1-13-1674/36 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

9. märts 2017, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-13-1674

Kohtukoosseis

Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 25. jaanuari 2017 määrus

süüdimõistetu Margus Saare (Saar) vangistusest tingimisi

enne tähtaega vabastamata jätmise kohta

Kaebuste esitajad ja kaebuste liik

Süüdimõistetu Margus Saare (isikukood 37110226010)

kaitsja vandeadvokaat Andres Simson, määruskaebus

RESOLUTSIOON

1. Viru Maakohtu 25. jaanuari 2017 määrus jätta muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada

määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel

teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud

määrusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Margus Saar on süüdi tunnistatud Soome Vabariigi Helsingi I astme kohtu 18.04.2008

otsusega, Espoo I astme kohtu 03.07.2009 otsusega ja Hyvinkää I astme kohtu 25.08.2010 otsusega.

Nimetatud otsused on jõustunud. Harju Maakohtu 26.03.2013 määrusega tunnistati eelnimetatud

kohtuotsuste täitmine Eesti Vabariigis lubatavaks. Sama kohtumäärusega kvalifitseeriti Margus

Saare süüteod 18.04.2008 Helsingi I astme kohtuotsuse järgi KarS § 184 lg 2 p-de 1, 2 järgi ja teda

karistati vangistusega 11 aastat 6 kuud ja § 392 lg 2 p 2 järgi ja teda karistati vangistusega 10

aastat. KarS § 64 kohaselt loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ja lõplikuks karistuseks

mõisteti 11 aastat 6 kuud vangistust. Margus Saare süüteod 03.07.2009 Espoo I astme kohtuotsuse

järgi kvalifitseeriti KarS § 184 lg 2 p-de 1, 2 järgi ja teda karistati vangistusega 1 aasta 6 kuud ning

§ 392 lg 2 p 2 järgi ja teda karistati vangistusega 1 aasta. KarS § 64 kohaselt loeti kergem karistus

kaetuks raskeimaga ja lõplikuks karistuseks mõisteti 1 aasta 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1

kohaselt liideti 18.04.2008 Helsingi I astme ja 03.07.2009 Espoo I astme kohtuotsused ja

liitkaristuseks mõisteti Margus Saarele 13 aastat vangistust. Margus Saare süüteod Hyvinkää I

astme 25.08.2010 otsuse järgi kvalifitseeriti KarS § 121 järgi ja teda karistati vangistusega 5 kuud.

KarS § 65 lg 2 kohaselt liideti Helsingi I astme 18.04.2008 otsuse ja Espoo I astme 03.07.2009

otsuse alusel mõistetud liitkaristusele Hyvinkää I astme otsuse alusel mõistetud vangistus 5 kuud ja

lõplikuks liitkaristuseks mõisteti Margus Saarele 13 aastat 5 kuud vangistust. Karistusaja alguseks

loeti 06.11.2007. Karistusaeg lõpeb 06.04.2021.

2. Viru Maakohus 25.01.2017 määrusega jättis Margus Saare vangistusest tingimisi enne

tähtaega vabastamata.

Taolise otsustuse põhistamisel pidas maakohus kõigepealt oluliseks, et M. Saart on kriminaalkorras

karistatud kahel korral ja reaalset vangistust kannab ta teist korda. Varasemalt on teda karistatud ka

tahtliku tapmise eest, käesoleval ajal kannab ta karistust muuhulgas narkokuriteo eest. Tema

karistusaeg lõpeb 06.04.2021, mistõttu katseaeg oleks ebamõistlikult pikk, arvestades ka asjaolu, et

käitumiskontrolli saab rakendada maksimaalselt kaheks aastaks. Järgmiseks arvestas kohus, et

Harju Maakohtu 26.03.2013 määrusest nähtuvalt käitles M. Saar erinevatel aegadel erinevate

gruppide koosseisus väga suuri narkootilise aine koguseid, sealhulgas piiriüleselt. Samast lahendist

selgub, et M. Saar on kasutanud füüsilist vägivalda ja pannud toime kuriteo ka vangistuses. Samuti

olid kinnipeetaval probleemid narkootikumide tarvitamisega. Eeltoodu viitab sellele, et karistuse

eesmärgid M. Saare puhul ei ole veel saavutatud ja tema vabastamine oleks ennatlik. Kinnipeetaval

alalise elu- ja töökoha olemasolu, samuti distsiplinaarkaristuse puudumine on küll positiivsed

asjaolud, kuid tema vabastamiseks nendest ei piisa.

3. Kohtumääruse peale esitas määruskaebuse M. Saare kaitsja vandeadvokaat Andres Simson,

taotledes kohtulahendi tühistamist, tuues selles välja järgmised argumendid.

Vangla iseloomustusest selguv M. Saare ohtlikkuse aste - avalikkuses kõrgohtlik - tuleneb üksnes

tema kuritegudest, mis leidsid aset eelmisel või üle-eelmisel kümnendil, samuti on see hinnang

vastuolus selle iseloomustuse teiste osadega. Lisaks jääb selgusetuks, kuidas on kujunenud

riskiprotsentide numbrid. Nende numbrite põhjal on uue kuriteo sooritamise tõenäosus väga väike.

M. Saar on Eestis karistuse kandmisel käitunud eeskujulikult. Murru Vanglas läbis ta

väikeettevõtluse juhtimise ja arvutikursused ning Soomes karistust kandes õppis 3 aastat

metallitehnoloogiat. Ta on töötanud ka Viru Vangla majandustöödel ja AS Eesti Vanglatööstus

metallitsehhis. Kinnipeetav läbis ka agressiivsuse asendamise treeningu programmi,

sõltuvusvõõrutusprogrammi "Usk ja teadmine,“ programmi „12 sammu ehk igapäevane valik" ning

taastava õiguse programmi „Tee.“ Eeltoodu näitab üheselt, et M. Saar on näinud vaeva ning

panustanud oma mõtteviisi ja arusaamade parandamiseks. Ta soovib edaspidi stabiilsemat

elukorraldust ning ei pea end teiste poolt mõjutatavaks. Ta on Eesti vanglas panustanud

erinevatesse ettevõtmistesse ning on järginud vanglas kehtivaid eeskirju.

Vabanemise korral asuks M. Saar elama oma ema juurde, keda ta on materiaalselt toetanud ka

vanglas viibimise ajal. See näitab hoolivust oma lähedastest ning neil head vastastikust suhet, mis

viitab selle, et teda ootab vabanemisel ees stabiilne ja hooliv keskkond. Ema ja õe sõnade kohaselt

nende peres alkoholi ei tarvitata, samuti puuduvad nende suhtlusringkonnas kriminaalkorras

karistatud isikud.

Ennetähtaegsel vabanemisel on M. Saarel garanteeritud töökoht, tal on keskharidus, ta omab

töökogemust, suudab tööalaselt enda tegevust vastavalt vajadusele kohandada ja häid töösuhteid

säilitada. Samuti on kinnipeetaval vabanemisfondis rahalised vahendid. Lisaks võib väita, et M.

Saar on omandanud erinevad oskused tööjõuturul konkureerimiseks.

M. Saare rehabiliteerimine on jõudnud lõplikku faasi ning ta pole enam ohtlik ühiskonnale, võttes

sealjuures arvesse keskkonda, kuhu ta pärast vabanemist on plaaninud jääda. Kuna kinnipeetav on

46-aastane ning suudaks oma tööga panustada tagasi ühiskonda, saab väita, et tema hoidmine

vanglas, ei ole eesmärgipärane ning võib omada hoopis vastupidist mõju, sest isiku hilisemal

vabastamisel ei ole ta esiteks tööjõuturul niivõrd suurt konkureerimisvõimet ning tema

enesehinnang võib langeda.

Oluline on, et M. Saar on saanud karistuse Soome Vabariigis, kus see mõistetakse eelduslikult

võimalusega vabanemisega poole aja ärakandmiselt. Isikud, kellel õnnestus jääda karistust kandma

Soome, on tänaseks vabastatud, erinevalt nendest, kes toodi üle Eestisse. Tegemist on isikute

ebavõrdse kohtlemisega. Seda asjaolu tuleks M. Saare vabastamise küsimuses arvesse võtta.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

4. Tartu Ringkonnakohus, tutvunud kohtutoimiku materjalide, maakohtu määruse ja

määruskaebusega, nõustub täielikult esimese kohtuastme seisukohtadega ning leiab samuti,

kinnipeetava M. Saare tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine ei ole põhjendatud.

Nimelt ei pea ka kriminaalkolleegium võimalikuks jaatada M. Saare karistuse eesmärkide täidetust

juba 4 aastat enne temale mõistetud karistusaja lõppu olukorras, kus teda on kriminaalkorras

karistatud korduvalt, ta on toime pannud I astme kuritegusid ja sooritanud kuriteo ka vangistuses.

Ehk teisisõnu öelduna positiivset tulevikuprognoosi, et kinnipeetav kuritegusid enam toime ei pane,

käesoleval hetkel kindlasti veel teha ei saa.

M. Saare hoidumine distsipliinirikkumistest, töötamine vangistuses ning erinevate programmide

läbimine ringkonnakohut vastupidisele seisukohale ei veena, kuivõrd järeldust, et tema käitumises

täheldatav muutus oleks jääv ning kestaks ka kinnipidamisasutusest vabanemisel, praeguselt veel

teha ei saa. Sellist tõdemust ei muuda seegi, et M. Saare vabanemisjärgsed elutingimused on

vaadeldavad positiivsetena. Samuti ei saa siinkohal märkimata jätta sedagi, et elu- ja töökoha ning

lähedaste olemasolu kinnipeetava seaduskuulekust varasemalt taganud ei ole.

Kui nüüd kaitsja argumente edasi vaadata, siis selgub, et ta seab kahtluse alla M. Saare uue kuriteo

riskihindamise tulemused ühes vangla hinnanguga tema ohtlikkuse tasemele. Kriminaalkolleegium

kaitsja poolt osundatule mingit olulist tähendust aga ei omista. Nimelt tuleb kõigepealt märkida, et

kuigi kõnealusest iseloomustusest riskiprotsentide konkreetset arvutuskäiku ei selgu, on ära

näidatud, milliseid asjaolusid selle saamisel arvesse võetud on. Samuti peab toonitama sedagi, et see

iseloomustus, ja veelgi kitsamalt selle ühe osana riskiprotsent ning arvamus kinnipeetava ohtlikkuse

osas, on vaid üks tegur, mida maakohus M. Saare tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise

üle otsustades arvestas. Ehk siis kohtu lõppotsustuse seisukohalt riskiprotsentide arvnäitajatel ja

kinnipeetava ohtlikkusele antud hinnangul määravat kaalu olnud ei ole.

Veel on kaitsja leidnud, et M. Saare tingimisi enne tähtaega vanglast vabastamise otsustamisel

tuleks arvesse võtta tema süüditunnistamist Soome Vabariigis, kus karistus mõistetakse eelduslikult

võimalusega vabanemisega poole aja ärakandmisel. Ringkonnakohus osundatud asjaolule olulist

tähendust aga ei omista, kuivõrd juhindudes KrMS § 486 lg-st 1 täidetakse karistus Eesti seadustes

sätestatud korras (hõlmab ka karistusest ennetähtaegset vabastamist). Seega karistuse täitmise

ülevõtmisel järgitakse süüdimõistetu enne tähtaega vanglast vabastamisel Eesti õigusaktides

ettenähtud reegleid, eelkõige KarS § 76 ja vangistusseaduse asjakohaseid sätteid. Seda maakohus

käesoleval juhul teinud ongi.

Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus

vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

/allkiri/ /allkiri/ /allkiri/

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

Mati Kartau