4-16-9104/12 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse kuupäev 20.02.2017 Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Julia Vernikova Sekretär Raivo Seppo Vaidlustatud lahend

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 25.11.2016 otsus väärteoasjas nr 2302,16,016032 Kaebuse esitanud isik S.N, isikukood: xxx, elukoht Xxxx Istungil osalenud isikud

kaebuse esitaja: S.N , tema kaitsjad Teet

Lehiste ja Ahti Kuuseväli, kohtuvälise menetleja –

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse esindaja Hannes Küünarpuu

LÕPPOSA

Jätta Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsus nr 2302,16,016032 muutmata ning S.N-i kaebus rahuldamata.

Kui menetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju

Maakohtule (Liivalaia kohtumaja) seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

Kassatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsuse terviktekst menetluspooltele tutvumiseks kättesaadav 14.03.2017 Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis.

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonikaebuse Riigikohtusse 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA Menetluse käik ja asjaolud

Väärteoasi nr 4-16-9104

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 25.11.2016 otsusega väärteoasjas nr 2302,16,016032 karistati S.N-i liiklusseaduse (edaspidi LS) § 227 lg 2 järgi mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selle eest, et tema 05.11.2016 kella 11.19 ajal Harju maakonnas Tallinnas Mustakivi teel (Linnamäe tee ja Läänemere tee vahel) juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 83 (+/-5) km/h, lubatud suurim sõidukiirus sellel teelõigul on 50 km/h, ületades seega lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 28 km/h.

Harju Maakohtusse on saabunud S.N-i kaebus kohtuvälise menetleja 25.11.2016 otsuse tühistamiseks väärteoasjas nr 2302,16,016032.

Kaebuse kohaselt on kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll protokollija poolt allkirjastamata, mis tähendab, et esitatud protokoll koos selles sisalduvate andmetega ei ole protokollija poolt kinnitatud ega oma tõendina kaalu. Eeltoodust tulenevalt ei ole väärteoprotokoll ja kohtuvälise menetleja otsus õiguspärased, kuna need põhinevad kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli andmetel täies ulatuses. Kaebaja arvates kiiruse fikseerimine politseinikel ei õnnestunud, kuna kiirusemõõtjal oli kiiruse fikseerimise ajal käes suits ja samal ajal üritas ta tegeleda kiirusemõõteseadmega.

Videosalvestusest ei ole näha fikseeritud kiirust 83 km/h ega seda, kuidas kiirust mõõdeti.

Väärteotoimik ei sisalda dokumenti, mis kinnitaks varasemate rikkumiste olemasolu ja rahatrahvide tasumata jätmist. Kuna kaebaja on toime pannud 2 süütegu 8 aasta jooksul, on määratud karistus ebaproportsionaalne. Kuna süüd raskendavad asjaolud puuduvad, oleks karistuseks pidanud olema kohtuvälise menetleja kodulehel asuval liiklusrikkumiste karistuste määramise juhendi kohaselt rahatrahv 124-190 eurot. Juhtimisõiguse äravõtmist ei saa õigustada ainuüksi menetleja üldsõnalised märkused selle kohta, et varasemalt on menetlusalune isik liiklusrikkumisi toime pannud, kui menetleja ei ole täpsustanud, millal ja milliseid rikkumisi kaebaja on varasemalt toime pannud. Kohtuistungil avaldas S.N, et arvas end sõitmas maksimaalselt 50 km/h. Politsei poolt kinnipidamisel öeldi talle, et ta on kiirust ületanud ning politseinik ütles talle ka suusõnaliselt kiiruse. Kiirusmõõturi näitu ei näidatud. Politseinikud pakkusid vaadata videomaterjale, kuid S.N seda ei teinud, kuna nõustus politseinike väitega. Kohtuistungil on kaitsjad avaldanud, et toimiku materjalidele lisatud video, millel on talletatud kiiruse mõõtmise käik, jätab mulje nagu protokollitud sündmus ei puuduta menetlusalusele isikule etteheidetavat rikkumist. Videol ei ole kuulda helisignaali, mille järgi võib veenduda, et kiirus lukustati. Stalkeri kasutusjuhendi kohaselt mõõdetakse samal sõidurajal patrullsõiduki ees või taga liikuvate sõidukite kiirust, mistõttu ei ole võimalik mõõta paremalt mööduvate sõidukite kiirust nagu oli konkreetsel juhul. Kaitsjad seadsid kahtluse alla mõlema kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja ütlused, põhjendades seda sellega, et enne kohtuistungile ilmumist nad tutvusid väärteomaterjalidega. Kaitsja leiab, et karistuse liigi valikul tuleb arvestada, et menetlusalune isik on registreerinud end Xxxxtöötamiseks ning see on ainus võimalus teenida raha, kuna ametlikku tööd tal ei ole. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et isik on väärteo toime pannud ning see on tõendatud.

Kiirust on mõõtnud pädev mõõtja taadeldud seadmega. Kuigi Doppler-signaali ei ole videosalvestiselt otseselt kuulda, saab tablool olevate numbrite järgi siiski aru, et tegemist oli kiiruse ületamisega. Videosalvestiselt on näha, et S.N-i sõiduk, tulles tagant, möödus politseiautost, üks teine sõiduk liikus politseiauto ees, rohkem teisi sõidukeid ei olnud.

Karistuse liigi valikul arvestati asjaoluga, et isikut on korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude eest, kehtivaid karistusi on kolm. Kuna rahatrahvid vajalikku mõju ei avaldanud, kohaldati teiseliigiline karistus. Kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Üldpreventsiooni aspektis tõstab teadmine, et ohtlikud liiklejad liiklusest kõrvaldatakse teiste liiklejate turvatunnet. Karistuste määramise juhendile viitasid kaitsjad poolikult, jättes mainimata juhendi osa, mis räägib ka korduvalt liiklusalaseid rikkumisi toime pannud isikutest. Kohtu põhjendused ja seisukoht

Kohus, kuulanud kohtuistungil üle tunnistajad ja uurinud väärteoasja materjale, leiab, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata.

LS § 227 lõige 2 näeb ette vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt on rikutud õigusnormiks LS § 15 lg 1 p 2, mille kohaselt suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel on

50 km/h.

Käesolevalt pole vaidlust süüteo toimepanemise aja ja koha osas, samuti asjaolus, et sündmuskohal peatati sõiduk, mida juhtis S.N asulasisesel teel.

S.N-i poolt LS § 227 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanek on tõendatud järgmiste tõenditega.

Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub, et liikluspolitseinik Siim Tikerpuu teostas 05.11.2016 Harju maakonnas Tallinnas Mustakivi teel Linnamäe tee ja Läänemere tee vahel sõidukiiruse mõõtmist mootorsõidukil Audi S6 (registreerimismärk xxxx) kiirusmõõturiga

Stalker DSR 2X (seadme testid tehtud 05.11.2016, töökorras, seade oli statsionaarselt paigaldatud) hea nähtavusega kohas valgel ajal ühesuunalisel teel. Mootorsõidukit juhtis S.N

83 (+/-5) km/h, lõplik mõõtetulemus oli 78 km/h. Tegemist oli samas sõidusuunas

1.sõidurajal liikuva ja liikuvatest sõidukitest mööduva mootorsõiduki kiiruse mõõtmisega. Sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks valiti mõõterežiimiks „kiirema objekti jälgimine“.

Kohus ei saa nõustuda kaitsjate väitega nagu oleks kiirusmõõturi kasutamise protokoll allkirjastama.

Kiirusmõõturi kasutamise protokollile on allkirjad andnud S.N ning mõõtja Siim Tikerpuu. Viimase poolt kohtuistungil tunnistajana antud ütluste kohaselt sisestatakse andmed osaliselt automaatselt, osaliselt käsitsi. Näiteks protokolli põhiandmed, mis on protokolli ülemises osas, kopeeritakse arvutiprogrammiga automaatselt, käsikirjalised andmed (mõõtmise tehiolud) on sisestatud tunnistaja Siim Tikerpuu poolt. Tunnistaja ütlustest nähtuvalt kirjutas ta protokollile alla kui kiiruse mõõtja ning protokollija teenust ei ole ta kasutanud.

S.N on oma allkirjaga nõustunud, et kiirusmõõturi kasutamise protokolli andmed on õiged ega pidanud vajalikuks teha protokollis täiendavaid avaldusi, samuti on mõõtja kinnitanud allkirjaga, et protokollis märgitud andmed on õiged, seega ei ole alust tunnistada protokolli lubamatuks tõendiks ega kahelda selles sisalduvate andmete õigsuses.

Kiirusmõõturi kasutamise protokollis märgitud andmete õigsust kinnitavad kohtuistungil tunnistaja Siim Tikerpuu ütlused, mille kohaselt mäletab tema töökohustuste täitmisel, et oli hea ilm ja päevane aeg, kui must Audi S6 sõitis Lasnamäel kiirusega üle 80 km/h. Tunnistaja ütluste kohaselt ta mäletab konkreetset autot seetõttu, et on autohuviline. Tunnistaja seletas, et menetlusaluse isiku sõiduk reastus paremasse sõiduritta, mis on ette nähtud parempöörde tegemiseks. Sõiduk sai peatatud Neste tanklas. Tunnistaja Siim Tikerpuu ütlustest nähtuvalt märkas ta menetlusaluse isiku sõidukit esmakordselt parempoolsest küljepeeglist hetkel, kui seisis foori taga, nimelt nägi ta, et tumedat värvi sõiduk liigub kiiremini, seejärel möödus sõiduk paremalt politseisõidukist ja siis lukustati seadme näit, vajutades puldil olevat nuppu.

Tunnistaja kinnitas, et fikseeritud kiirust näidati kinnipeetud juhile, kuna näit vabastatakse lukustusest alles pärast seda, kui rikkuja on seda näinud.

Kohtuistungil tunnistaja Jaan Meresmäe poolt antud ütlused on kooskõlas Siim Tikerpuu ütlustega sündmuse kohta. Tunnistaja ütluste kohaselt sõitsid nad Mustakivi teel, kui nende autost möödus paremalt teine auto. Paarimees fikseeris kiiruse ja tanklas said nad mootorsõiduki juhi kätte, mõõteseadmena kasutasid nad statsionaarset Stalkerit. Jaan

Meresmäe nägi kiirusenäite. Aparaat kuvab näidud sihtmärgiaknasse, tabloo asub auto armatuuri peal. Mõõteseadme näitu tutvustas rikkujale paarimees. Kaitsjad on asunud seisukohale, et tunnistajate ütlusi ei saa usaldada, kuna nad tutvusid enne kohtuistungil ütluste andmist väärteotoimiku materjalidega, seega kohtus antud ütlustes sisalduv teave ei kajasta vahetult väärteo toimepanemise asjaolusid, vaid ütlused põhinevad väärteoasja materjalidest tuleneval informatsioonil. Kohus sellise väitega nõustuda ei saa.

Tunnistajad kutsuti ütluste andmiseks kohtuistungile 3 kuud pärast arutatava sündmuse asetleidmist. Kindlasti ei olnud S.N ainus juht, kellega tunnistajad – politseiametnikud

- on ametialaselt kokku puutunud kolme kuu jooksul seoses kahtlustusega suurima lubatud sõidukiiruse ületamises. On üldteada asjaolu: inimese mälul on võime meenutada konkreetset sündmust laiemalt, kui temale sündmuse kohta infot anda. Kuigi väärteomenetluses ei kohaldata tunnistaja kohtuistungil ülekuulamisel ristküsitluse reegleid, ometi on asjakohane kohtu hinnangul viidata KrMS § 288 lg 9 p-le 3, mis võimaldab tunnistajal, kes ei mäleta tõendamiseseme asjaolusid, tutvuda dokumendi või muu esemega, mis võib aidata tunnistajal neid meenutada, olenemata selle dokumendi või eseme lubatavusest tõendina. Seega pole kohtul põhjust kahelda, et materjalidega tutvumisel meenusid tunnistajatele tõelised tajutud faktilised asjaolud toimunud sündmuse kohta. Tunnistajad Siim Tikerpuu ja Jaan Meresmäe kinnitasid kohtuistungil, et lukustatud näitu S.N-ile tutvustati. Kiirusmõõturi kasutamise protokollis on sõnaselgelt kirjas, et juhile näidati seadmel lukustatud näitu (lugemit). Nimetatud protokollis on märgitud sõiduki fikseeritud kiiruseks 83 (+/-5) km/h alas, milles lubatud suurim sõidukiirus on 50 km/h. Sellega on nõustunud S.N, kuna ta on kiirusmõõturi kasutamise protokolli allkirjastanud.

Kohus on uurinud kohtuistungil vahetult videot, millel muutuvad samaaegselt videopildiga kõne all olevast sündmusest kiirusemõõteseadme tehnilised andmed tablool. Videost nähtub, et

83 km/h on fikseeritud sõidukil, mis möödub politseiautost paremalt, sealjuures politseiauto ja tumeda auto vahel on tühi sõidurada. Videolt on näha, et tumedat värvi sõiduki kiirus kuvatakse tabloole hetkel, kui see suundub aeglustusrajale ja möödub politseiautost. Videosalvestiselt on näha, et politseisõiduki ees liigub üks teine sõiduk, kuid visuaalselt on näha, et selle kiirus on sarnane politseisõiduki kiirusega. Tumedat värvi paremalt mööduv auto sõidab aga silmatorkavalt kiiremini ja äkiliselt. Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub, et politseiauto kiirus mõõtmise ajal oli 48 km/h ning mõõdetava auto sõidukiirus 83 (+/-5) km/h. Audi S6 kiirus oli võrreldes teiste sõidukitega oluliselt kiirem ning sõidukiirus 83 (+/-5) km/h ei saanud olla aeglasemalt sõitvatel autodel. Seega pole kohtul kahtlust, et mõõdetud on S.N-i poolt juhitud sõiduki kiirust. Kaitsjad on leidnud, et fikseeritud kiirus 83 (+/-5) km/h ei saanud olla S.N-i sõiduki kiirus, kuna mõõteseadme Stalker DSR 2X kasutusjuhendi kohaselt on radari töötsoonideks märgitud: vastassuunavöönd patrullsõiduki ees, sama sõidurada patrullsõiduki ees, vastassuunavöönd patrullsõiduki taga ja sama sõidurada patrullsõiduki taga. Videost nähtuvalt on menetlusaluse isiku sõiduk aga liikunud esimesel sõidurajal ning lähenenud paremalt küljelt. Sellest järeldasid kaitsjad, et tegelikult fikseeriti politseiauto taga liikuva sõiduki kiirus. Kohus sellise käsitlusega ei saa nõustuda. Radari Stalker DSR 2X kasutusjuhendi kohaselt (tlk 28) on tegemist lainurkmõõteseadmega, mis võimaldab seadme statsionaarsel režiimil (mida antud juhul kasutatigi) samaaegselt jälgida kõigis neljas töötsoonis liikuvate sõidukite kiirust ja liikumissuunda, s.o mõõta otse eest ja vastassuunavööndist tulevat sõidukit, otse tagant ja vastassuunavööndis kaugenevat sõidukit. Kui seadmega oleks võimalik mõõta üksnes samal sõidurajal politseisõiduki ees või taga liikuvate sõidukite kiirust, siis oleks vastassuunavööndis patrullsõiduki ees või taga liikuvate sõidukite kiiruse mõõtmine välistatud. See ei ole aga kooskõlas nimetatud radari tööpõhimõtetega. Lisaks sellele ei ole usutav, et sõiduk liikus kiirusega 83 (+/-5) km/h samal sõidurajal politseisõiduki taga, arvestades politseisõiduki kiirust

48 km/h, kuna sellisel juhul oleks oluliselt suurema kiirusega liikunud sõiduk politseiautole tagant otsa sõitnud. Samuti on kaitsjad seadnud kahtluse alla asjaolu, et mõõdetud kiirus 83 (+/-5) km/h oli just S.N-i sõiduki oma, kuna S.N-i poolt juhitud sõiduk hakkas tegema parempööret ning kiiruse näit tablool oli sel hetkel sedavõrd suur (66 km/h), et pööramine sellisel kiirusel ei ole võimalik. Kohus selgitab, et mõõdetud sõiduki kiirus, milleks oli 83+/-5 km/h, lukustati enne menetlusaluse isiku poolt parempöörde sooritamist (keskel paiknev tabloo , lock aken) videosalvestist vaadates, saab aga jälgida, kuidas vasakpoolsel tablool nähtavad numbrid muutuvad vastavalt menetlusaluse isiku sõiduki liikumisele. Videolt on näha, et pärast maksimaalse kiiruse saavutamist isik pidurdas järsult. Kui sõiduk pöördele jõudis, oli vasakpoolsel tablool näha kiiruseks 66 km/h ning juba veidi aja pärast oli tablool näha oluliselt väiksemat kiirust. Sellest võib järeldada, et numbrid tablool ei muutu automaatselt sama kiiresti kui oli sõiduki tegelik kiirus, vaid väikese viivitusega.

Seega kohus leiab, et ainus sõiduk, kelle sõidukiiruseks fikseeriti 83 (+/-5) km/h, oli politseisõidukist mööduv Audi, mida juhtis S.N. Väär on kaebaja väide, mille kohaselt kiiruse fikseerimine politseinikel ei õnnestunud, kuna kiirusemõõtjal oli kiiruse fikseerimise ajal käes suits ja samal ajal üritas ta tegeleda kiirusemõõteseadmega. Kohus selgitab, et väärteoasjas on üheselt tuvastatud, et tegemist oli statsionaarse kiirusemõõteseadmega, mis asus auto armatuuril. Mõlema tunnistaja, st Siim Tikerpuu ja Jaan Meresmäe ütlustest nähtub, et Siim Tikerpuu fikseeris kiiruse, vajutades puldil olevat nuppu, mis oli kinnitatud sõiduki armatuurlauale – ta ei hoidnud seadet käes. Režiim oli valitud „liikumise pealt mõõtmine“. Seega kohtu hinnangul ei takistanud võimalik suitsu käes hoidmine menetlusaluse isiku sõiduki kiirust fikseerida. Kaitsjate poolt kohtuistungil avaldatu kohaselt kiirusmõõturi kasutamise protokollis on kirjas, et seadme helisignaal, mis annab märku kiiruse fikseerimisest, oli radarmõõturil ühtlane, aga videol helisignaali kuulda ei ole.

Ka kohus ei kuulnud videol ühtlast helisignaali – kuulda oli mängivat raadiot, saginat ja politseiametnike märkusi toimunu kohta. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja esindaja selgitusega, et kuna mikrofon ja raadio asuvad auto esiosas, seade aga tagaosas, ei ole Dopplersignaali kuulda seetõttu, et politseiautos mängis raadio. Samas videol talletatud tabloo pealt on selgesti näha mõõtetulemuseks fikseeritud kiirus. Asjaolu, et videol pole helisignaali kuulda väliste segajate tõttu, ei välista kohtu hinnangul asjaolu, et helisignaal tegelikult autos kostus, vastasel juhul ei oleks näha lukustatud näitu 83 km/h. Seega leiab kohus, et on tõendatud LS § 227 lõike 2 objektiivne teokoosseis, st S.N-i poolt 05.11.2016 kella 11.19 ajal Harju maakonnas Tallinnas Mustakivi teel (Linnamäe tee ja Läänemere tee vahel) mootorsõiduki juhtimine, ületades lubatud sõidukiirust mitte vähem kui

28 km/h.

KarS § 15 lõike 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lõike 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohus märgib, et kiiruse ületamine oli niivõrd suur, et see ei saanud jääda menetlusalusele isikule märkamatuks. S.N teadis, et sõidab asulasisesel alal, millel suurim lubatud kiirus on 50 km/h. Gaasipedaali vajutades ja teades auto võimsust, mistõttu auto kiirus kasvab kiiresti ning pidi vähemalt möönma, et ületab suurimat lubatud kiirust. Seega pani ta teo toime vähemalt otsese tahtlusega.

Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Seega vastutab S.N LS § 227 lg

2 järgi. Karistus

Karistamise aluseks on isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (KarS § 56 lg 1). LS § 227 lõike 2 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Kohtuväline menetleja on S.N-i karistanud mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks, s.o sanktsiooni keskmises määras, põhjendades karistusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist sellega, et S.N on varasemalt toime pannud mitu liiklusalast väärtegu, määratud rahatrahvid on jäetud seadusega ettenähtud aja jooksul tasumata (2 tasumata rahatrahvi) ning isik on trahvidest hoolimata toime pannud uue õigusrikkumise.

Kohus arvestab süü suuruse hindamisel, et S.N ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 28 km/h, ta pani süüteo toime tahtlikult, samuti asjaolu, et süüteo toimepanemise tulemusena kellegi elu, tervist ega vara ei kahjustatud. Seega saab isiku süü suurust hinnata keskmiseks.

Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga selles, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud KarS § 57 ja § 58 järgi S.N-i puhul puuduvad. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka erija üldpreventsiooni. Karistuse eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks peab karistus mõjutama süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Sellest tulenevalt peab karistuse mõistmisel arvestama süüdlase isikut. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et S.N-i on 20.01.2015 karistatud LS § 221 lg 1 järgi, 25.09.2014 karistatud LS § 224 lg 1 järgi, 16.04.2013 karistatud ÜTS § 547 lg 1 järgi.

Käesolevalt pani ta toime neljanda süüteo ning kolmanda rikkumise, mis kvalifitseerub liiklusseaduse sätete järgi, rahatrahvid on jäetud seadusega ettenähtud aja jooksul tasumata. Nimetatud rikkumisi on kohtu hinnangul juba sellisel määral, millest saab teha järeldusi S.N-i hoiaku kohta liikluses – see on hoolimatu ja üleolev. Seetõttu nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga, et varasemalt määratud rahatrahvid ei ole S.N-ile vajalikku mõju avaldanud ning ta on jätkanud õigusvastase käitumisega, mistõttu tuleb karistusliigina kohaldada mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Kohtule jäävad arusaamatuks kaitsjate etteheited kohtuvälisele menetlejale selle kohta, et S.N-i varasemad liiklusalased rikkumised on väärteoprotokollis kajastamata, et kohtuväline menetleja pole oma otsuses varasemaid rikkumisi konkretiseerinud ning et väärteotoimik ei sisalda dokumenti, mis kinnitaks varasemate rikkumiste olemasolu ja rahatrahvide maksmata jätmist. Kohus märgib, et väärteoprotokollile seatud nõuded on sätestatud V™S §-s 69, mis ei näe ette vajadust kajastada väärteoprotokollis isikul esinevaid varasemaid karistusi. Karistusregistri väljavõte on lisatud toimiku materjalide juurde ja sellega tutvudes võib veenduda, et S.N on kolm kehtivat väärteokaristust, millised on täies mahus jäetud täitmata.

Karistusregistri seaduse § 5 lõike 1 kohaselt on registrisse kantud isiku karistusandmetel õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Karistuse mõistmisel peab arvestama süüdlase isikut iseloomustavaid andmeid. Selline nõue tuleneb Riigikohtu praktikast, mille kohaselt kuigi karistuse mõistmisel tuleb keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, tuleb samas siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga karistuse eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt (Riigikohtu lahendid asjades nr 3-1-1-40-04;

3-1-1-99-06; 3-1-1-11-10). Sellest johtuvalt, kuigi kohtuväline menetleja arvestab karistusregistri andmeid karistuse määramisel, ei tulene väärteomenetluse seadustiku sätetest kohtuvälise menetleja kohustust menetlusaluse isiku karistusandmeid ükshaaval lahti kirjutada ja konkretiseerida. Väärteoasja otsuses märgitu, et varasemad karistused ei ole suutnud isikut mõjutada seaduskuulekalt käituma, on üksnes kohtuvälise menetleja järeldus. S.N-i puhul nõustub kohus kohtuvälise menetleja eelpool viidatud järeldusega ning märgib, et S.N on oma käitumisega üheselt ja järjekindlalt mõista andnud, et ta ei ole suuteline tajuma liikluskorraldusvahenditel edastatavat informatsiooni ega täitma

liiklusseaduse nõudeid. Kui juht ei soovi kohandada enda juhitava sõiduki liikumiskiirust vastavalt kehtivatele liiklusseaduse sätetele, tuleb ta juhtimiselt kõrvaldada ning välistada tema osalemine liikluses mootorsõiduki juhina, kuivõrd ta on oma suhtumiselt liiklusseaduse nõuetesse teistele ohtlik. S.N, jättes varasemad rahatrahvid tasumata, on näidanud ilmset soovimatust muuta oma sõidustiili ja viia see liiklusreeglitega vastavusse. Sellest tulenevalt on kohus samal seisukohal nagu otsuse teinud kohtuväline menetleja, et määratava põhikaristuse liigiks peaks olema juhtimisõiguse äravõtmine, kuivõrd rahatrahv kui karistusliik on end ammendanud. Arvestades asjaolu, et sõidukiiruse ületamine on üks raskemaid ja ohtlikumaid liikluseeskirja rikkumisi ning lubatud piirkiiruse ületamise näol on tegemist raskete tagajärgedega lõppenud liiklusõnnetuste ühe levinuima põhjusega, leiab kohus, et S.N-i karistamine juhtimisõiguse äravõtmisega on põhjendatud ka üldpreventiivsetel kaalutlustel.

Arvestades S.N-i süü suurust, on põhjendatud karistuse kohaldamine sanktsiooni keskmises määras, s.o 3 kuuks. Asjaolu, et menetlusalune isik on registreerinud end Xxxxtöötamiseks ning see on võimalus teenida raha, kuna tal ametlikku tööd ei ole, ei välista talt juhtimisõiguse äravõtmist. Kohus märgib, et viidatud asjaolud olid S.N-ile teada ka enne väärteo toimepanemist ning pidid panema teda liikluses olema eriti hoolikas ja vastutustundlik.

Puutuvalt kaitsjate poolt viitesse Politseija Piirivalveameti liiklusrikkumiste karistuste määramise juhendile, mille kohaselt oleks pidanud S.N-ile määratav karistus olema 124-

190 eurot, märgib kohus järgmist. Karistuse mõistmisel/määramisel juhindutakse seadusest, mitte juhendist ning karistamise aluseks on konkreetse isiku süü (KarS § 56). Samal põhjusel ei pea kohus võimalikuks ega eetiliseks kommenteerida teisele isikule (Martin Repinskile)

määratud karistust. Igal konkreetsel juhul tuleb hinnata menetlusaluse isiku süü suurust ja põhjendada mõistetava karistuse määra ja liiki ka üldja eripreventsiooni põhimõtteid arvestades. Antud väärteoasjas on kohtuväline menetleja oma otsuses neid arvestanud. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsuse nr 2302,16,016032 muutmata ning S.N-i kaebuse rahuldamata. Kohus juhindub V™S § 132 p 1, § 109-§ 111.

/digitaalselt allkirjastatud/ Julia Vernikova kohtunik