4-17-303/16 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse kuupäev 27.02.2017.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Julia Vernikova Sekretär Raivo Seppo Tõlk

Vaidlustatud lahend

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 19.12.2016.a. otsus väärteoasjas nr. 2315,16,011758

Kaebuse esitanud isik

S.S , isikukood: xxx , elukoht xxxx Istungil osalenud isikud

kaebuse esitaja: S.S , kohtuvälise

menetleja – Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse esindaja Enel Kuiv

LÕPPOSA

Jätta Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsus nr. 2315,16,011758 muutmata ja S.S-i kaebuse rahuldamata.

Kui menetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju

Maakohtule (Liivalaia kohtumaja) seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

Kassatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsuse terviktekst menetluspooltele tutvumiseks kättesaadav 22.03.2017.a. Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis.

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonikaebuse Riigikohtusse 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU

Väärteoasi nr.4-17-303

Kaevatava otsusega karistati kaebajat LS § 227 lg 4 alusel rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses ja lisakaristusena LS § 227 lg 5 p 3 alusel mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Väärteoasja otsuse kohaselt juhtis S.S 29.11.2016 kell 12.20 Harjumaal Xxxx

Narva mnt (Vormsi tn 3 juures) suunaga Mustakivi tee poole mootorsõidukit BMW X5 (registreerimismärk xxxx) kiirusega 95 (+/-3) km/h, teelõigul, millel suurim lubatud sõidukiirus oli 30 km/h. Seega ületas ta lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 62 km/h.

KAEBUSE SISU

Kaebuses taotletakse lisakaristuse mittekohaldamist. Kaebuse esitaja leiab, et rahatrahv maksimaalses määras kannab piisaval määral preventiivset eesmärki ning lisakaristuse kohaldamine on ebaproportsionaalne. S.S kinnitab esitatud kaebuses, et ta tegi oma käitumisest tõsised järeldused ning suhtub liiklusesse edaspidiselt lugupidavalt ja hoolivalt. Juhtimisõigus on kaebajale hädavajalik igapäevasteks toiminguteks seoses töö ja eraeluga, kuna isik elab linnast väljas (xxxx), tema töökoht on aga Xxxx, kuhu ta peab igapäevaselt autoga sõitma. Samuti aitab kaebaja igapäevaselt oma ema Xxxx, kes on invaliid ning kes elab Xxxx ja vanaema, kes on samuti invaliid ja elab Xxxx. Juhtimisõiguse äravõtmine seaks kaebaja väitel ohtu nende isikute elu ja tervise, mistõttu on vajalik juhtimisõiguse alles jätmine S.S-ile.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde. Kaebuse esitaja lisas, et kiirus oli temal umbes

100 km/h. Ta teab, et Xxxx ei ole 100 km/h kiirusega sõitmine lubatud, kuid sõitis Pirita piirkonnas, kus ei ole maju – tegemist ei ole eluohtliku alaga. Perekonnas ei ole kellelgi teisel juhtimisõigust ning isik on valmis tegema üldkasulikku tööd, maksma rahatrahvi.

Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et arvestades isiku süü suurust, teo toimepanemise tehiolusid, isikut iseloomustavaid andmeid, on põhjendatud kohtuvälise menetleja otsuses nii põhikui lisakaristuse kohaldamine. Menetlusalune isik ületas lubatud sõidukiirust määras, mis ületab kolmekordselt lubatud kiiruse sellel tänaval. Kohtuväline menetleja on otsuse tegemisel arvestanud nii kiiruse ületamise määra kui ka asjaolu, et isikut on varem korduvalt karistatud.

Karistuse eesmärgiks on süüteo toime pannud isiku edaspidine õiguspärane käitumine. Menetlusalune isik on avaldanud kahetsust, mida kohtuväline menetleja on arvestanud karistust kergendava asjaoluna ning kohaldanud lisakaristust minimaalses määras. Asjaolud, mida kaebaja kaebuses välja tõi lähedaste kohta, olid temale teada juba väärteo toimepanemise ajal, sh eelmiste väärtegude toimepanemise ajal. Kohtuvälise menetleja arvates on selge, et rahatrahv enam eripreventiivset mõju ei avalda, mistõttu tuli kohaldada lisakaristust.

Kohtu põhjendused ja seisukoht

Kohus, tutvunud väärteoasja materjalidega ning kuulanud kohtuistungil ära menetluse pooled, leiab, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata ja esitatud kaebus rahuldamata.

LS § 227 lg 4 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis. LS § 50 lg 5 p 3 kohaselt ei tohi juht sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest.

Käesolevas väärteoasjas puudub vaidlus väärteo toimepanemise asjaolude kohta.

S.S-i poolt 29.11.2016 kell 12.20 Harjumaal Narva maanteel Vormsi tn 3 juures suurima lubatud kiiruse ületamine mitte vähem kui 62 km/h on tõendatud järgmiste tõenditega.

S.S on 27.02.2017 kohtuistungil tunnistanud väärteo toimepanemist. Tema ütluste kohaselt ületas ta kiirust Pirita kandis, kus lubatud suurim sõidukiirus oli 30–40 km/h, kuid tema poolt juhitava sõiduki kiirus oli umbes 100 km/h.

Kombineeritud kiirusemõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et 29.11.2016 kell 12.20.36 on mõõdetud seadmega LaserCam4 LE 0274 (salvestuse ID: 002110) sõiduki kiiruseks Narva maanteel Vormsi 3 juures 95 km/h, teelõigul, millel suurim lubatud kiirus on 30 km/h. Fotolt on näha, et mõõdetud on mootorsõidukit BMW, mille registreerimisnumber on xxxx.

Seega on S.S-i süü tõendamist leidnud, ta ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 62 km/h, mistõttu on täidetud LS § 227 lõike 4 objektiivne teokoosseis.

KarS § 15 lõike 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. S.S-i enda ütluste kohaselt sõitis ta ärikohtumisele. Kohtu hinnangul pani S.S kiiruse ületamise toime tahtlikult. Ta teadis, et Xxxx ei ole lubatud sõita kiirusega 100 km/h, kuid tegi seda sellegipoolest, kuna hilines kohtumisele. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Seega vastutab S.S LS §

227 lg 4 järgi.

Karistus

Karistamise aluseks on isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (KarS § 56 lg 1).

LS § 227 lõike 4 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kahekümne nelja kuuni. Kohtuväline menetleja on põhikaristusena kohaldanud S.S-i suhtes rahatrahvi 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ning lisakaristusena võtnud ära mootorsõiduki juhtimisõiguse 6 kuuks.

Süü suuruse hindamisel tuleb arvesse võtta, et S.S ületas suurimat lubatud kiirust oluliselt, sõitis lubatust kaks korda kiiremini. Lubatud suurim sõidukiirus piiratakse konkreetse teelõigu erisusi arvestades ja kõikide liiklejate ohutuse huvides. Kõne all oleval teelõigul oli lubatud suurimaks sõidukiiruseks vaid 30 km/h, järelikult pidas liikluskorraldaja silmas, et nimetatud teelõigul tuleb mootorsõiduki juhtidel olla eriti ettevaatlik. Ületades kiirust lubatust 62 km/h võrra, seadis S.S potentsiaalselt ohtu enda ja teiste liiklejate elu, tervise ja vara. Seega hindab kohus tema süüastet keskmisest suuremaks.

Kohus leiab, et kaebaja väited, et kiiruse ületamine ei olnud ohtlik, kuna läheduses ei olnud maju, ei vääri tähelepanu. Liikluskorraldusvahendiga seatud piirangud tuleb järgida igal juhul – tegemist ei ole mootorsõidukijuhi kaalutlusõigusega, vaid juhi kohustusega.

Arvestades süü suurust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, on kohtuväline menetleja põhjendatult määranud rahatrahvi üle sanktsiooni keskmist määra.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis 3-1-1-122-13 sedastanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele ning lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet.

Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisaks märkis Riigikohtu kriminaalkolleegium samas lahendis, et võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks.

Karistusregistri väljavõttest nähtub, et S.S on kolm kehtivat väärteokaristust.

Kõikidel kordadel on teda karistatud lubatud sõidukiiruse ületamise eest. Seega on käesoleval juhul tegemist neljanda samalaadse süüteo toimepanemisega. Sealhulgas nähtub, et ühel korral on teda karistatud LS § 227 lg 2 järgi, st mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 km/h ning kahel korral on karistatud LS § 227 lg 3 järgi, st mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 41-60 km/h. Käesolevalt ületas ta lubatud suurimat sõidukiirust 62 km/h. Seega on ta sõitnud korduvalt lubatust oluliselt kiiremini. Samuti nähtub karistusregistri väljavõttest, et teda on karistatud alles 17.07.2016 ja 25.10.2016, käesoleva teo pani ta toime 29.11.2016, st kuu aega pärast viimast karistamist. Seega on tegemist süstemaatilise liiklusrikkujaga, kellele määratud karistused pole mõju avaldanud ning kes on hoolimatult jätkanud õigusvastase käitumisega. S.S-i on kolmel korral karistatud rahatrahviga, üks rahatrahv on tasumata, mis näitab üleolevat suhtumist määratud karistustesse.

Kohus leiab, et S.S-i puhul on oht, et ta jätkab väärtegude toimepanemist, üsna suur. Ta on kohtuistungil selgitanud, et peab kiiruse ületamist noormaalseks ning kaks karistust nelja aasta jooksul on tema arvates tavapärane. Kohtu hinnangul on see murettekitav ning näitab, et isik ei ole sisuliselt aru saanud oma rikkumiste ohtlikkusest, mistõttu on arvestatav oht uue liiklusrikkumise toimepanemiseks. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et kuivõrd S.S on oma suhtumiselt teistele liiklejatele ohtlik, tuleb tema suhtes lisakaristusena kohaldada mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist.

Üldohtlike süütegude puhul on kaitstavaks õigushüveks eelkõige inimese elu, kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et üheks vahendiks selle eesmärgi täitmisel on rikkujate mõjutamine läbi selliste karistuste määramise, mis mõjutavad nende elukorraldust ja suunavad neid edaspidi õiguskuulekalt käituma. Lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine motiveerib kohtu hinnangul piisavalt isikut edaspidiselt õiguskuulekalt käituma, st täidab karistuse eripreventiivset eesmärki.

Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest, mille alla kuulub liikluskord. Mootorsõiduki juht on suurema ohuallika valdaja. Seetõttu võib ta kujutada ohtu enda ja teiste isikute elule, tervisele ja varale, samuti looduskeskkonnale. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja, määrates lisakaristuse, on põhjendatult arvestanud, et tegemist on massiliselt toimepandava enamohtliku liiklusalase rikkumisega, mis ohustab üldist turvalisust ja seetõttu väärib ranget karistamist. Seega on lisakaristuse kohaldamine õigustatud, lähtudes ka üldpreventsiooni põhimõtetest.

Kaebuse kohaselt on juhtimisõigus S.S-ile hädavajalik igapäevasteks toiminguteks seoses töö ja eraeluga, kuna isik elab linnast väljas (Järvekülas, Rae vallas), tema töökoht on aga Xxxx, kuhu ta peab igapäevaselt autoga sõitma. Samuti aitab kaebaja igapäevaselt oma ema Xxxx, kes on invaliid ning kes elab Xxxx ja vanaema, kes on samuti invaliid ja elab Xxxx. Juhtimisõiguse äravõtmine seaks kaebaja väitel ohtu nende isikute elu ja tervise, mistõttu on vajalik juhtimisõiguse alles jätmine kaebuse esitajale.

Kohus leiab, et asjaolud, mille kaebaja on välja toonud, olid S.S-ile teada ka väärteo toimepanemise ajal ning ka eelmiste väärtegude toimepanemise ajal. Mootorsõiduki juhtimisõiguse olemasolu ei ole privileeg, ka teised inimesed, kellel ei ole juhtimisõigust, täidavad oma kohustusi hoolitseda vanemate eest. Harjumaal ja selle lähivaldades on edukalt toimiv ühistransport ning invaliididele mõeldud takso tellimise võimalus (invatakso), samuti on tervise järsu halvenemise korral võimalik kutsuda kiirabi. Seega ei ohusta kohtu hinnangul mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine S.S-i ema ja vanaema elu ja tervist.

Kohtuistungil on kaebuse esitaja öelnud, et on valmis tegema üldkasulikku tööd. Kohus selgitab, et vastavalt KarS § 69 lõikele 1 on väärteomenetluses karistuse mõistmisel võimalik asendada üldkasuliku tööga üksnes aresti.

LS § 227 lg 5 p 3 kohaselt on lisakaristust võimalik kohaldada kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Kohtuväline menetleja on oma otsuses lisakaristusena kohaldanud S.S-i suhtes mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist minimaalses määras, s.o 6 kuud. Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga, et lisakaristust võib antud juhul kohaldada minimaalses määras, kuna mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kohaldatakse S.S-ile esmakordselt.

Eeltoodust tulenevalt tuleb Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri 19.12.2016 otsus väärteoasjas nr 2315,16,011758 jätta muutmata ja S.S-i kaebus rahuldamata.

Kohus juhindub V™S § 132 p 1, § 109-§ 111.

/digitaalselt allkirjastatud/ Julia Vernikova kohtunik