3-14-52678/83 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. märts 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52678

Haldusasi

AS kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise

kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – AS

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave

Kasvandik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 6. mai 2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

AS ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS taotlus tõendite kogumiseks rahuldamata.

2. Jätta

rahuldamata

Tallinna

Vangla

taotlus

jätta

kaebus

perioodi

20.09.2010‒14.07.2011 osas läbi vaatamata.

3. Rahuldada AS apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 6. mai 2016. a

otsus haldusasjas nr 3-14-52678 osaliselt. Teha tühistatud osas uus otsus, millega

rahuldada AS kaebus osaliselt ja mõista Tallinna Vanglalt AS kasuks välja mittevaralise

kahju eest hüvitis summas 1300 (üks tuhat kolmsada) eurot. Ülejäänud osas jätta AS

apellatsioonkaebus rahuldamata.

4. Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Mõista Tallinna Vanglalt AS kasuks välja esimese ja teise kohtuastme

menetluskulud kokku summas 5 (viis) eurot ja 60 senti. Tallinna Vangla menetluskulud

jätta tema enda kanda.

6. Tallinna Vanglal kanda kahjuhüvitis ja menetluskulu RM pangakontole nr

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX.

EDASIKAEBAMISE KORD

3-14-52678

2(12)

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 10.04.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS esitas 14.07.2014 Tallinna Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas

34 174 eurot, mis on tekitatud nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimustega. Taotlejal oli

ebapiisavalt isiklikku ruumi kambris ning väljaspool kambrit sai viibida vaid ühe tunni vältel

ööpäevas kitsas jalutusboksis. Tagatud ei olnud isegi minimaalsed hügieenistandardid

(võimaldati vaid üks kord nädalas 20 minutit dušši, kusjuures kambris puudus soe vesi) ning

õhuakendele paigaldatud perforeeritud metallplaadid takistasid õhuvahetust. Taotleja sai

Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendist asjas Tunis vs Eesti Vabariik nr 429/12 teada, et

kannatused ja ebameeldivused, mis said talle osaks Tallinna Vanglas, väljuvad

vangistusseaduse (VangS) § 4 lg-s 1 lubatud piiridest ja rikuvad ka Euroopa Inimõiguste ja

Põhivabaduste Konventsiooni (EIÕK) art-s 3 nimetatud õigusi.

2. Tallinna Vangla tagastas 01.10.2014 vastusega nr 5-18/14/19728-2 kahjunõude

riigivastutuse

seaduses

(RVastS)

sätestatud

kolmeaastast

tähtaega

ületavas

osas

(23.12.2008‒14.07.2011) ning jättis kahjunõude ajavahemiku 15.07.2011‒14.07.2014 osas

rahuldamata.

3. AS esitas 03.11.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 01.04.2016) Tallinna

Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuse kohaselt tekkis kaebajal kahju

ajavahemikul 26.12.2008‒14.07.2014 kinnipidamisel Tallinna Vanglas õigusvastastes ja

inimväärikust alandavates tingimustes. Kaebaja kannatas ruumipuuduse ning ebapiisavate

pesemisvõimaluste ja halva ventilatsiooni tõttu. Kaebaja pidi suletud kambris viibima 23 tundi

ööpäevas ning puudus igasugune võimalus omaette olekuks. Ruuminappus ja pidev mitmekesi

kambris viibimine põhjustab agressiivsust. Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldas

Tallinna Vangla üht 20-minutilist duširuumi külastust nädalas ja seda olukorras, kus kambrites

on ainult külm vesi. Kambrite õhuvahetust takistavad akende ette seatud metallplaadid.

Kaebaja väitis ka kambrite ebapiisavat valgustust ja liigset müra kambrites. Lisaks

ebapiisavale põrandapinnale tuleb arvestada kinnipidamistingimusi tervikuna. Nii ei ole

jalutusboks piisava suurusega, nt kuuel inimesel ei ole võimalik 12,69 m2 suuruses boksis

jalutada. Kehakultuuriga tegelemise võimalused ei olnud piisavad. Ventilatsioon kambrites ei

ole piisav. Avatud eluosakonnas sundventilatsiooni puudumist ei korva akende kaudu

3-14-52678

3(12)

õhutamise

võimalus

ja

vangla

loetletud

täiendavad

abinõud

ei

ole

piisavad.

Metallkonstruktsioonid akende ees takistavad valguse juurdepääsu. Kambris oli ka niiske ja

kanalisatsioonisüsteemist levis ebameeldiv lõhn.

4. Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata Kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev

lahend jõustus 18.04.2012 ning sellest ajast alates oli talle teada, kui kaua ta minimaalselt

vangistuses (sh väidetavalt inimväärikust alandavates tingimustes) peab viibima ning ei ole

täiesti välistatud, et primaarsete õiguskaitsevahendite abil oleks kaebaja saanud kahju

vähendada.

Perioodil 15.07.2011‒14.07.2014 viibis kaebaja Tallinna Vanglas kokku 1096 päeva, millest

606-l päeval (55,3 % ajast) oli talle tagatud suurem põrandapind kui 3m2 (vahemikus 3,18‒9,8

m2). Seejuures oli juba alates 10.05.2013 kaebajale igapäevaselt tagatud suurem põrandapind

kui 3 m2. 20.09.2010‒14.07.2011 oli AS paigutatud kambrisse nr 436, millise täituvuseks oli 6

isikut. Kambri kogupindalaks oli 16,4 m2, millest tualettruumi pind moodustab 1,5 m2. Seega

oli vaidlusalusel ajavahemikul isikule tagatud 2,73 m2 isiklikku ruumi, millest ei ole maha

arvestatud tualettruumi ega inventari alla jäävat pinda. Kaebajale oli kasutada põrandapind

kooskõlas vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg-ga 6. Tema kinnipidamistingimused

vastasid kehtivale õigusele, mistõttu puudub Tallinna Vangla tegevuses õigusvastasus.

Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses asuvad WC-d kambris ning see võimaldab

kinnipeetavale privaatsuse. Tualeti pindala ega mööblialuse pinna mahaarvamine

kambripinnast ei ole põhjendatud. See oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks

sellise ruumiga või esemetega, mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu vähendab

põhjendamatult kambripinda.

Kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti

ventileerida ning sundventilatsioon, kunstliku ja loomuliku valguse koostoimes oli tagatud

piisav valgustus. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites keskküttesüsteem. Lisaks

võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul ja

süüdimõistetul oli oma voodikoht, padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul

22:00‒06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et iga isik sai korralikult välja puhata.

Vahistatutele ja süüdimõistetutele, sh kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus,

infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka

suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised).

Lühiajalistel kokkusaamistel viibis kaebaja korduvalt. Umbes kord iga kahe nädala tagant oli

võimalus laenutada raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel

väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga

esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina

kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt

vangla kaplaniga. Vahistatute ja süüdimõistetute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad,

psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati ka vahistatutele

hõivetegevust. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati iga päev

värskes õhus jalutamist.

Kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev otsus jõustus 18.04.2012, misjärel rakendati VangS § 14

lg-t 3 ja isik viibis VSKE § 8 lg-st 4 tulenevalt lukustatud kambris. Alates 04.06.2012 on AS

viibinud avatud eluosakonnas, kus kambrid olid lukustatud üksnes öörahu ajal ja tagatud oli

võimalus lisaks elukambrile viibida ka kogu päevase aja jooksul oma elusektsioonis. Kaebajal

on olnud võimalus ühel korral nädalas kasutada spordisaali üldfüüsiliseks treeninguks.

Kaebaja on Tallinna Vanglas viibimise ajal olnud hõivatud ka taasühiskonnastava tegevusega

(vihajuhtimise sotsiaalprogramm, riigikeele õpe). Ka nimetatud tegevustes osalemine tagas

3-14-52678

4(12)

kaebajale võimaluse viibida väljaspool oma elukambrit ja leevendas võimalikust

ruumikitsikusest tekitatud ebamugavustunnet.

Palavatel suvepäevadel on vangla võtnud kasutusele erinevaid meetmeid hoonetes värske õhu

ja palavusest tingitud probleemide lahendamiseks: eemaldas suveperioodiks üldkasutatavates

koridorides osa aknaklaase, hoidis kambri toiduluugid vahistatute jalutamise ajal ja ka õhtusel

ajal avatuna, et kambrit rohkem õhutada, andis üksuse igasse kinnisesse kambrisse

ventilaatori, võimaldas üks kord nädalas hommikul või õhtupoolikul lisajalutuskäigu, lubas

võtta jalutuskäigule kaasa kuni 1,5-liitrit joogivett (plastpudelis), andis üks kord nädalas igale

kinnise kambri vahistatule 1,5 liitrit mineraalvett.

Ebapiisava valgustuse ning kambrites valitseva müra osas on kaebajal läbimata kohustuslik

kohtueelne menetlus.

Tallinna Vangla tegevus duši kasutamise võimaldamisel on kooskõlas õigusaktide nõuetega.

Lisaks on kinnipeetaval igapäevaselt võimalus ennast pesta ka kambris, soojendades selleks

veekeetjaga vett või tehes esmaseid hügieenitoiminguid külma veega.

Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei

anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kaebaja ei ole Tallinna Vanglale varasemalt

esitanud mitte ühtegi pöördumist seoses ebarahuldavate kinnipidamistingimustega.

Täiendavas seisukohas märkis Tallinna Vangla, et kaebus on esitatud RVastS § 18 lg-s 2

sätestatud tähtaega rikkudes ja tuleks jätta läbi vaatamata.

5. Tallinna Halduskohus võttis kaebuse 15.01.2015 määrusega menetlusse ja jättis

23.02.2015 määrusega kaebuse läbi vaatamata ajavahemiku 26.12.2008‒14.07.2011 osas ning

kambrite ebapiisava valgustuse ja müra osas (p 1), kuna selles osas oli läbimata kohustuslik

kohtueelne menetlus. Kohus jätkas menetlust perioodi 15.07.2011‒14.07.2014 osas (p 2).

6. AS esitas 09.03.2015 määruskaebuse halduskohtu 23.02.2015 määruse resolutsiooni p 1

tühistamiseks. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 18.12.2015 määrusega määruskaebuse

osaliselt, tühistades Tallinna Halduskohtu 23.02.2015 määruse resolutsiooni p 1 osas, milles

tagastati kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses inimväärikust alandavate

kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas ajavahemikul 20.09.2010‒14.07.2011 ning tegi

nimetatud osas uue määruse, saates ajavahemikku 20.09.2010‒14.07.2011 puudutavas osas

(seonduvalt ebapiisava kambripinna, pesemisvõimaluste ja õhuvahetusega) kaebuse

halduskohtusse menetluse jätkamiseks. Muus osas jäeti määruskaebus rahuldamata.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 06.05.2016 otsusega kaebuse osaliselt, mõistis Tallinna

Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 1000 eurot ning menetluskulu 2 eurot, kohustas

Tallinna Vanglat kandma väljamõistetav hüvitis ja menetluskulu RM pangakontole, tagastas

seoses kaebuse osalise läbi vaatamata jätmisega riigilõivu 23 eurot KK kontole ning jättis

ülejäänud osas menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Kaebajale kui väheste õigusteadmistega isikule on põhjendamatu ette heita, et ta ei esitanud

kaebust kohtule 30 päeva jooksul hetkest, mil möödus vangla jaoks RVastS § 18 lg-st 2

tulenev kahekuuline taotluse läbivaatamise tähtaeg (s.o hiljemalt 14.10.2014), kui samaaegselt

oli ta 03.10.2014 saanud vangla vastuse koos vaidlustamisviitega, millest nähtus võimalus

vastusega mittenõustumisel pöörduda halduskohtusse 30 päeva jooksul vastuse kättesaamisest

(viimane päev kaebust esitada oli esmaspäeval 03.11.2014 ning sel päeval kaebus kohtusse ka

laekus). Seega on kaebus tähtaegselt esitatud ning kaebuse sisuline läbivaatamine 20.09.2010–

14.07.2014 osas võimalik.

3-14-52678

5(12)

Riigikohus on 09.12.2015 otsuses nr 3-3-1-42-15 (p 17) märkinud, et kehtivast õigusest ega

EIK praktikast ei tulene, et kinnipeetava käsutuses olevat vähemalt 3m2 või soovitatavalt 4m2

suurust põrandapinda tuleks arvestada ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat

arvesse võtmata. Seega tuleb ka praeguses vaidluses hinnata kaebajale tagatud isiklikku

ruumi, võttes aluseks kambrite, milles ta viibis, kogupindala.

Kaebaja viibis esmalt vanglas vahistatuna. Tema suhtes tehtud süüdimõistev otsus jõustus

18.04.2012. Jõustunud otsusest teada saades rakendati AS suhtes VangS § 14 lg-t 3 ja tema

liikumisõigust piirati vastavalt VSKE § 8 lg-le 4. Alates 04.06.2012 viibis AS avatud

eluosakonnas, kus kambriuksed oli avatud ajavahemikul 06.00‒22.00. Seega ei vasta tõele

kaebaja väide, nagu oleks ta kogu kaebusega hõlmatud perioodi pidanud viibima lukustatud

kambris, kus oli vaid ühe tunni ulatuses võimalik väljuda jalutuskäiguks.

Vastustaja on kohtule esitanud tabelina ülevaate kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse

kohta (perioodil 15.07.2011–14.07.2014). Ajavahemikus 20.09.2010‒14.07.2011 oli AS

paigutatud kambrisse nr 436, mille täituvuseks oli 6 isikut. Kambri kogupindalaks on

mõõdetud 16,4m2, millest tualettruumi pind moodustab 1,5m2. Seega oli vaidlusalusel

ajavahemikul isikule tagatud 2,73 m2 isiklikku ruumi, millest ei ole maha arvestatud

tualettruumi ega inventari alla jäävat pinda. Ajavahemikus 10.05.2013‒14.07.2014 on kaebaja

viibinud sellistes kambrites, kus põrandapinda on olnud alati vähemalt 3,19m2 inimese kohta

ning sageli rohkem, ulatudes vahel isegi üle 4m2. Ajavahemikus 04.06.2012‒09.05.2013 on

kaebaja viibinud oludes, kus isikute arv kambris varieerus ning sellest sõltuvalt ka ühe

inimese kohta jääv põrandapind (erinevatel päevadel 2,61–3,19 m2). Kõnealusel perioodil on

olnud 255 päeva, mil kaebaja viibis kambris, kus ühe inimese kohta ei olnud pinda küll 3m2,

nagu seda eeldab ülal viidatud EIK praktika, kuid täidetud oli VSKE § 6 lg 6 v.r nõue (2,5 m2)

ning seda sageli miinimumnõuet oluliselt ületades. Samas 77 päeval selles ajavahemikus oli

täidetud ja ületatud ka 3m2 künnis. Ajavahemikus 20.09.2010–03.06.2012 viibis kaebaja

Tallinna Vanglas vahistatuna ja perioodi viimase osa vastuvõtuosakonnas (lukustatud

kambris) kokku 622 päeva. Ka sellel ajavahemikul oli inimeste hulk ja vastavalt isikliku

ruumi suurus erinev (2,61m2 kuni isegi üksikutel päevadel 4,4m2). Valdavalt (kokku 525

päeva, s.o 84% ajast) oli isiklikku ruumi alla 3m2 ja seejuures pikki perioode –

20.09.2010‒18.09.2011 (363 päeva) ja 02.12.2011–29.04.2012 (150 päeva), seejuures vaid

mõne üksiku ühe- või paaripäevase erandiga vahepeal (kokku 12 päeva), mis ei saanud üldist

olukorda märkimisväärselt paremuse suunas mõjutada.

Lisaks duši kasutamisele vastavalt VangS-s sätestatule oli kinnipeetaval võimalus end kambris

pesta, soojendades selleks vett veekeetjaga või teha esmaseid hügieenitoiminguid külma

veega ning seega saab isik ennast elementaarsel määral pesta ka kambris olles.

Kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda kindlasti kinnipidamistingimuste kui

terviku kvaliteeti, kui hüve on võimaldatud vähemalt kehtivas õiguses sätestatud minimaalses

ulatuses. Lisaks Tallinna Vangla kambrites toimivale sundventilatsioonile, on kambris

viibijatel võimalik õhuhulka reguleerida ka akna küljes oleva õhutusava kaudu. Kinnise

osakonna kambrite akendele on küll julgeolekukaalutustel lisatud piirded, kuid need ei takista

õhuvahetust. Vastustaja on kirjeldanud abinõusid, mida vangla on täiendavalt tarvitusele

võtnud õhutus- ja temperatuuriprobleemide lahendamiseks kuumal suvisel ajal. Väited

niiskuse ja ebameeldiva lõhna kohta esitas kaebaja alles kohtumenetluses täiendavates

seisukohtades ning selles osas ei ole läbitud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Vastustaja

on kaebaja kinnipidamistingimusi iseloomustades märkinud omaette voodikoha olemasolu ja

regulaarset voodipesu vahetamist ning piisavat puhkamisvõimalust öörahu ajal. Omaette

voodikoha tähtsust on ka EIK rõhutanud (näiteks asjas Logothetis jt vs. Kreeka (kaebus nr

740/13), 25.09.14; Murśić vs Horvaatia (kaebus nr 7334/13), 12.03.2015). Öisel ajal

puhkamisvõimaluse olulist mõju kinnipidamistingimuste kogumile rõhutas ka Riigikohus

3-14-52678

6(12)

asjas nr 3-3-1-68-15 (p 19). Seega ei ole ilmnenud, et olmetingimused vanglas olnuks sellised,

mis ebapiisava põrandapinna väidetavalt negatiivset mõju kaebajale oleks suurendanud.

Arvestades eelnevalt kirjeldatud kaebaja paigutusi nii pindala kui ajalisest aspektist, asjaolu,

et pole tuvastatud kinnipidamistingimusi halvendavaid muid olmetingimusi ning et kaebaja

vahistatu staatusest tingitud vähesed võimalused kambriväliseks liikumiseks ja suhtlemiseks

ei leevendanud ebapiisavast isiklikust ruumist tingitud mõjutusi, on kaebaja nõue osaliselt

põhjendatud. Õigusvastastest kinnipidamistingimustest, sh ebapiisavast põrandapinnast

tingitud mõju vahistatu suhtes on tugevam, võrreldes nende vanglas kinni peetavate isikutega,

kellele võimaldatakse igapäevast kambrivälist liikumist ja suhtlemist ulatuslikumalt. Seetõttu

tuleb ka praeguse kaebaja puhul eristada kinnipidamist vahistatuna ja süüdimõistetuna.

Õigusvastaseks ei saa pidada kaebaja kinnipidamist ajavahemikus 10.05.2013‒14.07.2014,

mil kaebaja viibis süüdimõistetuna kambrites, kus põrandapinda oli tagatud rohkem nii

siseriiklikult kehtestatud miinimumist kui ka kooskõlas EIK lahenditega. Kaebaja on avatud

eluosakonnas saanud kogu selle aja (väikeste vaheaegadega kursuste vahel) käia riigikeele

õppes ning alates 19.05.2014 osalenud eluviisitreeningul ning kohtunud üheksal korral

lühiajaliselt oma tuttavatega. Õigusvastaseks ei saa pidada ka kaebaja kinnipidamist

süüdimõistetuna ajavahemikus 04.06.2012‒09.05.2013, kuigi selles ajavahemikus viibis

kaebaja vahelduvalt nii olukorras, kus eelnimetatud piirmäär oli täidetud, kuid vahepeal ka

olukorras, kus tagatud oli küll siseriiklik miinimummäär, kuid mitte EIK praktikas rõhutatud

3m2 nõue.

Riigikohus leidis lahendis nr 3-3-1-68-15 (p 19), et ka suhteliselt pikaajalist viibimist alla 3m2

tingimustes (kokku 814 päeva, sh ka järjestikune 465 päeva pikkune ajavahemik) tingimustes

ei ole põhjust pidada õigusvastaseks, kui on tagatud piisav võimalus kambriväliseks

liikumiseks ja tegevuseks ning põrandapinna nappusest tingitud negatiivset mõju ei võimenda

muud minetused olmetingimustes. Kaebaja on sarnastes tingimustes viibinud kokku 255

päeval ning isikliku ruumi suurus varieerus pidevalt, sh perioodidega, mil ruuminappust pole

põhjust väita. Kuigi sel perioodil võib tuua välja ka pikemaid ajavahemikke, mil kambripinda

oli pidevalt alla 3m2 (14.06.2012–28.11.2012; 03.01.2013–26.02.2013; 24.03.2013–

15.04.2013), oli kogu aeg tagatud vähemalt siseriikliku õigusega sätestatud nõue. Kaebaja

viibis kogu selle aja avatud elusektsioonis, kus vastustaja väitel suleti kambriuksed vaid

öörahuks. Kaebaja sai kasutada igapäevast ühe tunni pikkust jalutuskäiku värskes õhus.

Süüdimõistetuna karistust kandes on kaebaja viibinud sel ajal 4 korda lühiajalisel

kokkusaamisel ning 14.01.2013‒30.08.2013 on ta saanud osaleda riigikeele kursusel (õppetöö

toimus kolmel korral nädalas 2×45 minutit korraga). Üks kord nädalas oli tagatud

graafikujärgne võimalus üldfüüsiliseks treeninguks spordisaalis. Tagatud olid ka muud

võimalused tegevusteks ja meelelahutuseks (raamatukogust raamatute laenutamine, ajalehtede

lugemine, raadio- ja telesaadete jälgimine, võimalus sisseoste teha jm). Seega kompenseeris

sel ajavahemikul mõningast võimalikku ebamugavust piisav võimalus kambriväliseks

liikumiseks ja tegevuseks. Kaebaja oli sel ajavahemikul olukorras, kus ruuminappus sai

negatiivset mõju avaldada vaid ööajal, kui kinnipeetavad pidi olema kambris, kuid selles osas

kompenseerivad isikliku ruumi vähesuse nõuetekohased magamistingimused (vt ka Riigikohtu

otsus nr 3-3-1-68-15, p 19).

Õigusvastaseks saab pidada kaebaja kinnipidamist 500 päeva ulatuses, mil ta viibis vanglas

kas vahistatuna või tema suhtes rakendati piiranguid seoses vastuvõtuosakonda paigutamisega

(VangS § 14 lg 3, VSKE § 8 lg 4) ning ta viibis alla 3m2 tingimustes pikki järjestikuseid

ajavahemikke 20.09.2010‒18.09.2011 (363 päeva) ja 02.12.2011–29.04.2012 (150 päeva)

seejuures vaid mõne ühe- või paaripäevase erandiga, mis ei saanud üldist olukorda

märkimisväärselt mõjutada. Vahistatuna on kaebaja viibinud kahel lühiajalisel kokkusaamisel

3-14-52678

7(12)

oma tuttavatega ning läbinud lühiajalise vihajuhtimise programmi (10 osalemiskorda)

07.06.2011‒29.06.2011. Need tegevused ei saa kuigivõrd korvata suletud kambris viibimisel

ruuminappusest tingitud ebamugavusi. Samuti ei paku olulist leevendust võimalus selles

samas kambris lugeda raamatuid ja ajalehti või jälgida raadio- või televisiooniprogramme.

Kambrivälist suhtlust ei asenda kuigivõrd ka vahistatu võimalus saada pakke. Kaebaja ei eita,

et ta sai igapäevast ühe tunni pikkust jalutamisvõimalust kasutada, kuid kurdab, et olukorras,

kus korraga kuus inimest viibivad 12,69m2 suuruses jalutusboksis, ei ole tegelik jalutamine

võimalik. Sellise jalutamisvõimalusega on küll täidetud VangS § 93 lg-s 5 sätestatud

miinimumnõue, kuid see piiratud võimalus viibida väljapool kambrit ei ole piisav

ruumikitsikuse neutraliseerimiseks (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-42-15, p 22). Seega pole

vastuvõtuosakonnas ja vahistatuna vanglas viibimise aja osas ilmnenud, et kaebajal oleks

olnud märkimisväärseid võimalusi täiendavaks liikumiseks või suhtluseks, mis võiks pakkuda

leevendust ebapiisava kambripinna oludes ning välistaks EIK art 3 rikkumise. Eelnevat

arvestades on 500 vahistatuna või vastuvõtuosakonnas viibitud päeva osas kaebajat peetud

kinni õigusvastaselt tingimustes, millega on tema väärikust alandades tekitatud mittevaralist

kahju, mis väärib rahaliselt hüvitamist.

Kogu kõnealuse perioodi jooksul ei ole kaebaja päevagi viibinud tingimustes, kus pinda oleks

olnud alla kehtivas õiguses (VSKE § 6 lg 6 v.r) kehtestatud määra. Kaebajale on põhjendatud

hüvitada väärikust alandava kinnipidamisega tekitatud mittevaraline kahju rahas 500 päeva

ulatuses ajavahemikel 09.10.2012–13.11.2012 ja 20.11.2012–06.01.2013 kinnipidamise eest.

Arvestades praeguses asjas õigusvastaselt väikese põrandapinna tingimustes viibimise aega,

selle osakaalu kinnipidamisajast tervikuna, olmetingimusi tervikuna ning liikumis- ja

suhtlemisvõimaluste ebapiisavust vahistatuna vanglas viibides, on põhjendatud mõista 500

õigusvastastes tingimustes viibitud päeva eest hüvitist iga päeva kohta 2 eurot, s.o kokku 1000

eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. Tallinna Vangla palub 06.06.2016 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus

osas, millega kohus vaatas kaebuse läbi perioodi 20.09.2010‒14.07.2011 osas ja teha asjas uus

otsus, millega jätta kaebus nimetatud osas läbi vaatamata, ning tühistada halduskohtu otsus

osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja jätta kaebus rahalise hüvitise välja mõistmise

nõudes rahuldamata.

Kaebus on perioodi 20.09.2010‒14.07.2011 osas esitatud tähtaega rikkudes ning sellest

tulenevalt on kohus vääralt tuvastanud, et kaebaja viibis nimetatud perioodil õigusvastastes

kinnipidamistingimustes. Kaebajale pidid koheselt pärast Tallinna Vanglasse paigutamist

olema tuntavad Tallinna Vangla kinnipidamistingimused ja seeläbi võimaliku kahju

tekkimine. Seejuures oli kaebaja varasemalt viibinud ka teistes kinnipidamisasutustes (Harku

ja Murru Vanglas, Põhja Prefektuuri kambris, Tallinna Vangla Maardu üksuses, Ämari

Vanglas), kus kinnipidamistingimused Tallinna Vangla omadest erinesid. Nõude esitamise

tähtaega tuleb hakata arvestama hetkest, kui kaebaja oma väidetavaid kannatusi reaalselt

tajuma sai hakata (s.o Tallinna Vanglasse saabumise hetkest) ja nimetatud ajast alates sai ta

vanglale nõude esitada.

Rahaline hüvitis on välja mõistetud põhjendamatult. Kaebajale on olnud kambripind alla 3m2

tagatud vahemikus 2,61‒2,87 m2, mis erineb üksnes 0,13‒0,39 m2 kohtupraktikas

aktsepteeritavast 3m2 nõudest. Sedavõrd väikest erinevust nõutavast pinnast on isikul

praktikas võimatu tajuda ja sellest ei saanud kaebajale tekkida mittevaralist kahju, mida tuleks

rahaliselt hüvitada. Erinevus nõutavast kambripinnast on olnud samas suurusjärgus nagu Tartu

3-14-52678

8(12)

Ringkonnakohtu 12.01.2016 otsuse nr 3-14-51155 asjaoludes. Ka juhul, kui kaebajale oleks

olnud tagatud 3m2 suurune pindalamiinimum, ei oleks isikul kambris olnud võimalik teha

märkimisväärselt midagi sellist, mida ei olnud võimalik teha väiksemas kambris, ent mille

tegemine oleks heaolu või elukvaliteeti oluliselt parandanud. Võttes arvesse, et kaebus on

osaliselt esitatud tähtaja rikkumisega, ei ole periood, mil kaebajale oli tagatud väiksem pind

kui 3m2 sedavõrd pikk, et õigustaks välja mõistetud 1000 euro suurust mittevaralise kahju

hüvitist, mis on ebaproportsionaalselt kõrge.

9. AS palub kirjalikus vastuses jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kõik inimesed ei taju kohe esimesel vangistuses viibimise päeval kahju tekkimist. Samuti ei

ole mõistlik eeldada, et kõik vangistuses viibivad isikud üldse mõistavad, mis nendega

sellistes tingimustes toimub. EIK on asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne

põrandapind on 4m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda on vähem kui 3m2 isiku kohta, on

ülerahvastatust peetud sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3

rikkumist. Arvestus ei käi 3m2 järgi, nagu vastustaja on seda teinud. Määratud hüvitis ei ole

põhjendamatu ega ebaproportsionaalselt kõrge.

10. AS palub 07.12.2016 apellatsioonkaebuses (täiendatud 07.12.2016) tühistada

halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus täielikult.

Kohus on olmetingimuste osas lähtunud vaid siseriiklikust õigusest, mis ei ole õige. EIK on

oma praktikas rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada

tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja

füüsilisele tervisele jms. Kui isiklik ruum ei anna alust rikkumise tuvastamiseks eraldi

võetuna, tuleb arvestada kinnipidamisasutuses viibitud aja kestust ning tingimuste

kumulatiivset

toimet.

Avatud

eluosakonnas

kambris

nr

perioodidel

14.06.2012‒28.11.2012,

03.01.2013‒26.02.2013,

24.03.2013‒15.04.2013

ja

24.04.2013‒06.05.2013 viibitud tingimustes kinnipidamine on konventsioonist tulenevalt

õigusvastane. Tähele tuleb panna, et eluosakonnas ei olnud ühtegi ruumi, kuhu kinnipeetav

oleks saanud minna. Lahtiseid uksi, mis võimaldasid liikuda tualettruumi, ei saa nimetada

kergendavaks asjaoluks. Igaõhtused pikad tualeti järjekorrad ning öised ukselukkude ja riivide

avamised häirisid sageli und ning seda ei olnud kaebajal võimalik vältida. Olematu

kehakultuur ei võimaldanud hoolitseda füüsilise terviseseisundi heaolu eest. Võimlat sai

kasutada vaid kord nädalas 1,5 tundi. Kambris oli külm vesi ning vangla ei väljasta

nõudepesuks vahendeid. Halduskohus ei ole märganud sundventilatsiooni puudumist kambris

nr 51, mis sellise rahvaarvu ja ruutmeetrite juures on kaugel normaalsusest.

Halduskohus on lugenud kinnipidamise õigusvastaseks liiga vähese arvu päevade osas.

Kaebaja palub kohtul WC pinna kambri üldpinnast maha arvata. Kaebaja taotleb WC ruumi

põrandapinnast fotosid, et tõendada asjaolu, et WC ruum on põrandapinnaga ühel kõrgusel

vaid sissepoole käiva ukse trajektoori osas. Ülejäänud osa ei ole vabalt liikumiseks mõeldav,

sest tegemist on tellistest laotud kahe astmega. Kaebaja taotleb fototõendeid WC ruumi

põrandapinnast ja WC ruumi põrandapinna mõõtmistoimingute teostamist. Kui kohus selles

osas rahuldab apellatsioonkaebuse, siis tuleb teha ümberarvestused ja tuleb juurde palju päevi,

mil kaebajal jäi ruumi alla 2,5m2 ja ka alla 3m2, kuid üle 2,5 m2. Sellest tulenevalt tuleb

määrata uus hüvitise summa. Eeluurimise ja vastuvõtu osakonnas viibitud ajal

20.09.2010‒03.06.2012 on kaebaja arvutuste kohaselt palju rohkem päevi kui 500, mil

kaebajale isegi koos WC pinnaga oli tagatud alla 3m2 kambripinda. Isegi kui ringkonnakohus

ei arvesta WC pinda üldpinnast maha, siis palub kaebaja lugeda väga täpselt kõik alla 3m2

piiri jäävad päevad rikkumiseks ehk õigusvastaseks.

3-14-52678

9(12)

Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et pole ilmnenud, et negatiivne mõju kaebajale oleks

suurenenud. Lisaks mainitud külmale veele on kõigis kambrites laud mõeldud neljale

inimesele. Samas on neljale inimesele mõeldud kambrisse paigutatud viis või kuus isikut. Osa

isikuid peab seega ootama kuni keegi söömise lõpetab ja sööma hiljem jahtunud toitu. Selline

ebavõrdne olukord kambris on inimväärikust alandav ja tekitab võitlusliku olukorra.

Võitluslik olukord tekib ka väikeses jalutusboksis. Halduskohus ei ole sellele tähelepanu

pööranud. Tõele ei vasta halduskohtu väide, et kord nädalas sooja veega üle keha pesemine

vastaks normile. See vastab vaid siseriiklikule miinimumnormile, samas peab lähtuma

konventsioonist.

Kaebaja ei nõustu praeguses asjas olemasolevate mõõtmistulemuste järgi kaebajale

võimaldatud põrandapinna määratlusega. Välja ei ole mõõdetud kambri ala, mida kaebaja

vabalt liikumiseks kasutada ei saa. Kaebaja taotleb vaba põrandapinna mõõdistamist.

11. Tallinna Vangla palus kirjalikus vastuses jätta AS apellatsioonkaebus rahuldamata.

Halduskohus on kaebuse läbi vaadanud osaliselt ajaperioodi osas, milles oli kaebetähtaeg

möödunud. Halduskohus on õigesti WC kambri üldpinna hulka arvestanud. EIK praktikast

ega siseriiklikust regulatsioonist ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat

arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3m2 või

et soovitavalt võiks pinda olla tagatud veelgi suuremas mõõdus. Kuna sellist kohustust

kehtivast õigusest ei tulene, ei saa isik selle rikkumisele kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de

7 ja 9 alusel tugineda. Muude kaebaja etteheidetega seonduvalt (ventilatsioonisüsteem,

pesemisvõimalused) on Tallinna Vangla olmetingimused olnud alati vähemalt rahuldaval

tasemel ega ole kaebajale negatiivset mõju avaldanud. Halduskohtu otsus on õiguspärane ka

osas, millega on kaebus osaliselt kohustusliku eelmenetluse läbimata jätmise tõttu tagastatud

ning osas, milles kohus on jätnud kaebuse rahuldamata. Apellatsioonkaebuses viitab kaebaja

uutele asjaoludele (spordisaali seisukord, nõudepesuvahendi soetamine, isiklike toidunõude

pesemise

kohustus

jne),

millised

ei

ole

praeguse

kaebuse

aluseks

olevas

kahjunõudemenetluses välja toodud ega ole asjakohased.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus lahendab esmalt AS ja Tallinna Vangla taotlused (I), seejärel AS

apellatsioonkaebuse (II) ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse (III) ning viimaks jagab

menetluskulud (IV).

I

13. Kaebaja on 07.12.2016 menetlusdokumentides esitanud ringkonnakohtule taotlused

kambrite mõõdistamiseks ja fotografeerimiseks, et selgitada välja tegelik liikumiseks vaba

pind kambrites. Ringkonnakohus jätab selle taotluse lahendamata, kuna see on esitatud alles

apellatsiooniastmes ja puuduvad mõjuvad põhjused, mis seda õigustaksid (HKMS § 198 lg 2).

Samuti ei pea ringkonnakohus täiendavate tõendite kogumist vajalikuks asja õigemaks

lahendamiseks (HKMS § 198 lg 3), sest vangla poolt on asja materjalides esitatud tabel

kambrite mõõtmetega, sh koos ja ilma WC aluse pinnata. Ringkonnakohus peab neid

mõõtmeid piisavaks asja lahendamiseks ning on kursis Tallinna Vangla üldiste

olmetingimustega, võttes arvesse sarnaste varasemate vaidluste suurt arvu.

14. Tallinna Vangla on apellatsioonkaebuses esitanud taotluse jätta kaebus läbi vaatamata

perioodi

20.09.2010‒14.07.2011

puudutavas

osas

kaebetähtaja

rikkumise

tõttu.

Ringkonnakohus jätab selle taotluse rahuldamata, sest vastava perioodi osas on kaebuse

3-14-52678

10(12)

tähtaegsuse

küsimus

lõplikult

lahendatud

Tallinna

Ringkonnakohtu

18.12.2015

kohtumäärusega. Tallinna Vangla ei vaidlustanud seda kohtumäärust ja tegemist ei ole

küsimusega, mida saaks apellatsioonkaebuses uuesti tõstatada.

II

15. Ringkonnakohus on seisukohal, et AS apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Oma

20. oktoobri 2016. a otsuses Muršić v. Horvaatia, nr 7334/13 leidis EIK, et kinnipeetava

isikliku pinna leidmiseks tuleb kambri pindalast enne kogupindala jagamist seal viibinud

isikute arvuga maha arvata tualettruumi pindala (p 114). Halduskohus ei ole seda teinud.

Tallinna Vangla poolt esitatud tabelist (I kd tl 88-99) ja vangla poolt täiendavalt esitatud

andmetest perioodi 20.09.2010‒14.07.2011 kohta (kamber nr 436; täituvus 6 isikut; kambri

kogupind 16,4m2, millest WC-alune pind 1,5m2) nähtuvalt viibis kaebaja lukustatud

kambrites perioodil 20.09.2010–03.06.2012, kus talle oli isiklikku pinda alla 3m2, arvestades

kambri pinnast maha WC-aluse pinna, kokku 556 päeva. Kaebaja isiklik põrandapind

varieerus sel perioodil 2,36m2 ja 2,97m2 vahel. Vaidlust ei ole selles, et nimetatud 556

ruumikitsikuses veedetud päeva viibis kaebaja lukustatud kambris, kus tema ainus igapäevane

tegevuse ja liikumise võimalus oli 1 tund päevas värske õhu käes jalutamist. Samuti ei saa

esineda kahtlust selles, et Tallinna Vangla kambrite üldine seisukord oli halb ja

amortiseerunud ning jalutusboks, kus kaebaja igapäevaselt jalutas, väike.

16. Muršić v. Horvaatia lahendis on EIK taas kord toonitanud, et kambris peab inimese kohta

olema minimaalselt 3m2 põrandapinda (p 110) ning kui põrandapinda on alla 3m2, siis esineb

tugev eeldus selleks, et isikut on peetud kinni inimväärikust rikkuvates tingimustes (p 124).

Alla 3m2 põrandapinnast tulenevat rikkumise eeldust on võimalik ümber lükata, kui isikliku

ruumi kitsikust kompenseerivad järgnevad asjaolud, mis peavad esinema kumulatiivselt

(viidatud lahendi p 132):

- ruumikitsikust, s.o 3m2-st väiksemat isiklikku pinda, peab kannatama lühiajaliselt ja

harva;

- tagatud on võimalus kambriväliseks liikumiseks ja kambrivälisteks tegevusteks (p 133),

kusjuures õues viibimise koht peab olema piisavalt avar ja pakkuma kaitset ka halva

ilma eest. Kambrivälised tegevused hõlmavad võimaluse veeta aega töötades,

sportides, haridust omandades vms;

- kinnipidamisasutuse üldine seisund peab olema talutav (loomuliku valguse ja värske

õhu, kütte või jahutuse olemasolu, kohased sanitaartingimused jne, p 134) ning ei tohi

esineda konkreetse isiku olukorda raskendavaid asjaolusid, mis on tingitud nt isiku

soost, vanusest või terviseseisundist (p 97).

17. Viidatud lahendis Muršić v. Horvaatia leidis EIK, et EIÕK art-t 3 oli pikema vangistuse

käigus rikutud ühe 27-päevase perioodi puhul, mil kaebajal oli isiklikku ruumi 2,62m2 ning

seda eelkõige perioodi pikkuse tõttu (p-d 149-153). Ülejäänud probleemsete ajavahemike

puhul rikkumist ei leitud, kuna need olid lühikesed (1–8 päeva), ruumikitsikus ei olnud

märkimisväärne (2,55–2,62 m2), kaebajale olid tagatud piisav jalutamisvõimalus ja muu

kambriväline tegevus ning kinnipidamistingimused üldisemalt ei olnud halvad (p-d 154-171).

Hüvitise kohta märkis EIK, et sedalaadi rikkumist ei saa heastada pelgalt rikkumise

tuvastamisega. Vajalik on ka mittevaralise kahju hüvitamine rahas (p 181).

18. Praeguses asjas oli kaebaja pikemate ajaperioodide vältel (348, 11, 8, 146, 7 ja 33 päeva

järjest) sunnitud olema lukustatud kambris, kus tema isiklik pind jäi alla 3m2 isiku kohta.

Tema ainus rutiinne liikumisvõimalus oli tund päevas jalutamist ca 15m2-s jalutusboksis,

millele lisandusid ühes sotsiaalprogrammis osalemine (viha juhtimine) ning lühiajalised

3-14-52678

11(12)

kokkusaamised (I kd tl 100-101). Ringkonnakohus tuvastab EIÕK art 3 rikkumise perioodil,

mil kaebaja viibis lukustatud kambris ruumikitsikuses 556 päeval, arvestades, et kaebaja ei

talunud ruumikitsikust EIK lahendite valguses lühiajaliselt; talle ei olnud tagatud piisav

võimalus kambriväliseks liikumiseks ega kambrivälisteks tegevusteks (sõltumata põhjustest,

mis tingisid kaebaja viibimise lukustatud kambris) ning kinnipidamisasutuse üldine seisukord

ei olnud hea. Arvestades EIK lahendis Muršić v. Horvaatia ning Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-

21-16 väljendatut, tuleb ka asuda seisukohale, et kaebajale ei ole piisavaks hüvitiseks

inimväärikust riivavate tingimuste õigusvastasuse tuvastamine, vaid selline rikkumine tuleb

hüvitada rahas. Ringkonnakohus peab õiglaseks hüvitiseks 1300 euro suurust hüvitist.

19. Ülejäänud osas jääb AS apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus ei tuvasta

EIÕK art 3 rikkumist perioodide osas, mil kaebaja viibis avatud eluosakonnas ega perioodide

03.09.2011‒04.09.2011, 19.09.2011‒24.09.2011, 03.10.2011‒28.11.2011, 23.04.2012 ja

01.05.2012 osas, mil kaebaja viibis küll eraldatud lukustatud kambris, kuid talle oli tagatud

isiklikku pinda üle 3m2. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega neis küsimustes ei pea

ringkonnakohus vajalikuks halduskohtu otsuse põhjendusi HKMS § 201 lg 4 alusel korrata.

Kaebaja need väited aga, mis ei puuduta ebapiisavat kambripinda, pesemisvõimalusi või

õhuvahetust ning samuti väited (n vangla spordisaali olukord, kohustus pesta isiklikke

toidunõusid jne), mis esitati alles apellatsioonimenetluses, jätab ringkonnakohus tähelepanuta.

III

20. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohus ei ole valesti hinnanud

perioodi, mil kaebaja viibis kinnistes kambrites ega arvutanud päevade arvu valesti tulenevalt

sellest, nagu oleks kaebus perioodi 20.09.2010‒14.07.2011 osas esitatud tähtaja rikkumisega

(vt ringkonnakohtu otsuse p 14).

21. Et ringkonnakohus rahuldab osaliselt AS apellatsioonkaebuse ja suurendab summat, mis

tuleb Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista, ei ole väljamõistetav summa ka

ebaproportsionaalselt suur, võttes arvesse sarnastes kohtuvaidlustes vanglalt välja mõistetud

kahjuhüvitisi. Ainetud on vangla arutlused sellest, kui vähe või palju oli kaebajale tagatud

isiklikku pinda alla 3m2. EIK lahendite kohaselt tuleb tuvastada see, kas kambris oli inimese

kohta tagatud minimaalselt 3m2 põrandapinda ning kui põrandapinda oli alla 3m2, siis esineb

tugev eeldus selleks, et isikut on peetud kinni inimväärikust rikkuvates tingimustes. Kas

isikule oli tagatud 0,13 või 0,39m2 nõutust vähem põrandapinda, ei oma EIÕK art 3 rikkumise

tuvastamise kontekstis enam tähendust.

IV

22. Kõike eelnevat kokku võttes on ringkonnakohus seisukohal, et AS apellatsioonkaebus on

põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse

osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab AS kaebuse osaliselt ja mõistab

Tallinna Vanglalt AS kasuks välja mittevaralise kahju summas 1300 eurot. Ülejäänud osas

jätab

ringkonnakohus

AS

apellatsioonkaebuse

rahuldamata.

Tallinna

Vangla

apellatsioonkaebus jääb samuti rahuldamata.

23. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu

lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust.

Kaebaja on esimeses ja teises kohtuastmes kandnud menetluskulusid järgmiselt: riigilõiv 70

eurot (I kd tl 57) esimeses astmes ja riigilõiv 70 eurot (II kd tl 105) apellatsiooniastmes.

HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Ringkonnakohus rahuldab kaebaja nõude osaliselt

3-14-52678

12(12)

(34 174,40 eurost 1300 eurot), s.o ca 4% ulatuses. Samas suuruses tuleb vastustajalt kaebaja

kasuks välja mõista ka riigilõiv, milleks on 5 eurot ja 60 senti.

Lisaks on kaebaja esitanud taotluse hüvitada menetluskuluna tema kulutused kirjatarvetele (II

kd tl 51), kuid kuna nende kulude osas ei ole kulude kandmine tõendatud (HKMS § 109 lg 1),

siis jääb kaebaja see taotlus rahuldamata.

Tallinna Vangla võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda HKMS § 108 lg 1 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe