1-08-6092/6 · 1-08-6092/6 · Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja

1 (3) Kriminaalasi nr 1-08-6092

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht 08 aprill 2009 a Tartu kohtumajas Kriminaalasja number 1-08-6092 Täitmiskohtunik Liivi Loide Kohtuistungi sekretär Viivi Kalme Prokurör Margit Luga Kaitsja vandeadvokaat Rainer Objartel Taotlus

U.R-i tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks elektroonilise valve kohaldamisega Süüdimõistetu U.R

Asukoht: Tartu Vangla, elukoht vabanemisel: xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxikukood XXX RESOLUTSIOON

Jätta U.R tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata.

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtumääruse peale on õigus esitada Tartu Maakohtule kirjalik määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK U.R on süüdi tunnistatud Harju Maakohtu 16.06.2008.a otsusega kriminaalasjas nr 1- 08-6092 KarS § 331 järgi ja karistuseks on mõistetud 7 kuud 15 päeva vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Narva Linnakohtu 10.11.2005.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, mis on 10 kuud 14 päeva vangistust, võrra, liitkaristuseks mõisteti

1 aasta 5 kuud 29 päeva vangistust. Kinnipeetava karistusaeg algas 16.06.2008.a ja lõpeb

14.12.2009.a. Võimalus koos elektroonilise valve kohaldamisega tingimisi enne tähtaega

vabaneda avanes kinnipeetaval 15.03.2009.a. U.R esitas 13.01.2009.a taotluse ennetähtaegseks vabastamiseks ning andis oma nõusoleku elektroonilise valve kohaldamiseks.

2 (3)

03.03.2009.a edastas Tartu Vangla Vangistusseaduse § 76 lg 1 alusel kohtule kinnipeetava

kohta koostatud materjalid tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise ja

elektroonilise valve kohaldamise otsustamiseks. 02.04.2009.a seisuga on U.R-i kandmata karistusaeg 8 kuud 12 päeva vangistust. U.R on varem kriminaalkorras karistatud 5 korral:

1) 27.06.2000.a Narva Linnakohtu poolt KrK § 202

5 lg 1 järgi rahatrahv 1150 krooni;

2) 15.02.2002.a Narva Linnakohtu poolt KrK § 204 lg 3 järgi 3 kuud vabadusekaotust

tingimisi 1-aastase katseajaga ning mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 1 aastaks;

3) 29.05.2003.a Narva Linnakohtu poolt KarS § 424 järgi 6 kuud vangistust tingimisi 2-

aastase katseaajaga;

4) 03.05.2005.a Narva Linnakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 4, 8, § 209 lg 2 p 1 ja § 200 lg

2 p 7 järgi 3 aastat 5 kuud vangistust, liitkaristuseks KarS § 65 lg 2 alusel 3 aastat 11 kuud vangistust;

5) 10.11.2005.a Narva Linnakohtu poolt KarS § 200 lg 1 ja § 199 lg 2 p 4, 5, 7, 8 järgi 2

aastat vangistust, lõplikuks karistuseks KrMS § 238 lg 2 ja KarS § 65 lg 2 alusel 3 aastat 11 kuud 25 päeva vangistust. Kriminaalhooldaja oma ettekandes toetab U.R-i tingimisi enne tähtaega vabastamist koos elektroonilise järelevalve kohaldamisega. Prokurör ei toeta ennetähtaegset vabastamist, kuna tema käitumisest vangistuse ajal ei nähtu, et ta oleks muutunud – teda on alates 2004.a-st distsiplinaarkorras karistatud 16-l korral ja ta on vangistuse ajal toime pannud ka uued kuriteod, mille eest teda on karistatud. Seega puudub alus tema vabastamiseks.

Kaitsja leidis, et U.R-i võiks vabastada. Kinnipeetaval on viimasel ajal, s.o peale

abiellumist, oma käitumist ja väärtushinnanguid muutnud. Vabaduses ootab teda abikaasa,

perekonda on peagi sündimas laps. U.R on osalenud kursustel, et tegeleda

narkoprobleemiga, läbinud sotsiaalprogramme, osalenud narkootikumide vastases

programmis. Sellest nähtub, et inimene hoolib endast ja soovib probleemidest võitu saada. U.R on soovinud võtta endale kohustuseks mitte tarvitada narkootikume. Vabanedes

on olemas kindel elukoht oma ema juures, kus elab ka tema abikaasa ja see korter sobib

elektroonilise järelevalve seadmete paigaldamiseks, selleks on nõusoleku andnud ka ema. U.R on Tartu vanglas läbinud programmi, mis suunatud sellele kuidas otsida tööd, kuna ta soovib vabaduses tööle asuda. U.R on olemas toetav sotsiaalne võrgustik sugulaste näol, abikaasa näol. Eeltoodust nähtub, et U.R on motiveeritud elama vabaduses. U.R on pikka aega karistust kandnud, varem ei ole teda ennetähtaegselt vabastatud, mistõttu tuleks

talle anda võimalus ja kohaldada tema suhtes käitumiskontrolli. Tema vabastamine

ennetähtaegselt aitaks maandada neid riske, mis teda on toonud vanglasse, tema üle oleks kontroll ja järelevalve.

U.R ise leidis samuti, et teda võiks usaldada ja anda talle seekord võimaluse

vabaneda enne tähtaega. Ta tunnistas, et on vangistuse ajal palju korrarikkumisi toime pannud, mille peale mõeldes tal käesoleval ajal on piinlik. 2007.a leidis ta endale naistuttava,

kellega käesolevaks ajaks on ka abiellunud. Peale naisega tutvumist on ta oluliselt ümber hinnanud enda varasemad teod ja saab aru, et on väga valesti käitunud. Ta tahaks elada nagu

normaalsed inimesed, kellel on kodu, pere ja töö. Kinnipeetav tahaks tõestada, et on

normaalne inimene ja oskab vastavalt käituda. Varem mõtles ta teisiti, praeguseks on väärtushinnangud muutunud - tahab hoolitseda naise eest ja luua pere, on õnnelik, et lähiajal sünnib laps. Ta tahab asuda tööle ja toetada oma naist, peab seda kõige tähtsamaks elus ja kardab, et kui teda enne tähtaega ei vabastata, siis naine ei pruugi teda ära oodata.

3 (3)

Kuigi on olemas formaalne alus U.R-i vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks, leiab kohus, et käesoleval ajal ei ole vabastamine võimalik. KarS § 76 lg 3 järgi katseajaga

tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel arvestab kohus kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa

tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine. On küll positiivne, et kinnipeetav on avaldanud valmidust muutuda ja asuda elama seaduskuulekat elu ning loonud ka perekonna, kuid kohus ei jätta tähelepanuta muid asjaolusid, mis on aluseks ennetähtaegse vabastamise otsustamisel. Süüdimõistetu puhul on tegemist isikuga, kes kannab vanglakaristust kuritegude

eest, millised ta on toime pannud kohtu poolt määratud katseaegadel. Varasem

kriminaalhoolduse teostamine ei takistanud süüdimõistetut korduvate, järjest raskemate

kuritegude toimepanemises. See tekitab kahtluse tema sobivusele kriminaalhooldusele. Kriminaalhooldaja on küll toetanud ennetähtaegset vabastamist, kuid ettekande tegemisel ei

ole kriminaalhooldajal olnud teada U.R-i distsiplinaarkaristused vangistuse ajal.

Kinnipeetava isiklikust toimikust nähtub, et alates 2005.a-st on U.R distsiplinaarkorras karistatud 15-l korral ja lisaks on 2009.a veebruaris olnud rikkumine, mille puhul piirduti vestlusega. Eelnimetatud rikkumistest on 2008-2009.a jooksul toime pandud 4, neist ühe puhul on karistusena määratud ka kartserit. Eelnev näitab, et võimaluse tekkimisel on ta eiranud jätkuvalt kehtestatud käitumisreegleid ja tema selgitused istungil, et ta on oluliselt ümber hinnanud oma käitumise, ei ole kooskõlas tegeliku olukorraga. Peale selle on

teda vangistuse ajal karistatud ka kriminaalkorras korduvate kuritegude eest, mis on olnud seotud narkootikumide tarvitamisega. Kinnipeetav peaks enesele teadvustama, kui oluline on

õiguskuulekas käitumine ning millised tagajärjed toob endaga kaasa reeglite rikkumine. Ta

peab põhjalikult analüüsima oma kuritegelikku käitumist ning kuritegude sooritamise

põhjuseid ja tagajärgi. Ta peab ka reaalselt käitumisega vangistuses näitama, et tema soov

muutuda pole vaid paljasõnaline. Alles sellisel juhul tekiks kohtul võimalus asuda seisukohale, et muutused on toimunud ja ennetähtaegne vabastamine asjakohane.

Määruse tegemisel juhindus kohus KrMS § 426 lg-st 1, § 432 lg-st 3.

Kohtunik