2-13-15706/77 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks ja Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tartu, 6. märts 2017. a

Tsiviilasja number

2-13-15706

Tsiviilasi

A.V.

hagi

K.T.

vastu

sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamiseks täiteajas nr 170/2013/532

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 30. septembri 2016. a. otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.V. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

7. veebruar 2017

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): A.V. (isikukood: XXX; elukoht: XXX)

esindaja

vandeadvokaat

Karin

Antsov

(e-post:

kuklase@kuklase.ee);

Vastustaja (kostja): K.T. (isikukood: XXX; elukoht: XXX),

esindaja Mehis Adamson (e-post: actum@actum.ee).

RESOLUTSIOON

1. A.V. apellatsioonkaebus rahuldada. Tühistada Tartu

Maakohtu 30. septembri 2016 otsus osas, milles maakohus

jättis rahuldamata A.V. hagi sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjas nr 170/2013/532 perioodi 1.

märts 2010 kuni 30. november 2012 elatise nõude osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega A.V. hagi

rahuldada ning tunnistada lubamatuks sundtäitmine

täiteasjas nr 170/2013/532 perioodi 1. märts 2010 kuni

30. november 2012 osas.

3. Lugeda Tartu Maakohtu 30. septembri 2016 otsuse

resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgnevalt:

„3.1. Rahuldada A.V. hagi K.T. vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 170/2013/532

osaliselt.

3.2. Tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 170/2013/532

lubamatuks 2009. a. eest elatise nõude eest, mis ületab

1 eurot 28 senti ja perioodi 1. märts 2010 - 30. november

2012 nõude osas Tartu Maakohtu 1. juuni 2009

kohtumäärusega

tsiviilasjas

nr

2-09-8524

kindlaksmääratud ulatuses.“

4. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus K.T.

kanda.

5. Rahuldada A.V. taotlused menetluskulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks ning mõista K.T.lt A.V. kasuks välja

menetluskuluna 3420 (kolm tuhat nelisada kakskümmend)

eurot (koos käibemaksuga), s.o 2340 eurot õigusabikulu

maakohtus, 480 eurot õigusabikulu ringkonnakohtus ning

hagiavalduselt,

hagi

tagamise

avalduselt

ja

apellatsioonkaebuselt kokku tasutud riigilõiv 600 eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. A.V. (hageja) esitas 9. aprillil 2013 Tartu Maakohtule hagi K.V. (kostja) vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks kohtutäitur Aive Kolsari menetluses olevas täiteasjas nr

170/2013/532 perioodil märts 2010 – november 2012 summas 4326 eurot 68 senti ja perioodil

juuni 2009 – detsember 2009 summas 162 eurot 35 senti.

Hagiavalduse kohaselt on kostja esitanud 11. märtsil 2013 kohtutäitur Aive Kolsarile

täitmisavalduse ja täitedokumendi täitemenetluse läbiviimiseks. Täitedokumendiks on Tartu

Maakohtu 1. juuni 2009. a kohtulahend tsiviilasjas nr 2-09-8524 ning nõude sisu ja suurus on

seisuga 6. märts 2013 elatise võlgnevus summas 4 993 eurot 59 senti. Tartu Maakohtu 1. juuni

2009. a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-09-8524 on kinnitatud kostja ja hageja kompromiss,

mille kohaselt tasub hageja alates 1. juunist 2009 laste ülalpidamiseks elatist alljärgnevalt: 1270

krooni kuus tütre A ülalpidamiseks kuni XXX, 1 270 krooni kuus tütre B ülalpidamiseks kuni

XXX, 1270 krooni kuus tütre C ülalpidamiseks kuni XXX.

Hageja on täitnud ülalpidamiskohustust, mistõttu puudus kostjal alus täitemenetluse

alustamiseks. Ajal, mil kinnitati kohtulik kompromiss, elasid hageja ja kostja ning nende lapsed

lahus. Alates märtsist 2010 elasid hageja ja kostja ning nende lapsed XXX. Enne seda, kui

hageja ja kostja kokku kolisid, on hageja alates 2009. a tasunud kostjale vastavalt oma

võimalustele. Algselt kandis raha laste ülalpidamiseks kostjale hageja tööandja AS XXX.

Lisaks on tehtud pangaülekandeid hageja arveldusarvetele AS SEB Panka ning AS Swedbanka,

samuti pangaülekanded Rootsist.

Alates 2010. a märtsist, mil hageja ja kostja asusid taas koos elama, on kostja kandnud laste

ülalpidamisega seonduvaid kulusid ning seda vähemalt ulatuses, mis on välja mõistetud Tartu

Maakohtu 1. septembri 2009. a kohtumäärusega. Hageja ja kostja kooselu kestis 2010. a

märtsist kuni 12. novembrini 2012, siis kandis hageja vastavalt pooltevahelisele kokkuleppele

igakuiselt pere ülalpidamisega seonduvaid kulusid ning vastavalt kokkuleppele ei soovinud

kostja igakuise elatise maksmist tema arveldusarvele. Nimetatud ajal tasus hageja kostja arvele

erinevaid summasid, erinevate märgetega ülekannetel ning tehtud ülekannete eesmärgiks oli

laste ülalpidamiseks vajalike rahaliste vahendite ülekandmine.

Kostja algatas täitemenetluse teades, et tal puudub selleks alus, kostja nõue on hageja poolt

täies ulatuses rahuldatud vähemalt perioodil märts 2010 kuni 12. november 2012, mil hageja ja

kostja

elasid

koos

ning

hageja

täitis

igakuiselt

kohtulahendis

kokku

lepitud

ülalpidamiskohustust ning tasus igakuiselt laste ülalpidamiseks vähemalt 1270 krooni (s.o. 81

eurot 17 senti) lapse kohta. Hageja on antud kohustust täitnud ka laste suhtes, kes on kooselu

ajal või enne seda saanud täisealiseks. Kostja nõue 2009. a elatise maksmiseks on hageja

hinnangul aegunud lähtuvalt TsÜS §-st 154.

Hageja elatise võlgnevus on aastate 2010 ja 2011 eest vastavalt 1 566 eurot 47 senti ja 2 155

eurot 10 senti. Elatise võlgnevus 2012 eest on summas 768 eurot 8 senti. Hageja leiab, et on

ebaõige lähtuda formaalsest olukorrast, kus faktiliselt elatakse koos ja hageja peab tervet peret

ülal, kuid kahe aasta möödudes, kui kooselu lõpeb, otsustab kostja juhinduda kunagi enne uut

kooselu tehtud formaalsest kohtulahendist. Lisaks tasus hageja perekonnaga kooselu ajal

kulutuste eest ka sularahas, mis laekus talle nimetatud perioodil isiklike asjade müügist. Hageja

on tänaseni toetanud kutsehariduskeskuses käivat D ning A ja nendele elamisraha tasunud.

Samuti on hageja tasunud Cle elatist, kuigi tema osas on kandnud kulutusi ka kostja, sest C elab

tänaseni koos kostjaga.

2. Täpsustatud hagiavalduse kohaselt (II kd, tl 19-21) on kostja täitmisteate esitamisel

arvestanud võlgnevuse 4 993 eurot 59 senti: juuni 2009 – detsember 2009 kokku summas 256

eurot 92 senti; veebruar 2010 – detsember 2010 kokku summas 1566 eurot 47 senti; jaanuar

2011 – detsember 2011 kokku summas 2155 eurot 10 senti; jaanuar 2012 – detsember 2012

kokku summas 768 eurot 08 senti; jaanuar 2013 – märts 2013 kokku summas 247 eurot 02

senti.

Igakuise elatise suurus on arvestatud põhimõttel, et perioodil juuni 2009 – juuni 2011 on

igakuise elatise suuruseks 243 eurot 51 senti ja perioodil juuli 2011 – märts 2013 on igakuise

elatise suuruseks 162 eurot 34 senti.

Hageja palub tunnistada lubamatuks sundtäitmise perioodil märts 2010 – november 2012 kokku

summas 4 326 eurot 68 senti alljärgnevalt: märts 2010 – detsember 2010 kokku summas 1 565

eurot 84 senti (kostja hagi vastusele lisatud arvestuse kohaselt on hageja võlgnevuseks antud

perioodi eest 1 940 eurot 86 senti); jaanuar 2011 – detsember 2011 kokku summas 2 155 eurot

10 senti (kostja hagi vastusele lisatud arvestuse kohaselt on hageja võlgnevuseks antud perioodi

eest 1 855 eurot 10 senti); jaanuar 2012 – november 2012 kokku summas 768 eurot 08 senti.

Lisaks palub hageja tunnistada lubamatuks sundtäitmine perioodil juuni 2009 – detsember 2009

summas 162 eurot 35 senti, sest vastuses hagiavaldusele on kostja avaldanud, et antud perioodi

võlgnevuseks ei ole täitemenetluses avaldatud 256 eurot 92 senti, vaid 94 eurot 57 senti.

Kohtulikus kompromissis kokku lepitud hageja kohustuse täitmist saab pidada kohaseks

täitmiseks vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 76 lg-s 3 sätestatule. Pärast kohtuliku

kompromissi kinnitamist perioodil, mis hageja ja kostja koos elasid, on kostja, kui

kohtumääruse kohaselt elatise saamiseks õigustatud isik, võtnud hagejalt vastu elatise igakuiselt

nii rahaliste maksetena kui ka muul viisil teostatud elatise (ülalpidamise) maksetena. Hageja

on seisukohal, et õiguslikus mõttes võib kahe ja poole aastase kooselu jooksul hageja poolt

kulude kandmise ja elatise tasumise näol olla tegemist kohustuse täitmise asendamisega

vastavalt VÕS §-le 89. Kostja on andnud nõusoleku täita kohtulikust kompromissist tulenevat

rahalist kohustust muul viisil kui kompromissis kokku lepitud ning kostja on taolisel viisil

kohustuse täitmise vastu võtnud. Kohtulikust kompromissist tulenev elatise maksmise kohustus

on loetud täidetuks hageja poolt laste ülalpidamiskulude kandmisega, samuti kostjale rahaliste

ülekannete teostamisega kohtulikus kompromissis märgitud summade ulatuses.

3. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuse kohaselt oli hageja juba 2009 hoidunud kõrvale vanema kohuste täitmisest oma

alaealiste laste ees ja Tartu Maakohtu 2009 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-09-8524 kohustus

hageja maksma lastele ülalpidamist. Hageja ei ole nimetatud kokkulepet täitnud, mis on

täitemenetluse alustamise aluseks. Hageja on ebapiisavas ulatuses täitnud oma elatise andmise

kohustust, viibinud ise suurema aja nii Soomes kui Rootsis töötades ja mitte osalenud

igapäevaselt laste kasvatamises. Täitemenetluse alustamisele eelneval perioodil pidas kostja

poolte alaealisi lapsi ülal oma vahenditest. Igapäevaste eluliste toimingute katteks on kostja

kasutanud lisaks enda töötasule ka pärandvara, sest laste vajadused on igapäevased ja hageja

poolt teostatud maksed ei olnud korrapärased. Et lastel on õigus saada ka hagejalt ülalpidamist,

siis täitis seda kohustust hageja eest kostja. Elatiseraha laekumiste ebakorrapärasust on näha

hageja esitatud pangakonto väljavõtetest. Alates veebruarist 2013, kui kostja alustas hagejaga

läbirääkimisi elatisevõla tasumisest, on laekunud hagejalt elatisemaksed korrapärasemalt kui

eelnevatel aastatel. Hageja kategooriline keeldumine tagasiulatuvalt elatisevõlgnevust tasuda

on aluseks, et kostja alustas õiguste realiseerimist 8. märtsil 2013 täitemenetluses.

2009 kohtuliku kompromissi tingimuseks oli seatud laste elatise maksmise kohustus kindlas

summas igakuiselt järgmise kuu 10. kuupäevaks kostja arveldusarvele. Hageja ei ole

tõendanud, et tema poolt kohustuse täitmine oleks olnud korrektne. Kostja poolt

kokkuleppeliselt saadav elatis oli 1/2 miinimumelatisest. Elatis miinimummääras võimaldab

üksnes lapse kõige hädapärasemate vajaduste rahuldamist. Ainuüksi asjaolu, et elati ühise

katuse all koos alates 2010 kuni 2012 lõpuni, ei saa tühistada 2009 kohtumääruses sõlmitud

kokkulepet. Tartu Ringkonnakohus on leidnud lahendis nr 2-09-63601, et iseenesest ei välista

elatise nõude rahuldamist ka see, et lapsevanemad elavad koos lastega ühises eluruumis.

Hageja asus tööle XX ja XX ning soovis, et kostja elaks lastega hagejale kuuluvas XXX talus,

et maja oleks hooldatud. Hageja viibis Eestis harva ja osalus laste kasvatamises ning

ülalpidamise andmises piirdus peaasjalikult elatisrahade ülekannete näol. Kostja esitas enda

kontode väljavõtted ajavahemikust 2010 märts kuni 2012 november, mille põhjal on tuvastatav

kostja kantud igakuised kulutused nii laste ülalpidamisel kui ka muud igapäevased

majanduskulud. Need kulutused on kostja poolt kantud ka nendel kuudel, kui hageja elatist ei

ole üldse maksnud. Hageja on kirjutanud omakäelise kinnituse, et ta on 2011 juunis kolinud

välismaale.

PKS § 109 välistab võimaluse ülalpidamiskohustuse täitmise osas mööndusteks, pooled ei ole

sõlminud ühtegi ülalpidamisviisi muutvat kokkulepet pärast kohtulikku kompromissi.

2009 elatise osas nõude aegumisele ei kohaldu hageja poolt osundatud norm TsÜS § 154, vaid

kohaldada tuleb TsÜS § 157 lg 1. Kuna hageja tegi kostja kontole alates märtsist 2010 kuni

detsembrini 2012 üksikuid ja ebapiisavaid makseid, ei ole 2009 elatisnõuded aegunud, kuna iga

rahalise maksega kostja kontole katkes TsÜS § 158 lg 1 ja 2 kohaselt 2009 elatisnõude

aegumine ja algas uuesti, kostja tugines ka TsÜS § 164 lg-le 2.

Seisuga 29. aprill 2013 on hageja elatise võlgnevuseks perioodil juuni 2009 kuni märts 2013

kokku 4 844 eurot 30 senti.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 30. septembril 2016 otsusega hagi osaliselt ning tunnistas

sundtäitmise lubamatuks 2009 eest elatise nõude osas, mis ületab 1 eurot 28 senti ja perioodi

1. märts 2010 – 30. november 2012 eest nõude osas, mis ületab 3 055 eurot 65 senti. Kohus

jättis 32% hageja menetluskuludest kostja kanda ja 68% kostja menetluskuludest hageja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et:

1) Tartu Maakohtu 1. juuni 2009 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-09-8524 on kinnitatud

poolte kompromiss, mille kohaselt tasub hageja alates 1. juunist 2009 laste

ülalpidamiseks elatist alljärgnevalt: 1 270 krooni kuus tütre A ülalpidamiseks kuni 10.

juuni 2011, 1 270 krooni kuus tütre B ülalpidamiseks kuni 2. jaanuar 2014, 1270 krooni

kuus tütre C ülalpidamiseks kuni 27. juuli 2018 (I kd, tl 10);

2) kostja avalduse alusel on 11. märts 2013 alustatud täiteasjas nr 170/2013/532

täitemenetlus (I kd, tl 9);

3) pooled elasid koos alates 2010 märtsist kuni 12. detsembrini 2012 XXX.

Kohus leidis, et hageja elatise nõue ei ole perioodil juuni 2009 – detsember 2009 summas 162

eurot 35 senti osas aegunud. Riigikohus on 2. detsembri 2015 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-141-

15 asunud seisukohale, et kuna tegemist on alaealisele lapsele välja mõistetud elatise nõude

aegumise küsimusega, tuleb erinormina kohaldada TsÜS § 164 lg 2, mille järgi on vanemate ja

laste vaheliste nõuete aegumine peatunud lapse täisealiseks saamiseni.

Kostja poolt esitatud arvestuse kohaselt (I kd, tl 63) on hageja elatist tasunud kostjale juuni-

oktoober 2010 tööandja AS XXX kaudu 3 010 krooni kuus. Elatise summalt 3 810 krooni kuus

arvestatav tulumaksu suurus oli 800 krooni ja 10 senti (3810×21%). Seega moodustab juuni-

oktoober 2009 hageja poolt makstav elatis 3 010 krooni kuus kohtumäärusega ettenähtud

kokkulepitud elatise suuruse, millelt on hageja tööandja poolt maha arvestatud seadusega

ettenähtud tulumaks. Novembris ja detsembris 2009 on hageja kostja poolt esitatud andmetel

tasunud elatist 2×3800 krooni, s.o 20 krooni vähem kui kokku lepitud. Kostja poolt esitatud

andmed hageja poolt juunis-juulis 2009 D’le makstud elatisraha kohta ei ole käesolevas asjas

asjassepuutuvad. Seega võib kostja suhtes täitemenetlus käsitletavas täiteasjas 2009 elatise osas

jätkuda nõude 20 krooni, s.o 1 euro 28 sendi osas.

Hageja väitis, et kandis vastavalt pooltevahelisele kokkuleppele igakuiselt pere ülalpidamisega

seonduvaid kulusid ning vastavalt kokkuleppele ei soovinud kostja igakuise elatise maksmist

tema arveldusarvele.

Kohus leidis, et üksnes kauplustele, haiglale ja apteekidele tehtud pangaülekannetega, mis ei

sisalda isegi ostetud kaupade või teenuste loetelu, ja mille asjakohasust küll kinnitab vande all

hageja, kuid millele vaidleb vastu kostja, on raske tõendada lastele elatise nõuetekohase

täitmise kohustust. Samuti ei tõenda ainult vaba aja veetmisele või välisriikides tehtud

ülekanded laste ülalpidamiseks tehtud kulutusi, sest elatis on mõeldud esmajoones laste esmaste

vajaduste rahuldamiseks. Kohus möönis, et hageja poolt märgitud ülekanded võivad olla tehtud

pere hüvanguks, kuid nad ei tõenda sellisel kujul konkreetselt alaealiste laste ülalpidamiseks

tehtud kulutusi.

Kohus leidis, et taskurahasid tuleb käsitleda ühtviisi ja kui kostja on neist enamust

aktsepteerinud laste ülalpidamisena, siis tuleb ka ülejäänuid ühtmoodi käsitleda (v.a

täisealistele lastele A’le ja D’le tehtud kulutusi). Asja materjalidest nähtuvalt ei ole B osaliselt

sellest perioodist pidevalt elanud pooltega koos, mistõttu on selle raha kandmise arvestamine

elatisena põhjendatud.

Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja ülalpidamisel oli alates märtsist 2010 kuni 10. juunini

2011 kolm ja edasi kuni novembrini 2012 kaks kohtumääruse alusel elatist saama õigustatud

isikut. Seega pidi hageja tasuma vaidlusalusel perioodil 1. märtsist kuni 31. detsembrini 2010

elatist 10×3810=38 100 krooni; hageja on tasunud 12 410 krooni, seega moodustab hageja

võlgnevus 2010 eest 25 690 krooni, s.o 1 641 eurot 89 senti. 1. jaanuarist kuni 10. juunini 2011

pidi hageja tasuma elatist 1298 eurot 72 senti (5×243 eurot 51 senti + 81 eurot 17 senti),

ülekannete järgi tasus 528 eurot. 11. juunist kuni 31. detsembrini 2011 pidi hageja tasuma 1 082

eurot 27 senti (6×162 eurot 34 senti + 108 eurot 23 senti), ülekannete järgi tasus 740 eurot,

seega hageja elatise võlg 2011 eest kokku 1 113 eurot 02 senti. 1. jaanuarist 2012 kuni

30. novembrini 2012 pidi hageja tasuma elatist 1 785 eurot 74 senti (11×162 eurot 34 senti),

tasus ülekannete järgi 1 485 eurot, elatise võlg 300 eurot 74 senti. Kokku on elatise võlgnevus

perioodil 1. märts 2010 kuni 30. november 2012 summas 3 055 eurot 65 senti (1641 eurot 89

senti + 1113 eurot 02 senti + 300 eurot 74 senti).

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse Tartu Maakohtu 30. septembri 2016 otsusele ja palus see

tühistada osas, millega jäeti hagi rahuldamata ning tunnistati sundtäitmine lubatavaks elatise

nõude osas perioodil 1. märts 2010 – 30. november 2012 summas 3055 eurot 65 senti.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud PKS § 100 lg-d 2 ja 3.

Hageja leidis, et PKS § 100 lg 2 mõtte kohaselt on lapsevanem kohustatud täitma laste

ülalpidamiskohustust elatise maksmise teel just olukorras, kui ta ei ela lastega koos ja ei osale

nende kasvatamises. Regulatsiooni mõtteks ei ole see, et koos lastega elavad vanemad peaksid

tõendama oma ülalpidamiskohustuse täitmise ulatust, vaid eeldatakse kõigi poolt

ülalpidamiskohustuse täitmist ning ülalpidamiskohustuse täitmine konkreetselt elatise

maksmise teel teisele vanemale on põhjendatud juhul, kui vanem ei ela koos lapsega või ei

osale tema kasvatamises.

Maakohus on jätnud kohaldamata PKS § 100 lg 3. Kuigi käesolevas asjas on elatis välja

mõistetud kohtulahendiga, on olukorras, kus vanemad elavad koos ja kannavad ühiselt

perekonnaga seotud kulutusi, tuvastatav ka vanemate kokkulepe laste ülalpidamiskohustuse

täitmiseks muul viisil kui kohtulahendis määratud igakuine makse ühele vanemale. Nii poolte

vande all antud seletuste kui ka tunnistaja ütlustega on tõendatud, et mõlemad vanemad kandsid

laste ülalpidamisega seotud kulusid, mis tähendab seda, et vanemad on aktsepteerinud

vastastikku laste ülalpidamiskohustuse täitmist.

Hageja leidis, et kohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 89 lg-t 1, piirdudes antud normi

tsiteerimisega ilma sisuliselt analüüsimata nimetatud sättes sisalduvate asjaolude esinemist.

Võlgniku asendusõiguse tekkimise eeltingimuseks on küll võlausaldaja nõusolek, kuid samas

on jätnud kohus tähelepanuta, et täitmise asendamise puhul loetakse nõusolek antuks, kui

võlausaldaja võlgniku teise teo kohustuse täitmisena vastu võtab. Kostja on kohustuse

täitmisena vastu võtnud poolte kooselu ajal laste ülalpidamisega seotud kulutuste kandmise.

Hageja leidis, et kohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 76 lg-t 4, leides, et ei ole tõendatud

hageja poolt tema kohustuse täitmine.

Maakohus rikkus otsuse tegemisel TsMS § 442 lg-t 8. Hageja esitas 25. jaanuari 2015

menetlusdokumendi lisana tsiviilasja nr 2-13-33098 raames kostja poolt esitatud vastuse hagile,

milles kostja on selgitanud, et hageja ja kostja tütar B elab alates 2011 koos elukaaslase R.J.ga

ning B igapäevase ülalpidamise kohustuse on tegelikult enda kanda võtnud B elukaaslane R.J..

Kohus on jätnud hindamata ka hageja poolt vande all antud seletuse selle kohta, et oktoobris

2009 elas tütar A juba hageja juures, mis kinnitab seda, et kostja elatise sundtäitmise nõue A

osas on põhjendamatu.

Maakohus ei ole analüüsinud hageja poolt viidatut, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

seisukohalt on olulise tähendusega kostja käitumine seonduvalt elatisenõude esitamisega.

Nimelt ajavahemikus märts 2010 kuni november 2012, mil hageja ja kostja elasid koos, ei

esitanud kostja hagejale nõuet elatise maksmise kohustuse täitmiseks vastavalt kohtulikule

kompromissile. Seega on kostja oma käitumisega aktsepteerinud elatisenõude täidetuks

lugemist vaidlusalusel perioodil.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud

jätta hageja kanda.

Hageja ei ole tõendanud, kuidas muutis kostja elama asumine hageja juurde kohtu poolt

kinnitatud kompromissis kokkulepitud alaealiste laste õigust saada hagejalt piisavat

ülalpidamist. Hageja ei ole tõendanud, millised lapsed lisaks kostjale ja mis perioodil elasid

XXX. Samuti leidis kostja, et hageja ei ole tõendanud VÕS § 89 lg-s 1 ettenähtud võlausaldaja

nõusolekut asendustäitmise kohta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus

tühistab maakohtu otsuse materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi

rikkumise tõttu osas, milles maakohus jättis hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

rahuldamata perioodi 1. märts 2010 kuni 30. november 2012 elatise nõude osas.

Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse, millega tunnistab

sundtäitmise lubamatuks perioodi 1. märts 2010 kuni 30. november 2012 osas Tartu Maakohtu

1. juuni 2009 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-09-8524 kindlaksmääratud ulatuses.

Ringkonnakohus muudab ka menetluskulude jaotust ning jätab menetlusosaliste menetluskulud

maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda.

Apellatsioonkaebuses ei vaidlusta kostja maakohtu otsust osas, millega maakohus tunnistas

sundtäitmise lubamatuks 2009. aasta eest elatise nõude osas, mis ületab 1 eurot 28 senti.

TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

7. Tartu Maakohus kinnitas 1. juuni 2009 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-09-8524 hageja ja

kostja kompromissi, millega hageja kohustub tasuma alates 1. juunist 2009 hageja ja kostja

kolme ühise lapse ülalpidamiseks elatist. Kostja esitas 11. märtsil 2013 avalduse nimetatud

täitedokumendi alusel täitemenetluse läbiviimiseks. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et

hageja ja kostja elasid koos alates 2010 märtsist kuni 12. detsembrini 2012 XXX.

Ringkonnakohtu istungil oli kostja nõus maakohtu poolt tuvastatud elatise sundtäidetava

summa suurusega 3055 eurot 65 senti perioodi 1. märts 2010 kuni 30. november 2012 eest, mis

hõlmab ajavahemikku, kui hageja ja kostja elasid koos.

8. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja nõue hageja vastu 1. juuni 2009 kohtumääruse alusel

ei ole aegunud. Alaealisele lapsele välja mõistetud elatise nõude aegumise puhul tuleb

erinormina kohaldamisele TsÜS § 164 lg 2, mille järgi on vanemate ja laste vaheliste nõuete

aegumine peatunud kuni lapse täisealiseks saamiseni (vt Riigikohtu 2. detsembri 2015 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-141-15, p 10).

Praegusel juhul on 1. juuni 2009 kohtumääruse alusel sissenõudjaks kostja. Neil juhtudel, kus

elatis on välja mõistetud enne 1. juulit 2010 kehtinud seaduse järgi, tuleb lugeda alates 1. juulist

2010 lapse ja vanema vahelises ülalpidamissuhtes õigustatud pooleks laps (vt Riigikohtu

17. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-130-14, p 15).

Vaidlusalusest ajavahemikust moodustab neli kuud aeg, mil kehtis enne 1. juulit 2010

jõustunud peekonnaseadus. Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 60 lg 1 ja kehtiva PKS § 96 ja

§ 97 p 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama.

9. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi

täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on

rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust

ega õigusjõudu.

Lapse ülalpidamise kohustus on enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 60 ja kehtiva PKS § 96

järgi mõlemal vanemal. Kostja kohustuse suurus määrati kindlaks 1. juuni 2009

kohtumäärusega. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses selle üle, kas hageja on

ajavahemikul, mil hageja ja kostja elasid koos ühises majapidamises, täitnud oma laste

ülalpidamiskohustuse, mis oleks aluseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamisele.

Kohtuliku kompromissi kinnitamise ajal elasid hageja ja kostja ning nende lapsed lahus.

PKS § 100 lg 2 järgi täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise

maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises.

Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et üksnes vanemate kooselu ei muuda elatist saama

õigustatud alaealiste õigusi ning hageja peab tõendama enda poolt laste ülalpidamiskohustuse

täitmist. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta PKS § 100 lg 3, mille järgi võivad vanemad

oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata

kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Kokkulepe

ei välista ega piira seadusest tuleneva nõude esitamist, arvestades kokkuleppega ettenähtut.

10. Maakohus jättis hindamata, kas kostja võis olla teinud tahteavalduse kiita heaks kooselu

kestel ülalpidamiskohustuse täitmine hageja poolt teisiti võrreldes kohtumääruses ettenähtuga

ning kas hageja on kooselu kestel oma laste ülalpidamiskohustuse täitnud.

Maakohus on lähtunud ekslikult üksnes asjaolust, et hagejal tuleb tõendada igat üksikut laste

huvides tehtud kulutust, mida ta on kooselu kestel teinud, et täita maakohtu 1. juuni 2009

kohtumäärusega kinnitatud kokkulepet. Nimetatu ei vasta perekonnaelu õiguslikule

tähendusele ja asjas kogutud tõenditele. Sõltumata sellest, kas pooled on omavahel abielus või

mitte, jagavad eelduslikult perekonna liikmed kodu, ressursse ja vastutust üksteise suhtes.

Praegusel juhul ei vaidle hageja ja kostja selle üle, et neil oli kooselu kestel ühine

majapidamine.

11. Kostja ei ole menetluses tuginenud sellele, et ta oleks poolte kooselu kestel nõudnud

hagejalt igakuise elatise maksmist tema arveldusarvele nii, nagu seda on 1. juuni 2009

kohtumääruses ette nähtud, kohtutäituri poole pöördus kostja kooselu lõppemise järel.

Maakohus on otsuse põhjendavas osas leidnud, et kostja on enda poolt esitatud hageja

elatisevõlgnevuse arvestuses (I kd, tl 63-67) arvestanud ebajärjekindlalt kostja poolt lastele

antud taskurahasid elatisena. Ka nimetatud asjaolu viitab sellele, et kostja ei soovinud kooselu

kestel nõuda kohtumääruses märgitud viisil ja suuruses ülalpidamiskohustuse täitmist.

Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt on maakohus jätnud hinnangu

andmata poolte ning tunnistaja E.V. ütlustele. Nii hageja, kostja kui ka E.V. ütluste järgi (II kd,

tl 7 jj) hoolitses E.V. laste eest igapäevaselt, nii hageja kui kostja käisid tööl. Kostja väitel ei

olnud poolte vahel eraldi kokkulepet ühiste kulude kandmise suhtes. Kulutused kanti erinevalt

(nt kostja väitel maksis hageja maaelektri ja kostja XXX elektri). E.V. ütluste järgi hoolitses

tema söögi ja laste kooliga seotu eest, E.V. tegi ka oma rahalise panuse ühisesse majapidamisse.

Seega täitsid kooselu ajal hageja ja kostja neil kui lapsevanematel lasuvat alaealiste laste

ülalpidamiskohustust ühiselt. Poolte abielu oli kooselu ajal lahutatud. Abieluvälisest kooselust

ei tulene seaduse alusel sarnaseid kohustusi nagu abielust, mh ei ole pooled kohustatud

vastastikuseks toetuseks ja ühise majapidamise korraldamiseks nagu abikaasad PKS § 15 alusel

(vt Riigikohtu 3. detsember 2014 otsus tsiviilasjas 3-2-1-109-14, p 14). PKS § 17, mis

reguleerib kulutusi perekonnale, kehtib abielulistele suhetele. Samas tuleb ka mitteabielulise

kooselu puhul igapäevase ühise majapidamise suhtes arvestada nimetatud paragrahvis

sätestatud põhimõtet, et juhul, kui üks perekonnaliige teeb perekonnale igapäevaelus suuremaid

rahalisi kulutusi, kui teine pereliige, ei ole tal eelduslikult õigust nõuda teiselt rohkem

panustatud vahendite hüvitamist. Nimetatu vastab ka Riigikohtu käsitlusele mitteabielulise

kooselu lõppemise järgsete nõuete suhtes kooselupartenrite vahel. PKS § 100 lg 3 järgi

määravad vanemad kindlaks omavahelise kokkuleppega missugusel viisil tuleb alaealistele

lastele ülalpidamist anda. Hageja osales laste kasvatamises kooselu kestel koos kostjaga ja

hageja emaga.

Ringkonnakohus leiab, et kostja on kiitnud heaks hageja ülalpidamiskohustuse täitmise oma

alaealiste laste suhtes ajavahemikul, kui poolte vahel oli kooselu ja seda erinevalt 1. juuni 2009

kohtumääruses kindlaksmääratud viisist. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 1

järgi võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. TsÜS § 68

lg 3 järgi on kaudne tahteavaldus, tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet

tuua kaasa õiguslik tagajärg.

12. Ringkonnakohtu istungil leidis kostja, et ta toetas E.V.t hageja ja kostja kooselu jooksul

rahaliselt. Ringkonnakohus juhib kostja tähelepanu sellele, et kostjal oli kohustus sarnaselt

hagejaga oma alaealiste laste ülalpidamiseks.

Eeltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Kuna

ringkonnakohus on seisukohal, et kostja on oma käitumisega hageja ülalpidamise kohustuse

täitmise poolte kooselu jooksul heaks kiitnud, ei oma asjas tähtsust apellatsioonkaebuse viited

VÕS §-dele 89 lg 1 ja 76 lg 4.

13. Ringkonnakohus muudab menetluskulude jaotust. Seoses hagi osalise rahuldamisega ning

hageja apellatsioonkaebuse rahuldamisega tuleb kõik menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1

alusel kostja kanda.

TsMS § 174 lg-te 3 ja 5 kohaselt kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas

määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles

kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse. Kui madalama astme kohus määras

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses ja

kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks

saatmata, muudab kõrgema astme kohus vajaduse korral madalama astme kohtu

kindlaksmääratud menetluskulude rahalist suurust.

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskulud maakohtus riigilõiv

hagiavalduselt 300 eurot ja hagi tagamise avalduselt 50 eurot ja õigusabikulu 2340 eurot koos

käibemaksuga, s.o kokku 2640 eurot. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja

menetluskulud ringkonnakohtus riigilõiv 300 eurot ja õigusabikulu 480 eurot koos

käibemaksuga, s.o 780 eurot. Kokku on hageja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 3420

eurot.

Hageja esindaja on osutanud õigusabi kokku 23,5 tunni ulatuses tunnitasuga 120 eurot koos

käibemaksuga. Kostja ei ole hageja menetluskulude suurusele ega põhjendatusele vastu

vaielnud.

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja menetluskulud, tsiviilasja keerukust ja mahukust

arvestades (sh kokku neli kohtuistungit) mõistlikud ning põhjendatud ja need tuleb hageja

kasuks kostjalt välja mõista.

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/