2-14-21952/64 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(12)

Tsiviilasi nr: 2-14-21952

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Krista Kirspuu, Kaupo Paal

Otsuse tegemise aeg ja koht

06.03.2017, Tallinn

Tsiviilasja number

2-14-21952

Tsiviilasi

TH ja EHA (TH üldõigusjärglased) hagi JK ja MK vastu

hoonestusõiguse seadmise või hüvitise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30.09.2016 otsus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

67 840 eurot

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Menetlusosalised ja nende

esindajad

TH ja EHA apellatsioonkaebus

Hagejad:

TH

(isikukood

XXXXXXXXXX)

ja

EHA

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

esialgse

hageja

TH

(isikukood

XXXXXXXXXXX,

surnud

XX.XX.XXXX)

üldõigusjärglased,

ühised

lepingulised

esindajad

vandeadvokaadid Anneli Aab ja Merilin Valdmaa

Kostjad:

JK

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

ja

MK

(isikukood XXXXXXXXXXX), ühine lepinguline esindaja

vandeadvokaat Kristi Rande

Kolmas isik: Keila Vald (Keila Vallavalitsuse kaudu),

lepinguline esindaja Anti Pärtel

Istungi toimumise aeg

17.02.2017

Istungil osalenud isikud

Hagejad TH ja EHA ning nende lepinguline esindaja

vandeadvokaat Anneli Aab

Kostjad JK ja MK ning nende lepinguline esindaja

vandeadvokaat Kristi Rande

RESOLUTSIOON:

1. Harju Maakohtu 30.09.2016 otsus jätta muutmata.

2. TH ja EHA apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta TH ja EHA kanda solidaarselt.

2(12)

Tsiviilasi nr: 2-14-21952

4. Apellatsiooniastmes kantud JK ja MK menetluskulude kindlaksmääramise

avaldus

rahuldada.

Määrata

apellatsiooniastmes

kantud

JK

ja

MK

menetluskulude vajalikuks ja põhjendatud rahaliseks suuruseks 1065,99 eurot.

5. Välja mõista solidaarselt TH-lt ja EHA-lt JK ja MK kasuks solidaarselt

menetluskulud 1065,99 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb

tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

6. Keila vald ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast

viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus

võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi

vahendusel.

Menetlusosaline

võib

ise

esitada Riigikohtule

menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu

taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud

tähtaja

järgimiseks

peab

menetlusabi

taotleja

tegema

tähtaja

kestel

ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Menetluskulude

kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud

või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa

ületab 200 eurot.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. TH (esialgne hageja) esitas 12.06.2014 hagi JK (kostja I) ja MK (kostja II) vastu

hoonestusõiguse seadmise või alternatiivselt hüvitise nõudes.

2. Hagiavalduse kohaselt ostis esialgne hageja koos abikaasaga 14.11.1960 EK-lt kumbki

¼ suuruse mõttelise osa Keila rajoonis Klooga külanõukogus Tuulina külas asuvast

majavaldusest. Esialgse hageja abikaasa suri 1987 ja pärimise järgselt omandas

esialgne hageja abikaasale kuulunud mõttelise osa majavaldusest. Seega kuulus

esialgsele hagejale pärast abikaasa surma ½ mõttelist osa majavaldusest.

3. Harju Maavalitsuse 02.04.1993 otsusega nr 519 tuvastati, et Keila vallas asuv maatükk

nr 55 (praegune Kapteni tee 6 maaüksus) on omandireformi objektiks olev

õigusvastaselt võõrandatud vara ning U-AK on omandireformi õigustatud subjektiks

selle maaüksuse osas. 15.06.1993 tegi U-AK Keila Vallavalitsusele avalduse

kiirendatud korras Kapteni tee 6 maaüksuse tagastamise kohta. 15.09.1993 tagastati

maa õigustatud isikule U-AK-le. Maa tagastamise menetluse käigus kinnitas TH, et

temale kuulub ½ mõttelist osa ehitisest, mis asub Kapteni tee 6 maaüksusel ning tal

puuduvad pretensioonid sellele maale ning ta ei soovi seda maad osta ega rentida.

4. Esialgne hageja müüs maha oma senise elamispinna, remontis Kapteni tee 6

majavalduse teise korruse aastaringseks elamiseks ja asus sinna püsivalt elama. Suur

osa tehtud kulutustest hõlmas selliseid töid, mis puudutasid ehitise ühiskasutuses

olevat osa. Ühiskasutuses osade renoveerimise kulud jagati kahe Kapteni tee 6

majavaldust jagava perekonna vahel võrdselt.

5. 19.04.1994 kinnistati Kapteni tee 6 maaüksus ning kinnistu ainuomanikuna kanti

kinnistusraamatusse U-AK. Omandireformi käigus maa tagastamisel ja kinnistamisel

ei seatud hageja kasuks hoonestusõigust ega võõrandatud hagejale kuuluvat ½

mõttelist osa seaduses sätestatud viisil õiglase hüvitise eest. Käesoleval hetkel kuulub

3(12)

Tsiviilasi nr: 2-14-21952

Kapteni tee 6 kinnistu kostjatele ning hageja ei nähtu registrites ½ majavalduse

omanikuna.

6. Kuna esialgne hageja arvas, et tal ei ole õigust maaüksusele, siis ei esitanud ta ka

avaldust maaüksuse ostueesõigusega erastamiseks. See aga ei tähenda, et esialgne

hageja oleks loobunud enda omandist. Sel perioodil olid ehitised selgelt maast kui

kinnisasjast eraldi tsiviilkäibes, mistõttu on üheselt mõistetav, et esialgne hageja ei ole

loobunud viidatud teatisega oma omandiõigusest majavaldusele. Hagejad leiavad, et

pärast seda, kui õigustatud isikule tagastati maaüksus oleks pidanud esialgse hageja

kasuks seatama maaüksuse osas hoonestusõigus. Hoonestusõiguse seadmata jätmisel

tuleb kostjatel hüvitada hagejatele pool ehitise väärtusest, kuna hagejatele kuulub ½

mõtteline osa majavaldusest. Hüvitise nõue on lepinguväline ja põhineb seadusel.

Hagejad soovivad hüvitist omandi kaotuse eest, kas alusetu rikastumise või kahju

hüvitamise sätete alusel.

7. Eesialgne hageja on panustanud maja renoveerimisse, tasunud kõiki ühiskulusid, mis

on maja hooldamisel tekkinud. Hagejate hinnangul on kogu Kapteni tee 6 kinnistu

väärtus suurusjärgus 200 000 – 250 000 eurot ning ½ suuruse mõttelise osa Kapteni

tee 6 asuva ehitise väärtuseks minimaalselt 67 840 eurot.

8. Hagejad palusid tuvastada kostjate kohustus anda nõusolek hagejate kasuks

hoonestusõiguse tähtajaga 99 aastat seadmiseks esimesele vabale järjekohale ehitise

omamiseks ja kasutamiseks Kapteni tee 6 kinnistul või alternatiivselt mõista kostjatelt

solidaarselt hagejate kasuks välja hüvitis omandiõiguse kaotamise eest 67 840 eurot.

9. Hagejad olid seisukohal, et nende nõuded ei ole aegunud. Esialgne hageja sai omandi

kaotusest teada 11.04.2011, kui Keila Vallavalitsus teda sellest teavitas. Esialgne

hageja elas Kapteni tee 6 asuvas ehitises, kandis igapäevaseid hoolduskulutusi ja

maksis kindlustusmakseid. Hoonestusõiguse seadmise nõude osas ei saa tähtaega

arvestada kinnistusraamatu kande tegemisest. Esialgne hageja kui ehitise omanik ei

tarvitsenud kandest teada, järelikult ei saanud ka kulgeda tähtaeg. Aegumisele

tuginemine on lisaks vastuolus hea usu põhimõttega. Selle põhimõtte eesmärk on

takistada õiguste kuritarvitamist ja kahju tekitamist. Järelikult ei saa sellega olla

kooskõlas asjaõigusseaduse rakendamise seaduses (AÕSRS) sätestatud aegumistähtaja

kulgema hakkamine sõltumata sellest, kas esialgne hageja kandest teadis. Ka põhjusel,

et kõnealusel juhul ei olnud sõlmitud hoonestusõiguse seadmise lepingut, ei saanud

tähtaeg hakata kulgema. Samuti ei ole aegunud rahaline nõue. Hüvitisnõude alus on

ehitisele omandiõiguse kaotamine ja aegumistähtaeg on 30 aastat.

Kostjate vastuväited

10. Kostjad vaidlesid hagile vastu, palusid jätta hagi läbi vaatamata või teha vaheotsus,

millega jätta hagi rahuldamata seoses aegumisega ning jätta menetluskulud hagejate

kanda.

11. Kostjad leidsid, et Keila Vallavalitsuse 15.09.1993 otsuses nr 4 „Õigusvastaselt

võõrandatud maa tagastamine“ on märgitud TH ei oma pretensioone, et temale ½

mõttelisest osast kuuluvatest hoonetest jääb tagastatavale maale ning ta ei soovi osta

ega rentida tagastatavat maad. Sellest järeldasid kostjad, et TH loobus oma õiguste

teostamisest seoses tagastatava maaga ja selliselt on TH teatist käsitlenud ka Keila

Vallavalitus võttes vastu otsuse maa tagastamise kohta, vastasel juhul ei oleks tol ajal

kehtiva seaduse kohaselt saanud maad tagastada.

12. Keila Vallavalitsuse otsust ei vaidlustatud ning otsus kehtis, seega oli maa õigesti ja

seaduslikult tagastatud. Kostjate arvates oli TH vabatahtlikult loobunud oma õiguste

4(12)

Tsiviilasi nr: 2-14-21952

teostamisest seoses tagastatava maaga, kuna ei enne ega ka aasta jooksul pärast maa

kandmist kinnistusraamatusse ei taotlenud hageja hoonestusõiguse seadmist.

01.12.1993

kehtinud

AÕSRS

§

lg

kohaselt

kuni

maa

kandmiseni

kinnistusraamtusse ei ole õiguslikul alusel kasutataval maal asuv ehitis maa oluline

osa ja seda loetakse vallasasjaks. Sama seaduse § 15 lg 1 kohaselt on ehitise omanikul,

kes kasutab maad õiguslikul alusel ja kes ei soovi või kel ei ole õigust maad

omandada, õigus nõuda hoonestusõiguse seadmist ehitisealusele ja ehitise

teenindamiseks vajalikule maale ühe aasta jooksul arvates maa kandmisest

kinnistusraamatusse. Kui ehitise omanik ei nõua nimetatud tähtaja jooksul

hoonestusõiguse seadmist, muutub ehitis maatüki oluliseks osaks. Sellest tulenevalt

oleks hageja saanud hoonestusõiguse seadmist nõuda kuni 19.04.1995.

13. Kostja I leiab, et kostja II vastu ei saanud hagi esitada. Kapteni tee 6 tagastati

õigusvastaselt võõrandatud varana U-AK-le. U-AK suri 05.02.2003 ning testamendi

järgseks pärijaks oli JK (Kostja I) ¾ suuruses mõttelises osas ja sundosa pärijaks KK-

K ¼ suuruses mõttelises osas. Seega saab seonduvalt vaidluse all oleva kinnistuga U-

AK õigusjärglaseks olla hagiavalduses esitatud kostjatest vaid JK.

14. Hageja on alternatiivselt hoonestusõiguse seadmise nõudele taotlenud solidaarselt

kostjatelt omandiõiguse kaotamise eest hüvitise väljamõistmist summas 67 840 eurot.

Kostjad pidasid esitatud nõuet alusetuks, põhjendamatuks ning aegunuks.

15. Hageja nõue tugineb õigusliku aluseta omandiõigusest ilma jäämisel. 19.04.1994

kinnistati Kapteni tee 6 ning kinnistu ainuomanikuna kanti registrisse U-AK. Aasta

pärast maatüki kinnistamist muutus ehitis maatüki oluliseks osaks ja hagejal kadus

õigus taotleda hoonestusõiguse seadmist. Kostjad arvasid, et viidatud kuupäeva peabki

hageja omandiõigusest ilmajäämise kuupäevaks. Lisaks leidsid kostjad, et käesoleval

juhul sai tegemist olla seadusest tuleneva nõudega, kuna puudub tehing, millele nõue

võiks tugineda. TsÜS § 149 järgi on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme

aastat. Seega hüvitise nõue aegus hiljemalt 19.04.2005.

16. Kostjad ei nõustunud hagejate seisukohaga, et aegumist tuleks arvestada TsÜS § 155

kohaselt, kui kaotatud omandiõiguse väljaandmisnõuet.

Kolmanda isiku seisukoht

17. Kolmas isik leidis, et hagejate nõuded on aegunud ja nõustus kostjate seisukohtadega

aegumise osas.

18. Esimese astme kohtu otsus

19. Maakohus leidis, et hagejate nõuded on aegunud, jättis hagi rahuldamata ja

menetluskulud

hagejate

kanda.

Kostjate

menetluskulude

rahalise

suuruse

kindlaksmääramise avalduse rahuldas kohus osaliselt ja mõistis solidaarselt hagejatelt

solidaarselt kostjate kasuks välja 3 304,08 eurot ja otsuse jõustumisest alates viivise

VÕS § 113 lg-s 1 toodud määras. Maakohus jättis rahuldamata hagejate 19.09.2016

taotluse 13.09.2016 kohtuistungi protokolli parandamiseks.

20. Käesolevas asjas esitasid kostjad aegumise vastuväited mõlemale nõudele. Maakohus

leidis, et hagejate nõuded on aegunud, tegi lõppotsuse ja asja edasi ei menetlenud

(TsMS § 449 lg 3).

21. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 näeb ette, et õigus nõuda teiselt

isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja

(aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma

5(12)

Tsiviilasi nr: 2-14-21952

kohustuse täitmisest. Vastavalt TsÜS §-le 143 võtab kohus nõude aegumist arvesse

ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostjad taotlesid aegumise kohaldamist.

22. AÕSRS § 15 lg 1 nägi 19.04.1994 kehtinud sõnastuses ette, et ehitise omanikul, kes

kasutab maad õiguslikul alusel ja kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad omandada,

on õigus nõuda hoonestusõiguse seadmist ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks

vajalikule

maale

ühe

aasta

jooksul,

arvates

nimetatud

maa

kandmisest

kinnistusraamatusse. Kui ehitise omanik ei nõua nimetatud tähtaja jooksul

hoonestusõiguse seadmist, muutub ehitis maatüki oluliseks osaks, välja arvatud

riigimaal asuv ehitis.

23. Maakohus leidis, et AÕSRS § 15 lg 1 sätestab aegumistähtaja. Seda kinnitab hiljem

samale sättele lisatud kolmas lause, mis näeb ette, et kui maa omanik keeldub

hoonestusõiguse seadmisest, kuid eelnevalt oli sõlmitud notariaalselt tõestatud

kokkulepe hoonestusõiguse seadmiseks, on ehitise omanikul õigus esitada ühe aasta

jooksul, arvates ehitisealuse maa kandmisest kinnistusraamatusse, hoonestusõiguse

tunnustamist ja vastavat kinnistusraamatu kannet taotlev hagi. Eeltoodu reguleerib

selgelt hagi kohtusse esitamise tähtaega. Lisatud lause sõnastuse järgi on seadusandja

ilmselgelt lähtunud sellest, et kõnealune säte tervikuna reguleerib nõude kohtusse

esitamise tähtaega ehk aegumistähtaega. Kuna hagi esitati enam kui aasta pärast

kinnistusraamatu kande tegemist, siis oli hoonestusõiguse seadmise nõue selle

kohtusse esitamise ajaks aegunud. Maakohus ei nõustunud hagejatega, et AÕSRS § 15

lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg ei hakka kulgema enne kinnistusraamatu kandest

teadasaamist. Pidades silmas omandireformi eesmärke ja vajadust korrastada

õigussuhted teatava kindla aja jooksul, ei ole tähtaja alguse sidumine objektiivse

sündmusega vastuolus aegumise olemuse ega hea usu põhimõttega. Isegi kui lähtuda

sellest, et esialgne hageja sai oma õiguste rikkumisest teada 11.04.2011, siis ka sel ajal

kehtinud AÕSRS § 15 lg 1 järgi oli aegumistähtaeg üks aasta ning hagejate nõue oleks

aegunud 11.04.2012, s.t samuti enne hagi esitamist.

24. Järgmisena kontrollis maakohus hagejate rahalise nõude aegumist. Hagejad tõid esile,

et nad soovisid kostjatelt hüvitist omandiõiguse kaotuse eest. Maakohus leidis, et

rahalise nõude aluseks saavad olla vaid lepinguvälise vastutuse sätted, kuna hagejad ei

tuginenud ühelt poolt nende ega esialgse hageja ja teiselt poolt kostjate vahelisele

tehingule. Hagejatel kui esialgse hageja üldõigusjärglastel oli võimalik nõuda

kostjatelt hüvitist omandiõiguse kaotuse eest vaid alusetu rikastumise sätete alusel.

Kahju hüvitamiseks puudus alus, kuna hagejad ei ole esile toonud kostjate tegu, s.t

kostjate poolt kahju tekitamist.

25. VÕSRS § 9 lg 1 teine lause näeb ette, et aegumise algusele, peatumisele ja

katkemisele kohaldatakse enne 01.07.2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud,

peatunud või katkenud enne 01.07.2002. VÕSRS § 9 lg 3 kohaselt, kui enne 1.07.2002

kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui TsÜS-s või VÕS-s

sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt sama

paragrahvi teisele lõikele arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne

01.07.2002 kehtinud seadust. Õigustatud isiku alusetu rikastumise ajaks saab lugeda

19.04.1995, s.t päeva, kui möödus aasta maaüksuse kinnistamist. Maakohus leidis, et

hagejate hüvitise nõue aegus sellest päevast 10 aasta möödumisel ehk 19.04.2005.

26. Enne 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS1994) § 179 nägi ette,

et alusetu rikastumise sätetena kohaldatakse Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 ja

§ 478. TsÜS1994 § 113 lg 1 kohaselt oli vastava nõude aegumistähtaeg kümme aastat

ning § 116 järgi algas selle tähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama

6(12)

Tsiviilasi nr: 2-14-21952

oma õiguse rikkumisest. TsK § 477 lg-d 1–6 nägid ette, et isik, kes ilma seaduse või

tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, on kohustatud

viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Samasugune kohustus tekib ka juhul,

kui alus, mille järgi vara omandati, hiljem ära langeb. Kui ei ole võimalik alusetult

omandatud vara tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav

väärtus rahas. Alusetult vara saanud isik on kohustatud samuti tagastama või hüvitama

kõik tulud, mis ta sai või pidi saama sellelt varalt sellest ajast peale, kui ta sai teada või

pidi teada saama vara saamise alusetusest. Need sätted laienevad ka juhtudele, mil

vara säästetakse teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud

alusteta. Maakohus leidis, et viidatud sätete mõttega on hõlmatud ka omandireformi

käigus tekkinud erandlik olukord, kus maa tagastamise ja kinnistamise tagajärjel

muutus esialgse hageja omand omandireformis õigustatud isiku omandiks.

27. AÕS § 55 lg 1 esimene lause sätestab, et kinnistusraamat on avalik. AÕS § 55 lg 2

kohaselt ei või keegi end vabandada kinnistusraamatu andmete mitteteadmisega. Neist

sätetest järeldas maakohus, et kui alusetu rikastumine toimus viisil – nii nagu

käesoleval juhul, et rikastuja omandi kohta tehti kanne kinnistusraamatusse, siis ei saa

isik, kelle arvel rikastumine toimus – käesoleval juhul esialgne hageja – tugineda

sellest mitteteadmisele. Alusetult rikastumise sündmust ega ka sellega seonduvat

aegumistähtaja kulgema hakkamist ei mõjuta sama varaeseme omandiõiguse hilisem

üleminek – käesoleval juhul õigustatud isikult kostjatele.

28. Hagejad tuginesid ka sellele, et esialgne hageja sai teada oma õiguste rikkumisest, s.t

ka tema arvel alusetust rikastumisest alles 11.04.2011. Kuigi eelmises punktis

märgitud kaalutlustel ei tarvitse sellel tähtsust olla, kontrollis maakohus rahalise nõude

aegumist täiendavalt 11.04.2011 kehtinud VÕS ja TsÜS järgi. Ka sel juhul oli hagejate

hüvitise nõue aegunud enne hagi esitamist 11.04.2014. VÕS § 1028 lg-d 1 ja 2 nägid

ette, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või

tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust

ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Sarnaselt varem

kehtinud õigusega hõlmaks need normid omandireformi käigus ühe isiku vara alusetu

omandamise teise poolt. TsÜS § 151 lg-te 1 ja 2 järgi on alusetust rikastumisest

tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi

teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral

algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude

aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai

või pidi teada saama. Alusetust rikastumisest tulenev nõue aegub, sõltumata sama

paragrahvi esimeses lõikes sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu

rikastumise toimumisest.

29. Seega oleks ka väidetava teadasaamise ajal kehtinud õiguse järgi hagejate rahaline

nõue enne hagi esitamist aegunud nii teadasaamisest arvestatava kolme aasta

möödumise tõttu 11.04.2014 või ka rikastumise sündmusest 10 aasta möödumise tõttu.

30. Maakohus nõustus kostjatega, et TsÜS § 155 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaega oleks

võimalik kohaldada juhul, kui esialgsel hagejal või hagejatel oleks varasem

hoonestusõigus. Kuivõrd aga käesolev vaidlus käib hoonestusõiguse seadmise üle, siis

ei saa TsÜS § 155 lg-s 1 sätestatud 30 aastast aegumistähtaega kohaldada.

31. Maakohus ei nõustunud hagejatega, et kostjate tuginemine aegumisele on vastuolus

hea usu põhimõttega. Maakohus tõdes, et aegumise regulatsiooniga järgitav

õiguskindluse saavutamise huvi on olulisem hagejate huvist saada endile õigus või

hüvitis, millele vastava kohustuse täitmisest kostjad käesoleval juhul aegumisele

7(12)

Tsiviilasi nr: 2-14-21952

tuginedes keelduvad. Ka omandireformi teel omandi saanud isikud, sh sellise maa

tagastamise õigustatud subjektid, kelle maale jäi võõras ehitis, pidid saavutama teatava

aja möödumisel kindluse, et nende omandisuhe on selge. Seadusandja valis AÕSRS §

15 lg s 1 selleks tavapärasest veelgi lühema tähtaja.

32. 19.09.2016 esitasid hagejad 13.09.2016 kohtuistungi protokolli parandamise taotluse.

Maakohus ei rahuldanud hagejate taotlust protokolli parandamiseks. Maakohus leidis,

et protokoll vastab TsMS § 50 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja vajadus protokolli

parandamiseks puudub.

33. Maakohus jättis TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel arvestamata kohaliku omavalitsuse

teate esialgsele hagejale (I kd tl 73) ja dokumendid käekirja ekspertiisi läbiviimiseks (I

kd tl 144–154), millest ei selgu asja lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid.

34. Maakohus leidis, et kostjate esindaja ajakulu seoses hagile vastuse koostamisega on

põhjendatud 7 tunni ulatuses, arvestades hagiavalduse sisu, sellele lisatud tõendeid,

kostja vastuse sisu ning lisatud tõendeid. Muus osas oli kostjate esindaja ajakulu

põhjendatud ja vajalik. Kostjate esindaja tasumäär oli 156 eurot tunnis (käibemaksuga)

oli põhjendatud. Maakohus määras kostjate vajalike ja põhjendatud menetluskulude

rahaliseks suuruseks 3 304,08 eurot (lepingulise esindaja tasu 21,18 tunni eest

tasumääraga 156 eurot). Rahuldamata jäi kostjate taotlus 994,23 euro saamiseks

(4 298,31 – 3 304.08).

Apellatsioonkaebus

35. 03.11.2016 esitasid hagejad apellatsioonkaebuse, millega vaidlustasid maakohtu

30.09.2016 otsuse täies ulatuses materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ning

menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu. Hagejad palusid maakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta aegumine kohaldamata ja saata asi menetluse

jätkamiseks tagasi maakohtule.

36. Hoonestusõiguse seadmise nõudele on aegumise kohaldamine vastuolus hea usu

põhimõttega. MaaRS § 7 ja § 351 koosmõjust tulenevalt ei saanud maa tagastamist

otsustada enne, kui U-AK ja TH olid kokku leppinud viimase kasuks seatava

hoonestusõiguse tingimustes või enne kui hoonestusõigusega koormatava riigimaa

suurus ja piirid olid täpselt määratud. 19.04.1994 Kapteni tee 6 maaüksuse

kinnistamisega muutus ka TH-le kuulunud ½ suurune mõtteline osa ehitisest maa

oluliseks osaks ja TH jäi ilma ½ suurusest mõttelisest osast Kapteni tee 6

majavaldusest.

37. Apellantide hinnangul on AÕSRS § 15 lg-st 1 tulenevast 1-aastasest aegumistähtajast

lähtumine vastuolus hea usu põhimõttega. Esiteks, AÕSRS vastuvõtmisel 27.10.1993,

mis hakkas kehtima alates 01.12.1993 (ja kehtis sellises sõnastuses kuni 01.09.1994),

nägi AÕSRS § 15 lg 1 ette, et ehitise omanikul, kes kasutab maad õiguslikul alusel ja

kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad omandada, on õigus nõuda hoonestusõiguse

seadmist ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale ühe aasta jooksul,

arvates nimetatud maa kandmisest kinnistusraamatusse. Kui ehitise omanik ei nõua

nimetatud tähtaja jooksul hoonestusõiguse seadmist, muutub ehitis maatüki oluliseks

osaks, välja arvatud riigimaal asuv ehitis. AÕSRS § 15 lg 1 tollases redaktsioonis

täpsustas, et kui AÕSRS § 15 lg-s 1 nimetatud ehitise omanik ei nõua hoonestusõiguse

seadmist ühe aasta jooksul, arvates maa kinnistusraamatusse kandmisest, seatakse

hoonestusõigus riigimaale Vabariigi Valitsuse poolt määratud riigiasutuse otsuse

alusel. Seega nägi tollane AÕSRS ette, et kui isiku kasuks hoonestusõigust

maaomanik ei sea, siis seatakse hoonestusõigus riigimaale. Käesoleval juhul vald seda

8(12)

Tsiviilasi nr: 2-14-21952

ei teinud. Kui seda oleks tehtud, siis poleks TH oma omandist ilma jäänud, kuivõrd ka

AÕSRS § 15 lg 1 nägi tollal ette, et ehitis ei muutu maatüki oluliseks osaks, kui ta

asub riigimaal. Tegemist oli TH-st sõltumatute asjaoludega, mida tema mõjutada ei

saanud. Teiseks, Eesti Vabariigi Valitsuse 15.02.1994 määrusega nr 56 kinnitati

„Riigi- ja munitsipaalmaale ehitise omaniku kasuks hoonestusõiguse seadmise kord“,

mille § 4 kohaselt seatakse hoonestusõigus maale, millel asuva ehitise omanik ei soovi

või tal ei ole õigust saada maa omanikuks õigusvastaselt võõrandatud maa

tagastamise, asendamise või maa erastamise teel. Kolmandaks, maa tagastamise ajal

(s.o 15.09.1993) kehtinud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ § 51

kohaselt pidi maa tagastamise toimikusse paigutatama õiend tagastataval maal

paiknevate hoonete ja rajatiste ja nende kuuluvuse kohta ning nende omanike ja

õigustatud subjektide poolt maareformi seaduse §-de 9 ja 10 alusel sõlmitud

kokkulepped (korra § 51 p 3) ning tagastataval maal asuvate hoonete kaasomanike

poolt maareformi seaduse § 12 alusel sõlmitud kirjalikud kokkulepped (korra § 51 p

4). TH ja U-AK vahel neid kokkuleppeid sõlmitud polnud. Õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise kord ei näinud otseselt ette, et ehitise omanikke maa

tagastamise menetlusse muul viisil oleks kaasatud. Seega on ilmne, et TH ei saanud

mingil viisil teada ei tagastamismenetlusest ega selle tulemustest.

38. Vabariigi Valitsuse 21.05.2004 määrusega nr 198 on kehtestatud „Maareformi

läbiviimisel ehitise kaasomanike kasuks hoonestusõiguse seadmise kord“, mille § 4 lg

2 kohaselt saavad maa omandaja ja kaasomanik, kes ei ole avaldanud soovi maad

omandada, kuni maa kinnistusraamatusse kandmiseni sõlmida notariaalselt tõestatud

kokkuleppe maale hoonestusõiguse seadmiseks ja korra § 4 lg 3 kohaselt peab

erastamise korraldaja teavitama ehitise kaasomanikke maa kinnistusraamatusse

kandmisest kohe pärast kinnistamisotsuse ärakirja saamist. Maa tagastamise korral

saadab teavituse valla- või linnavalitsus. TH-le ei ole teavitust edastatud.

39. U-AK-l ja kostjatel õnnestus TH Kapteni tee 6 majavalduse ja maaüksuse õigusliku

omandi küsimustes väga pikalt teadmatuses hoida. Samuti oli äärmiselt puudulik tollal

kehtinud regulatsioon mh ka maareformi raames hoonestusõiguse seadmise

küsimustes. Alles 11.04.2011 selgus TH-le, et ta ei ole Kapteni tee 6 kaasomanik.

Selleks ajaks aga oli möödunud maa kinnistamisest juba 16 aastat. Sellises olukorras

on vastuolus hea usu põhimõtetega see, et ühelt poolt kohus küll möönab, et isik on

oma omandist ilma seadusliku aluseta ilma jäänud, kuid teisalt peab võimalikuks, et

kuna avaldaja ei esitanud vastavat nõuet ühe aasta jooksul alates kinnistu

kinnistusraamatusse kandmisest (seda sõltumata sellest, kas TH kandest teadlik oli või

mitte), on ta nõude aegumise tõttu minetanud võimaluse enda omandi säilitamiseks

hoonestusõiguse seadmiseks. Maareformi raames nii maa tagastamise ajal kui ka maa

kinnistamise ajal puudus selge õiguslik regulatsioon ehitise omaniku kasuks

hoonestusõiguse seadmise küsimuses. Seetõttu on hagejate AÕSRS § 15 lg 1 alusel

esitatud hoonestusõiguse seadmise nõudele aegumise kohaldamine hea usu

põhimõttega vastuolus.

40. Maakohus on hageja hüvitise nõude lahendanud alusetu rikastumise sätete alusel.

Maakohus asus seisukohale, et õigustatud isiku alusetu rikastumise ajaks saab lugeda

19.04.1995, s.t päeva, kui möödus aasta maaüksuse kinnistamisest. Maakohus leidis,

et hagejate hüvitise nõue aegus sellest päevast 10 aasta möödumisel ehk 19.04.2005.

Maakohtu hinnangul toimus TH arvel alusetu rikastumine seega siis, kui rikastuja

omandi kohta tehti kanne kinnistusraamatusse ning lähtudes AÕS § 55 lg-s 1 ja lg-s 2

sätestatust leidis kohus, et hageja(d) ei saa tugineda kinnistusraamatu kandest

mitteteadmisele. Apellandid ei nõustu sellega. AÕS § 55 eesmärgiks ei ole reguleerida

9(12)

Tsiviilasi nr: 2-14-21952

nõuete sissenõutavaks muutumist aegumise kontekstis. Õiguskirjanduses on

selgitatud, et AÕS § 55 lg 2 kinnitab esmalt üldpõhimõtet, et kui seadus seob mingi

õigusmuudatuse kinnistusraamatuga, toimub see sõltumata sellest, kas isikud kandest

teavad. AÕS § 55 lg 2 rakendusala on eelkõige võlaõiguslike tehingute puhul ja AÕS

§ 55 lg 2 kohaldamine lepinguväliste suhete puhul on küsitav. Apellandid viitasid

analoogiale ostueesõiguse teostamise tähtaegadega, kus ostueesõiguse teostamise

tähtaeg ei hakka kulgema mitte kinnistusraamatu kande tegemisest, vaid müügist

teatamisest ostueesõigust omavale isikule (vt VÕS § 249, 250).

41. Hüvitise aegumise osas jäävad apellandid hagiavalduses väljendatud seiskoha juurde,

et kuna 01.07.2002 ei olnud hagejate nõue veel tekkinud (TH ei teadnud veel omandi

kaotusest), tuleb aegumise osas kohaldada VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt TsÜS § 149 lg-st

1 tulenevat aegumistähtaja kohta sätestatut.

42. Apellandid leiavad, et maakohus on rikkunud menetlusõigust, jättes hagejate

19.09.2016 taotluse 13.09.2016 kohtuistungi protokolli parandamiseks rahuldamata.

Apellandid esitasid 19.09.2016 kohtule taotluse 13.09.2016 protokolli parandamiseks,

viidates mh, et kohus on ekslikult kohtuistungi protokollis refereerinud, justkui oleks

hagejad seisukohal, et nende hüvitise nõue on alusetu rikastumise nõue.

43. Maakohus jättis ebaõigesti ekspertiisitaotluse rahuldamata, kuna ilma ekspertiisi

teostamata poleks saanud aegumise küsimust lahendada. Määrava tähtsusega on

küsimus sellest, kas esialgne hageja oli 07.07.1993 teatise allkirjastanud või mitte. Kui

teatis ei olnud allkirjastatud TH poolt, siis ei oleks saanud vald U-AK-le maa

tagastamisprotsessiga edasi minna ja maad U-AK-le tagastada ega kinnistada.

44. Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata TsÜS § 155 lg-st 1 tuleneva

aegumistähtaja. Hagejate nõude primaarseks aluseks on kaotatud omandiõigus

ehitisele, mida ei ole võimalik enam taastada juriidilise võimatuse tõttu. Riigikohus on

ühelt poolt sedastanud, et põhiseaduse § 32 kaitse ei laiene õigusvastaselt võõrandatud

varale, mida omandireformi käigus tagastatakse või kompenseeritakse (RKPJKo 3-4-

1-6-03, p 16), kuid samas rõhutanud, et PS § 32 kaitseb selle järgi isikut Eesti riigi

poolt pärast põhiseaduse jõustumist toimepandud omandipõhiõiguse riivete eest (vt

RKHKo 3-3-1-41-01, RKHKm III-3/1-42/95). Seega on käesoleval juhul tegemist

omandiõiguse küsimusega. Õiguskirjanduses on selgitatud, et hoolimata TsÜS § 155

lg 1 kitsast sõnastusest peaks see laienema ka hoonestusõigusele. Maakohus on

lakooniliselt selle osas leidnud, et sellest normist oleks võimalik lähtuda juhul, kui

esialgsel hagejal või hagejatel oleks varasem hoonestusõigus. Maakohus oma järeldust

ei põhjendanud, mistõttu ei vasta kohtuotsus selles osas ka TsMS § 436 lg-s 1

sätestatud seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudele. Lisaks märgivad apellandid, et

TsÜS § 4 võimaldab õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel kohaldada sätet, mis

reguleerib

reguleerimata

õigussuhtele

lähedast

õigussuhet,

kui

õigussuhte

reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Sellise sätte

puudumisel lähtutakse seaduse või õiguse üldisest mõttest. Hagiavalduse aluseks on

faktiline asjaolu, et TH-l oli enne Kapteni tee 6 maa tagastamist U-AK-le omand ½

suurusele mõttelisele osale Kapteni tee 6 majavaldusest. U-AK ja valla tegevuse

tulemusena seda omandit enam ei ole.

Vastus apellatsioonkaebusele

45. Vastustajad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata

ning menetluskulud apellantide kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

10(12)

Tsiviilasi nr: 2-14-21952

46. Ringkonnakohus, ära kuulanud pooled ja tutvunud apellatsioonkaebusega ning

tsiviilasja toimiku materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust

maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta

muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järgib

neid, siis TsMS § 654 lg 6 järgi ringkonnakohtu otsuses maakohtu otsuse põhjendusi

ei korrata.

47. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel

aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad

kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud

asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus

faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti ei ole

tuvastatavad materiaalõiguse normide rikkumised, mis annaks aluse maakohtu otsuse

tühistamiseks. See, et apellandid maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et

maakohtu

järeldused

oleksid

ebaõiged.

Järgnevalt

vastab

kolleegium

apellatsioonkaebuse väidetele.

48. Kolleegium ei nõustu apellantidega, et aegumise kohaldamine hagejate nõudele

kostjate kohustamiseks hoonestusõiguse seadmiseks tahteavalduse andmiseks on

vastuolus hea usu põhimõttega. Hagejad on rõhutanud, et hea usu põhimõttest

tulenevalt ei saa hagejate nõudele AÕSRS § 15 lg-st 1 tulenevat üheaastast

aegumistähtaega kohaldada, kuna see rikuks ebaproportsionaalselt hagejate

omandiõigust (PS § 32). Hagejate väitel on nad omandi ½-le mõttelisele osale

hoonetest, mis asuvad Kloogaranna külas Kapteni tee 6, kaotanud kolmandate isikute,

eelkõige kohaliku omavalitsuse, tegevuse ja omandireformi reguleerivate seaduste

mitmetimõistetavuse tõttu. Kolleegium märgib, et aegumise vastuväitele tuginemise

hea usu põhimõttega vastuolus olevaks tunnistamine on iseenesest küll võimalik, kuid

see võib toimuda ainult väga erandlikel asjaoludel. Kolleegium möönab, et AÕSRS §

15 lg-s 1 sätestatud tähtaeg on TsÜS-s sätestatud tähtaegadega võrreldes lühem, kuid

maakohus on õigesti vaidlustatud otsuses põhjendanud, et see on tingitud eelkõige

sellest, et tegemist on nn reformiseadusega ja vajadusega viia omandireform läbi

kiiresti. Kolleegiumi arvates ei ole põhjust heita 1993. aastal läbiviidud maa

tagastamise menetlusest osavõtjatele ette vastuolulist käitumist, mis võis tekitada TH-

le mulje tema omandi säilimisest vaatamata hoonetealuse maa tagastamisele ja

kinnistamisele õigustatud subjektile. Kohtumenetluses esiletoodust selliseid asjaolusid

järeldada ei saa. Esialgne hageja TH on 07.07.1993 kinnitanud kohalikule

omavalitsusele, et ta ei soovi talle kuuluvate hoonete juurde maad osta ega rentida (I

kd tl 18). Seda, et TH ei soovinud maad osta kinnitas kohtuistungil ka hageja TH (II

kd tl 17 pöördel). Seega oli maa tagastamine U-AKle seaduspärane ja TH-l oli

võimalus AÕSRS § 15 lg 1 järgi taotleda hoonestusõiguse seadmist ehitusalusele ja

ehitise teenindamiseks vajalikule maale ühe aasta jooksul arvates maa kandmisest

kinnistusraamatusse. Lisaks märgib kolleegium, et aegumisele tuginemise keeld

tulenevalt hea usu põhimõtte rikkumisest ei saa olla ajaliselt piiramatu ja

võlausaldajale saab hea usu põhimõtet kohaldades anda üksnes täiendava võimaluse

oma nõude maksmapanekuks. Hagi esitamise ajaks oli kinnistusraamatu kande

tegemisest möödunud ligi 20 aastat ja väidetavast maa õigustatud subjektile

tagastamisest teadasaamisest enam kui 3 aastat ning juba seetõttu puudub mõistlik

põhjendus nõude aegumise kohaldamata jätmiseks tulenevalt hea usu põhimõttest.

49. Apellantide viited MaaRS §-dele 7 ja 351, AÕSRS § 15 lg 1 redaktsiooni muutmisele,

Vabariigi Valitsuse 15.02.1994 määrusega nr 56 kinnitatud riigi- ja munitsipaalmaale

11(12)

Tsiviilasi nr: 2-14-21952

ehitise omaniku kasuks hoonestusõiguse seadimise korra §-le 4, õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise korra §-le 51 ja Vabariigi Valitsuse 21.05.2004

määrusega nr 198 kinnitatud maareformi läbiviimisel ehitise kaasomanike kasuks

hoonestusõiguse seadmise korra § 4 lg-le 2 ei anna hea usu põhimõtte kohaldamise

osas teha maakohtust erinevat järeldust. Apellantide poolt viidatud normid

reguleerivad ennekõike riigimaale hoonestusõiguse seadmist ja maa tagastamise

korda. Eeltoodud sätetest ei saa järeldada, et õigusnormid olid vastuolulised ja

mitmetimõistetavad määral, et TH ei teadnud tagastamismenetlusest ja selle

tulemustest ning tal ei olnud võimalik soovi korral oma õigusi kaitsta vara tagastamise

menetluses.

50. Alternatiivselt esitatud hüvitise nõude osas kohaldas maakohus alusetust rikastumisest

tulenevaid nõudeid reguleerivaid õigusnorme ja leidis, et hagejate nõue on aegunud

olenemata sellest, kas lugeda aegumise alguseks hoonetealuse maa kinnistamine või

õiguste rikkumisest väidetav teada saamine. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu

otsuse põhjendustega.

51. Apellantide väited maakohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamisega

seonduvalt on jäänud umbmääraseks. Apellandid on leidnud, et nõue on seadusest

tulenev ja selle aegumisele tuleb kohaldada TsÜS § 149. Apellandid ei ole

täpsustanud, millisele seadusele tuginedes on nad hüvitise nõude esitanud.

52. TsÜS § 155 lg 1 sätestab, et omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude

aegumistähtaeg on 30 aastat. Maakohus on õigesti leidnud, et kuna hagejad ei ole

kinnisasja omanikud ja nende õiguseellase omandiõigus 1/2-le mõttelisele osale

hoonetest on lõppenud, siis ei ole apellantidel võimalik esitada omandiõigusest

tulenevat väljaandmisnõuet. Kolleegiumi arvates ei ole alust tõlgendada TsÜS § 155

lg 1 laiendavalt viisil, et ka omandi kaotusest tuleneva nõude asemel hüvitise nõue

aegub 30 aasta jooksul.

53. Apellantide väited maakohtu poolt AÕS § 55 ebaõige kohaldamise kohta ei anna alust

maakohtu otsuse tühistamiseks. Kuna hagejate nõuded on aegunud ka sellisel juhul,

kui AÕS § 55 lg-st 2 tulenev eeldus jätta kohaldamata, siis kolleegiumi arvates pole

vajalik hinnata, kas AÕS § 55 lg-st 2 tulenev eeldus on kohaldatav ka lepinguvälistele

suhetele.

54. Kolleegiumi arvates ei ole maakohus menetluse juhtimisel menetlusõiguse norme

rikkunud. Protokolli parandamise taotluse on maakohus õigesti jätnud rahuldamata.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et kohtuistungi protokoll vastab TsMS §-le 50.

Samuti ei olnud aegumise vastuväite lahendamisel vajalik määrata TH poolt

07.07.1993 allkirjastatud dokumendile käekirja ekspertiisi. Maakohtu menetluses on

hageja I ise kinnitanud TH poolt dokumendi allakirjutamist (II kd tl 17 pöördel).

Seega on ka hagejate endi väited maakohtu menetluses olnud vastuolulised.

55. Seoses

apellatsioonkaebuse

rahuldamata

jätmisega

tuleb

apellatsiooniastme

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 ja TsMS § 165 lg 1 järgi jätta hagejate kanda. Kuna

maakohus on vaidluse asjaolusid arvestades jätnud menetluskulud hagejate kanda

solidaarselt, siis ka apellatsiooniastme kulud tuleb jätta apellantide kanda solidaarselt.

Puudub alus muuta maakohtu otsustatud menetluskulude jaotust ja rahalist suurust.

56. Kostjate (vastustajate) menetluskulude nimekirja kohaselt on neil tekkinud

apellatsioonimenetluses kulusid lepingulise esindaja osutatud õigusabile 783,33 eurot,

millele lisandub käibemaks, kokku 941,19 eurot. Taotluses toodule lisandub tasu

17.02.2017 kohtuistungil osalemise eest summas 124,80 eurot (koos käibemaksuga).

12(12)

Tsiviilasi nr: 2-14-21952

Kokku on kostjate apellatsiooniastme menetluskulud 1065,99 eurot. Tulenevalt

esitatud spetsifikatsioonist on kostjate esindajal kulunud maakohtu otsuse

läbitöötamisele ja sellega seonduvatele toimingutele 32 minutit, apellatsioonkaebusega

tutvumisele ja vastuse koostamisele ning sellega seonduvatele tegevustele kokku 3

tundi ja 28 minutit, 15.02.2017 kohtuistungiks ettevalmistamiseks ja kohtuistungiks 1

tund 30 minutit ning kompromissi arutamiseks kliendiga 32 minutit. Sellele lisandub

17.02.2017 kohtuistungi aeg 48 minutit. Kokku 6 tundi ja 50 minutit. Kostjate esindaja

vandeadvokaat Kristi Rande õigusabi teenuse tunnihind on 156 eurot (130 eurot,

millele lisandub käibemaks). Apellantidel (hagejatel) kostjate menetluskuludele

vastuväiteid ei ole.

57. TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb lepingulise esindaja kulud välja mõista vajalikus ja

põhjendatud ulatuses. Kolleegium leiab, et kostjate taotluses esitatud menetluskulud

on tulenevalt menetlusdokumentide sisust, vaidluse asjaoludest ja kohtuistungite

pikkusest vajalikud kostjate huvide kaitsmiseks. Seega tuleb hagejatelt solidaarselt

välja mõista kostjate kasuks solidaarselt TsMS § 177 lg 1 p 1 alusel 1065,99 eurot.

TsMS § 177 lg 4 ja VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi tuleb hagejatelt kostjate kasuks

väljamõistetud menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni välja

mõista viivis.

58. Kolmas isik Keila vald kohtule avaldust menetluskulude hüvitamiseks esitanud ei ole.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Margo Klaar

Krista Kirspuu

Kaupo Paal