3-17-373/4 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Janek Laidvee

Määruse tegemise aeg ja koht

22. veebruar 2017. a, Tallinn

Haldusasja number

3-17-373

Haldusasi

A.N.i esialgse õiguskaitse taotlus (Tallinna Vangla

08.02.2017 käskkirja nr 5-2/373 täitmise peatamine)

Menetlusosalised

Taotleja – A.N.

Menetlustoiming

Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine

RESOLUTSIOON

1. Vabastada A.N. esialgse õiguskaitse taotluselt tasutavast riigilõivust.

2. Jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse punkti 1 peale võib Rahandusministeerium esitada Tallinna Halduskohtu kaudu

määruskaebuse Tallinna Ringkkonnakohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest

(HKMS § 119 lg 1, § 203 lg 1, § 204 lg 2). Määruse punkti 2 peale võib esitada määruskaebuse

otse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest (HKMS § 203

lg 1 ja § 252 lg 7).

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA KOHTU PÕHJENDUSED

1. Valvur Mark Lusti 18.01.2017 ettekandega nr 148 fikseeriti, et A.N.i keeldus samal päeval

kell 07.30 loenduse ajal voodist välja tulemast ja ennast riietamast. A.N.it teavitati ettekande

koostamisest, mille peale ta vastas: „Pista see ettekanne endale perse ja kui ei lähe, küsi med-

osakonnast vaseliini, siis libedam.“ Kui A.N.it teavitati võimalusest anda selgitusi vastas ta, et

pistke sinna samusesse järele. Loenduse juures viibisid valvurid Tõnu Priske ja Ingrid Rajaste.

A.N.it teavitati 23.01.2017, et ettekande põhjal alustatakse distsiplinaarmenetlust korraldusele

allumata jätmise (tõusta voodist ja end riietada) ja viisakusreeglite rikkumise pärast.

Kinnipeetav keeldus teatise allkirjastamisest. I. Rajaste andis 31.01.2017 suuliselt täiendavad

ütlused, mis fikseeriti menetlustoimingu protokollis. Valvur T. Priske sõnul ei tõuse A.N.

hommikuse loenduse ajal juba aasta algusest püsti või ütleb valvuritele midagi ebaviisakat

(03.02.2017 menetlustoimingu protokoll).

A.N.ile tutvustati distsiplinaarmenetluse protokolli, millele ta esitas vastuväited 08.02.2017.

Vastuväidete kohaselt on üle kuulatud menetleja valitud isikud ning rikutud on menetlusnorme.

Tuleb kaaluda kergemaid karistusviise, kuna A.N. on invaliid ja 80% töövõimetu. A.N. on

süütu, tegemist on kättemaksuga, mille eesmärgiks on tema eraldamine üksikvangistusse.

2. Tallinna Vangla 08.02.2017 käskkirjaga nr 5-2/121 karistati A.N.it vangistusseaduse

(VangS) § 67 p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p 1.11.1 rikkumise eest. Vanglateenistuse

ametnikel tuleb kõrgemal ametikohal töötavat ametnikku teavitada juhtudest, mis puudutavad

3-17-373

2(7)

sisekorraeeskirja täitmist ja vangla julgeolekut. Vanglateenistuse ametnikel ei ole põhjust

koostada tõele mittevastavaid ettekandeid. Distsipliinirikkumist kinnitavad M. Lusti 18.01.2017

ettekanne nr 148. Ettekandes kirjapandut kinnitavad omakorda I. Rajaste 31.01.2017 seletused

ja T. Priske 03.02.2017 ütlused. Vanglateenistuse ametnike ütluste vahel ei esine

vasturääkivusi. Vanglateenistuse ametnike korraldustele tuleb reageerida viivitamatult.

Vanglateenistuse seaduslikule korraldustele tuleb alluda, et vanglal oleks võimalik tagada

vangla ja teiste kinnipeetavate julgeolek. Distsiplinaarkaristuse eesmärgiks on kinnipeetava

heidutamine ning tagada vanglas kehtiva korra järgimine. A.N.il oli enne ettekande koostamist

kuus kehtivat distsiplinaarkaristust ja samaliigilisi distsipliinirikkumisi (korraldusele allumatus)

on kaks. A.N.ile ei ole eesmärgipärane määrata kergemat karistust kui eelmised, kuna talle ei

ole kartserikaristus mõjunud. Viiepäevane kartserikaristus ei sekku intensiivselt kinnipeetava

õigustesse. Viisakusreeglite järgimata jätmine näitab jälle A.N.i negatiivset suhtumist

vanglateenistuse ametnikesse ja kehtivasse korda. Kinnipeetaval ei tohi tekkida arusaamine, et

vanglateenistusega võib suhelda mis tahes moel. Kinnipeetavad tuleb heidutada, et ta vangla

distsipliini ei rikuks. Kuna A.N.il on kehtivaid karistusi samaliigiliste tegude eest ja ta on

jätkanud distsipliini rikkumist, ei saa talle määrata kergemat karistust. Viiepäevane

kartserikaristus ei sekku intensiivselt kinnipeetava õigustesse.

3. Tallinna Halduskohtusse saabus 13.02.2017 A.N.i esialgse õiguskaitsena pealkirjastatud

avaldus, milles ta soovib peatada Tallinna Vangla 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/116, 08.02.2017

käskkirja nr 5-2/117, 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/118, 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/119 ja

08.02.2017 käskkirja nr 5-2/121 täitmist. Esialgse õiguskaitse taotlus 08.02.2017 käskkirja

nr 5-2/121 täitmise peatamiseks on registreeritud haldusasjana nr 3-17-373.

Taotluse kohaselt on A.N.ile määratud kokku 45 päeva kartserikaristust, kusjuures ta on juba

15 päeva kartseris veetnud. Taotleja sõnul teeb see kokku 60 päeva üksikvangistust. Sellega

pole Tallinna Vangla arvestanud õiguskantsleri 05.10.2016 ja 18.10.2016 kirjadega vanglatele

karistuse määramisel. Taotleja palub end vabastada taotluselt tasutavast riigilõivust

maksejõuetuse tõttu.

4. Tallinna Vangla 15.02.2017 vastusest 13.02.2017 kohtunõudele ilmneb, et A.N. on

08.02.2017 käskkirjale nr 5-2/121 esitanud vaide, kuid seda ei ole veel lahendatud. Tallinna

Vangla

on

pööranud

täitmisele

08.02.2017

käskkirjaga

nr

5-2/116

määratud

distsiplinaarkaristuse. Tavapäraselt pööratakse kartserikaristused täitmisele nende määramise

järjekorras.

Tallinna Vangla vaidleb esialgse õiguskaitse kohaldamisele vastu. Esialgse õiguskaitse taotluse

lahendamisel olukorras, kus kohtueelne menetlus on pooleli, tuleb kohtul hinnata kaebuse

perspektiive. Esialgse õiguskaitse määrust ei tehta, kui kaebus on perspektiivitu. Seda, et A.N.

pani toime distsipliinirikkumised, on fikseeritud valvur M. Lusti 18.01.2017 ettekandega nr

148. A.N. keeldus allumast vanglateenistujate seaduslikele korraldustele, s.o tõusta voodist ja

riidesse panna. Niisamuti ei järginud ta viisakusreegleid, öeldes, et „pista see ettekanne endale

perse ja kui ei lähe, küsi med-osakonnalt vaseliini, siis libedam“. Rikkumise juures viibis veel

vähemalt üks vanglaametnik, kes rikkumise toimumist kinnitab. VangS § 67 p 1 kohustab

kinnipeetavaid täitma vangistust reguleerivates õigusaktides sätestatud nõudeid. Tallinna

Vangla

kodukorra

p

1.11.1

kohaselt

tuleb

kinnipeetaval

suhelda

muu

hulgas

vanglateenistujatega viisakalt. Üheski vestluses ega pöördumises ei tohi kasutada

ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid.

Sõnavabadus ei kaitse igasugust keelekasutust. Näiteks leidis Euroopa Inimõiguste Kohus oma

21.01.1999 otsuses asjas Janowski vs Poola, et solvav keelekasutus oma ametiülesandeid

korrektselt täitvate isikute suhtes, kes toimisid seaduse alusel ega olnud ise ründajad või

provotseerijad, polnud antud situatsioonis õigustatud.

3-17-373

3(7)

On olemas kaalukas avalik huvi selleks, et distsipliinirikkumise toime pannud isik ei jääks

karistuseta ainuüksi seetõttu, et ta on talle määratud karistused kohustusliku kohtueelse

menetluse korras vaidlustanud ja esitanud ka esialgse õiguskaitse taotluse karistuse täitmise

peatamiseks. Avalikes ning vanglas viibivate isikute (töötajad, kaaskinnipeetavad) huvides on

vanglas korra ja julgeoleku tagamine, mis muuhulgas seisneb distsipliinirikkumistele kohase ja

õigeaegse reageerimisega. Kui karistuse määramine peaks osutuma õigusvastaseks, on taotlejal

võimalus alusetult kartseris viibimise eest taotleda kahju hüvitamist.

Tallinna

Vangla

on

enne

iga

distsiplinaarkaristuse

käskkirja

andmist

küsinud

meditsiiniosakonnalt seisukohta, kas A.N.i tervislikus seisundis esineb objektiivseid takistusi

karsterikaristuse kandmiseks. Sellekohaseid terviseprobleeme A.N.il meditsiiniosakonna sõnul

ei esine.

Kehtiv õigus võimaldab karistada distsiplinaarkorras kinnipeetavat maksimaalselt kuni 45

ööpäevase kartserikaristusega. Kartserikaristuse (aga ka muude distsiplinaarkaristuste)

määramisel lähtutakse proportsionaalsuse põhimõttest ning proportsionaalsuse hindamisel

võetakse arvesse kartserirežiimi tingimusi koosmõjus määratava kartserikaristuse pikkusega.

Kartserikambritesse paigutamist on igal kinnipeetaval võimalik vältida. Kartserisse paigutamise

näol tegemist on täiendava karistusmeetmega kinnipeetava suhtes, kes õiguskuulekalt ei käitu.

Kinnipeetav ei satu kartserisse seega juhuslikult, vaid sinna sattumist on võimalik vältida,

käitudes vanglas õiguskuulekalt, alludes korraldustele ning järgides distsipliini. A.N.i

subjektiivne valik on olnud seda mitte teha, mistõttu on osutunud vajalikuks tema

distsiplinaarkorras karistamine.

Riigikohus on oma 21.03.2015 otsuses nr 3-3-1-79-12 märkinud, et vangistusseadusest ei

tulene keeldu distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramiseks tulenevalt sellest, et karistatu juba

viibib kartseris. Vangistusseadus ei kohusta vanglat ka jälgima, et kinnipeetavat ei paigutataks

erinevate rikkumiste eest kartserisse kauemaks kui 45 ööpäevaks järjest. Distsiplinaarkaristuse

täitmisele pööramise saab üldjuhul edasi lükata vaid siis, kui karistatule on määratud katseaeg.

Riigikohtu hinnangul ei saa pidada seega õigusvastaseks olukorda, kus kinnipeetav viibib

kartseris kauem kui 45 ööpäeva järjest.

Menetlusabi taotluse lahendamine

5. Kuivõrd ei esine aluseid taotluse läbi vaatamata jätmiseks – esialgse õiguskaitse taotlus on

esitatud vaidemenetluse ajal – ja taotluse lahendamise eelduseks on sellelt riigilõivu tasumine

või menetlusabi taotluse rahuldamine, lahendab kohus esmalt menetlusabi taotluse.

6. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 60 lg 6

kohaselt tuleb esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasuda riigilõivu 15 eurot. Kohus

möönab, et menetlusabi taotlus on puudustega, st see ei vasta HKMS §-is 115 sätestatud

nõuetele. Samas ei oleks selle käiguta jätmine kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega ja

kohtu käsutuses on piisavalt andmeid, et menetlusabi taotlust lahendada.

Kohus leiab, et A.N. tuleb vabastada esialgse õiguskaitse taotluselt tasutavast riigilõivust

HKMS § 110 lg 1 p 1 ning §-de 111, 112 ja 116 alusel. Taotleja isikukonto väljavõtte kohaselt

puuduvad tal vahendid riigilõivu tasumiseks. Kohtul ei ole põhjust pidada taotluse raames

kaitsta soovitavaid õigushüvesid A.N.i jaoks väheoluliseks. Kartserisse paigutamine kujutab

kinnipeetava jaoks vabaduse ja õiguste täiendavat piiramist.

Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine

7. HKMS § 249 lg 1 kohaselt kohaldab kohus kaebaja õiguste esialget kaitset, kui kaebajal on

esialgse õiguskaitse vajadus, s.o kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega

osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab

3-17-373

4(7)

kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse

õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Esialgset õiguskaitset võib

kohaldada ka vaidemenetluse ajal (HKMS § 249 lg-d 2 ja 5).

8. Kohus möönab, et A.N. ei ole taotluses selgesõnaliselt välja toonud, missugused kahjulikud

pöördumatud tagajärjed talle käskkirja täitmisega kaasnevad. Taotleja on üksnes märkinud, et

määratud karistus pole kooskõlas põhiseaduse ja õiguskantsleri 05.10.2016 ja 18.10.2016

seisukohtadega, toomata siiski sõnaselgelt välja ühtegi isikuõiguse riivet. Samas on selge, et

kartserisse paigutamine riivab tema vabadusõigust ja täitmisele pööratud kartserikaristust ei ole

võimalik tagasi täita nii ajaliselt kui kannatuste võrra. Kuigi Tallinna Vangla 08.02.2017

käskkirja 5-2/121 veel ei kohaldata, kohaldatakse seda 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/119

(kümme päeva) kohaldamise lõpetamisel. Nõnda on kahjulike tagajärgede saabumise oht

vahetu. Kohtule teadaolevalt kohaldatakse A.N.i suhtes parajasti käskkirja nr 5-2/117. Tuleb

arvestada ka seda, et karistuse täitmise katkestamine on põhjendatud vaid erandlikel juhtudel

(Tallinna Ringkonnakohtu 13.08.2015 määrus haldusasjas nr 3-15-1985, p 5). Esialgse

õiguskaitse vajadust ei välista ka võimalus nõuda õigusvastase kartserikaristuse kohaldamise

eest hiljem kahjutasu (Riigikohtu 21.12.2001 määrus haldusasjas nr 3-3-1-67-01 ja Riigikohtu

09.02.2006 määrus haldusasjas nr 3-3-1-10-06, p 13). Eelnevat arvestades on A.N.il esialgse

õiguskaitse vajadus.

9. HKMS § 249 lg 3 kohaselt kõrvutab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku

huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse

määruse ettenähtavaid tagajärgi. Arvestades, et esialgse õiguskaitse taotluse võib esitada

vaidemenetluse ajal, tuleb kohtul hinnata samu aspekte ka taotluse puhul, mis esitatakse

vaidemenetluse ajal.

Kohus on seisukohal, et A.N.i taotluses ja vaides väidetu ning Tallinna Vangla 15.02.2017

vastusega esitatud haldusmenetluse materjalid ei anna põhjust pidada esitatavat kaebust

edukaks. Vaides A.N. väidab, et rikutud on menetlusnorme ja menetleja on asjast huvitatud

isik. Ta leiab ka, et teda diskrimineeritakse. Taotlejat on karistatud korraldusele mitteallumise

(ei tõusnud voodist välja ja ei pannud riidesse) ja viisakusreeglite eiramise eest (ütles

vanglateenistuse ametnikele: „Pista see ettekanne endale perse ja kui ei lähe, küsi med-

osakonnast vaseliini, siis libedam.“). Seda, et A.N. korraldusele ei allunud, on fikseeritud M.

Lusti 18.01.2017 ettekandega nr 148. Sama kinnitavad I. Rajaste 31.01.2017 täiendavad

suulised ütlused. Lisaks kinnitavad A.N.i süstemaatilist allumatust korraldusele voodist välja

tõusta T. Priske 03.02.2017 ütlused. Kohtule ei ole küll vastavaid materjale esitatud, kuid pole

põhjust kahelda nende olemasolus. Ei ole usutav, et valvurid koostaksid valeettekandeid,

kuivõrd sellega riskiks nad enda vastutusele võtmisega. Kohtu hinnangul on ka korraldus

voodist välja tõusta ja riidesse panna nõudmised, mis esitatakse kinnipeetavale isikuliselt.

Seega ei saanud A.N.it keegi süüdi lavastada, sest see oleks eeldanud, et keegi teine oleks tema

asemel kambris olnud ja tema asemel lamanud. Seda ei ole A.N. väitnud.

Kohtule ei nähtu, et 08.02.2017 käskkiri nr 5-2/121 oleks menetlusnõuete rikkumise tõttu

õigusvastane. A.N.it teavitati ettekande koostamisest ja talle anti võimalus selgituste

andmiseks. A.N. keeldus allkirjastamast teatist, milles teda teavitati distsiplinaarmenetluse

algatamisest. Kaebuse materjalide põhjal ei saa ka öelda, et menetlusnorme oleks rikutud.

Asjaoludest ei nähtu, nagu oleks menetleja Kaarel Aupaju asjast huvitatud isik. A.N. on

esitanud kohtule erinevaid taotlusi K. Aupaju haldusmenetlusest taandamiseks või

väljavahetamiseks inspektor-kontaktisiku kohalt (haldusasjad nr 3-16-2535, 3-17-186, 3-17-

233). Kohtud on leidnud, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda inspektor-

kontaktisiku vahetamist. Menetleja võimalikku erapoolikust hindab kohus asja sisulisel

lahendamisel järelkontrolli raames, s.o kui esitatakse käskkirja peale kaebus. Kohus ei saa teha

haldusotsustuste suhtes eelkontrolli. Kohtumenetluses hindab kohus, kas menetleja võis olla

3-17-373

5(7)

erapoolik ja kas see võis mõjutada asja otsustamist. On tõsi, et A.N.i suhtes on alustatud

mitmeid distsiplinaarmenetlusi. Samas ei ole see seotud menetleja kiusamise või

pahatahtlikkusega, vaid sellega, et ta ei allu vanglateenistuse seaduslikele korraldustele ja eirab

üldtunnustatud viisakusreegleid. Vanglal tuleb distsipliinirikkumistele reageerida, et tagada

üldine julgeolek vanglas. Korrarikkumistele reageerimata jätmine ei aitaks saavutada

vangistuse täideviimise eesmärke. A.N. ei ole ka välja toonud, keda võiks täiendavalt üle

kuulata, kuigi ta on täiendavate tunnistajate ülekuulamist nõudnud. A.N.ile on tutvustatud

distsiplinaarmenetluse protokolli ja tal oli võimalus esitada sellele vastuväiteid. Tallinna

Vangla on A.N.i vastuväidetele vastanud.

Kohus nõustub vanglaga, et vanglas korra ja julgeoleku tagamine, sh distsipliinirikkumistele

reageerimine, on nii avalikes kui vanglas viibivate isikute (töötajad, kaaskinnipeetavad)

huvides. Kohus möönab samas, et kuna kartserisse paigutamine on haldusorgani kaalutlusotsus,

on selle kohtulik kontroll HKMS § 158 lg 3 alusel piiratud. Kohus ei saa haldusorgani asemel

hinnata kohaldatud kartseri karistuse pikkust, kuid kohtul on kohustus kontrollida, kas

vastustaja järgis diskretsiooni piire ning kas kaalutlusõigust teostati kooskõlas õiguse

üldpõhimõtetega ja arvestati olulisi asjaolusid ning kaaluti põhjendatud huve (Riigikohtu

13.11.2009 otsus nr 3-3-1-63-09, p 17). Riigikohus on oma 15.05.2015 otsuses nr 3-3-1-3-15

leidnud, et distsiplinaarkaristuse määramisel saab ja tuleb karistuse liigi valikul arvestada

kehtivate distsiplinaarkaristustega (p 25).

VangS § 63 lg 1 p 4 lubab Eesti vanglates karistada distsiplinaarkorras kinnipeetavat kuni 45

ööpäeva pikkuse kartserikaristusega. Õiguskantsler on oma 05.10.2016 seisukohas nr 6-

1/161019/1604041 Justiitsministeeriumile märkinud, et kartserikaristust tuleks kohaldada vaid

kõige tõsisematel juhtudel (nt vastusena vägivaldsele rünnakule), viimase abinõuna ja nii

lühiajaliselt kui võimalik, kusjuures ühe kartserikaristuse pikkus ei tohiks ületada

täiskasvanutel 14 ööpäeva. Kui erinevate täidetavate kartserikaristuste kogusumma ületab 14

päeva, ei tohi isik järjestikku vahedeta kartseris viibida üle 14 päeva.

Taotluse kohaselt oli A.N. viibinud esialgse õiguskaitse taotluse esitamise ajal 13.02.2017

seisuga kartseris 15 päeva. Tallinna Vangla 15.02.2017 vastusest kohtunõudele nähtub, et

alates 09.02.2017 on pööratud täitmisele 08.02.2017 käskkirjaga nr 5-2/116 määratud karistus

(kokku 10 päeva kartserikaristust). Pärast seda pööratakse täitmisele seega teiste käskkirjadega

määratud karistused: vastavalt 5 päeva (5-2/117), 10 päeva (5-2/118), 10 päeva (5-2/119) ja 10

päeva (5-2/121). Käesoleva määruse tegemise ajal peaks olema pööratud täitmisele 08.02.2017

käskkiri nr 5-2/117 (5 päeva). Kohtul ei ole põhjust eeldada, et taotleja väited kartseris

viibimise kohta oleksid väärad. Tallinna Vangla ei ole ka vastu vaielnud, et 13.02.2017 seisuga

oli taotleja viibinud kartseris 15 päeva. Veelgi enam, Tallinna Vangla 15.02.2017 vastusest ja

põhjendustest kartserikaristuse kumulatiivse kestuse kohta nähtub pigem, et A.N.it on kartseris

juba hoitud ja kartserikaristus kokku koos eelneva karistatusega on 60 päeva.

Kohtu hinnangul ei saa käskkirjaga määratud karistust pidada ebaproportsionaalseks.

Distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramisel ei ole oluline, kas isik juba viibib kartseris või

mitte. Kohus möönab, et kinnipeetavat ei saa liiga pikka aega kartseris hoida, sest see võib

minna vastuollu inimväärikuse põhimõttega. Niisamuti ei aita kauakestev üksikvangistus

saavutada vangistuse eesmärke kinnipeetavat resotsialiseerida. Pikaaegne eraldatus võib

kahjustada kinnipeetava vaimset ja füüsilist heaolu.

Käskkirjaga määrati A.N.ile kokku 10 päeva kartserit. Praegu ei ole taotleja toonud esialgse

õiguskaitse taotluses välja muid asjaolusid peale kartserikaristuste kumulatiivse kestuse, mis

viitaks inimväärikuse või muu subjektiivse õiguse rikkumisele. Distsiplinaarkaristuste

kumulatiivne kestus ei anna alust eeldada, et taotleja inimväärikust võiks olla rikutud.

Riigikohtu praktikas ei ole peetud kumulatiivselt 45 päeva ületavat kartserikaristust

3-17-373

6(7)

õigusvastaseks (Riigikohtu 21.03.2013 otsus haldusasjas nr 3-3-1-79-12, p 10). Euroopa

Inimõiguste Kohtu praktikas ei ole peetud konventsiooni artikkel 3 rikkumiseks üksikvangistust

kaheksa aasta ja kahe kuu ulatuses (EIKo 04.07.2006, 59450/00, Ramirez Sanchez v.

Prantsusmaa). Samas asjas oli isiku vabadus piiratud suuremas ulatuses kui A.N.i puhul. Praegu

on taotlejale tagatud kartseriruum, mis vastab VangS § 45 lg 1 sätestatud nõuetele, ta saab

jalutada ühe tunni värskes õhus. Niisamuti ei nähtu käskkirjast, et tema suhtes piiratakse

täiendavalt VangS §-de 22, 30–32, 34–38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist, mis peaks omakorda

tagama, et ta saab tegeleda vaimsete ja füüsiliste tegevustega. Tallinna Vangla on igal

konkreetsel juhul kontrollinud, kas käskkirja kohaldamine A.N.i suhtes on tema tervise

seisukohalt võimalik. Tallinna Vangla meditsiiniosakond ei ole tuvastanud, et A.N.i tervislik

seisund takistaks tal kartserikambris viibida. Kohtul ei ole vangla sõnades põhjust kahelda. Ka

A.N.iga seotud muudes kohtuasjades ei nähtu, et ta vajaks kartseris eritingimusi.

Tallinna Vangla on karistuse määramisel kaalunud piisavalt avalikke huve ja puudutatud isiku

õigusi. Loenduse läbiviimine on oluline vangla julgeoleku seisukohalt, kuivõrd võimaldab

kontrollida, kas kinnipeetavad viibivad nendele määratud kambrites. Kohus nõustub vanglaga,

et asjaolu, et A.N. vanglaametniku korraldusele ei allunud, näitab, et ta ei pea lugu vangla

korrast, mis on sealse julgeoleku tagamiseks aga hädavajalik. Ametnikele suunatud

ebatsensuurne väljend demonstreerib, et A.N. ei soovi vangla distsipliini järgida ja peab

seaduslikke korraldusi endast alamaks. Kohtu hinnangul sellest piisab, et määrata karistuseks

kartserisse paigutamine kokku kümneks päevaks. Asjaolu, et A.N. on süstemaatiliselt jätnud

täitmata vanglateenistuse ametnike korraldused voodist loenduse ajal püsti tõusta ja riidesse

panna ning kostitab neid ebatsensuursete väljenditega, ei tähenda, et vangla sellele reageerima

ei peaks. Tegemist on vangistust reguleerivate õigusaktide rikkumisega, millele tuleb vastata.

Riigikohtu praktika kohaselt tuleb karistuse määramisel arvestada ka seda, et A.N.il on

kehtivaid distsiplinaarkaristusi, sh kaks karistust samaliigiliste rikkumiste eest. Seda on

Tallinna Vangla teinud. Üldjuhul võib eeldada, et leebem karistus ei pruugi karistuse eesmärke

aidata saavutada, kuivõrd kinnipeetav on vaatamata karistatusele jätkanud distsipliinirikkumiste

toimepanemist. Kohus nõustub vanglaga, et A.N.i käitumise põhjal võib öelda, et teda ei ole

kartserikaristus mõjutanud teisiti käituma ja eeskirjade rikkumisest hoiduma. Nõnda ei oleks

kergema karistuse määramine eesmärgipärane. A.N. on järjestikustel päevadel jätnud ametnike

korraldused täitmata ja ebaviisakate väljendite kasutamist ametnike suhtes, teades ettekannete

koostamisest. Vanglal tuleb distsipliinirikkumistele reageerida, et isik ei saaks end

karistamatult tunda. Kartserikaristuse täitmise peatamist ei saa nõuda ka pelgalt sellepärast, et

kartseris oldud aeg on kumulatiivselt pikem kui seaduses sätestatud üksikjuhtumi maksimum

45 päeva. Vastasel korral võib isik süüdimatult panna toime vangistust reguleerivate aktide

rikkumisi. Kohus siiski märgib, et kui kinnipeetavad hoitakse kartseris pikka aega, sh

järjestikuste distsiplinaarkaristuste kohaldamisel, tuleb vanglal karistuse proportsionaalsuse

hindamisel põhjendada ka kartserikaristuse kumulatiivset kestust, mitte üksnes lähtuda määrata

karistuse kestusest.

Kui karistuse määramine peaks osutuma õigusvastaseks, on taotlejal võimalus alusetult

kartseris viibimise eest taotleda kahju hüvitamist.

10. Eelnevat arvestades jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

11. Kohus märgib täiendavalt, et käskkirjade (voodist üles tõusmata jätmine) ja A.N.i kohtule

esitatud kaebuste põhjal võib öelda, et A.N.it vaevab probleem voodist tõusmise ja püsti

seismisega. Näiteks on A.N. esitanud kohtule kaebuse, kus nõuab loenduse ajal pikali olemist

(haldusasi nr 3-17-54) ning haldusasi on ettevalmistavas menetluses. Niisamuti on ta nõudnud

voodi allalaskmist ja voodivarustust päevasel ajal (3-17-404, 3-17-405). Taotlusi ei ole tänase

seisuga lahendatud. Kohus ei hinda käesoleva taotluse raames muudes haldusasjades esitatud

3-17-373

7(7)

taotlusi. Viidatud haldusasjades hinnatakse, kas A.N.il on õigus loenduse ajal voodis lamada.

Kohus märgib aga täiendavalt, et õiguskantsleri 05.10.2017 soovituse kohaselt tuleb

kinnipeetavatel, kes viibivad kartseris üle 14 päeva, lubada voodit ja voodivarustust päevasel

ajal kasutada, v.a kui isik on kartserisse paigutatud seoses voodivarustuse lõhkumisega.

Kohtule teadaolevalt ei ole meditsiiniosakond siiski tuvastanud, et A.N. peaks loenduse ajal

voodis lamama.

(allkirjastatud digitaalselt)

Janek Laidvee

Kohtunik