2-14-58450/75 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Viivi Tomson ja Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. märts 2017, Tartu

Tsiviilasja number

2-14-58450

Tsiviilasi

Svea Finance AS hagi Charlot OÜ vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

27 897 eurot 87 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 9. oktoobri 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Svea Finance AS apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

21. veebruar 2017

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

Svea

Finance

AS

(registrikood

11200943), esindaja vandeadvokaat Alo Pormeister;

Vastustaja (kostja): Charlot OÜ (registrikood 10081927),

esindaja Aare Hõbe.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 9. oktoobri 2015. a otsus

osaliselt,

s.o

maakohtu

menetluses

väljamõistetud

menetluskulude suuruse osas, muus osas jätta maakohtu

otsus muutmata.

2. Jätta Svea Finance AS-i kahju hüvitamise nõue

rahuldamata.

3. Rahuldada Svea Finance AS-i apellatsioonkaebus

osaliselt.

4. Jätta menetluskulud maa-, ringkonna- ja Riigikohtus

Svea Finance AS-i kanda.

5. Rahuldada Charlot OÜ avaldus menetluskulude

rahaliseks kindlaksmääramiseks maa-, ringkonna- ja

Riigikohtus osaliselt. Mõista Svea Finance AS-ilt Charlot

OÜ kasuks välja menetluskulud 2 575 (kaks tuhat viissada

seitsekümmend viis) eurot (ilma käibemaksuta), s.o 1 350

eurot õigusabikulu maakohtus, 925 eurot õigusabikulu

ringkonnakohtus ja 300 eurot Riigikohtus. Hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kulude suurust

kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Svea Finance (hageja) esitas 3. oktoobril 2014 Tartu Maakohtule hagi CHARLOT OÜ

(kostja) vastu, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 22 860 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivise 3199 eurot 21 senti ning alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude

täitmiseni viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Alternatiivse nõudena

taotles hageja kostjalt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja ITMM OÜ-ga (kustutatud) 8. novembril 2012 nõude

loovutamise lepingu, mille alusel loovutas ITMM OÜ hagejale enda nõuded kostja vastu

22 860 euro ulatuses, mis olid tekkinud kostjale nutitaskute/kaante müügist ja põhinesid

esitatud arvetel (15. novembri 2012 arve nr 2012000909 suurusega 17 400 eurot maksetähtajaga

30. detsember 2012 ning 29. novembri 2012 arve nr 29112 suurusega 5460 eurot

maksetähtajaga 14. jaanuar 2013). Enne ITMM OÜ finantseerimist küsis hageja vaidluste

vältimiseks kostjalt kui nutitaskute/kaante ostjalt kinnitused selle kohta, et kaup on talle arvete

alusel kätte toimetatud ning arvetele ei ole tehtud kreeditarveid ega ole ka vastastikku

tasaarvestatavaid nõudeid. Kostja juhatuse liige on kinnituskirjadega kinnitanud arvete alusel

kauba saamist ning hagejale tasumise kohustust. Hageja tegi ITMM OÜ-le väljamaksed kostjalt

saadud kinnitustest lähtudes.

Kostja arveid tähtaegselt ei tasunud, mistõttu võttis hageja kostjaga ühendust. Kostja lubas

arved kohe maksta, kui saab SEB Pangast uuesti arvelduskrediiti. Korduvatele

meeldetuletustele vaatamata kostja arveid ei tasunud. 11. veebruari 2013 hommikul saatis

kostja juhatuse liige hagejale üllatuslikult ITMM OÜ kreeditarved ja väitis, et ei maksa hagejale

midagi, kuna pole ITMM OÜ-lt nutitaskuid/kaasi üldse saanudki.

Hageja on seisukohal, et pärast seda kui ITMM OÜ loovutas kostja vastu oleva nõude hagejale

ei saanud ITMM OÜ ja kostja nõude loovutamisega seotud tehingute tingimusi muuta ja kostja

kohustub täitma lepingust tuleneva kohustuse hagejale. Kostja peab oma rahalised kohustused

hageja ees täitma võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 lg 1, § 170, § 76 lg-d 1 ja 3, § 101 lg 1 p 1 ja

§ 108). Alternatiivselt vastutab kostja hagejale tekkinud kahju eest (VÕS § 1045 lg 1 p 7

koostoimes KarS § 209 lg-tega 1–3).

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele täies ulatuses vastu, leides, et esitatud hagi tuleb

jätta rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja ei nõustunud kahju suuruse

arvestusega.

ITMM OÜ juhatuse liige I. Taukar selgitas kostjale, et kuna nutitaskute tootmine on kulukas ja

tal tuleb tasuda tootjale ettemakse, peab ta kasutama faktooringut. Juhatuse liige palus kostjal

anda hagejale kinnituse selle kohta, et kostja on nõus ITMM OÜ-ga kokkulepitud tehingu

tegema. Kuivõrd juhatuse liige kinnitas, et kaup on valmis ja antakse kohe üle kostjale, siis

nõustus kostja andma hagejale nõutud kinnituse. ITMM OÜ kostjale tooteid ei tarninud ning

tühistas arved tehes esitatud arvetele kreeditarved. Kreeditarved olid koostatud kohe peale

esialgsete arvete väljastamist ja need digiallkirjastas ITMM OÜ juhatuse liige. See näitab, et

juhatuse liikmel ei olnud kavaski tooteid kostjale tarnida ning ta pettis ja tekitas olulist kahju

nii hagejale kui ka kostjale.

Kostja selgitas olukorda hagejale. ITMM OÜ juhatuse liige ei vaidlustanud hageja õigust raha

tagasi saada ja soovis sõlmida maksegraafikut, kuid hageja keeldus, sest pooled ei jõudnud

kokkuleppele graafiku pikkuses, samuti ei olnud ITMM OÜ juhatuse liikmel võimalik anda

hagejale soovitud tagatist. Hagejal puudub kostja suhtes tehingust tulenev nõudeõigus. Hageja

väidab, et on ITMM OÜ-lt omandanud nõude kostja vastu, kuid tõenditest nähtub, et ITMM

OÜ juhatuse liige digiallkirjastas kõnealuste arvete kreeditarved enne nende hagejale

loovutamist. Seega ei olnud ITMM OÜ-l nõuet, mida hagejale loovutada, I. Taukar jättis üksnes

mulje nõude loovutamisest. Isegi kui hageja oleks nõude omandanud, ei oleks kostjal kohustust

arveid tasuda, sest ITMM OÜ ei ole nutitaskuid/kaasi kostjale üle andnud.

Kostja ei ole hagejale kahju tekitanud. Kahjunõue põhineb väitel, et ITMM OÜ juhatuse liige

ja kostja juhatuse liige tegid koostööd eesmärgiga petta hagejalt välja raha. Ühtegi tõendit oma

väidete kinnituseks ei ole hageja esitanud ega saagi seda teha, kuna nimetatud väide ei vasta

tõele. Kostja tegevus või tegevusetus ei olnud põhjuseks, miks hageja raha ei saanud. Hagejale

põhjustas kahju I. Taukari tegutsemine ning tema vastu peaks hageja ka oma nõuded esitama.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 9. oktoobri 2015. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis

maakohus hageja kanda ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1865 eurot.

Maakohus tühistas 6. oktoobri 2014. a hagi tagamise määruse TsMS § 386 lg 4 alusel, sest hagi

jäi rahuldamata.

Maakohus leidis, et kuna hageja ja kostja vahel ei ole lepingulisi suhteid, ei saa hagejal olla ka

lepingust tulenevaid nõudeid kostja vastu.

Maakohtu otsuse põhjenduste järgi tuleb kohtul hageja ja kostja õigussuhetele hinnangu

andmiseks käsitleda hageja ja ITMM OÜ vahelisi õigussuhteid, kuigi ITMM OÜ ei ole

käesolevas tsiviilasjas pooleks. Hageja ja ITMM OÜ on sõlminud ehtsa faktooringulepingu

(VÕS § 256), mille kohaselt on faktoor hageja, faktooringu klient on ITMM OÜ ja

faktooringuvõlgnik on kostja. Ehtsal faktooringul on müügilepingu tunnused ja õiguslikult on

ehtne faktooringuleping nõude loovutamine, mille sisuks on võlausaldaja vahetus. Nõude saab

loovutada nõudeõigust omav isik ehk võlausaldaja (VÕS § 164 lg 2). Faktooringu klient ja

kostja on sõlminud müügilepingu, mille kohaselt pidi faktooringu klient müüma kostjale

nutitaskuid. Hageja kui faktoor saab nõuda kostjalt kui faktooringu võlgnikult rahalise nõude

täitmist juhul, kui faktooringu kliendi ja kostja vahel sõlmitud müügileping on täidetud. Hageja

ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et faktooringu klient oleks nutitaskud kostjale üle

andnud.

Maakohus märkis, et on üldteada asjaolu, et kreeditarvega tühistatakse eelmine arve täielikult

ja seda saab kasutada ka juhul, kui kaupa ei ole ostjale üle antud. Maakohus tuvastas, et

faktooringu klient oli 16. novembri 2012 kreeditarvega nr 2012000909-1 tühistanud arve nr

2012000909 enne seda, kui kostja seaduslik esindaja kinnitas hageja saadetud kinnituskirja ja

arve. Kohus leidis, et kostjale ei saa ette heita asjaolu, et faktooringu klient ei informeerinud

hagejat koostatud kreeditarvest. Faktooringu klient tühistas arve nr 2012000909 kreeditarvega,

seega ei saanud hageja faktooringu kliendilt kostja vastu nõuet omandada. Faktooringu klient

oli ka arve nr 291112 enne selle loovutamist tühistanud ning hageja ei ole omandanud kehtivat

nõuet kostja vastu.

Hageja ja kostja vahel ei tekita lepingulisi suhteid ka asjaolu, et kostja seaduslik esindaja on

allkirjastanud hageja saadetud arved ja kinnituskirjad. Hageja saadetud kinnituskirjadest ei

nähtu üheselt, millised õigused või kohustused kaasnevad arvete ja kinnituskirjade

allkirjastamisega. Maakohus nõustus kostja seisukohaga, et pigem oli kostja ise samuti

eksituses, kinnitas e-postiga laekunud konteineris olevad dokumendid faktooringu kliendi

seadusliku esindaja I. Taukari palvel ja soovil kiirendada nutitaskute ostu finantseerimist, ning

saades kreeditarved, sai aru, et müügitehing müüja ehk faktooringu kliendiga ei teostu.

VÕS § 238 lg 1 kohaselt võivad pooled müügilepingus kokku leppida, et müüjal on asja

tagasiostuõigus. Hageja ja faktooringu klient on 8. novembril 2011 sõlmitud nõuete

loovutamise lepingu nr 12081 p-s 7 kokku leppinud hageja õiguses nõuda faktooringu kliendilt

nõude tagasiostmist. Hageja on esitanud avalduse, et faktooringu klient nõude tagasi ostaks, ja

faktooringu klient on selle kätte saanud, seega on hageja lepingust nr 12081 tulenevad nõuded

faktooringu kliendile tagasi müünud ning hageja ei saa enam lepingust tulenevaid nõudeid

käsutada.

Maakohus jättis hageja alternatiivselt esitatud õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude

(VÕS § 1043) rahuldamata, leides, et hageja ei ole esile toonud sellist kostja tegu, mida saaks

hinnata hagejale kahju õigusvastase põhjustamisena. Maakohus viitas, et ei anna hinnangut

kriminaalmenetluses toimuvale. Hageja ei ole tõendanud väidet, mille kohaselt kostja juhatuse

liige ja faktooringu kliendi juhatuse liige on omavahel sõbrad ja tuttavad. Kostja on ise olnud

nutitaskute/kaante müügilepinguga seotud arvete ja faktooringulepingu kinnituskirja

allkirjastamisel eksituses. Kostjale saadetud kinnituskirjadest ei nähtu, millised õiguslikud

tagajärjed kinnitamine kaasa toob. Kuivõrd maakohus ei tuvastanud kostja tegu, mis oleks kaasa

toonud hagejale kahju õigusvastase tekitamise, ei hinnanud ta kahju, põhjuslikku seost ja teo

õigusvastasust.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus

otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS

6. Ringkonnakohus jättis 4. aprilli 2016. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata, kuid muutis maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hageja ja faktooringu klient sõlminud ehtsa

faktooringulepingu, mille sisuks on nõude loovutamine, kus uus võlausaldaja astub senise

asemele (VÕS § 164 lg 2). Nõude loovutamise tagajärjel läksid faktooringu kliendi nõuded

kostja vastu hagejale üle ning hageja astus uue võlausaldajana faktooringu kliendi asemele.

Lähtudes eeltoodust, leidis ringkonnakohus, et hageja ja kostja vahel olid lepingulised suhted,

ning ei nõustunud maakohtu vastupidise seisukohaga.

Nõude loovutamine ei too kaasa muudatusi nõude sisus, võlgnik saab uue võlausaldaja vastu

esitada samu vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu (VÕS § 171 lg 1). Kostja on

välja toonud, et faktooringu klient ei täitnud müüjana enda müügilepingujärgset kohustust anda

üle nutitaskud, seega ei ole kostjal tekkinud ostuhinna tasumise kohustust. Ringkonnakohus

leidis, et kuna faktooringu klient on müüjana väljastanud kostjale kreeditarved samas summas,

milles ta kostjale arved esitas ja mis ulatuses ta hagejale kui faktoorile nõuded loovutas, ei ole

müüja andnud kostjale üle nutitaskuid. Kuna faktooringu klient on hagejale loovutatud nõuded

kreeditarvega tühistanud, ei omandanud hageja arvete nr 2012000909 ja 291112 alusel mingeid

rahalisi nõudeid kostja vastu.

Ringkonnakohus leidis, et ekslik on hageja seisukoht, et kreeditarve ei vabasta ostjat kohustuse

täitmisest. Faktooringu klient asus müüjana seisukohale, et tal ei ole arvetest tulenevat nõuet

kostja vastu, mistõttu ei olnud tal võimalik selliseid nõudeid hagejale loovutada.

Ringkonnakohus nõustus hagejaga, et kostja allkirjastatud kinnituskirjad on käsitatavad

deklaratiivsete võlatunnistustena, millest tulenevalt muutub tõendamiskoormis. Kostja peab

tõendama, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud. Kostja on seda tõendanud

faktooringu kliendi kreeditarvetega. I. Stranbergi ütlused ja E. Puulmanni vande all antud

seletused ei tõenda, et kostjal tekkis kohustus tasuda müügilepingust tulenev ostuhind.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu käsitlusega, mis puudutas nõuete tagasiostmist hageja

ja faktooringu kliendi vahelises suhtes. Hageja ei ole nõudeid, mille faktooringu klient talle

loovutas, tagasi müünud. Üksnes asjaolu, et hageja esitas faktooringu kliendile nõuete

tagasiostmise avalduse, mille faktooringu klient kätte sai, ei tähenda, et hageja oleks nõuded

faktooringu kliendile tagasi andnud, asja materjalidest ei nähtu teisiti.

Ringkonnakohus ei nõustunud hageja väitega, et kostja ei saa allkirjastatud kinnituskirjade tõttu

tugineda vastuväitele, et ta ei ole kaupa kätte saanud, sest see oleks hea usu põhimõttest

tulenevalt lubamatu. Hea usu põhimõttele viidates ei ole võimalik nõuda isikult sellise

kohustuse täitmist, mida tal tekkinud ei ole.

Ringkonnakohus leidis, et hageja alternatiivse deliktilise kahju hüvitamise nõude rahuldamise

üldised eeldused puuduvad. Hageja ei ole esitanud menetluse kestel selliseid asjaolusid, mis

näitaksid, et kostja kinnituskirjade allkirjastamise tulemusena tekkis hagejale kahju.

Rahaülekanded on hageja teinud faktooringu kliendiga sõlmitud lepingu alusel.

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus maa- ja

ringkonnakohtu otsused tühistada ning teha asja alama astme kohtutele uueks läbivaatamiseks

saatmata uus otsus, millega rahuldada hagi, mõista kostjalt hageja kasuks välja 22 860 eurot,

viivised 3199 eurot 21 senti, hagi esitamisest kohtuotsuseni viivised seaduses sätestatud määras

kindla summana ning kohtuotsuse tegemisest kohase täitmiseni viivised VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

9. Riigikohus rahuldas 2. novembri 2016 otsusega hageja kassatsioonkaebuse osaliselt, tühistas

ringkonnakohtu 4. aprilli 2016 otsuse osas, millega ringkonnakohus jättis hageja õigusvastaselt

tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamata, ning osas, milles ringkonnakohus jaotas

menetluskulud ja määras menetluskulud kindlaks. Riigikohus jättis ringkonnakohtu otsuse

muutmata osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja müügilepingu täitmise nõude.

Riigikohtu otsuse kohaselt ei vasta maakohtu otsuse resolutsioon TsMS § 442 lg 5 nõuetele.

Maakohtu otsuse resolutsioonis on jäetud hagi rahuldamata, kuid selles pole eristatud hageja

alternatiivseid nõudeid. Seda viga pole parandanud ka ringkonnakohus. Kui rahuldamata

jäetakse alternatiivseid nõudeid sisaldav hagi, tuleb need nõuded kohtuotsuse resolutsioonis

märkida. See tagab mh TsMS § 371 lg 1 p 4 järgimise edaspidi.

Hagejal ei ole kostja vastu müügilepingust tulenevat ostuhinna tasumise nõuet, sest müüja ei

ole kostjale müügilepingujärgseid nutitaskuid üle andnud. Ringkonnakohus tuvastas otsuse p-

des 9–12, et mh kreeditarvetega on tõendatud, et müüja ei ole kostjale kokkulepitud kaupa (s.o

nutitaskuid) tarninud. Seega nõustus Riigikohus ringkonnakohtuga, et kostjal ei ole tekkinud

ostuhinna tasumise kohustust ning sellele vastuväitele on kostjal võimalik VÕS § 171 lg 1

kohaselt tugineda ka faktoori kui uue võlausaldaja suhtes.

Hageja alternatiivne nõue on õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamine VÕS § 1043, § 1045 lg

1 p-de 7 ja 8 ning VÕS § 6, § 76 lg 2 ning TsÜS § 138 lg-te 1 ja 2 alusel.

Teo õigusvastasuse tuletab hageja kahest alusest: kostja on rikkunud seadusest tulenevat

kohustust või käitunud tahtlikult heade kommete vastaselt (VÕS § 1045 lg 1 p-d 7 ja 8).

Riigikohtu arvates ei ole maakohus kostja teo õigusvastasust hinnanud ning ringkonnakohus

võttis üldsõnalise seisukoha üksnes põhjusliku seose kohta. Sellega on rikutud TsMS § 442 lg-

t 8. Kui hageja tahab tõendada kahju tekitamise õigusvastasust sellega, et kostja rikkus seaduses

sätestatud kohustust, siis peab ta sellise rikkumise tõendama (Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-38-16, p 11; 16. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-16, p 14).

Riigikohus leidis, et hea usu põhimõtet sätestavad õigusnormid ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 7

tähenduses kaitsenormid ja hageja on selles osas eksinud. Seega ei ole alust pidada kostjat

kinnituskirja allkirjastamisega seadusest tulenevat kohustust VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes

rikkunuks.

Teise alternatiivina väitis hageja, et kostja tegu on õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi, sest

kinnituskirjade allkirjastamisega on hageja tahtlikult heade kommete vastase käitumisega

viinud hageja eksitusse, kinnitades, et ta on kauba kätte saanud, ning hageja on sellele tuginedes

teinud rahaülekanded faktooringu kliendile.

Kostja käitumise õigusvastasuse tuvastamine VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel eeldab, et kostjale

saab ette heita tahtlikku heade kommete vastast käitumist. Heade kommete vastane on tegu siis,

kui teo eesmärk oli teise isiku tahtlik kahjustamine. Riigikohus märkis, et iseenesest ei ole

välistatud, et kauba kättesaamise kinnitamist olukorras, kus isik ei ole tegelikkuses kaupa kätte

saanud, võiks lugeda tahtlikult ebaõige informatsiooni andmise tõttu heade kommete vastaseks,

kui isik möönis, et sellest võib tekkida kinnituse saajal kahju.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus analüüsima, kas hagejal on kostja vastu kahju

õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue. Seega tuleb anda hinnang sellele, kas kinnituskirjade

allkirjastamisega on kostja tahtlikult heade kommete vastase käitumisega viinud hageja

eksitusse, kinnitades, et ta on kauba kätte saanud. Samuti tuleb anda hinnang sellele, kas hageja

oleks rahaülekanded teinud ka siis, kui kostja ei oleks hageja saadetud kirjale vastuseks

kinnituskirjas kinnitanud, et ta on kauba kätte saanud. Kui hagejale oleks kahju tekkinud ka

juhul, kui kostja ei oleks kauba kättesaamist kinnitanud, siis ei ole kinnituskirjade

allkirjastamine ja kahju tekkimine põhjuslikus seoses.

MENETLUSOSALISTE

SEISUKOHAD

ASJA

UUEL

LÄBIVAATAMISEL

RINGKONNAKOHTUS

10. Hageja 29. novembri 2016 menetlusdokumendi kohaselt vastutab kostja hageja ees kahju

õigusvastase tekitamise eest võlaõigusseaduse kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi.

Hageja leidis, et kostja on menetluses korduvalt kinnitanud, et andis hagejale teadlikult ebaõige

kinnituse ning teadis või vähemalt möönis, et kinnituse andmine on seotud hageja poolt raha

maksmisega ITMM’ile.

Hageja on seisukohal, et poolte vahel ei saa enam vaidlust olla selles, et kostja andis hagejale

teadlikult ja tahtlikult ebaõige kinnituse kauba kättesaamise kohta. Lisaks sellele jättis kostja

hagejale mulje, et ta on arvetel toodud kauba kätte saanud veel mitu kuud pärast kinnituskirjade

allkirjastamist. Taoline kostja käitumine on tahtlik heade kommete vastane käitumine

VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes ja seega õigusvastane. Kostja teadis, et kostjapoolne kauba

kättesaamise kinnitus on hageja poolt ITMM OÜ-le tehtava väljamakse aluseks.

Hageja leidis, et kostja pidi ette nägema, et juhul, kui ITMM OÜ poolt kostjale kaupa üle ei

anta, siis tekib hagejale kahju (mis seisnes rahas, mille hageja ITMM OÜ-le välja maksis),

kuivõrd kostjal ei ole sellisel juhul hageja ees arvete tasumise kohustust.

Kostja käitumine on põhjuslikus seoses hagejale tekkinud kahjuga. Juhul, kui kostja ei oleks

arve tasumise kohustust, kreeditarve puudumist ega arvetel toodud kauba kättesaamist hagejale

kinnitanud, ei oleks hageja arveid finantseerinud ning sel juhul ei oleks hagejale ka kahju

tekkinud. Hageja finantseerib üksnes arveid, millel toodud kaup on ostjale üle antud või teenus

osutatud. Hageja kontrollib alati üle, kas tehingu esemeks olev kaup on ka tegelikkuses üle

antud ja/või teenus osutatud, kuivõrd hageja on finantseerimisasutusena rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) tähenduses kohustatud subjekt, kellel lasub

RahaPTS-st

tulenevalt

(samuti

tulenevalt

Svea

Finance

AS

sisestest

rahapesu

protseduurireeglitest) hoolsusmeetmete kohaldamise kohustus.

11. Kostja leidis asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus, et ta ei ole rikkunud seadusest

tulenevat kohustust VÕS § 1045 lg 1 p 7 järgi. Samuti on kostja seisukohal, et kinnituskirjade

andmine ei ole õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi ning ta ei ole tahtlikult käitunud heade

kommete vastaselt, tal puudub tahtlus hagejale kahju tekitamiseks ja puudub süü.

Kostjal ei olnud eesmärki ega soovi hagejat kahjustada ning vastupidist ei ole hageja tõendanud.

Kostjapoolne vastavate kinnituskirjade allkirjastamine on otsene ITMM OÜ juhatuse liikme

Indrek Taukari poolne pettusliku käitumise tagajärg. Kostjale ei olnud sel hetkel teada, et

ITMM OÜ juhatuse liikme poolt olid tegelikkuses juba allkirjastatud kreeditarved ning, et

ITMM OÜ ei kavatsegi kaupa kostjale üle anda.

Kinnituskirjade kohaselt tuli kostjal ka peale nõude loovutamist jätkuvalt esitada kõik

märkused, kaebused ja reklamatsioonid, mis puudutavad müügilepingut, müüjale. Seega nii

kostja kui hageja pidid üheselt aru saama, et vaatamata nõude loovutamisele ja kinnituskirjade

allkirjastamisele võib vastava müügilepingu alusel kauba eest eelduslikult tehtav makse jääda

ostja (so kostja) poolt tegemata, juhul kui müüja poolt rikutakse müügilepingut, sh jäetakse nt

kaup ostjale üle andmata või kui üle antud kaup on puudustega. Kostja sai sel põhjusel lähtuda

eeldusest, et vaatamata müüja palvel allkirjastatud kinnituskirjadele on kostjal õigus jätta kauba

ostuhind tasumata, juhul kui müüja poolt kostjale kaupa tegelikkuses üle ei anta –

kinnituskirjade alusel pidi samast eeldusest lähtuma ka hageja.

Kostja eeldas, et kreeditarvete esitamisega oli kostja ja ITMM OÜ vaheline müügisuhe

lõppenud ning kõik hageja ja ITMM OÜ vahelisest lepingust tulenevad kohustused täidab selle

lepingu pool, so ITMM OÜ.

Kostja leiab, et kostja teo ja hageja kahju vahel puudub põhjuslik seos. Hageja tegi müüjale

(ITMM OÜ-le) rahaülekanded müüja ja hageja vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingu

alusel, mille kohaselt oli hagejal kohustus teostada rahalised väljamaksed müüjale vaatamata

sellele, kas kostja kinnitas arvel kauba kättesaamist või mitte. Nõude loovutamise lepingu

p 2.2.5. kohaselt kahe pangapäeva jooksul alates nõude loovutamisest kannab Svea (hageja)

nõude eest makstava ostuhinna Müüja poolt teatatud pangakontole ja väljastab Ostjale

(kostjale) arve. Seega oleks hagejale kahju tekkinud ka juhul, kui kostja ei oleks kauba

kättesaamist kinnitanud.

Nõude loovutamise lepingust nähtuvalt on lepingust tulenevad hageja nõuded müüja vastu

tagatud Indrek Taukari käendusega.

Kostja on seisukohal, et hageja nõue kostja vastu saab põhineda vaid ITMM OÜ ja kostja

vahelisel müügilepingul, mistõttu on hageja nõue kostja vastu deliktilisel alusel välistatud VÕS

§ 1044 lg 2 alusel. Hagejal ei saa olla nõudeid kostja vastu ka põhjusel, et kõik müügilepingust

tulenevad müüja võimalikud nõuded kostja vastu on hageja poolt 2. aprillil 2013 tagasi

loovutatud müüjale.

Kostjal ei ole vastuväiteid hageja osalisele hagist loobumisele, mille kohta palub kostja teha

vastava määruse, millega võtta hageja osaline hagist loobumine vastu, lõpetada selles osas asja

menetlus ja jätta menetluskulud hageja kanda.

Kostja hinnangul ei saa kahjuna käsitleda müüja arvetes toodud käibemaksu summat, so kokku

3810 eurot (2900+910). Käibemaks ei ole kulu, kaupade müüki ei ole toimunud ja tehingu kohta

on esitatud kreeditarved, mistõttu müüja saab enda poolt makstud käibemaksu tagasi.

Kostja leidis, et VÕS § 140 lg 1 ja § 139 lg 1 alusel tuleb kahju hüvitise summat vähendada

nullini. Hagejal oleks olnud võimalik oma kahju täies ulatuses vältida, juhul kui hageja oleks

nõudnud oma kliendilt (müüjalt) enne vastava finantseeringu andmist asjakohaseid tagatisi,

mille arvelt oleks saanud vajadusel rahuldada kõik nõude loovutamise lepingust tulenevad

nõuded müüja vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu

otsuse tühistamiseks ega muutmiseks osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata. Tartu

Maakohtu 9. oktoobri 2015 otsus tuleb tühistada diskretsiooniõiguse ületamise tõttu

väljamõistetud menetluskulude suuruse osas. Hageja kahju hüvitamise nõue tuleb jätta

rahuldamata. Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas asja esimesele

astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hageja taotluse

menetluskulude kindlaksmääramiseks maakohtus osaliselt ning määrab hageja põhjendatud ja

vajalikuks menetluskuluks maakohtus 1 350 eurot.

13. 29. novembri 2016 menetlusdokumendi kohaselt vähendas hageja oma nõuet ning nõuab

kostjalt kahju hüvitamist summas 20 950 eurot 5 senti. Lisaks sellele nõuab hageja hagi

esitamiseks sissenõutavaks muutunud viivist summas 3032 eurot 47 senti ja hagi esitamise

ajaks sissenõutavaks mittemuutunud viiviseid alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse

tegemiseni kindla summana ja alates kohtuotsuse tegemisest VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras

põhinõudest päevas kuni põhinõude täitmiseni.

TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja

kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.

Riigikohus leidis 2. novembri 2016 otsuses, et kohtud ei ole otsuse resolutsioonis eristanud

hageja nõudeid. Kui rahuldamata jäetakse alternatiivseid nõudeid sisaldav hagi, tuleb need

nõuded kohtuotsuse resolutsioonis märkida.

Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja ei ole hagiavalduses esitanud nõuet nii, nagu seda on

hageja teinud asja uuel menetlusel ringkonnakohtus 29. novembri 2016 esitatud

menetlusdokumendis. Hagiavalduses (I kd, tl 14) palus hageja kostjalt välja mõista põhinõude

summas 22 860 eurot. Hageja tugines hagiavalduses küll alternatiivselt nii lepingulisele

nõudele kui kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevale nõudele, kuid hagis ei ole eristatud

nõuet selle suuruse järgi, hageja on esitanud kostja vastu ühe varalise nõude. Hagiavalduses

puudub ka selge eristus nõude õigusliku aluse suhtes viisil, mis võimaldab alternatiivsete nõuete

suhtes seisukoha võtmist kohtuotsuse resolutsioonis.

29. novembri 2016 menetlusdokumendis on hageja ringkonnakohtule esitanud deliktilise kahju

hüvitamise nõude hageja ja ITMM OÜ vahelise faktooringulepingu täitmisest tulenevalt

sarnaselt hagiavalduse p-le 1.5., seega lepingulise kahju hüvitamise nõude lepingupooleks

mitteoleva kolmanda isiku vastu kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevalt.

Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja ringkonnakohtus asja uuel menetlemisel esitatud

nõue on hagis esitatud nõude täpsustus ning tegemist ei ole osalise nõudest loobumisega.

14. Riigikohus jättis muutmata eelnevalt asjas tehtud ringkonnakohtu otsuse osas, milles

ringkonnakohus leidis, et hagejal ei ole kostja vastu müügilepingust tulenevat ostuhinna

tasumise nõuet. Sõltumata nõude loovutamise ja kreeditarvete väljastamise ajast, ei ole kostjal

ostuhinna tasumise kohustust, sest faktooringu klient ei ole nutitaskuid kostjale üle andnud.

15. Alternatiivselt on hageja nõudnud kostjalt õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist

VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 alusel.

Riigikohus leidis hageja deliktiõiguslikku nõuet hinnates, et hea usu põhimõtet sätestavad

õigusnormid ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses kaitsenormid ning puudub alus pidada

kostjat kinnituskirja allkirjastamisega seadusest tulenevat kohustust VÕS § 1045 lg 1 p 7

mõttes rikkunuks.

16. Ringkonnakohus on seisukohal, et hagejal ei ole nõuet kostja vastu ka VÕS § 1045 lg 1 p 8

järgi.

Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks

peab hageja üldjuhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning

teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis

vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise (Riigikohtu 1. juuni 2016. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-16, p 11; 16. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-16, p 14).

Hageja väitel on kostjale etteheidetav tegu see, et kostja viis arvete ja kinnituskirja

kinnitamisega hageja eksitusse, kinnitades, et ta on kauba kätte saanud, ja sellele tuginedes tegi

hageja rahaülekanded faktooringu kliendile.

VÕS § 1045 lg 8 p 1 järgi on kahju tekitamine õigusvastane siis, kui see tekitati heade kommete

vastase tahtliku käitumisega. Teo õigusvastasuse tõendamise koormus lasub kannatanul ning ta

peab tõendama kahju tekitaja tahtluse. Seega VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaldamisel peab olema

tõendatud, et kostjal oli algusest peale tahe hagejat kahjustada (Riigikohtu 5. juuni 2013. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-62-13, p 17; 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10).

Tahtlus ning heade kommete vastasus tuleb tuvastada eraldi. Riigikohtu hinnangul piisab teo

õigusvastasuse tuvastamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi, kui kostja mõistis oma käitumise

õigusvastasust ja möönis, et see võib hagejale kaasa tuua kahju (Riigikohtu 15. aprilli 2015. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-15, p 10). Seega tuli hagejal tõendada vähemalt kaudse tahtluse

olemasolu ning teo heade kommete vastasust. VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgse teo õigusvastasuse

hindamisel on aluseks kahju tekitaja tegevuse eesmärk ning kahju põhjustanud teo

õigusvastasuse hindamisel tuleb lähtuda kahju kannatanud isikust. Seega tuleb praegusel juhul

järgmisena hinnata, milline oli kinnituskirja andmise eesmärk ning kas see pidi kaitsma hagejat

talle tekkinud lepingulise kahju eest.

Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud otsese tahtluse olemasolu kostja

käitumises. Hageja ei ole menetluses toonud välja ühtegi asjaolu, mis viitaks sellele, et kostja,

kinnitades kauba kättesaamist ITMM OÜ poolt, oleks tegutsenud mitte oma vajadustest

lähtudes, vaid kostja eesmärgiks oli hagejat kahjustada. Hageja ei ole ka tõendanud, et kostja

oleks kasutanud endale kasulikku õigust hageja arvel otsese kasu või mingisuguse muu eelise

saamiseks.

17. Hageja ei ole tõendanud ka kaudset tahtlust. Hageja väitel on kostja tahtlus tõendatud

sellega, et kostja möönis kinnituskirjade allkirjastamisega kahju tekkimise võimalust hagejale.

Hageja leiab, et kostja teadis, et kostjapoolne kinnituse andmine on hageja poolt ITMM OÜ-le

väljamaksete tegemise aluseks ning kostja teadis, et lepingujärgse tasu maksmise kohustus tekib

alles kauba saamise järel. Hageja väitel pidi kostja ette nägema, et juhul, kui kaupa üle ei anta,

siis tekib hagejale kahju, mis seisnes rahas, mille hageja ITMM OÜ-le välja maksis (II kd, tl 92

jj).

Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja seisukoht ei ole põhjendatud ning hageja poolt

eelnevalt koostatud kinnituskirja allkirjastamisega ei ole tõendatud kostja kaudne tahtlus

hagejat kahjustada.

Kostja seadusliku esindaja ütluste kohaselt (I kd, tl 136 jj) allkirjastas kostja esindaja

kinnituskirja teades, et kaup on valmis ja kohe saabumas. Müüja esindaja teavitas eelnevalt

kostjat, et raha kiirema kättesaamise jaoks kasutab ta „faktooringu instrumenti“, et pank maksab

raha kiiremini välja, kui kostja oleks lepingute järgi maksnud. Kostja ütluste järgi teatas ühel

oktoobrikuu päeval müüja, et on valmis tooted üle andma. Kõnele järgnes e-kiri (kostja esindaja

ütluste kohaselt ei mäletanud ta kas e-mail tuli müüjalt või hagejalt), milles oli digitaalselt

allkirjastatud konteiner. Konteineris oli arve ja kinnituskiri. Müüja palus kinnituskirja kiiresti

kinnitada, kuna kaup on kohe-kohe teel. Kostja esindaja kinnitas konteineris olevad

dokumendid.

Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus ostja usub müüjapoolsesse müügilepingu täitmisse, ei

ole põhjendatud asuda seisukohale, et kostja käitus vahetult pärast müüjalt selge lubaduse

saamist kauba tarnimise kohta müüja faktooringulepingu partnerile kinnitust andes teadmisega,

et viimasele võib kinnitusega tekkida kahju. Kostja väitel kontrollis ta müüja krediidiinfot,

vaatas müüja tootmisüksust. Seega puudus ostjal alus arvata, et müüja ei käitu heas usus.

Kostjal olid sõlmitud kokkulepped müüjalt saadava kauba edasitarnimise kohta. Hageja ei ole

menetluses esitanud vastuväiteid sellele, et ka kostja on kannatanud kahju müüja tegevuse

tulemusena. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks kinnituskirja allkirjastamisega saanud

mingisugustki eelist või kasu.

18. Ringkonnakohus on seisukohal, et seda, et kostja tegevuses kinnituskirjade allkirjastamisel

ei olnud ka kaudset tahtlust hagejale kahju tekitada, tõendab ka kinnituskirja tekst. Hageja poolt

kostjale allkirjastamiseks esitatud kinnituskirja kohaselt tuleb arvega seotud märkused,

kaebused ja reklamatsioonid, mis puudutavad lepingulist suhet, esitada müüjale. Ostjal (kostjal)

on õigus loobuda makse tegemisest finantseerijale (hagejale) juhul, kui ostjal on õigus

tasaarveldusele või on ta esitanud vastuhagi või muu rahalise nõude müüja vastu.

Seega tuleneb ka kinnituskirja tekstist, et juhul, kui müüja ei täida oma kohustusi kostja ees

nõuetekohaselt, on kostjal õigus loobuda maksete tegemisest hagejale. Kinnituskirjast ei tulene

isegi kaudselt selle allkirjastamisega kaasnev võimalik kahju hagejale, mistõttu ei saa asuda

seisukohale, et kostja oleks möönnud hagejale kahju tekkimist. Asjaolu, et kostja allkirjastas

kaks kinnituskirja (16. novembril 2012 ja 4. detsembril 2012), ei muuda kostja käitumist

tahtlikuks hageja huvide kahjustamiseks. Kostja ütluste kohaselt kinnitas ITMM OÜ esindaja

talle telefoni teel, et kaup on kohe tulemas (kaup jäi kuhugile kinni). Ringkonnakohus leiab, et

kaks nädalat ei ole majandustegevuses ajavahemik, mille kestel oleks kostja pidanud kahtlema

müüja soovis müügilepingujärgseid kohustusi täita.

Hageja ei ole menetluses tõendanud, et müüja kreeditarve oleks kostjani jõudnud enne kostja

poolt kinnituskirja allkirjastamist.

Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole menetluses tõendanud, et kostja tekitas talle kahju heade

kommete vastase tahtliku käitumisega, mistõttu ei kontrolli ringkonnakohus kinnituskirja

allkirjastamist kui võimalikku heade kommete vastast tegu ega põhjuslikku seost hagejale

tekkinud kahju ja kostja kinnituskirja allkirjastamise vahel.

19. Ringkonnakohus on lisaks seisukohal, et hageja kahju ei kuulu praegusel juhul hüvitamisele

deliktiõiguslike sätete alusel. Hageja esitas nõude kostja vastu lepingulisel alusel kui temale

VÕS § 170 järgi loovutatud nõude omanik. Nimetatud ostuhinna tasumise nõude omanikuks

oli müüja. Riigikohus jättis ringkonnakohtu otsuse muutmata osas, milles kohus jättis

rahuldamata hageja müügilepingu täitmise nõude.

Kuigi VÕS § 1045 lg 1 p 8 eesmärgiks on kaitsta kannatanut ka üksnes puhtmajandusliku kahju

eest, on hageja kahju VÕS § 1044 lg 2 järgi kahju, mille ärahoidmine oli faktooringulepingu

eesmärgiks. Hageja enda kahju tuleneb faktooringulepingust müüja ja hageja vahel, tegemist

on tüüpilise faktooringulepingu rikkumisest tuleneva lepingulise riski realiseerumisega

VÕS § 256 p 1 järgi. VÕS § 1044 lg 2 järgi ei või lepingulise kohustuse rikkumisest tuleneva

kahju hüvitamist õigusvastase kahju õigusvastase tekitamise alusel nõuda, kui seadusest ei

tulene teisiti. Seega ei saa nimetatud kahju nõuda kahju õigusvastasest tekitamisest tulenevate

sätete alusel hageja otseselt lepingupartnerilt ITMM OÜ-lt.

Kui hagejal oleks aga deliktiõiguslik nõudeõigus kostja vastu, tähendaks see sisuliselt, et kostja

oleks soovinud ITMM OÜ-ga sõlmitud müügilepingu täitmisega seotud kohustuste eest võtta

vastutust ka võimalike kolmandate isikute deliktiõiguslike nõuete eest. Nimetatu viiks aga

praegusel juhul deliktiõigusliku vastutuse laiendamise lepingust tulenevate kohustuste täitmise

eest isikule, kes ei ole faktooringulepingu pooleks ega ole seda kunagi soovinud olla. Isegi

juhul, kui kostja tahteavaldus aitas kaasa lepingulise riski realiseerumisele, on tegemist

nõudega, mis tuleneb faktooringulepingust. Ei ole põhjendatud asetada lepingulise kahju

realiseerimise riski kolmandale isikule.

20. Ringkonnakohus muudab menetluskulude kindlaks määratud rahalist suurust.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu poolt määratud menetluskulude rahaline suurus

põhjendatud ning maakohus on diskretsioonipiire ületanud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on

menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine

kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on

ületanud diskretsioonipiire (vt ka Riigikohtu 18. mai 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-

10, p 19).

Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja õigusabikulu maakohtus kokku 20,5 tundi

summas 1 845 eurot ilma käibemaksuta.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja menetluskulud maakohtus, tsiviilasja keerukust ja

mahukust arvestades (sh 2 kohtuistungit) mõistlikud ning põhjendatud, kuna põhjendatud ei ole

hagejalt kostja kasuks välja mõista kohtuistungil osalemiseks kulunud sõitmise ajakulu.

Ringkonnakohus peab vajalikuks ja põhjendatud ajakuluks maakohtu menetluses 15 tunni

ulatuses, s.h hagiavaldusele vastuse koostamine, täiendavate vastuste koostamine,

kohtuistungiteks ettevalmistumine ning istungitel osalemine. Maakohtus toimus kaks

kohtuistungit, s.o 9. veebruar 2015 algusega kell 13.00 ja lõpuga 13.46 ja 26. augustil 2015

algusega kell 13.00 ja lõpuga 15.27. Kostja on menetluskulude nimekirjas märkinud esimeseks

istungiks ettevalmistamise ajaks ja kohtuistungil osalemise ajaks kokku 4 tundi.

Ringkonnakohus sellise ajakuluga ei nõustu. 9. veebruari 2015 istungiprotokollist (I kd, tl 114-

115) nähtub, et istung kestis 46 minutit. Kuna eelnevalt oli kostja esindaja menetluskulude

nimekirja kohaselt kulutanud hagile vastamiseks ning täiendavate seisukohtade esitamiseks

juba 6 tundi, siis on põhjendatud ajakulu istungiks ette valmistamiseks ja istungil osalemiseks

2 tundi.

Ringkonnakohus ei nõustu ka kostja 26. augusti 2015 kohtuistungi ettevalmistamiseks kulunud

ajaga 2,5 tundi ega ka kostja esindamisega istungil koos sõidu ajakuluga 6 tundi. 26. augusti

2015 kohtuistungi protokolli (I kd, tl 134-140) kohaselt algas kohtuistung kell 13.00 ja

lõppes 15.27, s.o istungi kestvuseks 2 tundi 27 minutit. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud

ajakulu 26. augusti 2015 istungi ettevalmistamiseks ja istungil osalemiseks on 4 tundi.

Arvestades esindajal kulunud aega menetlusdokumentide analüüsimisele ja vastuste

koostamisele oli esindaja tsiviilvaidluse asjaoludega kursis ega pidanud kulutama palju aega

kohtuistungite ettevalmistamiseks.

21. Riigikohus on 3. juuni 2013 määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13 p 17 märkinud, et TsMS

§-d 174 ja 175 ei sätesta, millist liiki esindajakulud teiselt menetlusosaliselt välja mõistetakse.

Menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus.

Eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab

nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu (advokaaditasu AdvS § 60

tähenduses). Lisaks võib hüvitatavaks menetluskuluks olla otsene sõidukulu, s.o

transpordikulu. Kuna menetlusosalise õigus valida esindajat ei ole TsMS §-de 217 ja 218 järgi

piiratud, võib lepingulise esindaja otsene sõidukulu olla vajalik ja põhjendatud eelkõige juhul,

kui tema tegutsemiskoht ei ole tsiviilasja menetleva kohtu tööpiirkonnas või kohtumaja

teeninduspiirkonnas. Sõidukuluna on seejuures käsitatav nt bussipileti või autokütuse

maksumus. Kolleegiumi arvates ei võimalda TsMS §-d 174 ja 175 ega § 144 p 1 mõista

menetlusosaliselt välja hüvitist teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja

eest. Kuivõrd TsMS § 144 p 2 järgi ei ole menetluskuluks menetlusosalise sõidu ajakulu, ei ole

seda ka esindaja kohtuistungile sõitmise ajakulu.

Ringkonnakohus peab kostja esindaja tunnitasu maakohtus 90 eurot ilma käibemaksuta,

põhjendatuks ning rahuldab kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse osaliselt, s.o

1 350 (15×90) euro ulatuses, ilma käibemaksuta.

22. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse menetluskulude rahalise kindlaksmääramise osas,

seega tuleb kõik menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Riigikohus jättis

menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise ringkonnakohtu otsustada. Riigikohus

rahuldas hageja kassatsioonkaebuse osaliselt ning ringkonnakohus ei muuda Tartu Maakohtu

9. oktoobri 2015 lahendi lõppjäreldust. Ringkonnakohus peab vajalikuks ja põhjendatud

ajakuluks ringkonnakohtu ja Riigikohtu menetluses 13 tunni ulatuses, s.h vastuste koostamine,

kohtuistungiteks ettevalmistumine ning istungil osalemine, s.o 1 225 eurot ilma käibemaksuta.

Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja õigusabikulu Riigikohtus 375 eurot, s.o

3,45 tundi summas 375 eurot ilma käibemaksuta. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on

kostja õigusabikulu ringkonnakohtus apellatsioonkaebuse analüüs, vastuse koostamine 540

eurot (6 tundi), 15. märtsi 2016 istungiks ettevalmistamine 225 eurot (2,5 tundi), 15. märtsi

2016 istungil osalemine 180 eurot (2 tundi), hageja seisukohtadega tutvumine ja vastuse

koostamine 400 eurot (4 tundi), ettevalmistus 20. veebruari 2017 kohtuistungiks ja istungil

osalemine 700 eurot (7 tundi), s.o kokku 21,5 tundi summas 2 045 eurot ilma käibemaksuta.

Kostja esindaja on osutanud Riigikohtus ja ringkonnakohtus õigusabi kokku 24,95 tunni

ulatuses, sellest 10,5 tundi tunnitasuga 90 eurot ilma käibemaksuta ja 14,45 tundi tunnitasuga

100 eurot ilma käibemaksuta.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja menetluskulud ringkonnakohtus, tsiviilasja keerukust

ja mahukust arvestades mõistlikud ega põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on

põhjendatud ja vajalik ajakulu kostja esindamisel maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse

esitamisel 7,5 tundi summas 675 eurot ilma käibemaksuta. Ringkonnakohtu 15. märtsi 2016

istung kestis 30 minutit (II kd, tl 11-12), mitte 2 tundi nagu märkis kostja. Ringkonnakohtu

20. veebruari 2017 kohtuistung kestis 45 minutit. Kostja on arvestanud kohtuistungi

ettevalmistamiseks ja istungil osalemiseks 7 tundi. Ringkonnakohus on seisukohal, et

arvestades asjaolu, et kostjat esindas kogu menetluse vältel sama esindaja, kes pidi

tsiviilvaidluse asjaoludega kursis olema, siis ei saanud esindajal kuluda palju aega

menetlusdokumentide

analüüsimisele

ja

vastuste

koostamisele

ega

kohtuistungite

ettevalmistamisele. Põhjendatud ei ole hagejalt kostja kasuks välja mõista tasu istungile

sõitmiseks kulunud aja eest (vt p 21). Põhjendatud ajakulu Riigikohtus on 3 tundi ja

ringkonnakohtus 2,5 tundi (s.h istungiks ettevalmistamine ja osalemine 1,5 tundi ja 1 tund

menetlusdokumentide koostamiseks).

Ringkonnakohus peab kostja esindaja tunnitasu 90 eurot ilma käibemaksuta 7,5 tunni ulatuses

ringkonnakohtu menetluses põhjendatuks, kokku 675 eurot ilma käibemaksuta. Põhjendatud on

ka ringkonnakohtus ja Riigikohtus esindaja tunnitasu 100 eurot ilma käibemaksuta 5,5 tunni

ulatuses, kokku 550 eurot ilma käibemaksuta. Ringkonnakohus rahuldab kostja menetluskulude

kindlaksmääramise taotluse osaliselt, s.o 1225 (675+550) euro ulatuses, ilma käibemaksuta.

23. Ringkonnakohus rahuldab kostja taotluse menetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks

TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab hagejalt kostja kasuks välja menetluskuludelt 2 575

(1350+1225) eurot (ilma käibemaksuta) kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kai Kullerkupp

Viivi Tomson

Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/