3-17-370/4 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Janek Laidvee

Määruse tegemise aeg ja koht

22. veebruar 2017. a, Tallinn

Haldusasja number

3-17-370

Haldusasi

A.N.i esialgse õiguskaitse taotlus (Tallinna Vangla

08.02.2017 käskkirja nr 5-2/118 täitmise peatamine)

Menetlusosalised

Taotleja – A.N.

Menetlustoiming

Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine

RESOLUTSIOON

1. Vabastada A.N. esialgse õiguskaitse taotluselt tasutavast riigilõivust.

2. Jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse punkti 1 peale võib Rahandusministeerium esitada Tallinna Halduskohtu kaudu

määruskaebuse Tallinna Ringkkonnakohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest

(HKMS § 119 lg 1, § 203 lg 1, § 204 lg 2). Määruse punkti 2 peale võib esitada määruskaebuse

otse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest (HKMS § 203

lg 1 ja § 252 lg 7).

ASJAOLUD, MENETLUSE KÄIK JA KOHTU PÕHJENDUSED

1. Valvur Tõnu Priske 19.01.2017 ettekandega nr 160 fikseeriti, et A.N.i keeldus samal päeval

kell 07.37 hommikuse loenduse ajal voodist välja tulemast, öeldes: „Tõmmake nahhui!“. Uksel

seisis teine valvur Regon Ruutma. A.N.it teavitati 30.01.2017, et ettekande alusel alustatakse

tema suhtes distsiplinaarmenetlust korraldusele allumata jätmise ja viisakusreeglite rikkumise

pärast. A.N. keeldus teatise allkirjastamisest. R. Ruutma andis 31.01.2017 suuliselt täiendavad

ütlused, mis fikseeriti menetlustoimingu protokollis. Oma kirjalikes selgitustes väidab A.N., et

valvurid valetavad ja laimavad. Kinnipeetav on süütu ning teda soovitakse eraldada

üksikvangistusse.

Vangla

maksab

kätte

kirjutamise

eest.

A.N.ile

tutvustati

ditsisplinaarmenetluse protokolli 07.02.2017, millele ta esitas vastuväiteid 08.02.2017.

2. Tallinna Vangla 08.02.2017 käskkirjaga nr 5-2/118 karistati A.N.it vangistusseaduse

(VangS) § 67 p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p 1.11.1 rikkumise eest vastavalt viie ja viie

päeva pikkuse kartserisse paigutamisega. Vanglateenistuse ametnikel tuleb kõrgemal

ametikohal töötavat ametnikku teavitada juhtudest, mis puudutavad sisekorraeeskirja täitmist ja

vangla julgeolekut. Vanglateenistuse ametnikel ei ole põhjust koostada tõele mittevastavaid

ettekandeid. Distsipliinirikkumist kinnitavad 19.01.2017 ettekanne nr 160 ja R. Ruutma

seletused

31.01.2017

menetlustoimingu

protokollis.

Vanglateenistuse

seaduslikule

korraldustele tuleb alluda, et vanglal oleks võimalik tagada vangla ja teiste kinnipeetavate

julgeolek. Distsiplinaarkaristuse eesmärgiks on kinnipeetava heidutamine ning tagada vanglas

kehtiva

korra

järgimine.

A.N.il

oli

enne

ettekande

koostamist

kuus

kehtivat

3-17-370

2(6)

distsiplinaarkaristust ja samaliigilisi distsipliinirikkumisi (korraldusele allumatus) oli kaks.

A.N.ile ei ole eesmärgipärane määrata kergemat karistust kui eelmised, kuna eelnevad

karistused ei ole talle mõjunud. Viiepäevane kartserikaristus ei sekku intensiivselt kinnipeetava

õigustesse. Viisakusreeglite järgimata jätmine näitab jälle A.N.i negatiivset suhtumist

vanglateenistuse ametnikesse ja kehtivasse korda. Kinnipeetaval ei tohi tekkida arusaamine, et

vanglateenistusega võib suhelda mis tahes moel. Kinnipeetavat tuleb heidutada, et ta vangla

distsipliini ei rikuks. Viiepäevane kartserikaristus ei sekku intensiivselt kinnipeetava

õigustesse.

3. Tallinna Halduskohtusse saabus 13.02.2017 A.N.i esialgse õiguskaitsena pealkirjastatud

avaldus, milles ta soovib peatada Tallinna Vangla 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/116, 08.02.2017

käskkirja nr 5-2/117, 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/118, 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/119 ja

08.02.2017 käskkirja nr 5-2/121 täitmist. Esialgse õiguskaitse taotlus 08.02.2017 käskkirja

nr 5-2/118 täitmise peatamiseks on registreeritud haldusasjana nr 3-17-370.

Taotluse kohaselt on A.N.ile määratud kokku 45 päeva kartserikaristust, kusjuures ta on juba

15 päeva kartseris veetnud. Taotleja sõnul teeb see kokku 60 päeva üksikvangistust. Sellega

pole Tallinna Vangla arvestanud õiguskantsleri 05.10.2016 ja 18.10.2016 kirjadega vanglatele

karistuse määramisel. Taotleja palub end vabastada taotluselt tasutavast riigilõivust

maksejõuetuse tõttu.

4. Tallinna Vangla 15.02.2017 vastusest 13.02.2017 kohtunõudele ilmneb, et A.N. on

08.02.2017 käskkirjale nr 5-2/118 esitanud vaide, kuid seda ei ole veel lahendatud. Tallinna

Vangla

on

pööranud

täitmisele

08.02.2017

käskkirjaga

nr

5-2/116

määratud

distsiplinaarkaristuse. Tavapäraselt pööratakse kartserikaristused täitmisele nende määramise

järjekorras.

Tallinna Vangla vaidleb esialgse õiguskaitse kohaldamisele vastu. Esialgse õiguskaitse taotluse

lahendamisel olukorras, kus kohtueelne menetlus on pooleli, tuleb kohtul hinnata kaebuse

perspektiive. Esialgse õiguskaitse määrust ei tehta, kui kaebus on perspektiivitu. Seda, et A.N.

pani toime distsipliinirikkumise, on fikseeritud valvur T. Priske 19.01.2017 ettekandega nr 160.

A.N. keeldus allumast vanglateenistujate seaduslikele korraldustele. Rikkumise juures viibis

veel vähemalt üks vanglaametnik, kes rikkumise toimumist kinnitab. VangS § 67 p 1 kohustab

kinnipeetavaid täitma vangistust reguleerivates õigusaktides sätestatud nõudeid. Tallinna

Vangla

kodukorra

p

1.11.1

kohaselt

tuleb

kinnipeetaval

muu

hulgas

suhelda

vanglateenistujatega viisakalt. Üheski vestluses ega pöördumises ei tohi kasutada

ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid.

Sõnavabadus ei kaitse igasugust keelekasutust. Näiteks leidis Euroopa Inimõiguste Kohus oma

21.01.1999 otsuses asjas Janowski vs Poola, et solvav keelekasutus oma ametiülesandeid

korrektselt täitvate isikute suhtes, kes toimisid seaduse alusel ega olnud ise ründajad või

provotseerijad, polnud antud situatsioonis õigustatud.

On olemas kaalukas avalik huvi selleks, et distsipliinirikkumise toime pannud isik ei jääks

karistuseta ainuüksi seetõttu, et ta on talle määratud karistused kohustusliku kohtueelse

menetluse korras vaidlustanud ja esitanud ka esialgse õiguskaitse taotluse karistuse täitmise

peatamiseks. Avalikes ning vanglas viibivate isikute (töötajad, kaaskinnipeetavad) huvides on

vanglas korra ja julgeoleku tagamine, mis muuhulgas seisneb distsipliinirikkumistele kohase ja

õigeaegse reageerimisega. Kui karistuse määramine peaks osutuma õigusvastaseks, on kaebajal

võimalus alusetult kartseris viibimise eest taotleda kahju hüvitamist.

Tallinna

Vangla

on

enne

iga

distsiplinaarkaristuse

käskkirja

andmist

küsinud

meditsiiniosakonnalt seisukohta, kas A.N.i tervislikus seisundis esineb objektiivseid takistusi

karsterikaristuse kandmiseks. Sellekohaseid terviseprobleeme A.N.il meditsiiniosakonna sõnul

ei esine.

3-17-370

3(6)

Kehtiv õigus võimaldab karistada distsiplinaarkorras kinnipeetavat maksimaalselt kuni 45

ööpäevase kartserikaristusega. Kartserikaristuse (aga ka muude distsiplinaarkaristuste)

määramisel lähtutakse proportsionaalsuse põhimõttest ning proportsionaalsuse hindamisel

võetakse arvesse kartserirežiimi tingimusi koosmõjus määratava kartserikaristuse pikkusega.

Kartserikambritesse paigutamist on igal kinnipeetaval võimalik vältida. Kartserisse paigutamise

näol tegemist on täiendava karistusmeetmega kinnipeetava suhtes, kes õiguskuulekalt ei käitu.

Kinnipeetav ei satu kartserisse seega juhuslikult, vaid sinna sattumist on võimalik vältida,

käitudes vanglas õiguskuulekalt, alludes korraldustele ning järgides distsipliini. A.N.i

subjektiivne valik on olnud seda mitte teha, mistõttu on osutunud vajalikuks tema

distsiplinaarkorras karistamine.

Riigikohus on oma 21.03.2015 otsuses nr 3-3-1-79-12 märkinud, et vangistusseadusest ei

tulene keeldu distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramiseks tulenevalt sellest, et karistatu juba

viibib kartseris. Vangistusseadus ei kohusta vanglat ka jälgima, et kinnipeetavat ei paigutataks

erinevate rikkumiste eest kartserisse kauemaks kui 45 ööpäevaks järjest. Distsiplinaarkaristuse

täitmisele pööramise saab üldjuhul edasi lükata vaid siis, kui karistatule on määratud katseaeg.

Riigikohtu hinnangul ei saa pidada seega õigusvastaseks olukorda, kus kinnipeetav viibib

kartseris kauem kui 45 ööpäeva järjest.

Menetlusabi taotluse lahendamine

5. Kuivõrd ei esine aluseid taotluse läbi vaatamata jätmiseks – esialgse õiguskaitse taotlus on

esitatud vaidemenetluse ajal – ja taotluse lahendamise eelduseks on sellelt riigilõivu tasumine

või menetlusabi taotluse rahuldamine, lahendab kohus esmalt menetlusabi taotluse.

6. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 60 lg 6

kohaselt tuleb esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasuda riigilõivu 15 eurot. Kohus

möönab, et menetlusabi taotlus on puudustega, st see ei vasta HKMS §-is 115 sätestatud

nõuetele. Samas ei oleks selle käiguta jätmine kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega ja

kohtu käsutuses on piisavalt andmeid, et menetlusabi taotlust lahendada.

Kohus leiab, et A.N. tuleb vabastada esialgse õiguskaitse taotluselt tasutavast riigilõivust

HKMS § 110 lg 1 p 1 ning §-de 111, 112 ja 116 alusel. Taotleja isikukonto väljavõtte kohaselt

puuduvad tal vahendid riigilõivu tasumiseks. Kohtul ei ole põhjust pidada taotluse raames

kaitsta soovitavaid õigushüvesid A.N.i jaoks väheoluliseks. Kartserisse paigutamine kujutab

kinnipeetava jaoks vabaduse täiendavat piiramist.

Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamine

7. HKMS § 249 lg 1 kohaselt kohaldab kohus kaebaja õiguste esialget kaitset, kui kaebajal on

esialgse õiguskaitse vajadus, s.o kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega

osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab

kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse

õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Esialgset õiguskaitset võib

kohaldada ka vaidemenetluse ajal (HKMS § 249 lg-d 2 ja 5).

8. Kohus möönab, et A.N. ei ole taotluses selgesõnaliselt välja toonud, missugused kahjulikud

pöördumatud tagajärjed talle käskkirja täitmisega kaasnevad. Taotleja on üksnes märkinud, et

määratud karistus pole kooskõlas põhiseaduse ja õiguskantsleri 05.10.2016 ja 18.10.2016

seisukohtadega, toomata siiski sõnaselgelt välja ühtegi isikuõiguse riivet. Samas on selge, et

kartserisse paigutamine riivab tema vabadusõigust ja täitmisele pööratud kartserikaristust ei ole

võimalik tagasi täita nii ajaliselt kui kannatuste võrra. Kuigi Tallinna Vangla 08.02.2017

käskkirja 5-2/118 veel ei kohaldata, kohaldatakse seda 08.02.2017 käskkirja nr 5-2/117 (viis

päeva) kohaldamise lõpetamisel. Nõnda on kahjulike tagajärgede saabumise oht vahetu. Veelgi

enam, vangla sõnul pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele võimalikult kiiresti pärast selle

3-17-370

4(6)

määramist. Esialgse õiguskaitse vajadust ei välista ka võimalus nõuda õigusvastase

kartserikaristuse kohaldamise eest hiljem kahjutasu (Riigikohtu 21.12.2001 määrus haldusasjas

nr 3-3-1-67-01 ja Riigikohtu 09.02.2006 määrus haldusasjas nr 3-3-1-10-06, p 13). Eelnevat

arvestades on A.N.il esialgse õiguskaitse vajadus.

9. HKMS § 249 lg 3 kohaselt kõrvutab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku

huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse

määruse ettenähtavaid tagajärgi. Arvestades, et esialgse õiguskaitse taotluse võib esitada

vaidemenetluse ajal, tuleb kohtul hinnata samu aspekte ka taotluse puhul, mis esitatakse

vaidemenetluse ajal.

Kohus on seisukohal, et A.N.i taotluses ja vaides väidetu ning Tallinna Vangla 15.02.2017

vastusega esitatud haldusmenetluse materjalid ei anna põhjust pidada esitatavat kaebust

edukaks. Vaides A.N. väidab, et rikutud on menetlusnorme ja menetleja on asjast huvitatud

isik. Ta leiab ka, et teda diskrimineeritakse. Taotlejat on karistatud korraldusele mitteallumise

(ei tõusnud voodist välja) ja viisakusreeglite eiramise eest (ütles vanglateenistuse ametnikele

“Tõmmake nahhui!“). Seda, et A.N. korraldusele ei allunud, on fikseeritud T. Priske

19.01.2017 ettekandega nr 160 ja R. Ruutma 31.01.2017 ütlustega menetlustoimingu

protokollis. R. Ruutma viibis intsidendi juures. Kohtule ei ole vastavaid materjale esitatud, kuid

pole põhjust kahelda dokumentide olemasolus. Ei ole usutav, et valvurid koostaksid

valeettekandeid, kuivõrd sellega nad riskiks enda vastutusele võtmisega. Kohtu hinnangul on

ka korraldus voodist välja tõusta ja voodi kõrvale seista nõudmised, mis esitatakse

kinnipeetavale isikuliselt. Seega ei saanud A.N.it keegi süüdi lavastada, sest see oleks

eeldanud, et keegi teine oleks tema asemel kambris olnud ja tema asemel lamanud. Seda ei ole

A.N. väitnud.

Kohtule ei nähtu, et 08.02.2017 käskkiri nr 5-2/118 oleks menetlusnõuete rikkumise tõttu

õigusvastane. A.N.it teavitati ettekande koostamisest ja talle anti võimalus selgituste

andmiseks. A.N. keeldus allkirjastamast teatist, milles teda teavitati distsiplinaarmenetluse

algatamisest. Kaebuse materjalide põhjal ei saa ka öelda, et menetlusnorme oleks rikutud.

Asjaoludest ei nähtu, nagu oleks menetleja Kaarel Aupaju asjast huvitatud isik. A.N. on

esitanud kohtule erinevaid taotlusi K. Aupaju haldusmenetlusest taandamiseks või

väljavahetamiseks inspektor-kontaktisiku kohalt (haldusasjad nr 3-16-2535, 3-17-186, 3-17-

233). Kohtud on leidnud, et kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda inspektor-

kontaktisiku vahetamist. Menetleja võimalikku erapoolikust hindab kohus asja sisulisel

lahendamisel järelkontrolli raames, s.o kui esitatakse käskkirja peale kaebus. Kohus ei saa teha

haldusotsustuste suhtes eelkontrolli. Kohtumenetluses hindab kohus, kas menetleja võis olla

erapoolik ja kas see võis mõjutada asja otsustamist. On tõsi, et A.N.i suhtes on alustatud

mitmeid distsiplinaarmenetlusi. Samas ei ole see seotud menetleja kiusamise või

pahatahtlikkusega, vaid sellega, et ta ei allu vanglateenistuse seaduslikele korraldustele ja eirab

üldtunnustatud viisakusreegleid. Vanglal tuleb distsipliinirikkumistele reageerida, et tagada

üldine julgeolek vanglas. Korrarikkumistele reageerimata jätmine ei aitaks saavutada

vangistuse täideviimise eesmärke. A.N. ei ole ka välja toonud, keda võiks täiendavalt üle

kuulata, kuigi ta on täiendavate tunnistajate ülekuulamist nõudnud. A.N.ile on tutvustatud

distsiplinaarmenetluse protokolli ja tal oli võimalus esitada vastuväiteid.

Kohus nõustub vastustajaga, et vanglas korra ja julgeoleku tagamine, sh distsipliinirikkumistele

reageerimine, on nii avalikes kui vanglas viibivate isikute (töötajad, kaaskinnipeetavad)

huvides. Kohus möönab samas, et kuna kartserisse paigutamine on haldusorgani kaalutlusotsus,

on selle kohtulik kontroll HKMS § 158 lg 3 alusel piiratud. Kohus ei saa haldusorgani asemel

hinnata kohaldatud kartseri karistuse pikkust, kuid kohtul on kohustus kontrollida, kas

vastustaja järgis diskretsiooni piire ning kas kaalutlusõigust teostati kooskõlas õiguse

üldpõhimõtetega ja arvestati olulisi asjaolusid ning kaaluti põhjendatud huve (Riigikohtu

3-17-370

5(6)

13.11.2009 otsus nr 3-3-1-63-09, p 17). Riigikohus on oma 15.05.2015 otsuses nr 3-3-1-3-15

leidnud, et distsiplinaarkaristuse määramisel saab ja tuleb karistuse liigi valikul arvestada

kehtivate distsiplinaarkaristustega (p 25).

VangS § 63 lg 1 p 4 lubab Eesti vanglates karistada distsiplinaarkorras kinnipeetavat kuni 45

ööpäeva pikkuse kartserikaristusega. Õiguskantsler on oma 05.10.2016 seisukohas nr 6-

1/161019/1604041 Justiitsministeeriumile märkinud, et kartserikaristust tuleks kohaldada vaid

kõige tõsisematel juhtudel (nt vastusena vägivaldsele rünnakule), viimase abinõuna ja nii

lühiajaliselt kui võimalik, kusjuures ühe kartserikaristuse pikkus ei tohiks ületada

täiskasvanutel 14 ööpäeva. Kui erinevate täidetavate kartserikaristuste kogusumma ületab 14

päeva, ei tohi isik järjestikku vahedeta kartseris viibida üle 14 päeva.

Taotluse kohaselt oli A.N. viibinud esialgse õiguskaitse taotluse kirjutamise ajal 12.02.2017

seisuga kartseris 15 päeva. Tallinna Vangla 15.02.2017 vastusest kohtunõudele nähtub, et

alates 09.02.2017 on pööratud täitmisele 08.02.2017 käskkirjaga nr 5-2/116 määratud karistus

(kokku 10 päeva kartserikaristust). Pärast seda pööratakse täitmisele seega teiste käskkirjadega

määratud karistused: vastavalt 5 päeva (5-2/117), 10 päeva (5-2/118), 10 päeva (5-2/119) ja 10

päeva (5-2/121). Käesoleva määruse tegemise ajal on pööratud täitmisele seega 08.02.2017

käskkiri nr 5-2/117 (5 päeva). Kohtul ei ole põhjust eeldada, et taotleja väited kartseris

viibimise kohta oleksid väärad. Tallinna Vangla ei ole vastu vaielnud, et 13.02.2017 seisuga oli

taotleja viibinud kartseris 15 päeva. Ka Tallinna Vangla 15.02.2017 vastusest ja põhjendustest

kartserikaristuse kumulatiivse kestuse kohta nähtub pigem, et A.N.it on kartseris juba hoitud ja

kartserikaristus kokku koos eelneva karistatusega on 60 päeva.

Kohtu hinnangul ei saa käskkirjaga määratud karistust pidada ebaproportsionaalseks.

Distsiplinaarkaristuse täitmisele pööramisel ei ole oluline, kas isik juba viibib kartseris või

mitte. VangS § 63 lg 1 p 4 lubab ühe distsipliinirikkumise eest määrata kuni 45 päeva pikkuse

kartserikaristuse. Kohus möönab, et isikut ei tohi hoida üksikvangistuses ülemäära pikka aega.

Kartserisse paigutamine peab olema ajaliselt piiritletud. Pikaaegne kartseris viibimine võib

minna vastuollu inimväärikuse põhimõttega ning oleks vastuolus vangistuse eesmärgiga

kinnipeetavat resotsialiseerida. Praegu ei ole taotleja toonud esialgse õiguskaitse taotluses välja

muid asjaolusid peale kartserikaristuse pikkuse, mis viitaks inimväärikuse või muu subjektiivse

õiguse rikkumisele. Taotlejale on tagatud kartseriruum, mis vastab VangS § 45 lg 1 sätestatud

nõuetele, ta saab jalutada ühe tunni värskes õhus. Niisamuti ei nähtu käskkirjast, et tema suhtes

piiratakse täiendavalt VangS §-de 22, 30–32, 34–38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Kohtu

hinnangul ei saa inimväärikuse põhimõtte rikkumist ka eeldada, kui isikut ei ole kartseris

hoitud üle seaduses sätestatud maksimummäära (VangS § 63 lg 1 p 4 kohaselt 45 päeva).

Käskkirjaga määrati A.N.ile kokku 10 päeva kartserit. Samas on Tallinna Vangla igal

konkreetsel juhul kontrollinud, kas käskkirja kohaldamine A.N.i suhtes on tema tervise

seisukohalt võimalik. Tallinna Vangla meditsiiniosakond ei ole tuvastanud, et A.N.i tervislik

seisund takistaks tal kartserikambris viibida. Kohtul ei ole vangla sõnades põhjust kahelda. Ka

A.N.iga seotud muudes kohtuasjades ei nähtu, et ta vajaks kartseris eritingimusi.

Tallinna Vangla on karistuse määramisel kaalunud piisavalt avalikke huve ja puudutatud isiku

õigusi. Loenduse läbiviimine on oluline vangla julgeoleku seisukohalt, kuivõrd võimaldab

kontrollida, kas kinnipeetavad viibivad nendele määratud kambrites. Kohus nõustub vanglaga,

et asjaolu, et A.N. vanglaametniku korraldusele ei allunud, näitab, et ta ei pea lugu vangla

korrast, mis on sealse julgeoleku tagamiseks aga hädavajalik. Ametnikele suunatud

ebatsensuurne väljend näitab jälle, et A.N. ei soovi vangla distsipliini järgida. Kohtu hinnangul

sellest piisab, et määrata karistuseks kartserisse paigutamine kokku kümneks päevaks. Asjaolu,

et A.N. on süstemaatiliselt jätnud täitmata vanglateenistuse ametnike korraldused voodist

loenduse ajal püsti tõusta ja kostitab neid ebatsensuursete väljenditega, ei tähenda, et vangla

3-17-370

6(6)

sellele reageerima ei peaks. Tegemist on vangistust reguleerivate õigusaktide rikkumisega,

millele tuleb vastata.

Riigikohtu praktika kohaselt tuleb karistuse määramisel arvestada ka seda, et A.N.il on

kehtivaid distsiplinaarkaristusi, sh kaks karistust samaliigiliste rikkumiste eest. Seda on

Tallinna Vangla teinud. Üldjuhul võib eeldada, et leebem karistus ei pruugi karistuse eesmärke

aidata saavutada, kuivõrd kinnipeetav on vaatamata karistatusele jätkanud distsipliinirikkumiste

toimepanemist. Kohus nõustub vanglaga, et A.N.i käitumise põhjal võib öelda, et teda ei ole

kartserikaristus mõjutanud teisiti käituma ja eeskirjade rikkumisest hoiduma. Veelgi enam,

arvestades I. Rajaste seletusi – A.N. on aasta algusest keeldunud hommikuse loenduse ajal püsti

seismast –, võib järeldada, et taotleja suhtes pole iga kord distsiplinaarmenetlust algatatud.

A.N. on järjestikustel päevadel jätnud ametnike korraldused täitmata, teades samas, et

rikkumiste kohta koostatakse ettekanded. Vanglal tuleb distsipliinirikkumistele reageerida, et

isik ei saaks end karistamatult tunda. Kartserikaristuse täitmise peatamist ei saa nõuda ka

pelgalt sellepärast, et kartseris oldud aeg läheneb 45 päevale. Vastasel korral võib isik

süüdimatult panna toime vangistust reguleerivate õigusaktide rikkumisi.

Kohus hindab 08.02.2017 käskkirjade 5-2-119 ja 5-2/121 proportsionaalsust eraldi. Ei saa

välistada, et kõigi 08.02.2017 käskkirjade järjestikune kohaldamine on vastuolus inimväärikuse

ja proportsionaalsuse põhimõttega. Seda eriti olukorras, kus A.N. on enne käskkirjade

rakendamist kartseris juba viibinud. Kuna kohtu hinnangul ei ole praegu kartserikaristuse

pikkus vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega, ei pea eraldi hindama kartserikaristuse

edasilükkamise võimalusi.

Kui karistuse määramine peaks osutuma õigusvastaseks, on taotlejal võimalus alusetult

kartseris viibimise eest taotleda kahju hüvitamist.

10. Eelnevat arvestades jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.

11. Kohus märgib täiendavalt, et käskkirjade (voodist üles tõusmata jätmine) ja A.N.i kohtule

esitatud kaebuste põhjal võib järeldada, et A.N.it vaevab probleem voodist tõusmise ja püsti

seismisega. Näiteks on A.N. esitanud kohtule kaebuse, kus nõuab loenduse ajal pikali olemist

(haldusasi nr 3-17-54) ning haldusasi on ettevalmistavas menetluses. Niisamuti on ta nõudnud

kartseris voodi allalaskmist ja voodivarustust päevasel ajal (3-17-404, 3-17-405). Taotlusi ei

ole tänase seisuga lahendatud. Käesoleva taotluse raames kohus muudes haldusasjades esitatud

taotlusi ei hinda. Viidatud haldusasjades hinnatakse, kas A.N.il on õigus loenduse ajal voodis

lamada. Kohus märgib aga täiendavalt, et õiguskantsleri 05.10.2017 soovituse kohaselt tuleb

kinnipeetavatel, kes viibivad kartseris üle 14 päeva, lubada voodit ja voodivarustust päevasel

ajal kasutada, v.a kui isik on kartserisse paigutatud seoses voodivarustuse lõhkumisega.

Kohtule teadaolevalt ei ole meditsiiniosakond siiski tuvastanud, et A.N. peaks loenduse ajal

voodis lamama.

(allkirjastatud digitaalselt)

Janek Laidvee

Kohtunik