2-15-18751/35 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. veebruar 2017, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-18751

Tsiviilasi

Arnold Jänese hagi Hüpoteeklaen OÜ vastu

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

6000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 6. mai 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Arnold Jänese apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (hageja): Arnold Jänes (isikukood XXX),

lepinguline esindaja Ingrid Vinnal

Vastustaja (kostja): Hüpoteeklaen OÜ (registrikood

11663703), lepinguline esindaja Kadri Uus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 6. mai 2016 otsus muutmata

ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Arnold

Jänese kanda.

3. Jätta

menetluskulud

maakohtus

ja

ringkonnakohtus rahaliselt kindlaks määramata.

4. Vabastada Arnold Jänes apellatsioonkaebuse

esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu 425 eurot

riigituludesse tasumise kohustusest.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Arnold Jänes (hageja) esitas 14. detsembril 2015 Tartu Maakohtule hagi Hüpoteeklaen OÜ

(kostja) vastu, milles palus tunnistada lubamatuks tema suhtes toimuv täitemenetlus (täiteasi

nr 1717/2015/635) täitmisavalduse nõude osas, mis ületab 7315 eurot 11 senti.

Maakohus tagas 14. detsembri 2015 määrusega hagi ja peatas kõnealuse täitemenetluse kuni asjas

tehtava kohtuotsuse jõustumiseni. 19. aprilli 2016 menetlusdokumendi kohaselt palus hageja

tunnistada kõnealune täitemenetlus lubamatuks täitmisavalduse nõude osas, mis ületab

27 315 eurot 11 senti.

Hagiavalduses märgitu kohaselt:

1) kostja (krediidiandja) ja Valeri Opermann (põhivõlgnik, krediidisaaja) sõlmisid 7. oktoobril

2013 tarbijakrediidilepingu. 13. novembril 2013, 3. märtsil 2014, 4. aprillil 2014 ja 7. mail 2014

sõlmisid põhivõlgnik ja kostja tarbijakrediidilepingu muudatused;

2) tagamaks tarbijakrediidilepingust ja selle muudatustest tulenevaid nõudeid sõlmisid hageja ja

kostja vastavalt käenduslepingud 7. oktoobril 2013 (vastutuse piirmäär 39 000 eurot),

13. novembril 2013 (vastutuse piirmäär 33 447 eurot), 3. märtsil 2014 (vastutuse piirmäär 46 630

eurot), 4. aprillil 2014 (vastutuse piirmäär 21 102 eurot) ja 7. mail 2014 (vastutuse piirmäär

47 645 eurot);

3) hageja, Bigbank AS ja kostja sõlmisid 7. oktoobril 2013 notariaalselt tõestatud hüpoteekide

seadmise lepingu ja asjaõiguslepingud, millega koormati hageja kinnisasi (registrinumbriga

XXXX) 38 000 euro suuruse hüpoteegiga Bigbank AS-i kasuks ning 10 000 euro suuruse

hüpoteegiga kostja kasuks. Bigbank AS-i ja kostja kasuks seatud hüpoteegiga tagatud nõude sisu

on sätestatud hüpoteegi seadmise lepingus vastavalt p-s 3 ja 4. Hüpoteegi seadmise lepingu järgi

oli kinnisasja igakordse omaniku kohustuseks alluda kohesele sundtäitmisele;

4) 17. oktoobril 2013 loovutas Bigbank AS talle kuuluva esimese järjekoha 38 000 euro suuruse

hüpoteegi kostjale;

5) hageja suhtes algatati kostja avalduse ja täitedokumendi (hüpoteegi seadmise leping) alusel

täitemenetlus. Nõude sisuks on hüpoteegiga tagatud nõue 42 464 eurot 53 senti, millele lisanduvad

viivised 22 eurot 40 senti päevas.

Hageja leiab, et tarbijakrediidileping ja selle muudatused on tühised, kuna põhivõlgnik ei ole

tarbijana allkirjastanud tahteavaldust, mis kajastaks võlaõigusseaduse (VÕS) § 404 lg 2

p-des 1-10 sätestatud andmeid. Kostja ei ole tarbijast krediidisaaja krediidivõimekust

nõuetekohaselt hinnanud. Põhivõlgniku majanduslikku seisundit arvestades ei oleks tohtinud talle

laenu anda. Kostja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja tekitanud sellega hagejale

kahju. Samuti on kostja rikkunud käenduslepingu ja hüpoteekide seadmise lepingu sõlmimisel

teavitamiskohutust, mistõttu on hagejal tema vastu kahju hüvitamise nõue (mida saab kostja

nõudega tasaarvestada). Arvestades, et põhivõlgnik sai laenu kokku 59 094 eurot 22 senti ja on

tasunud kostjale kokku 31 778 eurot 11 senti, siis on tasumata põhisumma 27 315 eurot 11 senti.

Ülejäänud nõude osa kostja nõudest moodustub intress, viivis, lepingutasu ja muud nõuded, mida

hageja käsitleb usalduskahjuna ja tasaarvestab kostja nõudega. Kostja saab täitedokumendi alusel

täitmiseks anda vaid 10 000 euro suuruse hüpoteegiga tagatud nõude sisu, sest Bigbank AS-i

kasuks seatud hüpoteegiga tagatud nõue on sisutühi. Bigbank AS-il ei olnud esitatud lepingutest

tulenevat õigust nõuda krediidisaajalt laenu tagastamist või saadud laenuga rahalise kohustuste

täitmist. Hüpoteegi loovutamisel saab see hakata tagama uue hüpoteegipidaja nõudeid vaid juhul,

kui hüpoteegipidaja sõlmib kinnisasja omanikuga sellekohase tagatiskokkuleppe.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja sõlmis põhivõlgnikuga tarbijakrediidilepingu ja selle

muudatused ning kontrollis iga kord põhivõlgniku maksevõimet. Lepingut muudeti põhjusel, et

põhivõlgnik tasus osa põhisummast, mis tingis vajaduse muuta tagasimaksegraafikut, samuti

põhjusel, et põhivõlgnik soovis lisalaenu. Igakordselt on sõlmitud käenduslepingud, mille alusel

käendas hageja oma venna sõlmitud tarbijakrediidilepingust tulenevat nõuet koos igakordse

muudatusega. Hageja vastutab põhivõlgniku kohustuste täitmise eest nii käenduslepingute alusel

kui ka hüpoteegi seadmise lepingu alusel. Seisuga 11. jaanuar 2016 võlgneb põhivõlgnik hagejale

46 697 eurot 65 senti. Kostja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 6. mai 2016 otsusega hagi rahuldamata ja tühistas kohtuotsuse

jõustumisel maakohtu 14. detsembri 2015 määruse vaidlusaluse täitemenetluse peatamise kohta.

Menetluskulud jäeti hageja kanda.

Maakohtu otsuses esitatud põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, millises ulatuses on

kostjal õigus hageja suhtes täitemenetlust jätkata.

Hageja (käendaja) saab kasutada kostja vastu samu vastuväiteid, mis põhivõlgnik. Käenduslepingu

p 3.6, mis keelab käendajal esitada samu vastuväiteid, mida võib põhivõlgnik esitada käendusega

tagatud nõudele, on VÕS § 142 lg 6 alusel tühine (kui käendaja kahjuks seadusest (VÕS § 149

lg 1) kõrvalekalduv kokkulepe).

Kohtule esitatud andmetel on krediidileping ja selle 13. novembril 2013, 3. märtsil 2014 ja

4. aprillil 2014 tehtud muudatused kokkuleppel (VÕS § 186 p 4) lõppenud. Seega on VÕS § 153

lg 1 p 1 järgi lõppenud ka 7. oktoobrist 2013 kuni 4. aprillini 2014 sõlmitud käenduslepingud.

Tuvastatud asjaoludel ütles hageja krediidilepingu 7. mail 2014 tehtud muudatuse (mille

käenduseks sõlmiti 7. mail 2014 käendusleping piirmääraga 47 645 eurot) 4. aprillil 2015 üles.

Tõendatud on, et hageja andis oma kirjaliku nõusoleku lisaks sõlmitud käenduslepingutele ka

hüpoteegi seadmise lepingule, mis teeb hagejast kostja ees nii käendusvõlgniku kui pantija ühes

isikus. Hüpoteegi seadmise lepingu p-de 3.2.1 ja 3.2.2 järgi on Bigbank AS-i kasuks seatud

hüpoteegiga tagatud kõik põhivõlgniku, Bigbank AS-i ja kostja sõlmitud tarbijakrediidilepingust

ja selle muudatustest ning kostja ja hageja sõlmitud käenduslepingutest tulenevad nõuded.

Asjaolu, et praeguseks ajaks on esimese järjekorra hüpoteegipidaja vahetunud ning selleks on nüüd

kostja, ei väära seda, et esimene järjekoha hüpoteek tagab endiselt samu nõudeid, sh kostja

käenduslepingust tulenevat nõuet hageja vastu. Hüpoteegi käsutamiseks ei ole asjaõigusseaduse

(AÕS) § 338 lg 2 järgi vajalik kinnisasja omaniku nõusolekut. Samuti kehtib varem sõlmitud

tagatiskokkulepe AÕS § 346 lg 2 teise lause järgi ka uue hüpoteegipidaja suhtes. Seega tagavad

kostja nõuet hageja vastu mõlemad hüpoteegid, st kokku 48 000 euro (38 000 + 10 000) ulatuses

ja juhul, kui käenduslepingust tulenevat nõuet ei täideta, saab kostja algatada AÕS § 352 lg 1 järgi

sundtäitmise.

Tuvastatud asjaolude kohaselt on kostja kandnud tarbijakrediidilepingute (VÕS § 402) alusel üle

põhivõlgnikule või tema poolt määratud isikule kokku 59 094 eurot 22 senti (hageja leiab ekslikult,

et põhivõlgnik sai kostjalt laenuna vaid 39 094 eurot 22 senti). Laenu tagasimaksed kostjale on

poolte andmetel 31 779 eurot 11 senti. Kui eeldada, et viimatinimetatud summa oleks läinud

üksnes põhivõla katteks, tuleks põhivõlgnikul tasuda kostjale veel 27 315 eurot 11 senti. Samas

on tarbijakrediidilepingutes tavapärane kokku leppida ka krediidi kasutamise eest kõrvalnõuete

(sh intressi ja viiviste, lepingutasude) tasumine.

Tarbijakrediidilepingud ei ole tühised. Maakohus põhjendas seda seisukohta järgmiselt.

Hageja on väitnud, et põhivõlgnik ei ole tarbijana allkirjastanud tahteavaldust, mis kajastaks VÕS

§ 404 lg-le 2 p-de 1−10 andmeid. Lepingute sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 408 lg 2 kohaselt

muutub VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud andmete puudumisel krediidileping siiski kehtivaks, kui

tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Vaidlust ei ole selles, et põhivõlgnik sai

tarbijakrediidilepingutes nimetatud summad kätte ning hakkas krediiti kasutama. VÕS § 408 lg 4

järgi on intressimäära vähendamiseks seadusjärgse määrani vajalik, et lepingu sõlmimisel

puuduksid andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kogukulu maksete

kogusumma kohta. Tarbijakrediidilepingutest nähtuvalt oli see info kõikides lepingutes olemas,

mistõttu puudub võimalus VÕS § 408 lg 4 kohaldamiseks ning kostjal on õigus tugineda

kokkulepitud

intressimäärale.

Sisuliselt

on

olnud

tegu

tarbijakrediidilepingute

refinantseerimisega. Seadus ei keela arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt

intressi, mistõttu on viimase 7. mail 2014 sõlmitud refinantseeritud tarbijakrediidilepingus

krediidisumma kujunemine kõrvalnõudeid arvestades usaldusväärne.

Hageja on väitnud, et kostja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet (krediidiasutuste

seaduse (KAS) § 83 lg 3 ja VÕS § 4032). Vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub võlgniku

ja võlausaldaja vahelises võlasuhtes, mitte aga käenduslepingule. Sellest põhimõttest tuleneva

krediidiandja põhikohustuse sisuks on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt,

tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast

sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Seega ei pea kostja

lähtuma üksnes isiku palgast, vaid võib lähtuda ka muudest sissetulekutest, mis isiku pangakontole

laekuvad. Hageja esitatud kolmanda isiku pangakonto väljavõttest (periood 3. juuni 2013 kuni

26. veebruar 2014) nähtub, et lisaks palgatulule kandsid põhivõlgnikule ka kolmandad isikud suuri

summasid ning osa summasid laekus ilmselt põhivõlgniku vara (sõiduk, kinnisasi) müügist. Seega

võis kostja eeldada, et põhivõlgnik on võimeline laenu teenindama. Nimetatule viitab ka konto

seitsme kalendrikuu kreeditkäive summas ligi 16 6920 eurot. Kuna kolmas isik oli suuteline laene,

mida refinantseeriti, suurte summadena kostjale osaliselt tagastama, võis kostja lugeda kolmanda

isiku piisavalt krediidivõimeliseks. Sealjuures sõlmiti nii tarbijakrediidi- kui käenduslepinguid

korduvalt (sh kõik hageja juuresolekul) ning seega pidi hageja olema põhivõlgnikku puudutavatest

asjaoludest (eelkõige laenuvõimekusest) teadlik. Seega ei ole kostja hageja teavitamiskohustust

rikkunud.

Kuivõrd kostja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega teavituskohustust, ei saa

hagejal olla kostja vastu ka kahju hüvitamise nõuet.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi

rahuldada.

Maakohus tuvastas valesti, et kostjale loovutatud 38 000 euro suurune hüpoteek tagab samu

nõudeid, mis on kostjal hageja vastu tarbijakrediidilepingust ja selle lisadest ning

käenduslepingutest. Maakohus ei põhjendanud, milliste tõenditele tuginedes ta sellisele järeldusele

jõudis. Kostjale loovutatud hüpoteek tagas hüpoteegi seadmise lepingu alusel Bigbank AS-i nõuet

põhivõlgniku ja/või hageja vastu vastavalt Bigbank AS-i ja põhivõlgniku või hageja vahelisele

võlaõiguslikule lepingule. Kuna sellist lepingut ei ole sõlmitud, ei ole Bigbank AS-il õigust nõuda

võlakohustuse täitmist tulenevalt kostja ja põhivõlgniku vahelisest tarbijakrediidilepingust ja selle

muudatustest ning käenduslepingutest. Bigbank AS-i kasuks seatud hüpoteegiga tagatud nõue on

sisutühi.

Maakohus leidis valesti, et VÕS § 408 lg 4 ei kohaldu juhul, kui VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud

andmed sisalduvad lepingus. VÕS § 408 lg 4 kohaldub ka juhul, kui lepingule eelnenud nõutav

tarbijast krediidisaaja kirjalik tahteavaldus ei sisalda nõutud andmeid. Kuivõrd kõnealune nõue oli

täitmata, on tarbijakrediidilepingutes kokkulepitud intressimäär tühine. Maakohus ei analüüsinud

ka seda, et kostja on menetluses tuginenud asjaolule, et lepingudokumentides ei olnud infot

vähemalt krediidi brutosumma ja krediidi kulukuse määra kohta. Seega ei ole maakohus

nõuetekohaselt põhjendanud oma järeldust, et lepingudokumentides sisaldus ka intressi protsent

aastas ning krediidi kulukuse määr.

Maakohus ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt, kui leidis, et kostja ei ole vastutustundliku

laenamise põhimõtet rikkunud. Nii jättis maakohus tähelepanuta, et krediidivõimekuse hindamisel

ei saanud lähtuda sissetulekutest (vt kostja esitatud kontoväljavõtet), mis laekusid pärast laenu

võtmist. Samuti on jäänud tähelepanuta, et krediidisaajal on olnud erinevad laenu ja

krediidilepingutest tulenevad kohustused kolmandate isikute ees. Nähtuvalt kostja esitatud

pangakontoväljavõttest on krediidisaaja saanud Graverde VÕ OÜ-lt raha, kuid samas on

krediidisaaja teinud sellele äriühingule tagasimakseid, mis ületavad laekunud summasid.

Maakohus ei saanud lugeda krediidisaaja sissetulekuks ühekordseid müüke. Vaid kontokäibe järgi

ei ole võimalik tuvastada krediidisaaja võimekust krediiti tagastada. Esitatud dokumentidest ei

nähtu, et kostja oleks teinud krediidisaaja tulude ja kulude analüüsi.

5. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja Viljandi Maakohtu 6. mai

2016 otsus muutmata.

Ükski apellatsionkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks.

7. Asja materjalide kohaselt on alustatud kostja avalduse alusel täitemenetlust (täiteasi

nr 1717/2015/635) hüpoteegi realiseerimiseks ning hüpoteegiga koormatud varaks on hagejale

kuuluv kinnisasi (reg nr XXXX) XXXXXX (I kd tl 10-14). Täitedokumendiks täiteasjas nr

1717/2015/635 on notar Ants Ainsoni poolt 7. oktoobril 2013 koostatud ja tõestatud notariaalakt

nr 3420 „Hüpoteekide seadmise leping ja asjaõiguslepingud“ (I kd tl 10-14).

Nimetatud täitedokumendi p-s 3 seati esimese järjekohale hüpoteek hagejale kuuluvale

kinnisasjale Bigbank AS-i (hüpoteegipidaja I) kasuks summas 38 000 eurot ning hüpoteegiga olid

tagatud järgmised Bigbank AS-i (hüpoteegipidaja I) nõuded: 1) nõuded V. Opermanni ja hageja

vastu, mis tulenevad Bigbank AS, kostja ning V. Opermann ja hageja vahel 07.10.2013 sõlmitud

tarbijakrediidilepingust nr 1138.1013B ning selle muudatustest ja võimalikest lisadest ning kostja

ja hageja vahel 07.10.2013 sõlmitud käenduslepingust ning selle muudatustest ja võimalikest

lisadest; 2) kõik Bigbank AS nõuded V. Opermann ja/või hageja vastu, mis tulenevad Bigbank

AS, kostja ning V. Opermann ja/või hageja vahel sõlmitud ja edaspidi sõlmitavatest

võlaõiguslikest lepingutest ja nende võimalikest lisadest; 3) kõik sellest lepingust tulenevad

Bigbank AS nõuded.

Täitedokumendi p-s 4 seati järgmisele vabale järjekohale hüpoteek kostja (hüpoteegipidaja II)

kasuks summas 10 000 eurot ning hüpoteegiga olid tagatud järgmised kostja nõuded: 1) kostja

nõuded V. Opermann ja hageja vastu, mis tulenevad Bigbank AS, kostja ning V. Opermann ja

hageja vahel 07.10.2013 sõlmitud tarbijakrediidilepingust nr. 1138.1013B ning selle muudatustest

ja võimalikest lisadest ning kostja ja hageja vahel 07.10.2013 sõlmitud käenduslepingust ning selle

muudatustest ja võimalikest lisadest; 3) kõik kostja nõuded V. Opermann ja/või hageja vastu, mis

tulenevad Bigbank AS, kostja ning V. Opermann ja/või hageja vahel sõlmitud ja edaspidi

sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende võimalikest lisadest; 3) kõik sellest lepingust

tulenevad kostja nõuded.

8. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et Bigbank AS on andnud üle esimesel järjekohal oleva

hüpoteegi summas 38 000 eurot kostjale ning vastav kanne on tehtud ka kinnistusraamatus (I kd

tl 18).

Hageja väite kohaselt on Bigbank AS-i poolt kostjale üleantud hüpoteek nn „tühi hüpoteek“, sest

see ei taganud reaalseid sissenõutavaid nõudeid. Kostja ei ole nõustunud hageja väitega ning tema

seisukoha kohaselt tagas Bigbank AS-i kasuks seatud hüpoteek nõudeid, mis on loetletud

täitedokumendi p-s 3.2., s.o Bigbank AS-ile kuulud ja esimesel järjekohal asuv hüpoteek tagab

reaalseid nõudeid.

Seega on poolte vahel vaidlus eelkõige selles, kas kostja, omandades Bigbank AS-ile kuulunud

esimesel järjekohal oleva hüpoteegi summas 38 000 eurot, on õigustatud nõudma täitmata (kuid

sissenõutavaks muutunud) nõude sundtäitmist täitemenetluses summas kuni 48 000 eurot

(Bigbank AS-ilt omandatud hüpoteek summas 38 000 eurot + hüpoteek summas 10 000 eurot) või

tagab hüpoteek kostja nõuet vaid 10 000 euro ulatuses.

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja nõue hageja vastu on tagatud nii

Bigbank AS-ilt omandatud hüpoteegiga summas 38 000 eurot kui ka hüpoteegiga summas

10 000 eurot.

AÕS § 338 lg 2 kohaselt on hüpoteegi üleandmiseks nõutavad hüpoteegipidaja ja hüpoteegi

omandaja notariaalselt kinnitatud kokkulepe ning kande tegemine kinnitusraamatusse.

Antud juhul on olemas Bigbank AS ja kostja vahel notariaalselt kinnitatud kokkulepe ja ka vastav

kanne kinnistusraamatus.

AÕS § 346 lg 2 järgi kokkulepe, millega määratakse, milline nõue on hüpoteegiga tagatud, peab

olema notariaalselt tõestatud. Tagatiskokkulepe kehtib hüpoteegiga koormatud kinnisasja

omaniku vahetumisel ka uue omaniku suhtes ning hüpoteegipidaja vahetumisel uue

hüpoteegipidaja suhtes.

See, milline nõue on algselt Bigbank AS-ile kui hüpoteegipidajale I kuulunud hüpoteegiga tagatud

(tagatiskokkulepe) nähtub täitedokumendi p-st 3.2. Tulenevalt AÕS § 346 lg-st 2 kehtib

täitedokumendi p-s 3.2. sisalduv tagatiskokkulepe ka kostja kui uue hüpoteegipidaja suhtes. Kuna

tagatiskokkuleppes märgitud nõuded ei ole täidetud ning need on muutunud sissenõutavaks, siis

oli kostja kui hüpoteegipidaja õigustatud AÕS § 352 lg 1 alusel nõudma sundtäitmist

täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Siinkohal märgib ringkonnakohus, et kuigi tagatiskokkuleppes märgitud lepingutest ei tulenenud

Bigbank AS-ile selliseid reaalseid nõudeid, mis oleksid hüpoteegiga tagatud, ei tähenda see, et

kostja, omandades Bigbank AS-ile kuulunud hüpoteegi, oleks pidanud sõlmima hageja uue

tagatiskokkuleppe. Iseenesest on õige hageja seisukoht, et hüpoteegi realiseerimine

täitemenetluses ei ole nõudest sõltumatu, kuid antud juhul oligi kostjal tagatiskokkuleppes

märgitud nõue, mis oli hüpoteegiga tagatud, ning kuna hüpoteegiga tagatud nõuet ei täidetud, siis

võis kostja nõuda sundtäitmist.

10. Hageja seisukoha järgi leidis maakohus valesti, et VÕS § 408 lg 4 ei kohaldu juhul, kui VÕS

§ 404 lg-s 2 sätestatud andmed sisalduvad lepingus. Hageja väitel kohaldub VÕS § 408 lg 4 ka

juhul, kui lepingule eelnenud nõutav tarbijast krediidisaaja kirjalik tahteavaldus ei sisalda nõutud

andmeid.

Ringkonnakohus ei nõustu eelnimetatud hageja seisukohaga.

VÕS § 404 lg-s 2 on sätestatud, milline teave peab sisalduma tarbija tahteavalduses. VÕS § 408

lg 2 järgi VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks,

kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. VÕS § 408 lg 4 alusel kui VÕS § 408

lg-s 2 nimetatud juhul puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi

kulukuse esialgse määra või kõigi tarbijate poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu

kandmiseks tehtavate maksete kogusumma kohta, loetase intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast.

Asja materjalide hulgas ei ole põhivõlgniku tahteavaldust kostjale tarbijakrediidilepingu

sõlmimiseks, kuid toimikus on olemas kirjalik tarbijakrediidileping (ja selle muudatused), mis

sisaldab (sisaldavad) VÕS § 404 lg-s 2 nõutavaid andmeid, sh andmed intressimäära, krediidi

kulukuse määra ja krediidi brutosumma kohta (I kd tl 19, 33, 38, 42, 48). Samuti on kostja esitanud

kolmandale isikule (võlgnikule) lepingueelse teave Euroopa tarbijakrediidi standardinfo

teabelehena (I kd tl 160-163), milledest nähtuvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra

krediidi kogukulu kohta. Lähtudes eeltoodust ei kuulu ringkonnakohtu arvates kohaldamisele VÕS

§ 408 lg 4 ning hageja vastupidine väide on alusetu. Saades kostjalt enne tarbijakrediidilepingu (ja

selle muudatuste) sõlmimist Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehed, oli võlgnikul

piisavalt informatsiooni sõlmitava tarbijakrediidilepingu tingimuste ja tagasimakstavate summade

kohta.

11. Hageja väite kohaselt rikkus kostja vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna hindas

võlgniku krediidivõimekust lähtudes tema sissetulekutest, mis laekusid pärast laenu võtmist ning

ei arvestanud võlgniku krediidilepingutest tulenevaid kohustusi kolmandate isikute ees.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja ei ole rikkunud tarbijakrediidilepingu

(ja selle muudatuste) sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus on vastavad

põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 10, ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendusega ning ei pea vajalikuks neid korrata.

KAS § 83 lg 3 kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima

krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus

kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste

täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks.

Toimikus on kolmanda isiku (põhivõlgniku) pangakonto väljavõtted (I kd tl 115-152), mis

sisaldavad

andmeid

põhivõlgniku

sissetulekute

kohta

alates

03.06.2013

(esimene

tarbijakrediidileping sõlmiti 07.10.2013). Samuti on toimikus olemas põhivõlgniku palgatõendid

(I kd tl 153-158). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et nimetatud tõendite alusel

oli võimalik kindlaks määrata põhivõlgniku (laenutaotleja) rahaliste kohustuste suurus ja

maksekohustused ning neid andmeid oli võimalik kasutada põhivõlgniku jaoks mõistliku

laenukoormuse arvutamiseks.

Kuna kostja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis ei ole tekkinud hageja poolt

väidetavat kahju.

12. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud väiteid seoses täitemenetluses täitmisel oleva nõude

suurusega (s.o hageja ei ole esitanud väiteid selle kohta, et maakohus tuvastas täitmisel oleva

nõude suuruse ebaõigesti, küll aga on vaidlustatud intressimäära suurus, mida ringkonnakohus

käsitles käesoleva otsuse p-s 10) ning seetõttu ei kontrolli ringkonnakohus täitmisel oleva nõude

suuruse seaduslikkust ja põhjendatust).

13. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS

§ 171 lg 1 alusel hageja kanda.

Kostja ei ole taotlenud menetluskulude rahalist kindlaksmääramist ei maakohtus ega

ringkonnakohus ning seetõttu jätab ringkonnakohus menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus

rahaliselt kindlaks määramata.

Ringkonnakohus rahuldas 1. septembri 2016 määrusega hageja taotluse menetlusabi saamiseks ja

vabastas ta riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel summas 425 eurot. Arvestades

hageja majanduslikku seisundit peab ringkonnakohus võimalikuks TsMS § 190 lg 7 alusel

vabastada hageja apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu 425 eurot

riigituludesse tasumise kohustusest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson