1-07-13124/14 · 1-07-13124/14 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 31.märts 2009.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht .23.märts 2009.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-07-13124 Kohtukoosseis

eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Ivi Kesküla ja Igor Amann Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Kriminaalasi

R.F ja Andres Sokmanni süüdistuses KarS § 209 lg.2 p.2,3 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 21.novembrist 2008.a. Apellatsiooni esitaja Ringkonnaprokurör Anneli Lumiste ja kannatanu esindaja Jüri Ehasalu Prokurör Anneli Lumiste Kannatanu esindaja Jüri Ehasalu Süüdistatavad

R.F ja Andres Sokmann (ankeetandmed Harju

2

Maakohtu otsuses, muutunud R.F elukoht,

milleks on käesolevala ajal xxxxx xx.xxxx xxxx, xxxxxx xxxx, xxxxxxxxx) Kaitsjad Adv. Eerik Entsik ja adv. Mart Missik RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu otsus 21.novembrist 2008.a.

R.F ja Andres Sokmanni suhtes osaliselt ja nimelt

1) R.F õigeksmõistmises KarS prg. 209 lg 2 p.2 järgi.

2) AS S. poolt esiatud tsiviilhagi läbivaatamata jätmise osas.

3) Tallinna Ringkonnakohtu 05.09.2006.a.

kohtumääruse alusel 04.10.2006.a. Harju Maakohtu Harju Kinnistusosakonna registriossa nr

XXXX XXX (vana nr XXX XX sisse kantud

kinnistule, asukohaga Harjumaa, Xxxxx xxxx,

Xxxxxx xxxx, nimetusega Xxxxxxxxx, pindalaga

3,90 ha, kohtulik hüpoteek summas 1 700 000

krooni AS S. (reg kood 10097392, Tallinna linn)

kasuks tühistamise ja kinnistusraamatu vastav kande kustutamise osas.

4) R.F-ile alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju - 2100 krooni – hüvitamise osas.

5) Teha uus millega o t s u s,

1) Mõista R.F süüdi KarS prg. 209 lg 2 p.2 järgi ja karistada teda 1 aastase vangistusega.

2) KarS prg. 74 lg 1 ja 3 alusel jä

tta vangistus

tingimisi kohaldamata ning määrata, et mõistetud

vangistust ei pöörata täitmisele, kui R.F ei pane 1 aasta ja 6 kuulise katseaja jooksul toime

uut tahtlikku kuritegu ja täidab temale katseajaks KarS §-s 75 lg 1 sätestatud kontrollnõudeid.

3) KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistuse hulka

eelvangistuses viibitud aeg 24.07.2006.a. kuni 26.07.2006.a. s o 3 päeva.

4) Rahuldada AS S. tsiviilhagi ja mõista R.F-ilt

välja 1 700 000 (üks miljon seitsesada

tuhat) krooni AS S. kasuks. Tallinna

Ringkonnakohtu 05.09.2006.a. kohtumääruse

alusel on 04.10.2006.a. Harju Maakohtu Harju

Kinnistusosakonna registriossa nr XXX XXXX

(vana nr XXX XX) sisse kantud kinnistule,

asukohaga Harjumaa, Xxxxx xxxx, Xxxxxx xxxx, nimetusega Xxxxxxxxx, pindalaga 3,90 ha, seatud kohtulik hüpoteek summas 1 700 000 krooni AS S.

3 (reg kood 10097392, Tallinna linn) kasuks.

5) KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel mõista R.F-ilt

välja sundraha summas 6525.00 krooni riigi tuludesse. Summa tasuda Rahandusministeeriumi

arveldusarvetele:

SEB Eesti Ühispank nr

10220034800017 või Swedbank( Hansapank) nr

221023778606, viitenumber 2800049748 (selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle

eest tasutakse ning nõude liik). Sundraha tasuda

30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest

arvates. Rahaliste nõuete tähtajaks tasumata

jätmisel suunatakse nõuded täitemenetluse

läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

6) Mõista Eesti Vabariigilt R.F kasuks välja

10 000 (kümme tuhat) krooni valitud kaitsjale makstud tasu katteks.

7) Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

8) Esitatud apellatsioon rahuldada osaliselt .

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada

kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Harju Maakohus mõistis R.F ja Andres Sokmanni 21.novembri 2008.a. kohtuotsusega õigeks KarS prg. 209 lg 2 p.2 ja 3 järgi. AS S. poolt esitatud tsiviilhagi summas 1 700 000 krooni jäeti läbi vaatamata. Tallinna Ringkonnakohtu 05.09.2006.a. kohtumääruse alusel 04.10.2006.a. Harju Maakohtu Harju Kinnistusosakonna registriossa nr XXXXXXX (vana nr XXXXX)

sisse kantud kinnistule, asukohaga Harjumaa, Xxxxx xxxx, Xxxxxx xxxx, nimetusega Xxxxxxxxx, pindalaga 3,90 ha, kohtulik hüpoteek summas 1 700 000

krooni AS S. (reg kood 10097392, Tallinna linn) kasuks tühistada ja kinnistusraamatu vastav kanne kustutada.

4 R.F-ile kuulub hüvitamisele alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju 24.07.2006 kuni 26.07.2006.a. kokku 3 ööpäeva eest 2100 krooni. Andres Sokmannile kuulub hüvitamisele alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju 31.07.2006 kuni 02.08.2006.a. kokku 3 ööpäeva eest 2100 krooni.

R.F-ile ja Andres Sokmannile oli esitatud süüdistus ja nad olid antud kohtu alla selle, et nemad OÜ M. B. juhatuse liikmetena, kellele Äriseadustiku §

180 lg 1 kohaselt oli pandud haldamis-, järelevalve-, juhtimis- ja varaliste

väärtuste liikumist korraldavad ülesanded ning mistõttu tulenevalt oma

ametiseisundist omasid juurdepääsu OÜ M. B.-ule kuuluvatele rahalistele

vahenditele, s.o. ametiisikutena , eelneval kokkuleppel andsid korralduse R. P.´ile 26.07.2005.a. Tallinnas AS S. esinduses aadressil XXXXXXXXX XXX XX

Tallinnas sõlmida AS S.ga suulise ostu-müügilepingu, mille kohaselt OÜ M. B.

kohustus müüma ja üleandma AS-le S. 10 sõiduautot Volkswagen Passat ehitusaasta 2003.a. hinnaga 170 000 krooni tk, kokku hinnaga 1 700 000 krooni

ning R.F ja Andres Sokmann nõudsid OÜ M. B. nimelt ostuhinna

tasumist ettemaksuna R.F poolt allkirjastatud ostuarvete nr 66-75

26.07.2005.a. alusel, lubades sõiduautod AS-le S. üle anda peale ostuhinna

tasumist ning teades, et tegelikkuses nad ostjale sõiduautosid üle ei anna ega tagasta ka tasutud ettemaksu. 29.07.2005.a. AS S., kes käitus heas usus ning

kellel oli tekkinud mulje, et OÜ M. B. annab üle sõidukid peale ostuhinna

tasumist, tasus OÜ M. B. poolt näidatud arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXX

1 700 000 krooni, mille R.F ja Andres Sokmann omastasid, AS-le S.

sõiduautosid üle andmata ning said seega varalist kasu tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, põhjustades varalise kahju AS-le S. summas 1 700 000 krooni.

Maakohus mõistis süüdistatavad esitatud süüdistuses õigeks, põhjendades oma otsustust alljärgnevalt:

- ei ole tõendatud, et süüdistatavad oleks andnud R. P.ile korralduse AS- ga S. suulise ostu-müügilepingu sõlmimiseks, mille kohaselt pidi OÜ M. B. üle andma 10 sõiduautot VW Passat, üldsummas 1700 000 krooni. Kohus leidis, et R.F ega A.Sokmannil ei olnud mingit seost asjaoluga, et

kannatanule – AS S.- kujundati veendumus OÜ M. B. jõukusest ja usaldusväärsusest.

- tõendid kinnitavad, et ei R.F ega A.Sokmann ei nõudnud AS-lt S.

ettemaksu tegemist. Süüdistuse kohaselt tegutses AS S. ettemaksu

tegemisel ja tehingu sooritamisel heas usus, mille aluseks oli neile tekitatud mulje, et OÜ M. B. annab sõidukid üle. Seda mitte vaidlustades maakohus konstateeris, et sellist head muljet, mis tõi endaga kaasa AS S. poolt esialgsete ning kontrollimatute andmete põhjal ettemaksu tegemise

täies ulatuses, ei tekitanud süüdistatavad ning ei ole tuvastatud, et R.F või A.Sokmann oleks olnud sellega mingil moel seotud. AS S. tegi ettemaksu summas 1 700 000 krooni mitte süüdistatavate nõudmise tagajärjel vaid OÜ M. B. suhtes usalduse alusel.

5

- Süüdistuse väide, et R.F ja Andres Sokmann omastasid AS S. poolt 29.07.2005.a. OÜ M. B. arvelduskontole tasutud 1 700 000 krooni,

millega said varalist kasu ja põhjustasid varalist kahju AS-le S., on

paljasõnaline. Tõendeid kogumis hinnates tuli maakohus järeldusele, et

süüdistatavate kaitsepositsioon, et kõik raha, mis laekusid OÜ M. B. kontole, sh AS-lt S. saadud raha, kasutati vaid firma otstarbel, ei ole ümber lükatud. Raha võtsid välja või kandsid oma kontole üle pidevalt kõik kolm juhatuse liiget, ka R. P., kelle puhul teadmata põhjustel ei tekkinud

küsimust tunnistaja seose olemasolu kohta tema poolt OÜ M. B. kontolt

võetud raha ja kannatanu poolt kontole ülekantud raha vahel. OÜ M. B.

konto väljavõttest on näha, et Andres Sokmann on ka varem OÜ M. B. kontolt suuri rahasummasid välja võtnud, seega on tõendamist leidnud, et raha võeti tihti sularahana välja eurodeks vahetamise eesmärgil

- Kriminaalasjas kogutud ja kohtumenetluses uuritud tõenditest ei selgu,

millised R.F ja/või Andres Sokmanni tegevusest tulenevad faktilised asjaolud viitavad nende teadmusele AS-ga S. eesoleva tehingu jõuetusest. Süüdistuse pool ei toonud selle kohta ühtegi tõendit, kui palju ja mil määral olid R.F ja Andres Sokmann üldse kursis arutatava

tehingu eelnevate asjaoludega. Uuritud tõenditega ei ole ümber lükatud

süüdistatavate kaitsepositsioon selles osas, et mõlemad said AS S.

müügilepingust teada , R.F vahendas enne müügipakkumise tegemist vaid vajalikud tehnilised andmed, A.Sokmanni informeeriti veelgi hiljem. Kohus ei nõustunud prokuröri seisukohaga, mille

kohaselt ainuüksi asjaolu, et süüdistatavad olid mõlemad OÜ M. B.

juhatuse liikmed ajal, kui toimus AS-le S. pakkumise tegemine, tehingu sõlmimine ja ka siis kui AS S. nõudis nende poolt tehingu täitmist ja olid

seotud firma juhtimisega, annab tunnistust sellest, et mõlemad

süüdistatavad olid teadlikud, et OÜ M. B. algusest peale ei kavatsenud

AS-le S. 10 VW Passatit üle anda ega müügilepingut täita. Ka Äriseadustikust tuleneva juhatuse liikme vastutuse tekkimiseks on vajalik

tuvastada, millised kohustused on üks või teine juhatuse liige jätnud

täitmata, mitte aga piirduda konstateeringuga et tegemist on osaühingu

juhatuse liikmega. Maakohus, nõustudes prokuröriga elektroonilise

kirjavahetuse lubatava tõendina kasutamises, ei nõustunud sellega, et

selle sisu omaks tähtsust teo subjektiivse koosseisu tuvastamisel.

Maakohus märkis, et juba tekkinud olukorra tõele mittevastavat

põhjendamist eesmärgil ennast õigustada AS S. eest ja kavatsust

tagastada kannatanule ettemakstud raha ei saa käsitleda kelmuse

subjektiivse koosseisu tõendina. Subjektiivsest küljest eeldab kelmus

tahtlust kannatanule tegelike asjaolude moonutamisel enne temapoolse varakäsutuse tegemist, kuid mitte pärast seda ning samuti ei saa seada

kahtluse alla võlgniku kohustust kannatanu varaliste nõuete täitmises, kuna see tuleneb otseselt seadusest.

APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

6

Maakohtu otsuse on apellatsioonikorras vaidlustanud prokurör ja kannatanu esindaja.

Prokurör leiab apellatsioonis, et kohus on otsuses hinnanud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult, jättes osaliselt kohtus uuritud tõenditele üldse hinnangu andmata

ja need tõendid otsuses kajastamata. Kohtus on avaldatud R.F

kohtueelsel menetlusel antud ütlused , millised erinesin maakohtus antud

ütlustest oluliselt. Kohtus selgitas R.F eeluurimisel antud ütluste erinevust sellega, et talle anti sellist nõu uurijale ütluste andmise sisu kohta ühel

kokkusaamisel, kus osales ka Andres Sokmann, A. Õ. ja T. A.. Sellise

kokkusaamise toimumist, kus otsustati uurijale antavate ütluste sisu kohta,

kinnitas ka Andres Sokmann. Kohus ei ole otsuses nende ütlustes esinevatele

vastuoludele üldse tähelepanu pööranud ja jätnud hinnangu neile andmata.

Prokurör leiab, et ei R.F ega ka Andres Sokmann pole

mõistusepäraselt ja kohtule arusaadavalt suutnud selgitada, miks on erineval

ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, mistõttu nende ütlused tuleks ebausaldusväärsetena jätta arvestamata.

R.F elukohast on leitud ja kaasa võetud elektroonilise kirjavahetuse

väljatrükk, millest nähtuvalt on arvestades selles kajastatud isikute kohta tunnistaja A. Õ. poolt nimetatud hüüdnimesid, R.F ja Andres Sokmann

omavahel vestelnud teemal, kuidas sündmuse kohta uurijale ütlusi anda, möönavad, et on mõlemad tehingust isiklikult saanud rahalist kasu ning peavad

seega tekkinud võlgnevuse eest ka ühiselt vastutama. R.F kinnitab vestluses, et tema poolt on esitatud kannatanule arved, vastus pretensioonile, et

hoida S.t jätkuvalt eksimuses, et tehingut täidetakse. Väljatrükist nähtub, et

tehinguga on seotud ka M. L., nagu sellele on ka R.F ja Andres Sokmann viidanud /Kkd 4 t lk 104-107/.

Kohus on nimetatud tõendi osas leidnud, et nimetatud vestluse teemaks oli

üksnes juhtunu tagajärjed ning arutelu puudutas pigem raha tagastamise

võimalust ja süüdistatavate käitumist uurija juurde väljakutsumise korral. Selle kohtu seisukohaga ei saa nõustuda, kuna lisaks arutatakse selle vestluse käigus

ka seda, et mõlemad kohtualused on ühiselt teo toime pannud ja saanud ka varalist kasu koos M. L.iga.

Kohus ei ole tähelepanu pööranud ka tunnistaja R. P. ütlustele, mille kohaselt tunnistaja selgitas, et AS S.le pakkumise tegemiseks sai sõidukite kohta käivad

andmed R.F-ilt ja M. L.ilt, kes tegelesid ka sõidukite kohaletoomiseks

treileri tellimisega. Kohus põhjendamatult viidanud tema ütlustele üksnes osas,

mis puudutasid M. L.a tegevust. Samuti selgitas tunnistaja, et sai MB

kontoväljavõtet vaadates teada, et Andres Sokmann on OÜ M. B. kontolt välja võtnud 1,5 miljonit krooni, mille kohta tunnistajale selgitati, et väljavõetud summa ei ole osaühingu majandustegevusega seotud.

7

AS S.le esitatud arvetel kajastatud sõidukeid (arvetel olid kajastatud sõidukite

tehasetähised) pole Eestisse tarnitud peale kahe, mis on mõlemad ostetud

Saksamaal 08.08.2005.a. /Kd 2 t lk 23, 40/ ja arvele võetud 29.08.2005.a. MB poolt R.F avalduse alusel ARK-s /Kd 2 t lk 22, 43/ ja septembris 2005.a. edasi müüdud, mis näitab, et neid sõidukeid ei olnud kavas AS-le S. üle anda.

Teisi arvetel näidatud sõidukeid pole Eestisse kunagi toodud, need asuvad Saksamaal erinevate omanike käes, paljud neist on arvelt maha võetud, seega ei olnud neid võimalik osta ühe omaniku käest, kes on väidetavalt pankrotistunud /Kd 2 t lk 73-74; 76-77a/. Eestisse toodud sõidukeid (2 tk) müüdi edasi veel aga ajal kui AS S. oli juba OÜ-le M. B. pretensiooni esitanud. Vaatamata sellele, et OÜ M. B. reaalselt tegutses ja sõidukite müügiga tegeles, ei tagastatud AS S.le ka tasutud raha. Seega R.F ja Andres Sokmannil polnud kavatsustki S.le sõidukeid tarnida ja ka raha tagastada.

R.F ja Andres Sokmann juhatuse liikmetena omasid juurdepääsu MB

pangakontole, mistõttu pidi neile kontost selguma, et AS S. on omalt poolt tehingu tingimusi täitnud ning OÜ M. B. on omalt poolt kohustus tuua ja üle anda

tellitud sõidukid. Tehingu täitmisega viivitamise kohta on AS S. esitanud pretensiooni, millele on R.F vastanud kirjalikult, selgitades, et raha on Saksa firmale ülekantud kuid see pankrotistus /Kd 1 t lk 21-22, 23/. 03.09.2005.a. on Andres Sokmann OÜ M. B. kontolt välja võtnud sularahas 1,5 miljonit krooni

/Kd 1 t lk 29-39; Kd 2 t lk 2-8/ selgitusega „kassasse“. Kassasse pole raha

jõudnud tunnistaja raamatupidaja A. I. andmetel OÜ M. B. sularahakassa ka puudus.

M. L.il ei olnud õiguspädevust OÜ M. B. nimel tehinguid teha, ta võis küll

mõjutada R.F ja Andres Sokmanni kelmust toime panema kuid neid

nõuandeid võtsid süüdlased kuulda soovist saada varalist kasu, millele viitab nende tegevus kannatanu eksimusse viimisel tehingu asjaolude suhtes, varalise kasu saamine ja kannatanu jätkuvas eksimuses hoidmine. Neil oli algusest peale

kavatsus tehingu tingimusi mitte täita ja raha omastada. Tegelikkuses ei

saanudki R.F või Andres Sokmann tehingut täita, kuna neil ei olnud

sõidukeid, mida arvetel kajastati, neil ei olnud nende sõidukite ostuks kunagi

sõlmitud ei Saksamaal ega kusagil mujal eelnevaid kokkuleppeid. Ka ei kavatsenud nad tasuda ülekantud raha, vaid S.le püüti jätta muljet, et tegemist

on tavalise äris ettetuleva olukorraga, kus teise firma pankroti tõttu on tehingu täitmine takistatud. S. esindaja sõnul on tema poole pöördunud Andres Sokmann

ja R.F kirjalike avaldusega, ning on rahustanud ja andnud selgitusi tehingu täitmisega viivitamise kohta.

R.F ja Andres Sokmann ei püüdnudki tarnida AS-le S. sõidukeid, seda

ei olnud neil kavas juba enne tehingu sõlmimist. Seda kinnitab nende eelnev

tegevus – S.le müügipakkumise tegemine omamata vastavaid volitusi või

võimalusi sõidukite pakkumiseks (neil puudus eelnev sõidukite ostu osas

läbirääkimine Saksa müüjaga, puudusid andmed, et sellised sõidukid on

8

müügis), ülekantud raha omastasid, püüdmatagi selle eest sõidukeid S.le osta, ning S.t hoiti jätkuvalt suulises ja kirjalikus vormis eksimuses, et tehingu tingimusi täidetakse.

Ülaltoodust lähtuvalt leiab prokurör, et kriminaalasjas on uuritud tõenditega tõendatud R.F-ile ja Andres Sokmannile inkrimineeritav kuritegu.

Apellant taotleb maakohtu õigeksmõistva otsuse tühistamist ja R.F,

Andres Sokmanni süüdimõistmist KarS § 209 lg 2 p 2, 3 järgi ning nende

karistamist 1 aasta ja 6 kuulise vangistusega, mis jätta KarS prg. 74 alusel

täielikult kohaldamata, määrates katseajaks 2 aastat ning kohustades neid järgima katseajal KarS § 75 lg 1 sätestatud kontrollnõudeid. Katseajaks määrata

kriminaalhooldaja järelevalve alla. KarS § 68 lg 1 alusel arvata karistuse hulka nende poolt eelvangistuses viibitud 3 päeva.

Kannatanu esindaja taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja esittaud tsiviilhagi rahuldamist. Taotlust põhjendab apellant alljärgnevalt.

- kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid, kohtuotsus ei ole piisavalt põhjendatud ega vasta KrMS prg. 306 nõuetele.

- Süüdistatavad tuleb ringkonnakohtu otsusega süüdi mõista, sest juhatuse

liikmed kannavad Äriseadustiku kohaselt vastutust ettevõtte kogu

tegevuse eest. Süüdistatavad vastutasid ettevõtte kõikide kohustuste eest.

- Kohtuotsuses on jäetud tähelepanuta asjaolud, et nii R.F kui ka

A.Sokmann on andnud kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil täiesti erinevaid ütlusi Saksamaalt autode ostmiseks AS S.lt laekunud 1700000 krooni kasutamise kohta. Ütluste muutmist põhjendatud ei ole. Kohtulikul uurimisel ei leidnud kinnitamist, et OÜ M. B. olnuks Saksamaal äripartner, kellele AS-lt S. laekunud raha üle kanti. See viitab OÜ M. kavatsusele AS- lt S. raha välja petta ning mitte täita oma lepingulisi kohustusi kannatanu

ees. OÜ M. B. juhatuse liikmed R.F ja A.Sokmann olid sellest

algusest peale teadlikud ning nüüd tuleb neil toimepandu eest kanda karistust.

- Kohtunik J.Vernikova jättis alusetult rahuldamata prokuröri taotluse võtta

toimikusse materjalid, mis tõendasid , et tunnistaja M. L. on hiljuti

mõistetud süüdi analoogilistes kelmuseepisoodides. Hinnangu andmisel tunnistaja ütlustele tulnuks seda arvestada.

- Tsiviilhagi on jäetud alusetult läbi vaatamata.

Apellatsioonikohtu istungil toetasid prokurör ja kannatanu esindaja esitatud apellatsiooni. Süüdistatavad ja kaitsjad vaidlesid neile vastu.

Süüdistatava R.F kaitsja adv. Eerik Entsik on esitanud apellatsioonidele kirjalikult vastuväited.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

9

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonidega tuli alljärgnevatele järeldustele:

1. Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega selles, et süüdistatavate

poolt tunnistajale R. P.ile korralduse andmine ostu-müügilepingu sõlmimiseks AS-ga S. 10 VW Passati müümiseks ei ole usaldusväärselt

maakohtus uuritud tõenditega tõendamist leidnud. Kohtukolleegium nõustub nende maakohtu otsuses toodud põhjendustega ja leiab samuti, et selles osas on süüdistus jäänud paljasõnaliseks.

2. Samas on kohtukolleegium seisukohal, et ülalnimetatud asjaolu

tõendamatus süüdistatavate käitumises ei ole asjaoluks, mis välistaks

süüdlase suhtes süüdimõistva kohtuotsuse tegemise käesolevas

kriminaalasjas tuvastatud asjaoludest tulenevalt. Seejuures lähtub

kohtukolleegium oma seisukoha kujundamisel süüdistustes esitatud faktilistest asjaoludest.

3. Kohtukolleegium leiab, et kuritegelik pettuslik käitumine kannatanu suhtes algas momendist, kui R.F koostas 26.juulil 2005.a. 10 ostuarvet

nr.66-75. Vastuvaidlematult on tõendatud ja vaidlust ei ole selles, et

nimetatud arved koostati, allkirjastati R.F poolt ja nende alusel tasus AS S. 29.juulil 2005.a. 1 700000 krooni. Kuna nimetaud müügiarved

sisaldasid kogu informatsiooni, mida peab kajastama ostu-müügileping, siis loeb kohtukolleegium just nende esitamise oferdiks. R. P.i poolt varem R. S. räägitu ei ole käsitletav suulise lepingu sõlmimisena.

4. Käesolevas kriminaalasjas on vaidlus selles, kas tegemist oli tavalise äritehinguga, mis süüdistatavatest mitteolenevatel põhjustel ebaõnnestus

nagu seda väidavad kaitsjad või on tegemist kelmusega KarS prg. 209

mõttes. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-124-00

märkinud, et piiritlemaks tsiviilõiguslikku vastutust kuriteokoosseisu realiseerimisest süüdlase poolt tuleb silmas pidada, et sageli on KrK § 143

kirjeldatud kuriteokoosseis maskeeritud tsiviilõigusliku lepinguga ning määravaks on asjaolu, millal tekkis süüdlasel tahtlus lepingu tingimusi

rikkuda. Kui on tuvastatud, et süüdlasel ei olnud juba enne lepingu sõlmimist plaanis selle tingimusi täita ning varakäsutuse teostamiseks viidi

kannatanu pettuse teel eksitusse, on teiste kuriteokoosseisu elementide

olemasolul tegemist kelmusega (p 6.2). Seejuures on Riigikohus ka

selgitanud, et tahtluse tuvastamisel ei saa arvestada mitte ainult

süüdistatavate ütlusi vaid hinnata tuleb ka nende käitumise objektiivset külge nii enne kui pärast lepingu sõlmimist. Objektiivseteks asjaoludeks,

mis viitavad kelmusele võivad olla näiteks kohustuste võtmine, mis

süüdlase olukorda arvestades on ilmselt ebareaalsed, maksete

mittetasumine perioodil, kui süüdlase käsutuses olnud vahendid seda

võimaldanuks, uute kohustuste võtmine, mis raskendavad juba

olemasolevate täitmist aga samuti süüdlase käitumine varem esinenud analoogilistes situatsioonides jms.(p.6.3).

10

5. Käesolevas kriminaalasjas on peamise tähendusega, kuidas mõtestada pettuslik tegu. Pettuslik tegu (petmine) seisneb selles, kui toimepanija

enda käitumisega või väidetega mõjutab teise poole intellektuaalset

kujutluspilti teatud esinevatest asjaoludest. Silmas tuleb pidada seda, et teatud äritehingu sõlmimisel kinnitatakse samaaegselt ka nende asjaolude

esinemist, mis on antud äritehingule iseloomulikuks, st on just aluseks konkreetse äritehingu sõlmimisele. Nii näiteks juhul, kui keegi väidab, et ta

soovib midagi müüa ja ta kutsub teist poolt üles seda asja ostma koos konkreetse lepingu sõlmimisega, siis sisaldub selles üleskutses ühtlasi ka

väide, et see asi on tal tegelikkuses olemas. Arutatavas kriminaalasjas

omab kohtukolleegiumi arvates tähtsust asjaolu, et OÜ M. B. esitles ennast ostjale kui müüjat mitte kui vahendajat. Tõesti, ostja küll teadis, et ostetav kaup ei ole müüjal olemas n.ö. “siin ja praegu” ning et see tuleb

tuua Saksamaalt. Samas omab kohtukolleegiumi arvates pettusliku teo

seisukohast tähtsust asjaolu, et kui väidetakse, “ me müüme teile

konkreetse kauba”, et siis vahetult tehingu sõlmimise ajal on ostjal alust arvata ja nii see peaks ka olemas, et müüjal on teada, et konkreetne kaup on olemas ja et antud juhul saaks selle kauba olemasolul seda osta just OÜ M. B., mitte keegi teine. Vastasel juhul sõlmitakse tingimustega ostu-

müügileping. Kui aga on müüja poolt esitatud arve, kus on kirjas kauba kogumaksumus ja arve tasumise tähtaeg , siis on ostjal põhjendatud alus

arvata, et tegemist on kindla lubadusega. Kuna müügiarved sisaldasid kauba kogumaksumuse ja selle tasumise tähtaja, siis on põhjendatud ka

süüdistus osas, mis puudutab kogu ostuhinna tasumise nõuet. Kogu ostuhinna tasumise nõue süvendab ka ostjas veendumust, et tegemist on ausa tsiviiltehinguga ning antud juhul on ka seda kasutatud ära OÜ M. B.

poolt ostjas usaldusväärsuse süvendamisel. Seega oli AS-l S. neile

esitatud müügiarvete sisu järgi alust arvata, et nendes nimetatud kauba müük on kindel. Just selliste konkreetsete müügiarvete esitamisega jättis OÜ M. B. ostjale mulje, et tegemist on kindla tehinguga. Kohtukolleegium leiab, et esitades sellised müügiarved, kus on kirjas täpsed kauba andmed ja maksumus, et sellega peteti ostjat – püüti jätta muljet kauba tegelikust

olemasolust ja selle ostmise võimalusest konkreetselt OÜ M. B. kaudu.

Peamise tähendusega on just see, et väidetakse teatud asjaolude

esinemist vahetult tehingu sõlmimise ajal – pettusliku teo olemuses ei

muutu midagi, kui isik loodab/arvab, et tema poolt tõesena väidetud asjaolud tulevikus ikkagi saabuvad; tehingu teisele poolele väidab ta juba tehingu sõlmimise hetkel nende asjaolude esinemist, mis mõjutab vahetult tema (s.t teise poole) vaba tahtekujundust. Tähendust ei oma seega teo

toimepanija ettekujutuses olevad tulevikulised asjaolud, mis tema hinnangul mõjutavad tehingu sõlmimist – hinnata tuleb teo toimepanemise

hetkel reaalselt olemas olnud faktilisi asjaolusid, mida teisele poolele

väidetakse ning mis kallutavad teise poole astuma tehingusse. Seda, et

juba müügiarvete esitamise ajal oli toimepanija tahtlus suunatud just

varalise kasu saamisele pettuse teel, mitte tsiviilõigusliku lepingu

sõlmimisele, seda kinnitab ka nn. müüja poole edasine objektiivne

11

käitumine : raha ei tagastatud AS-le S. ajal kui lubatud tähtaeg oli

ületatud ja samas rahalised vahendid seda võimaldasid. Koheselt peale AS S. poolt tehtud panga ülekannet, s.o. osteti Saksamaalt 8.08.2005.a. ja tarniti Eestisse kaks sõiduautot, milliste tehasetähised langesid kokku

müügiarvetel kajastatutega ( 2.kd.t.l. 23,40) , kuid müüdi peale R.F avalduse alusel nende arvele võtmist 29.08.2005.a. juba 2005.a.

septembris. Pettuse tahtlust juba müügiarvete esitamise momendil

kinnitavad faktid, et ülejäänud arvetel näidatud sõidukeid ei ole Eestisse

toodud ning need asuvad Saksamaal erinevate omanike käes, osad on arvelt maha võetud. Seega OÜ M. B. selgitused, et kõik autod pidid nad ostma ühe ja sama omaniku käest, kes oli pankrotistunud, on ebaõiged. Olenemata sellest, et R.F-ile oli teada tegelik reaalne olukord ja ta teadis, et AS-ga S. vaidlusalust tehingut täita ei ole võimalik, andis ta

AS-le S. poolt esitatud pretensioonile vastuseks valeinformatsiooni ning

hoidis AS S. jätkuvalt eksimuses. Kohtukolleegiumi veendumust just

pettuse teel varalise kasu saamise eesmärgil müügiarvete esitamist

süvendab ka asjaolu, et M. L., kes oli R.F elukaaslane ja kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ka sisuliselt firma tegevust juhtis, on

varem analoogiliste kelmuste (2004.a. suvel korduvalt lubas tuua Saksamaalt sõiduautod, võttis ettemakse, sai raha kätte kuid lubadusi ei

täitnud) eest süüdi mõistetud (8.mai 2007.a. Tartu Maakohtu otsusega

KarS prg. 209 lg 2 p.1,4 järgi). Subjektiivsest küljest eeldab kelmus tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes, kusjuures koosseis on täidetud,

kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Tegelikest asjaoludest

ebaõige ettekujutuse loomine peab toimuma süüdlase poolt teadvalt, seega peab selles osas süüdlane tegutsema otsese tahtlusega. Kohus on seisukohal, et R.F egevus, mis seisnes AS-le S. ülalnimetatud

arvete esitamises, ei olnud suunatud mitte tsiviilõiguslike suhete

loomisele kannatanuga, vaid tema tegevuse sihiks ja eesmärgiks oli

varalise kasu saamine pettuse teel. Nimetatud asjaolule viitavad kriminaalasjas kogutud tõendite põhjal tuvastatud faktilised asjaolud ja

süüdistatava enda käitumine ja seda just peale kannatanu poolt

varakäsutuse tegemist – kannatanule valeinformatsiooni ja pidevate lubaduste andmine, kannatanule raha mittetagastamine ajal, kui rahalised

vahendid seda võimaldasid, kannatanu poolt makstud 1700000 krooni tegelikkulutamine.

6. Kelmuse puhul on määravaks, et eksimusse viidu vaatamata tõusetunud

kahtlustele laseb end motiveerida varakäsutuse tegemisele, sarnaselt

kaudse tahtlusega ei ole seega eksimuse intensiivsus põhimõttelise

tähendusega. Eksimusega kelmuse koosseisu mõttes ei ole tegemist

seega mitte ainult siis, kui isik suhtub väidetud asjaolusse kindla teadmisega, vaid ka siis, kui ta väidetud asjaolus kahtleb, kuid vaatamata

sellele kahtlusele võtab siiski ette varakäsutuse tegemise. Käesoleval

juhul on kannatanu esindaja selgitanud, et varakäsutuse tegemise momendil tegutsesid nad kindlas usus , et tegemist on ausa äritehinguga

ning alles hiljem said aru, et tegemist oli petturitega. Kohtukolleegiumi

12

seisukohast on põhjendatud alus järeldada, et kannatanu tegi varakäsutuse eksimusse viiduna.

7. Kolmas kelmuse objektiivsesse teokoosseisu kuuluv tunnus on vara üleminek petjale ning sellega kaasnev varaline kahju omanikule. Vaidlust ei ole selles, et AS S. tehtud varakäsutusega sai AS S. varalist kahju ja

süüdistatavate poolt juhitav OÜ M. B. sai varalist kasu. Asjaolu, kas AS S.lt OÜ M. B. arvele välja petetud raha 1 700 000 krooni omastas OÜ M.

B. arveldusarvelt keegi süüdistatavatest või jäi see n.ö. OÜ kasuks, ei

oma kelmuse kvalifitseerimisel määravat tähtsust. Süüdlane ei peagi

vara vahetult endale võtma, see võib minna ka kolmandate isikute vara

hulka (Riigikohtu otsus 3-1-1-70-98). Mida OÜ M. B. konkreetselt selle

rahaga tegi, ei oma samuti süüküsimuse seisukohast mingit tähtsust.

Varaline kasu kujutab endast varalise kahju pöördmõistet (nn samasuse

põhimõte). Varaline kasu selles tähenduses on varalise seisundi

suurenemine/paranemine võrreldes varasemaga. Samasuse

põhimõte on realiseeritud, kui saadud kasu ja tekkinud kahju põhinevad

ühel varakäsutusel. OÜ M. B. varalise seisundi suurenemist seoses varakäsutusega kinnitab pangakonto väljavõte. Kelmus on lõpule viidud

hetkest, mil kannatanule on tekkinud kahju - seega hetkest, mil varakäsutus on kaasa toonud kannatanu vara vähenemise ja toimepanija varalise seisundi vastavas osas suurenemise.

8. Kohtukolleegium on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas tuvastatu

alusel ei ole põhimõttelist alust kahelda selles, et kannatanu suhtes oli toime pandud pettuslik tegu kelmuse koosseisu mõttes. Müüja omandis ei olnud tehingu sõlmimise hetkel väidetud vara. Samuti ei olnud väidetud

vara väidetud pankrotistunud omanikul Saksamaal müügiks pakkuda ja OÜ-l M. B. seda osta võimalik - see on objektiivne reaalsus, milles ei ole kohtukolleegiumil põhjust kahelda. Tulevikulised asjaolud – (l)ootus, et

olemasolevaks väidetud vara teatud hetkel ka saabub, ei oma, nagu

öeldud, pettuse kui kelmuse koosseisulise tunnuse realiseerituse seisukohalt tähendust.

9. Käesolevas kriminaalasjas ei ole vastutusele võetud OÜ M. B. juriidilise

isikuna. Samuti ei ole nimetatud OÜ tunnistatud ka tsiviilkostjaks.

Vastutusele ei ole võetud ka M. L.i, mistõttu kohtul puudub menetluslik

alus tema käitumisele juriidilise hinnangu andmiseks. Käesoleval juhul tuleb lahendada küsimus selles, kas toimepandud kelmuse eest vastutab R.F üksiktäideviijana või on tegemist kaastäideviimisega nagu on leidnud süüdistuse pool. R.F kui kelmuse täideviija tegevus on tõendamist leidnud ja seda käesolevas kohtuotsuses eelpool esitatud konkreetse süüdistatava objektiivse tegevusega ja kohtukolleegiumi poolt esitatud põhjendustega.

10. Kohtukolleegiumi ei nõustu apellatsiooniga osas, mis puudutab teo kvalifitseerimist grupiviisiliselt toimepandud süüteona. Apellatsioonis ei ole prokurör esitanud veenvaid põhjendusi süüdistuse osas, mis puudutavad Andres Sokmanni kui kuriteo kaastäideviija rolli. Süüdistused, millised on esitatud R.F-ile ja Andres Sokmannile , on identsed ning sealt ei

13

ole võimalik eraldi anda hinnangut Andres Sokmanni tegevusele.

Kohtukolleegium leiab, et ainuüksi asjaolu, et Andres Sokmann oli juhatuse liige ja ametiisik ning omas juurdepääsu firma pangakontole, ei

tõenda tema süüd kelmuse toimepanemises. Nagu kohtukolleegium

eelpool märkis, ei ole tõendatud süüdistuses väidetu, et süüdistatavad

koos andsid korralduse R. P.ile sõlmida AS S.ga suuline ostu-

müügileping. Tema roll ja kelmuse kaastäideviijana hinnatavat tegevust

müügiarvete koostamisel ja esitamisel AS-le S. ei ole põhjendanud prokurör ja ka kohtukolleegium ei ole sellele viitavaid tõendeid tuvastanud.

Kelmus oli lõpule viidud AS S. poolt varakäsutuse tegemisega. Kuni

kelmuse lõpuleviimiseni ei käsitleta ka apellatsioonis Andres Sokmanni tegevust. Apellatsioonis puuduvad ka põhjendused, miks peaks kohus aktsepteerima süüdistust selles , et Andres Sokmann valitses tegu ja et ta

oli üldse teadlik enne kelmuse lõpuleviimist toimuvast. Apellatsioonis käsitleb prokurör Andres Sokmanni käitumist , mis on toimunud peale AS S. poolt varakäsutuse tegemist e. peale R.F poolt toimepandud

kelmuse lõpuleviimist – Andres Sokmanni poolt AS M. B. kontolt 1,5

miljoni krooni väljavõtmine; süüdistatavate kirjavahetus, kus nad

möönavad, et peavad ühiselt vastutama kuna on mõlemad varalist kasu

saanud; Andres Sokmanni osalemine jutuajamise juures, kus otsustati uurijale antavate ütluste sisu; Andres Sokmanni ja R.F poolt AS- le S. esitatud ühised kirjalikud avaldused, kus nad on püüdnud rahustada AS-i S. ja selgitanud ka täitmisega viivitamise põhjuseid. Kohtukolleegium leiab, et seni kuni ei ole suudetud tõendada Andres Sokmanni kelmusele viitavat tegevust enne AS S. poolt varakäsutuse tegemist ja selle kaudu ka tema pettuse tahtlust , seni ei kinnita ka need loetletud käitumisaktid tema

süüd kelmuse toimepanemises. Kaastäideviija on isik, kes tegu valitseb,

kes saab seda enda tahtele vastavalt pidurdada ja juhtida, muutudes

sellega koosseisupärase teo keskseks figuuriks (RKKKo 3-1-1-88-03).

Seega koosneb funktsionaalne teovalitsemine kahest elemendist – objektiivsest ja subjektiivsest. Muuhulgas ei kinnita AS S. suhtes kelmuse toimepanemist ka fakt, et Andres Sokmann võttis juba peale AS S. poolt

varakäsutuse tegemist ja 1700000 krooni laekumist OÜ M. B. arvelduskontole, firma kontolt välja 1,5 miljonit krooni. Sellega on sisuliselt

tekitatud kahju juba OÜ-le M. B.. Kohtukolleegium leiab, et käesolevas menetluses, kus kannatanuna ei esine OÜ M. B., ei ole võimalik võtta ka

seisukohta küsimuses, kas Andres Sokmann on omastanud OÜ M. B. vara.

11. Teovalitsemise teooriast lähtudes sisustatakse täideviimist

teovalitsemisena - objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste kogumina, mis

näitab, kelle teod moodustavad kaaluka osa kuriteokoosseisu tunnuste

täitmisel ja kelle tahe tegu juhib (valitseb). Teo valitsemine on ühtsest

tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmine. Kaastäideviimise korral räägitakse

funktsionaalsest teovalitsemisest - funktsionaalne täideviimine on seega

tervik, mis realiseerub alles siis, kui kõik kaastäideviijad täidavad

14

kooskõlastatult oma funktsiooni kuriteokoosseisu realiseerimisel. Ning vastupidi - kellegi funktsionaalne alatalitus tähendab kuriteokoosseisu ning

seega ka täideviimise puudumist (RKKKo 3-1-1-23-01). Nendest

põhimõtetest lähtuvalt on sisustatud ka edasine kohtupraktika

kaastäideviimist puudutavas küsimuses. Selleks, et rääkida

kaastäideviimisest, peab olema esmalt tuvastatud isikute

tegutsemine objektiivses mõttes. Tõsi, isik ei pea vahetult tegutsema

sündmuskohal, tema teopanus võib jääda isegi ettevalmistavasse staadiumisse. Nii ühel kui ka teisel juhul tuleb aga kindlaks teha, et tema teopanus oli tegu kui tervikut silmas pidades oluline; isik peab tegutsema

vastavalt tööjaotusele, mis on grupi liikmete poolt paika pandud, et

saavutada tagajärje saavutamise suurem tõenäosus (just viimane teeb

grupiviisilise teo toimepanemise suuremal määral etteheidetavaks). Subjektiivselt peab kaastäideviimist iseloomustama aga panna toime teatud süütegu (seaduse mõttes kooskõlastatult) – just vastastikune rollijaotus ja selle alusel tegutsemine moodustab ühise teovalitsemise, mille tulemusel saab rääkida kaastäideviimisest kui omistamisnormist (isik vastutab teise isiku poolt tehtu eest, nagu oleks ta selle ise toime pannud).

Kui isik ei osale omakäeliselt süüteo toimepanemises kuid siiski

soovitakse teda käsitleda täideviijana, on esmajoones oluline tuvastada

tema oluline teopanus objektiivses mõttes (st kas teopanuse osutamine

ettevalmistavas staadiumis või avaldus tema teopanus täideviimise

käigus), mille alusel saaks väita, et vaatamata eemalolekule vahetust

süüteokoosseisu realiseerimisest hoidis ta sellele puudusele vaatamata

sündmuste kulgu olulisel määral enda kontrolli all, mis asetaks ta sündmuse kui terviku keskmesse. Ühtegi teopanust, mille kaudu/abil oleks Andres Sokmanni omandamistegu kaasvalitsenud, kohtukolleegium aga

tuvastanud ei ole. Nendest seisukohtadest lähtudes ei ole

kohtukolleegiumi arvates võimalik hinnata käesoleva kriminaalasja

menetlemise käigus tuvastatud Andres Sokmanni tegevust kui kelmuse kaastäideviija tegevust.

12. Süüdistatavale R.F-ile karistuse mõistmisel arvestab kohus järgmisi asjaolusid. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. KarS § 209 lg 2 näeb sanktsioonina ette vangistuse alates 1 aastast

kuni 5 aastani. Kriminaalasjas ei ole ilmnenud R.F süüd

kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Süüdistatav on varem kriminaalkorras karistamata. Eeltoodust tulenevalt peab kohus võimalikuks mõista R.F-ile karistuse sanktsiooni alammääras. Prokurör taotles

süüdistatavale 1 aasta 6 kuulise vangistuse mõistmist, kuid seda kahe kvalifitseeriva tunnuse alusel. Kohtukolleegium aga mõistab R.F süüdi ühe kvalifitseeriva tunnuse järgi. Kohus leiab, et kuivõrd süüdistatav

ei ole varem karistatud, siis on tema puhul tulenevalt süü astmest otstarbekohane jätta sel korral vangistus tingimisi kohaldamata nagu seda

taotles ka prokurör ja kohaldada KarS § 74 sätteid, allutades süüdimõistetu 1 aastaks ja 6 kuuks käitumiskontrollile.

15

13. AS S. poolt esitatud tsiviilhagi summas 1 700000 krooni kuulub rahuldamisele. Tsiviilhagi rahuldamise õiguslikuks aluseks on VÕS 1045.

14. Tsiviilhagi tagamiseks on R.F-ile (ik xxx) kuuluva kinnistu kinnistusregistri registriosasse nr XXXXXXX (vana nr XXXXX) all

sisse kantud kinnistu, asukohaga Harjumaa, Xxxxx xxxx, Xxxxxx xxxx,

nimetusega Xxxxxxxxx, pindalaga 3,90 ha, 31 kohtulik hüpoteek

1 700 000.- krooni ulatuses AS S. (reg nr 10097392) kasuks. Kohtuotsusega hüpoteegi tühistamiseks alus puudub ning hüpoteegiga koormatud kinnistu edasine saatus otsustatakse täitemenetluse käigus.

15. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab

menetluskulud süüdimõistetu. Käesolevas kriminaalasjas peab kohus

põhjendatuks välja mõista süüdimõistetult menetluskuluna sundraha,

milline summa vastavalt KrMS §-le 179 lg 1 p 2 II astme kuriteo

toimepanemises süüdimõistmise korral on 1,5 palga alammäära, s.o. 6525.- krooni.

16. Süüdistatava R.F

kaitsja adv. Eerik Entsik esitas

apellatsioonikohtu istungil taotluse hüvitada R.F-ile

apellatsioonimenetluse kuluna 17 700 krooni, mis hõlmab valitud kaitsjale

makstud tasu Põhja Ringkonnaprokuratuuri ja AS S.

apellatsioonkaebustele vastuse koostamise ning esinduse eest Tallinna

Ringkonnakohtu istungil. Kriminaalmenetluse seadustiku § 185 lg 2

sätestab, et kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab

menetluskulud riik. Vastavalt KrMS § 173 lg 1 p-le 1 ja § 175 lg 1 p-le 1

kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Arvestades asjaolu, et apellatsioonidele esitatud

vastuväited kordavad sisuliselt kogu menetluse kestel väljatöötatud ja

esitatud seisukohti ning arvestades apellatsioonikohtu istungi kestust, peab kohtukolleegium esitatud 17 700 kroonist summat ebamõistlikuks ja leiab, et riigi poolt hüvitamisele kuulub sellest summast 10000 krooni.

17. Apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise osas süüdistatava Andres

Sokmanni kaitsja poolt kohtuistungil taotlusi ei esitatud . Sellekohase

taotluse esitamine peale kohtuistungit on välistatud (Riigikohtu määrus nr.3-1-1-70-08). Seega jäävad kõik apellatsioonimenetluses kantud kulud süüdistatava Andres Sokmanni enda kanda.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.4, 338 p.1. 340 lg 4 p.2 ja 342-344 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse.

Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Igor Amann