2-16-3224/52 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

17. märts 2017, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-16-3224

Tsiviilasi

Estonian Building Export OÜ hagi AN vastu vara

väljanõudmiseks ja kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 27. detsembri 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Estonian Building Export OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

2 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): Estonian Building Export OÜ

(registrikood 12042883), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Rainer Kuulme

Kostja (vastustaja): AN (isikukood XXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 27. detsembri 2016 otsus osas, milles maakohus jättis

rahuldamata hageja nõude 2 000 euro saamiseks (maakohtu otsuse resolutsiooni

punkt 5) ja jaotas menetluskulud (punkt 6). Saata tühistatud osas asi samale

maakohtule uuesti lahendamiseks eelmenetluse staadiumis.

2. Sama otsus on ülejäänud osas (resolutsiooni punktid 1, 3 ja 4) edasi kaebamata

jõustunud.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

2 (7)

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Estonian Building Export OÜ (hageja) esitas 29. veebruaril 2016 Harju Maakohtule hagi

AN(kostja) vastu asjade tagastamise ja kahju hüvitise 2 000 eurot nõudes.

Hageja palus hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt kohustada kostjat andma hagejale üle

järgmiste esemete otsene valdus: sõiduauto Mitsubishi Space Wagon (registreerimisnumbriga

XXXXXX); haagis Tiki Treiler (registreerimisnumbriga XXXXXX); naelpüss Biltema kohvris;

Hilti akuketaslõikur AG 125-A22 kastis + aku; Hilti akulöökkruvikeeraja SID 22-A kastis (2 tk);

Hilti tööriistade kott suur (1 tk); Makita elektriketassaag + kohver; Dewalt elektriplatesaag;

elektrikompressor Makita; Hilti akuketassaag SCW 22-A; Hilti akulamp (1 tk); Hilti

akukiirkruvipüss; Hilti aku perforaator + kohver + laadija; Hilti aku perforaator + kohver;

Milwaukee mutrikeeraja + akulaadija + 2 akut; Hilti Kombivasar TE 70-ATC/AVR 230 V;

Mafell Ketassaag + lõikeliin; Bosch tolmuimeja GAS AFC 504019275; materjali niiskusmõõtja;

tungraud õli (1 tk); Biltema ketassaag; raadiojaam + laadija; Tjep naelapüstol väike + kohver;

Makita akutrell + 2 akut + kohver; Makita perforaator + kohver; Dewalt akutrell + laadija + 1

aku + kohver; mootorketassaag; tööriistakast (1 tk) + mõõdulint + klambripüstol + tolmuimeja

otsik; mikseri otsik suur (1 tk) + mikser ning lamp 500W (1 tk) – edaspidi kõik koos

„vaidlusalused asjad“. Hageja palus ka määrata kindlaks otsuse täitmise viis selliselt, et kui

kostja keeldub vabatahtlikult vaidlusaluseid asju hagejale üle andmast, siis võtta nende otsene

valdus kostjalt ära ja anda esemed üle hagejale täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Hagi alusena tõi hageja esile järgmised asjaolud:

 North Atlantic Partners OÜ (edaspidi „tööandja“) ja kostja vahel sõlmiti 2. juulil 2015

tööleping nr 02072015_1 (edaspidi „tööleping“);

 tööandja ütles töölepingu erakorraliselt üles alates 28. oktoobrist 2015;

 kostja jättis peale töölepingu lõppemist enda kätte vaidlusalused asjad, mida tööandja

valdas üürilepingu alusel ja mis olid kostja otsesesse valdusse antud töökohustuste

täitmiseks;

 tööandja nõudis alates töölepingu lõppemisest korduvalt kostjalt vaidlusaluste asjade

otsese valduse üleandmist, aga kostja vastavat kohustust ei täitnud;

 kostja on alates 28. oktoobrist 2015 vallanud vaidlusaluseid asju ebaseaduslikult ja

saanud sellest kasutuseeliseid. Nõudes nimetatud sõiduauto ja haagise igakuised

rendikulud on kokku vähemalt 500 eurot kuus, mistõttu on tööandjal õigus kostjalt

nõuda

vara

kasutamise

osas

kaotatud

kasutuseeliste

hüvitamist

perioodil

28. oktoobrist 2015 kuni 29. veebruarini 2016 eest kokku 2 000 eurot (4 × 500);

 tööandja loovutas 29. veebruaril 2016 vaidlusaluste asjade väljaandmise nõudeõiguse ja

kõik vara ebaseadusliku valdamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuded hagejale.

Hageja loobus 14. novembril 2016 nende tööriistade väljanõudmisest kostjalt, mille olemasolu

enda käes kostja 17. augusti 2016 kohtuistungil ei tunnistanud.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

 nõude loovutamise dokumendist ei nähtu selgelt, millised tööandjale kuuluvad nõuded

ja milliste isikute vastu on loovutatud hagejale, mistõttu ei ole loovutus kehtiv ja seega

ei ole hageja hagiavalduses sisalduvate nõuete esitamiseks õigustatud isik;

3 (7)

 kuna tööandja jättis kostjale tasumata oktoobri 2015 töötasu ja puhkusetasu, st lõpparve,

siis on kostjal õigus keelduda omapoolse vara tagastamise kohustuse täitmisest kuni

tööandja võlgnevuse likvideerimiseni;

 kostja ei ole tema valduses olevat vara kasutanud, vaid on vara hoidnud;

 hageja kahjunõude suurus on tõendamata.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus tegi 27. detsembril 2016 otsuse (vaidlustatud otsus), millega võttis vastu osalise

hagist loobumise, rahuldas hagi vaidlusaluste asjade üleandmise nõudes ja jättis rahuldamata

rahalise nõude. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.

4. Maakohus tuvastas järgmist:

 tööandja ja kostja vahel sõlmiti 2. juulil 2015 tööleping, mis lõpetati 28. oktoobril 2015;

 töölepingu p 6.3 kohaselt kohustus kostja töölepingu lõpetamisel tagastama talle

usaldatud esemed tööandjale;

 vaatamata korduvatele nõudmistele ei ole kostja peale töölepingu lõppemist tagastanud

tema valduses olevaid vaidlusaluseid asju;

 juuli, augusti ja septembri töötasude väljamaksmisega oli tööandja viivituses, sest

töölepingu p 3.3 kohaselt tuli töötasu maksta ühe igakuise väljamaksena järgmise kuu

10. kuupäeval;

 tööandja 28. oktoobril 2015 kostjale lõpparvet ei tasunud;

 välja on kuulutatud tööandja pankrot ja kostjale on saamata jäänud töötasu katteks

tehtud väljamaksed töötukassast;

 tööandja ja hageja sõlmisid 29. veebruaril 2016 kokkuleppe, millega tööandja loovutas

vara väljaandmise nõudeõiguse ja vara ebaseadusliku valdamisega tekitatud kahju

hüvitamise nõuded kostja vastu hagejale.

5. Vaidlusaluste asjade väljaandmise nõude (osas, milles hageja sellest ei loobunud) rahuldas

maakohus järgmiste põhjendustega:

 kuigi kostjal on õigus võlaõigusseaduse (VÕS) § 111 lg 1 alusel keelduda vara

väljaandmisest tööandjale, sest tööandja ei tasunud töölepingu lõppemisel kostjale

lõpparvet, ei ole tal õigust keelduda vara väljaandmisest hagejale;

 VÕS § 108 lg 2 kohaselt võib hageja nõuda kostjalt kohustuse täitmist, sest töölepingus

leppisid tööandja ja kostja kokku, et vara tuleb tööandjale tagastada töölepingu

lõppemisel.

6. Maakohus jättis hageja rahalise nõude rahuldamata peamiselt järgmistel kaalutlustel:

 kostja sai sõiduki ja haagise valduse tööandjalt töölepingu alusel, st ei valda neid

ebaseaduslikult;

 kostjal oli õigus keelduda tööandjale vaidlusaluste asjade tagastamisest kuni tööandja

on töötaja ees täitnud kohustuse tasuda lõpparve, st ta ei käitunud asjade tagastamata

jätmisel õigusvastaselt;

 hagejal kahju tekkimine ei ole tõendanud, samuti ei ole kostja sõidukit ja haagist

kasutades hoidnud kokku mingeid kulusid või saanud kasutuseeliseid;

 kostjale ei olnud ettenähtav kahju seoses täitmata lepingulise kohustusega tagastada

tööandjale vara.

4 (7)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada rahalise nõude rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas. Hageja palub teha

uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 2 000 eurot ja panna kõik menetluskulud

kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

 tööandja pankrot kuulutati välja 2. juunil 2016, mistõttu ei ole kostjal ei tööandja ega

hageja vastu õigust keelduda vara üleandmisest VÕS § 110 või § 111 alusel.

Pankrotiseaduse (PankrS) § 44 lg 1 kohaselt pärast pankroti väljakuulutamist võivad

pankrotivõlausaldajad esitada oma nõudeid võlgniku vastu ainult PankrS sätestatud

korra. Pankrotiseadus ei näe ette võimalust, et pankrotivõlgniku töötajal oleks õigus

jätta pankrotivõlgnikule üle andmata vara, mis on töölepingu alusel antud töötaja

kasutusse, samuti ei näe pankrotiseadus ette võimalust, et pankrotivõlgniku töötaja

võiks keelduda vara üleandmisest kuni tema töötasu saab tasutud;

 hageja nõuab kostjalt kahjuna kaotatud kasutuseeliste hüvitamist, millise nõude osas

omab tähtsust vaid asjaolu, et tööandja ja hageja ei saanud vara kasutada. Sellise kahju

hüvitamise nõude osas ei oma tähtsust, mida tegi varaga selle enda valduses hoidmise

ajal kostja (kasutas, hoidis parklas, rentis välja ja sai sellest tulu vm) ning kas kostja sai

varast kasutuseeliseid;

 kasutuseeliste hüvitamisel tuleb selgitada kasutuseelise väärtus, st eseme kasutamisest

saadavate eeliste väärtus. Hageja esitas tõendid, mille kohaselt on sõiduauto igakuine

üürihind 320 eurot kuus (kostja ei ole vastu vaielnud hageja väitele, et sellise rendihinna

näol on tegemist tavapärase keskmise rendihinnaga) ja haagise igakuine keskmine üür

390 eurot kuus. Vastupidist kinnitavaid tõendeid asjas esitatud ei ole;

 jättes töölepingu lõppemisel sõiduki, haagise ja tööriistad tagastamata, pidi kostjale

olema mõistlikult ettenähtav, et tööandjale tekkib sellega seoses kahju saamata jäänud

kasutuseelistega seoses. Samuti on kostjale 26. novembril 2015 saadetud nõudekirja

p-s 2.8 välja toodud ja selgitatud, et vara tagastamata jätmisel nõutakse kostjalt mh

kahju hüvitamist seoses asjaoluga, et tööandjal ei ole võimalik vara vallata ja kasutada.

8. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas tühistada ja

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3 alusel saata hageja nõue 2 000 euro

saamiseks maakohtule uuesti lahendada eelmenetluse staadiumis. Asja uuel läbivaatamisel

peab maakohus otsustama ka kõigi menetluskulude jaotuse sõltuvalt kogu asja lahendamise

tulemusest. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Vaidlustatud otsus on TsMS § 456 lg 4 alusel edasi kaebamata jõustunud hagist osaliselt

loobumise vastuvõtmise (resolutsiooni p 1) ja vaidlusaluste asjade üleandmiseks kohustamise

nõudes (p 3), samuti üleandmise korra kindlaksmääramise osas (p 4).

10. Apellatsiooniastmes vaidlevad pooled hageja rahalise nõude üle. Maakohus tuvastas, et

hageja omandas mh selle nõude loovutamise teel tööandjalt. Maakohtu vastavat järeldust ei ole

pooled vaidlustanud. Seega saab hageja panna maksma sama nõude, mis algselt võis olla

tööandjal kostja vastu.

Hagiavalduse p-s 1.4 tugines hageja sellele, et vaidlusaluste asjade tagastamise kohustus

tulenes töölepingu p-st 6.3. Maakohus nõustus selle kui vaidlustamata asjaoluga ja rahuldas sel

ja VÕS § 76 lg 1 alusel ka vaidlusaluste asjade tagastamise nõude kui lepingust tuleneva nõude.

5 (7)

Eelnevast tuleneb, et hageja esiletoodud ja maakohtu tuvastatud asjaoludel võis tööandjal lisaks

asjade tagastamise nõudele olla lepingulise kohustuse rikkumisest tulenev kahju hüvitamise

nõue VÕS § 115 lg 1 alusel. Maakohus on käsitlenud hageja nõuet ainult lepinguvälise kahju

hüvitamise nõudena VÕS § 1043 ja § 1042 lg 1 p 5 alusel, aga nende nõuete rahuldamise alused

on erinevad (vt nt Riigikohtu 26. septembri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 12, ja

16. juuni 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 25). Kohtu ülesanne on esiletoodud

asjaoludest lähtudes kontrollida haginõuet mõlemal õiguslikul alusel, v.a kui ühel alusel saab

nõude täielikult rahuldada (Riigikohtu 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 24

teine lõik). Kui maakohus leidis, et hageja rahalist nõuet ei saa rahuldada õigusvastase kahju

tekitamise nõudena, siis oleks tulnud täiendavalt kontrollida sama nõuet lepingulisel alusel.

Kuna kohus ei ole seotud poolte õigusliku käsitlusega, aga samas ei tohi kohtulahend olla

pooltele üllatuslik (nt Riigikohtu 25. jaanuari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 54 teine

lõik), siis tulnuks maakohtul hageja rahalise nõude lahendamisel ning ka juba selle

ettevalmistamisel eelmenetluse käigus pooltega arutada küsimust hagejale sõiduki ja haagise

kasutuseeliste hüvitamise erinevate õiguslike aluste kohta.

11. VÕS § 171 lg 1 järgi võib võlgnik uue võlausaldaja vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on

uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude

loovutamise ajal. Seega ei või võlgniku õiguslik seisund nõude loovutamise tagajärjel

halveneda (Riigikohtu 2. detsembri 2010. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-10, p 13 kolmas

lõik).

Hageja rahalise nõude lahendamine oleneb seega suures osas vastusest küsimusele, kas kostjal

oli VÕS § 110 lg 1 või muul alusel õigus kuni lõpparve tasumiseni keelduda sõiduki ja haagise

tagastamisest. Maakohus on kostja sellist õigust jaatanud ja mh sel alusel jätnud rahalise nõude

rahuldamata. Sealjuures ei viidanud maakohus küll VÕS § 110 lg-le 1, aga leidis, et kostjal oli

õigus keelduda tööandjale vaidlusaluste asjade tagastamisest kuni lõpparve tasumiseni.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et käesoleval juhul kohalduks VÕS § 111 sätted, sest

poolte kohustused ei ole vastastikused selle sätte tähenduses.

VÕS § 110 lg 1 esimene lause sätestab, et võlgnik võib keelduda oma kohustuse täitmisest,

kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu,

kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos

ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Kõnealust normi saab

kohaldada töölepingust tulenevate nõuete puhul (Riigikohtu üldkogu 14. mai 2014 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.6).

Maakohus tuvastas, et kostja nõue lõpparve tasumiseks muutus sissenõutavaks

28. oktoobril 2015, st samal ajal, kui kostja keeldus vaidlusaluste asjade, sh sõiduki ja haagise

tagastamisest. Samuti järeldas maakohus sisuliselt õigesti, et kostja kui töötaja ja tööandja

kohustuste vahel oli piisav seos. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus nende

järelduste osas menetlusõigust ega hinnanud valesti tõendeid.

Kuna hageja nõuab kasutuseeliste hüvitamist 2015. aasta novembri ja detsembri ning

2016. aasta jaanuari ja veebruari eest, siis ei oma selle nõude lahendamisel tähtsust tööandja

pankroti väljakuulutamine 2. juunil 2016 ja selle võimalikud tagajärjed.

12. VÕS § 110 lg 1 alusel saab võlgnik keelduda oma kohustuse täitmisest sisuliselt

võrreldavas ulatuses sellega, milline on tema sissenõutavaks muutunud ja tagamata nõue

võlausaldaja vastu. Viidatud sätte eesmärk ei ole anda võlgnikule piiramatut õigust keelduda

oma kohustuste täitmisest. Sisuliselt tähendab see, et mõlema poole kohustused peavad olema

teataval määral võrreldavad. Rahaliselt hinnatavate kohustuste puhul peaks see vähemalt

üldjuhul ka tähendama vastavate rahasummade sama suurusjärku.

6 (7)

Seega tuleb VÕS § 110 lg 1 kohaldamise eeldusena kohtul mh tuvastada, milline on selle

kohustuse väärtus, mille täitmisest võlgnik keeldub. Käesoleval juhul on selleks vaja tuvastada,

milline on tööandjale tagastamata jäänud vaidlusaluste asjade väärtus.

Maakohtu otsuses tuvastatust ei nähtu, et kostja nõue ei olnud piisavalt tagatud (nt teiste asjade

tagastamisest keeldumisega). Pooled ei ole toonud ka esile asjaolusid, mis võimaldaks kohtul

vastava hinnangu anda. Hageja on 14. novembri 2016 istungil vaid selgitanud, et poolte väited

vaidlusaluste asjade kostja valduses olemise kohta erinevad 30 000 euro ulatuses. Sellise

suurusjärgu puhul ei saanud maakohus ilma asjaolusid tuvastamata pidada kostja keeldumist

kõigi vaidlusaluste asjade tagastamisest VÕS § 110 lg 1 alusel õigustatuks. Tulenevalt TsMS

§ 392 lg 1 p-st 3 pidanuks maakohus sellele juhtima poolte tähelepanu eelmenetluses ja TsMS

§ 351 lg 1 järgi arutama neid asjaolusid istungil.

Kuna TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, siis

saab kohus seda teha poolte esiletoodu põhjal. Kui pooled ei ole toonud esile neid asjaolusid,

mis võimaldavad kohtul otsustada VÕS § 110 lg 1 kohaldamise aluste esinemise üle, siis tuleb

eelmenetluses juhtida poolte tähelepanu asjaolude ebapiisavale esitamisele. Sama põhimõte

rakendub mõlema poole väidete ja asjaolude esituse osas (Riigikohtu 13. aprilli 2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12).

13. Eelnevast tuleneb, et maakohus ei viinud hageja rahalise nõude osas sisuliselt läbi

eelmenetlust nii nagu selle näevad ette TsMS § 237 lg 1, § 329 lg-d 3 ja 4, § 392 ning § 398.

Samuti ei täitnud maakohus selgitamiskohustust (§ 351).

Need rikkumised on olulised TsMS § 656 lg 1 p 1 mõttes. Mitte igasugused rikkumised

eelmenetluses ei osutu menetlusõiguse normi niivõrd oluliseks rikkumiseks, et see toob kaasa

kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse

normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 656 lg 1 mõttes, siis saavad maakohtule ette heidetavad

rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja

lahendamise tulemust ja seda ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 2, vt

ka Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik).

Praegusel juhul on võimalik, et menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise tulemust

ja neid ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses.

14. Lisaks ei ole maakohtu otsus korrakohaselt põhjendatud ega rajane asjas esitatud tõenditel,

millega maakohus rikkus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8.

Otsusest ei ole jälgitav, millistel tõenditel ja arutlusel rajaneb maakohtu seisukoht, et tööandjale

vaidlusaluste asjade tagastamata jätmisega kahju põhjustamine ei olnud kostjale ettenähtav.

Jättes töölepingu lõppemisel tagastamata tööandja asjad, peab töötaja vähemalt üldjuhul

mõistlikult nägema ette, et sellega põhjustab ta tööandjale kahju.

Hageja tõi esile, et tööandjal tekkis kahju, mille hüvitamist ta nõuab sõiduki ja haagise

kasutuseelisena. Maakohus leidis, et kahju tekkimine on tõendamata. Samas esitas hageja

7. juulil 2016 tõendid sõiduki ja haagise üürihinna kohta (I kd tl 123 ja 124), mida maakohus ei

hinnanud. Selle asemel põhjendas maakohus hagejal või tööandjal kahju puudumist sellega, et

kostja sõidukit ega haagist ei kasutanud. Selline põhjendus ei ole kohane.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 62 lg 1 järgi võib kaotatud kasutuseeliste eest saadava

kahjuhüvitise arvestamisel olla lähtekohaks kasu, mida hüvitise nõudja võinuks saada,

arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema (vt Riigikohtu 24. märtsi 2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-175-15, p 12 kolmas lõik, samuti selles viidatud 21. detsembri 2005 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-137-05, p 13; 30. novembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-05, p 28,

ning 13. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-05, p-d 15, 16 ja 19). Samu kasutueelistega

seonduvaid hüvitise arvestamise põhimõtteid tuleb ringkonnakohtu hinnangul kohaldada ka

VÕS § 115 lg 1 või VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel esitatava nõude puhul.

7 (7)

15. Kuna maakohus on rikkunud mh selgitamiskohustust, tuleb asi saata maakohtule menetluse

jätkamiseks alates eelmenetluse staadiumist (Riigikohtu 12. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-92-16, p 17 neljas lõik). Kui eelmenetluse ülesanded on täitmata, siis on põhjendatud

vähemalt üldjuhul asja saatmine uuesti lahendamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis (vt

nt Riigikohtu 2. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15 esimene lõik). Seetõttu ei

käsitle ringkonnakohus apellatsioonkaebuse muid väiteid.

16. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja sisulisel lahendamisel.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm