3-15-1581/27 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

16. märts 2017, Tartu

Haldusasja number

3-15-1581

Haldusasi

Andri Olevi kaebus Tallinna Vangla vastu ebainimlike

kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju

summas 1833,2 eurot hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 11. märtsi 2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Andri Olevi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant Andri Olev

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Andri Olevi apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 11. märtsi 2016. a otsus osas, millega

halduskohus jättis Andri Olevi nõude rahalise hüvitise saamiseks rahuldamata.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Tallinna Vanglalt Andri

Olevi kasuks välja hüvitis 250 (kakssada viiskümmend) eurot ja muuta osaliselt

halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

4. Ülejäänud osas jätta Andri Olevi apellatsioonkaebus rahuldamata ja

Tartu Halduskohtu 11. märtsi 2016 otsus muutmata.

5. Muuta menetluskulude jaotust ja mõista Tallinna Vanglalt Andri Olevi

kasuks välja menetluskulu (riigilõiv) 15 (viisteist) eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on

17. aprill 2017 (Halduskohtumenetluse seaduse (HKMS) § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 24. märtsil 2016 Andri Olevi kahju hüvitamise nõude, milles

A. Olev soovib ajavahemikul 11.04.-02.10.2013 Tallinna Vanglas seoses ebapiisava

põrandapinnaga ja muude kinnipidamistingimustega kambrites viibimise aja eest hüvitist

320 eurot iga kalendrikuu eest. Tallinna Vangla jättis 21. mai 2015. a vastusega nr 5-

37/15/95-2 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Vangla tegevuses taotleja vanglasisesel

paigutamisel puudub õigusvastasus, sest taotlejale on tagatud õigusaktides ettenähtud

põrandapind. Taotluse esitaja on jätnud kasutamata esmased õiguskaitsevahendid s.t pole

püüdnud kahju tekkimist ära hoida ning ei nähtu, et kaebajale oleks vangla tegevuse tulemusel

kahju tekkinud.

2. Andri Olev esitas 17. juunil 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles soovib saada

hüvitist 320 eurot iga kalendrikuu eest Tallinna Vanglas ebapiisava põrandapinnaga kambrites

viibimise eest. Lisaks oli suvekuudel palav ja puudus igasugune kambriväline tegevus.

Kaebaja ei nõustu Tallina Vangla poolt kasutatava kambripinna arvestamise metoodikaga,

mille kohaselt arvestatakse WC-pind kambri üldpinna hulka ning sellega suureneb isiku kohta

kasutatav kambripind põhjendamatult. Vangla poolt rakendatavad palavuse leevendamise

meetmed (kambrisse ventilaatori andmine ja mineraalvee jagamine) olid sõltuvuses kambris

toimunud korrarikkumistest, mitte kambris valitsevatest tingimustest. Tallinna Vangla piiras

kaebaja õigust süüdimõistetu staatuses viibida väljaspool kambrit vähemalt neli tundi.

3. Tartu Halduskohus jättis 22. juuni 2015. a määrusega A. Olevi kaebuse käiguta, andes

täiendava tähtaja kaebuselt riigilõivu, 55 euro tasumiseks. Pärast kaebaja poolt puuduste

kõrvaldamist võttis Tartu Halduskohus 5. augusti 2015 määrusega A. Olevi kaebuse

menetlusse ja kohustas Tallinna Vanglat sellele vastama.

4. Tallinna Vangla taotleb 19. augusti 2015. a vastuses kaebusele A. Olevi kaebuse

tagastamist osas, mis puudutab kambrivälise tegevuse mittevõimaldamist ning palub muus

osas jätta kaebuse rahuldamata.

Kaebajal on osas, mis puudutab kambrivälist tegevust, läbimata kohustuslik kohtueelne

menetlus, kuna vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses ei ole välja toodud puudusi

seoses kambrivälise tegevuse puudumisega.

Kaebajale oli tagatud õigusaktidega ettenähtud vähemalt 2,75 m2-ne põrandapind. Seega

vastas vangla tegevus siseriiklikule õigusele ja oli õiguspärane ning puudub kahju hüvitamise

esimene obligatoorne tunnus, avaliku võimu õigusvastane tegevus. Vangistustingimused ei

saanud ületada nõutavat minimaalset raskusastet, kuna need on Tallinna Vanglas vähemalt

rahuldaval tasemel. Vastustaja ei nõustu, et mööbli- ja tualetialune pind tuleb kambri

põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata, sest seda ei tehta ka muude eluruumide

üldpindala arvestamise puhul. Kaebaja poolt esitatud faktilised asjaolud ei viita selliste

õiguste riivele, mille puhul mittevaralise kahju hüvitamine oleks põhjendatud ning kaebaja ei

ole varem vangla poole pöördunud ega teada andnud, et kaebuses kirjeldatud

kinnipidamistingimused on talle kannatusi tekitanud.

5. Tartu Halduskohus jättis 19. jaanuari 2016. a määrusega kaebuse läbi vaatamata

osas, milles taotletakse hüvitise väljamõistmist kambrivälise tegevuse puudumise eest

põhjusel, et kaebajal on selles osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus.

6. Tartu Halduskohus rahuldas 11. märtsi 2016. a otsusega A. Olevi kaebuse osaliselt,

jättis nõude rahalise hüvitise saamiseks rahuldamata ning tunnistas ajavahemikel 11.-

18.04.2013,

22.-25.04.2013 ja 02.-15.05.2013 A. Olevi kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas

õigusvastasteks.

2

6.1. Asjakohases kohtupraktikas (eelkõige RKHKo 9. detsembrist 2015. a nr 3-3-1-42-15 ja

seal analüüsitud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika) on kummutatud kaebaja

põhiväide, et tualeti ja mööbli alla jääv pind tuleks kambri pinnast maha arvata kui hinnatakse

kinnipeetava õiguste riivet seonduvalt kambri suurusega. EIK praktikast ei tulene, et ilma

tualettruumi ja mööblialust pinda arvesse võtmata peab iga kinnipeetava käsutuses igal juhul

olema põrandapind vähemalt 3 m2 või, et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m2. Seega

tuleb tualettruumi pind arvestada kambri üldpinna sisse.

6.2. Kaebaja puhul on ainult 26 päeval põrandapinda isiku kohta olnud tegelikkuses vähem

kui 3 m2 s.o. 2,75 m2. 112 päeval on kaebaja käsutuses olnud 2,97 m2 põrandapinda. 26-

päevane ebapiisav kambripind esines lühiajalistel perioodidel aprillist maini 2013, mistõttu ei

ole tõendatud kaebaja põhiväide, et kannatusi tekitati eelkõige suvekuudel, mil kambrid olid

talumatult palavad. Suvekuudel on kaebaja viibinud sisuliselt nõuetekohastes kambrites, kuna

minimaalne põrandapind isiku kohta oli 2,97 m2 ehk sisuliselt oli tegemist EIK osundatud

ülerahvastatust välistava olukorraga, mis ei kujuta endast Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumist.

6.3. Kohtu hinnangul ei olnud kaebajal võimalik kahju vältida ning kaebaja märgukirjad või

nõuded ei oleks olukorda muutnud. Kaebaja on 26 päeva viibinud olukorras, kus ühele isikule

on põrandapinda rohkem kui 2,5 m2, kuid vähem kui 3 m2. Need päevad on jagunenud erineva

pikkusega perioodideks, kuid pikki perioode ei esinenud. Arvestada tuleb, et kaebajat hoiti

vahistatu staatuses ööpäev läbi lukustatud kambris. Kohus leiab, et sellist olukorda tuleb

pidada õigusvastaseks, kuna see on vastuolus EIÕK artikli 3 kohaldamisel tekkinud EIK

praktikaga. Vastustaja tegevust ei saa pidada õigusvastaseks 149 päeva osas, kus

põrandapinda ühe isiku kohta oli 3 m2, kuid kaebajale võimaldati lühiajalisi kokkusaamisi ja

ühe tunni jooksul päevas värskes õhus viibimist.

6.4. Vastustaja ei ole mittevaralise kahju hüvitamise eelduseks olevat süü puudumist

tõendanud. Vastustajale on etteheidetav see, et vastustaja lähtus kinnipidamistingimuste

hindamisel ainult põrandapinnast ühe isiku kohta ning ei arvestanud selle kõrval muid

kinnipidamistingimusi, eelkõige kambris veedetud aega ja liikumisvõimalusi. Vastustaja on

jätnud järgimata käibes vajaliku hoole ja seega on vastustaja tegevus süüline hooletuse

vormis.

6.5. Kaebaja õiguste rikkumine ei olnud sedavõrd raske, et õigustada mittevaralise kahju

hüvitamist rahas. Tegemist on suhteliselt lühikeste ajaperioodidega ning kaebaja õiguste

rikkumine ei olnud suur. Vangla ei eksinud vangla sisekorraeeskirjas (VSKE) sätestatud 2,5

m2 suuruse pinna nõuete vastu. Kohtu hinnangul ei olnud kaebaja kannatused rasked,

arvestades, et kaebaja pöördus vastustaja poole esmakordselt seoses kinnipidamistingimustega

kahju hüvitamise taotlusega. Kokkuvõttes jääb kaebaja nõue rahalise hüvitise saamiseks

rahuldamata.

6.6. Kuna kohus ei rahuldanud kaebaja rahalise hüvitise nõuet, arvestab kohus kaebuse

rahuldamise proportsiooni välja päevade alusel. 149 päeva osas jääb kaebus rahuldamata, kuid

kuulub rahuldamisele 26 päeva osas. Seega tuleb vastustajale kaebaja kasuks välja mõista

17,45% kaebaja kantud menetluskuludest – 9,60 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

7. Andri Olev esitas 8. aprillil 2016 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu

Halduskohtu 11. märtsi 2016. a otsus osas, millega halduskohus jättis A. Olevi nõude rahalise

hüvitise saamiseks rahuldamata.

Halduskohus on ebaõigesti kujutlenud tegelikku olukorda, millises kaebaja viibis ning

ebaõigesti tõlgendanud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat. Tallinna Vanglas valitsevad

3

ebainimlikud tingimused ning kaebajal on õigus saada õiglane kohtumenetlus ja riigipoolne

hüvitis rikutud inimõiguste eest.

8. Tallinna Vangla 27. detsembri 2016. a vastuses apellatsioonkaebusele palub jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Halduskohus on õigesti arvestanud WC kambri üldpinna hulka. EIK praktikast ega kehtivast

õigusest ei tulene, et ilma tualettruumipindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab

kinnipeetava käsutuses olema igal juhul põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks

seda olla vähemalt 4 m2. Siseriiklik õigus ei näe kambris kinnipidamisel otsesõnu ette vabaks

liikumiseks kasutatava ruumi nõuet.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et Andri Olevi apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

10. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 197 lg 1 kohaselt kontrollib

ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust

üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses ning lg 2 kohaselt ei ole ringkonnakohus

seotud apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega. Käesolevalt on kohtu menetluses

kaebaja kahjuhüvitise nõue perioodil 11. aprill 2013 - 2. oktoober 2013 Tallinna Vanglas

viibitud perioodi osas. Vaidlus puudub selles, et kaebaja on teatud aja viibinud alla 3 m2-se

isiklikult kasutada oleva kambripinnaga kambrites.

11. Ringkonnakohus lähtub eelkõige hiliseimast, kohati vastuolulist EIK praktikat

kinnipidamisasutustes ühiskambrite põrandapinnast ja muudest tingimustest tulenevaid

kahjuhüvitamise nõudeid kokkuvõtvast EIK 20. oktoobri 2016 lahendist Muršić v. Horvaatia.

Nimetatud kohtulahendi kohaselt tuleb ühiskambrites alla 3 m2-st põrandapinda kinnipeetava

kohta pidada suhteliseks miinimumiks, et hinnata Inimõiguste ja Põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK) artikli 3 (Kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt

kohelda ega karistada) võimalikku rikkumist (lahendi p 110).

EIK selgitab ka kinnipeetava isiklikult kasutada oleva põrandapinna arvutamise metoodikat,

kus kambris viibivatele kinnipeetavate arvule jagatavast kambri üldpinnast tuleb välja arvata

kambris asuva WC pindala, kuid maha ei saa arvestada kambris asuva mööbli alust pinda,

silmas pidades, et kinnipeetavatel on võimalus kambris ringi liikuda (lahendi p 114). Kuigi

Tallinna Vangla toob apellatsioonkaebuse vastuses välja, et siseriiklik õigus ei näe otseselt ette

vabaks liikumiseks kasutatava ruumi nõuet, tuleneb eespoolmainitud lahendist

ringkonnakohtu hinnangul, et kinnipidamiskambris vabaks liikumiseks jääv teatav ruum on

isiku põhiõiguste kaitse seisukohast vajalik.

Alla 3 m2-ne kambripind isiku kohta loob tugeva eelduse EIÕK artikli 3 rikkumisele, samas

võib teatud olukordades muude kinnipidamistingimuste kumulatiivne mõju selle eelduse

ümber lükata. Selleks peavad kinnipidamisasutused ise veenvalt näitama, et esinesid muud

tegurid, mis kumuleeruvalt võimaldasid kompenseerida ebapiisavat isiklikku ruumi (lahendi p

126). Teguriteks, mis eelkõige võiksid kumuleeruvalt kompenseerida alla 3m2-sest isiklikust

kambripinnast tulenevat EIÕK artikli 3 rikkumist on vähese isikliku kambripinna juhuslik ja

lühiajaline iseloom, piisava liikumisvabaduse ja kambrivälise tegevuse võimaldamine ning

muud üldised kinnipidamistingimused, mis ei raskenda kinnipeetava olukorda (lahendi p

138). Kohtuotsusele lisatud eriarvamuse kohaselt tuleks siiski EIÕK artikli 3 rikkumist

eeldada, kui isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla 4 m2.

12. Nagu nähtub kohtupraktikast, on EIK asunud seisukohale, et kinnipeetavate arvule

jagatavast kambripinnast tuleb maha arvestada kambris asuva WC pindala. Halduskohus on

isiklikult kasutatava kambripinna määramisel arvestanud kambri üldpindala koos WC-ga ja

on otsuse p 36 leidnud, et kaebaja õigusi oli igal juhul rikutud 26 päeva vältel kui

4

põrandapind isiku kohta WC-ga oli vähem kui 3 m2. Samas on halduskohus leidnud, et

perioodid olid lühiajalised ning erinevus 3m2-sest põrandapinnast piisavalt ebaoluline, et

hüvitise väljamaksmine ei ole põhjendatud.

13. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja viibinud kogu vaidlusalusest perioodist (175

päeva) alla 3 m2-se isikliku põrandapinnaga kambris kokku 138 päeva (tl 22-23).

Neist kambris 361 kokku 35 päeva (11. aprill – 15. mai 2013), millest 8+4+14 päeval oli

kinnipeetavale isiklikult kasutada olevat põrandapinda 2,51 m2. Nimetatud päevade vahele jäi

kaks lühiajalist perioodi, kus kinnipeetavate arvu ajutise vähenemise tõttu suurenes isiklikult

kasutada olev põrandapind 3,01 m2-ni. Siinkohal tuleb arvestada, et eespoolnimetatud EIK

lahendis Muršić v. Horvaatia on asutud seisukohale, et niisuguseid väikesemahulisi

kõrvalekaldeid ei saa ignoreerida ning tuleks arvesse võtta kinnipidamistingimuste hindamisel

üldiselt (lahendi p 147).

Alates 16. mai – 19. september 2013 (v.a 9.-12 september 2013, mil kaebaja viibis kartseris)

on kaebaja viibinud kambris nr 437. Sellel ajavahemikul viibis kambris valdavalt kuus isikut

ning kasutada olev põrandapind isiku kohta on olnud 2,69 m2. Pikimaks selliseks perioodiks,

mil isikute arv kambris ei muutunud, olid järjestikused 56 päeva (27. juuni – 21. august

2013). Ajavahemikul 20. september – 2. oktoober 2013 viibis kaebaja kambris 140 ning

põrandapind isiku kohta oli 2,82 m2.

14. Seega tulnuks hüvitise määramisel lähtuda sellest, et kaebaja isiklikult kasutatav

kambripind ilma WC-ta kuid koos kambris asuva mööbliga oli alla 3 m2 138-l päeval, millest

pikimaks järjestikuseks perioodiks oli 56 päeva ning mis juba iseenesest loob tugeva eelduse

EIÕK artikli 3 rikkumisele. Samuti tuleb arvestada, et kaebaja viibis niisugustes tingimustes

kuni 19. septembrini 2013 vahistatu staatuses ning pärast seda paigutati süüdimõistetuna

vastuvõtuosakonda. Nii vahistatuna kui vastuvõtuosakonnas viibiva süüdimõistetuna

rakendati kaebajale liikumispiiranguid (tl 18 pöördel). Tallinna Vangla on täpsustanud, et

kaebajale oli tagatud igapäevane tunniajaline jalutuskäik värskes õhus (tl 3 pöördel) ning

toimusid kokkusaamised ametnikega ja lühiajalised kokkusaamised (tl 18 p 14).

Ringkonnakohus leiab, et ühe tunni jooksul päevas kambrist väljaspool viibimine ei ole piisav

selleks, et oluliselt kompenseerida ruumikitsikust, viibides lukustatud kambris olenevalt

perioodist viie- või kuuekesi. Samuti on Tallinna Vangla loetlenud vangistustingimusi, mis

võiksid ruumikitsikust leevendada (tl 18 p 14), kuid ringkonnakohtu hinnangul võiks neist

n.ö. leevendavate meetmetena tulla kõne alla vaid lühiajalistele kokkusaamistele lubamine,

mis võimaldab liikuda kambrist väljaspool. Vangistusseaduse (VangS) §-st 24 tulenevalt

lubatakse kinnipeetavale lühiajalisi kokkusaamisi vähemalt üks kord kuus kestvusega kuni 3

tundi. Nähtuvalt kinnipeeturegistri väljavõttest (tl 24-25) on kaebajal vaidlusalusel perioodil

lühiajalisi kokkusaamisi toimunud kokku seitsmel korral (22.05.2013, 26.06.2013, 17. ja

30.07.2013, 07. ja 27.08.2013 ning 24.09.2013), millel ringkonnakohtu hinnangul võiks olla

ruumikitsikust leevendav mõju, kuid on siiski juhuslik ja lühiajaline arvestades lukustatud

kambris viibitud aega.

15. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et nõustub ülejäänud osas halduskohtu otsuse

riigivastutusnõuet puudutavate põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata

(HKMS § 201 lg 4).

16. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 2 kohaselt tuleb mittevaraline kahju hüvitada

ennekõike proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega. Riigikohus on rõhutanud, et hüvitist

ei saa mõista jäikade päevamäärade ja arvutada pelgalt aritmeetiliste tehete alusel

(RKHKo 9. detsembrist 2015 nr 3-3-1-42-15, p 25). Võttes lisaks eeltoodule arvesse asjaolu,

et vaidlusaluse perioodi kogupikkus on 5 kuud ja 22 päeva, põrandapind alla 3 m2 jaotus siiski

mitmetesse erineva pikkusega perioodidesse, kaebaja ei pöördunud enne kahju hüvitamise

nõude esitamist nõuete või etteheidetega vangla poole ning kaebajale võimaldati tema

5

staatusele kohaseid kinnipidamistingimusi s.h tunniajaseid jalutuskäike ja lühiajalisi

kokkusaamisi, peab kohus asjas õiglaseks hüvitiseks seoses väärikuse alandamisega tulenevalt

ebapiisavast kambripinnast 250 eurot. Riigikohus on selgitanud, et mittevaralise kahju

hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase

hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lõiget 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud

kriteeriume ning määravat tähtsust ei saa omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus

teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud (RKHKo 5. märtsist 2014 nr 3-3-1-

20-14, p 12.1). Ülalmainitud summa on kohtu hinnangul kohane hüvitis, kuna kohus on

tuvastanud, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimustes ei olnud muid olulisi minetusi peale

liiga väikese kambri pinna, mistõttu sisuliselt sai kaebaja realiseerida kõiki oma õigusi.

Ilmnenud ei ole muid ebakohaseid asjaolusid, mis oleksid süvendanud rikkumise mõju

kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt

muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. Vastustaja esitas kohtule piisava

tõendusliku materjali selle kohta, et kaebaja õigusi ei olnud rikutud, välja arvatud kambri

pindala osas.

17. Ringkonnakohus rahuldab kaebaja apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab Tartu

Halduskohtu 11. märtsi 2016. a otsuse resolutsiooni p 2, millega jäeti A. Olevi nõue rahalise

hüvitise saamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus teeb vastavas osas uue otsuse, millega

mõistab Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 250 eurot ning

muudab sellega seonduvalt halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse

põhjendustele.

18. A. Olev on tasunud halduskohtusse esitatud kaebuselt, millega soovis mittevaralise kahju

hüvitamist 1833,20 euro ulatuses, riigilõivu 55 eurot (riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 2).

Tartu Halduskohus ei mõistnud kaebaja kasuks välja rahalist hüvitist, kuid arvestas kaebuse

rahuldamise proportsiooni välja päevade alusel ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks

17,45% kantud menetluskuludelt s.o. 9,60 eurot.

Kaebaja esitas ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles jääb esialgse hüvitise

1833,20 eurot juurde ning tasus apellatsioonastmes riigilõivu samuti 55 eurot (RLS § 60 lg 7).

19. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme

kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata,

muudab ta kohtukulude jaotust. Kuna ringkonnakohus rahuldas kaebaja apellatsioonkaebuse

osaliselt, tuleb muuta ka kohtukulude jaotust ja halduskohtu 11. märtsi 2016 otsuse

resolutsiooni p 5.

20. Kaebaja taotles 1833,20 euro väljamõistmist, ringkonnakohus rahuldas nõude 250 euro

ulatuses, mis moodustab 13,6% kaebaja kahjunõudest. Esimeses ja teises kohtuastmes on

kaebaja tasunud riigilõivu kokku 110 eurot. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 2 mõistab

ringkonnakohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja riigilõivu 15 eurot ((110*13,6)/100).

Ülejäänud osas jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

6