2-16-16250/132-16-16250/13 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

2017-02-21

Source ↗ Markdown (.md)

Summary AI generated

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Liisi Vernik Otsuse tegemise aeg ja koht 21.02.2017.a Tallinn, Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-16250 Tsiviilasi Tsiviilasja hind Osaühing XXXX hagi Osaühing XXXXvastu võlgnevuse väljamõistmiseks 15 168,99 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Menetluse liik Hageja Osaühing XXXX (registr...

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Liisi Vernik Otsuse tegemise aeg ja koht 21.02.2017.a Tallinn, Harju Maakohtu Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-16250 Tsiviilasi

Tsiviilasja hind Osaühing XXXX hagi Osaühing XXXXvastu võlgnevuse väljamõistmiseks 15 168,99 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad

Menetluse liik Hageja Osaühing XXXX (registrikood xxxx, asukoht xxxx) Hageja lepinguline esindaja Ingridt Allemann (e-post e-post ingridt@juriidilisedteenused.ee ) Kostja Osaühing XXXX(registrikood xxxx, asukoht xxxx) Kostja lepingulised esindajad vandeadvokaat Indrek Naur, advokaat Annika Tõlgo (e-post indrek@in.ee; annika@in.ee ) Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Hagi rahuldada.

2. Välja mõista Osaühingult XXXXOsaühingu XXXX kasuks 15 168,99 eurot (viisteist tuhat ükssada kuuskümmend kaheksa eurot ja üheksakümmend üheksa senti), millest põhivõlg on 13 493,16 eurot ja viivis on 1675,83 eurot. 3. Menetluskulud jätta Osaühingu XXXXkanda. 4. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist (TsMS § 174 lg 4).

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2).

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud 27.10.2016 esitatud hagiavalduse kohaselt tellis Xxxx OÜ Osaühingult XXXX (hageja) 2015.a veebruaris Osaühingu XXXX (kostja) poolt valmistatud erinevate metallkonstruktsioonide pinnakattetöid. Kuna Xxxx OÜ ei suutnud oma tellimuse eest kostjale tasuda, lepiti kokku, et detailide omandiõigus läheb Xxxx OÜ-lt üle kostjale ja viimane tasub teostatud pinnakattetööde eest ise ka hagejale.

31.03.2015 antud kinnituskirjas kinnitas kostja seaduslik esindaja Xxxxkirjalikult, et Xxxx projekti detailide pinnakattetööde eest tasub kostja hageja esitatud arve alusel kokku koos käibemaksuga 20 150,40 eurot, millest esimene osamakse summas 6657,24 eurot tasutakse hiljemalt 31. märtsiks 2015 ja teine osamakse summas 13 493,16 eurot hiljemalt 10. aprilliks 2015.

31.03.2015 esitas hageja kostjale tasumiseks arve nr 20150358 kogusummas 20 150,40 eurot ning fikseeris vastavalt kokkulepitule maksetähtajad. Samal päeval tasus kostja arve alusel ära esimese osamakse summas 6657,24 eurot. Ülejäänud osa ehk 13 493,16 eurot ei ole kostja käesoleva ajani tasunud.

Kuna hageja ja kostja vahel puudus eraldi kokkulepe arvete tasumisega viivitamise korral rakendatava viivisemäära kohta, arvestab hageja tähtaegselt tasumata arvetelt viivist seaduses lubatud määras. Seisuga 26.10.2016 on hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue kokku 1675,83 eurot.

Tulenevalt eeltoodust palus hageja kostjalt välja mõista põhivõla 13 493,16 eurot ning viivise summas 1675,83 eurot.

Kostja vastus Kostja palus jätta hagiavaldus rahuldamata.

Hageja ei ole tõendanud ega kohtule esitanud, milline leping oli Xxxx OÜ ja kostja vahel. Kostja ei tunnista õigussuhte olemasolu.

Kostja arvates on 31.03.2015 kinnituskirja näol tegemist deklaratiivse võlatunnistusega. Deklaratiivne võlatunnistus on aktsessoorne, s.t kehtivussõltuvuses aluseks olevast põhikohustusest, mistõttu tuleb hagejal tõendada väidetavat aluseks olevat põhikohustust.

Kostja ei tunnista võlgnevuse olemasolu hageja ees. Kostjal on vastuväited ka Xxxx projekti detailide kvaliteedi osas ning vastavuses keskmisele kvaliteedile.

Kuivõrd kostja hinnangul on tõendamata ja alusetu hageja põhinõue, siis ei ole õigustatud ka hageja viivisenõue.

Kohtu põhjendused

Kohus, analüüsinud hagiavaldust, poolte poolt esitatud tõendeid ning analüüsinud kostja vastuväiteid, leiab, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele.

TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

Hageja nõude aluseks on 31.03.2015 kostja poolt allkirjastatud dokument, mille kohaselt tasub kostja dokumendis nimetatud detailide pinnakattetööde eest 20 150,40 eurot hageja poolt esitatud arve alusel kahes osas: 6657,24 eurot 31.03.2015 ja 13 493,16 eurot 10.04.2015 (tlk 7).

Hageja on oma 01.02.2017 seisukohas leidnud, et kostja, andes võlatunnistuse, astus senise võlgniku asemele, s.t võttis endale kohustuse tasuda Xxxx OÜ poolt hagejale tasumata summa Xxxx OÜ eest (tlk 62).

Kostja on oma esialgses vastuse hagiavaldusele leidnud, et eelviidatud kinnituskirja näol on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega (tlk 22 p 2.5). 01.02.2017 esitatud seisukohas on aga kostja asunud seisukohale, et tegemist ei saa olla võlatunnistusega, kuna kostjal ei

ole hagejaga sõlmitud mingit muud võlakohustust, millest võiks olla tekkinud võlg, mida võlatunnistusega tunnistatakse (tlk 64 pöördel, p 2.1).

Kohtu hinnangul on 31.03.2015 allkirjastatud dokumendi näol tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.

Deklaratiivse võlatunnistuse esmaseks ning põhiliseks tagajärjeks on see, et võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik (osaliselt või täielikult) tunnistatud võlale vastuväidete esitamisest, millega lihtsustatakse võlausaldaja jaoks nõude maksmapanekut. See tähendab, et edaspidi on võlgnikul õigus esitada võlale vastuväiteid piiratud ja võlgnik saab esitada üksnes selliseid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks. Võlatunnistuse tähendus vastuväidete välistamise osas selgitatakse üksikjuhtumi tõlgendamisel, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huvipositsioone ja lepingu sõlmimise eesmärki (vt kohtu põhjenduste osas ka Paul Varul jt (koost). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2016, § 30 komm 4.2.8., lk 173). Ka Riigikohus on oma lahendi 3-2-1-21-06 punktis 15 leidnud, et deklaratiivse võlatunnistusega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist.

31.03.2015 kostja poolt allkirjastatud dokumendist nähtub, et üle on läinud saatelehtedest tulenev detailide omandiõigus ja kostja tasub detailide pinnakattetööde eest hagejale. Saatelehed on loetletud. Seega nähtub 31.03.2015 dokumendist, et kolmas isik (kostja) on astunud senise võlgniku asemele.

Eeltoodust nähtub, et 31.03.2015 dokumendi eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid eesmärgiks on üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega samuti lihtsustatakse võla sissenõudmist. Seega on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.

Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-125-15 muuhulgas märkinud, et deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga.

Kohus on oma 17.01.2017 määruses selgitanud, et kostjal lasub tõendamiskoormis selles, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud (võlatunnistuse andud isik vabaneb võlatunnistuses märgitud võla tasumisest, kui ta tõendab, et kohustust ei olnud olemas). Kostjal oli võimalik vastavad tõendid kohtule esitada. Samuti sai kostja välja tuua asjaolud, millest nähtub, et kostja ei ole loobunud kõigist vastuväidetest võlale – vastuväidete välistamise osas võetakse eelkõige arvesse võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huvipositsioone ja lepingu sõlmimise eesmärki. Kostja ei ole nimetatud asjaolusid välja toonud.

Hagejal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse.

VÕS § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Hageja nõuab kostjalt 31.03.2015 kostja poolt allkirjastatud dokumendi alusel võlgnevuse tasumist. Nõude esitamiseks peab kohustus olema sissenõutav ja veel täitmata, s.t saabunud on tasumise tähtaeg, kuid kostja ei ole tasumise kohustust täitnud. Kostja ei ole 31.03.2015 dokumendis märgitud võlgnevust 13 493,16 eurot tähtaegselt tasunud. Võlgnevuse tasumise tähtaeg oli 10.04.2015.a (tlk 7, 9). Võlgnevus muutus sissenõutavaks tähtaja saabumisega.

Eeltoodust tulenevalt tuvastab kohus, et täidetud on 31.03.2015 kostja poolt allkirjastatud dokumendis sätestatud alus kostjalt 13 493,16 euro nõudmiseks. Tuginedes eeltoodule leiab kohus, et hageja põhinõue summas 13 493,16 eurot on põhjendatud.

Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivise seisuga 26.10.2016 summas 1675,83 eurot.

Kuna kostja on olnud põhivõla tasumisega viivituses, siis on hageja õigustatud viivist nõudma. Viivise arvestuse osas kostjal vastuväited puudusid. Seega on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis summas 1675,83 eurot.

Kostja on esitanud hageja nõudele vastuväite, mille kohaselt ei ole esmase võlasuhte pooleks kostja. Asjaolu, et kostja ei olnud algse võlasuhte pooleks, ei oma asja lahendamisel kohtu hinnangul tähtsust, sest 31.03.2015 kostja poolt allkirjastatud dokumendist nähtub, et Xxxx OÜ ja kostja vahelisest kokkuleppest tulenevalt on kostja poolt valmistatud detailide omandiõigus Xxxx OÜ-lt kostjale üle läinud dokumendis loetletud saatelehtede osas ja kostja tasub detailide pinnakattetööde eest hagejale. Seega nähtub 31.03.2015 dokumendist, et kostja on astunud senise võlgniku asemele ja kostja on lubanud tasuda pinnakattetööde eest hagejale.

Kostja on välja toonud, et hageja ei ole tõendanud, millal ta on kvaliteetse töö üle andnud. Kohus on kostjale selgitanud, et kostjal lasub tõendamiskoormis selles, et tunnustatud võlga ei ole või see on lõppenud (võlatunnistuse andud isik vabaneb võlatunnistuses märgitud võla tasumisest, kui ta tõendab, et kohustust ei olnud olemas). Kostjal lasus seega tõendamiskoormis ka selles, et tehtud tööd ei vastanud lepingutingimustele, sealhulgas kvaliteedi osas. Kostja ei ole välja toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid selle kohta, millises osas tehtud tööd ei vastanud lepingutingimustele, sealhulgas kvaliteedi osas.

Tuginedes eeltoodust leiab kohus, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 13 493,16 eurot ning viivis summas 1675,83 eurot.

Menetluskulud 7. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus rahuldab hagi, siis tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.

TsMS § 174 lg 2 sätestab, et maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

TsMS § 174 lg 4 kohaselt, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Liisi Vernik kohtunik