1-12-10969/205 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

23. märts 2017, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-12-10969

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Aarne Sarjas

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja) 22. veebruari 2017

määrus süüdimõistetu Hannes Laasi ennetähtaegselt

vangistusest vabastamata jätmise kohta

Kaebuse esitajad ja kaebuse liik

süüdimõistetu Hannes Laas (isikukood 38102190297),

määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Tartu Maakohtu 22. veebruari 2017 määrus jätta muutmata.

2. Süüdimõistetu Hannes Laasi määruskaebus jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu

Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi

vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai

vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Harju Maakohtu 05.12.2012 otsusega karistati Hannes Laasi KarS § 184 lg 2 p-de 1, 2; §

392 lg 2 p 2 järgi KarS § 63 lg 1 alusel 4 aasta 4 kuu vangistusega, KarS § 418 lg 1 järgi 10

kuu vangistusega ja KarS § 420 lg 1 järgi 4 kuu vangistusega.

KarS § 64 lg 1 alusel loeti mõistetud kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega,

mõistes liitkaristuseks 4 aastat 4 kuud vangistust.

KarS § 74 lg 5 ja § 65 lg 2 alusel suurendati uue kuriteo eest mõistetud karistust eelmise

17.04.2012 Harju Maakohtu poolt mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, s.o 8 kuud

vangistust, mõistes liitkaristuseks ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 5 aastat vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka H. Laasi eelvangistuses viibitud aeg ning

karistuse kandmise alguseks loeti 04.06.2012.

Karistuse kandmise lõpp 04.06.2017.

2. Tartu Maakohtu 22.02.2017 määrusega jäeti H. Laas vangistusest tingimisi ennetähtaegselt

vabastamata.

2.1. Kohtuistungi toimumise ajaks oli H. Laas ära kandnud temale mõistetud 5 aasta pikkusest

vangistusest enamuse: üle 4 aasta 8 kuu. Seega on H. Laas ära kandnud enam kui 2/3 temale

mõistetud karistusajast ja see ületab 4 kuud. Karistust on kanda rohkem kui kaks kuud (KarS

§ 76 lg 3). Samuti on täidetud KarS § 75 lg 1 p-s 1 toodud formaalne eeldus: H. Laasil on

olemas elukoht. Ta saab kolida oma emale kuuluvasse korterisse. Formaalsed eeldused on

täidetud.

2.2. Täitmata on materiaalsed eeldused.

2.2.1. H. Laasi enne tähtaega vabaks laskmise kasuks kõnelevad mitmed asjaolud. H. Laas ei

soovi endist elu jätkata, vaid soovib muutuda. Kinnipeetav väitis ka, et kriminaalse taustaga

tuttavaid tal enam ei ole ning ta suhtleb vaid korralike pereinimestega. Narkootikume ta enam

tarvitada ei taha. Samas ei saa H. Laasi varasemat elukäiku (pidevad kuriteod ja

narkootikumide tarvitamine) arvestades tema enda väiteid kuigivõrd kaalukateks lugeda.

Vabanemise korral on süüdimõistetul olemas kindel töökoht, tal puuduvad võlgnevused, tal on

vabanemisfondis 1290 eurot ning majanduslikult saavad teda toetada ka tema lähedased (ema,

abikaasa). Seega on kinnipeetava vabanemisjärgne rahaline olukord suhteliselt hea. Ka on

positiivne, et süüdimõistetut toetavad lähedased inimesed ka moraalselt.

2.2.2. Maakohus leiab, et positiivsed näitajad ei kaalu üles H. Laasi vabastamise vastu

kõnelevaid aspekte.

Vangla on H. Laasi iseloomustanud kui emotsionaalselt impulsiivset ja kergesti ärrituvat

inimest. Sellele viitab ka asjaolu, et H. Laasi on korduvalt karistatud vägivalla kasutamise

eest. Asjaolu, et H. Laas on majanduslikult suhteliselt hästi kindlustatud, ei välista kuidagi

uute vägivallategude toime panemist.

H. Laasil on narkoprobleemid. Eelnevate kuritegude toimepanemise soodusteguriks on olnud

just narkootikumid. Maakohus leiab, et süüdimõistetu soov narkootikumidest vabaneda, ei ole

veenev. Kinnipeetav tunnistas vanglatöötajale, et kui ta peaks uuesti uimasteid proovima,

hakkaks ta suure tõenäosusega neid ka uuesti tarvitama. See aga tõstaks oluliselt tõenäosust,

et H. Laas hakkab panema toime kuritegusid.

Mõneti alarmeeriv on ka asjaolu, et süüdimõistetu ei soovinud (vähemalt mingil perioodil) osa

võtta vangla sotsiaalprogrammidest. H. Laas küll selgitas maakohtule oma motiive, aga need

selgitused ei näita süüdimõistetut ülearu soodsas valguses. Vangla poolt pakutavad

programmid ei kujuta endast vangide „kiusamise“ meetodit, mida tuleb läbida selleks, et

näidata end soodsas valguses ja saada seeläbi ennetähtaegselt välja. Programmid on mõeldud

selleks, et inimene õpiks nende abil õiguskuulekalt elama. H. Laas seda ilmselt (täielikult)

mõistnud ei ole.

2.2.3. Eeskätt kõneleb maakohtu hinnangul H. Laasi ennetähtaegse vabastamise vastu asjaolu,

et teda on kriminaalkorras karistatud korduvalt ja ka vanglas on ta olnud mitmeid kordi.

Sedavõrd tihedalt karistatud ja vangis olnud inimese puhul võiks usu tema edasisse

õiguskuulekasse ellu taastada vaid mingid selgelt erandlikud asjaolud, H. Laasi puhul neid ei

esine.

H. Laas selgitas maakohtule, et ennetähtaegselt tahab ta vanglast välja pääseda vaid siis, kui

käitumiskontroll ei kesta üle kuue kuu. H. Laasi varasemat elukäiku ja praeguse karistuse

pikkust silmas pidades ei saaks aga niivõrd lühikese käitumiskontrolliga piirduda. Maakohus

leiab, et vähemalt üldjuhul ei peaks inimest n-ö sunniviisiliselt vabastama – praegu aga

olekski H. Laasi vabastamine enam kui kuue kuu pikkuse käitumiskontrolliga kinnipeetava

sooviga vastuolus.

3. Tartu Ringkonnakohtu 15.03.2017 määrusega jäeti süüdimõistetu määruskaebus käiguta,

kuna kaebus oli allkirjastamata ning anti aega puuduste kõrvaldamiseks kuni 24.03.2017.

Nimetatud ajaks saabus kohtusse nõuetekohane allkirjastatud H. Laasi kaebus.

Määruskaebus

4. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse süüdimõistetu H. Laas, kes palub maakohtu

määruse tühistamist ning enda ennetähtaegset vabastamist, kuna on võimeline elama

seadusekuulekat elu.

4.1. Süüdimõistetu leiab, et on täitnud kõik reaalsed võimalused ennetähtaegseks

vabastamiseks. Maakohus on jätnud arvestamata, et süüdimõistetul on vabanemisel kindel

elu- ja töökoht, elukaaslane, lapsed, ema, rahaline ja majanduslik seis on head, rahalised

nõuded on täidetud ja vabanemisfondis on rohkem kui 1290 eurot. H. Laas on motiveeritud

muutuma, millele viitab ka distsiplinaarkaristuste puudumine. Lisaks on maakohtu viited

varasematele karistustele ainetud. H. Laasi väärtushinnangud on ajaga muutunud.

4.2. Narkoprobleemidele viitamine on alusetu, kuna süüdimõistetu hinnangul tal enam

narkootikumidega probleeme ei ole. Samuti ei ole ta emotsionaalselt impulsiivne ja kergesti

ärrituv.

4.3. H. Laas toob välja, et ta ei ole kunagi olnud vastu enda ennetähtaegsele vabastamisele.

Katseaeg 2 aastat ei oleks kindlasti mõistlik. H. Laas peab enda suhtes esinevad positiivseid

asjaolusid ennetähtaegset vabastamist võimaldavateks erakorralisteks asjaoludeks.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

5. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu määruse ja selle peale esitatud määruskaebusega,

leiab, et maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ning süüdimõistetu määruskaebus

rahuldamata.

6. Ringkonnakohus on seisukohal, et süüdimõistetu määruskaebus ei anna alust maakohtu

määruse tühistamiseks ja süüdimõistetu ennetähtaegseks vangistusest vabastamiseks, sest

määruskaebuses ei ole välja toodud uusi asjaolusid, millele maakohus ei oleks tähelepanu

pööranud või mis omaks olulist kaalu maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale

asumiseks. Maakohus analüüsis põhjalikult nii positiivseid kui ka negatiivseid asjaolusid ning

kuna ringkonnakohus nõustub selle analüüsiga, siis ei pea kohtukolleegium vajalikuks seda

üle korrata. Ka süüdimõistetu poolt veelkord üle korratud positiivsed asjaolud ei too endaga

kaasa kohtu teistsugust seisukohta.

7. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus veel, et kuigi seadus võimaldab

süüdimõistetuid ennetähtaegselt karistuse kandmisest vabastada, ei ole tegemist olukorraga,

kus isiku võiks vabastamata jätta üksnes erandlikel juhtudel. Formaalsete eelduste täitmine, st

seaduses märgitud ärakantud karistuse eeldus, ei anna alust veel isiku ennetähtaegseks

vabastamiseks. Vastupidi, karistuse tervikuna ärakandmine on reegliks ja sellest tingimisi

ennetähtaegne vabastamine selgelt erandiks. H. Laasi puhul ei esine selliseid veenvaid

asjaolusid, mis võimaldaksid käesoleval ajal tema ennetähtaegset vabastamist. Kohtul puudub

veendumus, et just nüüd on isik valmis oma käitumist kardinaalselt muutma ning varasemad

korduvad karistused ja vangistused avaldaksid just nüüd süüdimõistetule mõju. Isiku

vanemaks saamine ei ole koheselt veel see erandlik asjaolu, mis tooks kaasa tingimisi

ennetähtaegse vabastamise.

Viited varasematele karistustele on asjakohased, sest ennetähtaegse vabastamise otsustamisel

tuleb arvestada kõiki KarS § 76 lg-s 4 sätestatud asjaolusid. Katseaja pikkuse arvestamine on

personaalne ning sõltub toimepandud süüteost, mõistetud karistusest ning tuleb arvestada

KarS § 76 lg-s 5 sätestatut.

8. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Tartu

Maakohtu 22. veebruari 2017 määrus muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

/allkiri/ /allkiri/ /allkiri/

Tiit Lõhmus

Mati Kartau

Aarne Sarjas