § 659 järgi kontrollib ringkonnakohus määruskaebemenetluses maakohtu

määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Lapse isa

vaidlustas määruskaebusest nähtuvalt maakohtu määruse osas, milles maakohus jättis vanemate

ühise hooldusõiguse lapse suhtes taastamata. Maakohtu määrust ei vaidlustatud osas, milles

kohus jättis rahuldamata lapse isa avalduse temale ainuhooldusõiguse andmiseks lapse

viibimiskoha osas. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu määrust vaidlustatud osas.

Maakohtu määrus on vaidlustatud osas seaduslik ja määruskaebuses esitatud väited ei anna alust

määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses

toodud põhjendustega ning sellest tulenevalt neid ei korda. Samas peab ringkonnakohus

vajalikuks maakohtu määrust järgmiste põhjendustega täiendada.

Vastavalt Harju Maakohtu 15.06.2015 määrusele tsiviilasjas nr 2-15-5812 lõpetas kohus lapse

ema ja isa ühise hooldusõiguse lapse suhtes ning andis isikuhooldusõiguse lapse viibimiskoha

(sh elukoha), hariduse ja tervise osas ning lapse varaga seotud korraldamise õiguse üle lapse

emale. Ülejäänud osas säilis vanemate ühine hooldusõigus lapse suhtes. Kohus märkis toona,

et asja materjalidest nähtus lapse isa vägivaldne käitumine lapse ema suhtes, kuid mitte lapse

suhtes. Lapse isa hoolis oma lapsest ning laps oli aktiivne ja elurõõmus. Ainuüksi asjaolu, et

lapse isa viibis kinnipidamisasutuses ja kandis karistust, ei andnud alust järeldada, et ta ohustab

lapse tervist ja heaolu ning muude abinõude rakendamine ei oleks olnud küllaldane. Seega ei

olnud põhjendatud lapse isalt lapse suhtes hooldusõigus täielikult ära võtta. Samas oli

põhjendatud ja vajalik ainuotsustusõiguse andmine lapse emale lapse viibimiskoha (sh

elukoha), hariduse ja tervise osas ning lapse varaga seotud küsimustes. Lapse viibimiskoha osas

otsustusõiguse andmine lapse emale tagas lapse senise elukorralduse püsimajäämise ja säilitas

lapsele turvatunde. Otsustusõigus lapse vara küsimustes andis lapse emale nii palju juriidilisi

õigusi ja kohustusi, kui ta neid faktiliselt juba teostas. Ühtlasi oli lapse isa andnud nõusoleku

ainuotsustusõiguse lapse emale üleandmiseks lapse viibimiskoha, sh elukoha, tervise ning

hariduse küsimustes.

Nimetatud kohtumäärus jõustus 15.07.2015 selle edasikaebamise tähtaja möödumise tõttu.

Vastavalt TsMS § 480 lg 1 teisele lausele võib kohus määruse tühistada või seda muuta muu

hulgas juhul, kui määrusel on kestev, mitte ühekordne toime ning selle aluseks olevad asjaolud

või õiguslik olukord on oluliselt muutunud. PKS § 123 lg 2 kohaselt muudab kohus varem

tehtud lahendit, kui seda nõuavad lapse heaolu püsivalt mõjutavad kaalukad asjaolud. PKS §

1231 lg 3 järgi on vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et hooldusõigus kuuluks

vanematele ühiselt. Avaldus rahuldatakse, kui on täidetud PKS § 138 lg 1 teises lauses

sätestatud eeldused. Vastavalt PKS § 138 lg 1 teisele lausele muudetakse senist hooldusõiguse

jaotust lapse suhtes järgmiste eelduste esinemisel: (1) hooldusõiguse üleandmine vastab lapse

huvidele, (2) vähemalt 14-aastane laps ei vaidle sellele vastu, (3) õiguse üleandmist taotlev

vanem on sobiv ja võimeline hooldusõigust teostama. PKS § 138 lg 1 kolmas lause lisab

täiendava kriteeriumi juhtumite jaoks, kus hooldusõigus kuulub ühele vanemale kohtulahendi

alusel. Nimelt peab sellisel juhul olema muutunud ka kohtulahendi tegemise aluseks olnud

asjaolud.

Eelnevast nähtuvalt kehtib TsMS § 480 lg-st 1 tulenev võimalus lahendit muuta ka

lapsevanemate hooldusõiguse küsimustes lapse suhtes, kuivõrd lahendil, millega vanemate

ühine hooldusõigus osaliselt lõpetatakse ja kirjeldatud mahus ainuhooldusõigus ühele

vanematest üle antakse, on kestev toime. TsMS § 480 lg 1 alusel hooldusõiguse küsimuses

lahendi tegemisel on oluline, kas vahepeal on muutunud lahendi tegemise aluseks olnud

asjaolud, mistõttu vajab olukord ümberkorraldusi. Seega jätab ringkonnakohus analüüsimata

kõik lapse isa väited, mis seondusid tänaseks jõustunud määruse väidetavate puudujääkidega,

sest kui lahend on jõustunud, siis on ühtlasi möödunud ka aeg lahendi tegemisel tehtud

väidetavatele vigadele viitamiseks.

Avaldaja peamine etteheide maakohtu praegusele lahendile on, et kohus hindas esitatud

tõendeid puudulikult või valesti ning jättis mitmed asjas tähtsust omavad asjaolud piisaval

määral lahendi tegemisel arvesse võtmata. Ringkonnakohus märgib, et vanema õiguste

määramisel tuleb kohtul teha väärtusotsustusel põhinev kaalutlusotsustus. Seejuures tuleb

kohtul arvestada lapse huve ja mõlema vanema õigusi ning kaaluda kõiki asjaolusid, mis

hooldusõiguse teostamise eesmärke mõjutavad. Kõrgema astme kohus saab maakohtu

kaalutlusotsustusse sekkuda üksnes siis, kui maakohus on ületanud diskretsiooni piire (RKTKm

3-2-1-159-15, p 20, 28). Maakohtu määruses nimetatud puudusi ringkonnakohtu hinnangul ei

esine.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et lapse isa ei ole toonud esile sedavõrd muutunud

asjaolusid, mis tingiksid lapse huvidest lähtuvalt teistsuguse lahendi tegemise. Eelnevalt

kirjeldatud järeldusele jõudmisel hindas maakohus kõiki tõendeid piisava põhjalikkusega.

Maakohus arvestas lahendi tegemisel lisaks lapse isa poolt määruskaebuses nimetatud osaliste

(lapse ema ja eestkosteasutus II) seisukohtadele ka lapse esindaja, eestkosteasutus I ja lapse isa

poolt esile toodud asjaolude ja hinnangutega.

Ringkonnakohus märgib, et kohus ei saanud otsustuse tegemisel jätta täieliku tähelepanuta

asjaolu, et lapse isa on lapse ema suhtes tarvitanud vägivalda. Õige on lapse ema esitatud

menetlusdokumendis märgitud viide Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-4-07, kus on tõdetud, et

lapsele avaldatav kahjulik mõju ei pea ilmtingimata seisnema vanema vägivaldses või

ähvardavas käitumises lapse enda suhtes, vaid see võib seisneda ka lapsele tajutavas

vägivaldses või ähvardavas käitumises lapsele lähedaste inimeste suhtes. Olukorras, kus lapse

ema kardab lapse isa viimase vägivallategude tõttu (nt pani lapse isa lapse ema suhtes toime

seksuaalse enesemääramise vastase süüteo), ei ole lapse huvides, kui tema vanematel tuleb

igapäevaselt suhelda ja lapse igapäevaelu puudutavates küsimustes konsensus saavutada.

Eelnevalt kirjeldatud sündmused ei pruugi lõplikult määrata lapse isa hooldusõigust lapse

suhtes. Kui traumaatilistest sündmustest on möödunud pikem aeg ning lapse isa on tõestanud

end seaduskuuleka ja usaldusväärse isikuna, on lapse isal võimalik taas taotleda ühise

hooldusõiguse taastamist lapse suhtes. Praegusel hetkel olnuks vanemate ühise hooldusõiguse

taastamine lapse suhtes ennatlik.

Maakohus jättis õigesti lahendi tegemisel arvestamata lapse isa poolt esile toodud väited, et

lapse ema on viibinud ravil psühhiaatriahaiglas ja tal on diagnoositud anoreksia. Esiteks on

tegemist tõendamata väitega ja teiseks ei ole lapse isa teinud kohtu jaoks usutavaks, et juhul kui

kirjeldatud haigus lapse emal esineks, võiks see last kuidagi ohustada. Eestkosteasutus II on

lapse ema ja lapse kodu külastades ning lapsega vesteldes teinud kindlaks, et lapsel on kodus

piisavalt süüa (III kd tl 150). Asjaolu, et laps on lapse isa juures hea isuga, ei anna alust eeldada,

et laps ei saa teise vanema juures piisavalt süüa. Muid põhjendusi, kuidas ema on seadnud lapse

ohtu ja jätnud ta abivajavasse olukorda, määruskaebuse esitaja esile toonud ei ole, mistõttu

puudub kohtul võimalus neile hinnang anda.

Vastuseks lapse isa väitele, et kohus on jätnud piisaval määral arvestamata asjaoluga, et lapse

ema on takistanud lapse suhtlemist isaga, märgib ringkonnakohus järgmist. Õige on

määruskaebuse esitaja seisukoht, et suhtlemine lahuselava vanemaga on lapse huvides.

Suhtlusõiguse esmaseks eesmärgiks on tagada vanema ja lapse isiklike suhete tekkimine ja

jätkumine ning vanem ei tohi kahjustada lapse loomupärast suhet teise vanemaga ning lapse

suhtes hooldusõiguse määramisel tuleb muude faktorite juures arvestada ka sellega, kas

vanemad toetavad teise vanema suhtlemist lapsega. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on

koostöös eestkosteasutusega II lapse ema ja isa sõlmimas kokkulepet suhtlemiskorra osas.

Eestkosteasutus II on esitanud määruskaebusele vastates tõendid selle kohta, et lapse ema on

esitanud eestkosteasutusele avalduse, paludes võimaldada lapsel kohtuda oma isaga Tallinna

perekeskuses sotsiaaltöötaja juuresolekul. Neutraalsel pinnal kohtumist ja kolmanda isiku

juuresolekut palus lapse ema põhjusel, et lapse isa rikkus omavahelist suhtlemiskorda, kui võttis

lapse tema ema teadmata lasteaiast ja keeldus last tagasi andmast. Eelnev tõendab, et lapse ema

soosib lapse ja isa omavahelist suhtlemist, kuid seda reglementeeritud tingimustel, mis on

poolte vahelisi suhteid ja aset leidnud sündmusi silmas pidades kohane. Vastupidiseid tõendeid

kohtumenetluse kestel kohtule ei esitatud. Ema vastumeelsust lapse ja tema isa suhtlemisele ei

tõendanud ka määruskaebusele lisatud väljavõte sõnumite vahetusest. Kohus märgib, et kui

pooled ei saavuta kohtuvälist kokkulepet suhtlemiskorra osas, on vanematel õigus nõuda

suhtlemiskorra kindlaksmääramist kohtu poolt vastavalt PKS § 143 lg-le 21. Eelnevalt

kirjeldatud taotlust varem kohtule esitatud ei ole, sh ei saa suhtlemiskorra kindlaksmääramise

taotlusena käsitleda lapse isa 17.12.2015 ja 07.06.2016 menetlusdokumentides kajastatut.

Menetluskulud

13. Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata,

jäävad määruskaebusmenetluse kulud määruskaebuse esitaja kanda (TsMS § 171 lg 1), v.a

alaealisele lapsele ja lapse emale riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mille

ringkonnakohus jätab TsMS § 172 lg 3 teise lause järgi Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Imbi Sidok-Toomsalu

Indrek Soots