2-14-20355/70 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-14-20355

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

10.03.2017, Tallinn

Kohtukoosseis

Reet Allikvere, Ande Tänav, Kaupo Paal

Tsiviilasi

Fazisi Trading LLC hagi WWS TRADING OÜ vastu

raha tasumiseks ja vahekohtu kokkuleppe puudumise

tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 04.10.2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

WWS TRADING OÜ apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kohtuistungi toimumise aeg

13 257,68 eurot

Hageja: Fazisi Trading LLC (Gruusia registrikood

415088112, aadress Davit Aghmashenebeli tänav, ap 13,

N 37, Poti linn, Gruusia), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Maksim Greinoman

Kostja: WWS TRADING OÜ (registrikood 10427248,

asukoht Kalmistu tee 28a, 11216 Tallinn), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Margus Lentsius

22.02.2017

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 04.10.2016 otsus tühistada kostjalt hageja kasuks välja

mõistetud sissenõudmiskulude 400 euro ja nimetatud summalt viivise

väljamõistmise osas. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt WWS TRADING OÜ

hageja Fazisi Trading LLC kasuks välja sissenõudmiskulud summas 165 eurot ja

viivis 165 eurot tasumata osalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses

alates 27.05.2014 kuni nõude täitmiseni.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Maakohtu otsuse kehtiv resolutsioon

1. Rahuldada Fazisi Trading LLC (Gruusia registrikood 415088112) hagiavaldus

WWS TRADING OÜ (registrikood 10427248) vastu nõudes tuvastada, et Fazisi

Trading LLC (Gruusia registrikood 415088112) ja WWS TRADING OÜ

(registrikood 10427248) vahelises lepingus nr 01/2013 ei ole sõlmitud kehtivat

vahekohtu kokkulepet ja poolte vahel puudub vahekohtu kokkulepe.

2. Tuvastada, et Fazisi Trading LLC (Gruusia registrikood 415088112) ja WWS

TRADING OÜ (registrikood 10427248) vahelises lepingus nr 01/2013 ei ole sõlmitud

kehtivat vahekohtu kokkulepet ja poolte vahel puudub vahekohtu kokkulepe.

3. Rahuldada osaliselt Fazisi Trading LLC (Gruusia registrikood 415088112)

hagiavaldus WWS TRADING OÜ (registrikood 10427248) vastu raha tasumise

nõudes.

4. Välja mõista WWS TRADING OÜ-lt (registrikood 10427248) Fazisi Trading LLC

(Gruusia registrikood 415088112) kasuks 9707,46 USD (üheksa tuhat seitsesada

seitse koma nelikümmend kuus USA dollarit).

5. Jätta rahuldamata Fazisi Trading LLC (Gruusia registrikood 415088112)

hagiavaldus WWS TRADING OÜ (registrikood 10427248) vastu leppetrahvi 1576,54

USD (üks tuhat viissada seitsekümmend kuus koma viiskümmend neli USA dollarit)

tasumise nõudes.

6. Välja mõista WWS TRADING OÜ-lt (registrikood 10427248) Fazisi Trading LLC

(Gruusia registrikood 415088112) kasuks 165 (ükssada kuuskümmend viis) eurot.

7. Välja mõista WWS TRADING OÜ-lt (registrikood 10427248) Fazisi Trading LLC

(Gruusia registrikood 415088112) kasuks viivis põhinõude 165 (ükssada

kuuskümmend viis) eurot tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses alates 27.05.2014.a (kahekümne seitsmendast mais kahe tuhande

neljateistkümnendal aastal) kuni põhinõude täitmiseni.

8. Jätta rahuldamata Fazisi Trading LLC (Gruusia registrikood 415088112)

hagiavaldus WWS TRADING OÜ (registrikood 10427248) vastu alternatiivsetes

nõuetes.

9. Jätta tsiviilasjas nr 2-16-4215 esitatud hagiavaldusega seonduvad menetluskulud

WWS TRADING OÜ (registrikood 10427248) kanda.

10. Jätta tsiviilasjas nr 2-14-20355 esitatud hagiavaldusega seonduvad menetluskulud

18% (kaheksateistkümne protsendi) ulatuses Fazisi Trading LLC (Gruusia

registrikood 415088112) kanda ja 82% (kaheksakümne kahe protsendi) ulatuses

WWS TRADING OÜ (registrikood 10427248) kanda.

11. Kohus määrab menetluskulud kindlaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikes

2 sätestatud korras.

Menetluskulude jaotus

Apellatsiooniastme menetluskulud jätta kostja WWS TRADING OÜ kanda. Kohus

määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt TsMS 177 lg-le 2.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada

teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue ning menetluse käik

26.05.2014 esitas Fazisi Trading LLC (hageja) Harju Maakohtule hagi WWS TRADING OÜ

(kostja) vastu raha tasumiseks (kd I tl 1-5), milles palus kostjalt välja mõista 11 828,26 USD

(9672 USD lepingu alusel tasutu, 1612 USD leppetrahv, 3,71 USD intress alates 01.10.2013

kuni 28.10.2013 ja seadusjärgne viivis summalt 11 284 USD alates 29.10.2013 kuni hagi

esitamiseni summas 540,55 USD), seadusjärgses määras viivise summalt 11 284 alates

27.05.2014 kuni põhinõude täitmiseni, 400 eurot kohtueelse sissenõudmiskulu ja

seadusjärgses määras viivise summalt 400 eurot alates 27.05.2014 kuni põhinõude täitmiseni.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kohus jättis hagi 04.10.2014 käiguta (kd I tl

65-69). 03.11.2014 esitas hageja hagiavalduse tervikteksti (kd I tl 74-82), milles palus mõista

kostjalt välja lepingu alusel tasutu 9672 USD, leppetrahv 1612 USD või alternatiivselt intress

summalt 9672 USD alates 01.10.2013 kuni 28.10.2013 summas 3,71 USD ja viivis

seadusjärgses määras summalt 9672 USD alates 29.10.2013 kuni põhinõude täitmiseni.

Samuti palus hageja kostjalt välja mõista kohtueelse sissenõudmiskulu 400 eurot ja

seadusjärgses määras viivise summalt 400 eurot alates 27.05.2014 kuni põhinõude täitmiseni

ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 23.09.2013 lepingu nr 01/2013, mille

kohaselt kohustus kostja müüma hagejale 26 000 kilogrammi külmutatud kanajalgu

ostuhinnaga 1,20 USA dollarit kilogramm, kokku 32 240 USA dollarit. Lepingu punkti 4.1

kohaselt kohustus hageja tasuma ostuhinna kahes osas: 30% ettemaksuna ja 70% seitse päeva

enne laeva saabumist Poti sadamasse. Hageja maksis kostjale 01.10.2013 9672 USA dollarit.

Kostja pidi lepingu punkti 3.2 kohaselt kauba lähetama 12 tööpäeva jooksul alates ettemaksu

saamisest, s.o 17.10.2013. Hageja saatis 18.10.2013 kostjale elektronkirja, milles palus

teatada kauba tarneajast. Hageja saatis 24.10.2013 kostjale elektronkirja, milles palus teatada

tarne eeldatav aeg või tarne viibimise põhjused. Hageja saatis 28.10.2013 kostjale

elektronkirja, milles juhtis kostja tähelepanu sellele, et eelmistele elektronkirjadele ei ole

vastatud ning nõudis ettemaksu tagastamist. Hageja tõendab elektronkirjade edastamist

serveri logidega. Hageja loeb 28.10.2013 elektronkirja konkludentseks taganemisavalduseks.

Hageja saatis 09.04.2014 kostjale pretensiooni, milles nõudis kohustuse täitmist. Hageja

nõuab kostjalt tasutu tagastamist ning leppetrahvi või alternatiivselt intressi ja viivise

tasumist. Pooled ei ole sõlminud vahekohtu kokkulepet. Vene Föderatsioonis tähistab termin

„arbitraažikohus“ ärivaidlusi lahendavat riiklikku erikohut. Poolte tahe oli lahendada asi

riiklikus vaidlusi lahendavas institutsioonis. Asjas ei kohaldu CISG, sest pooled on leppinud

kokku Eesti õiguse kohaldamises (I kd, tl-d 75-81).

Kohus võttis hagi 06.11.2014 määrusega menetlusse (kd I tl 153). Kostja esitas 19.11.2014

taotluse hagi läbivaatamata jätmiseks (kd I tl 163-169), leides, et maakohus ei ole pädev asja

lahendama, kuna pooled on sõlminud vahekohtu kokkuleppe.

15.12.2014 menetlusdokumendis taotles hageja TsMS § 449 lg 1 alusel vaheotsuse tegemist

(kd I tl 172-177), milles palus tuvastada, et asi allub Harju Maakohtule.

15.03.2016 esitas hageja Harju Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus tuvastada, et

pooltevahelises lepingus ei ole pooled sõlminud kehtivat vahekohtu kokkulepet ja vahekohtu

kokkulepe poolte vahel puudub (2-16-4215, tl 1-3). Hagi registreeriti kohtuasjana 2-16-4215.

Kohus võttis hagi 29.03.2016 menetlusse. 29.03.2016 liitis kohus hagiavaldused tsiviilasjades

nr 2-14-20355 ja 2-16-4215 ühte menetlusse. Liidetud hagisid menetletakse tsiviilasjas nr 2-

14-20355.

Kostja vastuväited

Kostja hagi ei tunnistanud ning palus jätta hagi läbi vaatamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja leidis, et maakohus ei ole pädev asja lahendama ning hagi tuleb jätta läbi vaatamata,

kuna pooled on lepingu p-s 8.2 sõlminud vahekohtu kokkuleppe. Hageja ei ole vahekohtu

kokkuleppe kehtivust vaidlustanud. Pooled on lepingu peatüki 8 kohaselt sõlminud arbitraaži

kokkuleppe. Vastavalt eesti õigekeelsussõnaraamatule on „arbitraaž“ juriidiline mõiste, mis

tähendab vahekohut. Vastupidiselt hageja väidetele on pooled lähtunud mõiste „arbitraaž“

üldlevinud tähendusest, milleks on vahekohus ehk riiklikust kohtusüsteemist erinev ja

alternatiivne vaidluste lahendamise viis. Lepingu peatüki 8 pealkirja ja punktide 8.2 ja 8.3

grammatilisel tõlgendamisel on ilmne, et pooled on sõlminud vahekohtu kokkuleppe. Pooled

on kokku leppinud vahekohtumenetluse toimumise keeles, milleks on vene keel.

Vahekohtumenetlus toimub poolte valitud keeles. Lepingu inglisekeelne tekst kinnitab samuti

vahekohtu kokkuleppe sõlmimist. Hageja ja kostja ei ole Vene Föderatsiooni äriühingud,

mistõttu on ainetu ja otsitud hageja väide, mille kohaselt on lepingu keelekasutus mõjutatud

Vene Föderatsiooni õigusterminoloogiast.

Maakohtu otsus

04.10.2016 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi vahekohtu kokkuleppe puudumise

tuvastamiseks ja tuvastas, et hageja ja kostja vahelises lepingus nr 01/2013 ei ole sõlmitud

kehtivat vahekohtu kokkulepet ja poolte vahel puudub vahekohtu kokkulepe. Kohus rahuldas

osaliselt hagi raha tasumiseks ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 9707,46 USD-d. Kohus

jättis rahuldamata hagi kostja vastu leppetrahvi 1576,54 USD tasumise nõudes. Kohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja 400 eurot ja viivise põhinõude (400 eurot) tasumata osalt VÕS §

113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates 27.05.2014 kuni põhinõude täitmiseni. Kohus

jättis rahuldamata hagi kostja vastu alternatiivsetes nõuetes. Tsiviilasjas nr 2-16-4215 esitatud

hagiavaldusega seonduvad menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja tsiviilasjas nr 2-14-

20355 esitatud hagiavaldusega seonduvad menetluskulud 18% ulatuses hageja ja 82%

ulatuses kostja kanda. Kohus märkis, et määrab menetluskulud kindlaks TsMS § 177 lg-s 2

sätestatud korras.

TsMS § 423 lg 1 p 6 sätestab, et kohus jätab hagi läbi vaatamata, kui pooled on sõlminud

lepingu vaidluse andmiseks vahekohtu lahendada, välja arvatud juhul, kui hagis on

vaidlustatud vahekohtu kokkuleppe kehtivust.

Kostja on esitanud hagile vastuväite, mille kohaselt ei allu hagi maakohtule, sest pooled on

sõlminud vahekohtu kokkuleppe (I kd, tl 165). Sellisele seisukohale on kostja jäänud kogu

menetluse jooksul (I kd, tl 11, II kd, tl-d 55 pöördel, 173). Hageja on kohtul palunud

tuvastada, et pooltevahelises lepingus ei ole pooled sõlminud kehtivat vahekohtu kokkulepet

ja vahekohtu kokkulepe poolte vahel puudub (2-16-4215, tl-d 1-3).

Kohus oli seisukohal, et kohus peab andma enne hageja raha tasumise nõude läbivaatamist

hinnangu sellele, kas poolte vahel on kehtiv vahekohtu kokkulepe. Kui poolte vahel on kehtiv

vahekohtu kokkulepe, tuleb hagiavaldus hageja raha tasumise nõudes kostja vastu jätta läbi

vaatamata. Kui poolte vahel vahekohtu kokkulepe puudub või see on tühine, vaatab kohus

hageja raha tasumise nõude läbi ja teeb selle kohta otsuse.

Pooled sõlmisid 23.09.2013 lepingu nr 01/2013 (leping, I kd, tl-d 12-18). Pooled ei vaidle

lepingu sõlmimise asjaolu üle, mistõttu ei vaja lepingu sõlmimise asjaolu tõendamist. Lepingu

punkti 8 pealkiri on „ARBITRAAŽ“. Lepingu punkt 8.2 sätestab: „Juhul, kui küsimust ei

õnnestu lahendada läbirääkimiste teel, kuuluvad kõik Lepingust tulenevad, sealhulgas selle

täitmist, rikkumist, lõpetamist või kehtetust puudutavad vaidlused, lahkarvamused või nõuded

majanduskohtus vastavalt Eesti kehtivatele õigusaktidele.“ Lepingu punkt 8.3 lause 1

sätestab: „Arbitraaži keel on vene keel“ (I kd, tl 92). Lepingu ingliskeelses versioonis on

lepingu punkti 8 pealkiri „ARBITRATION“, venekeelses versioonis vastavalt

„АРБИТРАЖ“. Lepingu punkti 8.2 ingliskeelses versioonis kasutatakse terminit

„Commercial Court“ ja venekeelses versioonis terminit „хозяйственный суд“.

Hageja on seisukohal, et Vene Föderatsioonis tähistab termin „arbitraažikohus“ ärivaidlusi

lahendavat riiklikku erikohut. Seejuures on hageja viidanud veebilehele http://arbitr.ru/.

Poolte tahe ei olnud sõlmida vahekohtu kokkulepet. Poolte tahe oli lahendada asi riiklikus

vaidlusi lahendavas institutsioonis (I kd, tl 76, 2-16-4215, tl 3). Kostja hageja käsitlusega ei

nõustu ning on seisukohal, et pooled on sõlminud vahekohtu kokkuleppe.

Kohus oli seisukohal, et negatiivseks asjaoluks on poolte tahte puudumine sõlmida leping

vaidluse vahekohtule lahendada andmiseks. Poolte tahe sõlmida vahekohtu kokkulepe on

positiivne asjaolu. Eeltoodust tulenevalt jaguneb tõendamiskoormis selliselt, et hageja peab

põhistama vahekohtu kokkuleppe puudumise ning kostja peab tõendama asjaolud, millest

nähtub poolte tahe sõlmida vahekohtu kokkulepe.

Kohus oli seisukohal, et hageja avaldatu põhjal saab lugeda usutavaks väite, et pooled ei ole

sõlminud vahekohtu kokkulepet ning on kasutanud lepingus termineid „АРБИТРАЖ“ ja

„хозяйственный суд“ mõjutatuna Vene Föderatsiooni õigusterminoloogiast. Kohtu

hinnangul mõjutab Vene Föderatsiooni õigusterminoloogia vene õiguskeelt, mistõttu lepingu

ja poolte Vene Föderatsiooniga mitteseotus ei anna alust anda terminitele vene õiguskeeles

levinud tähendustest erinevat tähendust. Kohus luges hageja väite põhistatuks. Lepingu tekstis

termini „АРБИТРАЖ“ kasutamine ei anna alust eeldada poolte tahet sõlmida vahekohtu

kokkulepe, sest „arbitraažikohus“ tähistab Vene Föderatsioonis ärivaidlusi lahendavat

riiklikku erikohut ning terminiga „арбитраж“ tähistatakse nii vahekohtumenetlust kui ka

menetlust Vene Föderatsiooni arbitraažikohtus. Nimetatud asjaolu ei vaja tõendamist, sest

selle väite kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest (TsMS § 231 lg 1).

Kostja ei ole kohtule avaldanud ega tõendanud asjaolusid, millest nähtub poolte tahe sõlmida

vahekohtu kokkulepe. Kohtu hinnangul ei saa lepingu enda teksti põhjal sellise tahte

olemasolu tuvastada. Eeltoodust tulenevalt ei saa kohus lugeda lepingu punkti 8.2 vahekohtu

kokkuleppeks. Seetõttu ei saa kohus hageja avaldatu põhjal lugeda tõendatuks, et pooled

soovisid allutada vaidluse lahendamise Eesti Vabariigi riiklikule kohtule, mis lahendab

analoogselt Vene Föderatsiooni arbitraažikohtuga ärivaidlusi. Kohus oli seisukohal, et

tõendada ei ole vaja asjaolu, et terminiga „арбитраж“ tähistatakse nii vahekohtumenetlust kui

ka menetlust Vene Föderatsiooni nn „riiklikus arbitraažikohtus“.

Kohus tuvastas eeltoodu põhjal, et pooled ei ole sõlminud vahekohtu kokkulepet. Kohus

rahuldas hageja vastava nõude. Kuivõrd kohus tuvastas, et poolte vahel puudub vahekohtu

kokkulepe, ei esine TsMS § 423 lg 1 punktis 6 sätestatud hagiavalduse läbi vaatamata jätmise

alust. Kostja asukoht on Tallinnas, mistõttu TsMS § 79 lg 1 kohaselt allub hagi Harju

Maakohtule.

Hageja põhjendab raha tasumise nõuet asjaoludega, mille kohaselt pooled sõlmisid

müügilepingu, kostja kohustus lepingu alusel tarnima hagejale kauba, hageja kohustus lepingu

alusel tasuma kostjale ostuhinna enne kauba tarnimist, hageja on ettemaksu 9672 USA

dollarit vastavalt lepingule tasunud, kostja ei ole kaupa tarninud, hageja on 28.10.2013

saatnud kostjale elektronkirja, milles nõudis ettemaksu tagastamist ja hageja saatis kostjale

pretensiooni, millega seoses tekkisid kulud 400 eurot.

Kohus leidis, et hageja väide lepingu sõlmimise ja lepingus sisalduvate kokkulepete sisu

kohta on tõendatud lepingudokumendiga (I kd, tl-d 89-144). Hageja väide ostuhinna

ettemaksu tasumise kohta on tõendatud SWIFT makse teostamise kinnitusega (I kd, tl-d 117-

118). Lepingust taganemise avalduse saatmine ja kostjale kättetoimetamine on tõendatud

hageja saadetud elektronkirjadega ja serverilogidega (I kd, tl-d 119-133). Võlgnevuse

sissenõudmiseks tehtud kulutused on tõendatud pretensiooni dokumendi (I kd, tl-d 134-135),

õigusabiarve (I kd, tl-d 145) ja makse teostamise kinnitusega (I kd, tl-d 146-147). Kostja on

hagiavaldusele vastu vaielnud. Vastuväiteid hagile on kostja põhjendanud väitega, et pooled

on sõlminud vahekohtu kokkuleppe, mistõttu ei ole maakohus pädev asja arutama. Kostja ei

ole vastu vaielnud hageja faktiväidetele, millega hageja põhjendab oma raha tasumise nõuet.

Seejuures ei ole kostja vastu vaielnud hageja väidete tõendatusele.

Kohus oli seisukohal, et hageja avaldatud hagi aluseks olevad asjaolud tuleb lugeda hageja

esitatud tõendite alusel tuvastatuks. Seejuures võttis kohus arvesse kostja vastuväidete

puudumist raha tasumise nõude aluseks olevatele asjaoludele ja hageja esitatud tõenditele.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 188 lg 1 sätestab, et lepingupool taganeb lepingust

taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kohus luges eelnevalt tõendatuks

hageja 28.10.2013 elektronkirja saatmise kostjale ja selle kättesaamise kostja poolt. Kohtu

hinnangul saab ettemaksu tagastamist lugeda tahteavalduseks, millega hageja on tehingust

taganenud. Elektronkirja kohaselt ei loe hageja müügilepingut enda jaoks enam siduvaks, sest

ta nõuab ostuhinna ettemaksu tagastamist. Kohtu hinnangul kinnitab lepingu lõppemist sellest

taganemise tõttu ka asjaolu, et kostja ei ole lepingut täitnud, mistõttu võib eeldada, et ka

kostja ei pea lepingut enda jaoks siduvaks. Kohus leidis, et lepingust on taganetud. VÕS §

188 lg 2 sätestab, et kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingust

taganeda, vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste

kohustuste täitmisest. Taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja

kohustuste kehtivust.

Kohus oli seisukohal, et lepingust taganemise tulemusel on hagejal õigus nõuda kostjalt

tasutud ostuhinna ettemaksu 9672 USA dollarit tagastamist. Kohus rahuldas nimetatud osas

hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 9672 USA dollarit.

Hageja nõuab kostjalt lepingu punkti 6.2 alusel leppetrahvi summas 1612 eurot tasumist.

Lepingu punkt 6.2 sätestab: „6.2. Tarne hilinemisel maksab Müüja iga hilinenud päeva eest

Saajale trahvi 0,01% tarnimata Kauba hinnast, seejuures ei saa maksimaalne trahvi suurus

ületada 5% Lepingu summast“ (I kd, tl 91). Kohus oli seisukohal, et hageja leppetrahvi nõue

on poolte kokkulepet arvestades põhjendatud osaliselt. Hageja on avaldanud tarne tähtpäevaks

17.10.2013. Kohus oli seisukohal, et hageja leppetrahvi tasumise nõue on põhjendatud üksnes

kuni lepingust taganemiseni, sest pärast lepingust taganemist on müüja vabastatud oma

kohustusest tarnida kaup. Lepingust taganemise tähtpäevaks on hageja avaldanud 28.10.2013.

Eeltoodust tulenevalt viivitas kostja 11 päeva. Vastavalt arvele oli kauba maksumus 32 240

USA dollarit. 0,01% 32 240-st on 3,224. 3,224 * 11 = 35,46. Eeltoodust tulenevalt on hagejal

kostja vastu leppetrahvi 35,46 USA dollarit tasumise nõue. Kohus rahuldas hageja leppetrahvi

nõude osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 35,46 USA dollarit. Kohus jättis

rahuldamata leppetrahvi 1576,54 eurot tasumise nõude (1612-35,46=1576,54).

TsMS § 442 lg 8 sätestab, et alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea teise alternatiivse nõude

rahuldamata jätmist põhjendama. Kohus rahuldas hageja leppetrahvi tasumise nõude osaliselt.

Seetõttu jättis kohus rahuldamata hageja alternatiivse nõude intressi ja viivise tasumiseks.

Hagejal tekkisid sissenõudekulud 400 eurot. Hagejale ei oleks tekkinud kulusid, kui kostja

oleks lepingut täitnud või tagastanud ettemaksu enne hageja pöördumist õigusabi saamiseks

advokaadi poole. Kohus mõistis sissenõudekulu kostjalt hageja kasuks VÕS § 113 lg 5 ja 127

lg 1 alusel välja. Kohus rahuldas ühtlasi hageja nõude mõista 400 eurolt välja viivis

protsendina seadusjärgses määras alates 27.05.2014.

TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus rahuldas hageja nõude tuvastada poolte vahel kehtiva vahekohtu kokkuleppe

puudumine. Kohus jättis eeltoodut arvestades menetluskulud seoses tsiviilasjas nr 2-16-4215

esitatud tuvastusnõudega kostja kanda.

TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega

või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Euroopa Keskpanga

päevakursi järgi võrdus hagi esitamise päeva seisuga 1 euro 1,3635 USA dollariga. Eeltoodust

tulenevalt oli hageja USA dollarites esitatud nõude suuruseks alternatiivset nõuet arvestamata

8275,76 eurot ((9672+1612):1,3635=8275,76). Kokku oli hageja nõue seega 8675,76 eurot

(8275,76+400=8675,76). Kohus rahuldas hageja nõude osaliselt ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja rahasumma vääringus 7119,52 eurot ((9672+35,46):1,3635=7119,52). Eeltoodust

tulenevalt rahuldas kohus hageja raha tasumise nõude 82% ulatuses (7119,52 8675,76-st on

82%). Kohus jättis eeltoodut arvestades menetluskulud seoses tsiviilasjas nr 2-14-20355

esitatud raha tasumise nõudega 82% ulatuses kostja ning 18% ulatuses hageja kanda.

Seoses kohtu määratud menetluskulude jaotusega peab kohus välja selgitama, millised kulud

tekkisid pooltel seoses tuvastushagiga ning millised kulud seoses raha tasumise nõudes

esitatud hagiga. Asjaolude täpsustamine kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise ajaks ei ole

võimalik, mistõttu kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 177 lg-s 2

sätestatud korras.

Apellatsioonkaebus

03.11.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 04.10.2016

otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hageja 26.05.2014 hagi ja 15.03.2016 tuvastushagi

kostja vastu läbi vaatamata või alternatiivselt jätta hagi ja tuvastushagi rahuldamata.

Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus palub kostja jätta hageja kanda.

Kostja leiab, et hageja 26.05.2014 hagiavaldus oleks tulnud jätta TsMS § 371 lg 1 p 8 alusel

menetlusse võtmata või TsMS § 423 lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata. Maakohus on

võimaldanud hagejal esitada hilinenud vastuväiteid, liitnud esitatud hagid alusetult ühte

menetlusse ning jõudnud ebaõigele järeldusele, et pooled ei ole sõlminud kehtivat vahekohtu

kokkulepet. Hageja tuvastusnõue ja raha tasumise nõue on rahuldatud alusetult. Vaidlustatav

kohtuotsus on vastuolus kehtivate materiaal- ja menetlusõiguslike normidega, kohaselt

põhjendamata ega vasta TsMS § 436 lg 1 nõuetele.

TsMS § 371 lg 1 p 8 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui pooled on sõlminud

vahekohtu kokkuleppe, välja arvatud juhul, kui hagis on vaidlustatud vahekohtu kokkuleppe

kehtivust. Seega tuleb kohtul enne hagiavalduse menetlusse võtmist kontrollida, kas pooled

on sõlminud vahekohtu kokkuleppe ning kas hageja on vahekohtu kokkuleppe kehtivuse

vaidlustanud. Vahekohtu kokkuleppe tühisuse tuvastamise nõue peab olema esitatud hagi

esemes (Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-14, p 13). TsMS § 371 lg 1 p 8 eeldab, et

hageja vaidlustab vahekohtu kokkuleppe kehtivuse hagiavalduses või mõistlikul ajal pärast

seda, kuid enne hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamist. Vastasel juhul oleks TsMS §

371 lg 1 p 8 hagi menetlusse võtmata jätmise alusena sisutu. Maakohus ei hinnanud

pooltevahelise vahekohtu kokkuleppe kehtivust enne hagi menetlusse võtmist nagu seda

nõuab TsMS § 371 lg 1 p 8. Hageja esitas vahekohtu kokkuleppe puudumise tuvastamise

nõude ja taotluse hagide liitmiseks alles 15.03.2016 ehk ligikaudu kaks aastat pärast

hagiavalduse esitamist. Kuivõrd hageja ei vaidlustanud vahekohtu kokkuleppe kehtivust ei

hagiavalduses ega enne selle menetlusse võtmise otsustamist, oleks hageja 26.05.2014

hagiavaldus tulnud jätta menetlusse võtmata. Kuna hageja 26.05.2014 hagiavaldus võeti

ekslikult menetlusse, oleks maakohus pidanud selle TsMS § 423 lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata

jätma.

Maakohus ei oleks tohtinud hageja 15.03.2016 tuvastushagi menetleda ega hagisid liita.

TsMS § 368 lg 1 järgi võib hageja esitada tuvastushagi õigussuhte olemasolu või puudumise

tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Riigikohtu senise praktika

järgi peab tuvastushagi esitajal lisaks õiguslikule huvile olema ka mingisugune eesmärk, mida

ta üritab hagiga saavutada (Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-182-15, p 13). Hageja ei

muutnud hagi ega vaidlustanud vahekohtu kokkulepet TsMS § 371 lg 1 p 8 mõttes

tähtaegselt. Tuvastushagi ja taotlus hagide liitmiseks esitati eesmärgiga nimetatud menetluslik

viga parandada. Seadusandja soov ei ole olnud sellist huvi kaitsta ega sellisele eesmärgile

õiguskaitset anda. Hagejal ei olnud tuvastushagi esitamisel tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1

mõttes. Hageja 15.03.2016 hagiavaldus oleks tulnud jätta TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel

menetlusse võtmata või TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

Pooled on sõlminud kehtiva vahekohtu kokkuleppe. Kostja ei nõustu maakohtu otsuse p-s 9

esitatud käsitlusega

tõendamiskoormise sisust ja jagunemisest. Maakohus on

tõendamiskoormise jagamisel lähtunud eeldusest, et pooltevaheline lepinguline kokkulepe ei

kehti. Kokkulepete puhul tuleb eeldada, et need kehtivad kuni ei ole tõendatud vastupidine.

Hageja väitel soovisid pooled sõlmida kokkuleppe, millega allutada kõik lepingust tulenevad

vaidlused Harju Maakohtule. Sisuliselt peab hageja seega tõendama, et poolte tahe oli sõlmida

kohtualluvuse kokkulepe, mitte vahekohtu kokkulepe. Tegemist ei ole negatiivse asjaoluga,

mida hagejal ei ole objektiivselt võttes võimalik tõendada. Seetõttu ei piisa hageja

tõendamiskohustuse täitmiseks asjaolude põhistamisest TsMS § 235 mõttes. Maakohus on

ebaõigesti jaganud tõendamiskoormise poolte vahel.

Lisaks ei nõustu kostja maakohtu seisukohaga, justkui tuleks pooltevahelist lepingut

tõlgendada lähtudes Vene Föderatsiooni õigusterminoloogiast. VÕS § 29 lg 4 näeb ette, et kui

lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii nagu

lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Sealjuures tuleb

arvestada VÕS § 29 lg 5 p-des 4-6 märgitud asjaoludega. Majandus- ja kutsetegevuses peab

lepingu objektiivsel tõlgendamisel arvestama eelkõige lepingupoolte ühist eesmärki, mida

lepingu sõlmimisel saavutada sooviti (Riigikohtu otsus asjas nr 3-2-1-98.09, p 11). Maakohus

on ise otsuse p-s 10 nentinud, et leping ja pooled ei ole Vene Föderatsiooniga seotud. Kostja

kui Eestis registreeritud äriühing ning hageja kui Gruusias registreeritud äriühing sõlmisid

lepingu äripartneritena ning piiriüleses suhtlemises ja lepingu koostamisel kasutati vene keelt,

milles olid mõlemad pooled võimelised suhtlema ja üksteisest aru saama. Lepingu koostamine

kolmanda riigi keeles ei tähenda, et lepingu sisu tuleks tõlgendada selle riigi

õigusterminoloogiast lähtudes. Kuna kostja ja hageja ning nende omavaheline äritegevus ei

ole kuidagi seotud Vene Föderatsiooniga ning leping koostati juriidilise hariduseta isikute

poolt, on meelevaldne maakohtu järeldus, justkui oleks pooled kasutanud lepingu koostamisel

vene õiguskeelt ja seeläbi ka Vene Föderatsiooni õigusterminoloogiat. Eeltoodust tulenevalt

ei oma pooltevahelise lepingu tõlgendamisel tähendust, mida mõisted „arbitraažikohus“ ja

„arbitraaž“ Vene Föderatsioonis ning selle õigusterminoloogias tähendavad. Siiski märgib

kostja, et maakohtu arutluskäik on vastuoluline. Üheltpoolt on maakohus otsuse p-s 11

leidnud, et mõistega „arbitraaž“ tähistatakse ka Vene Föderatsioonis vahekohtumenetlust,

kuid sellest hoolimata on jõudnud järelduseni, et poolte sooviks ei saanud olla vahekohtu

kokkuleppe sõlmimine, sest „arbitraažikohus“ tähistab Vene Föderatsioonis ärivaidlusi

lahendavat riiklikku erikohut. Kuivõrd pooled tegelevad piiriülese majandustegevusega ning

on lepingu punkt 8.3 kohaselt soovinud, et lepingule kohalduks Eesti materiaalõigus, on selge,

et pooled soovisid mõistega „arbitraaž“ tähistada vahekohut, millele allutada nendevahelised

vaidlused. Lisaks nähtub hageja poolt tema lepingulisele esindajale M. Greinomanile

27.11.2013 väljastatud volikirjast, et volitus on antud hageja esindamiseks nii vahekohtus kui

riiklikus kohtus. Sellisel vaheteol puuduks mõte, kui pooled ei oleks teadlikult sõlminud

vahekohtu kokkulepet. Poolte tahe sõlmida vahekohtu kokkulepe on üheselt selge. Pooled on

otsustanud lahendada omavahelised vaidlused vahekohtus, Eesti Vabariigi õiguse alusel ja

pooltele ühiselt arusaadavas vene keeles. Kuivõrd pooled on sõlminud kehtiva vahekohtu

kokkuleppe, on maakohus rahuldanud tuvastushagi alusetult.

Hageja rahalise nõude rahuldamiseks puudub alus. Maakohus on otsuse p-s 13 leidnud, et

kostja on hagiavaldusele vastu vaielnud, kuid ei ole vaielnud vastu hageja faktiväidetele ega

nende tõendatusele. Säärane järeldus on loogikavastane ja ekslik. Kostja on menetluse jooksul

korduvalt (sh 26.10.2015 menetlusdokumendis) teatanud, et ei tunnista tema vastu esitatud

hagi ning vaidleb sellele kogu ulatuses vastu. Kostja on oma seisukohta põhjendanud ning

jääb esitatud väidete juurde. Kostja on jätkuvalt seisukohal, et hageja ei ole pooltevahelisest

lepingust kehtivalt taganenud, kuivõrd pärast 28.10.2013, mil hageja väidetavalt lepingust

taganes, saatis hageja 09.04.2014 kostja lepingulisele esindajale pretensiooni, milles nõudis

lepingujärgse kohustuse täitmist. Hageja ei ole avaldanud selget tahet pooltevahelisest

lepingust taganeda. Lisaks ei ole hageja tõendanud ei nõuete sissenõutavaks muutumist, selle

faktilisi aluseid ega väidetavate kõrvalnõuete suurust. TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab kohus

otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poolte faktiliste väidetega. Maakohus ei ole võtnud

seisukohta kostja vastuväidete osas ega põhjendanud nende arvestamata jätmist. Maakohtu

otsus on TsMS § 436 lg 1 kohaselt põhjendamata.

Täiendavalt märgib kostja, et maakohus on sissenõudmiskulude väljamõistmisel kohaldanud

ebaõigesti materiaalõigust. Maakohus on VÕS § 113 lg 5 ja § 127 lg 1 alusel mõistnud

kostjalt hageja kasuks välja viimasel väidetavalt tekkinud sissenõudmiskulud summas 400

eurot. Kuivõrd VÕS § 113 lg 5 on kohaldatav üksnes olukorras, kus võlgnikuks on tarbija

ning kostja näol ei ole tegemist tarbijaga, ei ole sissenõudmiskulude väljamõistmine kostjalt

VÕS § 113 lg 5 alusel võimalik. VÕS § 1131 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et võlausaldajal on õigus

nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist suuremas summas kui 40 eurot üksnes juhul kui kahju

hüvitamise nõue on olemas. See tähendab, et 40 eurot ületavas osas tuleb hageja

sissenõudmiskulude hüvitamise nõue lahendada üldise kahju hüvitamise regulatsiooni alusel.

Sellise kahjunõude rahuldamine eeldab, et täidetud on kõik seadusest tulenevad eeldused

kahjuhüvitise väljamõistmiseks. VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju muu

hulgas mõistlikud kulud, mis on kantud seoses kahju tekitamisega, sealhulgas kulutused, mis

on tehtud hüvitise saamiseks ning kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Maakohus

ei ole hinnanud hageja kahju hüvitamise nõude põhjendatust, sealhulgas seda, kas hagejale on

võla sissenõudmisega tõepoolest 400 euro suurune kahju tekkinud ning kas väidetavate

sissenõudmiskulude näol on tegemist mõistlike kuludega. Kostja hinnangul ei saa antud juhul

pidada 400 euro suurust kulu pretensiooni koostamisele mõistlikuks. Kuivõrd maakohus ei ole

kontrollinud kahju hüvitamise nõude eelduste täidetust, on hageja sissenõudmiskulude

hüvitamise nõue rahuldatud alusetult.

Täiendavalt märgib kostja, et maakohus ei ole tsiviilasjadega nr 2-16-4216 ja 2-14-20355

seotud menetluskulude kindlaksmääramisel võtnud arvesse ei kostja põhjendatud vastuväiteid

ega asjaolu, et hageja on pahauskselt menetlust venitanud ja oma menetluslikke õigusi

kuritarvitanud. Sellest tulenevalt on maakohtu otsuses märgitud menetluskulude jaotus kostja

suhtes TsMS § 162 lg 4 mõttes ebaõiglane.

Vastus apellatsioonkaebusele

Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 04.10.2016 otsus

tuleb TsMS § 657 lg 1 p-i 2 alusel tuleb osaliselt tühistada kostjalt hageja kasuks

väljamõistetud sissenõudmiskulu 400 euro ja nimetatud summalt viivise väljamõistmise osas.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõudmiskulu

165 eurot ja viivis nimetatud summalt seadusjärgses määras alates 27.05.2014 kuni nõude

täitmiseni. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Apellatsioonkaebus kuulub

rahuldamisele osaliselt.

Apellatsioonkaebuses heidab kostja maakohtule ette hageja 26.05.2014 esitatud hagiavalduse

ekslikku menetlusse võtmist. Kostja hinnangul tulnuks eelnimetatud hagiavaldus raha

tasumise nõudes jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 8 alusel

menetlusse võtmata põhjusel, et hageja ei vaidlustanud vahekohtu kokkuleppe kehtivust

hagiavalduses ega ka mõistliku aja jooksul pärast hagi esitamist, kuid enne selle menetlusse

võtmise otsustamist. Kuivõrd hagiavaldus on võetud ekslikult menetlusse, oleks kohus kostja

arvates pidanud jätma hagi TsMS § 423 lg 1 p 6 alusel läbi vaatamata. Ringkonnakohus ei

nõustu kostja käsitlusega hagiavalduse ekslikust menetlusse võtmisest. Põhjendamatu on

kostja seisukoht, justkui pidanuks hageja 26.05.2014 hagiavalduses või enne hagi menetlusse

võtmise otsustamist esitama kohtule ka nõude vahekohtu kokkuleppe puudumise

tuvastamiseks. Selliseks seisukohaks ei anna alust ka kaebuses viidatud Riigikohtu lahend

asjas nr 3-2-1-150-14 (p 13). Viidatud lahendi punktis 13 avaldatust tuleneb, et vahekohtu

kokkuleppe tühisuse tuvastamise nõue peab olema esitatud hagi esemes ning tühisusele

tuginemine hagi põhjendustes ei asenda nõude esitamist hagi esemes. Käesolevas asjas

26.05.2014 esitatud hagiavalduses ei ole hageja osundanud pooltevahelisele vahekohtu

kokkuleppele ega selle tühisusele. Ka vastuseks kohtu nõudele esitatud 03.11.2014

hagiavalduse terviktekstis ei ole hageja taotlenud kehtiva vahekohtukokkuleppe puudumise

tuvastamist, vaid on üksnes avaldanud, et pooled soovisid asja lahendamist riiklikus kohtus

ning asja ei saa lahendada vahekohtus. Vahekohtukokkuleppe puudumise on hageja

esmakordselt palunud tuvastada enda 11.12.2015 menetlusdokumendi punktis 13.5, mille osas

on kohus 15.02.2016 määruses (kd II tl 101) selgitanud vajadust esitada vastav nõue eraldi

hagiga, mida hageja on 15.03.2016 tuvastushagi esitamisega ka teinud. Maakohus on

04.10.2014 määrusest (hagiavavalduse käiguta jätmine ja puuduste kõrvaldamiseks) nähtuvalt

hagiavalduse menetlusse võtmisel kontrollinud hagi menetlemise eeldusi ja vahekohtu

kokkuleppe sõlmimist ning leidnud, et hagi allub Harju Maakohtule. Arvestades eeltoodut

leiab ringkonnakohus, et olukorras, kus hageja oli seisukohal, et asi allub Harju Maakohtule

ning ka kostja ei olnud vastuseks hageja 09.04.2014 pretensioonile, milles hageja viitas

võlgnevuse sissenõudmisele Harju Maakohtus, esitanud vastuväidet, puudus hagejal kohustus

rahalise kohustuse täitmiseks esitatud hagis esitada ennetavalt ka nõue vahekohtu kokkulepe

puudumise tuvastamiseks. Seega ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul 26.05.2014

hagiavalduse menetlusse võtmisel menetlusnorme rikkunud ning puudub alus hagi läbi

vaatamata jätmiseks selle väidetava eksliku menetlusse võtmise tõttu. Pidades lisaks

eelöeldule silmas, et hageja 15.03.2016 tuvastushagi lahendamisest sõltub hageja rahalise

nõude läbivaatamine, on alusetu ka kaebuse väide, et hagejal puudub 15.03.2016 tuvastushagi

esitamisel tuvastushuvi TsMS § 368 lg 1 mõttes.

Alust hageja esitatud rahalise nõude läbivaatamata jätmiseks ei anna ka kaebuse väited

kehtiva vahekohtu kokkuleppe sõlmimisest, kuivõrd ringkonnakohus kostja vastavat

seisukohta ei jaga. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et poolte vahel 23.09.2013

sõlmitud lepingu nr 01/2013 punkti 8.2 ei saa lugeda vahekohtu kokkuleppeks. TsMS § 717

lg-st 2 tuleneb vahekohtu kokkuleppe selguse nõue, mis on üheks oluliseks kriteeriumiks

vahekohtu kokkuleppe kehtivuse hindamisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa poolte vahel

sõlmitud lepingu p-s 8.2 kokkulepitu põhjal tuvastada poolte selget tahet sõlmida vahekohtu

kokkulepe. Üksnes asjaolust, et vene keeles koostatud lepingu p-i 8 pealkirjas on kasutatud

terminit „АРБИТРАЖ“ ning selle eesti- ja inglisekeelses tõlkes vastavalt „ARBITRAAŽ“ ja

„ARBITRATION“, ei saa järeldada poolte tahet sõlmida leping vaidluse vahekohtule

lahendada andmiseks. Arvestades, et pooled äripartneritena kasutasid suhtluses ja lepingu

koostamisel vene keelt, millest mõlemad olid kaebuse kohaselt võimelised aru saama, on

ringkonnakohtu hinnangul maakohus õigesti lugenud usutavaks hageja väite, et lepingus on

kasutatud ka termineid mõjutatuna Vene Föderatsiooni õigusterminoloogiast. Kaebuse väide,

et pooled ja nende omavaheline äritegevus ei ole kuidagi seotud Vene Föderatsiooniga, ei

anna alust eeldada, et pooled soovisid vaatamata ühiselt arusaadavale vene keelele, kui

lepingu koostamise keelele, omistada terminitele vene õiguskeeles levinud tähendusest

erineva tähenduse ja lähtuda lepingu sisu tõlgendamisel hoopis lepingule kohaldatava õiguse

riigi keeles ehk antud juhul eesti keeles kasutatavast õigusterminoloogiast ja õiguskeelest,

mida mõistab üksnes kostja Eestis registreeritud äriühinguna. Ringkonnakohus nõustub

vahekohtu kokkuleppe puudumise tuvastamise osas täielikult maakohtu põhjendustega ega

pea TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt vajalikuks maakohtu sellekohaseid motiive korrata.

Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et maakohus on vahekohtu kokkuleppe

puudumise tuvastamisel ebaõigesti jaganud tõendamiskoormise poolte vahel. Kuivõrd kostja

tugineb menetluses väitele, et pooled on sõlminud kehtiva vahekohtu kokkuleppe, peab kostja

TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt tõendama neid asjaolusid, millest nähtub poolte tahe sõlmida

vahekohtu kokkulepe ning hageja omakorda vahekohtu kokkuleppe puudumise. Kostja ei ole

ei maakohtu menetluses ega ka apellatsioonimenetluses tõendanud neid asjaolusid, millest

nähtub poolte selge tahe sõlmida vahekohtu kokkulepe. Kuivõrd poolte ühine tahe sõlmida

vahekohtu kokkulepe peaks nähtuma kokkuleppe enda sõnastusest, ei oma vahekohtu

kokkuleppe kehtivuse tuvastamisel tähtsust kaebuses väidetu, et hageja on enda lepingulisele

esindajale andnud volituse esindamiseks nii vahekohtus kui ka riiklikus kohtus. Eeltoodud

põhjendustel leiab kolleegium, et maakohus on põhjendatult rahuldanud hagi vahekohtu

kokkuleppe puudumise tuvastamiseks.

Järgnevalt annab ringkonnakohus hinnangu kaebuse väidetele, mis puudutavad hageja raha

tasumise nõuet. Apellatsioonkaebus on põhjendatud osas, milles kostja leiab et maakohtu

otsus on TsMS § 436 lg 1 kohaselt põhjendamata, kuivõrd kohus on jätnud võtmata seisukoha

kostja vastuväidete osas hageja rahalisele nõudele. Selline maakohtupoolne eksimus on

tingitud kohtu ekslikust järeldusest, et kostja ei ole vastu vaielnud hageja faktiväidetele,

millega hageja põhjendab oma raha tasumise nõuet, ega hageja väidete tõendatusele.

Ringkonnakohus saab maakohtu poolse põhjendamiskohustuse rikkumise kõrvaldada ja võtta

ise seisukoha kostja vastuväidetele raha tasumise osas, arvestades seejuures, et nimetatud

rikkumine ei väära kolleegiumi hinnangul maakohtu järelduste õigsust. Vastavalt kaebuses

märgitule nähtub kostja 26.10.2015 menetlusdokumendist (kd II tl 46-50), et kostja on

esitanud ka sisulised vastuväited hageja raha tasumise nõudele ja selle tõendatusele. Kostja on

seisukohal, et hageja ei ole pooltevahelisest lepingust taganenud, kuivõrd pärast 28.10.2013,

mil hageja väidetavalt lepingust taganes, saatis hageja 09.04.2014 kostja lepingulisele

esindajale pretensiooni, milles nõudis lepingujärgse kohustuse täitmist. Ringkonnakohus

leiab, et hageja poolt kostja esindajale saadetud 09.04.2014 pretensioon (kd I tl 134-135) ei

võimalda kuidagi seada kahtluse alla maakohtu tuvastatut, et hageja 28.10.2013 elektronkirja,

milles hageja nõuab ostuhinna ettemaksu tagastamist, saab lugeda tahteavalduseks, millega

hageja on lepingust taganenud. 09.04.2014 pretensioonis on hageja ka selgesõnaliselt

märkinud, et tegi 28.10.2013 elektronkirjaga konkludentse taganemisavalduse ja et loeb

lepingu lõpetatuks. Lepingust taganemise tulemusel on hageja samas pretensioonis nõudnud

ka tasutud ostuhinna ettemaksu tagastamist, leppetrahvi või viivise tasumist ja sissenõudekulu

hüvitamist. Hageja ostuhinna ettemaksu tagastamise nõude ja leppetrahvi nõude tõendatuse

osas jagab ringkonnakohus maakohtu seisukohti ning leiab, et maakohus on selles osas otsust

piisavalt põhjendanud. Kuivõrd maakohus rahuldas hageja esimese alternatiivse nõude, ei

pidanud maakohus otsuses ka käsitlema kostja vastuväiteid hageja teise alternatiivse nõude

tõendatuse osas.

Sissenõudmiskulude summas 400 eurot väljamõistmise osas on maakohus põhjendatult

leidnud, et hagejale ei oleks kulusid tekkinud, kui kostja oleks lepingut täitnud või tagastanud

ettemaksu enne hageja pöördumist õigusabi saamiseks advokaadi poole. Küll aga nõustub

ringkonnakohus sissenõudmiskulude osas kaebuse väitega, et kohus ei ole hinnanud, kas

väidetavate sissenõudmiskulude näol on tegemist ka mõistlike kuludega. Kohtule esitatud

õigusabiarvest (kd I tl 145) nähtuvalt on hageja kuluks seoses kohtueelse võla

sissenõudmisega 400 eurot (2h x 200 eurot/h). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ajakulu 2

tundi 09.04.2014 pretensiooni koostamiseks arvestades selle sisu ja mahtu, pidada

põhjendatuks. Samuti ei ole käesolev vaidlus sedavõrd keerukas, et pidada põhjendatuks

tunnitasu suurust 200 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohus peab hageja

vandeadvokaadist lepingulise esindaja põhjendatud ajakuluks pretensiooni koostamisele 1

tund tunnitasuga 165 eurot (ilma käibemaksuta). Toodust tulenevalt peab ringkonnakohus

vajalikuks vähendada kostjalt väljamõistetava sissenõudmiskulu suurust 235 euro võrra.

Kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele sissenõudmiskulu summas 165 eurot ja viivis

nimetatud summalt seadusjärgses määras alates 27.05.2014.

Menetluskulude jaotuse osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Arvestades raha tasumise hagi ja tuvastushagi rahuldamise ulatust on

maakohus õigesti jaotanud menetluskulud ning vastavat jaotust ei saa kostja suhtes pidada

TsMS § 162 lg 4 mõttes ebaõiglaseks.

Menetluskulud

Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse valdavas osas rahuldamata, jätab

kohus apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Maakohtu otsuse

osalisele tühistamisele vaatamata ei pea kolleegium käesoleval juhul vajalikuks muuta

maakohtu otsuses määratud menetluskulude jaotust, kuivõrd vaidlustatud otsusest nähtuvalt

ei ole maakohus menetluskulude jaotuse määramisel hagi rahuldamise ulatust arvestades

võtnud arvesse sissenõudmiskulude nõude rahuldamist. Menetluskulude rahaline suurus

määratakse kindlaks TsMS § 177 lg 2 korras peale kohtuotsuse jõustumist.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Reet Allikvere

Ande Tänav

Kaupo Paal