3-16-2366/8 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Einar Vene, Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

16. märts 2017, Tartu

Haldusasja number

3-16-2366

Haldusasi

G-E.R. kaebus Maanteeameti Tartu teenindusbüroo

tegevusele kaebaja B-kategooria mootorsõiduki juhi

eksamile lubamisest keeldumisel

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 19. jaanuari 2017 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

G-E.R. määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja G-E.R.

volitatud esindaja Ain Laansalu

Vastustaja Maanteeameti Tartu teenindusbüroo

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Halduskohtu 19. jaanuari 2017 määruse resolutsioon muutmata,

asendades määruse põhjendused käesoleva määruse põhjendustega.

2. Jätta rahuldamata G-E.R. taotlus liiklusseaduse § 106 lg 1 p 4 põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse algatamiseks.

3. Jätta G-E.R. määruskaebus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. G-E.R. esitas esindaja vahendusel 21. novembril 2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse

Maanteeameti Tartu teenindusbüroo tegevuse peale kaebaja B-kategooria mootorsõiduki juhi

eksamile lubamisest keeldumisel.

Kaebuse kohaselt läbis G-E.R. B-kategooria mootorsõidukijuhi koolituse ning pöördus 20.

oktoobril 2016 Maanteeameti Tartu teenindusbüroosse, et registreerida ennast liiklusteooria ja

sõidueksami sooritamisele. 21. oktoobril 2016 teatas Tartu teenindusbüroo teenindaja, et

G-E.R. t ei luba arvutisüsteem registreerida sõidueksamile, kuivõrd päringu kohaselt omavat

kaebaja

karistatust

liiklussüüteo

eest.

Kaebuse

kohaselt

omab

kaebaja

karistatust

karistusseadustiku (KarS) 23. ptk-s sätestatud eksimuste eest ning karistusregistri seaduse

(KarRS) § 24 lg 1 p 8 kohaselt saaks nimetatud liiklusseaduse sätet arvestades kaebaja taotleda

juhtimisõigust mitte varem kui 6. detsembril 2019. Kaebuse esitaja leiab, et regulatsioon, mis

piirab sellisel viisil isiku õigust taotleda mootorsõiduki juhtimisõigust, on vastuolus

põhiseadusega.

Kaebuses palutakse tunnistada Maanteeameti keeldumine ebaseaduslikuks ja kohustada

Maanteeametit lubama G-E.R. B-kategooria mootorsõiduki juhi eksamile. Kaebaja palub jätta

kohaldamata liiklusseaduse (LS) § 106 lg 1 p 4 ja tunnistada see põhiseaduse (PS) §-dega 11, 12

ja 19 vastuolus olevaks.

2. Tallinna Halduskohus andis 25. novembri 2016 määrusega G-E.R. e kaebuse kohtualluvuse

järgi üle Tartu Halduskohtule, kuhu kaebus saabus 29. detsembril 2016.

3. Tartu Halduskohus tagastas 19. jaanuari 2017 määrusega G-E.R. kaebuse HKMS § 121 lg

2 p 2 alusel, kuna kaebusel puuduvad eduväljavaated.

3.1. Halduskohus leiab, et kaebaja ei saavuta esitatud kaebusega soovitud eesmärki, milleks on

B-kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguse omandamine. Kohus ei saa kohustada haldusorganit

toimingut sooritama kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus seda ei võimalda. Kehtiva õiguse

kohaselt ei väljastata juhiluba isikule, kes omab karistust KarS 23. peatükis sätestatud eksimuste

eest. Kohus on kontrollinud kaebaja karistusandmeid ning leiab, et kaebaja saaks taotleda

juhtimisõigust mitte varem kui 6. detsembril 2019.

3.2. Seega puudub kaebajal õigus taotleda B-kategooria mootorsõiduki juhi eksamile lubamist,

kuna ta ei vasta LS § 106 lg 1 nõuetele. Kohus on seisukohal, et mootorsõiduki juhtimisõigus on

privileeg, mille saamiseks peab isik vastama teatud eeldustele. Juhtimisõiguse saab anda isikule,

kellel on vastavad teadmised ja oskused ning kelle vanus, tervislik seisund, käitumine ja hoiak

lubab ohutult ja nõuetekohaselt liikluses osaleda. Kuna kaebajale ei ole kunagi varem

juhtimisõigust antud, siis on asjakohatu võrrelda teda isikutega, kellele on varasemalt

juhtimisõigus antud ning siis karistusena ära võetud.

3.3. Kaebaja on ise piiranud oma õigust vabale eneseteostusele. Juhtimisõigust omamata on

kaebaja juhtinud sõidukit joobeseisundis, välistades sellega õiguse taotleda lähitulevikus

mootorsõiduki juhtimisõigust. Maanteeameti Tartu teenindusbüroo on õiguspäraselt kontrollinud

kaebaja vastavust kehtestatud nõuetele ja keeldunud kaebaja registreerimisest eksamile.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. G-E.R. esitas esindaja vahendusel 2. veebruaril 2017 määruskaebuse, milles nõuab Tartu

Halduskohtu 19. jaanuari 2017. a määruse tühistamist ja uue määruse tegemist, millega saata

kaebus tagasi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks

4.1. Kaebaja palus halduskohtult tunnistada LS § 206 lg 1 p 4 põhiseadusega vastuolus olevaks,

kuid vastavaid põhjendusi kohtumääruses ei sisaldu. Nimetatud säte on põhiseadusega vastuolus

mitmel põhjusel: isikuid kellel on juhtimisõigus ja neid kellel ei ole juhtimisõigust koheldakse

liiklusalase süüteo tõttu ebavõrdselt; karistusregistri järgsest karistatuse kustumisest piirangu

arvestamine ei ole õige ja õiglane eriti mitme teo eest mõistetud karistatuse korral; piirang on

silmakirjalik, kuivõrd see ei takista isikul taotleda juhtimisõigust teises riigis; piirang ei arvesta

liiklusalaste rikkumistega mis on toime pandud välisriigis.

4.2. Kaebaja leiab, et juhtimisõigus on privileeg sarnaselt relva omamise ja kandmise õigusega

ning Riigikohus on korduvalt hinnanud relvaseaduses seatud piirangute legitiimsust ja

proportsionaalsust arvestades isiku õigust vabale eneseteostusele. Tartu Halduskohus on

tagastanud kaebuse kergekäeliselt ning põhiseaduses sätestatud kohustust rikkudes. Kohus peab

sisulise arutamise käigus võtma seisukoha LS § 106 lg 1 p 4 põhiseadusega kooskõla kohta ja

seejärel otsustama kaebuse rahuldamise küsimuse.

5. Tartu Halduskohus võttis 3 veebruari 2017. a määrusega G-E.R. määruskaebuse Tartu

Halduskohtu 19. jaanuari 2017. a määruse peale menetlusse, jättis määruskaebuse rahuldamata ja

edastas määruskaebuse koos materjalidega Tartu Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja

lahendamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Tartu

Halduskohus

on

19. jaanuari

2017.

a

määrusega

kaebuse

tagastanud

HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, kuna kaebusega ei ole võimalik saavutada selle eesmärki.

Ringkonnakohus nõustub küll halduskohtu seisukohaga, et kaebus kuulub tagastamisele, kuid ei

nõustu halduskohtuga kaebuse tagastamise aluse osas. Ringkonnakohus leiab, et kaebus kuulub

tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

Seda eelkõige järgnevatel põhjendustel.

7. Kaebaja

taotles

halduskohtule

esitatud

kaebuses

ja

ringkonnakohtule

esitatud

määruskaebuses jätta LS § 106 lg 1 p 4 kohaldamata ja tunnistada see põhiseadusega vastuolus

olevaks. Määruskaebuse kohaselt on säte vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhimõttega ja

riivab PS §-s 19 nimetatud õigust vabale eneseteostusele. HKMS § 158 lg 4 kohaselt jätab kohus

asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti

Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega.

8. Riigikohtu praktika kohaselt peab kohus sätte põhiseaduspärasust kontrollima eelkõige siis,

kui norm on põhivaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Piirav või kohustav norm on

asjassepuutuv siis, kui kohus peaks asja lahendades otsustama selle kehtetuse korral teisiti kui

selle kehtivuse korral (RKHKo 14. november 2012, nr 3-3-1-44-12, p 24 ja seal viidatud

kohtupraktika). LS § 106 lg 1 p 4, mille põhiseadusele vastavuse kontrolli kaebaja taotleb,

sätestab, et auto ja mootorratta juhtimisõigus antakse ja esmane juhiluba väljastatakse isikule,

kellel ei ole karistatust karistusseadustiku 23. peatükis sätestatud liiklussüüteo eest. Vaidlust ei

ole selles, et kaebaja omab niisugust karistatust. Eeldades, et kaebajal on täidetud

LS § 106 lg 1 p 1-3 ja 5, on norm asjassepuutuv, kuna normi kehtetuse puhul ei oleks kaebajal

nimetatud takistust juhtimisõiguse taotlemisel.

9. Kaebaja arvates rikub LS § 106 lg 1 p 4 kaebaja PS §-ga 19 kaitstud õigust vabale

eneseteostusele. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole sõiduki juhtimisõigus isiku põhiõigus, kuigi

juhtimisõiguse kaudu realiseerivad isikud mitmeid teisi põhiõigusi. Eelkõige on see üks viise,

mille kaudu isik saab realiseerida PS § 19 lõikes 1 sätestatud õigust vabale eneseteostusele

(RKÜKm 28. aprill 2004, nr 3-3-1-69-03, p 33). Kuna vaidlusalune norm seab imperatiivse

piirangu juhtimisõiguse taotlemisele ja seega õigusele sõidukit juhtida, on normi rakendamisel

ringkonnakohtu hinnangul tegemist PS § 19 lõikes 1 sätestatud põhiõiguse riivega.

10. Lisaks väidab kaebaja, et LS § 106 lg 1 p 4 ei ole kooskõlas PS §-s 12 sätestatud üldise

võrdsuspõhiõigusega. PS § 12 lõikes 1 sätestatud võrdsuspõhiõiguse riivega saab tegu olla

üksnes

siis,

kui

ebavõrdselt

koheldakse

sarnases

olukorras

olevaid

isikuid

(RKÜKo 27. juuni 2005, nr 3-4-1-2-05, p 40). Kaebaja on välja toonud, et eelkõige koheldakse

ebavõrdselt isikuid, kes liiklusalase süüteo toimepanemisel omavad juhtimisõigust ja isikuid, kes

süüteo toimepanemise ajal ei oma juhtimisõigust. Kaebuses toodud argumentatsiooni kohaselt

seisneb ebavõrdne kohtlemine eelkõige karistuse mõistmise aluste ja karistuse kehtivuse

erinevuses ja seega erinevates võimalustes taotleda (uuesti) juhtimisõigust.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja poolt välja toodud gruppide puhul LS § 106 lg 1 p 4

kohaldamisel tegemist ebavõrdselt koheldavate gruppidega. Küsimus kahe isiku, isikute grupi

või olukorra ebavõrdse kohtlemise põhjendatusest või põhjendamatusest (s.o meelevaldsusest)

saab tekkida üksnes juhul, kui erinevalt koheldavad grupid on omavahel võrreldavad, s.t

konkreetse diferentseerimise aspektist analoogilises olukorras (RKÜKo 27. juuni 2005,

nr 3-4-1-2-05, p 40). Isikul ei saa olla juhtimisõigust a priori, seda tuleb taotleda ettenähtud

korras. Juhtimisõiguse andmine ettenähtud korras kinnitab, et isik on teadmiste ja oskuste

poolest võimeline vastava kategooria sõidukiga teeliikluses osalema. Olukorras, kus isik ei ole

juhtimisõigust taotlenud ega saanud, ei ole isiku selleks vajalikud teadmised ja oskused

tuvastatud. Vastavalt on karistusseadustiku 23. peatükis sätestatud teo toimepanemisel ühel juhul

piiratud isiku võimalus saada juhtimisõigus ning teisel juhul võib teda karistada juhtimisõiguse

äravõtmisega. Seega juhtimisõigust omavad ja juhtimisõiguseta isikud, kes panevad toime

karistusseadustiku 23. peatükis sätestatud teo ei kuulu võrreldavate isikute gruppi. Vastavalt ei

saa ole põhjendatud kaebaja väide, et teda koheldakse alusetult ebavõrdselt, kuna juhtimisõigust

omavalt isikult võib juhtimisõiguse karistusena ära võtta maksimaalselt kolmeks aastaks. Kui

isik ei ole juhtimisõigust saanud ja sellegipoolest juhib sõidukit ilma selleks õigust omamata,

ongi seadusandja ette näinud piirangu tema õigusele juhtimisõigust taotleda, kusjuures isiku

karistatuse kestus, s.o tähtaeg, mille jooksul juhtimisõigust ei saa taotleda, sõltub eelkõige tema

toime pandud teo raskusest.

Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et täpne ei ole kaebaja väide nagu tooks lisakaristusena

määratud

juhtimisõiguse

äravõtmine

isiku

jaoks

kaasa

maksimaalselt

kolmeaastase

juhtimisõiguseta perioodi. Vastavalt KarS § 55 lg-le 1 KarS §-des 49 kuni 522 sätestatud

lisakaristuse mõistmisel koos aresti või vangistusega laieneb lisakaristus põhikaristuse kandmise

kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega või kohtuvälise menetleja otsusega määratud tähtajale. Seega

ka KarS § 50 lg 1 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisel algab kohtuotsusega

määratud lisakaristuse tähtaeg kulgema alles isiku vanglast vabanemisel ka juhul, kui vangistus

on mõistetud liitkaristusena lisaks KarS 23. peatükis sätestatud süüteole ka muu süüteo eest.

11. Liskas osutab ringkonnakohus, et LS § 106 lg 1 p 4 kohaldatakse sarnaselt kõigile isikutele

vaatamata sellele, kas neil eelnevalt on olnud juhtimisõigus või mitte - kui isik omab karistatust

KarS 23. peatükis sätestatud liiklussüüteo eest, ei ole talle võimalik anda auto ja mootorratta

juhtimisõigust ja ta peab ootama karistuse tähtaja möödumist. LS § 106 lg 1 p 4 alusel ei

mõisteta karistust liiklussüütegude eest ega arvestata karistatuse kustumist, mistõttu ei ole

tegemist normiga, mille alusel koheldaks erinevalt juhtimisõigust eelnevalt omanud ja mitte

omanud isikuid.

12. Eespool on jõutud järeldusele, et LS § 106 lg 1 p 4 kohaldamisel võib esineda PS §-s 19

nimetatud vaba eneseteostuse õiguse riive. Samas tuleb silmas pidada, et õigus vabale

eneseteostusele, seega ka isiku võimalusele autot juhtida, on lähtuvalt PS § 19 lõikest 2 piiratud

isiku kohustusega austada ja arvestada teiste isikute õiguste ja vabadustega ning järgida seadust.

Riigikohus on sedastanud, et vaba eneseteostuse õigus on lihtsa seadusreservatsiooniga

põhiõigus, millest tulenevalt võib seda piirata mis tahes põhjusel, mis ei ole PS-ga otseselt

keelatud (RKTKo 13. jaanuar 2010, nr 3-2-1-152-09, p 11). Karistusseadustiku kommentaaride

kohaselt on KarS 23 peatükki koondatud süüteod, mille puhul kaitstavaks õigushüveks on

paljude inimeste elu ja tervis, kuna neid süütegusid iseloomustab sihitus abstraktse, määratlemata

hulga inimeste vastu. Samas leidub peatükis ka süütegusid, mis on peatükki paigutatud

otstarbekuse kaalutlusel (Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. P. Pikamäe, lk 1009).

Käesoleval juhul on ringkonnakohtu arvates seadusandja soovinud LS § 106 lg 1 p 4

kehtestamisega takistada nende isikute poolt juhtimisõiguse taotlemist, kelle poolt toime pandud

sõiduki ohutu liiklemise või käitumiseeskirjade rikkumised on käsitletavad KarS 23. peatükis

sätestatud kuriteona ehk seadusandja on piiranud raskeimate liiklussüütegude toime pannud

isikute õigust vabale eneseteostusele just teiste isikute ja õiguskorra kaitseks. Ringkonnakohus

möönab, et kõigi KarS 23. peatükis nimetatud süütegude puhul (näiteks KarS § 426) ei pruugi

olla põhjendatud juhtimisõiguse andmise piiramine liiklusseaduse mõistes, kuid see väljub

käesoleva vaidluse piiridest. LS § 106 lg 1 p 4 seatud piirangu eesmärgiks on seega isikute, kes

oma varasema käitumisega on ohustanud teiste isikute elu ja õiguskorda, mittelubamine sõidukit

juhtima, mistõttu omab sätestatud piirang legitiimset eesmärki.

13. PS § 11 kohaselt saab õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need

piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate

õiguste ja vabaduste olemust – seega peab piirang olema proportsionaalne. Ringkonnakohtu

arvates on LS § 106 lg 1 p 4 sätestatud piirang proportsionaalne: see on sobiv, kuna piirab

kuriteona kvalifitseeruva liiklussüüteo toime pannud inimestel võimalust taotleda juhtimisõigust,

vajalik, kuna võimaldab kaitsta teiste isikute elu ja tervist ning mõõdukas arvestades piiranguga

kaitstavate õigushüvede kaalukust. Juhtimisõiguse puudumise tõttu pole isiku liikumisvabadus

täielikult piiratud, tal on sellegipoolest võimalik ka ilma mootorsõiduki juhtimisõiguseta end

teostada, kasutades selleks teisi liikumisvõimalusi.

14. Eelnevast tulenevalt on LS § 106 lg 1 p 4 ringkonnakohtu hinnangul kooskõlas

põhiseadusega ning puuduks alus kaebuse sisulisel lahendamisel sätte kohaldamata jätmiseks ja

põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamiseks.

15. Kaebuses on esitatud Maanteeameti Tartu teenindusbüroo toimingu õigusvastasuse

tuvastamise nõue ja kohustamisnõue lubada G-E.R. B-kategooria mootorsõiduki juhi eksamile.

Kaebuse eesmärgiks on kaebaja lubamine sõidueksamile, et omandada B-kategooria

juhtimisõigus.

16. HKMS § 45 lg 2 esimese lause kohaselt võib tuvastamiskaebuse esitada üksnes juhul, kui

õiguste kaitseks ei leidu tõhusamaid vahendeid ja õigusvastasuse kindlakstegemine parendab

kaebaja olukorda. Tuvastamisnõude rahuldamise korral konstateerib kohus üksnes seda, et

vaidlustatud toiming on õigusvastane, kuid see ei muuda toimingut olematuks ega võimalda

seetõttu reeglina ka tagajärgi kõrvaldada. Tulenevalt kaebuse eesmärgist, milleks on kaebaja

lubamine mootorsõidukijuhi eksamile, on kaebaja õiguste kaitseks tõhusam vahend

kohustamiskaebuse esitamine, mille kaebaja on koos õigusvastasuse tuvastamise nõudega ka

esitanud.

Seega

tuleb

kaebus

õigusvastasuse

tuvastamise

nõude

osas

tagastada

HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna tõhusama õiguskaitsevahendi olemasolu tõttu puudub kaebajal

tuvastamiskaebuse esitamise õigus.

17. HKMS § 2 lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluse ülesanne eelkõige isikute õiguste kaitse

õigusvastase

tegevuse

eest

täidesaatva

võimu

teostamisel.

Riigivastutuse

seaduse

(RVastS) § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui

avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab

isiku õigusi. Seega eeldab kohustamiskaebuse põhjendatus isiku õiguste rikkumist haldusorgani

keeldumise või jätkuva tegevusetusega (s.h keeldumise või tegevusetuse õigusvastasust) ning

haldusorgani kohustust haldusakti andmiseks või sooritamiseks.

18. Halduskohus märgib siinjuures õigesti, et kohus ei saa kohustada haldusorganit toimingut

sooritama, kui kehtiv õigus seda ei võimalda. HKMS § 158 lg 2 kohaselt hindab kohus toimingu

tegemise õiguspärasust toimingu tegemise aja seisuga. Vaidlus puudub selles, et kaebajal

takistab mootorsõidukijuhi eksamile registreerumast kehtiv LS § 206 lg 1 p 4. Seega ei ole

kehtiva sätte olemasolul, kus vastustaja tegevus eksamile mitteregistreerimisel oli õiguspärane,

kohtul võimalust rahuldada kaebuses sisalduvat kohustamiskaebust ja see tuleb tagastada

HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

20. Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu

19. jaanuari 2017 määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus asendab halduskohtu

määruse põhjendused käesoleva määruse põhjendustega.

Madis Ernits

Einar Vene

Tanel Saar

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/