2-15-19316/31 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. märts 2017, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-19316

Tsiviilasi

Swedbank AS-i hagi Tartumets OÜ, Janno Jõesaare ja

Roomet Lindvere vastu tehingute näilikkuse ja tühisuse

tuvastamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 22. augusti 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tartumets OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja I): Tartumets OÜ (registrikood 10829047),

lepinguline esindaja Ain Laansalu

Vastustaja (hageja): Swedbank AS (registrikood 10060701),

esindaja Jüri Puust

Kostja II: Janno Jõesaar (isikukood XXXXXX)

Kostja III: Roomet Lindvere (isikukood XXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 22. augusti 2017 otsus.

2. Jätta Swedbank AS-i hagi Tartumets OÜ, Janno

Jõesaare ja Roomet Lindvere vastu tehingute näilikkuse ja

tühisuse tuvastamiseks läbi vaatamata.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Jätta menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus

Swedbank AS-i kanda.

4. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177

lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Swedbank AS (hageja) esitas 22. detsembril 2015 Tartu Maakohtule hagi Tartumets OÜ (kostja

I), Janno Jõesaare (kostja II) ja Roomet Lindvere (kostja III) vastu tehingute näilikkuse ja tühisuse

tuvastamiseks.

Hagiavalduse ja selle täpsustuste kohaselt on hageja avalduse ja Tartu Maakohtu 23. jaanuaril

2013 tsiviilasjas nr 2-12-41956 tehtud otsuse alusel algatatud 30. aprillil 2013 kostja II kui

võlgniku suhtes täitemenetlus võlgnevuse sissenõudmiseks. Kohtutäituri 5. mai 2015

arestimisaktiga keelati kostjal I teha võlgnikule (kostja II) mistahes rahalisi väljamakseid ning täita

võlgniku ees mistahes rahalisi kohustusi. Täitemenetluses tuvastati, et arestimisakti perioodi

jooksul on kostja I kandnud korduvalt kostjale II väljamakstavaid summasid viimase abikaasa

Maris Jõesaare (kolmas isik) kontole selgitustega: Janno Jõesaarele laenuleping 105/2015 ja

laenuleping 108/2015 Janno Jõesaar. Kohtutäitur arestis kolmanda isiku konto. Kolmanda isiku

kaebuse kohtutäituri tegevuse peale jättis kohtutäitur rahuldamata. Arestimise tulemusena vähenes

nõue kostja II vastu 270 euro 66 sendi võrra. Ülejäänud raha enam kontol ei olnud ja see oli

eelduslikult ära kasutatud.

Tehtud ülekannetega kolmandale isikule on varjatud kostja I ja kostja II vahelist tasu maksmist

eesmärgiga hoida kõrvale täitemenetlusest. Makse selgituses märgitud „laenulepingud“ on

näilikud ja tühised. Laenulepingute sõlmimine ei ole eluliselt usutav. Sisuliselt on kostja I andnud

makseraskustes laenusaajale (kostjale III) ilma tagatiseta arvelduskrediiti väga suures ulatuses

ning laenu väljastati suuliste korralduste alusel. Seejuures on laenu käendanud kostja II, kes ei

suuda oma kohustusi täitemenetluses täita, ja kostja I on sellest teadlik. Laenusaajal ja käendajal

puudus maksevõime ja neil olid makseraskused. Laen kanti kolmanda isiku kontole, milleks ei

olnud mingit objektiivset põhjust. Kuna ülekanded olid tehtud varjatud tasu maksmiseks, siis ei

ole see raha kostjale III kunagi üle läinud. Laenu sihtotstarbeks on märgitud laenusaaja äritegevuse

finantseerimine, kuid laenu ei ole sellel otstarbel kasutatud. Ka makse selgitus viitab, et ülekanne

tehti otseselt kostjale II. Laenulepingute majanduslik eesmärk on ebaselge ning ebamõistlik.

Krediidi kulukuse määr ja käendaja vastutuse määr on ebamõistlikult suur. Näilikkusele viitab ka

kostja II kui võlgniku võlausaldajaid kahjustav ja majanduslikult ebaratsionaalne käenduse

andmine. Lisaks esitati laenulepingud esmakordselt tsiviilasja nr 2-15-16668 menetlusse, milles

kostja I vaidlustas kohtutäituri tegevuse. Mitte keegi ei ole täitemenetluses nõudnud kolmanda

isiku vara arestist vabastamist.

Hageja õiguslik huvi hagi esitamiseks seisneb laenulepingute näilikkuse tuvastamises, mis

võimaldaks tsiviilasjas nr 2-15-14989 esitatud laenulepinguid pidada ebausaldusväärseteks ja

võltsitud tõenditeks. Viidatud tsiviilasjas esitas hageja nõude kostja I vastu kahju hüvitamiseks,

sest kostja I ei täitnud kohtutäituri arestimisakti ning rikkus teabe andmise kohustust. Seetõttu

tekkis hagejale kahju summade näol, mille õiguspärasel tasumisel kostjale II oleks saanud need

täitemenetluses sisse nõuda.

2. Kostja I hagi ei tunnistanud, leides, ükski hagis esitatud väide ei saa olla laenulepingute tühisuse

tuvastamise aluseks. Laenulepingud on reaalsed, sõlmitud lepingutes märgitud ajal ning kostja I

on need nõuetekohaselt täitnud. Kuna kostja I oli nõus raha üle kandma ainult pangakontole, kuid

kostja II ja kostja III kontod olid arestitud, tuli raha kanda kolmanda isiku kontole. Lisaks esitas

kostja I hagi menetlusse võtmise vastuväite. Vaidluse kõnealuste laenulepingute kehtivuse üle

saanuks lahendata tsiviilasja nr 2-15-14989 menetluse raames.

3. Kostja II vaidles hagile vastu, leides, et vaidlusalused laenulepingud on kehtivad. Kostja III

soovis kostjalt I raha kostja II vahendusel oma äritegevuseks ning kostja II oli nõus seda käendama.

Kuivõrd kostja I oli nõus raha kandma üksnes pangaarvele ja nii laenusaajal kui käendajal olid

käsutamispiirangud, siis oli ainsaks raha kandmise kohaks kolmanda isiku konto.

4. Kostja III hagi ei tunnistanud, avaldades, et ta on laenulepingute alusel raha saanud ja kavatseb

selle ka tagastada. Laenu on kasutatud sihtotstarbeliselt. Kostja III ei tea täitemenetluse keeldudest

ja vaidlustest midagi.

MAAKOHTU LAHEND

5. Tartu Maakohus rahuldas 22. augusti 2016 otsusega hagi ja tuvastas, et kostja I ja kostja III

vahel sõlmitud laenulepingud on näilikud ja tühised tehingud. Maakohus jättis menetluskulud

solidaarselt kostjate kanda ja määras menetluskulud rahaliselt kindlaks.

Maakohus tuvastas, et kostja I on esitanud tsiviilasja nr 2-15-14989 menetluses tõenditena

laenulepingud nr 105/2015 ja nr 108/2015, millest nähtuvalt on kostja I väidetavalt andnud kostjale

III laenu ja seda on käendanud kostja II. Hageja vaidles viidatud tsiviilasja menetluses tõenditele

vastu, leides, et laenulepingud on võltsitud ja ebausaldusväärsed. Hageja on praeguses menetluses

palunud tuvastada kõnealuste laenulepingute näilikkus. Hageja nõude aluseks saab olla

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 1 ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§ 84 lg 1 ja § 89 lg 1. Hagejal on õiguslik huvi tuvastushagi esitamiseks. Täitemenetluse

seadustikus (TMS) ei ole sissenõudjapoolset vastuväite esitamise või tehingu tühisusele

tuginemise õigust otseselt sätestatud, kuid TMS 118 lg 1 esimese lause viimane osa sätestab

sissenõudja õiguse esitada hagi võlgniku suhtes kohustatud kolmanda isiku vastu. Seega, kui on

alust arvata, et võlgnik on teinud näiliku tehingu ja selle alusel üle andnud midagi kolmandale

isikule või saanud midagi kolmandalt isikult, siis on sissenõudjal õigus esitada kõigepealt

tuvastushagi TsMS § 368 lg 1 alusel, tuvastamaks tehingu näilisust ja selle tühisust TsÜS § 89

lg 2 alusel. Seejärel on sissenõudjal õigus nõuda TsÜS § 84 lg 1, VÕS § 1028 jj, TMS § 118 lg 1

esimese lause alusel kolmandalt isikult võlgniku asemel kohustuse täitmist enda kasuks,

kohtutäiturile.

Tehing on näilik, kui mõlema poole tahe on suunatud üksnes õigusnäivuse tekitamisele (vt TsÜS

§ 89 lg 1). Olukorras, kus tehingu näilikkusele ei tugine mitte mõni tehingu teinud isikutest, vaid

kolmas isik, ei pruugi ükski näiliku tehingu teinud isikutest olla huvitatud tehingu tegeliku sisu

ilmnemisest. Seega oleks mõeldamatu piirduda tehingu näilikkuse tõendamisel üksnes tehingu

teinud isikute ütlustega. Olukorras, kus isikud on teadlikud käimasolevast täitemenetlusest ja

võlgniku tööandja kannab võlgnikuga seotud isikule raha, kannavad isikud tegeliku õigussuhte

mittetõendatavuse riski, kui kõik muud asjaolud ja tõendid viitavad tegeliku õigussuhte

varjamisele. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub

eelduste esinemise võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige, kui

tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik

tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast.

Kohtuistungil on tuvastatud, et kostja I majandustegevuseks on metsakinnistute vahendamine

(raha laenamine ei ole tema tavapäraseks majandustegevuseks). Kostja II avaldas, et tuleb

nõustuda oletusega, mille kohaselt kolmas isik on kontole laekunud raha kasutanud tegelikult

isiklikul otstarbel. Hageja on esitatud tõenditega piisavalt tõendanud, et laenulepingud on näilikud

ning tal ei ole võimalik esitada täiendavaid tõendeid, kuna kostjatel on ühised huvid ning nad on

omavahel pikaajalistes usaldussuhetes. Kostjate esitatud tõendeid ei saa pidada piisavaks, et asuda

vastupidisele seisukohale. Kostjad on esitanud laenulepingute tegelikkusele vastavuse kohta

laenulepingud, kostja III saldokinnituse, ekraanikuva pildid failiandmetest ja õiendi laenulepingu

täitmise kohta. Saldokinnituse ja õiendi laenulepingu täitmise kohta võisid ühiste huvidega kostjad

allkirjastada igal ajahetkel. Samuti ei ole lisaks õiendile laenulepingu täitmise kohta esitatud

kohtule raamatupidamislikke dokumente, millest nähtuks, et kostja III on laenu kostjale I

tagastanud. Ekraanikuva piltidel ei ole tähtsust, sest laenulepingu allkirjastamise kuupäeva

tuvastamine ei anna informatsiooni tehingu sisulise hindamise aspektist. Kostjad on esitanud ka

tõendamata vastuväited, et kostja III on saanud laenu kindlal otstarbel (äritegevuseks, kahe

kinnistu ostmiseks). Kostja II on avaldanud, et kostja on raha kasutanud sihtotstarbeliselt, ning

kuna kostja I oli nõus raha kandma üksnes pangaarvele ja nii laenusaajal kui käendajal olid

arvelduskontod arestitud, siis oli ainsaks võimaluseks kanda raha kolmanda isiku kontole. Kostjad

ei ole eeltoodud väiteid tõendanud. Samuti ei ole kostja I ega kostja II taotlenud tõendite

väljanõudmist kostjalt III ega palunud tunnistajana üle kuulata kolmandat isikut või muid

võimalikke tunnistajaid. Seega on jätnud kostjad oma tõendamiskoormuse täitmata.

Kohus selgitas kostjatele 3. juuni 2016 tsiviilasja uuendamise määruses tõendamiskoormuse

jaotumist ning andis kostjatele tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks (kostjad I ja II vastasid, et

neil ei ole täiendavaid tõendeid esitada, kostja III määrusele ei reageerinud). Kummastavad nii

kostja I ja II väited selle kohta, et kosjal III ei ole mitte mingisugust huvi tõendeid esitada. Kostjad

I ja II on menetluses läbivalt avaldanud, et kostjale III anti laenu tänu tugevatele ja pikaajalistele

usaldussuhetele. Seega jääb arusaamatuks, miks sellistes usaldussuhetes (suurtes summades laenu

andmine isikule, kellel esinevad maksehäired) isikud ei peaks võimalusel soovima esitada

asjakohaseid tõendeid.

Eluliselt usutav ei ole see, et kostja I juures ostu-müügijuhi ülesandeid täitnud kostja II sai selle

töö eest miinimumpalka või 100 eurot kuus. Statistikaameti andmete kohaselt oli 2015. aastal

keskmine brutopalk metsamajanduse valdkonnas 949 eurot ning kostja I majanduslik seis oli sellel

ajal hea. Kostja I on ise avaldanud, et mitteametlik töötasu maksmine oli kostja I ja kostja II vahel

tavaline praktika. Kostja II on märkinud, et laenu andmisel kostjale III ei olnud kostja II

makseraskustel tähtsust, sest tema makseraskuste põhjused olid kostjale I teada. Kostja I on

märkinud, et igal maksehäirel on oma eel- ja järellugu, mille alusel saab igaüks hinnata konkreetset

maksevõimet. Kostja I pidas kostja II makseraskusi hageja tegevuse süüks, mistõttu ei olnud kostja

II usaldusväärsust käendajana kahtluse alla seatud. Eeltoodud kostjate seisukohad ilmestavad seda,

et kostjad II ja III peavad tekkinud võlgnevuse tasumist hagejale ebaõiglaseks. Tehtud ülekannete

majanduslik eesmärk on raskesti mõistetav. Kostja II selgitas kohtuistungil, et raha anti kostjale

III kinnistute ostmiseks, millised ta oli ise üle vaadanud ja seal kasumi teenimisvõimalust näinud.

Eeltoodu on kaheldav, kuivõrd kolmanda isiku kontole kantud summad olid vahemikus

345-5900 eurot ja kostja I esindaja avaldas, et ülekandeid tehti vastavalt võimalustele ja laenusaaja

vajadustele. Näilikule tehingule võib mh viidata raskesti mõistetav ülekannete majanduslik

eesmärk. Kostjad ei ole veenvalt ümber lükanud fakti, miks kolmanda isiku kontole tasutud

summade makseselgituses oli läbivalt märgitud „Janno Jõesaarele“. See võiks olla mõistetav

üksiku ülekande puhul, kuid praegusel juhul on sellise selgituse saanud ülekandeid rohkem kui

üks.

Eeltoodud tõendite analüüsist tuleneb, et laenulepingute sõlmimise tegelik eesmärk oli tekitada

ettekujutus laenulepingutest kostja I ja kostja III vahel selleks, et tasuda kostjale II varjatult töötasu

kolmanda isiku vahendusel. Tegemist on näilike ja tühiste tehingutega.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja jätta uue otsusega

hagi rahuldamata.

Maakohus kaldus asja lahendamisel ebaõigesti kõrvale reeglipärasest tõendamiskoormuse

jaotusest. Hageja ei ole oma väiteid tehingu näilikkuse kohta tõendanud. Kostjad on esitanud

tõendid, mis kinnitavad, et kostja I laenas kostjale III raha, ta on selle kätte saanud ja ka tagastanud.

Sellises olukorras ei saanud kohus väita, et tegemist on mingi teise tehingu varjamisega. Kohus on

rajanud otsuse tehingute näilikkuse eeldusele. Kohatu on karistada kostjat I selle eest, et kostja III

ei ole suvatsenud tõendeid esitada. Kostjal I ei ole kostjaga III mingit suhet peale laenusuhte ning

ta ei saa sundida viimast esitama tõendeid, kuidas raha kostjani III jõudis ja kuidas ta raha kasutas.

Samuti ei selgu kohtuotsusest, mida oleks asjas andnud kostja II või kellegi teise ülekuulamine.

Maakohus on hinnanud oma järelduse tegemisel tõendeid meelevaldselt, kallutatult ja

asjatundmatult. Järeldus kostja II töötasu kohta põhineb oletusel. Hinnang käendaja vastutuse

määrale ei ole asjakohane (see ei näita tehingu näilikkust). Kostjad ei ole mitte ühegi avaldusega

väitnud, et kohtuotsusega tunnustatud võlga ei peaks tasuma. Asjaolust, et raha laenamine ei ole

kostja I põhitegevuseks, ei saa teha mingeid järeldusi tehingu kehtivuse kohta. Väär on väide, et

kostja I ei ole esitanud raamatupidamislikke dokumente, millest nähtuks, et kostja III on laenu

kostjale I tagastanud (esitatud õiend oligi raamatupidamislik dokument).

Maakohus menetles põhjendamatult praegust asja eraldi menetluses (hagi tulnuks tagastada), sest

vaidluse esemega seonduvad asjaolud saanuks tuvastada tsiviilasja nr 2-15-14989 menetluse

käigus. See, et hagejal võis olla huvi tuvastushagi esitamiseks, ei ole piisav asjaolu tuvastushagi

eraldi menetlemiseks.

Maakohtu otsusest ei selgu, miks kohus ei kohaldanud menetluskulude jaotamisel TsMS § 165

lg-t 1. Kuivõrd kostjad ei ole solidaarvõlgnikud, tulnuks viidatud sätte järgi jaotada menetluskulud

hagi rahuldamisel kostjate vahel võrdselt.

7. Hageja vaidles kostja I apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 22. augusti 2016 otsus tuleb tühistada ning Swedbank

AS-i hagi Tartumets OÜ, Janno Jõesaare ja Roomet Lindvere vastu tehingute näilikkuse ja tühisuse

tuvastamiseks tuleb jätta läbi vaatamata.

Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

7. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et maakohus menetles

põhjendamatult praegust asja eraldi menetluses, sest vaidluse esemega seonduvad asjaolud tuleks

tuvastada tsiviilasja nr 2-15-14989 menetluses (eeltoodu kehtib kostja I suhtes). Kostja II ja kostja

III vastu tuvastushagi (TsMS § 368 lg 1) esitamiseks puudub hagejal õiguslik huvi.

Nähtuvalt asja materjalidest esitas hageja tuvastushagi kostjate vastu Tartumets OÜ ja Roomet

Lindvere vahel sõlmitud laenulepingute nr 105/2015 ja 108/2015 näilikkuse ja tühisuse

tuvastamiseks. Viidatud laenulepingutest nähtuvalt on kostja I laenuandja, kostja III laenusaaja ja

kostja II käendaja. Lepingute p-s 4 leppisid pooled kokku, et laenusumma makstakse välja

laenusaaja suulise korralduse alusel käendaja vahendusel sularahata arvelduse korras Maris

Jõesaare kontole.

9. Hageja väitel seisneb tema õiguslik huvi tehingute tühisuse tuvastamiseks selles, et tsiviilasjas

nr 2-15-14989 on ta esitanud kahju hüvitamise nõude kostja I vastu. Maakohus on nõustunud

sellega, et hagejal on tuvastushuvi, mis seisneb kahju hüvitamise nõude aluseks olevate asjaolude

tuvastamises. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga.

Eelkõige märgib ringkonnakohus, et võlaõiguslik laenuleping, millest tekkinud võlasuhte

osaliseks hageja ei ole, ei tekita, muuda ega lõpeta tema suhtes tsiviilõigusi ega -kohustusi.

Võlaõiguslikust lepingust tekivad õigused ja kohustused vaid selle võlasuhte osalistele. Samas

saab kolmas isik tugineda võlaõigusliku lepingu tühisusele, kui tal on selleks õiguslik huvi.

Ringkonnakohtu arvates puudub hagejal kostja II vastu igasugune õiguslik huvi tuvastushagi

esitamiseks. Kostja II ei ole olnud laenulepingute nr 105/2015 ja 108/2015 pooleks ning seetõttu

laenulepingute väidetav tühisus ei saa mõjutada hageja õigusi kostja II suhtes. Laenulepingutes

kokkulepitu, mille kohaselt laenusumma makstakse välja laenusaaja suulise korralduse alusel

käendaja (s.o kostja II) vahendusel sularahata arvelduse korras Maris Jõesaare kontole, ei anna

alust väita, et hagejal on õiguslik huvi laenulepingute pooleks mitteoleva isiku vastu tuvastushagi

esitamiseks.

10. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul puudub hagejal õiguslik huvi tuvastushagi esitamiseks

ka kostja III vastu. Tuvastushagi rahuldamisest või mitterahuldamisest ei tulene hagejale õigusi

kostja III suhtes, s.o laenulepingute nr 105/2015 ja 108/2015 väidetav näilikkus ei mõjuta kuidagi

hageja õigusi kostja III suhtes.

Antud juhul on hageja esitanud kostja I vastu hagi kahju hüvitamiseks (tsiviilasi nr 2-15-14989).

Maakohus on vastava hagi menetlusse võtnud 23. oktoobril 2015. Seega on hageja esitanud lisaks

sooritushagile kostja I vastu ka tuvastushagi. Riigikohus on asunud seisukohale, et juhul, kui

hageja esitab lisaks sooritushagile tuvastushagi, mille eseme kohta tuleb nagunii teha otsustus

sooritushagi kohta tehtava kohtulahendi põhjendustes, on tuvastushagi ja sooritushagi käsitatav

sama hagina samade poolte vahel (vt näit Riigikohtu 17. detsembri 2012 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-157-12, p 14). Seetõttu pidi maakohus keelduma TsMS § 371 lg 1 p 5 järgi menetlemast

hageja nõuet kostja I vastu tuvastada laenulepingute nr 105/2015 ja 108/2015 näilikkus ja tühisus,

kuna sama vaidlus tuleb lahendada hageja sooritusnõude lahendamisel nagunii. Kostjate II ja III

vastu oleks pidanud maakohus keelduma hagi menetlusse võtmisest TsMS § 371 lg 2 p-i 1 alusel.

Pärast hageja esitatud tuvastusnõude ekslikku menetlusse võtmist oleks maakohus pidanud jätma

hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p-i 4 ja lg 2 p-i 1 järgi.

Kuna maakohus seda ei teinud, tuleb maakohtu vaidlustatud otsus tühistada ning jätta Swedbank

AS-i hagi Tartumets OÜ, Janno Jõesaare ja Roomet Lindvere vastu tehingute näilikkuse ja tühisuse

tuvastamiseks TsMS § 423 lg 1 p 4 ja lg 2 p 1 järgi läbi vaatamata.

11. TsMS § 168 lg 2 kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata.

Kuna ringkonnakohus jätab hagi läbi vaatamata, siis jäävad menetluskulud maakohtus ja

ringkonnakohtus hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus

pärast käesoleva määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke Andra Pärsimägi Viivi Tomson