2-15-17014/42 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tartu, 20. märts 2017

Tsiviilasja number

2-15-17014

Tsiviilasi

AS

SEB

Pank

hagi

Lauri

Malm

vastu

nõude

tunnustamiseks pankrotimenetluses

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 1. juuni 2016. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lauri Malm apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

28. veebruar 2017

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Lauri Malm (isikukood: XXX); esindaja

vandeadvokaat Piret Pallo

Vastustaja

(hageja):

AS

SEB

Pank

(registrikood:

10004252); esindaja Janek Alvela

RESOLUTSIOON

1. Jätta Lauri Malmi apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Viru Maakohtu 1. juuni 2016. a otsus muutmata.

3. Jätta maakohtu menetluskulude jaotus ja kindlaks

määratud suurus muutmata ning ringkonnakohtus kantud

menetluskulud Lauri Malmi kanda. AS-l SEB Pank

puuduvad hüvitatavad menetluskulud.

4. Mõista Lauri Malmilt Eesti Vabariigi kasuks välja Lauri

Malmile tsiviilasjas nr 2-15-17014 antud menetlusabi

riigilõiv 300 (kolmsada) eurot.

5. Eesti Vabariigi kasuks väljamõistetud riigilõiv tuleb

tasuda

vastavalt

käesolevale

otsusele

lisatud

maksekorraldusele. Riigilõivu tasumisega viivitamise

korral tuleb Lauri Malmil tasuda viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS SEB Pank (hageja) esitas 11. novembril 2015 hagi Lauri Malm (kostja) vastu hageja nõude

tunnustamiseks kostja pankrotimenetluses lisaks kaitsmiseta tunnustatuks loetud nõudele summas

2749 eurot 08 senti täiendavalt summas 304 224 eurot 66 senti pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1

p 2 rahuldamisjärgu nõudena.

Hagiavalduse kohaselt kuulutas Viru Maakohus 12. juuni 2012 määrusega välja kostja pankroti.

Pärnu Maakohus tegi 10. veebruaril 2011 tagaseljaotsuse, millega mõisteti kostjalt välja põhivõlg

1793 eurot 57 senti, intress 60 eurot 13 senti ning viivised 191 eurot 08 senti. Samuti mõisteti välja

viivis arvestatuna võla põhiosalt alates 9. septembrist 2010 kuni põhinõude täieliku tasumiseni

määras 10 % aastas ehk 320 eurot 83 senti ja menetluskulud summas 383 eurot 47 senti. Kohtuotsus

jõustus 8. aprillil 2011. Pärnu Maakohtu 10. veebruari 2011 kohtuotsusest tulenev kostja võlgnevus

hageja ees on lisandunud viivise tõttu pankroti väljakuulutamise seisuga kokku 2749 eurot 8 senti.

Hageja ja kostja vahel sõlmiti 7. augustil 2007 laenuleping nr L070042390, laenusumma 243 016

eurot 47 senti, intressiga 6 kuu Euribor + 0,6 % aastas, lõpliku tagastamise tähtajaga 10. juuli 2037.

Laenulepingu alusel kohustus laenusaaja iga kuu 10. kuupäeval tagastama laenu ja tasuma intressi.

Hageja ja kostja vahel sõlmiti 7. veebruaril 2008 lisakokkulepe nr. 1, millega suurendati laenu

summat 25 581 euro võrra. Kokku moodustas laenu summa 268 597 eurot 47 senti. Kostja ei

tagastanud laenu nõuetekohaselt ega tasunud ka intresse, mistõttu hageja ütles 11. augustil 2009

saadetud teatega lepingu erakorraliselt üles alates 26. augustist 2009. Hageja antud tähtajaks kostja

võlgnevust hagejale ei tasunud. Vastavalt laenulepingu punktile 15.5. on hagejal õigus maksete

tasumisega viivitamise korral nõuda viivist 9 % aastas ning kui muutuvad võlaõigusseaduse (VÕS) §

94 lg-s 1 nimetatud intressimäär ja/või muutuvad muud viivisemäära reguleerivad seadusesätted, siis

on hagejal õigus nõuda laenusaajalt viivist seaduses lubatud maksimaalses määras. Vastavalt

laenulepingu punktidele 15.3.1. ning 15.3.5. lähtub hageja intressi ja muude tasude arvestamisel 360-

päevasest aastast, tegelikest päevade arvust kuus ja tasu määrast.

Seisuga 12. juuni 2012 on laenulepingust nr. L070042390 tulenev kostja võlgnevus kokku 250 983

eurot 71 senti, millest laenu põhiosa võlgnevus moodustab 192 737 eurot 36 senti, intressivõlgnevus

7147 eurot 81 senti, viivisvõlgnevus 50 683 eurot 13 senti ning teenustasu võlgnevus tagatise

kindlustamise eest 415 eurot 41 senti.

Hageja ja kostja vahel sõlmiti 11. augustil 2003 laenuleping nr. 1020142220310 summas 250 000

krooni, panga Eesti krooni laenude baasintress + 3 % aastas, lõpliku tagastamise tähtajaga

1. juuni 2013. Laenulepingu alusel kohustus kostja iga kuu 1. kuupäeval tagastama laenu ja tasuma

intressi.

Hageja ja kostja vahel sõlmiti 2. juulil 2004 lisa nr 1, millega lepiti kokku laenu tagastamine alates

1. augustist 2004 kuni 1. maini 2013 annuiteetmaksetena, kusjuures igakuise makse suurus vastab

summale, mis tuleks igakuiselt tasuda kui laen kuuluks tagastamisele annuiteetgraafiku alusel

tähtajaga 15 aastat.

Hageja ja kostja vahel sõlmiti 23. augustil 2006 lisakokkulepe nr. 2, millega suurendati laenusummat

60 000 krooni võrra 310 000 kroonini. Samuti lepiti kokku lepingu alusel makstava intressi ja muude

tasude arvestamisel lähtumine 360-päevasest aastast, tegelikust päevade arvust kuus ja vastavalt, kas

intressi või muu tasu määrast. Kostja intresse nõuetekohaselt ei tasunud ega tagastanud ka laenu,

mistõttu hageja ütles 11. augustil 2009 saadetud teatega lepingu erakorraliselt üles alates

26. augustist 2009. Vastavalt laenulepingu punktile 20 on hagejal kostja poolt maksete tasumisega

viivitamise korral õigus nõuda viivist 7 % aastas ning Eesti Vabariigi liitumisel Euroopa Liiduga

tõuseb viivise määr seaduses sätestatud määrani.

Seisuga 12. juuni 2012 on laenulepingust nr. 1020142220310 tulenev võlgnevus kokku 21 285 eurot

13 senti, millest laenu põhiosa võlgnevus moodustab 16 870 eurot 37 senti, intressivõlgnevus

357 eurot 68 senti ja viivisvõlgnevus 4057 eurot 08 senti.

Hageja ja OÜ Tseptrum vahel sõlmiti 19. oktoobril 2006 laenuleping nr. 2006031771, summas

2 200 000 krooni, intressiga 6,5 % aastas, lõpliku tagastamise tähtajaga 19. aprill 2007. Laenulepingu

alusel kohustus laenusaaja iga kuu 1. kuupäeval tasuma intressi. Edaspidi on laenulepingule sõlmitud

mitmeid lisakokkuleppeid ning 21. oktoobril 2008 sõlmiti lisakokkulepe nr. 6, millega lepiti kokku

intressimääraks panga Eesti krooni laenude baasintress + 3,1 % aastas, laenu tagastamise

lõpptähtajaks 19. aprill 2009. Võlgnik OÜ Tseptrum intresse kohaselt ei tasunud ega tagastanud ka

laenu lepingus ette nähtud tingimustel. Vastavalt laenulepingu punktile 12.5 on hagejal maksete

tasumisega viivitamise korral õigus nõuda võlgnikult OÜ-lt Tseptrum viivist lepingus kokku lepitud

intressimäära kahekordses määras. Vastavalt laenulepingu punktidele 12.3.1.1. ning 12.3.3. lähtub

hageja intressi ja muude tasude arvestamisel 360-päevasest aastast, tegelikest päevade arvust kuus ja

tasu määrast.

Seisuga 16. märts 2012 on laenulepingust nr. 2006031771 tulenev võlgnevus kokku 59 213 eurot 58

senti, millest laenu põhiosa võlgnevus moodustab 29 716 eurot 87 senti, intressivõlgnevus 810 eurot

ja viivisvõlgnevus 28 686 eurot 71 senti.

Hageja ja kostja vahel sõlmiti 21. oktoobril 2008 käendusleping, millega kostja kui käendaja tagas

solidaarselt võlgnikuga OÜ Tseptrum hageja nõuded OÜ Tseptrum vastu, mis tulenevad hageja ja

OÜ Tseptrum vahel sõlmitud laenulepingust nr. 2006031771. Käendusega tagati nii põhinõuded kui

kõrvalnõuded, sealhulgas nõuetega seotud intressid, viivised, trahvid ja võla sissenõudmise kulud

500 000 krooni ehk 31 955 euro 82 sendi ulatuses.

Hageja esitas 12. augustil 2009 kostjale kui käendajale nõude võlgnevuse tasumiseks. Kostja OÜ

Tseptrum võlgnevust ei tasunud. Hageja leiab, et kostja koguvõlgnevus hageja ees on 306 973 eurot

74 senti.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata.

Kostja on seisukohal, et laenu- ja käenduslepingute kohaselt ei loeta poole kohustuste täitmata jätmist

või täitmisega viivitamist lepingu rikkumiseks, kui selle põhjuseks oli vääramatu jõud. Kostja on

hagejat kirjalikult teavitanud lepingute mittekohasest täitmisest vääramatu jõu ehk ülemaailmse

majanduslanguse tõttu. Kostja majanduslik olukord on vääramatu jõu asjaolude esinemisest

tulenevalt oluliselt muutunud, mis on toonud omakorda kaasa suutmatuse täita kohaselt

laenulepingutest tulenevaid kohustusi. Laenulepingute sõlmimisel kostja sellisel määral oma

majandusliku olukorra halvenemist ette ei näinud. Kostja ei saanud ülemaailmset majanduslangust

kuidagi mõjutada, samuti ei saanud kostjalt oodata, et kostja lepingute sõlmimise ajal seesuguse

ettenägematu asjaoluga arvestaks.

Kostja luges seoses vääramatu jõu asjaolude esinemisega laenulepingud alates 20. märtsist 2009

peatunuks kuni vääramatu jõu asjaolude äralangemiseni. Kostja on seisukohal, et ülemaailmne

majanduslangus on ajutise iseloomuga ja majanduslanguse möödumisel kostja majanduslik olukord

paraneb ning laenulepingute tagatiseks olevate kinnistute väärtused suurenevad.

Kostja oli seisukohal, et mõistlikkuse ja hea usu printsiibiga on vastuolus asuda realiseerima

laenulepingute tagatiseks olevat kinnisvara ajal, mil see on majanduslangusest tulenevalt kaotanud

ajutiselt oma tegeliku väärtuse.

Kostja leidis, et hageja on ise endale tekitanud kahju, jättes tegemata seaduses sätestatud

laenuanalüüsi. Kui hageja tegi laenuanalüüsi, siis see ei vastanud tegelikule olukorrale, sest

laenusaaja ei olnud võimeline täitma hea usu põhimõttest lähtuvalt oma kohustusi krediidiasutuse

ees. Kui kahju tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest

kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht

soodustasid kahju tekkimist.

Kostja teatas 3. juunil 2010 ja 8. juunil 2010 hagejale, et OÜ Tseptrum laenulepingu tagatise Jaama

tn 9 Pärnu kinnistu omanik OÜ Rampmark on leidnud tagatisvarale ostja hinnaga 2 500 000 krooni.

Ostja oli tasunud käsiraha 13 565 GBP. Kostja taotles tagatisvara vabamüüki kohtutäituri järelvalve

all. Ostja oli valmis ostusumma kandma enne tehingu sõlmimist notari deposiitkontole. Kostja

teavitas hagejat ostja soovist teha tehing enne 18. juunit 2010. Hageja ei teinud antud asjas otsust

ning 12. jaanuaril 2012 müüdi OÜ Tseptrum laenu tagatiseks olev Jaama tn 9 Pärnu kinnistu

enampakkumisel alghinnaga 25 000 eurot ehk 391 165 krooni. Kinnistu osteti hinnaga ligikaudu

3 000 000 krooni ja panga poolt aktsepteeritud hindaja hindas kõnealuse kinnistu väärtuseks

12 940 000 krooni. Kostja on seisukohal, et hageja poolt tagatisvara müügiga 2,5 miljoni krooni

nõustumisel oleks saanud ära tasuda kogu võlgnevuse ja oleks raha veel üle ka jäänud. Kostja leiab,

et hageja käitus äärmiselt hoolimatult ja pahatahtlikult.

Kostja soetas augustis 2007 elamu asukohaga Seedri 1b Pärnu, ostuhinnaks oli 5 550 000 Eesti krooni.

Hageja tellis nimetatud kinnisvarale ka hindamisakti, mille kohaselt oli kinnistu väärtuseks 5 550 000

krooni. Ostuhinnast 1 750 000 krooni 06 senti moodustas omafinantseering, mille tasus kostja ise.

Ülejäänu oli laen. Hageja ütles 28. augustil 2009 laenulepingu üles ja müüs tagatise 2010 aasta sügisel

hinnaga 1 150 000 krooni ehk 4 400 000 krooni odavamalt.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 1. juuni 2015. a otsusega hagi ja tunnustas kostja pankrotimenetluses

hageja nõuet kostja vastu summas 306 973 eurot 74 senti II rahuldamisjärgu ehk PankrS § 153 lg 1

p 2 kohase muu tähtaegselt esitatud nõudena. Menetluskulud 300 eurot jättis kohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kostja laenulepingute ega nendest tulenevate

võlgnevuste arvestuste kohta vastuväiteid ei esitanud, vaid luges vääramatu jõu asjaolude

esinemisega laenulepingud alates 20. märtsist 2009 peatunuks kuni vääramatu jõu asjaolude

äralangemiseni. Lähtuvalt VÕS § 103 lg-st 1 vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest, v.a kui

kohustuse rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS

§ 103 lg 2 järgi kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu.

Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei

saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle

asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. VÕS § 103 lg-st

3 tulenevalt on vääramatu jõu ajutise mõju puhul kohustuse rikkumine vabandatav üksnes aja vältel,

mil vääramatu jõud kohustuse täitmist takistas.

Kohus leidis, et ülemaailmset majanduskriis ei saa lugeda vääramatuks jõuks, mis takistaks kostjal

laenukohustuste täitmist. On üldiselt teadaolev asjaolu, et üleilmse finantskriisi mõjul tekkis

majanduslangus Eestis 2008. aasta kevadel. Sellele vaatamata on kostja tasunud intressi- ja

laenumakseid hagejale ka 2009. aastal (tl 15 pöördel, 16 ja 23 pöördel, 24, 25). Kohus leidis, et

majanduskriis ei ole asjaoluks, mis muudaks võlgnikul oma kohustuste täitmise võimatuks.

Majanduskriis võib olla asjaoluks, mis raskendab kohustuse täitmist, kuid ei tee seda objektiivselt

võimatuks. Kohus on seisukohal, et majanduskriis kostja laenukohustuste täitmist ei takistanud.

Laenu võtmisel teadis kostja võetava kohustuse suurust ja tagastamise tähtaega ning seetõttu pidi

teadma ja arvestama laenu võtmisel tekkivate riskidega. Kostja väited, et laenulepingu sõlmimisel ta

ei saanud ette näha majanduslangust, ei ole põhjendatud. Kohus on seisukohal, et kostja väited

vääramatu jõu kohta on üldsõnalised ja ei viita ühelegi konkreetsele asjaolule.

Maakohus leidis, et kostja pankrotimenetluses tuleb tunnustada hageja nõuet, mis tuleneb Pärnu

Maakohtu 10. veebruari 2011 kohtuotsusest summas 2749 eurot 08 senti, laenulepingust nr.

L070042390 summas 250 983 eurot 71 senti, laenulepingust nr. 1020142220310 ja selle lisadest

summas 21 285 eurot 13 senti ning hageja ja OÜ Tseptrum vahelise laenulepingu nr. 2006031771

käenduslepingust nr 2008027913 summas 31 955 eurot 82 senti. Kokku moodustab hageja

tunnustatud nõue 306 973 eurot 74 senti. Vaidlust ei ole, et hageja nõue ei ole pandiga tagatud ning

seega tuleb hageja nõuet PankrS § 153 lg 1 p 2 alusel tunnustada II rahuldamisjärgu nõudena.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse

täies ulatuses ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi

tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus vääralt kohaldanud VÕS § 103 lg-t 2. Asjaolu, et

majanduslangus jõudis Eestisse 2008. a kevadel, ei tähenda, et kostjal oleksid pidanud samast hetkest

algama makseraskused. Eelneva majandustegevuse käigus oli kostja kogunud vahendeid, mille arvelt

oli võimalik majanduslanguse saabumisest alates mõnda aega laenukohustusi täita. Seega ei ole õige

maakohtu järeldus, et majanduslanguse Eestisse jõudmise hetkest, mis toimus 2008. a kevadel, pidid

kostjal tekkima koheselt makseraskused ning kuna tasumist jätkati kuni 2009. a, ei olnud

majanduskriis asjaolu, mis muutis kostja kohustuse täitmise võimatuks.

Kostja ei saanud mõjutada ülemaailmse majanduskriisi tekkimist ja sellest tulenevat makseraskuste

teket. Makseraskuseid ei põhjustanud võlgniku enda tegevus, vaid asjaolu, mis ei olnud võlgniku

mõjuulatuses - ülemaailmne majanduskriis. Mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt ei olnud kostjal

võimalik ette näha nii suure languse tekkimist. Majanduskriisi saabumine oli ootamatu ning kostjalt

ei saa nõuda, et ta sellise asjaoluga arvestaks.

Kostja on seisukohal, et ta on teinud kõik võimaliku, et riskid oleksid maandatud, omades puhvrit

rahaliste kohustuste suurenemise hetkedeks. Kostja suutis võlgnevusi tasuda aasta jooksul pärast

majanduslanguse teket. Riske ei ole aga kunagi võimalik maandada sajaprotsendiliselt ning

käesoleval juhul tekkis siiski olukord, kus ülemaailmne majanduskriis oli niivõrd suur, et sellist

juhtumit tuleb tõlgendada vääramatu jõu asjaoluna.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda.

Vastuse kohaselt ei nõustu hageja, et tegemist oli vääramatu jõu esinemisega, mistõttu oleks

kohustuste rikkumine olnud vabandatav. Kostja maksevõime muutumine sh ka aset leidvad

majanduskriisid ei ole käsitletavad vääramatu jõuna.

Hageja leiab, et vääramatu jõud ei välistaks nõude tunnustamise hagi rahuldamist, kuna kohustused

eksisteeriksid isegi vääramatu jõu olukorras. Vääramatu jõu olemasolu saaks vabastada võlgniku

vastutusest kohustuse rikkumise eest, aga ei vabastaks võlgnikku kohustuse täitmise kohustusest.

Riigikohus on 12. juuni 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06 p-s 15 märkinud, et rikkumise

vabandatavus ei tule rahalise kohustuse puhul reeglina kõne alla ning 16. oktoobri 2003. a otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-111-03 leidnud, et kahju põhjustavaks vääramatuks jõuks saab pidada erakordset

ja objektiivselt vääramatut sündmust, mis on väljaspool võlgniku mõjupiirkonda. Eelkõige võib

selleks olla erakordne loodusjõud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

7. Hageja palub tunnustada oma nõuet kostja vastu kostja pankrotimenetluses lisaks kaitsmiseta

tunnustatuks loetud nõudele summas 2749 eurot 8 senti täiendavalt summas 304 224 eurot 66

senti PankrS § 153 lg 1 p 2 kohase muu tähtaegselt esitatud nõudena. Maakohus rahuldas hageja

nõude, kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsus tühistada ning jätta hageja nõue

rahuldamata või saata tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

8. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses VÕS § 103 lõikele 2 ning leiab, et kostja makseraskused

on põhjustatud asjaolust, mis ei olnud tema mõjuulatuses. Ülemaailmset majanduskriisi ei

olnud kostjal võimalik ette näha.

Kostja ei ole menetluses esitanud vastuväiteid hageja nõude suurusele ega selle kujunemise

alustele, samuti pooltevaheliste lepingute osas.

VÕS § 103 lg 2 järgi on kohustuse rikkumine vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust

vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja

mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või

lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava

asjaolu või selle tagajärje ületaks.

Hageja nõuded tulenevad hagiavalduse kohaselt laenulepingutest ja käenduslepingust. Raha

maksmise kohustuse rikkumisel on üldjuhul vabandatavus välistatud (Riigikohtu 7. novembri

2005. a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-118-05, p. 16). Raha maksmise kohustuse eest vastutab võlgnik

alati ja võlausaldaja võib selle täitmist VÕS § 108 lg 1 järgi alati nõuda. Ka juhul, kui tegemist

oleks äärmiselt erakorraliste asjaoludega, oleks vääramatule jõule tuginemise tagajärjeks mitte

apellatsioonikaebuses väidetud vabanemine raha tagastamise kohustusest vaid üksnes võimalik

kõrvalnõuete vähenemine või nende välistatus.

Kostja ei ole viidanud ka ühelegi konkreetsele asjaolule käenduslepingust tuleneva kohustuse

suhtes, mis mõjutas tema kohustuste täitmist.

Kostja ei ole menetluses toonud esile ühtegi konkreetset asjaolu, mis võimaldaks eeldada

äärmiselt erakorraliste asjaolude esinemist, mis mõjutaksid hageja kõrvalnõuete suurust. Kostja

ei ole esitanud ühtegi tõendit hagiavalduses esitatud väidete kohta, et tal oli võimalus

võõrandada kohustusi taganud kinnistud kordades kõrgema hinnaga, kui seda tegi hageja.

Ringkonnakohus märgib, et kostja ei ole tuginenud menetluses ka ühelegi asjaolule, mis

võimaldaks muuta pooltevaheliste lepingute kohustuste vahekorda VÕS § 97 järgi. See, et

kostjal tekkisid majanduslikud raskused, mille tõttu muutus laenumaksete tasumine

ülejõukäivaks, ei tähenda, et kostja saadud hüve (rahasumma) väärtus oleks vähenenud.

9. Kuna ringkonnakohus ei tühista maakohtu otsust hagi rahuldamise osas, puudub vajadus

muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei

ole diskretsiooniõiguse piire ületanud ning maakohtu poolt määratud menetluskulude suurus on

põhjendatud ja vajalik.

Seoses

kostja

apellatsioonkaebuse

rahuldamata

jätmisega

jäävad

menetluskulud

ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab

kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas

määruses. Hageja kinnitas Tartu Ringkonnakohtu 28. veebruari 2017 kohtuistungil, et hagejal

puuduvad hüvitatavad menetluskulud.

Tartu Ringkonnakohtu 21. septembri 2016 määrusega anti kostjale menetlusabi ja vabastati

riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel summas 300 eurot. TsMS § 190 lg 2

kohaselt kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud täies ulatuses

ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi

menetluskulude

tasumiseks.

Kuna

ringkonnakohus

jätab

rahuldamata

kostja

apellatsioonkaebuse, tuleb TsMS § 190 lg 2 alusel kostjalt välja mõista riigilõiv, mille

tasumisest ta apellatsioonkaebuse esitamisel vabastati.

Kostjal tuleb tasuda riigilõiv 300 eurot 15 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest

vastavalt otsusele lisatud maksekorraldusele (TsMS § 179 lg 5).

TsMS § 179 lõikest 9 tulenevalt tuleb kostjalt riigi kasuks väljamõistetud menetluskulude

tasumisega viivitamise korral tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke