3-16-209/14 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

22. veebruar 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-209

Haldusasi

M.S.i kaebus Tallinna Vangla 04.12.2015 käskkirja nr

5-2/1629 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja - M.S.

Vastustaja – Tallinna Vangla

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta M.S.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 24. märtsil 2017.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui

apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vanglas läbi viidud distsiplinaarmenetluse tulemusena karistati kinnipeetav M.S.i

Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 04.12.2015 käskkirjaga nr 5-2/1629 vangistusseaduse

§ 67 p 1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 2 ööpäevaks. Käskkirja nr kohaselt seisnes

kaebuse esitaja distsipliinirikkumine selles, et M.S. 18.11.2015 kella 7:35 paiku ei allunud

vanglateenistuse ametniku seaduslikele korraldustele peale ravimite manustamist avada suu.

2. 21.12.2015 esitas M.S. Tallinna Vanglale vaide milles vaidlustas Tallinna Vangla inspektor-

kontaktisiku 04.12.2015 käskkirja nr 5-2/1629. Tallinna Vangla 21.01.2016 vaideotsusega nr

5-15/15/36368-2 jäeti M.S.i vaie rahuldamata.

3. 27.01.2016 saabus Tallinna Halduskohtule M.S.i kaebus Tallinna Vangla 04.12.2015

käskkirja nr 5-2/1629 tühistamiseks.

4. Kohus võttis kaebuse oma 17.02.2016 määrusega menetlusse. 01.02.2017 määrusega määras

kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. Kaebuse esitaja palub tühistada Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku 04.12.2015 käskkirja

nr 5-2/1629 alljärgnevatel põhjustel.

5.1. Kaebaja leiab, et tegemist ei ole raske rikkumisega nagu märgitakse vaidlustatud

käskkirjas. Kaebajale on määratud karistus korraldusele mitte allumise eest, kuna kaebaja ei

avanud suud. Samas on rikkumise asjaoludena välja toodud ravimi manustamine. On üldteada,

et tableti sattumisel märga keskkonda hakkab see koheselt lagunema (eriti suus) ning kui

vanglateenistuse ametnik nägi, et kaebaja pani tableti suhu ja jõi vett peale, siis on selge, et

toimus ravimi manustamine. Jätta tabletti selliselt suhu ei ole võimalik, millest tulenevalt ei ole

ka võimalik jätta ravimit alles selle hoiustamiseks.

Lisaks märgib kaebaja, et ravimi manustamine on kaebaja enda huvides, mitte aga vangla

julgeoleku tagamise huvides. Seega ei olnud tegemist raske rikkumisega.

5.2. Käskkirjas ei ole üldse arvestatud kaebaja varasema karistatusega. Tegemist on selgelt

ebaproportsionaalse karistusega. Kaalutlused karistuse valikul on põhjendamatud. Kartseri

karistuse määramine peaks olema pigem erandlik.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Vastustaja kaebusega ei nõustu ning palub jätta kaebus rahuldamata.

6.1. Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud „Tallinna Vangla

kodukord“ (kodukord) punkti 20.7 teise lause kohaselt on kinnipeetavad kohustatud ravimid

manustama

kohe

vanglaametniku

juuresolekul,

avama

ametnikule

manustamise

kontrollimiseks korralikult suu ja vajadusel liigutama keelt. M.S.i on informeeritud võimalusest

tutvuda vangla tegevust reguleerivate õigusaktidega igal ajal ning tagatud võimalus nimetatud

õigusaktidega tutvumiseks (tl 28). Seega pidi M.S. olema teadlik vangla kodukorras sätestatud

kohustusest avada ravimi manustamise järgselt suu.

6.2. Vastustaja selgitab ühtlasi, et kuigi juba suuõõnde asetatud ravim hakkab niiskusega

kontakti sattudes sulama, ei saa vangla automaatselt eeldada, et isik talle määratud ravimi ka

alla neelab. Sestap on vajalik anda isikutele korraldus suu avamiseks, kontrollimaks ravimite

eesmärgipärast manustamist. Vangla praktikas ei harvad juhtumid, kui kinni peetavad isikud

hoiustavad ning koguvad neile määratud ravimeid. Selline käitumine võib kaasa tuua

ravimitega äritsemise, üledoosiohu, kui isik võtab korraga suure koguse ravimeid ning muid

taolise iseloomuga julgeolekuohtu põhjustavad olukordi. Seega on põhjendatud nõue suu

avamiseks pärast meditsiiniosakonna poolt ordineeritud ravimite manustamist.

6.3. M.S. on kaebuses halduskohtule toonud välja samased asjaolud ja argumendid, kui Tallinna

Vanglale 21.12.2015 esitatud vaides. Vastustaja palub kohtul käesoleva kaebuse lahendamisel

võtta arvesse ka vaideotsuses, millise on kaebaja kohtule edastanud, toodud vangla

seisukohtadega ega pea otstarbekaks vaideotsuses märgitut korrata.

6.4. VangS § 67 punkti 1 alusel on kinnipeetav kohustatud täitma vanglateenistuse ametnike

seaduslikke korraldusi. Vanglaametniku 18.11.2015 kirjutatud ettekandest (tl 29) nähtuvalt

andis ametnik kaebuse esitajale selge korralduse (avada suu pärast tablettide manustamist),

mida M.S. aga ei täitnud. Kuna kaebuse esitajale on olnud tagatud võimalus vangistusseadusega

tutvuda, pidi isikule olema ühtlasi teada kohustus alluda vanglaametnike seaduslikule

korraldusele.

Vastustaja hinnangul võib ettekandest lähtuvalt lugeda tõendatuks, et kaebuse esitajale anti

vanglaametniku poolt seaduslik korraldus, mida isikul oli kohustus täita, kuid mida käesoleval

juhul kaebaja ei teinud. Täiendavalt märgime, et kaebuse esitaja ei ole senise menetluse käigus

kordagi eitanud korraldusele mitteallumist. Ka vanglale 21.12.2015 esitatud vaides (tl 30 ja

selle pöördel) M.S. ei lükka ümber korralduse andmist ametniku poolt ega korralduse

mittetäitmise aset leidmist, vaid esitab argumentatsiooni õigustades korralduse mittetäitmist

ning viidates vanglaametniku tegevusele korralduse täitmata jätmise järgselt. Seega on

võimalik ühtlasi M.S.i esitatud vaidest järeldada, et kaebuse esitaja tunnistab korraldusele

mitteallumist ja seega VangS § 67 p 1 rikkumist.

6.5. Seega on leidnud tõendamist, et M.S. on rikkunud kohustust täita ametniku seaduslikku

korraldust ning vanglateenistusel oli sellest tulenevalt kohustus viia läbi distsiplinaarmenetlus.

Ettekandes nähtuvalt teavitas V. Huuk kaebuse esitajat ettekande koostamisest ning andis

võimaluse omapoolsete selgituste esitamiseks.

6.6. Vanglaametniku seaduslikule korraldusele mitteallumine kinni peetava isiku poolt on

iseloomult raske rikkumine, mida on vangla selgitanud ka vaidlusaluses käskkirjas ja

vaideotsuses. Korraldusele mitteallumine võib kaasa tuua ametnike autoriteedi õõnestamise,

vangla kodukorra või vangla tegevust reguleerivate õigusaktide vastase käitumise süvenemise

kinnipidamisasutuses ning põhjustada seeläbi vangla toimimisele üldise julgeolekuohu.

Korraldusele mitteallumise eest isiku distsiplinaarvastutusele võtmine on põhjendatud, kuna

saadab selge signaali, et vangla ei tolereeri seadusliku korralduse mittetäitmist kinni peetavate

poolt ning taolisele käitumisele järgneb ühtlasi distsiplinaarkaristus, millise eesmärgiks on isiku

suunamine õiguskuulekale teele.

Lähtudes distsiplinaarmenetluse materjalidest, on menetlus viidud läbi kõiki menetlusnorme

järgides, õiguspäraselt ning isikule määratud karistus on kaalutletud ja põhjendatud. Kuna

tegemist on iseloomult raske rikkumisega, ei oleks käesoleval juhul olnud põhjendatud

kaebajale kergema karistuse määramine või taolise karistusliigi valimine, milline isikule mõju

ei oleks avaldanud (näiteks kokkusaamiste piiramine, kui isikul kokkusaamisi toimunud ei ole

või isikliku elektroonikaseadme ajutine keelamine, kui isik taolised seadmeid ei oma või ei

kasuta). Seega ei nähtu käesoleva kaebuse aluseks olevatest materjalidest asjaolusid, mis

viitaksid käskkirja tühisusele või õigusvastasusele. Kuna vanglaametniku korralduse järgimata

jätmise näol on tegemist iseloomult raske rikkumisega, ei oleks eesmärgipärane olnud

kohaldada kartserikaristust katseajaga, kuna nimetatu ei oleks kooskõlas karistuse määramise

eesmärkidega.

Distsiplinaarkorras karistamise eesmärgiks on kaitsta vangla julgeolekut ja vältida allumatusest

tekkida võivaid konflikte. Kui kinnipeetav rikub teadlikult vanglas sätestatud sisekorrareegleid

või ei allu vanglaametnike selgetele korraldustele, on see signaaliks, et vanglas kehtivat korda

ei tule järgida ning isikul võib tekkida karistamatuse tunne, mida kinnipidamisasutuse

tingimustes aga lubada ei saa. Kinnipeetava seesugusele käitumisele peab järgnema karistus,

mis vastab tema rikkumisele. Kahe ööpäeva pikkust kartserikaristust ei saa vastustaja hinnangul

pidada käesoleva juhtumi asjaolusid silmas pidades ebaproportsionaalseks või liiga raskeks

karistuseks.

6.7. Eeltoodust lähtuvalt on Tallinna Vangla 04.12.2015 käskkiri nr 5-2/1629 õiguspärane ega

kuulu tühistamisele

6.8. Vastustaja leiab, et ka vaideotsus on õiguspärane ja tühistamisele ei kuulu.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Vaidlus asjas on kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise õiguspärasuse üle. Vaidlustatud

käskkirjaga on karistus määratud vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 punkti 4 ja § 64 lõike 4

alusel ning kaebajat karistati VangS § 67 p 1 rikkumise eest (tl 8 ja selle pöördel).

7.1. Karistamise aluseks olnud ettekandest nr 3231 nähtuvalt 18.11.2015 kella 7:35 paiku

hommikuse tablettide jagamise ajal andis V. Huuk kaebajale välja kirjutatud tabletid.

Kinnipeetav pani tabletid suhu ja jõi vett peale, kuid korraldusele suu avada ei allunud.

Seletuskirja kirjutamisest kaebaja keeldus (tl 29).

7.2. VangS § 67 p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma

vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.

Tulenevalt VangS § 63 lg-st 1 on selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude

õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale lubatud kohaldada samas sätestatud

distsiplinaarkaristusi, sh ka kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks (VangS § 63 lg 1 p 4).

7.3. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole sisulist vaidlust selles, et kaebuse esitaja

vanglaametniku seaduslikule korraldusele avada suu peale rohtude manustamist ei allunud.

Eeltoodu on tõendamist leidnud eelpool märgitud ettekandega nr 3231. Kaebuse esitaja ei ole

rikkumise toimepanemisele ei oma vaides ega ka kohtukaebuses sisuliselt ka vastu vaielnud.

7.4. Seega on kohtu hinnangul distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditega kinnitust leidnud

VangS § 67 p 1 süüline rikkumine.

7.5. Distsiplinaarasja menetluses on kaebajale olnud tagatud võimalus oma seisukohti esitada,

millisest võimalusest kaebaja loobus (tl 31). Kaebajale on tutvustatud distsiplinaarmenetluse

protokolli, millele oli kaebajal samuti võimalus oma vastuväide esitada, kuid mida ta ei teinud

(tl 32). Seega on kaebajale olnud tagatud ka piisav võimalus olla ära kuulatud.

7.6. Vaidlustatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri (tl 8 ja selle pöördel) vastab kohtu

hinnangul õiguspärase kaalutlusõigusel põhineva haldusakti nõuetele (HMS § 54 ja § 56 lg 3).

Käskkiri sisaldab nii viiteid õiguslikele kui ka faktilistele asjaoludele ning asjakohaseid

kaalutlusi nii karistamise vajalikkuse kui ka karistuse valiku kohta.

7.8. Käskkirja kohaselt on tegemist distsipliinirikkumisega, sest kinnipeetava poolne

vanglaametniku korraldusele mitte allumine on lubamatu, kuna nõrgestab distsipliini ja ohustab

vangla julgeolekut. Julgeolu tagamine vanglas on aga vältimatult vajalik selleks, et kindlustada

vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamine. Käskkirjas rõhutati seetõttu ka karistuse

hoiatavat mõju, st anda kinnipeetavale märku, et selline käitumine ei ole vanglas aktsepteeritav.

Käskkirjas on välja toodud, et raskendavad ja kergendavad asjaolud puuduvad.

Karistuse valiku, sh kartserikaristuse pikkuse (2 päeva võimalikust 45-st) juures on vastustaja

arvestanud teo iseloomu ja võimalust mõjutada kinnipeetavat õiguskuulekalt käituma.

Vastustaja on analüüsinud, et noomitus ning lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine või

elektriseadme keelamine ei täidaks karistusena oma eesmärki kuna on liialt leebed karistused

arvestades toimepandud rikkumist. Vastustajal on karistuse valikul ja kartserikaristuse pikkuse

üle otsustamisel ning hindamisel, milline karistus oma eesmärki just konkreetse teo ja isiku

puhul kõige paremini teenib, kaalutlusõigus, mida kohtu hinnangul on praegusel juhul

õiguspäraselt kasutatud. Vastustaja on karistuse valikut põhjendanud ning esitanud asjakohased

kaalutlused, määratud karistust ei ole põhjust pidada teo iseloomu arvestades ülemääraseks.

Kaebaja etteheide, et arvestatud ei ole varasemat karistatust (ilmselt peab kaebaja silmas, et

varasemad karistused puuduvad) ja sellest tulenevalt on määratud liialt range karistus, ei ole

põhjendatud. Kohus leiab, et karistuse valikut on piisavalt põhjendatud. Kohus ei nõustu

kaebajaga ka selles, et tegemist oleks olnud kerge rikkumisega. Kohus jagab vastustaja

seisukohta selles, et vangla ametniku korralduse eiramise näol on tegemist raske rikkumisega.

Kaebaja viide sellele, et ravimi manustamine on tema enda huvides, ei ole asjakohane, kuna

karistus on määratud vanglaametniku korraldusele mitte allumise eest. Ka vajadus kontrollida

ravimite manustamist vanglas on põhjendatud tagamaks vangla julgeolek. Arvestades eeltoodut

leiab kohus, et karistus oli proportsionaalne.

8. Kohus märgib, et lisaks eelpool toodule ja juhindudes HKMS § 165 lg 2 nõustub kohus ka

kõigi Tallinna Vangla 21.01.2016 vaideotsuses nr 5-15/15/36368-2 ja kaebusele esitatud

vastuses toodud põhjendustega ega pea neid vajalikuks korrata. Seega tuleb kaebus jätta

rahuldamata.

9. Vastavalt HKMS § 108 lg kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehti

kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise nõuet esitanud, siis tuleb

menetluskulud jätta poolte enda kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik