3-15-2913/26 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Agu Timmi

Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja

koht

21.03.2017, Tartu

Haldusasja number

3-15-2913

Haldusasi

Peeter Kangro kaebus Tartu Vangla 16.11.2015. a

käskkirja nr 6-2/1628 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 09.03.2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Peeter Kangro apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Peeter Kangro

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. 1. Jätta Peeter Kangro apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

09.03.2016. a otsus muutmata.

2. 2. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta tema enda

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 20.04.2017 (HKMS § 212 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla tunnistas 16.11.2015. a käskkirja nr 6-2/1628 p-ga 1 kinni peetava isiku Peeter

Kangro süüdi vangistusseaduse (VangS) § 67 lg 1 rikkumise süüdistuses, p-ga 2 karistas teda

noomitusega, p-ga 3 tunnistas P. Kangro süüdi Tartu Vangla kodukorra (TVK) p 1.6.3

rikkumise süüdistuses ja p-ga 4 karistas teda seitsmeks ööpäevaks kartserisse paigutamisega.

Käskkirjast nähtuvalt keeldus P. Kangro 17.10.2015 kell 08.17 hommikuse loenduse ajal S-

hoone 6. sektsiooni kambris 372 allumast vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele

öelda kuuldavalt ja selgelt oma nimi ning ütles vastuseks „pese oma kõrvu“.

2. P. Kangro esitas Tartu Vangla 16.11.2015. a käskkirja peale vaide. Tartu Vangla jättis

19.11.2015. a vaideotsusega nr 1-11/1090-2 vaide rahuldamata.

3. P. Kangro esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla 16.11.2015. a käskkirja

nr 6-2/1628 tühistamiseks.

Kaebuse kohaselt on Tartu Vangla 16.11.2015. a käskkiri nr 6-2/1628 õigusvastane ja tuleb

tühistada, sest ei ole selge ja üheselt mõistetav. Käskkirjast ei nähtu, kas kaebaja jättis ütlemata

oma nime, ei öelnud seda selgelt või ei öelnud seda kuuldavalt. Samuti on mõistetud karistus

ebaproportsionaalne võrreldes väidetava süüteo raskusega. Kaebaja ei ole süütegu toime

pannud, tegemist on Tartu Vangla kättemaksuga selle eest, et P. Kangro on avaldanud artikleid

oma internetiblogis. Väidetava süüteo ajal oli kaebaja kaotamas teadvust ja ei olnud suuteline

adekvaatselt reageerima vanglaametniku korraldustele. Vangla meditsiiniosakonna vanemõe

väited kinnitavad, et ravimi tarvitamise ajal võisid kaebajal esineda tasakaaluhäired, iiveldus,

kõnehäired. Kuna kaebaja isik oli vanglaametnikele teada, ei saa nime ütlemata jätmist või

liiga vaikselt või ebaselgelt ütlemist käsitleda rikkumisena, mis kahjustaks vangla julgeolekut.

HALDUSKOHTU LAHEND

4. Tartu Halduskohus ei rahuldanud 09.03.2016. a otsusega kaebust ja jättis kaebaja

menetluskulud tema enda kanda.

Halduskohtu otsuse kohaselt ei ole kaebaja vanglaametniku korraldusele mitteallumist eitanud,

vaid on toonud välja erinevaid põhjuseid, miks ta ei olnud võimeline ametniku korraldust

täitma või miks ta ei soovinud seda teha. Kaebaja 13.11.2015. a kahest seletuskirjast,

17.10.2015. a seletuskirjast ja vaidest nähtub selgelt kaebaja suhtumine ametniku korraldusse

ning ka see, et ta sai temale antud korraldusest aru, kuid otsustas korraldust mitte täita.

Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et vaidlustatud käskkiri ei ole üheselt mõistetav. Kaebaja ei

eita, et ta kasutas ametnikuga suheldes väljendit „pese oma kõrvu“. Arvestades aset leidnud

situatsiooni tehiolusid ning seda, mille tulemusena kaebaja viidatud väljendit kasutas, on aru

saada, et tegemist oli kaebajapoolse ebaviisaka käitumisega. Nõustuda ei saa ka kaebaja

väitega, et tema ei ole distsiplinaarsüütegu toime pannud, sest puudub süüline käitumine.

Olenemata sellest, kas kaebajal esinesid terviserikked või mitte ja kas ta sai voodilt püsti tõusta

või mitte, ei saa nimetatud asjaolu takistada selgelt ja kuuldavalt oma nime kordamast, kui

ametnik seda kinnipeetavalt küsib.

Jagada ei saa ka kaebaja seisukohta, et mõistetud karistus on ebaproportsionaalne võrreldes

väidetava süüteo raskusega. Nõustuda saab vastustajaga, et vangla julgeoleku tagamise

seisukohalt on väga oluline, et kinnipeetavad täidaksid neile antud korraldusi. Nime ütlemise

näol on tegemist lihtsa ning arusaadava korraldusega ning seda korraldust antakse

kinnipeetavale iga loenduse ajal. Kui ametnik tõepoolest ei saa aru või ei kuule, mida

kinnipeetav täpsemalt ütleb, siis on ametnik õigustatud kinnipeetavale korralduse uuesti

andma. Asja materjalidest nähtuvalt omab kaebaja kolme kehtivat distsiplinaarkaristust, sh üks

karistus on määratud viieks ööpäevaks kartserisse paigutamine ebaviisaka käitumise eest.

Seega oli 17.10.2015 aset leidnud intsident korduv samalaadne rikkumine, mistõttu oli

põhjendatud tõsta kartserikaristuse ööpäevade arvu. Distsiplinaarmenetluse käigus kogutud

materjalidest nähtub, et kaebaja ei ole mõistnud oma karistamise põhjust ning seda, et teda

karistati samalaadse rikkumise eest mitmendat korda. Samuti ei ole kaebaja ka

kohtumenetluses näidanud üles kahetsust toime pandud tegude ees.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. P. Kangro esitas Tartu Halduskohtu 09.03.2016. a otsusele apellatsioonkaebuse, milles palub

halduskohtu otsus tühistada, teha uus otsus ja rahuldada kaebus.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei vasta Tartu Vangla 16.11.2015. a käskkiri nr 6-2/1628

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 55 lg 1 nõuetele. Käskkirjast ei ole võimalik aru saada,

milles seisnes P. Kangro mitteallumine, s.o mida P. Kangro jättis tegemata või mida tegi

valesti. Käskkirja kohaselt ei süüdistatud P. Kangrot mitte selles, et ta nime ütlemata jättis,

vaid selles, et ta ei allunud korraldusele öelda nimi kuuldavalt ja selgelt. Samas ei nähtu

käskkirjast, kas P. Kangro jättis ütlemata oma nime, ei öelnud seda selgelt või ei öelnud

seda kuuldavalt ning selles küsimuses ei ole seisukohta võtnud ka halduskohus, rikkudes

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg 1 p-i 4.

Kaebaja ei pannud distsiplinaarsüütegu toime, kuna ta ei käitunud süüliselt. Väidetava süüteo

ajal oli kaebaja kaotamas teadvust ja ei olnud suuteline adekvaatselt reageerima

vanglaametniku korraldustele. Kaebaja on viidanud vangla vanemõe selgitusele, et ravimi

tarvitamise ajal võisid kaebajal esineda tasakaaluhäired, iiveldus, kõnehäired. Olukorras, kus

kinnipeetav ei suuda seista ega selgelt ja kuuldavalt öelda oma nime, peaks vanglaametnikul

tekkima põhjendatud kahtlus kinnipeetava tervislikus seisundis ja vanglaametnik oleks

pidanud korraldama kinnipeetavale koheselt arstiabi osutamise.

Seoses Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-te 3, 6, 13, 17

ja 7 lisaprotokolli art 2 rikkumisega Eesti Vabariigi poolt märgib kaebaja, et vangi

väärkäitumine võib esineda mitmel viisil; teatud teod on selgelt üksnes sisedistsipliini

küsimused, samas kui teisi ei saa käsitleda samas valguses. Mõne teo seadusvastasus ei pruugi

sõltuda faktist, et see on pandud toime vanglas: mõni tegu, mis sisekorraeeskirja kohaselt

tähendab õigusrikkumist, võib ka kriminaalõiguse kohaselt tähendada õigusrikkumist. Lähtuda

tuleb Engeli ja teiste kohtuotsuses (Seeria A, nr 22, lk 33-35, p-d 80-82) ja Öztürki

kohtuotsuses (Seeria A, nr 73, lk 18, p-d 48-50) sõnastatud kriteeriumitest.

6. Tartu Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele, jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata.

Vastuse kohaselt on põhjendamatu kaebaja etteheide, et halduskohus ei põhjendanud otsuses

kaebaja väidetega mittenõustumist. Halduskohus põhjendas otsuse p-s 13 selgelt, miks ta ei

nõustu kaebaja väitega, et haldusakt ei ole üheselt mõistetav. Arusaamatuks jääb, miks on

kaebaja jaoks oluline, kas ta jättis oma nime ütlemata, ei öelnud seda selgelt või kuuldavalt.

Sõltumata põhjusest, miks vanglaametnik andis teistkordselt korralduse öelda oma nimi, siis

kaebaja seda ei täitnud ja selle eest määrati talle ka karistus. Seda, et kaebajale anti korraldus

öelda nimi uuesti, kinnitab kaebaja 13.11.2015. a selgituses.

Halduskohus ei pidanud vanglaametniku korralduse õigusvastasust tuvastama, kuna see ei

olnud kaebuse lahendamise seisukohalt vajalik.

Kaebajat on ka varasemalt korduvalt distsiplinaarkorras karistatud allumatuse eest

vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele ning ebaviisakate, ebatsensuursete ja

ähvardavate väljendite kasutamise eest vanglaametnikega suheldes. Kaebaja omas kaebusele

vastuse koostamise ajal kolme kehtivat distsiplinaarkaristust, seega ei ole kaebaja mõistnud

oma karistamise põhjust ning seda, et teda karistati samalaadse rikkumise eest mitmendat

korda. Distsiplinaarmenetluses kaebaja antud seletustest nähtub tema suhtumine ametniku

korraldusse ning see, et ta sai temale antud korraldusest aru.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et P. Kangro apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 09.03.2016. a otsus muutmata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei

ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea vajalikuks neid

korrata. Seoses apellatsioonkaebusega peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.

8. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja apellatsioonkaebusega, et vaidlustatud käskkirjast ei

nähtu, kas ta jättis oma nime ütlemata või ei öelnud seda selgelt. Nii distsiplinaarmenetluse

protokollist kui ka käskkirjast nähtub selgelt, et kaebaja ei allunud vanglaametniku

seaduslikule korraldusele öelda kuuldavalt ja selgelt oma nimi. Samuti on halduskohus

õigustatult märkinud, et isegi juhul, kui kaebajal esinesid terviserikked, mille tõttu ta ei olnud

võimeline voodilt püsti tõusma, ei saanud see takistada tal selgelt ja kuuldavalt oma nime

ütlemast. Selle, et kaebajale anti korraldus öelda teistkordselt oma nimi, on omaks võtnud

kaebaja ka oma 13.11.2015. a antud seletuses. Halduskohus on õigesti viidanud ka sellele, et

kaebajat on ka varem karistatud distsiplinaarkorras vanglaametnike seadusliku korralduse

mittetäitmise eest. Mis puudutab asjaolu, et vanglaametnik oleks pidanud koheselt korraldama

kaebajale arstiabi osutamise siis selles osas märgib ringkonnakohus, et vanglaametnik ei saa

visuaalselt hinnata kaebaja terviseseisundit ja tundes end halvasti oli kaebajal õigus pöörduda

vanglaametnike poolt palvega kutsuda meditsiinitöötaja. Seda kaebaja teinud ei ole. Seoses

kaebaja tervisliku seisundiga on meditsiiniosakonna töötaja kinnitanud, et inhalaatori

kasutamisel võivad küll esineda vaevused, kuid need ei takista loenduse ajal püsti tõusmist ja

oma nime ütlemist. Seega on halduskohus jõudnud õigustatult järeldusele, et kaebaja on

süüliselt toime pannud distsipliinirikkumise ja vastustaja oli õigustatud teda karistama

distsiplinaarkorras. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta apellatsioonkaebuses toodud väited

EIÕK artiklite 3, 6, 13 rikkumisele Eesti Vabariigis, kuna nendest väidetest ei nähtu seost

antud asja lahendamisega.

9. Kaebaja on apellatsioonkaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 15 eurot. Seoses

apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jääb see HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

Einar Vene

Agu Timmi