3-16-2368/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse teatavakstegemine

17. märts 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-2368

Haldusasi

M.M. ja A.K. kaebused Maksu- ja Tolliameti 27.

oktoobri 2016 maksuotsuse nr 12.2-3/031245-23

tühistamise nõudes.

Menetlusosalised

Kaebaja: M.M.

Esindaja: v.adv Gerly Kask

Kaebaja: A.K.

Esindaja: v.adv. Janar Urres

Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet

Esindaja: Andreas Aas

Kolmas isik: T.T.

Esindaja: Madis Truber

RESOLUTSIOON

1. Jätta M.M. ja A.K. kaebused rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus

Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 17. aprillil 2017 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise

menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja

arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on

nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib

apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada

vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS §

116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse

(HKMS § 116 lg 6).

VAIDLUSTATUD MAKSUOTSUS

1. Maksu- ja Tolliamet tegi 27. oktoobril 2016 maksuotsuse nr 12.2-3/031245-23, millega

määras A.K.le, M.M.le ja T.T.le tasumisele kuuluva maksusumma (alkoholiaktsiis) 255 639,15

eurot. Maksuotsuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised:

19. septembril 2012 Pärsti vallas Mustivere külas Oksa tee 24/26 asuvas angaarist ning 31.

oktoobril 2012 Antslas Pärna tn 48 asuvast angaarist leiti läbiotsimiste käigus kokku 18637,1

liitrit vedelikke, mis sisaldasid kokku 17 159,99 liitrit absoluutalkoholi; vedelikud sisaldasid ka

denatureerivaid aineid, ent ei vastanud osaliselt ega täielikult denatureeritud alkoholi

tunnustele.

Tartu Maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-13-11657 tunnistati A.K., M.M. ja T.T. süüdi

karistusseadustiku (KarS) § 375 lõikes 1 nimetatud kuriteos, mis seisnes selles, et nad

omavahelisel kokkuleppel ja koos muude isikutega vedasid Antslas Pärna tn 48 asuvasse

angaari klaasipesuvedeliku, millest eemaldasid läbi aktiivsöe filtreerimise denatureerivaid

aineid ning asusid 25. juulil 2012 sealsamas hoidma saadud alkoholi sisaldavat vedelikku ning

18. septembril 2012 vedas A.K. kokkuleppel M.M.ga 1568,9 liitrit sellest Antslast Viljandisse,

kus andis selle üle muule isikule, kes toimetas selle edasi Mustivere külas Oksa 24/26 asuvasse

angaari.

A.K. ja M.M. valdasid seega aktsiisiga maksustamata aktsiisikaupa ilma ajutise

aktsiisivabastuseta, rikkudes nõnda alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse

(ATKEAS) nõudeid maksustamata alkoholi valdamisel, millest tulenevalt tekkis aktsiisikohustus

vastavalt ATKEAS-e § 22 lg 1 punktile 4; maksukohustus tekkis 25. juulil 2012, kui isikud asusid

Antslas, Pärna tn 48 asuvas angaaris hoidma eelnevalt filtreerimise teel valmistatud alkoholi

sisaldavat vedelikku.

aktsiisimääraks on ATKEAS § 46 lg 6 kohaselt 14,90 eurot liitri absoluutalkoholi kohta ning

maksuotsusega määratava aktsiisikohustuse suurus seega 14,90 x (15 679+1477,80) =

= 255 639,15 eurot.

KAEBAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED

2. M.M. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Maksu- ja Tolliameti 27. oktoobri 2016

maksuotsuse nr 12.2-3/031245-25 tühistamiseks teda puudutavas osas. Esiteks on kaebaja

seisukohal, et maksuhaldur on põhjendamatult tuginenud maksuotsuse tegemisel MKS §-le

41, kuna see säte ei võimalda kaebaja hinnangul teha maksuotsust maksukohustuslasele

endale.

3. Teiseks on kaebaja seisukohal, et vaidlusaluse maksuotsuse tegemisel on maksuhaldur

kokkuvõttes lubamatult tuginenud kriminaalmenetluses jälitustoimingutega kogutud teabele.

Kaebaja

rõhutab,

et

kriminaalasjas

nr

1-13-11657

on

kohtuotsus

tehtud

kokkuleppemenetluses ning see ei sisalda kohtu hinnangut kogutud tõenditele ja nende

lubamatusele, mistõttu ei saa eelnimetatud kriminaalasjas tehtud kohtuotsus olla

maksumenetluses kasutatav kui dokumentaalne tõend, mille läbi oleks seadustatav

jälitusteabe kasutamine kaebaja vastu. Kaebaja leiab, et sõltumata süüdimõistvast

kohtuotsusest tuleb maksuhalduril tuvastada ATKEAS § 22 lg 1 p 4 ja § 24 lg 12 kohaldamise

aluseks olevad asjaolud. Viidates Riigikohtu otsusele kriminaalasjas nr 3-1-1-106-13 märgib

kaebaja, et KarS § 375 objektiivse koosseisu moodustab alkoholiseaduse § 7 lg 1 tähenduses

käitlemiseks mittelubatud alkoholi valmistamine, villimine, töötlemine, ladustamine,

hoidmine, edasitoimetamine või sellega kauplemine, ent alkoholiseaduse § 2 lõikes 1 ja

ATKEAS-is sätestatud alkoholi mõisted ei ole kattuvad. Kaebaja leiab, et talle aktsiisimaksu

tasumise nõude esitamise põhjendamiseks ei ole asjakohane tugineda KarS § 375 süüdistusele

ja kohtuotsusele, kuna nendes esitatud teo objektiivne külg ei täida kõiki ATKEAS § 22 lg 1 p 4

koosseisu tunnuseid.

4. Kaebaja toob ka välja, et maksuotsuses pole põhjendatud, miks leitakse, et KarS § 375

koosseisu realiseerimisega kriminaalasjas tuvastatud asjaoludel tekkis kuriteo tagajärjel

maksuvõlg. Ka märgib kaebaja, et prokuratuuriga sõlmitud kokkuleppes on sõnaselgelt kirjas,

et seoses kuriteoga riigil kahju tekkinud ei ole ning arvestades, et maksunõuet kriminaalasjas

ei esitatud, kinnitab see veelgi, et kriminaalasjas nr 12930000200 menetletud tegu ei olnud

maksukuritegu.

5. Kaebaja hinnangul ei nähtu maksuotsusest, millistele asjaoludele ja tõenditele tugineb

maksuhalduri seisukoht, et kaebaja ladustas ja valdas ATKEAS nõuetele vastavat aktsiisikaupa.

Siinkohal heidab kaebaja maksuhaldurile ette, et viimane ei ole maksuotsuses üldse käsitlenud

kaebaja eriarvamuse punktides 2.1.1-2.1.9 esitatud vastuväiteid.

6. Kaebaja hinnangul on asjassepuutumatu maksuhalduri viide Saksamaalt klaasipesuvedeliku

soetamise, Eestisse toimetamise ja Antslas Pärna 48 laopinnal ladustamise kohta, kuna seda

ei heidetud kaebajale ette ei kriminaalmenetluses ning ka maksuotsusest ei nähtu, et see oleks

olnud maksuotsuse tegemise aluseks. Samuti toob kaebaja välja, et ühestki tõendist ei nähtu,

et M.M. oleks tegelenud piirituse kogumiseks 1000-liitriste anumate soetamisega, samuti ei

nähtu kaebaja hinnangul ühestki kriminaalasja materjalide hulgas olevast tõendist, et M.M.

andis tuvastamata isikutele juhiseid klaasipesuvedeliku filtreerimiseks ega selle kohta, milles

need juhised seisnesid. Kaebaja hinnangul ei saa sellekohaseks tõendiks olla süüdistusakt.

Samuti on kaebajale ebaselge, milliste tõenditega seostab maksuhaldur teda just

filtreerimisprotsessi kasutamisega ja alkoholi töötlemisega ning mida on mõeldud töötlemise

all. Kaebaja rõhutab, et ükski maksuotsuses nimetatud isikutest, sh kaebaja ei tegelenud

alkoholi töötlemisega, vaid kriminaalasja materjalide kohaselt tegelesid sellega hoopis

tundmatud isikud. Veel toob kaebaja välja, et olukorras, kus tundmatute isikute poolt toimus

klaasipesuvedeliku koostise muutmine, siis milliste tõendite alusel saab pidada kaebajat selle

protsessi tulemusena tekkinud alkoholi omandajaks või valdajaks. Kaebaja rõhutab, et 26.

aprilli 2016 seletuses on kaebaja sõnaselgelt eitanud Antsla angaaris käimist ning puuduvad

mistahes tõendid, et kaebajal oleks olnud pärast 25. juulit 2012 reaalne kokkupuude muu

alkoholiga või see oleks olnud tema faktilises valduses. Kaebaja heidab ette, et maksuhaldur

ei ole kindlaks teinud sedagi, kelle omandis oli klaasipesuvedelik, kelle vahel ja millal oli

klaasipesuvedeliku omandi üleandmise kokkulepe, kelle vahel ja millal sõlmiti hoiuleping.

Kaebaja hinnangul on arusaamatu, mis seoses on A. B. poolt 2012. aasta maikuus Rakveresse

ja edasi Tallinnasse läbipaistva vedelikuga pudelite toimetamisel ning Antslas Pärna tn 48

toimunud vedeliku töötlemisel. Samamoodi peab kaebaja asjakohatuks maksuotsuses

viidatud T. S. ütlusi. Kaebaja hinnangul ei ole kontrollitav, milliste tõenditega on seostav ja

kinnitust leidnud, et tema hoidis ja ladustas Antslas valmistatud alkoholi. Kaebaja leiab, et

maksuotsuses viidatud ekspertiisiaktist ei ole jälgitav, kuidas on jõutud järeldusele, et T.T.

kasutuses olnud sõidukist leitud 0,5-liitrine alkoholilõhnaline vedelik ja Antslast leitud vedelik

on

pärit

samas

algallikast

töödeldud

alkoholist.

Samuti

märgib

kaebaja,

et

läbiotsimisprotokollist ei nähtu, et Antslast leitud aktiivsüsi oleks pakendatud ja tõkendatud,

mistõttu pole ka kontrollitav, kas aktiivsüsi, mida ekspert hindas, on seesama, mis leiti

Antslast. Kaebaja hinnangul on ekspert, vastates küsimusele, kas 19. septembril 2012 ja 31.

oktoobril 2012 kinni peetud alkohol pärinevad ühest kogumist, andnud vastuse üksnes selle

kohta, et Viljandist Oksa teelt äravõetud alkohol on pärit samast anumast.

7. Kaebaja toob ka välja, et maksuotsuses on tõendamata tema kaebaja teadmine sellest, et

peale nn. filtreerimisprotsessi saadud vedelik ei vastanud täielikult või osaliselt

denatureeritud alkoholi tunnustele, arvestades, et ATKEAS § 27 lg 1 punktide 8 ja 91 kohaselt

on denatureeritud alkohol aktsiisist vabastatud.

8. Kaebaja leiab, et maksuhalduri nõue on aegunud, sest ATKEAS § 25 lg 5 kohaselt ei tule

ATKEAS § 22 lg 1 punktis 4 nimetatud isikul aktsiisi tasumiseks esitada deklaratsiooni ja sellises

olukorras kohaldub MKS § 98 lg 2 esimeses lauses sätestatud 1-aastane aegumistähtaeg, mis

lõppes kriminaalmenetluse kulgu arvestades 26. veebruaril 2016.

9. A.K. esitas samuti kaebuse Maksu- ja Tolliameti 27. oktoobri 2016 maksuotsuse nr 12.2-

3/031245-23 tühistamise nõudes. Kaebaja hinnangul ei nähtu maksuotsusest, millistele

tõenditele tugineb maksuhalduri seisukoht, et kaebaja üldse käitles aktsiisikaupa ega selgu,

kas need tõendid on lubatavad maksumenetluses. Nii jääb kaebaja sõnul mõistmatuks, kuidas

on järeldatud, et tema klaasipesuvedeliku töötlemises osales, kui samas on leitud, et sellega

tegelesid tundmatud isikud. Kaebaja rõhutab, et süüdistusakt iseenesest ei saa olla tõendiks.

Nagu M.M.gi, heidab ka A.K. ette, et maksuhaldur on kriminaalasja materjalidest

maksuotsusesse kopeerinud väiteid, mis maksumenetlusega mingit puutumust ei oma.

10. Kaebaja ei eita, et on seotud klaasipesuvedeliku paigutamisega Antslas asuvasse lattu, ent

tema hinnangul pole selge, millistel asjaoludel ja mis hetkest tekkis aktsiisi tasumise kohustus

ja kuidas oleks tulnud seda kohustust täita. Kaebaja rõhutab, et antud juhul vaidluse all oleva

vedeliku näol oli tegemist joogikõlbmatu klaasipesuvedelikuga, ei saanud see vastata

alkoholiseaduse § 4 lg 1 nõuetele. Samas leiab kaebaja, et põhjendatud ei saa olla olukord,

kus riik kriminaalmenetluses leiab, et nõuetele mittevastava alkoholi käitlemisega ei ole riigil

kahju tekkinud, kuid maksumenetluses, mis põhineb kriminaalmenetlusega seotud asjaoludel,

leiab, et on tekkinud alus käitlemiseks mittelubatud ja mittekõlbulikult alkoholilt nõuda aktsiisi

tasumist.

11. A.K. leiab, et maksuotsuses puuduvad viited konkreetsetele tõenditele, mis kinnitaksid, et

kaebaja ladustas või valdas aktsiisikaupa ajavahemikul 25.07.2012-31.10.2012. Kaebaja toob

ka välja, et fakt denaturaatide ebapiisavuse kohta ilmnes hilisemate ekspertiiside käigus ning

nagu tuleneb, siis ei saanud keegi olla sellest varem teadlik.

12. A.K. hinnangul ei ole MKS § 41 lg 1 käesoleval juhul kohaldatav, kuna see säte näeb ette

maksukuriteos süüdi mõistetud isiku vastutuse kuriteo tagajärjel tekkinud võõra maksuvõla

eest. Sarnaselt M.M.le, leiab ka A.K., et maksusumma määramine on aegunud.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

13. Maksu- ja Tolliamet vaidleb M.M. ja A.K. kaebustele vastu ning taotleb nende rahuldamata

jätmist, leides, et maksuotsus on põhjendatud ning kaebajate välja toodud vastuolud või

arusaamatused seoses üksikute asjaoludega või tõenditega eraldivõetuna ei anna alust väita,

et maksuotsus oleks põhjendamata.

14. Vastustaja on seisukohal, et maksukohustuse sissenõudmiseks MKS § 41 lg 1 alusel on

üksnes oluline, et isik oleks süüdi mõistetud karistusseadustikus sätestatud maksualase

kuriteo toimepanemise eest ning see säte ega KarS § 375 lg 1 ei võimalda maksuhalduril

kaaluda, kas maksukohustus määrata või mitte ega ka otsustada selle üle, kas asjaolud, mis on

süüdimõistva kohtuotsuse kvalifikatsiooni osaks, on tõendatud või mitte. Vastustaja rõhutab,

et MKS § 41 eesmärgiks on maksuvõla sissenõudmise lihtsustamine ehk olukorras, kus isik on

juba süüdi mõistetud maksukuriteo toimepanemises, ei pea maksuhaldur enam uuesti

tuvastama neid asjaolusid, mis on süüdimõistva kohtuotsuse aluseks. Vastustaja toob ka välja,

et MKS §-s 41 ei ole eristatud, millises menetlusvormis isiku süüdimõistmine toimus ning

süüdimõistmise õiguslikud tagajärjed isikule sõltuvalt sellest, millises vormis on menetlus läbi

viidud. Viidates kriminaalasjas nr 3-1-1-79-05 tehtud Riigikohtu otsusele selgitab vastustaja,

et ka kokkuleppemenetluses tuleb kohtul tuvastada kas süüdistatav on toime pannud teo,

milles teda süüdistatakse. Vastustaja leiab, et eeltoodust tulenevalt ning samuti tulenevalt

selles, et kokkuleppemenetlust kohaldatakse üksnes süüdistatava ja kaitsja nõusolekul, tuleb

teo aset leidmisega ja isikute süüga seotud asjaolud lugeda kriminaalasjas tehtud

kohtuotsusega tuvastatuks.

15. Vastustaja ei nõustu kaebajate seisukohaga aegumise kohta ning leiab, et kaebajaid tuleb

käsitada võlgnikena ATKEAS § 22 lg 1 p 4 tähenduses ning ATKEAS § 25 lõikele 4 oli neil

aktsiisivõla deklareerimise kohustus ja aegumise arvestamisel tuleb lähtuda MKS § 98 lõikest

1. Vastustaja hinnangul on välistatud MKS § 98 lg 2 kohaldamine, ent isegi selle kohaldamise

korral poleks maksusumma määramine aegunud, sest kohaldamisele kuuluks selle lõike teine

lause, kust tuleneb, et kui maksusumma jäi määramata või määrati valesti maksukohustuslase

poolt talle seadusega pandud kohustuste täitmatajätmise või mittenõuetekohase täitmise

tõttu, on aegumistähtaeg neli aastat.

KOLMANDA ISIKU T.T. SEISUKOHT

16. Menetlusse kolmanda isikuna kaasatud T.T. leiab, et kaebused on põhjendatud. Kolmas

isik leiab, nagu kaebajadki, et MKS § 41 lg 1 ei ole käesoleval juhul kohaldatav. Kolmas isik

leiab samuti, et tema ei ole väidetavat aktsiisikaupa näinud, ei ole seda käidelnud ning on

ainult üürinud laopinda, kust väidetavalt osa aktsiisikaubast leiti. Kolmas isik toob välja, et

maksuotsuses ei ole esitatud ühtegi tõendit kolmanda isiku tegevuse kohta. Ka kolmas isik

leiab, et KarS § 375 moodustab objektiivse koosseisu käitlemiseks mittelubatud alkoholi

suures

koguses

valmistamine,

villimine,

töötlemine,

ladustamine,

hoidmine

või

edasitoimetamine, mis ei kattu ATKEAS § 22 lg 1 p 4 ja § 24 lg 12 tooduga, mida aga

maksuhaldur ei ole arvestanud. Kolmanda isikugi hinnangul ei ole maksukohustuse

määramiseks vajalik teokoosseis täidetud, sest kuigi maksuhaldur väidab, et kolmas isik

ladustas 17 068,02 liitrit käitlemiseks lubamatut alkoholi, on ta jätnud tähelepanuta, et

kolmanda isiku juurest leiti ainult 0,5 l pudel, mille samastamine vaidlusaluse alkoholiga on

küsitav. Nagu kaebajadki, leiab kolmas isik, et maksusumma määramine on aegunud, sest

antud asjaolude kuuluks kohaldamisele MKS § 98 lg 2 esimeses lauses sätestatud 1-aastane

aegumistähtaeg.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

17. Hinnanud poolte väiteid ja toimikusse kogutud tõendeid, leian, et M.M. ja A.K. kaebused

tuleb rahuldamata jätta. Kuigi mõnede maksuotsuse põhjendustes esitatud arutluskäikudega

ma nõustuda ei saa, on maksuhaldur kokkuvõttes asjas kogutud tõendite pinnalt kaebajate

maksukohustuse aluseks olevad asjaolud õigesti tuvastanud ning tasumisele kuuluva aktsiisi

suuruse õigesti määranud.

18. Esmalt on poolte vahel vaidlus selles, kas antud juhul saab kohaldada MKS §-i 41. MKS §

41 lõikes 1 on sätestatud, et isik, kes on süüdi mõistetud karistusseadustikus sätestatud

maksualase kuriteo toimepanemise eest, vastutab tema poolt toime pandud kuriteo tagajärjel

tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega. Kaebajad ja kolmas isik leiavad

õigesti, et selle normi kohaldamisel pannakse maksualases kuriteos süüdi mõistetud isikule

vastutus toime pandud kuriteo tagajärjel teisele isikule tekkinud maksukohustuse eest. Sellist

tõlgendust

toetab

esiteks

selle

sätte

sõnastus

"vastutab

[...]

solidaarselt

maksukohustuslasega", millest tuleneb üheselt, et kõnealuse normi eesmärk on kanda

maksukohustus üle muule isikule kui see, kellel selline maksukohustus maksuseaduses

sätestatud teokoosseisu täitmise tõttu algselt tekkis. Samuti toetab sellist tõlgendust asjaolu,

et MKS § 41 paikneb seaduse 2. peatüki 3. jaos, mille pealkirjaks on "Kolmanda isiku vastutus

võõra maksukohustuse eest". Samamoodi nagu MKS §-s 40 nähakse ette maksukohustuse üle

kandmine maksukohustuslase esindajale, reguleerib ka MKS § 41 maksukohustuse üle

kandmist isikule, kelle poolt toime pandud maksualase kuriteo tagajärjel tekkis

maksukohustus muule isikule. Teiseks ei ole viitamine MKS §-le 41 antud juhul asjakohane ka

seetõttu, et kaebajaid ei ole süüdi mõistetud maksualases süüteos. Tartu Maakohtu otsusega

kriminaalasjas nr 1-13-11657 mõisteti kaebajad süüdi karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 375

lg 1 järgi. Selle kuriteokoosseisu näol ei ole tegemist maksualase süüteoga. MKS § 41 lõike 1

tähenduses tulevad maksualaste kuritegudena kõne alla KarS 21. peatüki 4. jaos "Maksualased

süüteod" (KarS §-d 3891-393) nimetatud kuriteod. Minu hinnangul ei saa MKS § 41 lõiget 1

tõlgendada selliselt, et selle kohaldamisalasse kuuluvad mistahes kuriteod, mille objektiivse

teokoosseisu moodustava teoga kaasneb mingisugune maksukohustus. Seega, kuivõrd esiteks

ei ole käesoleval juhul maksuotsusega kaebajatele pandud aktsiisi tasumise kohustuse näol

tegemist vastutuse panemisega kolmanda isiku maksuvõla eest ning kuivõrd teiseks ei saa

kaebajaid käsitada maksualases kuriteos süüdi mõistetutena, ei ole kohane viidata MKS §-le

41. Sellele normile ekslik viitamine maksuotsuse põhjendavas osas on aga käsitatav

vormipuudusena, mis ei too kaasa maksuotsuse tühistamist, eriti pidades silmas, et samal ajal

on maksuotsuses asjakohaselt viidatud selle andmise õigusliku alusena MKS § 92 lg 1 punktile

4, ATKEAS § 22 lg 1 punktile 4 ning MKS § 95 lõikele 1.

19. Järgnevalt on vaidluse all see, kas aktsiisikohustuse tekkimise aluseks olev teokoosseis on

täidetud ning tõendatud. ATKEAS § 22 lg 1 p 4 kohaselt maksab aktsiisi isik, [...] kes on rikkunud

käesoleva seaduse nõudeid aktsiisikauba tootmisel, maksumärgistamisel, ladustamisel,

lähetamisel, vedamisel, valdamisel ja kauba võõrandamisel isikule, kellel ei ole õigust kaupa

ajutises aktsiisivabastuses vastu võtta. Vaidlustatud maksuotsuses heidetakse kaebajatele

ette ATKEAS nõuete rikkumist aktsiisikauba valdamisel. Kõnealune rikkumine seisnes

maksuotsuse kohaselt selles, et kaebajad valdasid aktsiiskaubaks olevat alkoholi, millelt ei

olnud aktsiisi tasutud, ilma et selle suhtes kohalduks ajutine aktsiisivabastus. ATKEAS §-i 41 ja

§ 24 lõigete 1 ja 2 koosmõjust tulenevalt on aktsiisikauba valdamine, kui see toimub väljaspool

ajutist aktsiisivabadust ning sellelt kaubalt ei ole aktsiisikohustust täidetud, käsitada ATKEAS

nõuete rikkumisena kauba valdamisel.

20. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et 19. septembril 2012 Pärsti vallas Mustivere külas

Oksa tee 24/26 kinnistult ning 31. oktoobril 2012 Antslas Pärna tn 48 toimunud läbiotsimistel

avastatud kauba suhtes ei kohaldunud ajutine aktsiisivabastus. Samuti pole vaidlust selles, et

mistahes aktsiisikohustusi selle kauba osas keegi täitnud ei olnud. Aktsiisikohustuse tekkimise

alusena on sellest tulenevalt käesoleva vaidluse lahendamisel vaja kontrollida, kas kõnealuse

kauba näol oli tegemist aktsiisikaubaga ning kas see oli kaebajate valduses. Jaatav vastus

mõlemale küsimusele toob vääramatult kaasa järelduse, et kaebajatel tekkis aktsiisi tasumise

kohustus ATKEAS § 22 lg 1 p 4 alusel.

21. ATKEAS § 1 lg 1 kohaselt maksustatakse alkohol aktsiisiga. ATKEAS § 12 lõigete 1 ja 6

kohaselt on alkoholiks muuhulgas toode, mille etanoolisisaldus on üle 1,2 mahuprotsendi ja

mille KNi esimesed neli numbrit on 2207 või 2208. 2012. aastal oli kombineeritud

nomenklatuur kehtestatud komisjoni 27. septembri 2011 määrusega (EL) nr 1006/2011,

millega muudetakse tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühist tollitariifistikku käsitleva

nõukogu määruse (EMÜ) nr 2658/87 I lisa. Selle kohaselt on kaubakoodi 2207 20 00

kirjelduseks "denatureeritud etüülalkohol jm piiritusjoogid, mis tahes alkoholisisaldusega".

22. 19. septembril 2012 toimunud läbiotsimisel (läbiotsimise protokoll, MTA lisa 2) kohaselt

leiti kaks 1000-liitrist anumat alkoholikahtlase vedelikuga. Ühest nimetatud anumast (musta

korgiga) võeti ka proov, mis tõkendati tõkendiga ET0043543. Teine anum (punase korgiga),

tõkendati tõkenditega 0045994EST ja 0045995EST. OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus 25.

septembri 2012 analüüsiaktist nr 1-3/214 (MTA lisa 5)1 nähtuvalt oli proovi nr ET0043543 (st.

musta korgiga anumast võetud proovi) näol tegemist vedelikuga, mille etanoolisisaldus oli

92,09 mahu%. Proovivõtuprotokolli PT-12-008 (MTA lisa 12) kohaselt võeti punase korgiga

anumast proov, mis tõkendati tõkendiga 1582851. OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus 8.

oktoobri 2012 ekspertiisiakti nr 1-9/677-1 (MTA lisa 10) kohaselt oli nimetatud proovi näol

tegemist ainega, mille etanoolisisaldus oli 92,9 mahuprotsenti. Nii eelnimetatud analüüsiaktis

(MTA lisa 5) kui ekspertiisiaktis (MTA lisa 10) on märgitud, et uuritud alkoholis sisaldub

denatureerivaid

lisaaineid,

ent

mitte

piisavalt

alkoholi

täielikuks

või

osaliseks

denatureerimiseks. Asjaolu, et tegemist pole täielikult denatureeritud alkoholiga komisjoni

määruse (EÜ) 3199/932 tähenduses ega osaliselt denatureeritud alkoholiga rahandusministri

22. märtsi 2010 määruse nr 21 "Alkoholi osaliselt denatureerivate ainete loetelu ja nende

sisaldus alkoholis" tähenduses, ei välista sellise toote klassifitseerimist KN koodiga

2207 20 00, kuna sellesse gruppi kuuluvad nii joogiks kõlbulikud, mujal nimetamata alkoholid,

sõltumata nende alkoholisisaldusest kui ka denatureerivaid aineid sisaldavad alkoholid.

Ülalnimetatud tõenditega on tõendatud, et see osa 19. septembril 2012 läbiotsimisel leitud

kaubast, mille eest on maksuotsusega kaebajatele aktsiisi tasumise kohustus pandud, on muu

alkohol ATKEAS § 12 lg 6 p 1 tähenduses ehk toode, mille etanoolisisaldus on üle 1,2

mahuprotsendi ja mille KNi esimesed numbrid on 2207 ehk tegemist on aktsiisikaubaga.

23. 31. oktoobril 2012 toimunud läbiotsimisel (MTA lisa 21) leiti kokku seitseteist 1000-liitrist

mahutit ning üks 0,5-liitrine pudel alkoholikahtlase vedelikuga. OÜ Eesti Keskkonnauuringute

Keskus 16. novembri 2012 ekspertiisiakti nr 1-9/762-2 (MTA lisa 23) kohaselt oli neis

mahutites ning pudelis olevate ainete etanoolisisaldus vahemikus 91,14-93,53 mahuprotsenti.

Ekspertiisiakti kohaselt uuritud mahutite tõkendite numbrid vastavad läbiotsimisprotokolli

kohaselt mahutitele seatud tõkendite numbritele, välja arvatud mahuti nr 10 puhul. Selle

mahuti puhul on läbiotsimisprotokolli kohaselt korgile asetatud tõkend nr 000728343 ja

kraanile tõkend nr 000728350. Selliste tõkenditega proovi uurimine ekspertiisiaktis ei kajastu,

küll aga nähtub sealt, et ekspert on uurinud proovi tõkendi numbriga 000728384, millise

tõkendi

paigutamist

ei

nähtu

jälle

läbiotsimisprotokollist.

Samas

nähtub

proovivõtuprotokollist PT-12-012 (MTA lisa 26) ja proovivõtu selgitusest (MTA lisa 24), et

tõkendiga nr 000728343 suletud mahutis oleva vedeliku mahuks mõõdeti 816,6 kg. Sama mass

1 Siin ja edaspidi on sel moel viidatud käesolevas haldusasjas Maksu- ja Tolliameti 3. jaanuari 2017 kirjalikule

seletusele lisatud tõenditega (tl. 50), mis on elektrooniliselt salvestatud kohtute infosüsteemis ning

menetlusosalistele e-toimiku kaudu kättesaadavad, ent mida toimikusse paberkujul välja trükitud ei ole.

2 Komisjoni 22. novembri 1993 määrus (EÜ) 3199/93 aktsiisivabastuse eesmärgil alkoholi täieliku

denatureerimise menetluste vastastikuse tunnustamise kohta.

figureerib ka ekspertiisiaktis tabelis 1 järjekorranumbri 16 all oleva proovi puhul, mille kohta

on ekspertiisiakti kantud tõkendi number 000728384. Kõrvutades selle asjaoluga, et kaebajad

ei ole ei kriminaalmenetluses ega maksuotsuse tegemisele eelnenud menetluses, samuti

mitte kohtumenetluses 1000-liitristest mahutites olnud aine osas tehtud ekspertiisi kulgu ja

tulemusi vaidlustanud ning et kaebajad on kriminaalasjas nr 1-13-11657 tehtud

kohtuotsusega KarS § 371 lg 1 järgi süüdi mõistetud kuriteos, mis seisnes süüdistuse kohaselt

selles, et nad hoidsid Antslas Pärna tn 48 angaaris kokku 17 1000-liitrises anumas käitlemiseks

keelatud alkoholi, on usutav, et ekspertiisiaktis tõkendi numbriga 000728384 tähistatud proov

on koos ülejäänud ekspertiisiakti tabelis 1 kirjeldatud proovidega võetud 31. oktoobril 2012

toimunud läbiotsimisel Antslas Pärna tn 48 asuvast angaarist leitud 1000-liitrisest mahutist.

See, kas või miks on ühele mahutile läbiotsimisel paigaldatud tõkend teisega asendatud,

toimiku materjalidest ei nähtu, ent eeltoodud asjaoludel ei ole mõistlikku kahtlust selles, et

tegemist on 31. oktoobril 2012 toimunud läbiotsimisel leitud ainega.

24. Eelnimetatud ekspertiisiakti (MTA lisa 23) kohaselt on märgitud, et uuritud alkoholis

sisaldub denatureerivaid lisaaineid, ent mitte piisavalt alkoholi täielikuks või osaliseks

denatureerimiseks. Sarnastel põhjustel, mis on toodud juba käesoleva kohtuotsuse punktis

22, on 31. oktoobril 2012 Antslas Pärna tn 48 toimunud läbiotsimisel leitud kauba näol

tegemist muu alkoholiga ATKEAS § 12 lg 6 p 1 tähenduses ehk tootega, mille etanoolisisaldus

on üle 1,2 mahuprotsendi ja mille KNi esimesed numbrid on 2207 ehk tegemist on

aktsiisikaubaga.

25. Nagu juba märgitud, et oma see, et 19. septembril ja 30. oktoobril 2012 läbiotsimistel

leitud vedelikud sisaldasid ka denatureerivaid aineid, aktsiisikohustuse seisukohast tähtsust.

25. septembri 2012 analüüsiaktist (MTA lisa 5), 8. oktoobri 2012 ekspertiisiaktist (MTA lisa 10)

ja 16. novembri 2012 ekspertiisiaktist (MTA lisa 23) nähtuvalt on ekspert sõnaselgelt vastanud,

et ükski uuritud vedelikest ei vastanud osaliselt või täielikult denatureeritud alkoholi

tunnustele. Kõnealuste eksperdi arvamustega on kinnitust leidnud, et ATKEAS § 27 lg 1 p 8 või

91 nimetatud aktsiisivabastuse kohaldamiseks ei ole alust. Seejuures olgu märgitud, et ATKEAS

§ 27 lõikes 91 nimetatud aktsiisivabastus ei saaks käesoleval juhul kõne alla tulla ka seetõttu,

et see laieneb osaliselt denatureeritud alkoholile vaid tingimusel, et seda kasutatakse toidust

erineva toote tootmiseks. Sellist kasutust ei saa eeldada, vaid see peab olema tõendatud.

Antud juhul puuduvad mistahes tõendid, et kõnealust alkoholi, isegi kui see vastaks

rahandusministri määruse kohaselt osaliselt denatureeritud alkoholi tunnustele, oleks

kasutatud toidust erineva toote tootmiseks.

26. Olles tuvastanud selle, et läbiotsimistel leitud alkoholi näol on tegemist aktsiisikaubaga,

tuleb järgnevalt kontrollida, kas kõnealune kaup oli kaebajate valduses. Kaebajate keskne

väide ongi see, et maksuhaldur ei ole nõuetekohaselt tuvastanud, et kaebajad kõnealust

kaupa valdasid. Selles, et maksuhalduri poolt kohtule esitatud kriminaalmenetluse muud

materjalid ning maksumenetluses kogutud täiendavad tõendid ei anna mingit ühest

tõendusteavet kõnealuse kauba valduse kohta 25. juulil 2012, on kaebajatel põhimõtteliselt

õigus. Samas on kaebajad jätnud tähelepanuta, et faktiline asjaolu, et nemad asusid 25. juulil

2012 Antslas Pärna tn 48 asuvas angaaris hoidma 1000-liitristesse kuubikmahutitesse villituna

vähemalt 18 636,9 liitrit eelnevalt klaasipesuvedeliku filtreerimise teel valmistatud alkoholi

sisaldavat vedelikku, on tõendatud Tartu Maakohtu kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-13-

11657 (MTA lisa nr 70) ning kaebajate ning Riigiprokuratuuri vahel sõlmitud kokkulepetega

(MTA lisad 63 ja 64). Kaebajad leiavad ekslikult, nagu tugineks maksuhaldur aktsiisikohustuse

tekkimise aluseks olnud tegude tõendamisel prokuratuuri süüdistusaktile. Kohtuotsusega,

millega isikud kuriteos süüdi tunnistatakse, tuvastatakse, kas isikud on toime pannud need

teod, milles neid süüdistatakse. Kuigi kokkuleppemenetluses tehtavas kohtuotsuses

käsitletakse üksnes süüdistust ning süüdistatavate ja prokuratuuri vahelist kokkulepet, ei

tähenda see, et kokkuleppemenetluses kriminaalasja lahendav kohus ei tuvastaks karistamise

aluseks oleva teokoosseisu esinemist. Selles osas on Riigikohtu kriminaalkolleegium

kohtuasjas nr 3-1-1-79-05 selgitanud, et ka kokkuleppemenetluses kohtuotsuse tegemisel

tuleb kohtul tuvastada, kas on aset leidnud tegu, milles süüdistatavat süüdistatakse ning kas

selle teo on toime pannud süüdistatav. Seega kontrollib kohus ka kokkuleppemenetluses

süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel, kas süüdistatavad on toime pannud teod, milles neid

süüdistatakse.

27. Kriminaalasjas nr 1-13-11657 tehtud otsuses on maakohus ka sõnaselgelt märkinud

(kohtuotsuse lk 11, seitsmes lõik), et kriminaalasjas kogutud tõendid annavad aluse A.K. ja

M.M. süüdi tunnistada KarS § 375 lg 1 järgi. Kokkuleppemenetluses isiku süüdi mõistmine on

välistatud mingisuguse määratlemata faktilise teo kuriteona kvalifitseerimise teel. Juba

viidatud kohtuasjas nr 3-1-1-79-05 tehtud otsuses selgitas Riigikohus veel, et süüdistatava

nõustumine kokkuleppega tähendab ka nõustumist asjaoluga, et kokkuleppemenetluses

tehtava süüdimõistva kohtuotsuse korral käsitatakse teda kokkuleppes märgitud kuriteo

toimepanemises süüdi olevana. Isik ei saa süüdi olla mingisuguses abstraktses KarS § 375

lõikes 1 nimetatud teos, vaid kokkuleppemenetluses isiku süüdi mõistmine tähendab seda, et

ta on toime pannud teo, milles teda süüdistatakse, see tegu on kvalifitseeritav KarS-i eriosa

vastavas sättes nimetatud kuriteona ning isik on selle teo toime panemises süüdi. Muuhulgas

määratleb süüdimõistev kohtuotsus ära ka selle konkreetse teo, mille eest ei ole isikut

võimalik edaspidi teistkordselt mistahes KarS sätte alusel karistada. Tartu Maakohtu otsusega

kriminaalasjas nr 1-13-11657 on tõendatud, et alates 25. juulist 2012 oli 17 068,2 liitrit

alkoholi, mis 30. oktoobril 2012 läbiotsimisel leiti, kaebajate ja kolmanda isiku valduses.

Samuti

on

selle

kohtuotsusega

tuvastatud,

et

19. septembril 2012 Mustiveres toimunud läbiotsimisel leitud 1568,9 liitrit alkoholi oli alates

25. juulist 2012 kuni 18. septembrini 2012 Antslas kaebajate ja kolmanda isiku valduses. Seda

tõendavaks tõendiks on eelnimetatud kriminaalasjas tehtud kohtuotsus. Kohtuasjas nr 3-3-1-

9-15 tehtud otsuses on Riigikohus selgitanud, et maksuotsuse tegemisel on õigus tugineda ka

jälitustoimingutega saadud teabele, osas, milles see on esitatud, hinnatud ja kontrollitud

kriminaalmenetluses, kusjuures tõendiks pole sellisel juhul jälitusprotokoll, vaid kohtuotsus

kui dokumentaalne tõend. Kriminaalasjas nr 12930000200 esitatud süüdistusaktist, mida ei

ole küll maksumenetluse toimikus, ent mille sisu on kaebajatele teada, nähtub, et suurel

määral on kaebajatele inkrimineeritud teod kriminaalmenetluses tuvastatud just

jälitustoimingutega. See leiab kinnitust ka käesolevas asjas maksuhalduri poolt kohtule

esitatud tõendikogumist, mille osas on kaebaja iseenesest õigustatult leidnud, et seal ei

sisaldu konkreetseid tõendeid, mis kinnitaksid kõnealuse alkoholi kaebajate valduses olemist

alates 25. juulist 2012. Küll on see aga tõendatud eelnimetatud kriminaalasjas tehtud

maakohtu otsusega ning maksuhalduril puudus vajadus selle kohta mistahes täiendavate

tõendite kogumiseks. Olukorras, kus kriminaalasjas tehtud süüdimõistva kohtuotsusega on

isik teatud teo toime panemises süüdi mõistetud, saab maksuhaldur kohtuotsusega teo

tõendatuks lugeda. Sellises olukorras ei saa maksukohustuslane, kes on ise vastava teo eest

süüdi mõistetud, nõuda, et maksuhaldur koguks kõik algsed tõendid samade tegude kohta,

mis kuulusid maksukohustuslasele inkrimineeritud objektiivsesse süüteokoosseisu ega saa ka

tehtavale maksuotsusele vastu vaielda pelgalt argumendiga, et maksuhalduri poolt kogutud

algsed tõendid ei kinnita sellise teo (antud juhul siis aktsiiskauba valdamise) toime panemist.

Antud juhul ei ole kaebajad esitanud mistahes täiendavaid tõendeid, mis seaksid maakohtu

otsuses tuvastatud faktiliste asjaolude esinemise kahtluse alla. Kaebajate väited, et alkohol ei

olnud nende valduses, on kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega ümber lükatud ning

arvestades kaebajate nõustumist kokkuleppemenetluses enda süüdi mõistmisega, ka täiesti

ebausutav.

28. Kaebajad leiavad ekslikult, nagu oleks kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsusel

mingisugune põhimõtteliselt teistsugune kvaliteet kriminaalasja üldmenetluses tehtud

kohtuotsusega võrreldes. Põhjusi, miks süüdistatav kokkuleppemenetlusega nõus on, võib olla

väga erinevaid, ent kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse tagajärjed on samasugused

nagu üldmenetluses tehtud kohtuotsuse puhulgi – isik mõistetakse süüdi konkreetsete

kuriteona kvalifitseeritavate tegude eest. Loetakse tõendatuks, et teod, milles teda

süüdistatakse, on ta toime pannud, need on kvalifitseeritavad vastava KarS eriosa normi järgi

kuritegudena ning ta on nende toime panemises süüdi. Olukorras, kus maksustamise aluseks

oleva teokoosseisu moodustavad osaliselt või täielikult samad faktilised asjaolud (teod), mis

olid isiku süüdimõistmise aluseks, võib isik põhimõtteliselt maksuotsuse tegemisel nõuda

kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega tõendatud asjaolude ümber hindamist mingisuguste

täiendavate tõendite valguses, ent ei saa põhimõtteliselt nõuda samade asjaolude uuesti

tõendamist algsete tõenditega ega asuda sisuliselt väitma, et kriminaalasjas tehtud

kohtuotsusega tuvastatud asjaolud on tõendamata. Käesolevas asjas ei ole kaebajad esitanud

mitte ühtki tõendit, mis seaks kaebajate poolt Tartu Maakohtu otsusega tuvastatud tegude

toime panemise (sh. 31. oktoobril ja 19. septembril 2012 läbiotsimistel leitud alkoholi

valdamise alates 25. juulist 2012) põhjendatult kahtluse alla. Maksuotsuse tegemisel oli

maksuhalduril vaja tuvastada, kas tegemist oli aktsiisikaubaga, ent selle asjaolu on

maksuhaldur juba eeltoodud põhjustel õigesti tuvastanud.

29. See, et kaebajate ja Riigiprokuratuuri vahel kriminaalmenetluses sõlmitud kokkulepete

kohaselt ei ole kuriteoga kahju tekitatud, ei välista kriminaalmenetluses tehtud kohtuotsusega

tuvastatud

asjaoludele

tuginemist

maksuotsuse

tegemisel.

Riigiprokuratuur

ning

süüdistatavad ei saa omavahel kokku leppida seda, kas mingisuguste faktiliste asjaolude alusel

tekib maksukohustus või mitte. Liiati ei saa maksukohustuse tekkimist käsitada kahjuna.

Kokkuleppesse tehtud märkus kuriteoga tekitatud kahju puudumise kohta tähendab üksnes

seda, et puuduvad sellised kannatanud, kes on kriminaalmenetluse raames nõudnud

kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist.

30. Kaebajad on esitanud rea etteheiteid vaidlusaluse maksukohustuse seisukohast

asjassepuutumatute asjaolude käsitlemise kohta maksuotsuses. Nõustun, et vaidlusaluse

maksuotsuse

seisukohast

ei

ole

otseselt

tähtsust

asjaoludel,

mis

puudutavad

klaasipesuvedeliku soetamist, selle Antslasse viimist, samuti enne 2012. aasta juulit toimunud

sündmusi. Kaudselt on need asjaolud siiski maksukohustusega puutumuses, kuivõrd annavad

ülevaate sellest, kuidas tekkis kaebajate valdus aktsiisi objektiks olevale alkoholile. Kindlasti ei

anna ka mõned üleliigsed viited teatud asjaoludele või tõenditele (nt. kaebajate poolt viidatud

T.S.i ütlustele) alust maksuotsuse tühistamiseks. Kaebajate väidetega, et tõendamata on, et

alkohol oli kaebajate valduses, ei saa aga nõustuda, kuna see asjaolu on veenvalt tõendatud

eelnimetatud maakohtu otsusega kriminaalasjas nr 1-13-11657 ning kaebajad ei ole esitanud

ühtki tõsiseltvõetavat tõendit, mis lubaks selle kohtuotsusega tuvastatud asjaolud kahtluse

alla seada, samas kui maksuhalduril mingisugust vajadust kriminaalasjas tehtud

kohtuotsusega tuvastatud asjaolude täiendavaks uurimiseks või omal algatusel selle kohta

tõendite kogumiseks ei olnud. Leian, et kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega tuvastatuks

loetud tegude toime panemise vaidlustamisel saaksid kaebajad antud juhul tugineda

põhimõtteliselt vaid sellistele asjaoludele, mis vähemalt sarnanevad neile, mis võiksid olla

kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse teistmise aluseks kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p 1

või p 5 tähenduses. Ühtki sellist asjaolu kaebajad esile toonud ei ole, vaid tuginevad sisuliselt

vaid sellele, et kriminaalasjas tehtud kohtuotsuses on valesti ning kriminaaltoimikus olnud

tõendeid eirates tuvastatud, et alkohol oli 25. juulist 2012 kaebajate valduses. Olen

seisukohal, et kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse tõendusjõud teo toime panemise asjaolude

tõendamisel on väga suur ning selle kahtluse alla seadmiseks peaksid olema mingisugused

eriti kaalukad argumendid, mida antud juhul ei esine.

31. Selles, et ATKEAS § 22 lg 1 p 4 ja KarS § 375 lg 1 teokoosseisud ei ole kattuvad, on kaebajatel

samuti põhimõtteliselt õigus. Vastupidisel seisukohal ei ole iseenesest ka vastustaja. KarS §

375 lg 1 süüteo sisuks on põhimõtteliselt alkoholiseaduse nõuete rikkumine alkoholi

käitlemisel, samas aktsiisikohustust alkoholiseadus ei reguleeri ning ATKEAS'is isegi ei viidata

alkoholiseadusele. Antud juhul ei ole aga kaebajatele pandud maksukohustuse aluseks mitte

nende süüdi mõistmine KarS § 375 lg 1 järgi, vaid süüdimõistva kohtuotsusega on tõendatuks

loetud üksnes maksukohustuse aluseks olev faktiline asjaolu, nimelt see, et kaup oli kaebajate

valduses. Eraldi ja sõltumata kriminaalasjas tehtud kohtuotsusest, on eksperdi arvamustega

tõendatud, et selle kauba näol oli tegemist aktsiisikaubaks oleva alkoholiga. See, et KarS § 375

lg 1 ja ATKEAS § 22 lg 1 p 4 teokoosseisud ei kattu, ei tähenda, et maksuotsuse tegemisel ei

võiks lähtuda kriminaalasjas tehtud kohtuotsuses tuvastatud nendest faktilistest asjaoludest,

mis on aluseks ka aktsiisikohustuse tekkimisele. Kriminaalasjas tehtud kohtuotsusega

tuvastatud, et kaebajad valdasid 25. juulil 2012 alkoholi, ilma et sellelt aktsiisi deklareeritud

või tasutud oleks. Maksuotsuses viidatud eksperdi arvamustega on tõendatud, et tegu oli

aktsiisikaubaga ning vaidlust pole selles, et kaebajad ei olnud aktsiisilao pidajad ega selles, et

kõnealune alkohol ei saanud nende valduses oleku ajal kuuluda ajutise aktsiisivabastuse

kohaldamisalasse. Seega oli sellise kauba valdamise näol tegu ATKEAS'i nõuete rikkumisega

aktsiisikauba valdamisel, millega seoses tekib ATKEAS § 22 lg 1 p 4 alusel aktsiisikohustus.

ATKEAS § 24 lg 12 kohaselt tekib ATKEAS § 22 lõike 1 punktis 4 nimetatud isikul tekib

maksukohustus rikkumise objektiks olnud aktsiisikaubalt või maksumärgilt rikkumise päeval

või kui rikkumise päeva ei ole võimalik kindlaks teha, siis rikkumise avastamise päeval.

Kriminaalasjas nr 1-13-11657 tehtud kohtuotsusega on tuvastatud, et valdusest

aktsiisikaubaks olevale alkoholile saab rääkida 25. juulist 2012, mil klaasipesuvedelikust

denatureerivate ainete eemaldamise teel saadi kõnealune aktsiisikaup.

32. Põhjendamatu on kaebajate arutlus sellest, et tõendamata on nende teadlikkus selles, et

filtreerimisprotsessi tulemusena saadud toote näol on tegemist aktsiisikaubaga. See, kas

isikud olid aine täpsest koostisest või ka alkoholiaktsiisi regulatsioonist teadlikud, ei ole

ATKEAS § 22 lg 1 p 4 kohaldamise seisukohast oluline.

33. Leian, et maksu määramise aegumistähtaeg ei ole möödunud. Antud juhul on

maksustamise aluseks olevaks teokoosseisuks ATKEAS nõuete rikkumine aktsiisikauba

valdamisel. Teisisõnu fakt, et kaebajad valdasid aktsiisiga maksustamisele kuuluvat alkoholi

ilma, et sellele kohalduks ajutine aktsiisivabastus ja ilma, et kaup oleks aktsiisiga maksustatud.

ATKEAS § 22 lg 1 p 4 alusel maksustamise teokoosseisuks on seega sisuliselt õigusrikkumise

toime panemine. Kaebajatel on põhimõtteliselt õigus selles, et seaduses ei ole ette nähtud

võimalust deklareerida ATKEAS § 22 lg 1 p 4 alusel tekkivat maksukohustust. ATKEAS §-s 25

sellise maksukohustuse deklareerimise võimalust ette nähtud ei ole ning viidatud paragrahvi

lõike 5 kohaselt tuleb ATKEAS § 22 lg 1 punktis 4 sätestatud juhul tasuda aktsiis haldusaktis

määratud tähtpäevaks. ATKEAS § 22 lg 1 punkti 4 alusel tekkiva maksukohustuse

deklareerimise kohustus oleks tegelikult ka ebaloogiline, sest sisuliselt tähendaks see

kohustust deklareerida õigusrikkumine. Hoolimata sellest, leian siiski, et maksusumma

määramise aegumistähtaega tuleb arvestada MKS § 98 lg 1 alusel. Aegumistähtaja alguseks

tuleb seejuures lugeda päev, mil oleks tulnud esitada aktsiisideklaratsioon juhul, kui kauba

valdamine oleks toimunud ATKEAS rikkumiseta. Teisisõnu, olukorras, kus kaebajad rikkusid

ATKEAS nõudeid aktsiiskauba valdamisel, tuleb maksu määramise aegumistähtaega arvestada

lähtudes sellest, millal oleks aktsiisikohustus tulnud deklareerida, kui seda rikkumist poleks

toime pandud. Antud juhul on kriminaalasjas nr 1-13-11657 tehtud maakohtu otsusega ning

käesolevas asjas juba eelpool käsitletud ekspertiisi- ja analüüsiaktidega tõendatud, et

aktsiisikauba tunnustele vastav alkohol oli kaebajate valduses 25. juulist 2012. Seega sellest

päevast oli aktsiisikaup ATKEAS § 41 tähenduses tarbimisse lubatud. Sellise kauba tarbimisse

lubamine oleks tohtinud toimuda üksnes aktsiisilaost ning sellega kaasneva maksukohustuse

oleks selle tarbimisse lubaja (ehk aktsiisilao pidaja) pidanud ATKEAS § 24 lg 1 ning § 25 lõigete

1 ja 2 kohaselt deklareerima hiljemalt 20. augustil 2012.

34. ATKEAS § 22 lg 1 p 4 eesmärk on panna õigusvastaselt tarbimisse lubatud aktsiisikaubaga

seotud aktsiisikohustus selle aktsiisikauba valdajale. Arvestades, et ATKEAS § 41 kohaselt

loetakse aktsiisikauba tarbimisse lubamiseks ka aktsiisiga maksustamata aktsiisikauba

valdamine ajutise aktsiisivabastuseta, on ATKEAS § 22 lg 1 p 4 eesmärk panna sellisele

valdajale kohustused, mis tekkinuksid aktsiisikauba nõuetekohase käitlemise korral selle

tarbimisse lubajal (nt. aktsiisilao pidajal). Sellest tulenevalt on ka loogiline omistada sellisele

valdajale kauba tarbimisse lubamise faktist tuleneva deklareerimiskohustuse rikkumine ning

arvestada aegumistähtaega alates valduse saamise kuule järgneva kuu 20. kuupäevast ehk

antud juhul 20. augustist 2012. Kuivõrd maksustamise aluseks olevad teod (st. alkoholi

valdamine) olid kriminaalmenetluse esemeks, kusjuures aegumistähtaja alguse hetkel

kriminaalmenetlus juba käis, siis on vastustaja õigesti leidnud, et aegumine peatus MKS § 99

lg 1 p 5 alusel kuni 9. veebruarini 2015, mil jõustus Tartu Maakohtu otsus kriminaalasjas nr 1-

13-11657. Vaidlustatud maksuotsus on tehtud 2016. aasta oktoobris, seega igal juhul MKS §

98 lõikes 1 sätestatud 3-aastase aegumistähtaja jooksul.

35. MKS § 98 lõike 2 kohaselt arvestatakse aegumist selliste maksude puhul, mille puhul isikul

põhimõtteliselt deklareerimise kohustust ei ole ning mille puhul on maksuhalduri ülesanne

maks määrata talle muudest allikatest kätte saadavate andmete põhjal. Aktsiis ei ole

olemuselt selline maks ning asjaolu, et eraldi maksustamise aluseks on ATKEAS nõuete

rikkumine, mida eraldivõetuna tõesti deklareerida võimalik ei ole, ei saa olla aluseks aegumise

kohaldamisel MKS § 98 lõikest 2 lähtumisel. Selle lõike esimeses lauses sätestatud lühem

aegumistähtaeg ei ole mõeldud selleks, et panna soodsamasse olukorda isikud, kes on

astunud samme oma maksukohustuste vältimiseks või nende rikkumiseks, vaid selle mõte on

luua õiguskindluse osas parem olukord neile, kellel polegi kohustust maksuhaldurile oma

maksustatava tegevuse kohta aru anda. Aktsiisikauba ebaseadusliku valdaja asetamine MKS §

98 lg 2 kohaldamisalasse oleks ilmselgelt ebaõiglane ning selle sätte eesmärgiga vastuolus.

Samas, isegi kui asuda seisukohale, et käsitletud olukorras tuleks aegumist arvestada MKS §

98 lg 2 järgi, kuuluks kohaldamisele selle sätte teise lause kohane nelja-aastane

aegumistähtaeg, sest asja tehioludest tulenevalt tuleks lugeda, et maksukohustuse õigeaegne

kindlaksmääramine oleks tingitud kaebajate poolt toime pandud õigusrikkumisest.

36. Kuivõrd kaebused jäävad rahuldamata ning vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks

kaebajatelt menetluskulude välja mõistmist, samuti arvestades, et kolmas isik osales

menetluses kaebajate poolel, siis jäävad kõigi menetlusosaliste kulud halduskohtumenetluse

seadustiku § 108 lõigete 1 ja 8 kohaselt menetlusosaliste endi kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik