2-15-16531/29 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 17.10.2016 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

3. Mõista kostjalt MZ hageja BM kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud 720

eurot. Kohustada MZ tasuma väljamõistetud menetluskuludelt BM-le viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Imbi Sidok-Toomsalu, Indrek Soots

Otsuse kuupäev

09.03.2016, Tallinn

Kohtuasja number

2-15-16531

Kohtuasi

BM hagi MZ vastu võla väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 17.10.2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

MZ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

73 299 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja BM (isikukood XXXXXXXXXX), lepingulised

esindajad vandeadvokaat Eerik Entsik, vandeadvokaadi

abi Liisi Kents

Kostja MZ (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Tanel Mällas

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Asjaolud ja hageja nõue

1. BM (hageja) esitas 04.11.2015 hagi Harju Maakohtusse MZ (kostja) vastu võla

väljamõistmiseks. Hageja palus mõista kostjalt välja põhivõlgnevus 63 911 eurot, seisuga

06.01.2015 intress 10 227 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud

viivis 4 243 eurot ning lisanduv viivis põhisummalt alates hagi esitamisest kuni võlgnevuse

tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 25.11.2006 suulise ja tähtajatu laenulepingu.

Selle laenulepingu alusel kandis hageja kostja kontole 1 000 000 krooni (s.o 63 911 eurot)

selgitusega „Laenuleping 25.11.2006, laen“. Hageja ütles 05.11.2014 teates laenulepingu üles

ja selle teate sai kostja kätte 06.11.2014 e-posti teel. Kostja pole teinud laenumakse katteks

ühtegi makset.

Kostja vastuväited

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata. Laenulepingust tulenev nõue on

tsiviilasja nr 2-13-21550 raames lahendatud. Harju Maakohtu 18.12.2013 otsusega tsiviilasjas

nr 2-13-21550 tuvastati, et kostja ja tema endine abikaasa (EZ) on tagastanud hagejale kokku

rahalisi vahendeid 63 004,14 euro suuruses summas ning vaidlus nimetatud kohtuasjas on

lõppenud Tallinna Ringkonnakohtu 30.06.2014 otsusega. Vaidlus puudub selles, et kostja

kandis laenu edasi EZ-le ning selles, et laen oli mõeldud edasilaenamiseks EZ-le äritegevuse

tarbeks. 907,51 eurot tasus kostja hageja abikaasale LM-le 2010. aasta alguses, kes allkirjastas

ka vastava kinnituse. Hageja nõue on aegunud, sest tegemist oli tähtajalise lepinguga, mille

täitmise tähtaeg saabus hiljemalt 31.12.2008.

Maakohtu otsus

3. Harju Maakohus rahuldas 17.10.2016 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja põhivõlgnevuse 63 911 eurot, hagiavalduse esitamiseni 04.11.2015 sissenõutavaks

muutunud viivise 4 243 eurot ning viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses

sätestatud määras tasumata põhisummalt alates hagi esitamisest kuni põhivõlgnevuse

tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus 88% ulatuses kostja ja 12% ulatuses hageja kanda.

Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 3 498,48 eurot.

Maakohus ei nõustunud kostjaga, et samal alusel ning sama hagi eseme suhtes on kohtuotsus

juba tehtud. Hageja polnud tsiviilasjas nr 2-13-21550 menetlusosaliseks. Seetõttu pole

tsiviilasjas 2-13-21150 jõustunud kohtuotsus tema suhtes siduv ning ka kohtute poolt tuvastatud

asjaolud ei oma tema suhtes kindlaksmääratud õiguslikku jõudu. Sel põhjusel ei lugenud

maakohus ka tuvastatuks asjaolusid, mille üle praeguses menetluses vaidlus käib ja mis võisid

olla käsitletud tsiviilasja nr 2-13-21550 lahendamisel.

Maakohtu hinnangul ei ole tsiviilasjas leidnud tõendamist kostja väited, et laenuleping oli

tegelikult sõlmitud hageja ja EZ vahel. Seda ei kinnita ei hageja ja EZ vande all antud ütlused

ega ka 29.11.2006 maksekorraldus. Asjaolust, et kostja soovis hagejalt saadud raha investeerida

EZ kaudu, sõlmides selleks ka EZ-ga laenulepingu, ja et hageja sellest teadis, ei saa maakohtu

hinnangul järeldada, et hageja oleks avaldanud tahet sõlmida EZ-ga laenulepingu. 29.11.2006

maksekorralduse sõnastus viitab sellele, et hageja sooviks oli anda kostjale laenulepingu alusel

üks miljon krooni ning see raha tuli kostjal hagejale tagastada.

Kostja väide, et laenuleping oli sõlmitud tähtajaga üks aasta, pole maakohtu hinnangul

tõendatud. Tõendina esitatud protokollist tsiviilasjas nr 2-13-21150 pole kohtu hinnangul

võimalik tuvastada, millisest laenulepingust seal jutt käib. Kuivõrd tegemist on tähtajatu

laenulepinguga, kohaldub selle ülesütlemisele VÕS § 398 lg 1. Pooled ei vaidle, et kostjale on

laenulepingu ülesütlemisteade edastatud 06.11.2014 e-posti aadressile ja kostja on selle kätte

saanud. Seega pole hageja nõue hagi esitamise seisuga aegunud.

Maakohtu hinnangul pole kostja laenulepingu täitmist tõendanud. Kostja väitel on EZ tasunud

vaidlusaluse laenulepingu katteks hagejale 500 000 krooni (02.04.2008) ja 122 339 krooni

(31.12.2008). Hageja vande all antud seletuse, EZ tunnistajana antud ütluste ja

maksekorralduste selgitustest järeldas maakohus, et need summad kandis EZ hagejale

valuutatehingu, mitte vaidlusaluse laenulepingu katteks.

Muude summade (150 000 krooni 15.01.2009, 8 000 krooni 17.02.2009, 6 401,39 eurot

04.05.2010, 4 500 eurot 21.05.2010 ja 2 790,25 USD (2 230 eurot) 02.07.2010) osas järeldas

maakohus, et nende tasumine vaidlusaluse laenulepingu katteks pole samuti tõendatud. Enne

nende summade tasumist on hageja kostjale teinud ülekandeid (lisaks 25.11.2006 laenule)

kokku umbes 350 000 krooni. Enam-vähem samal perioodil oli hageja arvelduskontolt

teostatud kostja arvelduskontole ülekanne summas 4 600 krooni selgitusega „vozvrat dolga za

nalog na zemlju i stroi.materialaq“, 21.05.2010 ülekanne 13 000 krooni selgitusega „võla

tasumine. 6 000.- ehitusmaterjalid ja 7 000.- maaleri tasu“ ning 07.2010 ülekanne summas 8

700 krooni selgitusega „2600- maljar.ostatok; 1000- stroi.mat.;4200-krõša; 900-ximstiska“.

Samal päeval 4 500 euro tasumisega kandis hageja kostja arvelduskontole 4 500 eurot

selgitusega „podarok“. Maakohus pidas veenvaks hageja väidet, et tegemist oli muudest

arveldustest tekkinud kohustuste täitmisega.

Hagejale 907,51 euro tasumine pole kohtu hinnangul tõendatud. Hageja pole kinnitanud, et ta

oleks saanud oma abikaasalt 907,51 eurot laenulepingust tuleneva laenu tagasimaksmise

kohustuse katteks. Laenu tagasimakset summas 907,51 eurot pole võimalik veenvalt tõendada

üksteisele vasturääkivate suuliste ütluste kaudu.

Kuna laenuleping ei olnud sõlmitud majandus- või kutsetegevuses ning vaidlust ei ole, et pooled

oleksid kokku leppinud intressi tasumises, siis pole hageja intressinõue 10 227 eurot tõendatud.

Laenulepingus ei leppinud pooled viivise suuruses kokku. Kuna laenusumma 63 911 eurot tuli

tagastada 06.01.2015, siis on põhjendatud arvestada viivist alates 07.01.2015 301 päeva eest

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus hagi rahuldas ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Maakohus on põhjendamatult jätnud analüüsimata tsiviilasja nr 2-13-21550 materjalid (maa- ja

ringkonnakohtu otsused ja maakohtu istungi protokolli). Faktiliste asjaolude osas on olemas

jõustunud kohtulahend. Maakohus on seadnud kahtluse alla selle, kas tsiviilasja nr 2-13-21550

menetlemisel on maa- ja ringkonnakohus tõendeid igakülgselt hinnanud. Kostja maakohtu

sellise arvamusega ei nõustu. Maakohus on rikkunud menetlusõiguse norme, kui on eelistanud

praeguses tsiviilasjas kogutud tõendeid (sh ütlusi) tsiviilasjas nr 2-13-21550 kogutud tõenditele.

Laenu tegelik saaja oli EZ. Maakohus jättis tähelepanuta 21.09.2013 istungi (tsiviilasjas nr 2-

13-21550) protokollis kajastatu. Sealt nähtub hageja kinnitus, et laen oli mõeldud EZ-le. Samast

protokollist nähtub ka EZ kinnitus, et läbirääkimised toimusid EZ ja hageja vahel ning kostja

oli vahendajaks. Kostja heidab maakohtule selles tsiviilasjas kogutud seletuste ja ütluste

eelistamist tsiviilasjas nr 2-13-21550 kogutud seletustele ja ütlustele.

Laenulepingust tulenev nõue on aegunud. Maakohus on 18.12.2013 otsuses tsiviilasjas 2-13-

21550 tuvastanud, et tegemist oli tähtajalise laenuga, mis tuli tagastada hiljemalt 2008. a

novembri lõpuks. Kostja ei nõustu maakohtu mõttekäiguga sellest, et maksekorraldusel

maksetähtaja viite puudumine viitab lepingu tähtajatusele.

Laenusumma on hagejale tagastatud. Selle on tuvastanud tsiviilasjas 2-13-21550 nii maa- kui

ringkonnakohus. Umbes 40 000 euro müümine valuutatehinguks ei ole usutav, arvestades et

hageja sai sellise väidetava tehingu eest tulu alles 9 kuu pärast ning sel ajal (2008. a lõpus)

saabus ka laenulepingu täitmise tähtaeg. Kostja vaidleb vastu, et 150 000 krooni oli tasutud

muude kohustuste katteks. Maakohus tuvastas, et sel ajal ei olnud hagejal muid nõudeid kostja

vastu. 907,51 euro tasumine on tõendatud kirjaliku kinnitusega. Maakohus keeldus LM

tunnistajana ülekuulamisest. Seetõttu puudus kostjal oma väite tõendamiseks võimalus.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja

menetluskulud apellatsioonimenetluses kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Kohtuotsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis hageja intressinõude 10 227 euro

saamiseks rahuldamata ning otsus on TsMS § 456 lg 4 kohaselt selles osas jõustunud.

Ringkonnakohus vaatab otsuse läbi kostja apellatsioonkaebuse alusel osas, milles kohus hagi

kostja vastu võla ja viivise saamiseks rahuldas.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 alusel. Maakohus on

õigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, hinnanud õigesti tõendeid, käsitlenud

otsuses kõiki kostja seisukohti ja selgitanud piisava põhjalikkusega, miks tuleb hagi osaliselt

rahuldada. Maakohtu otsus vastab TsMS § 438 ja § 442 lg 8 nõuetele. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu järeldustega ning tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda neid.

Kostja leidis apellatsioonkaebuses, et maakohus on oluliselt materiaalõiguse ja menetlusõiguse

normi rikkunud, sest (1) eelistas praeguses asjas kogutud tõendeid kohtute poolt tsiviilasja nr

2-13-21550 otsustes tuvastatud asjaoludele samade faktiliste asjaolude osas, (2) esitatud

tõenditest hoolimata ei tuvastanud, et laenu tegelik saaja oli EZ, (3) laenulepingust tulenev nõue

oli aegunud ja (4) laenusumma oli hagejale tagastatud. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib

ringkonnakohus, et ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei anna alust vaidlustatud

otsuse tühistamiseks või muutmiseks.

Ringkonnakohus ei nõustu kostja arvamusega, et praeguse tsiviilasja esemeks oleva vaidluse

asjaolud olid maakohtu jaoks siduvalt tuvastatud tsiviilasjas nr 2-13-21550. Riigikohus on

mitmel korral selgitanud (vt nt RKTKo 3-2-1-29-16 p 20; RKTKo 3-2-1-70-14 p 11), et kuigi

TsMS § 457 lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles

lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, tuleb kohtutel

hinnata kohtulahendit dokumentaalse tõendina teiste tõendite hulgas. See tähendab, et kohus ei

saa kohtuasjas otsuse langetamisel pimesi arvestada teises kohtuasjas tõendatuks loetud

asjaoludega. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole

kokku leppinud teisiti (TsMS § 232 lg 2).

Tsiviilasjas nr 2-13-21550 menetles kohus EZ hagi kostja vastu, milles EZ palus tunnistada

lubamatuks sundtäitmine täitemenetluses nr 008/2013/486. Seega oli vaidluse raskuskeskmes

kostja ja EZ vaheline võlasuhe ning sellest tulenev nõuete tasaarvestamise võimalus, mitte

hageja ja kostja vaheline laenuleping ega selle alusel tasutud summad. Seetõttu ei saa

maakohtule ette heita tsiviilasjas nr 2-13-21550 kohtuotsuste põhjendustes toodud

seisukohtadest lähtumata jätmist. Kostja väide, et maakohus on praegusel juhul seadnud

kahtluse alla selle, kas maa- ja ringkonnakohus on tsiviilasja nr 2-13-21550 lahendamisel

analüüsinud kõiki tõendeid igakülgselt, pole põhjendatud, sest sellist järeldust maakohtu

17.10.2016 otsus ei sisalda.

Eelnevast sõltumata märgib kohus, et kostja viited Harju Maakohtu 18.12.2013 otsusele

tsiviilasjas nr 2-13-21550, milles maakohus mh analüüsis hageja ja kostja vahelise laenulepingu

tingimusi ja selle alusel tasutud summasid, ei ole praegusel juhul asjakohased. Nimelt jättis

Tallinna Ringkonnakohus 30.06.2014 otsusega maakohtu resolutsiooni muutmata, kuid muutis

TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi osaliselt põhjendusi. Näiteks leidis ringkonnakohus, et tänaste hageja

ja kostja vahel 25.11.2006 sõlmitud lepingu alusel oli laenusaajaks kostja, kes tegi tehingu

summa edasilaenamise eesmärgil (30.06.2014 TlnRingKo 2-13-21550, p-d 41 ja 50) ning

leping oli erinevalt maakohtu poolt tuvastatust tähtajatu (30.06.2014 TlnRingKo 2-13-21550,

p 44).

Maakohus ei rikkunud menetlusõigust, kui tuvastas, et 25.11.2006 sõlmitud laenulepingu alusel

oli laenusaajaks kostja (sooviga laenata summa edasi) ja mitte EZ ning laenuleping oli tähtajatu.

Samuti leidis maakohus õigesti, et kostja seisukoht, mille kohaselt oli ta laenusumma hagejale

vahepeal tagastanud, ei olnud tõendatud. Maakohtu otsusest nähtub, et kohus analüüsis kõiki

tsiviilasjas kogutud ja esitatud tõendeid kogumis, sh 21.09.2013 protokolli tsiviilasjas nr 2-13-

21550 ja kujundas nende alusel oma veendumuse ning põhjendas tehtud järeldusi.

Hagimenetluses otsustavad pooled ise, milliste tõenditega nad oma väiteid tõendavad ning

kohus lahendab hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5

lg-d 1 ja 2). Kolleegium ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt

ega teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Asjaolu, et kostja ei nõustu

maakohtu järeldustega, ei ole iseenesest aluseks tõendite ümberhindamiseks või maakohtu

otsuse tühistamiseks.

Apellatsioonkaebuse väidet, mille kohaselt täheldas maakohus lahendis, et esitatud tõendite

pinnalt ei saanud järeldada, nagu oleks laen mõeldud edasilaenamiseks EZ-le, ei toeta maakohtu

otsuse põhjendused. Maakohus märkis otsuse lk-l 4 mitmel korral, et kostja laenas summa, mille

oli hagejalt saanud EZ-le ja hageja oli sellest teadlik. Kohus avaldas õigesti, et sellest ei saanud

järeldada laenulepingu sõlmimist vahetult hageja ja EZ vahel. Samuti ei nähtu maakohtu

otsusest erinevalt kaebuses kirjeldatust, et kohus oleks tuvastanud hagejal kostja vastu muude

nõuete puudumise. Vastupidi, maakohus on järjekindlalt otsuses märkinud, et hageja kontolt on

korduvalt tehtud erinevates summades ülekandeid kostja kontole (kokku umbes 350 000 krooni

ulatuses arvestamata 29.11.2006 ülekannet), mistõttu ei pruukinud kostja vastuülekannete näol

olla tegu 25.11.2006 laenu tagasimaksetega ning veenev oli hageja väide, et makse oli tehtud

hageja ja kostja vaheliste muude arvelduste katteks.

Viimaks märgib ringkonnakohus, et tsiviilasja materjalidest ei nähtu kostja vastuväidet

maakohtu tegevusele, kui maakohus keeldus 30.05.2016 LM tunnistajana ülekuulamisest.

Seetõttu ei või kostja apellatsioonkaebuses tugineda väitele, et maakohus ei võimaldanud

kostjal oma väidet 907,51 euro tasumise kohta (täiendavalt) tõendada. Vastavasisulise väide

tuleb jätta tähelepanuta ja kostja ei ole samuti taotlenud tunnistaja ülekuulamist

apellatsioonikohtus, et väidetavat menetlusnormi rikkumist kõrvaldada. Eespool märgitud

põhjendustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

7. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse

muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Vastavalt

TsMS § 174 lg-le 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel

vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega

seoses kulud tekkisid.

Hageja esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja menetluskuluks

apellatsiooniastmes kulu lepingulistele esindajatele kokku 2 280 eurot koos käibemaksuga.

Menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on kostja lepingulised esindajad osutanud hagejale

apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 15 tunni ja 50 minuti ulatuses tunnitasuga 120 eurot,

millele lisandub käibemaks. Õigusabi osutamisel on tehtud järgmisi toiminguid: apellatsiooniga

tutvumine ja vastuse koostamine (9 tundi ja 30 minutit) ja vastuse koostamine apellatsioonile

(5 tundi ja 20 minutit), vastuse lõplik vormistamine ja kohtule esitamine (1 tund). Hageja

kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega ja hageja pole

käibemaksukohuslane, mistõttu on nimekirjas toodud kulud arvestatud käibemaksuga.

Ringkonnakohus leiab, et hageja lepinguliste esindajate tunnitasu 120 eurot, millele lisandub

käibemaks, ei saa esindajate kvalifikatsiooni arvestades pidada praegusel juhul ülemäära

suureks.

Hinnates hageja lepinguliste esindajate kulude vajalikkust ja põhjendatust märgib

ringkonnakohus esmalt, et menetluskulude nimekirjas kajastatud toimingud on osaliselt

kattuvad. Nimekirja kohaselt on hageja esindajatel kulunud apellatsioonkaebusega tutvumiseks

ja vastuse koostamiseks 9 tundi ja 30 minutit ning (uuesti) vastuse koostamiseks 5 tundi ja 20

minutit. Apellatsioonimenetluses on hageja esitanud vaid ühe vastuse apellatsioonkaebusele

19.12.2016. Seega on hagejate lepingulistel esindajatel kulunud apellatsioonkaebuse analüüsiks

ja sellele vastamiseks kokku 14 tundi ja 50 minutit. Vastuse lõplikuks vormistamiseks kulus

hageja esindajatel täiendavalt 1 tund. Ringkonnakohtu hinnangul pole selline ajakulu TsMS §

175 lg 1 mõttes osaliselt põhjendatud. Arvestades apellatsioonkaebuse sisu, hageja vastuse sisu

ning asjaolu, et tegemist ei ole mahuka ega keeruka vaidlusega ning pidades silmas, et hageja

on saanud oma samasisulised vastuväited esitada juba maakohtus, peab ringkonnakohus

apellatsioonkaebusega tutvumise, vastuse koostamise ning vastuse viimistlemiseks ja

esitamiseks põhjendatud ajakuluks TsMS § 175 lg 1 mõttes kokku 5 tundi. Sellest tulenevalt

mõistab ringkonnakohus kostjalt hageja menetluskulude katteks koos käibemaksuga on kokku

720 eurot.

TsMS § 177 lg 4 alusel kohustab ringkonnakohus kostjat tasuma väljamõistetud

menetluskuludelt hagejale viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates

otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale

edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude

suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude

rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Imbi Sidok-Toomsalu

Indrek Soots

Parandatud 28.03.2017 määrusega

RESOLUTSIOON

1. Parandada Tallinna Ringkonnakohtu otsuse sissejuhatuses viga ja lugeda

ringkonnakohtu otsuse õigeks kuupäevaks 09.03.2017.

2. Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse ärakirja kättetoimetamisest.