4-16-9138/7 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-16-9138

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. veebruar 2017. a Tallinn Väärteoasja number 4-16-9138 (2317,16,011340) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sekretär Eda Loor Väärteoasi U.J-i kaitsja kaebus Politsei- ja Piirivalveameti

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärele-

valvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist

Aivar Hirsi 07.12.2016 otsusele nr 2317,16,011340

U.J-i karistamises LS § 227 lg 2 ettenähtud

väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor, Hannes Küünarpuu

Menetlusalune isik: U.J; ik: xxx; elukoht: xxxx.

Kaitsja: Juhan Raudsepp, Frundsberg OÜ. RESOLUTSIOON

1. Jätta U.J-i kaitsja kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirsi 07.12.2016 otsusele nr 2317,16,011340 U.J-i karistamises LS § 227 lg 2

ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirsi 07.12.2016

otsus nr 2317,16,011340 U.J-i karistamises LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo

toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks muutmata ja tühistamata. 3. Kohaldatud karistuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 3-kuuline tähtaeg algab

kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 3-kuulise tähtaja möödumisel. 4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba

loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord

2 Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad

ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o alates 22.02.2017. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg

on 24.03.2017. Kui kassatsiooni kassatsioonitähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 25.03.2017.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse juhtivspetsialist Aivar Hirsi 07.12.2016 otsusega nr 2317,16,011340 karistati U.J LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks selles, et U.J juhtis 17.11.2016 kella 17:00

paiku Keila vallas, Harju maakonnas, Tallinn – Paldiski tee 30. km-l mootorsõidukit

asulavälisel teel kiirusega 115 km/h +/- 4 km/h, millega ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 21 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse

Määratud karistus on liiga karm, karistuse määramisel on rikutud menetlusnorme ning karistuse rangus ei ole vastavuses maakohtute praktikaga.

1. U.J süüdistatakse selles, et ta juhtis 17.11.2016.a. kell 17.00 mootorsõidukit

Tallinn-Paldiski maantee 30-ndal kilomeetril kiirusega 115 +- 4 km/h. Kiirusepiirang oli

antud teelõigul 90 km/h. Seega on U.J ületanud lubatud sõidukiirust täpselt 21 km/h, mis jääb LS § 227 lg 2 sanktsiooni alammäära. Juhul kui U.J-i poolt juhitud sõiduki kiirus oleks olnud 1 km/h väiksem, tulnuks tegu kvalifitseerida LS § 227 lg 1 järgi.

Erinevalt LS § 227 lg 2-st ei näe LS § 227 lg 1 võimaliku karistusena ette mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Pärnu Maakohus on oma 07.09.2016.a. lahendis 4-16-5073 asunud õigele seisukohale, et ka

kiiruse ületamise määr on üks süüd iseloomustavatest asjaoludest. Samas kohtuasjas on

muuhulgas leitud, et rikkujat, kellel on varasema 9 kuu jooksul 3 LS § 227 rikkumist,

sealhulgas kahel korral oli rikutud LS § 227 lg 2, tuleb karistada analoogselt U.J-iga

3 kuulise mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega. Tähelepanu väärib ka

asjaolu, et antud kohtuasjas, et antud juhtumil ületati piirkiirust mitte vähem kui 30 km/h.

Seega on maakohus asunud seisukohale, et 3 kuuline juhtimisõiguse äravõtmine on

põhjendatud olukorras kus rikkujal on eelnevalt vähemalt 2 LS § 227 lg 2 rikkumist ja rikkumine on olnud LS § 227 lg 2 toodud sanktsiooni keskmises määras - mitte vähem kui 30 km/h.

Samuti on Pärnu Maakohus kohtuasjas 4-16-4714 20.07.2016.a. leidnud, et õiglaseks karistuseks on LS § 227 lg 2 rikkumise puhul 75 trahviühikut. Seda vaatamata asjaolule, et rikkujat oli varasemalt LS § 227 lg 2 rikkumise eest juba karistatud. Ka kiiruseületamine oli antud juhtumil suurem - minimaalselt 24 km/h. Seega, võttes arvesse asjaolu, et maakohtute praktika analoogsetes kohtuasjades üldjuhul ei karista rikkujat mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega ka suurema kiiruseületamise eest, tuleks ka U.J-i rikkumise puhul pidada kinni kohtupraktikast ning mitte määrata üldisest praktikast tunduvalt karmimat karistust. Antud juhtumil on kiiruseületamine olnud vaid l km/h, et mahtuda LS § 227 lg 2 sanktsiooni

piiresse, karistus on aga määratud võimaliku rangema sanktsiooni (mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine vs rahatrahv) pooles määras.

3

Leiame, et isegi juhul kui antud juhtumi puhul oleks olnud karistusõiguslikust seisukohast

vajalik karistada U.J mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega, oleks tulnud

seda teha arvestades rikkumise iseloomu (kiiruseületamine vaid l km/h teo klassifitseerimiseks LS § 227 lg 2 kohaselt) samuti sanktsiooni alammääras, milleks võinuks olla maksimaalselt näiteks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 2 nädalaks või 1 kuuks. Kohus ning ka kohtueelne menetleja peab sanktsiooni määramisel arvesse võtma ennekõike

seda, et karistus oleks isikule mõjus ning et isik hoiduks tulevikus uute rikkumiste toimepanemisest. U.J-i puhul ei ole tegemist isikuga, kes armastaks ületada kehtivat

sõidukiirust ja teeks seda eeldatavalt ka tulevikus. Ka rahatrahvi määramine või

mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine näiteks 2 nädalaks oleks oma olemuselt piisav ja

mõjus karistus. Määratava karistuse mõte ei saa seisneda võimalikult pika ja karistuse

kandjale koormava karistuse määramises vaid selles, et rikkuja saaks aru oma rikkumise ohtlikkusest ning hoiduks rikkumistest tulevikus.

Antud juhtumi korral kaotab U.J mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisel oma

töökoha, mis teeb omakorda keeruliseks tema trahvide tasumise. Samuti satub raskesse majanduslikku seisu U.J-i perekond.

2. Kohtuväline menetleja on oma otsuses märkinud, et karistust kergendavad ja raskendavad

asjaolud puuduvad ning et U.J on pannud teo toime tahtlikult. Antud juhul on kohtuväline menetleja oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, jättes täielikult tähelepanuta U.J-i puhtsüdamliku kahetsuse, mis on karistust kergendavaks asjaoluks. Samuti ei ole kohtuväline menetleja pööranud mingit tähelepanu asjaolule, et U.J

ei pannud rikkumist toime mitte tahtlikult vaid hooletusest - U.J-i poolt juhitav sõiduk oli liikunud vahetult enne rikkumist Tallinn-Pärnu maanteel, kus lubatud sõidukiirus

oli 110 km/h. Lubatud sõidukiiruse hoidmiseks kasutas U.J püsikiirusehoidjat.

Pöörates Tallinn-Paldiski maanteele, unustas U.J seadistada püsikiirusehoidja ümber 90km/h, ning seetõttu kiirendas sõiduk ise kiirusele 110 km/h. Kuigi U.J

märkas kiirelt eksitust ja seadistas kiirusehoidja õigele kiirusele, oli kiiruseületamine juba paraku aset leidnud ja ka politsei poolt fikseeritud.

Seega on kohtuväline menetleja oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme ja jätnud

arvestamata asjaolu, et kiiruseületamine leidis aset hooletusest ning et rikkuja kahetses

koheselt toimepandud rikkumist. KarS-i § 57 lg l p 3 kohaselt on puhtsüdamlik kahetsus karistust kergendav asjaolu. KarS § 57 lg 2 ütleb, et karistuse määramisel tuleb arvestada ka

sama § lõikes 1 nimetamata asjaolusid, milleks antud juhul on teo toimepanemine tähelepanematusest. Kohtuväline menetleja ei ole aga karistust kergendavaid asjaolusid asja lahendamisel arvesse võtnud, mille tõttu on tehtud ebaõiglane otsus.

Eeltoodut arvesse võttes taotletakse:

1. Tühistada kohtuvälise menetleja otsus väärteoasjas 2317,16,011340 mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise osas kolmeks kuuks ning asendada see rahatrahviga. Võimaldada rahatrahvi tasumist osade kaupa summas 50 eurot kuus.

2. Juhul kui kohus ei pea võimalikuks asendada mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist rahatrahviga, palume vähendada mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise ajalist kestvust 2 nädalani.

Menetlusalune isik selgitas, et sai augustis tööle autojuhiks. Tuli töölt, veab Smartposti, oli väsinud, oma mõtetes, sõitis läbi Keila linna, enne seda liikus ainult tööautoga, auto seisis töö juures. Peale 70 ala pani püsikiirusehoidja, kohe kiirendas, pani tähele, et politsei ja kohe pani 90 peale. Aga kui lubadest ilma jääb, jääb jälle ilma tööta, ei ole võimalik raha maksta, tütart

viia kooli, palub asendada karistus trahviga. Ka varem on trahve määratud, neid ei olnud võimalik maksta. Püsikiirusehoidja oli salvestatud sõidukiirusele 114-115 km/h, iga auto spidomeeter näitab vähem. Varasematest karistustest on teinud järeldused, kahetseb.

Tunnistajana üle kuulatud selgitas, et tegi liiklusjärelevalvet Tallinn-Paldiski Tauno Selberg mnt-l ja mõõtis kiirust mõõturiga Stalker. Sõiduk tuli paremalt poolt, kus on 70 ala, juba seal

4 ületas, siis möödus ja mõõtsid tagant ning fikseerisid. Sõidukeid oli mõõtepiirkonnas vähe.

Oli õhtune, pime aeg. On menetlusaluse isikuga ka varem kokku puutunud seoses kiiruse ületamisega, andestasid. Sel korral sai fikseeritud kiirus 90 alas, 110 ala seal ei ole.

Tunnistajana üle kuulatud selgitas, et on koostanud väärteoprotokolli, kuulas Kristjan Laht üle tunnistaja ja menetlusaluse isiku. Protokoll koostati nende sõidukis. Menetlusalune isik tõi

põhjendusena koju kiirustamise, süüd ei eitanud, tunnistas kiiruse ületamist. Ei tea sellest

midagi, et oleks rääkinud püsikiirusehoidjast. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli kirjutas ütlused isik omakäeliselt. Ütluste sisu ei mäleta.

Menetlusaluse isiku asus seisukohale, et vaidlus toimunu osas puudub. Kiiruse kaitsja ületamine ei ole tegu, mille üle uhke olla, kahetseb. Milline etteheide tehakse menetlusalusele

isikule, kas etteheide juhtimisõiguse äravõtmisena on proportsionaalne ja kohane karistus.

Karistuse eesmärk on, et edaspidi isik ei sooritaks, saaks aru tegevuse ekslikkusest. Oleks olnud kiirus 1 km/h vähem, oleks LS § 227 lg 1, mille eest ei ole juhtimisõiguse äravõtmist

ette nähtud. Hoolimata sellest, et ületamine on piiripealne, üle 1 km, on karistus määratud

keskmises määras. Ei ole arvesse võetud, et töötab kutselise autojuhina, sõidab kuus

tuhandeid kilomeetreid, seega ei ole probleeme, saab ilusti hakkama. U.J-i seaduskuulekusele suunamiseks piisanuks rahatrahvist. Varasemad trahvid on tasumata, sest ei olnud sissetulekut. On esitatud taotlus rahatrahvi asendamiseks arestiga, on sellega nõus, nõus vastutama ja karistuse vastu võtma. Ettepanek oleks näiteks 2 nädalaks juhtimisõigus ära võtta, võtaks puhkuse. Tööandja hinnangul tegemist äärmiselt kohusetundliku töötajaga. Miks

peaks karistust muutma leebemaks. U.J ei ole tegu eitanud, on kahetsenud. Puhtsüdamlikku kahetsust arvesse võetud ei ole. Tegemist menetlusnormide rikkumisega, mis toob kaasa selle aluse muutmiseks rahatrahviks või alternatiivselt vähendada.

Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht Isik on väärteo toime pannud, tõendatud tunnistajate ütlustega, menetlusaluse isiku ütlustega,

mõõteseadme kasutamise protokolliga. § 56 lg 1 käsib arvestada tegu, kergendavaid, raskendavaid asjaolusid, preventsioone. Tegemist tahtliku teoga, isik teab, et kiirust ületab, on

tahtlik tegu, 90 km/h on lubatud, sõidab 114-115, teisiti seda kuidagi hinnata ei saa.

Kergendavaid asjaolusid ei suuda välja lugeda, et kohtueelses menetluses isik oleks kahetsenud. Ainuke, kes seda leiab on kaitsja, aga kohtueelses menetluses tuvastatud ei ole. Edasi preventsioonid, rahatrahvi määrata ei saa, kuivõrd eripreventiivsest eesmärgist lähtuvalt see on välistatud, ei mõjuta isikut. Kahetseb, aga varasemaid trahvid ei mõjutanud uusi

rikkumisi toime mitte panema. Üldpreventiivsed eesmärgid, kes paneb korduvalt rikkumisi toime, tuleb liiklusest eemaldada. Tegu tahtlik, isiku süü keskmise suurusega, kergendavad asjaolud puuduvad, eripreventsioon seda karistust toetab, otsus õige ja õiglane. Kaebus jätta rahuldamata.

Maakohtu seisukoht

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, tunnistajate ütlused, kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale.

Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused.

V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas

tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest

määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas

5 väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada

väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid

mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Tunnistajate Tauno Selbergi ja Kristjan Lahti ütlustest nähtub, et nad teostasid 17.11.2016

liiklusjärelevalvet Tallinn-Paldiski mnt, kui kell 17 peatati kiirust ületav sõiduk Mercedes- Benz, mida juhtis U.J. Tegemist oli teelõiguga, kus suurimaks lubatud kiiruseks oli

90 km/h. Kristjan Lahti ütluste kohaselt koostas tema väärteoprotokolli, mäletab, et kiiruseületamise põhjenduseks tõi isik koju kiirustamise, selgitusest püsikiirusehoidja kohta ei tea midagi.

Kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtub, et menetlusaluse isiku U.J-i juhitud sõiduki Mercedes-Benz E270 reg. märgiga xxxx sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 17.11.2016

kell 17:00 mõõteseadet Stalker II MDR, milline oli taadeldud (taatlustunnistus TTRS-

16/00243). Mõõteseadme näidu kohaselt oli menetlusaluse isiku juhitud sõiduki sõidukiiruseks 115 km/h asulavälisel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 90 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 4 km/h menetlusaluse

isiku kasuks, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 111 km/h ja lubatud sõidukiiruse

ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 21 km/h. Mõõtmist teostas politseiametnik

Tauno Selberg, kes on läbinud pädeva mõõtja koolituse. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on

teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat.

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu

olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona.

Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3), mida on ta ka ise tunnistanud. Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 21 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ning see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlus- talituse juhtivspetsialist Aivar Hirs, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik

V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes, mistõttu on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks

kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuuks. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 kuni 40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega

kuni 6 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki

juhtimise õiguse äravõtmist 1 kuust kuni 3 kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja

määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras ning

lisakaristust määratud ei ole. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud

kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (p 7) ja puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8).

Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse

isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse

6 lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9

mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10).

Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 21 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata, siis leiab kohus, et antud süütegu

pandi toime teadlikult. Seejuures oli eelnevalt läbitud teelõik, kus suurimaks lubatud

sõidukiiruseks oli 70 km/h ning sellele järgnes teelõik suurima lubatud sõidukiirusega 90 km/h. Nimetatud teelõikude läheduses ei olnud ühtegi lõiku lubatud suurima sõidukiirusega 110 km/h. Menetlusalune isik selgitas, et ta ületas suurimat lubatud kiirust kuna kiirustas koju ja peal oli püsikiirusepiirang 115 km/h. Kohus juhib tähelepanu, et kuigi LS § 15 lg 2 p 1

kohaselt olenevalt liiklus- ja teeoludest, ohutusest ja sõiduki kategooriast võib käesoleva

paragrahvi lõike 4 alusel Maanteeamet suurendada asulavälisel teel suurimat lubatud

sõidukiirust 120 kilomeetrini tunnis, siis

2016.a tõsteti piirkiirust vaid 110 km/h ja sedagi

ainult piiratud teelõikudel (Tallinna–Narva maantee Tallinna-Aaspere neljal lõigul, Haljala liiklussõlmes ja Kohtla-Järve–Jõhvi lõigul, Tallinn – Tartu – Võru – Luhamaa teel Tallinna–

Kose, Mäo möödasõidu lõigul, Tallinn – Pärnu – Ikla maanteel Tallinna–Ääsmäe kahel alamlõigul, Tallinna ringteel Jüri–Luige lõigul). Seega piirkiirus 115 km/h ei ole Eesti teedel

mitte ühelgi teelõigul ega mingil ajahetkel lubatud. Seda enam, et talveperioodil (oktoobri keskpaik kuni aprilli keskpaik), s.h novembris, on suurimaks lubatud kiiruseks vaid 90 km/h.

Seega ei saanud kaebuse esitaja ka kogemata sisse jätta mingi eelmise teelõigu kiirusepiirangut, kuna tegelik lubatud suurim sõidukiirus oli vaid 90 km/h. Kaebuse esitaja ise pani püsikiirusepiiranguks 115 km/h, seega sooviski ta sõita teadlikult ja tahtlikult ca 25 km/h kiiremini, kui oli lubatud suurimaks sõidukiiruseks. Kaebuse väidete kohaselt oli sõiduk

liikunud vahetult enne rikkumist Tallinn-Pärnu maanteel, kus lubatud sõidukiirus oli 110 km/h, mis novembrikuus peaks olema aga välistatud, sest 110 km/h piirang sel ajal enam ei

kehtinud ning suurim lubatud sõidukiirus Ai igal pool olla kuni 90 km/h. Kohtuistungil

selgitas aga menetlusalune isik, et sõiduk seisis töökohal mitu kuud. Seega on kaebuses esitatud põhjendus ja menetluse isiku ütlused omavahel vastuolus. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et antud väärtegu on toime pandud kavatsetult.

Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas asulavälisel teel mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 21 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo.

Karistuse määramine

Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Seadusandja on LS § 227 lg 2 ette nähtud väärteo toimepanemise eest ette näinud karistuseks rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni 6 kuuks. LS §

227 lg 5 p 1 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni.

Käesoleval juhul on menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiiruse ületamise määra, LS § 227 lg-s 2 nimetatud vahemikku, s.o 21-40 km/h ületanud alammääras, s.o 21 km/h võrra. See

omakorda tähendab, et karistuse määra valikul tuleks lähtuda ettenähtud sanktsiooni

keskmisest määrast, kuivõrd kehtiva kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse mõistmisel

lähtepunktiks vastava seadustiku (käesoleval juhul liiklusseaduse) sanktsiooni keskmine

7 määr, mille järgselt tuvastatakse menetlusaluse isiku süü suurus ning karistust kergendavad ja

raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr.

Väärteootsusest nähtuvalt karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad.

Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis menetlusalune isik kahetsust avaldanud ei ole,

mis nähtub üheselt kohtuistungil avaldatud menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollist, kuhu menetlusalune isik on omakäeliselt kirjutanud, et „kõht oli tühi ja kiirustas koju, soovib

otsust emaili teel“. Seega ei saanud ka kohtuväline menetleja kahetsust arvesse võtta. Menetlusaluse isiku eest on kahetsust avaldanud tema kaitsja kohtule esitatud kaebuses ning

kohtuistungil avaldas menetlusalune isik kahetsust vastates kohtuvälise menetleja esindaja

esitatud küsimusele, milliseid järeldusi on ta teinud eelmistest karistustest. Seega on ta

kahetsenud eelmisi karistusi, kuid menetlusalune isik ei ole ei kohtuvälisel menetlusel

kirjalikult ega ka kohtumenetluses suuliselt temale inkrimineeritud väärteo osas kahetsust avaldanud. Seega on kahetsust avaldanud vaid kaitsja, kes kaebuse koostas ning kohus suhtub

sellisesse kahetsusse mõningase kriitikaga, kuna menetlusalune isik ise ei ole kahetsust

avaldanud ja kaebuses märgitud kahetsus kannab endas ainsat eesmärki - kergendada

menetlusaluse isiku olukorda ning leida võimalus esitada kohtuvälise menetleja otsusele etteheiteid avaldamata jäetud kahetsuse arvestamata jätmise osas. Kohus ei saa menetlusaluse

isiku kaitsja kahetsusavaldust võtta siirana ning kaebuses tehtud etteheide kahetsuse arvestamata jätmise kohta on alusetu ega tulene väärteoasjas kogutud tõenditest. Peale selle

on menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kelle jaoks ei ole samalaadse väärteo

toimepanemine esmakordne ja juhuslik episood liikluses, vaid juba kolmas sama aasta jooksul.

Arvestades seda, et puuduvad nii kergendavad kui raskendavad asjaolud, leiab kohus, et menetlusaluse isiku süü on hinnatav keskmisena.

Karistuse määramisel tuleb arvestada ka võimalusega, et karistus sunnib isikut hoiduma uute

süütegude toimepanemisest. Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki peab kohus vajalikuks

märkida, et kaebuse esitaja on samalaadsete väärtegude toimepanemiselt kinni peetud ka 15.01.2016 ja 25.09.2015, s.o koos menetlusesemeks oleva väärteoga on kaebuse esitaja

aasta jooksul toime pannud kolm samalaadset väärtegu ning teda on eelnevalt kahel korral

karistatud rahatrahvidega. Seejuures on viimasena märgitud väärteo eest määratud karistus

Harju Maakohtu 17.11.2016 määrusega asendatud arestiga ning samal päeval on

menetlusalune isik toime pannud menetlusesemeks oleva väärteo. Lisaks nähtub karistusregistri väljavõttest, et isikul on ka muid kehtivaid liiklusalaseid süüteokaristusi (KarS § 424; LS § 240 lg 1; LS § 207, LS 242 lg 1). Seega eelmistest karistustest samalaadse süüteo

toimepanemise eest kaebuse esitaja oodatud järeldusi teha suutnud ei ole ja ta on jätkanud

samalaadse süüteo toimepanemist. Määratud rahatrahvid on jäetud tasumata, s.t eelmiste

karistuste rangus ega liik ei ole oma eesmärki täitnud. Seega on rahatrahv kui karistusliik

ennast juba ammendanud ning kohaldada tuleb teiseliigilist karistust mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol. Omaksvõetud karistuspraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral määrata või mõista karistust ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui varem karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Käesoleval juhul on kohtuväline menetleja määranud karistuse ainult ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning kohus peab seda põhjendatuks, kuigi kehtiva karistuspraktika kohaselt olnuks õigustatud kohaldada ka keskmist määra ületavat karistust.

Karistuse määramisel tuleb lisaks lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning kohtu arvates

kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme korrektselt.

Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid, mida näitab ka sõidukiiruse ületamine märkimisväärses ulatuses, s.o 21 km/h

asulavälisel teel. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra

8 kaitsmise huvidest lähtuvalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja

teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada

mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et

teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate

turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt kohaldatud karistus, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on peale süü suuruse põhjendatud ka eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes.

Kaebusest nähtub, et menetlusalune isik vajab juhtimisõigust töö tegemiseks, kuna on

autojuht, samuti isiklikuks otstarbeks. Kohus leiab, et isegi kui kaebuse esitajal on tööülesannete täitmiseks mootorsõiduki juhtimisõigus vajalik ning see põhjendus oleks ehk

inimlikust aspektist arusaadav, siis ei ole see põhjendus mingil juhul mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistavaks või süüd vähendavaks asjaoluks.

Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist

välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta

üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (3-1-1-26-10). Antud juhul menetlusalune isik ei ole viidanud sellele asjaolule, et tal oleks liikumispuue, mis välistaks juhtimisõiguse ära võtmise. Samuti oli menetlusalune isik teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus tööülesannete täitmiseks eluliselt vajalik. Juhtimisõiguse saanud isikuna pidi ta teadma ka seda, et lubatud sõidukiiruse ületamine on karistatav ning sellisele teole võivad järgneda nii rahatrahv või juhtimisõiguse

äravõtmine kas põhi- või lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu

korraldamisel. Selliste tagajärgede osas on aga menetlusalusel isikul juba aastate pikkune

rikkalik kogemus olemas. Selline teadmine ei ole aga menetlusalusele isikule olnud takistuseks ning ta jätkab liikluse ohustamist. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik

enesest oleneva, et tema ja temast sõltuvate isikute olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ning senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja

säilitada väärteo toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud järjekordse väärteo toimepanemisest.

Samuti juhib kohus tähelepanu kaebuse esitaja taotlusele vähendada karistust, s.o

mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 3-lt kuult 2-le nädalale. Kohus peab

õigusemõistmisel peale siseveendumuse lähtuma ka kehtivast seadusest ja siinkohal pöörab

kohus kaebuse esitaja tähelepanu KarS § 67 lg 3 sätetele, mille kohaselt põhikaristusena mõistetava sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise tähtaega arvutatakse aastates ja kuudes, seega

juba seadus ei võimalda alla 1 kuulise karistuse määramist, milline asjaolu oleks pidanud kaebuse koostanud kaitsjale ka teada olema. Süü suurusest, samuti eri- ja üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt ei pea kohus võimalikuks karistust vähendada ka miinimummäärani ja leiab, et kohtuvälise menetleja määratud karistus on proportsionaalne toimepandud süüteo ja toimepanija isikuga.

Puutuvalt kaebuse viidetesse Pärnu Maakohtu kahele lahendile peab kohus vajalikuks märkida, et kohus ei pea tõenäoliseks, et Pärnu Maakohus on kaebemenetluses lahendanud

vaid kaks väärteoasja LS § 227 lg 2 alusel karistuse kohaldamise osas ja sellest tulenevalt

kujundanud kohtutele järgimiseks kohustuslikku karistuspraktikat. Seejuures ei ole kohtule nende kahe väärteoasja asjaolud teada ning teiste maakohtute lahendid sarnastes asjades ei ole

kaebust läbi vaatavale kohtukoosseisule siduvad. Seetõttu jätab kohus kaebuses viidatud

Pärnu Maakohtu lahendid tähelepanuta ja piirdub Harju Maakohtu menetluses oleva konkreetse väärteoasja lahendamisega.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse esitaja argumentides ei osutatud

sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse

muutmine või tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja

9

põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/