3-14-52067/43 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Kohtukoosseis

Otsuse tegemise aeg ja koht

Haldusasja number

Haldusasi

Menetlusosalised

Vaidlustatud kohtulahend

Menetluse alus ringkonnakohtus

Asja läbivaatamine

Tallinna Ringkonnakohus

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth

Plaks

14.03.2017, Tallinn

3-14-52067

AT kaebus kriminaalmenetluses ebamõistliku

menetlusajaga

tekitatud

mittevaralise

kahju

hüvitamiseks summas 15 296 eurot

Kaebaja – AT (ik XXXXXXXXXX),

volitatud esindaja v.adv Tambet Laasik

Vastustaja – Justiitsministeerium, volitatud

esindaja Alar Must

Tallinna Halduskohtu 07.09.2016 otsus

AT apellatsioonkaebus

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada AT apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 07.09.2016 otsus haldusasjas nr 3-14-52067 osas,

milles kahju hüvitamise nõue jäeti 7648 euro ulatuses rahuldamata.

3. Teha selles osas uus otsus, millega mõista Justiitsministeeriumilt välja AT kasuks

täiendavalt 7648 (seitse tuhat kuussada nelikümmend kaheksa) eurot kahju

hüvitiseks ning 2882 (kaks tuhat kaheksasada kaheksakümmend kaks) eurot esimese

astme kohtu menetluskulude katteks. Ülejäänud osas (6931 eurot) jääb kaebus

rahuldamata ja esimese astme menetluskulu (2387,69 eurot) AT enda kanda.

4. Mõista Justiitsministeeriumilt välja AT kasuks 576 (viissada seitsekümmend kuus)

eurot ja 53 senti apellatsiooniastme menetluskulude katteks. Ülejäänud osas jätta

AT apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13.04.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

3-14-52067

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse talle kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AT suhtes algatati 23.05.1998 kriminaalasi ning ta peeti kinni kahtlustatuna oma õe EM

abikaasa tapmises. Kriminaalmenetluse käigus sai kuriteole kihutajana kahtlustuse ka EM.

2. 22.03.1999 eraldati AT ja EM kriminaalasjad eraldi menetlustesse. 13.04.1999 koostati AT

suhtes süüdistuskokkuvõte ning 20.04.1999 anti ta kohtu alla. 27.05.1999 saatis maakohus

kriminaalasja täiendavale eeluurimisele. 24.08.1999 liideti menetlused tagasi ühte menetlusse.

23.02.2000 koostati AT ja EM suhtes süüdistuskokkuvõte. 05.03.2000 määrusega anti AT ja

EM kohtu alla. 19.04.2000 toimus maakohtu istung, kuhu EM ei ilmunud. 11.09.2000

määrusega kuulutas maakohus EM tagaotsitavaks. 15.10.2001 eraldati EM kriminaalasja

materjalid. 17.05.2004 ühendati AT ja EM kriminaalasjad järjekordselt ühte menetlusse.

Aastatel 2000 kuni 2013 sisulist menetlust ei toimunud. 05.12.2013 peeti EM kinni. EM oli oma

sõnutsi elanud vahepealsetel aastatel Hispaanias ega olnud teadlik sellest, et talle on esitatud

süüdistus. 27.02.2014 lõpetas Tartu Ringkonnakohus kriminaalasjas menetluse EM ja AT

suhtes seoses kuriteo aegumistähtaja möödumisega.

3. AT esitas 12.09.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus mõista Eesti

Vabariigilt kaebaja kasuks välja õiglane hüvitis kohtu äranägemisel ebamõistlikult pika

kriminaalmenetluse eest. 01.05.2015 jõustus süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise

seadus (SKHS), mille § 23 lg 3 ja 5 alusel palus kaebaja kohaldada selle seaduse sätteid

tagasiulatuvalt ja mõista SKHS § 5 lg 1 p 6 ning § 11 lg-te 1 ja 5 alusel kaebaja kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitis 15 296 eurot.

Menetlus võttis kriminaalasja algatamisest 23.05.1998 kuni selle lõpetamiseni 27.02.2014 aega

peaaegu 16 aastat (15 aastat 9 kuud ja 4 päeva). See aeg on ebamõistlikult pikk.

4. Justiitsministeerium (ja Rahandusministeerium, kelle halduskohus kaasas menetluse

lõpupoole vastustajaks Justiitsministeeriumi asemel) vaidles(id) kaebusele vastu ning palus(id)

jätta see rahuldamata.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 07.09.2016 otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis

Rahandusministeeriumilt AT kasuks välja kahjuhüvitise 717 eurot. Muus osas jäeti kaebus

rahuldamata. Kohus otsustas mõista välja AT kasuks menetluskulude katteks 258,87 eurot ning

jätta muus osas AT taotlus menetluskulude väljamõistmiseks rahuldamata.

1)

SKHS § 5 lg 1 p 6 sätestab, et kui isik mõistetakse õigeks või tema suhtes lõpetatakse

kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p-de 1, 2 või 5 alusel, võib ta nõuda kahju hüvitamist juhul,

kui see tekitati ebamõistliku menetlusajaga. Kaebaja suhtes lõpetati kriminaalmenetlus KrMS §

199 lg 1 p 2 alusel. Kriminaalmenetlus kaebaja suhtes kestis kokku 15 aastat 9 kuud ja 4 päeva.

SKHS § 23 lg 5 kohaselt tuleb kaebus lahendada SKHS-s sätestatud alustel.

2(6)

3-14-52067

2)

Kaebaja nõuab alusetult hüvitist kogu kriminaalmenetluse aja eest. Nimelt arvestatakse

SKHS § 11 lg 5 järgi hüvitist üksnes iga viivitatud aasta eest. Seega on vaidluse lahendamiseks

oluline tuvastada, kas ja kui palju on mõistlikku menetlusaega ületatud.

3)

Kaebaja suhtes läbiviidud kriminaalmenetlust ei saa pidada kuni süüdistuses kirjeldatud

teo aegumiseni ebamõistlikult pikaks. Süüdistuses kirjeldatud tegu aegus 23.05.2013. Kuna

kaebajat süüdistati raske isikuvastase kuriteo toimepanemises, esines väga kaalukas avalik huvi

tõe tuvastamiseks ja süüdlase vastutusele võtmiseks. Samas oli kriminaalmenetluse eesmärgi

saavutamine objektiivselt takistatud, kuna kaassüüdistatav asus ennast õigusemõistmise eest

varjama. Seetõttu on õige kaebaja seisukoht, et kriminaalasja menetluse pikkus oligi tingitud

suurel määral just asjaolust, et kaassüüdistatav ennast varjas. Arvestades eeltoodut ja asjaolu, et

kaebajal on olnud võimalik 1999. aastal takistamatult asuda tööle välisriiki, kus viibib esindaja

väitel siiani, ei olnud kriminaalmenetlus tema jaoks eriliselt koormav. Seega pole põhjust

pidada kuni aegumiseni toimunud kriminaalmenetlust ebamõistlikult pikaks.

4)

Kriminaalmenetluse jätkumine pärast süüdistuses kirjeldatud teo aegumist polnud aga

põhjendatud. Võttes aluseks nõude esitamise kuule eelnenud viimase Statistikaameti avaldatud

kvartali keskmise brutokuupalga, kujuneb SKHS § 11 lg 5 alusel hüvitise suuruseks 717 eurot

(956 ÷ 12 × 9).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. AT palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, milles jäeti

kaebus ebamõistlikult pika menetlusajaga tekitatud kahju hüvitamise nõudes rahuldamata ning

osas, milles halduskohus jättis kaebaja menetluskulud tema enda kanda; teha uus otsus, millega

mõista Eesti Vabariigilt AT kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 15 296 eurot.

1)

Demokraatlikus õigusriigis ei saa kriminaalmenetluse kestus olla 15 aastat. Sealjuures ei

olnud kriminaalasi ei faktiliste asjaolude kogumilt mahukas ega õiguslikult keerukas. Ainus

menetlustakistus, mis halduskohtu silmis õigustas menetluse pikka kestust, oli asjaolu, et

kaassüüdistatav varjas ennast. Kaassüüdistatava käitumine ei ole omistatav kaebajale, kes ei

varjanud ennast ning oli menetluse tarbeks igal hetkel kättesaadav. Kriminaalasja lahendaval

kohtul oli teise süüdistatava poolt enda varjamisest tuleneva viivituse ületamiseks erinevaid

menetluslikke võimalusi, eeskätt menetluste eraldamine. Kohus oli 13 aasta vältel tegevusetu.

Maakohus ei ole algses ega vastustaja praeguses menetluses esitanud peale paljasõnalise väite,

et asjade eraldamine oleks avaldanud mõju kriminaalasja igakülgsele, täielikule ja objektiivsele

uurimisele ning lahendamisele, mistahes selgitust, miks oleks kriminaalasja pidanud tingimata

lahendama kaassüüdistatava osavõtul.

2)

Süüdistataval puudus inkvisitsioonilises menetluses õigus menetluse käigu juhtimiseks,

sealhulgas õigus menetluse kiirendamise taotlemiseks. Puudus ka vastav õiguskaitsevahend.

3)

Sellel, et menetlus ei olnud kohtu hinnangul kaebajale koormav ja kaebaja sai Soomes

töötada, ei ole mingit seost menetluse kestusega.

7. Justiitsministeerium (kelle ringkonnakohus kaasas vastustajaks Rahandusministeeriumi

asemel) vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata.

1)

Vastustaja nõustub halduskohtu põhjendustega.

2)

Kaassüüdistatava menetlusest kõrvalehoidmise näol eksisteeris objektiivne takistus, mis

ei võimaldanud kaebaja süüdistusasja lõpuni arutada. Kohtul puudus ka reaalne

võimalus

3(6)

3-14-52067

kõnealust takistust kõrvaldada, kuivõrd isikute tagaotsimine on politsei, mitte kohtu ülesanne.

Kuivõrd AT ise taotles kriminaalasjade ühendamist ja vaidles vastu enda süüdistusasja

eraldamisele, pidi ta arvestama sellega, et menetlus jääb peatatuks kuni EM tabamiseni või

kuriteo aegumiseni. AT süüasja eraldamine oleks olnud ebaseaduslik ja lubamatu.

3)

Tulenevalt kuriteo asjaoludest eksisteeris kaalukas avalik huvi tõe väljaselgitamiseks ja

kuriteo toimepannud isiku karistamiseks. Kaebajale esitatud süüdistuse raskusest tulenevalt

esines ka apellandi tavapärasest suurem talumiskohustus menetlusega kaasnevate piirangute ja

menetlusaja pikkuse osas. Mõistliku menetlusaja määratlemisel omab muu hulgas tähtsust ka

asjaolu, millised piirangud ja ebamugavused menetlusalusele isikule peatunud menetlusega

kaasnesid. Kuivõrd kriminaalmenetlus oli valdava osa ajast peatatud ning menetlustoiminguid

kaebaja suhtes läbi ei viidud, siis ei olnud kriminaalmenetlus kaebaja jaoks eriliselt koormav.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele

osaliselt. Riik on rikkunud kaebaja põhiõigust temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle mõistliku

aja jooksul otsustamisele. Samas ei saa apellandiga täielikult nõustuda mõistliku menetlusaja

rikkumise kestuse osas ning sellest tulenevalt ka kaebaja taotletava hüvitise suurusega.

9. Kohtuotsuse põhjendused on õiged ega vaja kordamist osas, et kaebaja nõudeõiguse aluseks

saab olla SKHS § 5 lg 1 p 6 koosmõjus KrMS § 199 lg 1 p-ga 2.

10. Põhiseaduse § 15 lg 1 koosmõjus §-ga 14 sätestab põhiõiguse tõhusale õiguskaitsele ja

ausale õigusemõistmisele, mis sisaldab endas ka õigust kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul.

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg-s 1 on sätestatud, et igaühel

on temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus asja arutamisele mõistliku

aja jooksul. Riik peab kriminaalmenetluse seega nii õigusliku raamistiku kui ka praktilise

elluviimise aspektist korraldama selliselt, et isiku süüküsimuse saaks otsustada mõistliku aja

jooksul.

11. Praegusel juhul peab arvestama, et AT pole kriminaalasja lahendanud kohus kuriteos süüdi

mõistnud. Seega tuleb PS § 22 lg 1 kohaselt pidada AT talle inkrimineeritud kuriteos mitte

süüdiolevaks. AT kohtus ennast süüdi ei tunnistanud. Eeltiidust tulenevalt ei ole kohane

vastustaja seisukoht, et aegumise tõttu kriminaalmenetluse lõpetamine on justkui piisav kaebaja

õiguste heastamiseks – säärane arutluskäik lähtub ekslikust eeldusest, et AT oli süüdi mõrva

toimepanemises.

12. Riigikohus on lähtunud SKHS silmas peetud mõistliku menetlusaja hindamisel Riigikohtu

ja Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast tulenevatest kriteeriumitest: 1) kohtuasja

keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle

olulisus, mis on kaebaja jaoks menetluses kaalul (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 14.09.2016

otsus asjas nr 3-3-1-32-16, p 13; kriminaalkolleegiumi 30.06.2014 otsus asjas nr 3-1-1-14-14,

621). Kui menetlusaeg on olnud ilmselgelt ebamõistlik, saab mõistliku menetlusaja nõude

rikkumise tuvastada üksikuid hindamiskriteeriume üksikasjalikult vaagimata (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 21.06.2013 määrus asjas nr 3-1-1-63-13, p 9). EIK praktikas on leitud, et

kuigi enamasti on tavalise kriminaalasja puhul üle 5 aasta kestnud menetlus ebamõistlik, siis

keerulisemate asjade ja süüdistatava obstruktiivse käitumise puhul võidakse mõistlikuks lugeda

ka nt üle 8 aastat kestnud kriminaalmenetlust. Üksnes siis, kui menetlus (või pigem menetluse

soikumine) on kestnud üle 10 aasta, võib vaatamata konkreetsetele kriteeriumitele

lugeda

4(6)

3-14-52067

menetluse kestuse tervikuna ebamõistlikuks (EIK 01.04.2010 otsus, 25382/04, Stefanov ja

Yurukov vs Bulgaaria, p 17)1.

13. Kaebaja (kelle süüd kuriteo toimepanemises pole tuvastatud) ootas ligi 15 aastat ja 9 kuud

kriminaalasja lahendamist, kus teda ähvardas maksimumkaristusena eluaegne vangistus. See,

et ligi 15 aastat ja 9 kuud kestev menetlus ei ole mõistliku kestusega, on ilmselge ega vaja

pikemat põhjendamist. Õiguste rikkumist ei välista ka asjaolu, et kaebaja sai kohtumenetluse

ajal jätkata tööl käimist. SKHS § 11 lg-te 1 ja 3 kohaselt eeldatakse mõistliku menetlusaja

ületamise korral mittevaralise kahju tekkimist.

14. Õige on Justiitsministeeriumi seisukoht, et mõrvas süüdistatavate vastutusele võtmiseks

esineb tungiv avalik huvi. See ei saa aga õigustada kriminaalmenetluse läbiviimist ilmselgelt

ebamõistliku aja jooksul ega välista mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamist. Nii

järeldub Riigikohtu 22.02.2016 otsusest kriminaalasjas nr 3-1-1-109-15 (p 131 jj), et teatud

juhtudel õigustab avalik menetlushuvi jätkama menetlust vaatamata mõistliku menetlusaja

ületamisele, kuid sellisel juhul tuleb isikule maksta hüvitist SKHS-s sätestatud alustel.

15. SKHS § 8 lg 1 p 3 sätestab, et isikul ei ole õigust nõuda kahju hüvitamist, kui ebamõistlik

menetlusaeg oli tingitud kahju kandnud isikust või tema kaitsjast. Praegusel juhul polnud see

nii. Ebamõistliku menetlusaja tingis EM pakkuminek, millest tulenevalt oli kohus sunnitud

menetluse seiskama kuni EM tabamiseni. Kriminaalasja menetluse soikumist ei tinginud

kaebaja ega tema kaitsja. Nii maakohus kui ka prokurör olid seisukohal, et kaebaja ja EM

süüdistusasju tuleb kooskõlas kriminaalmenetlusõiguse sätetega menetleda ühes menetluses. Ei

saa mõistlikult eeldada, et 2004. aastal AT ja EM süüdistusasjade ühendamist taotledes pidid

kaebaja ja tema kaitsja ette nägema, et menetlus soikub sedavõrd pikaks ajaks.

16. Keeruline on täpselt määratleda ajahetke, millal muutus menetlusaeg ebamõistlikuks.

Vaidlust pole selles, et kriminaalasi ise polnud eriti keeruline ega mahukas. Menetluse tahtlikku

saboteerimist kaebaja ja kaitsja poolt kriminaalasja toimikust ei nähtu. On usutav, et vähemalt

esialgu, kui maakohus 17.05.2004 (kriminaalasja algatamisest oli siis möödunud ca 6 aastat ja

EM tagaotsitavaks kuulutamisest alla nelja aasta) järjekordselt ühendas AT ja EM

kriminaalasjad, pidi maakohtul olema lootus, et EM peagi tabatakse ning menetlusega saab

lõpuni minna. Pärast seda möödus mõistlik aeg ringkonnakohtu hinnangul umbes ühe aasta

pärast, mil isikute kohtu alla andmisest oli möödas ca 5 aastat (mida ei saa pidada

mõrvaprotsessi puhul ülemääraseks ajaks, et jõuda lõpplahendini). Seega alates 2005. aasta

maist kuni 23.05.2013 (mille halduskohus luges ebamõistliku menetlusaja alguseks) tuleb

menetlust pidada ebamõistlikult viibinuks. Nende kaheksa aasta eest tuleb kaebajale välja

mõista SKHS § 11 lg 5 alusel hüvitis. Halduskohus tuvastas ja pooled pole vaidlustanud, et

kaebaja nõude esitamise kuule eelnenud viimase Statistikaameti avaldatud kvartali keskmise

brutokuupalga suuruseks oli 956 eurot. Hüvitise suuruseks tuleb seega 8×956=7648 eurot,

millist summat ei näe ringkonnakohus erilist põhjust suurendada ega vähendada (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 14.09.2016 otsus asjas nr 3-3-1-32-16, p 16). See lisandub summale, mille

halduskohus mõistis välja Rahandusministeeriumilt (kes oli esimese astme kohtus ekslikult

Justiitsministeeriumi asemel vastustajaks määratud). Kaebus jääb seega rahuldamata 6931 euro

(15 296–7648–717=6931) suuruses summas.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega

(HKMS § 108 lg 2). Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb

1http://www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/analuus_isikute_pohioiguste_tag

amisest_ja_eeluurimise_kiirusest_kriminaalmenetluses.pdf, lk 67.

5(6)

3-14-52067

lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (HKMS § 109 lg 4).

Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).

18. Esimeses astmes taotles kaebaja 5269,69 euro (sh riigilõiv 250 eurot ja õigusabikulu

5019,69) suuruse menetluskulu hüvitamist. Halduskohus pidas menetluskulude suurust

põhjendatuks ning vastustaja ei ole halduskohtu otsust vaidlustanud. Halduskohus mõistis

kaebuse rahuldamise proportsiooni arvestades vastustajalt kaebaja kasuks välja 258,87 eurot.

Ringkonnakohus märgib, et halduskohus on kulude kokku arvestamisel teinud vea ning lisanud

kaebaja taotletud summale, milles juba sisaldus riigilõiv, täiendavalt 250 euro suuruse

riigilõivu. Ringkonnakohus lähtub tegelikest kuludest, s.o 5269,69 eurot. Kuna ringkonnakohtu

otsuse tulemusel kuulub kaebus kokkuvõttes rahuldamisele 54,69% ulatuses, tuleb kaebaja

esimese astme kulude katteks vastustajalt välja mõista 2882 eurot.

19. Apellatsioonimenetluses taotleb kaebaja menetluskulude hüvitamist summas 1054,17 eurot,

sh riigilõiv 437,37 eurot ja õigusabikulu 616,80 eurot. Kulud on kantud ja põhjendatud suuruses.

Kaebuse ja apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust arvestades tuleb vastustajalt kaebaja teise

astme menetluskulude katteks välja mõista (1054,17 × 54,69% =) 576,53 eurot. Ülejäänud osas

jäävad kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Oliver Kask

Villem Lapimaa

Ruth Plaks

6(6)