2-15-13734/69 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Krista Kirspuu, Iko Nõmm, Ande Tänav

Otsuse tegemise aeg ja koht

14.03.2017, Tallinn

Tsiviilasja number

2-15-13734

Tsiviilasi

Osaühing Brokmak (pankrotis) pankrotihaldur Kalev

Mägi hagi H.S-i vastu rahalise kohustuse tagasivõitmise

korras kehtetuks tunnistamise ja 85 520 euro tagastamise

nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 23.09.2016 otsus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

80 400 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Menetlusosalised ja nende

esindajad

H.S H.S-i apellatsioonkaebus

Hageja (apellatsioonimenetluses vastustaja):

Osaühing

Brokmak (pankrotis, registrikood 10097644, asukoht

Osmussaare tee 8, C-508, Tallinn 13811) pankrotihaldur

Kalev Mägi (e-post:XXX)

1(7)

Tsiviilasi nr: 2-15-13734

Kostja (apellatsioonimenetluses apellant): H.S (isikukood

XXX, elukoht XXX), lepinguline esindaja Sergei Postnikov

(e-post: XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Harju Maakohtu 23.09.2016 otsus muutmata.

2. H.S H.S-i apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus kostja kanda. Poolte

menetluskulusid ringkonnakohtus rahaliselt kindaks ei määrata, sest hagejal

menetluskulud puuduvad.

4. Mõista välja H.S-ilt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse riigilõiv summas 900

eurot.

5. Riigilõiv tuleb tasuda 3 kuu jooksul vastavalt käesolevale otsusele lisatud

makseinfolehele. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude

tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

Võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

6. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte

pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses

Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise

esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt

määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 12.03.2015 välja võlgniku pankroti ning

nimetas hageja võlgniku pankrotihalduriks. Kostja oli kostja võlgniku ainuosanik ja

juhatuse liige, kelle volitused kehtisid 04.12.1998 - 12.03.2015. Kostja oli alates

01.01.1997 tööle vormistatud võlgniku mänedžeri ametikohale ja alates 01.01.2009

turundusdirektori ametikohale. Töölepingu kohaselt võis tööandja sõltuvalt töötaja

töötulemustest maksta töötajale lisatasu. Võlgniku raamatupidamisdokumentide kohaselt

maksti ajavahemikus 04.02.2013 – 31.12.2013 kostjale võlgniku arvelduskontolt välja

preemiaid kogusummas 44 400 eurot ning kogusummas 36 000 eurot selgitusega „laenu

tagastamine“. Hageja leiab, et nimetatud summade väljamaksmisega kostjale kahjustas

võlgnik teadlikult teiste võlausaldajate huve ning osaühingu ainuosanikuna ja juhatuse

liikmena oli kostja võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik. 31.12.2012. a

moodustasid võlgniku varad kokku 464 350 eurot, kohustused 751 451 eurot ning

omakapitali suurus oli -287 101 eurot. Seisuga 31.12.2013 olid võlgniku varad kokku 319

802 eurot, kohustused 812 081 eurot ning omakapital suurus -492 279 eurot. Seisuga

31.12.2014 olid võlgniku varad kokku 251 317 eurot, kohustused 792 023 eurot ning

omakapitali suuruseks -540 706 eurot.

2(7)

Tsiviilasi nr: 2-15-13734

2. Kostja on kinnitanud nimetatud andmete õigsust oma allkirjaga

raamatupidamisaruannetel. Eeltoodud andmetest nähtuvalt oli võlgnik püsivalt

maksejõuetu alates 31.12.2012. Hageja palub kohtul tunnistada võlgniku poolt kostjale

preemia maksmine summas 44 400 eurot ning laenu tagastamine summas 36 000 eurot

tagasivõitmise korras kehtetuks. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista kostja poolt

õigusliku aluseta võlgniku arvelduskontolt välja võetud raha summas 5 120 eurot.

3. Vastuseks kostja vastuväidetele leiab hageja täiendavalt, et kostja väited võlgnikule laenu

andmise kohta, sh 150000 eurot ja 36000 eurot, on tõendamata. Võlgniku pangakonto

väljavõtetest sellist laenu andmist ei nähtu. Samuti ei vasta tõele kostja väide, et kõik

võlgniku dokumendid on tema poolt üle antud hagejale, sest võlgniku dokumentidest on

kostja poolt esitatud üksnes vastus hageja teabenõudele, millele on lisatud erinevad

maksudeklaratsioonid.

Kostja vastuväited

4. Kostja tunnistas hagi 5 120 euro ulatuses (mille osas tegi kohus õigeksvõtul põhineva

osaotsuse). Ülejäänud osas kostja hagi ei tunnista. Kostja on seisukohal, et tema arvele

võlgniku poolt tehtud rahaülekanded summas 36 000 eurot selgitusega “laenu

tagastamine” olid seaduslikud ning alus nende maksete kehtetuks tunnistamiseks puudub.

5. Kostja väidete kohaselt andis ta võlgnikule selles summas laenu ning on oma isiklikest

rahalistest vahenditest andnud võlgnikule erinevatel perioodidel kokku laenu summas 150

000 eurot. Nimetatud laenust sai kostja raha tagasi ainult osaliselt, s.o. 36 000 eurot

ulatuses, mis on 20 % kogu laenusummast ning seega ei ole võlgnik kostjat teistele

võlausaldajatele eelistanud. Võlgnik tagastas teistele võlausaldajatele laenusid ning tasus

jooksvaid arved proportsionaalselt. Võlgnik sõlmis võlausaldajatega maksegraafikuid ning

tegi kõik endast sõltuva selleks, et vältida pankrotti. Kostja leiab, et ka temale tehtud

rahaülekannete osas summas 44 400 eurot selgitusega “preemiad” kehtetuks tunnistamise

alused puuduvad. Kostja märgib, et ta ei saanud nimetatud preemiate saamise perioodil

võlgnikult palka. Kostja väitel olid preemiatena makstud summad makstud välja palga

asemel, mis oluliselt vähendas võlgniku tööjõukulusid ning kostja palk väljamaksete

teostamise perioodil oli märkimisväärselt suurem kui makstud preemiad. Samas kostja ei

tea, miks tegi võlgniku raamatupidaja ülekanded just selgitusega „preemiad“.

6. 24.08.2016 toimunud kohtuistungil seletas kostja täiendavalt, et preemiate näol ei olnud

tegemist talle isiklikult makstud rahaga, vaid nimetatud summade arvel tasus kostja

väiksematele vedajatele võlgnikule osutatud teenuste eest sularahas. Sularahas tasumise

vajadust põhjendasid vedajad sellega, et oli vaja raha kütuse ostmiseks ning autode

remontimiseks. Selliseid vedusid oli ca 160-200 kuus. Võlgniku kassast kostja neid

summasid välja võtta ei saanud ning seetõttu vormistati need summad näiliselt preemiana.

Kuigi võlgniku omakapital oli selliste maksete tegemise ajal negatiivne, tegutses võlgnik

faktiliselt siiski edasi ja talle lubati vedude osakaalu suurenemist ning kostja tahtis

säilitada firmat ja oma tööd. Kostja leiab, et ta ei muutnud oma tegevusega firmat

maksejõuetuks, vaid võlgniku negatiivne bilanss ja eelarve defitsiit olid tekkinud juba

2012. aasta lõpus.

Esimese astme kohtuotsus

7. Maakohus rahuldas hagi, tunnistas kehtetuks osaühingu Brokmak (pankrotis, registrikood

10097644) poolt ajavahemikus 04.02.2013-31.12.2013 preemiate väljamaksmine kostjale

H.S-ile (isikukood XXX) summas 44 400 eurot ning välja mõista H.S-ilt osaühingu

Brokmak (pankrotis) kasuks pankrotivarasse 44 400 (nelikümmend neli tuhat nelisada)

eurot ja tunnistas kehtetuks osaühingu Brokmak (pankrotis, registrikood 10097644) poolt

ajavahemikus 06.02.2013-31.12.2013 laenu tagasimaksmise kohustus kostjale H.S-ile

3(7)

Tsiviilasi nr: 2-15-13734

(isikukood XXX) summas 36 000 eurot ning välja mõista H.S-ilt osaühingu Brokmak

(pankrotis) kasuks pankrotivarasse 36 000 (kolmkümmend kuus tuhat) eurot.

Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 825

eurot menetluskulude katteks.

8. Asjas vaidlustamata asjaolude ja esitatud tõendite alusel loeb kohus tuvastatuks, et

04.02.2015 kohtumäärusega nimetati hageja võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks (tl 8-

10). 12.03.2015 kohtumäärusega kuulutati välja võlgniku pankrot ning hageja nimetati

võlgniku pankrotihalduriks (tl 11-17). Kostja oli perioodil 04.12.1998-12.03.2015

võlgniku ainus juhatuse liige ja osanik (tl 23-26). 01.01.1997 oli kostja tööle vormistatud

võlgniku mänedžerina (tl 18-22), 01.01.2009 turundusdirektorina (tl 28). Ajavahemikul

04.02.2013 - 31.12.2013 on võlgniku arvelduskontolt kantud kostja arvelduskontole

kokku summas 44 400 eurot selgitustega „preemia“ (tl 35-37). Ajavahemikul 06.02.2013 -

31.12.2013 on võlgniku arvelduskontolt kantud kostja arvelduskontole raha kokku

summas 36 000 eurot selgitustega „laenu tagastamine“ (tl 38). 31.12.2012. a moodustasid

võlgniku varad kokku 464 350 eurot, kohustused 751 451 eurot ning omakapitali suurus

oli -287 101 eurot. Seisuga 31.12.2013 olid võlgniku varad kokku 319 802 eurot,

kohustused 812 081 eurot ning omakapital suurus -492 279 eurot. Seisuga 31.12.2014 olid

võlgniku varad kokku 251 317 eurot, kohustused 792 023 eurot ning omakapitali

suuruseks -540 706 eurot (tl 34).

9. Tagasivõitmise hagi rahuldamise eelduseks PankrS § 113 p 3 alusel on PankrS § 109 lg-s

1 sätestatud võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine (RKTKo 3-2-1-115-07, p

15). Täiendavaks eelduseks PankrS § 113 lg 1 p 3 tulenevalt on rahalise kohustuse

täitmine võlgniku poolt võlausaldajale kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist

võlgniku lähikondsele, kui lähikondne ega võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli sel ajal

maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Toimiku

materjalidest nähtuvalt nimetati võlgnikule ajutine haldur 04.02.2015 kohtumäärusega (tl

8-10). Seega on täidetud eeldus, et kohustus täideti kahe aasta jooksul enne ajutise halduri

nimetamist, kuivõrd vaidlusalused tehingud leidsid aset ajavahemikus 04.02.2013-

31.12.2013. Kohus asub seisukohale, et olukorras, mil võlgniku omakapital oli juba enne

vaidlustatud rahaliste kohustuste täitmise algust, st 2012.a. lõpu seisuga sügavalt

negatiivne (-287 101 eurot), tuleb kostja kui võlgniku juhatuse ainuliikme ja ainuosaniku

poolt enesele võlgniku arvelt laenu tagastamisena ja preemiatena summade väljamaksmist

perioodil 04.02.2013-31.12.2013 käsitleda võlausaldajate huvide kahjustamisena, kuna

võlgniku majandustegevuse jätkamise seisukohalt ei saanud need ilmselt olla olulised.

10. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kostja oli alates 04.12.1998 võlgniku juhatuse liige ning

tema volitused kehtisid kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni 12.03.2015. Samuti oli

kostja alates 31.03.2003 võlgniku osanik ning sealjuures alates 07.05.2009 ainuosanik (tl

23-27). Seega on tuvastatud PankrS § 113 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus, et rahaline

kohustus on täidetud võlgniku lähikondsele. PankrS § 113 lg 1 p 3 kohaselt on võlgniku

või tema lähikondlase kohustuseks tõendada, et võlgnik oli kohustuse täitmise ajal

maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kohustuse täitmise tõttu. Kohus selgitas oma

31.03.2016 kirjas/määruses (tl 125) selgituskohustuse täitmise raames, et kostja

tõendamis-koormiseks on tõendada, et OÜ Brokmak (pankrotis) oli kostjale väljamaksete

tegemise ajal maksejõuline ning ei muutunud maksejõuetuks kohustuste täitmise tõttu.

Kostja ei ole kohtule mingeid tõendeid esitanud. Seega ei ole kostja tõendanud, et võlgnik

oli vaidlustatud rahaliste kohustuste täitmise ajal maksejõuline ja kohus järeldab

vastupidist, st et võlgnik oli tegelikult juba siis maksejõuetu. Kohus võtab arvesse, et

vaidlustatud maksete tegemise ajal oli võlgniku omakapital sügavalt negatiivne ja muutus

2013.a. jooksul 205178 euro võrra veelgi negatiivsemaks (-492 279 eurot), kuna võlgniku

varad vähenesid ja kohustused suurenesid. Kostja vastuväited selle kohta, et talle

4(7)

Tsiviilasi nr: 2-15-13734

preemiatena makstud summad olid tegelikult kostja saamata jäänud töötasuks või kuulusid

väljamaksmisele võlgniku lepingupartneritele osutatud teenuste eest, on kohtu hinnangul

paljasõnalised ja tõendamata.

11. Eeltoodust lähtuvalt loeb kohus tuvastatuks, et on täidetud PankrS § 113 lg 1 p-s 3

nimetatud rahalise kohustuse tagasivõitmise eeldused.

12. Kuna hagi rahuldatakse, siis jäävad menetluskulud kostja kanda. Kohus leiab, et hageja

menetluskulude taotlus on põhjendatud osaliselt ning kostjalt tuleb välja mõista hageja

kasuks riigilõiv. Kuivõrd kohus rahuldas 26.04.2016 osaotsusega hagi 5 120 euro nõudes

ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu summas 425 eurot on hageja taotlus

riigilõivu väljamõistmiseks põhjendatud 825 euro ulatuses. Kohus leiab, et hageja taotlus

kostjalt õigusabi kulude väljamõistmiseks summas 300 eurot ei ole põhjendatud, kuivõrd

toimiku materjalidest ei nähtu, et hagejat oleks käesolevas menetluses esindanud

lepinguline esindaja.

Apellatsioonkaebus

13. Apellatsioonkaebuse kohaselt palub kostja tühistada maakohtu otsuse ja teha asja esimese

astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata

ja apellatsioonimenetluse kulud jätta poolte kanda.

14. Kostja on seisukohal, et vaidlustatud maakohtu otsus on hagi rahuldavas osas

vastuoluline, otsus ei ole seaduslik ega põhjendatud ning maakohus on vääralt kohaldanud

materiaalõiguse norme.

15. Vaidlustatud otsusest ei selgu, kas kostja eelistas üht võlausaldajat teisele ning oma

tegudega tõi kostja kaasa äriühingu maksejõuetuse või ei tõendanud kostja äriühingu

maksejõulisust. Kostjale ei ole arusaadav, mida tema konkreetselt rikkus.

16. Kohus selgitas 31.03.2016 kirjas, et kostja peab tõendama äriühingu maksejõulisust

kostjale väljamaksete tegemise ajal ning, et äriühing ei muutunud maksejõuetuks

kohustuste täitmise tõttu. Kuna äriühingu bilanss oli juba tehingute tegemise ajal

negatiivne, siis ei muutunud äriühing maksejõuetuks kostja tegude tõttu.

17. Kui äriühing suudab tehinguid teha, siis ei saa lugeda ettevõtet maksejõuetuks.

Kohtupraktikas on palju näiteid kus ettevõte töötab negatiivse bilansiga ning võlgadega.

Maakohus ei andnud hinnangut kostja väidetele, et ta ei muutnud oma tegevusega firmat

maksejõuetuks, vaid võlgniku negatiivne bilanss ja eelarve defitsiit olid tekkinud juba

2012.a lõpus, st enne vaidlustatud tehingute tegemist.

18. Maakohus ei tuvastanud võlausaldajate huvide kahjustamist. Kostja on ka hageja

võlausaldaja ning seda asjaolu hageja ei vaidlustanud. Kostja tagastas endale võlgnevuse

vaid osaliselt. Maakohus jättis arvestamata apellandi poolt esitatud vastuväited ning nende

objektiivse hinnangu. Maakohus leidis, et kostja ei esitanud tõendeid, mis kostja arvates

on vale järeldus.

19. Rahuldades hageja nõude preemiate osas, ei andnud maakohus hinnangut apellandi

väidetele, et hagi rahuldamisel peavad olema tagastatud preemiatest tasutud riiklikud

maksud.

Vastus apellatsioonkaebusele

20. Vastustaja vaidles apellandi poolt esitatud apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle

rahuldamata ning menetluskulud apellandi kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

21. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta

muutmata. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

5(7)

Tsiviilasi nr: 2-15-13734

22. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on otsust piisava selgusega motiveerinud ning

ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuses tuvastatuga. Seetõttu ei pea

kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi

pikemalt korrata. Kaebustes viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või

menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud.

Kolleegiumil ei ole alust asuda poolte väidete osas maakohtu järeldustega võrreldes

erinevale seisukohale. See, et kostja maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et

maakohtu järeldused oleksid ebaõiged. Alljärgnevalt vastab kolleegium

apellatsioonkaebuse väidetele.

23. Maakohus leidis õigesti, et hagi rahuldamiseks oli vaja tuvastada, et võlgniku poolt

kostjale rahaliste kohustuste täitmine kahjustab võlausaldajate huve, rahalise kohustuse

täitmine toimus kostjale kahe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist võlgniku

lähikondlasele ning hagi rahuldamise välistab see, kui tuvastamist leiab, et rahalise

kohustuse täitmise ajal oli võlgnik maksejõuline ja ta ei muutunud maksejõuetuks

kohustuse täitmise tõttu.

24. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ei tuvastanud maakohus, et tehingutega kahjustati

võlausaldajate huvisid. Selle seisukohaga ringkonnakohus ei nõustu, sest maakohus on

otsuse p-s 9 väljendanud seisukohta, et kuna kostjale väljamaksete tegemise ajal oli

võlgnik juba maksejõuetu ning ajal, kui väljamaksed teostati, tema maksejõuetus süvenes,

kahjustati kostjale laenu tagastamise ja preemiate väljamaksmisega teiste võlausaldajate

huvisid, sest kostjale tehtud väljamaksed ei saanud olla võlgniku majandustegevuse

jätkamise seisukohalt olulised.

25. Käesolevas asjast nähtuvalt tegi võlgnik väljamakseid oma lähikondlasele, kuid olles

maksejõuetu, jättis oma kohustused teiste võlausaldajate ees täitmata. Võlausaldajate ees

kohustuste täitmata jätmine tõi kaasa võlgniku pankroti. Seega kahjustas võlgnik, valides

väljamaksete tegemiseks endaga seotud isikud, eeldatavalt teadlikult nende võlausaldajate

huvisid, kelle nõudeid ta ei rahuldanud. Oluline on seejuures asjaolu, et võlgniku

lähikondsele tehtud väljamaksete eesmärgiks ei saanud olla äriühingu majandustegevuse

elavdamine.

26. Apellatsioonkaebuse väited võlgniku maksejõulisuse kohta kostjale väljamaksete

tegemise ajal on vastuolulised. Kostja väidab, et kuna võlgnik sai kostjale väljamakseid

teha, polnud ta maksejõuetu. Järgnevalt väidab kostja, et kuna võlgnikul oli negatiivne

bilanss ja eelarve defitsiit juba 2012.a lõpust, siis ei saanud väljamaksed kostjale enam

võlgniku maksejõuetust tekitada, sest võlgnik oli juba maksejõuetu.

27. Maakohus, hinnates võlgniku majanduslikku olukorda, tuvastas, et võlgnik oli

maksejõuetu juba 2012.a, st enne kostjale väljamaksete tegemist. Ringkonnakohus

nõustub maakohtu poolt tuvastatuga. Maksejõuetuse tuvastamise eelduseks ei ole see, et

võlgnikul maksete tegemiseks kontol raha üldse puudub. Seega rahuldas maakohus hagi

põhjendatult.

28. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt oleks pidanud maakohus andma seisukoha ka selle

kohta, kas tagastamisele kuuluvad kostjale preemiatena tehtud väljamaksete eest tasutud

riiklikud maksud. Kostja väitis asjas, et võlgniku poolt tasuti kostjale nn preemiate

maksmisel riiklikud maksud. Antud juhul on tagasivõitmise hagi esitatud kostja vastu.

Asjaolu, kas võlgnik tasus kostjale makstud preemiate eest riiklikud maksud või mitte, ei

vähenda käesolevas asjas tagasivõidetavat rahasummat. Sellest tulenevalt ei ole nimetatud

apellatsioonkaebuse väide kohane.

Menetluskulude jaotus

6(7)

Tsiviilasi nr: 2-15-13734

29. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud poolte

menetluskulud kostja kanda. Hagejal hüvitatavaid menetluskulusid ringkonnakohus ei

olnud, seega ringkonnakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra.

30. Kostjale anti 06.01.2017 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega menetlusabi 900 eurot ja

vabastati ta riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. TsMS § 190 lg 5, § 179

lg 1 ja 9 alusel mõistab ringkonnakohus kostjalt välja riigituludest 900 eurot. Tasumisega

viivitamise korral tuleb kostjal tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Krista Kirspuu

Iko Nõmm

Ande Tänav

kohtunik

kohtunik

kohtunik

7(7)

Tsiviilasi nr: 2-15-13734